L.Z kaebus Tallinna Vangla poolt suitsetamise keeluga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 1000 eurot väärikuse alandamise ja eraelu puutumatuse rikkumise eest ning õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel tervise kahjustamise eest.
Menetlusosalised
Kaebaja – L.Z Vastustaja – Tallinna vangla, volitatud esindaja Agu Rillo Kaasatud haldusorgan – Justiits- ja Digiministeerium, volitatud esindaja Laura Glaase
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
3.Asendada avaldatavas kohtulahendis kaebaja nimi tähemärgiga. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 05.10.2026.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Vangla kinnipeetav L.Z (kaebaja) esitas 06.11.2025 Tallinna Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses suitsetamise mittevõimaldamisega. Taotluse kohaselt on Tallinna Vangla sundinud teda tahtevastaselt suitsetamisest loobuma. Vanglas tekkisid mittesuitsetamisest võõrutusnähud, kuid mingeid leevendusmeetmeid (raviplaastreid või muud) ei pakutud. Kaebaja nõudis enda inimõiguste rikkumise ja eraellu põhjendamatu sekkumise eest hüvitist 1000 eurot.
2.Tallinna Vangla tagastas 12.12.2025 vastusega nr 1-9/1-25/148-2 kahju hüvitamise taotluse läbivaatamatult osas, milles kaebaja nõudis mittevaralise kahju hüvitist seoses nikotiini asendusravi mittevõimaldamisega ja kaasnenud terviseprobleemidega perioodil 01.07.202405.11.2025. Muus osas jättis Tallinna Vangla taotluse rahuldamata.
3.Kaebaja esitas 31.12.2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamiseks väärikuse alandamise eest 1000 eurot ja tervisekahju põhjustamise eest kohtu poolt mõistlikuks peetavas summas. Kaebaja teatas kohtule 16.01.2026, et 1(7)
riigilõiv 30 eurot on tasutud ja ta nõuab hüvitist 1000 eurot väärikuse alandamise ja eraelu puutumatuse rikkumise eest korraga.
4.Tallinna Halduskohus võttis oma 27.01.2026 määrusega kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Tallinna Vangla ja kaasas arvamuse andmiseks Justiits- ja Digiministeeriumi.
5.Eesti Vabariik esitas 04.02.2026 Euroopa Inimõiguste Kohtu Suurkojale taotluse Euroopa Inimõiguste Kohtu 04.11.2025 otsuse nr 3184/21, 17982/21, 43852/21 ja 44600/21 (Vainik jt vs. Eesti) ülevaatamiseks vastavalt inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklile 43.
6.Euroopa Inimõiguste Kohtu 04.11.2025 otsus nr 3184/21, 17982/21, 43852/21 ja 44600/21 (Vainik jt vs. Eesti) saadeti Suurkojale edasi 23.03.2026.
7.Tallinna Halduskohus peatas oma 26.05.2026 määrusega haldusasja nr 3-25-4764 menetluse kuni Euroopa Inimõiguste Kohtu 04.11.2025 otsuse nr 3184/21, 17982/21, 43852/21 ja 44600/21 (Vainik jt vs. Eesti) osas Suurkoja otsuse jõustumiseni.
8.Euroopa Inimõiguste Kohtu Suurkoda otsustas 30.06.2026 lõpetada kaebuste nr 17982/21, 43852/21 and 44600/21 arutamise sisulist otsust tegemata. Suurkoja seitseteist kohtunikku leidsid 30.06.2026 teatavaks tehtud otsuses ühehäälselt, et kolme kaebaja osas suurkojas jätkunud menetlus tuleb lõpetada ja asi kohtuasjade nimistust kustutada. Üks kaebajatest oli surnud 28.03.2026 ja keegi polnud avaldanud soovi jätkata tema nimel kaebuse menetlemist. Kaks ülejäänud kaebajat olid vabanenud vanglast ja nende esindaja ei tegutsenud enam advokaadina. Nad ei olnud teavitanud kohut muutunud asjaoludest, kuigi olid kohustatud seda tegema. Katsed kaebajatega ühendust saada ebaõnnestusid. Suurkoja 30.06.2026 otsus on jõustunud.
