Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Ringkonnakohtu istung Kohtuistungi sekretär Kriminaalasja number Kohtukoosseis Kriminaalasi Apelleeritud kohtuotsus Apellant Prokurör Süüdistatav Kaitsja Kohtuistungil osalejad
Tallinna Ringkonnakohus 28. august 2026, kirjalik menetlus 25. august 2026 Kea Lemming 1-26-782 Andres Parmas, Orvi Koik ja Inna Ombler Kriminaalasi X-i süüdistuses KarS § 121 lg 1 ja § 418 lg 1 järgi Pärnu Maakohtu 18. juuni 2026. a otsus, üldmenetlus Prokuratuur Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Merike Lugna X (ik: XXX); elukoht: XXX; varem kriminaalkorras karistamata Vandeadvokaat Gregori Palm Süüdistatav, tema kaitsja, kannatanu ja prokurör
RINGKONNAKOHUS OTSUSTAB:
Jätta apellatsioon rahuldamata.
Jätta Pärnu Maakohtu 18. juuni 2026. a otsus muutmata.
3.Mõista Eesti Vabariigilt X-i kasuks välja apellatsioonimenetluses valitud kaitsjatele makstud tasu katteks 963,48 eurot (sh käibemaks).
EDASIKAEBAMISE KORD
Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.1.X-ile esitati süüdistus KarS § 121 lg 1 järgi selles, et ta lõi 18. oktoobril 2025 oma kodu hoovis ühel korral selja tagant jalaga enda endist elukaaslast Y vastu vasakut jalasäärt, millega põhjustas kannatanule füüsilist valu.
1.2.X-ile esitati süüdistus veel ka KarS § 418 lg 1 järgi selles, et rikkudes relvaseaduse § 9 lg 1, § 32 lg 1, § 32 lg 2, § 33 lg 1, § 34 lg 2, § 45 lg 1 ja § 46 lg 1 nõudeid, omandas ta eeluurimisel tuvastamata ajal ning hoidis kuni 5. novembrini 2025 oma kasutuses olevas garaažis kahte laskekõlblikku tulirelva, samuti tulirelvade osi (vintpüssi hoiderõngaid, vintpüssi püssilaadi ja rauakatet); samuti kokku ühtteist laskekõlbulikku tulirelva kesktule padrunit.
2.Pärnu Maakohtu 18. juuni 2026. a otsusega mõisteti X õigeks.
talle esitatud süüdistustes
3.1.Maakohus asus seisukohale, et pole kahtlusteta tõendamist leidnud see, nagu oleks X süüdistuses kirjeldatud ajal Y jalaga löönud ning talle sellega füüsilist valu tekitanud. X-i süüd kinnitavad üksnes kannatanu ütlused ja kannatanu tehtud helisalvestis X-i ohtlikkuse tõendamiseks. Kannatanu ütlusi ei lugenud maakohus usaldusväärseteks, sest need on vastuolulised löögi tugevuse osas. Samuti märkis maakohus, et kannatanu ütlused võivad olla kantud tema soovist näidata X-i ohtliku isikuna. Helisalvestiselt kostuv ei veennud maakohut selles, et sealt kostnuks kannatanu reaktsioon tema pihta löömisele. Maakohus pidas vajalikus osutada veel sellele, et KarS § 121 lg 1 järgi karistatava teona ei saa käsitada tegusid, millega mõjutatakse kannatanu keha üksnes vähese intensiivsusega, selliselt, mis mõistlikule kõrvalseisjale ei tunduks realistlikult valu tekitav. Arutataval juhul ei oleks Y kirjeldatud löögi – isegi kui see tõendatuks lugeda – tagajärjel valu tundmine objektiivse kõrvalseisja hinnangul olnud süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, mistõttu tuleks tagajärje objektiivset omistamist eitada.
