Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja tehtud makse tõttu ei ole enam Home2Home OÜ-l kostja vastu nõuet. Seega on hageja täitnud kostja kohustuse Home2Home OÜ suhtes ja kostja on hageja tegevuse tulemusena rikastunud hageja tehtud kulutuste võrra, sest kostja on nende kulutuste ulatuses vabanenud oma kohustusest Home2Home OÜ vastu. VÕS § 1024 lg 4 ja § 1041 alusel on hüvitisnõue võimalik vaid siis, kui ühtegi VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 nimetatud asjaoludest ei esine, kuid teise isiku kohustuse täitnud isik ei teadnud ega pidanudki seda teadma. See tähendab, et teise isiku kohustuse täitnu arvas heauskselt, et esineb vähemalt üks VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 nimetatud asjaoludest (st et ta ei teadnud ega pidanudki teadma nende asjaolude puudumisest). Maakohtu hinnangul ei olnud hageja käesoleval juhul tõendanud, et ta ei teadnud ega pidanudki teadma VÕS § 1018 lg 1 nimetatud asjaolude puudumisest. Hageja on äriühing kelle tegevusalaks on muuhulgas õigusnõustamine ja õigusbüroo tegevus, seega pole usutav, et hageja ei teadnud (ega pidanudki teadma), et ei esine ühtki VÕS § 1018 lg 1 punktides 1–3 nimetatud asjaolu. Maakohus leidis, et esitatud tõenditest ei nähtu, et hageja oleks teinud mõistlikke jõupingutusi, et selgitada välja kostja huvi või tegelik tahe, ega hoiatanud, et kavatseb asuda võlgnevust mõlema kaasvõlgniku eest täitma. Õigusbüroo puhul on see aga asjaajamise ülevõtmisel maakohtu hinnangul vältimatu. Hagejal on iseenesest küll õigus, et hageja täitmise tõttu võis kostja vabaneda lisaks kohustusele ka täitemenetluse kuludest. Samas ei saa ainuüksi sellest lugeda veel välja kostja huvi ning tegelikku ja eelduslikku tahet. Kostja on selgitanud, et tal puudusid nõude täitmiseks rahalised vahendid, mistõttu lõppjärgus ei oleks täitemenetluse kulude säästmine kuidagi realistlik. Hageja ei saanud kohtu hinnangul ka mõistlikult kuidagi eeldada, et kostja objektiivsele huvile ja tahtele vastab võlausaldaja vahetumine ning sellega potentsiaalselt kaasnevad täiendava kohtumenetluse kulud. Ja seda lisaks täitemenetluse kuludele, mis kaasneks siis ikkagi järgneva kohtumenetlusega (kui hageja nõue kuuluks rahuldamisele). Samuti ei saa õigusteadmistega isik (õigusbüroona tegutsev äriühing) mõistlikult eeldada, et võlgnik ei oma huvi, et tema võlausaldajaks oleks konkreetne isik (näiteks saavad kostjal olla vastuväited kaasvõlgniku nõudele tulenevalt vastutuse jaotusest vms). Kostja ongi käesoleval juhul toetunud asjaolule, et tema huviks oli, et tema võlausaldajaks oleks kaasvõlgnik või esialgne võlausaldaja. Eeltoodud asjaoludel maakohus leidis, et hageja pidi antud juhul aru saama, et tema asjaajamine ei vasta kostja huvile ning tegelikule ja eeldatavale tahtele. Samuti pidi hageja aru saama, et ei täideta seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust ning puudub avalik huvi. Riigikohtu praktika kohaselt, kui ühtegi VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 nimetatud eeldustest ei esine, kuid hageja osutas kostjale teenust kostja soodustamise tahtlusega (VÕS § 1018 lg 2), tuleks hageja nõue kvalifitseerida VÕS § 1024 lg 4 järgi. VÕS § 1024 lg 4 kohaldamisel tuleb muu hulgas arvestada sellega, kas kulutuste tegija (teise isiku eest kohustuse täitnud isik) järgis VÕS § 1020 lg-tes 1 ja 2 sätestatud teavitamiskohustust (vt RKTKm 07.06.2011, 3-2-1-44-11, p 33).