9.Tallinna Halduskohus uuendas oma 16.07.2026 määrusega haldusasja menetluse.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja seisukoht
10.Kaebaja seisukoht on kokkuvõtvalt järgmine. 10.1 Tallinna vangla on piiranud kaebaja õigust teha vabalt valikuid. Kaebajal ei ole võimaldatud suitsetada. Sellise keelu kehtestamisega on vanglavõimud ületanud oma volitusi. Rikutud on kaebaja inimõigusi (EIÕK art. 8) Kaebajalt õigusvastase valikuvabaduse ära võtmisega on alandatud kaebaja väärikust ja tekitatud põhjendamatuid kannatusi. Lisaks tekitatud võõrutusnähtudega kaasnevaid tervisekahjustusi nagu: peavalud, stress, unehäired, korratu südametegevus, meeleolulangus, tänaseni kestvad seedehäired, kõrgenenud ärrituvus ja rahutus, liighigistamine, söögiisu muutus, üldine ärevus, tähelepanuvõime ja töövõime langus. jm. Nähud on kestva iseloomuga. Need kvalifitseeruvad kõik tervisekahjustuse tekitamise alla. Vangla ei ole pakkunud leevendusmeetmeid. Kaebaja on sunnitud tänaseni tarbima melatoniini tablette, et hoida tekkinud unehäireid kontrolli all. 10.2 Kaebaja on olnud krooniline suitsetaja alates 1997 aastast, s.o. 25 aastat. Tallinna Vanglasse saabudes oli kaebaja sunnitud loobuma suitsetamisest oma tahte vastaselt päevapealt, millega kaasnesid tänaseni kestvad võõrutusnähud. Mitte mingisugust ülemineku perioodi järk-järguliseks loobumiseks ei võimaldatud. Vanglasse vastuvõtmisel tehtud tervisekontrolli tulemusi kajastavas 06.12.2023a. sissekandes on üksnes märgitud, et kaebaja suitsetab. Sissekannetest ei nähtu mingite täpsustavate andmete küsimist (nt. Fagerströmi testi küsimustik, https://www.tubakainfo.ee/loobusuitsetamisest/testi-oma-nikotiinisoltuvust/) et selgitada välja kaebaja nikotiinisõltuvuse suurus, ehkki kaebaja ütlustest enda suitsetamise mahu kohta pidi vastustajal tekkima kahtlus, et kaebajal võib olla üsna tugev nikotiinisõltuvus. Mulle ei võimaldatud mingeid leevendusmeetmeid (plaastreid). Vanglal oli kohustus pakkuda kaebajale leevendavaid ravimeid, kuid vangla seda kohustust ei täitnud.
2(7)
Vastustaja seisukoht
11.Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata. 11.1 Asjakohased ei ole kaebuse viited haldusasjale 3-22-991, kuna kaebuste faktilised asjaolud on oluliselt erinevad. Viidatud kohtuasjas tugines kaebaja sellele, et talle oli nikotiiniasendusravi lubatud/määratud. Käesoleval juhul sellist analoogset olukorda ei esine. Vastupidi, kaebaja tugineb väitele, et vangla (vangla tervishoiutöötaja) oleks pidanud väljendama initsiatiivi, et kaebajale proaktiivselt nikotiinasendusravi määrata. 11.2 Patsiendil on õigus otsustada, kas ta soovib ravi või mitte. Esmane, kui patsient soovib ravi, on oma vaevuste kirjeldamine. 11.3 Nikotiinisõltuvus on iseenesest RHK-10 järgi käsitletav haigusena (F17.xx, Tubaka tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäired). Tegemist ei ole seisundiga, kus patsient oleks otsustusvõimetu ning seega kohaldub VÕS § 760 üldreegel: „Tervishoiuteenuse osutaja on kohustatud osutama tervishoiuteenust isikule, kes seda taotleb [---]“. Ka „Vangla sisekorraeeskirja“ § 82 lg 1 teise lause kohaselt peab suitsetaja ise avaldama soovi suitsetamisest loobumise toetavate meetmete rakendamiseks. Vanglale teadaolevalt kaebaja seda ei teinud ning ka kaebuses sellele ei tugineta. Suitsetamisest (nikotiinitoote tarvitamisest) loobumisel võivad, kuid ei pruugi tekkida ärajäämanähud. Tegemist on kirjanduse järgi lühiajaliste ja mööduvate häiringutega, mis on individuaalsed. Tubakasõltuvusest vabanemise ravi tugineb suuresti toetamisele ning tekkinud konkreetsete terviseprobleemide kompenseerimisele 11.4 Ka sellest saab järeldada koostoimes VÕS § 760 regulatsiooniga, et ravi aluseks on patsiendi ravisoov ning konkreetsed tema poolt väljendatud kaebused. Käesoleval juhul ei ole kaebaja tuginenud (erinevalt haldusasjast 3-22-991) tõendile, et tal oleks jäänud saamata mingi ordineeritud ravi, mis talle pidi määratama seosest tubakast loobumisega. Vangla tervishoiutöötajad ei tegutsenud seega õigusvastaselt. 