3.2.Maakohtu arvates puudus X-i käitumises ka KarS § 418 lg-s 1 kirjeldatud kuriteo koosseis, täpsemalt ei realiseerinud ta tulirelvi vallates selle kuriteo objektiivset koosseisu tahtlikult, vaid üksnes ettevaatamatusega. X-il puudus teadmine, et kümneid aastaid tagasi isa leitud ja garaaži jäetud, osaliselt mittekomplektsed ja osaliselt komplekteerimata, hooldamata, roostes vanad tulirelvad on laskekõlblikud. Maakohtu arvates ei leidnud kohtuliku uurimise käigus tuvastamist, et X oleks eelkäsitletud tulirelvi vallates vähemalt kaudse tahtlusega rikkunud temale süüdistuses etteheidetud relvaseaduse sätteid. Kuivõrd tulirelva padruneid valdas X ebaolulises koguses, siis selle teoga ei täitnud ta isegi KarS § 418 lg 1 objektiivset
koosseisu. Seega puuduvad maakohtu arvates süüdistatava käitumises KarS § 418 lg 1 järgi kvalifitseeritava süüteokoosseisu objektiivsed tunnused laskemoona osas ja süüteokoosseisu subjektiivsed tunnused tulirelvade osas ning ta tuleb süüteokoosseisu puudumise tõttu õigeks mõista.
3.Prokuratuur esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni Tallinna Ringkonnakohtule, taotledes maakohtu õigeksmõistva otsuse tühistamist ja X-i süüditunnistamist KarS § 121 lg 1 ja § 418 lg 1 järgi ning tema karistamist KarS § 121 lg 1 järgi rahalise karistusega 200 miinimumpäevamäära, so 2000 eurot ja KarS § 418 lg 1 järgi 1 aasta pikkuse vangistusega, mis jätta KarS § 73 lg 1 ja lg 3 alusel tingimisi kahe aasta pikkuse katseajaga kohaldamata. Samuti taotles apellant süüdistatavalt menetluskulude väljamõistmist ja Kesk-Eesti politseijaoskonna Rapla relvahoidlas asuva 2 püssi, püssilaadi, relvakatte, 2 hoiderõnga, 8 padrunipidemes asuva padruni konfiskeerimist KarS § 83 lg 1 alusel.
3.1.Apellandi arvates on kohus seoses tõendite ebaõige ja erapooliku hindamisega oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Kohus on hinnanud tõendeid valikuliselt ja ühekülgselt, rikkudes sellega KrMS § 338 p 1.
3.2.Maakohus ei ole põhjendanud, miks tuleb X-i ütlusi lugeda usaldusväärsemateks kui kannatanu ütlusi ning miks oleks kannatanul suurem huvi tõele mittevastavaid ütlusi anda, sest samasugune huvi võib olla ka X-il , kes püüab vältida karistada saamist väärkohtlemise eest. Prokuratuur ei nõustu maakohtu hinnanguga, nagu võinuks salvestiselt kostuv kannatanu lause seonduda sellega, et X takistas tal autosse siseneda, sest kannatanu ütles kõigepealt „Mida sa teed“ ja alles hiljem „Mine ära eest“. Seejärel mõned sekundid hiljem on salvestiselt kuulda, et kannatanu jõudis juba autosse. Löögi ajal asus X kannatanu sõnul tema selja taga, mistõttu ei saanud hüüatuse „Mida sa teed“ ajal X kannatanut blokeerida, vaid takistamine toimus siis, kui kannatanu ütles „Mine ära eest“. Apellandi arvates on kannatanu sellised ütlemised ja reaktsioon on igati loomulikud ning need ei anna tunnistust tema soovist X-ile kuidagi põhjendamatult kahju teha. Kui kannatanu oleks tahtnud süüdistatavat alusetult süüstada, oleks ta välja mõelnud mõne tavapärasema stsenaariumi, kuidas süüdistatav teda lõi või talle muul viisil haiget tegi ning oleks oma reaktsiooni võimendanud. Jalaga selja tagant vastu säärt löömine on aga piisavalt ebatavaline rünne, et seda kellegi alusetuks süüstamiseks välja mõelda. Kannatanu ütlused ja helisalvestis kogumis kinnitavad, et lisaks kannatanu takistamisele ründas süüdistatav teda ka intensiivsemalt, juhtides tähelepanu sellelegi, et kannatanu puhkes autosse jõudes nutma. Üksnes tihedalt kannul käimine ei oleks sellist kannatanu reaktsiooni esile kutsunud. Prokuratuuri hinnangul oli jalalöök kahtlemata tahtlik ja sihilik, kantud soovist kannatanule haiget teha. Salvestiselt on kuulda, et X on ülimalt emotsionaalne ja sõimab kannatanut, mistõttu on eluliselt usutav, et sündmused eskaleerusid just selliselt, nagu kannatanu rääkis.