M. Noodla ei saanud loovutada hagejale nõuet, mida tal ei olnud. Maakohus ei olnud seotud poolte õigusliku hinnanguga. Maakohus ei hinnanud võimalust, et hageja võttis M. Noodla ja kostja kohustuse üle VÕS § 175, § 178 mõttes, kui täitis M. Noodla ja kostja kohtuotsusest tulenevad kohustused. Võlausaldaja on kohtuotsusega väljamõistetud summad hagejalt kätte saanud, võlausaldaja ei ole sellele vastu vaielnud ega raha tagastanud. Seega on võlausaldaja kohustuse ülevõtmisega nõustunud (VÕS § 175 lg 2). Maakohus leidis ekslikult, et asjaajamine ei pruukinud vastata kostja tegelikule või eeldatavale tahtele. Maakohus hindas ebaõigesti hagi juurde lisatud tõendeid pooltevahelisest e-kirjavahetusest. Kostja on nendes avaldanud, et „Loomulikult soovin oma võlgnevuse tasuda, kuid meie vahel ei olnud kokkulepet, mille kohaselt teie täidate minu kohustuse Home2home ees“. Hageja arvates saab ainuüksi sellest lausest järeldada kostja soovi ja huvi võlgnevus likvideerida. Seega ei saa asuda seisukohale, et võla tasumine ei vastanud kostja huvile ega tegelikule või eeldatavale tahtele (VÕS § 1018 lg 1 p 2). Kostja on oma e-kirjas tunnistanud huvi võlgnevus tasuda, kostja selgitust on võimalik tinglikult hinnata (lisaks juba väljamõistetud jõustunud kohtulahendile, mis täitmiseks kohustuslik) ka täiendava võla tunnistusena. Pooltevaheliste läbirääkimistega jõuti selleni, et hageja valmistas kostja jaoks ette kokkuleppe võlgnevuse ajatamise kohta. Kostja oli algselt nõus tasuma võlgnevust 50-70 eurot kuus, kuid soostus läbirääkimiste käigus tasuma hagejale võlgnevuse aasta jooksul ehk 163 eurot 4 senti kuus. Maakohus jättis hindamata tõendid, mis puudutavad kostja soovi võlgnevus tasuda ja ka muid läbirääkimise aspekte võlgnevuse ajatamise ja igakuiste osamaksete tegemise kohta hagejale. Pooltevaheline kirjavahetus tõendab, et kostja soovis tasuda kogu võlgnevuse ajatatuna justnimelt hagejale. See näitab, et kostja on hageja tegevuse heaks kiitnud (VÕS § 1018 lg 1 p 1). Pooltevahelist kirjavahetust saab pidada samuti kokkuleppe saavutamiseks poolte vahel täita kohustus hagejale. Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et hageja ei järginud VÕS § 1020 lg-tes 1 ja 2 sätestatud teavitamiskohustust ehk oli kulutusi tehes pahauskne. Maakohus on jätnud tähelepanuta hageja 19. juunil 2023 saadetud e-kirja (hagi lisa 2), millega hageja küsis kostja seisukohta selle kohta, kas kostja plaanib maakohtu otsuse vaidlustada ja kui mitte, siis milline on kostja nägemus solidaarkohustuse täitmise osas. Kui hageja 19. juuni 2023. a ekirja ei saa kohtu hinnangul lugeda kostja eelnevaks teavitamiseks (VÕS § 1020 lg 1), siis hageja tegi seda esimesel võimalusel pärast rahalise kohustuse täitmist (VÕS § 1020 lg 2), mida tõendab hageja 4. juuli 2024. a e-kiri (hagi lisa 4). Maakohtu arvates oli kostja huviks, et tema võlausaldajaks oleks kaasvõlgnik või algne võlausaldaja, mitte hageja. Kostja ei saa valida, kes on võlausaldaja. Maakohtu lahend ei ole õige, sest sellega kostja vabaneb rahalise kohustuse täitmisest ja rikastub alusetult hageja arvel.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 esimese lause järgi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes üldisi menetluspõhimõtteid. Seadusest tulenevalt on lihtmenetluses tehtud asjades edasikaebeõigus

apellatsioonimenetluses piiratud. TsMS § 637 lg 2 kohaselt võetakse apellatsioonkaebus TsMS § 405 lg-s 1 nimetatud asjas menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Maakohus luba otsuse edasikaebamiseks ei andnud. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine käesolevas tsiviilasjas asjaolusid, mis annaksid aluse väita, et maakohus oleks selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaal- või menetlusõiguse normi või selgelt ebaõigesti hinnanud tõendeid. Asjaolu, et hageja maakohtu otsusega ei nõustu, ei anna vastupidise väitmiseks alust.

Praegusel juhul ei ole teine solidaarvõlgnik oma sisesuhtest tulenevat nõuet kostja vastu hagejale loovutanud. Seega on kostja vabanenud küll oma kohustusest võlausaldaja, aga mitte teise solidaarvõlgniku ees ning kostja rikastumist ei pruugigi esineda. Teine solidaarvõlgnik võib igal ajal esitada kostja vastu sisesuhtest tuleneva nõude ja kostja ei ole seega oma kohustusest vabanenud. Lisaks leiab ringkonnakohus, et esitatu põhjal ei saa kindlalt väita, et võlausaldaja oleks kostjalt täitmist nõudnud või kas ta oleks nõudnud seda kogu ulatuses. Seega ei ole tegemist olukorraga, kus nõude suurus vastaks rikastumisele. Sellise nn pealesunnitud rikastamise olukorras ei olnud kostjal ka hüpoteetiliselt võimalik sõlmida võlausaldajaga VÕS § 66 lg 1 järgset kokkulepet.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.