11.5 Suitsetamine tegevusena on olemuselt hõlmatud Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 19 Ig-s 1 sätestatud õigusega vabale eneseteostusele. Tegemist on lihtsa seadusreservatsiooniga põhiõigusega ja seetõttu võib üldist vabadusõigust piirata mistahes põhjusel, mis pole põhiseadusega otseselt keelatud. Suitsetamise keeldu vanglas kohaldatakse alates 01.10.2017, mil jõustus justiitsministri 30.11.2000. a määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja“ (VSkE) uus redaktsioon. Selle kohaselt kuuluvad keelatud esemete ja ainete loetellu süütamisvahendid, suitsetatavad tubakatooted ning esemed, milledest ja mille abil on võimalik suitsetatavaid tubakatooteid kokku panna või neid suitsetada (VSkE § 82, § 641 р 31)).Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi hindas 17.12.2019. a otsuses nr 5-19-40 VSkE § 64 1 punkti 3' põhiseaduspärasust ja vastuolu ei tuvastatud. Riigikohtu hinnangul on vangla territooriumil suitsetamise keelamine õiguspärane. EIK-i 04.11.2025. a otsus nr 17982/21 ei muuda asjaolu, et siseriiklik õigus keelab vanglas suitsetamise ja suitsetamiseks kasutatavate esemete omamise. EIK ei loo vahetult kohaldatavaid norme, samuti ei saa EIK-i otsus tühistada ega peatada siseriikliku määruse või seaduse kehtivust. 11.6 Kaebaja saabus Tallinna Vanglasse 06.12.2023. Eesti vanglates suitsetamise keeld on üldteada asjaolu, kuid isegi kui kaebaja ei teadnud sellest enne, siis vähemalt vanglasse saabumise päeval sai ta sellest juba teadlikuks, sest teda teavitati suitsetamise keelust vanglas ning kaasas olnud suitsetamistarbed võeti talt ära ja paigutati kinnipeetavate isiklike asjade lattu hoiule. Tallinna Vangla kodukorraga on taotluse esitaja tutvunud 06.12.2023, seega sai ta teadlikuks ka punktist 2.3, mille kohaselt on vangla territooriumil suitsetamine keelatud. Vaiet ega ühtegi muud pöördumist suitsetamise keeluga seonduvalt kaebaja vanglale ei esitanud, millest saab järeldada, et ta ei tunnetanud enda õiguste rikkumist või vähemalt mitte sellisel määral, et enda õiguste kaitseks meetmeid kasutada. Kehtiva kohtupraktika kohaselt võib tõhusamate õiguskaitsevahendite 3(7)
kasutamata jätmine olulisel määral hüvitise suurust mõjutada, sh hüvitise väljamõistmise täielikult välistada. Kuna taotluse esitajal suitsetamise mittevõimaldamine on toimunud kehtiva õiguse alusel ja vangla tegevus on olnud õiguspärane, on täitmata üks kahju hüvitamise olulistest eeldustest. Suitsetamiskeeluga on küll piiratud kaebaja üldist vabadusõigust, kuid vabadusõiguse kontekstis ei ole suitsetamise näol tegemist sellise hüve ja väärtusega, mida peaks tingimata saama vanglakaristuse kandmise ajal teostada. Tegemist ei ole eluks vajaliku ega vältimatu tegevusega, mille mittevõimaldamine tooks isikule kaasa pöördumatu kahju tekkimise. 11.7 On üldteada asjaolu, et inimene kahjustab tervist suitsetamisega, mitte suitsetamisest loobumisega. Tubakast ja nikotiinist loobumisel võivad tekkida küll võõrutusnähud (nt unehäired, korratu südametegevus, meeleolulangus, peavalu, seedehäired, kõrgenenudärrituvus ja rahutus, liighigistamine, söögiisu muutus, üldine ärevus, tähelepanuvõime ja töövõime langus), kuid kui need avalduvad, siis vaid loobumisprotsessi alguses ja mööduvad paari nädalaga. 