3.3.Kõndimise pealt löök vastu jalga võibki inimese tasakaalust välja viia ning see on niisuguse teo tavapärane tagajärg. Samuti näib keskmisele inimesele jalalöök vastu jalga piisavalt intensiivne, et rääkida kehalisest väärkohtlemisest ja valu tekitamisest.
3.4.Jääb arusaamatuks, miks pidas maakohus vajalikuks analüüsida löögi intensiivsuse küsimust olukorras, kus kohus oli eelnevalt leidnud, et mingit lööki ei toimunudki.
3.5.Prokuratuuri hinnangul on maakohus jõudnud ekslikele järeldustele, nagu oleks KarS § 418 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisu realiseerimiseks vajalik, et relvad kuuluksid süüdistatavale ning nagu puudunuks X-il relvade käitlemisel tahtlus. Süüteokoosseisu täidab ka juba pelgalt relvade ebaseaduslik valdamine. Süüteokoosseisu realiseerimist ei välista see, kui toimepanija enda hinnangul ei ole relvad laskekõlbulikud.
3.6.Apellant märgib, et X oli teadlik sellest, et tema valduses on relvad, seda on ta ise menetluse kestel kinnitanud ning väljendanud sedagi, et ta sai aru, et tegemist on relvadega. Visuaalselt ei olnud leitud relvad niisuguses seisundis, et objektiivse kõrvaltvaataja hinnangul saanuks neid pidada ilmselgelt laskekõlbmatuiks. Apellandi hinnangul on maakohus nõudnud ka KarS § 418 lg-s 1 sätestatuga võrreldes kõrgema subjektiivse standardi täitmist, kui on koosseisu realiseerituse välistanud põhjusel, et X ei teadnud relvade laskekõlbulikkusest. Selline standard vastab otsesele tahtlusele, kuid KarS § 418 lg 1 kuriteokoosseisu jaoks on vajalik üksnes kaudse tahtluse olemasolu. Prokuratuuri arvates esines X-il kaudne tahtlus süüteokoosseisu realiseerimiseks ning maakohtu järeldus selle kohta, nagu käitunuks ta ettevaatamatult, on alusetu.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Kriminaalkolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seadusliku ning põhjendatud otsuse tühistamiseks. Apellatsioon jääb rahuldamata ning maakohtu otsus jääb muutmata.
7.Apellandi arvates on maakohus hinnanud tõendeid ühekülgselt ja valikuliselt, rikkudes nii KrMS § 338 p 1 tähenduses kui ka erapoolikuse tõttu rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Nende etteheidetega ei saa nõustuda. Apellandi soovimatus aktsepteerida enda püstitatud versiooniga võrreldes teistsugusele järeldusele jõudmist ei saa arutataval juhul pidada tõendite valikulise või ühekülgse hindamise tulemuseks. Maakohus on käsitlenud kõiki kohtulikul arutamisel uuritud tõendeid, neid omavahel kõrvutanud ning kujundanud seisukoha, mis rajaneb tõendite sisulisele analüüsile. Sestap on ebaõige apellandi väide, nagu ei oleks maakohus oma seisukohti põhjendanud. Maakohus on seda teinud, ning kõik maakohtu põhjendused on selged ja jälgitavad.
8.Endise elukaaslase löömise episoodis, mille kohta tuli maakohtul seisukoht kujundada kahe omavahel konfliktsetes suhetes oleva isiku omavahel vastuolus olevate ütluste ning ühe konfliktiosalise tehtud helisalvestuse põhjal, võib teha erinevaid järeldusi. Mõlemal
konfliktiosalisel on motiiv kirjeldada toimunut enda vaatenurgast lähtudes erinevalt. Ei saa eitada, et helisalvestuselt kostavad verbaalsele konfliktile iseloomulikud helid ning pärast autosse sisenemist on kuulda kannatanu Y nuukseid. Siiski ei ole see piisav, järeldamaks väljaspool mõistlikku kahtlust, et X kannatanut jalaga lõi.
9.Esmalt nõustub ringkonnakohus täiel määral maakohtu käsitlusega sündmustest ning maakohtu järeldusega, et see, et X kannatanut tahtlikult jalaga lõi ning talle sellega füüsilist valu põhjustas, ei ole kahtlusteta tõendamist leidnud. Kuid täiendavalt tuleb osutada veel mõnele aspektile.
9.1.Prokuratuur leidis, et kannatanu ja süüdistatava ütluste usaldusväärsuse kontrolliks on vajalik neid mõlemaid ringkonnakohtus täiendavalt küsitleda, ootusega leida täiendava küsitlemise abil kinnitust kannatanu ütluste usaldusväärsuse ning samas süüdistatava ebausaldusväärsuse kohta. Täiendav süüdistatava ning kannatanu ristküsitlemine siiski midagi ei muutnud. Endiselt on põhimõtteliselt võimalikud erinevad järeldused toimunu kohta ning ka ringkonnakohtul on enam usku süüdistatava ütluste usaldusväärsusesse kui kannatanu ütluste usaldusväärsusesse. Tuleb nõustuda maakohtuga, et kannatanu ütlustes esineb teatav vastuolu selles osas, et ehkki enda sõnutsi sai ta jalasääre (sääremarja) pihta sedavõrd tugeva löögi, et see lõi ta tasakaalust välja, põhjustas see talle ainult kerget valu.
9.2.Apellant on väljendanud seisukohta, et kui kannatanu oleks tahtnud süüdistatavat alusetult süüstada, oleks ta välja mõelnud mõne tavapärasema stsenaariumi, kuidas süüdistatav teda lõi või talle muul viisil haiget tegi ning oleks oma reaktsiooni võimendanud. Jalaga selja tagant vastu säärt löömine on aga piisavalt ebatavaline rünne, et seda kellegi alusetuks süüstamiseks välja mõelda. Kolleegium märgib, et eelrefereeritud arvamus ei kujuta endast muud kui spekulatsiooni. Arutataval juhul ei saa kuidagi väita, et kannatanu selgitus oleks sedavõrd eripärane või kummaline, et seda ei võiks kellegi süüstamiseks välja mõelda. Relevantsem on siiski see, et maakohus ei olegi väitnud, nagu mõelnuks kannatanu kuriteosündmuse välja. Tema ütluste ebausaldusväärseks lugemisel ei ole see ka sugugi ainumõeldav järeldus. On ka võimalik, et kannatanu tajus olukorda valesti. Nii on kannatanu isegi ringkonnakohtus tõdenud, et lööki ta ei näinud, kuid arvas, et süüdistatav pidi teda jalaga lööma (vt ringkonnakohtu istungi protokoll, lk 6). Välistada ei saa, et süüdistatav puutuski mingil viisil vastu kannatanu jalasäärt. Kokkuvõttes pole sellel määravat tähtsust, vaid oluline on tõdemus, et kannatanu ütlusi ei saa süüdistatava ütluste ja helisalvestusega kõrvutades ning neis ütlustes sisalduvaid sisemisi vastuolusid arvestades pidada sedavõrd usaldusväärseks tõendiks, et nendele tuginedes süüdistatavat kuriteos süüdi tunnistada.