11.8 VSKE § 82 sätestab, et kinnipeetava, välja arvatud kainenema toimetatud isiku, vastuvõtmisel selgitatakse välja, kas kinnipeetav suitsetab. Kui kinnipeetav, välja arvatud vangistusseaduse § 3 lõikes 2 ja § 4 lõikes 2 nimetatud isik, avaldab soovi suitsetamisest loobuda, tagatakse talle vanglasisene nõustamine. Vaidlust ei ole selles, et taotluse esitaja on vanglasse saabudes öelnud, et ta on suitsetaja. Küll aga ei ole ta taotlusele lisanud ja menetluse käigus ei ole ilmnenud tõendeid, millest nähtuks, et ta oleks soovinud nõustamist ja nikotiini asendusravi. Kaebajal esinesid tervisega seotud kaebused juba vanglasse saabumisel, mistõttu ei ole need seotud suitsetamisest loobumisega. Kaasatud haldusorgani seisukoht
12.Kaasatud haldusorgan leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. 12.1 Kaebaja viidatud EIK-i otsus ei ole jõustunud ja seega ei ole õiguslik olukord varasemaga võrreldes muutunud. Samuti on oluline märkida, et EIK ei ole 04.11.2025. a otsuses leidnud, et suitsetamise keelamine iseenesest oleks vastuolus konventsiooniga, vaid kokkuvõttes leiti, et suitsetada sooviva kinnipeetava privaatautonoomia kaalutlusi ei olnud keelu kehtestamise käigus piisavalt arvesse võetud. Õiguslikult erinevad need seisukohad olemuslikult. Piirangu kaalutlused sisalduvad eelkõige ministri määruse seletuskirjas. EIK-i etteheide on laadilt selline, mida on põhimõtteliselt võimalik riigisisese õigusloome kaudu kõrvaldada (nt õigustloova aktiga normistiku täpsustamine ja põhjalik privaatautonoomia kaalutluste analüüs seletuskirjas). 12.2 Jätkuvalt on jõus ka normid, mille kaudu suitsetamise keeld on kehtestatud. Justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 82 lõike 3 koostoimes § 641 punktiga 31 ja Tallinna Vangla kodukorra punktide 2.3 ja 7.1.15 järgi on vanglas suitsetatavad tubakatooted ja suitsetamistarbed ning suitsetamine vangla territooriumil keelatud. Riigikohus on analüüsinud suitsetamise keelu kooskõla põhiseadusega 17.12.2019 otsuses asjas nr 5 19-40 ning leidnud, et suitsetamise keeld vanglas on põhiseadusega kooskõlas. 12.3 Kaebaja välja toodud asjaolud ei tõenda kahju tekkimist, samuti ei ole õige kaebaja seisukoht sellest, justkui oleks suitsetamise keeld iseenesest õigusvastane. Kaebaja väited temale tekitatud kahju osas ei ole millegagi tõendatud. Mitte igasugune ebamugavus ei tähenda, et see vääriks kahju hüvitamist rahas. 12.4 Kaebaja viibib vangiregistri andmetel vanglas alates 03.12.2023 ja arvestades, et suitsetamise võõrutusnähud lõppevad u 2–4 nädalat pärast suitsetamise lõpetamist, ei toeta erialakirjandusest teada olevad faktid kaebaja väiteid. Tubakast ja nikotiinist loobumise järel võivad esimestel nädalatel tekkida nikotiini võõrutusnähud. Need nähud avalduvad inimeseti erinevalt ja on tugevamad esimestel päevadel peale loobumist. Teada on, et võõrutusnähud mööduvad hiljemalt paari nädalaga ning valmistavad muret vaid loobumisprotsessi alguses. Kokkuvõttes on kaebaja esitanud hulga väiteid seoses keelu negatiivse mõjuga temale, kuid mitte ühtegi tõendit selle kohta, mis neid väiteid võiksid kinnitada. Kaebaja ei ole millegagi tõendanud, et suitsetamise 4(7)