9.3.Seostades helisalvestuselt kostuvat kannatanu ja süüdistatava ütlustega, on tähelepanuväärne, et kannatanu sõnutsi liikus ta kiiresti ja süüdistatav püüdis talle järgi jõuda. Samuti on ta väitnud, et löögi ajal süüdistatav ei sõimelnud, kuid salvestuselt kajastub muu (vt ringkonnakohtu istungi protokoll, lk-d 4 ja 5). Väärib esiletõstmist, et kohtus uuritud helisalvestust tähelepanelikult kuulates ei ole väidetava löögihetke ajal võimalik täheldada süüdistatava hääles mingit helikõrguse muutust, kõne katkemist, hääle värinat või mingitki tonaalset erinevust sellele vahetult eelnevast jutust. Ometi on kannatanu kirjeldanud, et löök
toimus kiire kõnni pealt, mil süüdistatav püüdis temaga sammu pidada. Samuti oli kannatanu sõnutsi löök piisavalt tugev, et teda tasakaalust välja ajada. See asjaolu on kõnekas, sest kolleegiumi hinnangul on ebatõenäoline, et kiire kõnnaku pealt löögi sooritamisel ei oleks samal ajal kõnelenud süüdistatava hääletoonis esinenud mingitki muutust.
9.4.Ka asjaolu, et kannatanu pärast autosse sisenemist nuuksus, ei ole piisavalt tõsiseltvõetav kinnitus selle kohta, et teda mõni hetk varem löödi. Vastavalt süüdistatava ja kannatanu ütlustele olid nende suhted pingelised ning ka helisalvestuselt kuuldavalt polnud süüdistuses hõlmatud ajavahemikus suhtlus süüdistava ning kannatanu vahel just meeldiv. Lisaks püüdis süüdistatav takistada kannatanut autosse sisenemast, sest soovis temaga verbaalset tüli jätkata. Niisuguses olukorras ei ole välistatud oma autosse kui turvalisse keskkonda jõudmisel emotsionaalse pinge nuuksetena vallandumine ka ilma selleta, et aset oleks leidnud löömine.
10.Erinevalt apellandist ei näe ringkonnakohus probleemi selles, et maakohus on pärast löömise fakti osas eitavale järeldusele jõudmist lisanud täiendava lõigu selle kohta, et isegi löögi fakti tõendatuse korral ei oleks põhjust rääkida veel koosseisupärasest vägivallateost ja seda põhjusel, et süüdistatava löök (nii, nagu seda kirjeldab kannatanu) ei oleks talle omistatav koosseisupärast tagajärge (valu) põhjustanud käitumisena. Kolleegium nõustub selleski osas maakohtu arutluskäiguga, kuid lisab omalt poolt veel, et süüdistatava sõnutsi kandis ta sooje pehmeid ümara ninaga kummikuid (vt ringkonnakohtu istungi protokoll, lk 3) ning kannatanu sõnutsi tundis ta väidetavast löögist üksnes kerget valu (alla keskmise valuaisting 3/10, vt samas lk 4). Ehkki teise inimese tema tahte vastaselt füüsiline mõjutamine ka kerge löögiga ei ole sotsiaaladekvaatne käitumine, ei saa iga sellist tonksamist või müksu pidada veel kriminaalset tagajärge põhjustavaks ning nii ei paistaks see ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale, kes tajuks sellist teguviisi lihtsalt jämeda ja ebaviisakana, aga ei enamat.
11.Relvade omandamise süüdistusest prokurör ringkonnakohtus loobus süüdistusest relvade ebaseadusliku omandamise kohta. Prokuratuur ei esitanud apellatsiooni X-i laskemoona ebaseaduslikus käitlemises õigeksmõistmise kohta. Seega käsitleb ringkonnakohus alljärgnevalt üksnes järgi jäänud osa X-ile KarS § 418 lg 1 järgi esitatud süüdistusest, s.o süüdistust tulirelvade ja nende osade ebaseaduslikus hoidmises.
12.Relvade valdamise süüdistuse koha pealt nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et X ei saanud õigesti aru tema valduses olnud relvade seisundist, pidades neid laskekõlbmatuiks ja sobivaks pakkuda eksponaadina muuseumile. Seetõttu puudus tal tahtlus realiseerida KarS § 418 lg 1 kuriteo koosseis. Relvad leidis ning tõi hiljem X-i omandisse läinud elamisse tema isa W siis, kui X oli alles laps. Leitud relvad pani ta garaaži pööningule, kus ladustati elamises ebavajalikku koli ning unustas need sinna. X-i puhul võib kõnealuste relvade valdamisest rääkida alles alates 2025. a kevadest, mil ta endale teadvustas, et tema valduses on sellised esemed. Apellatsioonist ei nähtu argumente, millega oleks kummutatud see, et X ei pidanud relvi laskekõlblikuks ning ei saanud seetõttu aru, et tegemist võiks olla eriluba nõudvate esemetega.
13.Apellandi seisukoht, nagu oleks maakohus seadnud KarS § 418 lg 1 kuriteokoosseisu realiseerimisele kõrgema tahtluse standardi kui karistusseadustikus kirjas, on alusetu. Maakohus ei ole nõudnud selle kuriteo koosseisu realiseerimiseks otsest tahtlust, vaid on sõnaselgelt vaidlustatud otsuses märkinud, et puuduvad tõendid selle kohta, et X oleks vähemalt kaudse tahtlusega rikkunud temale süüdistuses etteheidetud relvaseaduse sätteid. Kolleegium osutab, et relvad sattusid X-i valdusse tema isa kunagise tegevuse tõttu, mitte X-i enda initsiatiivil. X pole relvadega kunagi kokku puutunud, tal ei ole relvaluba. Sellises olukorras ei saa X-ilt nõuda ka seda, et ta oleks kursis spetsiifiliselt reguleeritud valdkonnas tegutsemise reeglitega ja astuks aktiivselt samme selleks, et tagada enda vastavasse valdkonda jääva tegevuse kooskõla nende reeglitega. Seetõttu nõustubki kolleegium maakohtu käsitlusega, mille kohaselt objektiivselt küll töökorras, kuid relvadega juhuslikus kokkupuutes olnud võhiku jaoks laskekõlbmatuna tundunud relvade valdamisega ei ole KarS § 418 lg 1 kuriteo objektiivne koosseis realiseeritud tahtlikult, vaid üksnes ettevaatamatusega.
14.Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kolleegium Pärnu Maakohtu 18. juuni 2026. a otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.
15.X-i kaitsja taotleb X-ile apellatsioonimenetluses kantud menetluskulu hüvitamist summas 628 eurot (sh käibemaks) 2,2 tunni õigusabi eest. KrMS § 185 lg 2 teise lause kohaselt kannab menetluskulud riik, kui prokuratuuri apellatsiooni korral tehakse apellatsioonimenetluses KrMS § 337 lg-s 1 nimetatud lahend. Taotluse kohaselt on õigusabi tunnihind 250 eurot, millele lisandub käibemaks. Kolleegium peab sellist tunnitasu määra ülemääraseks, leides, et mõistlikuks tunnitasuks saab arutataval juhul pidada veel 210 eurot (lisandub käibemaks). Menetluskulude nimekirjas kirjeldatud kaitsetoiminguid, samuti ajakulu kaitsetoiminguteks (s.o 2,2 tundi apellatsioonimenetluseks valmistumiseks ja 1,5 tundi ringkonnakohtu istungil osalemiseks) peab kolleegium põhjendatuks, mistõttu tuleb taotlus rahuldada osaliselt, mõistes süüdistatava kasuks Eesti Vabariigilt välja 3,7 x 210 eurot, s.o 777 eurot, millele lisandub käibemaksuna 186,48 eurot.
Allkirjastatud digitaalselt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.