ärajäämine oleks põhjustanud ülemääraseid kannatusi või olnud ebainimlik. Samuti ei toeta selliseid väiteid suitsetamise võõrutusnähtude kohta teada olev info. 12.5 Kaebaja on kaebuse esitanud alles pärast EIK-i otsusest teada saamist. Sellega seoses juhime tähelepanu ka asjaolule, et 22.09.2022 otsusega asjas nr 3-17-2859 analüüsis Riigikohus suitsetamise keeluga seotud mittevaralise kahju hüvitamise kaebust. Nimetatud asjas soovis kaebaja nii suitsetamise keelamise kui ka nikotiiniasendusravi mittevõimaldamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis, et nimetatud keelud ei ole põhiseadusega vastuolus. Seega nõustus kolleegium ringkonnakohtuga, et õigusnormiga kooskõlas olevat vangla tegevust tuleb pidada õiguspäraseks. Sarnaselt on ka praegusel juhul suitsetamise keelamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamise üks eeldustest täitmata. Seega ei ole kaebust ka võimalik rahuldada. 12.6 Antud juhul puudub õigusvastane tegevus, mida vastustajale ette heita, seetõttu ei ole kahju hüvitamise eeldused täidetud. 12.7 Kuivõrd Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 4.11.2025 otsuse (Vainik jt vs. Eesti) läbivaatamise menetlus lõpetati, ei ole praegu EIK kinnipeetavate suitsetamise keelu suhtes tehtud ühtegi jõustunud otsust. Vastav märge kajastub ka EIK otsuste andmebaasis 4.11.2025 otsuse juures. Kuivõrd Suurkoda kustutas asja menetlusest, ei ole olemas lõplikku suurkoja või EIK koja lõplikku otsust, mis kinnitaks artikli 8 rikkumist selles asjas. Seega ei saa ühtegi 4.11.2025 otsuses sisalduvat põhjendust tõlgendada EIK-i seisukohana. Samas on jätkuvalt jõus Riigikohtu 17.12.2019 otsus nr 5 19-40, mille kohaselt on suitsetamise keeld vanglas põhiseadusega kooskõlas. Seega on vanglas viibivate isikute suitsetamisõiguse piiramine põhiseadusega kooskõlas ja tegemist on proportsionaalse meetmega, millega kaitstakse teiste isikute tervist ja tagatakse vangla turvaline toimimine. Seda arvestades tuleb kaebus jätta rahuldamata.
KOHTU SEISUKOHT
13.Kohus leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
14.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikutud (edaspidi kannatanu) võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitse või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 järgi võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.
15.Eeltoodust järelduvalt tuleb esmalt kindlaks teha, kas kaebajale on kahju tekkinud, kas kahju on tekkinud vastustaja õigusvastase tegevuse tulemusena ja kas kahju ja õigusvastase tegevuse vahel esineb põhjuslik seos. Mittevaraline kahju seoses väärikuse alandamise ja eraellu sekkumisega.
16.Riigikohus on oma 17.12.2019 lahendis haldusasjas nr 5-19-40 leidnud, et suitsetamine tegevusena on olemuselt hõlmatud Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 19 lg-s 1 sätestatud õigusega vabale eneseteostusele. Tegemist on lihtsa seadusreservatsiooniga põhiõigusega, mida võib piirata mistahes põhjusel, mis ei ole põhiseadusega vastuolus.
17.Suitsetamise keeld vanglas on kehtestatud justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 82 lõike 3 koostoimes § 641 punktiga 31 ja Tallinna Vangla kodukorra punktide 2.3 ja 7.1.15 alusel, mille kohaselt on vanglas suitsetatavad tubakatooted ja suitsetamistarbed ning suitsetamine vangla territooriumil keelatud. Nimetatud õigusnormid on jätkuvalt kehtivad ning täitmiseks kohustuslikud nii vanglale kui ka kaebajale. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 4.11.2025 otsuse (Vainik jt vs. Eesti) läbivaatamise menetlus lõpetati ning seega ei ole praegu EIK kinnipeetavate suitsetamise keelu suhtes tehtud ühtegi jõustunud 5(7)
otsust. Vastav märge kajastub ka EIK otsuste andmebaasis 4.11.2025 otsuse juures. Kuivõrd Suurkoda kustutas asja menetlusest, ei ole olemas lõplikku suurkoja või EIK koja lõplikku otsust, mis kinnitaks artikli 8 rikkumist selles asjas. Seega ei saa ühtegi EIK 4.11.2025 otsuses sisalduvat põhjendust tõlgendada EIK-i seisukohana.
18.Suitsetamise keelu kooskõla põhiseadusega analüüsis Riigikohus 17.12.2019 otsuses asjas nr 5-19-40 ning leidis, et suitsetamise keeld vanglas on põhiseadusega kooskõlas. Kolleegium leidis, et VSKE vaidlusaluse sätte kehtestamise eesmärgid on hõlmatud inimese ja vangla julgeoleku ning korra tagamisega VangS § 15 lõike 2 punktide 1 ja 3 tähenduses. Riigikohus selgitas, et ehkki tubakatoodete keeld riivab kinnipeetavate põhiõigusi ja vabadusi, ei ole piirangute kehtestamine määrusega välistatud, kui nende aluseks on täpne, selge ja piirangu intensiivsusega vastavuses olev volitusnorm. Samuti leidis Riigikohus, et nii omandipõhiõigus kui ka vaba eneseteostuse õigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigused, mida võib piirata mistahes põhjusel, mis ei ole põhiseadusega vastuolus. Kuigi tubakatoodete omamise ja kasutamise võimalus on iseenesest omandipõhiõiguse ja vaba eneseteostuse õiguse kaitsealas, ei kujuta nende keelamine endast kaalukat kinnipeetava õiguste riivet, mis jätaks ta ilma eluks hädavajalikust. Teiste vangla territooriumil viibivate inimeste tervise kaitsmise vajadus, samuti kinnipeetavate vaheliste ebaseaduslike suhete ja tuleohu ärahoidmine ning ressursi optimaalne kasutamine vanglas on olulised eesmärgid, mis oma koosmõjus kaaluvad kinnipeetava eelnimetatud õiguste riive üles.
19.Kaebaja saabus vanglasse 06.12.2023, mil suitsetamise keeld vanglates juba kehtis. Kaebaja ei esitanud vanglasse saabumisel ühtegi protesti ega nõuet seoses suitsetamise keeluga. Kuivõrd kaebaja oli enne vanglasse saabumist enda sõnade kohaselt aastaid suitsetanud, on mõistetav, et keeld põhjustas talle ebamugavusi. Kuivõrd suitsetamise keeld on aga kehtiv ning põhiseadusega kooskõlas, siis ei ole vastustaja toimingud kaebaja suhtes õigusvastaselt. Seega puudub kahju hüvitamise nõude aluseks olev õigusvastane tegu. Suitsetamise keeluga on küll piiratud kaebaja üldist vabadusõigust, kuid õiguste piirangu kontekstis ei ole suitsetamise näol tegemist sellise hüve või väärtusega, mida peaks ilmtingimata saama vanglakaristuse kandmise ajal teostada. Seega ei ole kaebaja nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Mittevaraline kahju seoses tervise kahjustamisega.
20.Kaebaja viibib vanglaregistri andmetel vanglas alates 03.12.2023. Arvestades, et suitsetamise võõrutusnähud lõpevad u 2-4 nädalat pärast suitsetamise lõpetamist, ei toeta erialakirjandusest teada olevad faktid kaebaja väiteid ülemäärasest ebamugavusest. Näiteks WHO- tubakavastase ravijuhendi materjalide järgi vältavad mistahes võõrutusega kaasnevad sümptomid ainult lühikest aega pärast suitsetamisest loobumist. Nikotiini võõrutusnähtude intensiivsus on kõrgem alguses ja sümptomid vaibuvad umbes nädalate jooksul. Kaebaja on küll esitanud hulganisti väiteid seoses keelu negatiivse mõjuga tema tervisele, kuid mitte ühtegi tõendit selle kohta, mis neid väiteid võiksid kinnitada ta ei esitanud. Kaebaja ei ole tõendanud, et suitsetamise ärajäämine oleks talle põhjustanud ülemääraseid kannatusi või olnud ebainimlik.
21.Vastustaja on välja toonud ja kaebaja ei ole vastu vaielnud, et kaebaja ei ole vanglasse saabudes soovinud nõustamist ja nikotiinisõltuvuse asendusravi. Kaebaja ei ole ka väitnud, et tal oleks jäänud saamata mingi asendusravi, mida ta on vanglalt nõudnud. Kaebaja on kaevanud terviseprobleeme ca 3,5 kuud peale vanglasse saabumist, mis tähendab et probleemid ei olnud seotud nikotiinist loobumisega. Seega on käesoleva haldusasja asjaolud erinevad võrreldes vaidlusega haldusasjas nr 3-22-991. Pealegi on kaebaja esitanud kaebuse alles pärast EIK-i otsuse teada saamist, mis suurendab kahtlust, et kaebaja väited tervise kahjustamise osas on paljasõnalised ja otsitud. Juhul, kui kaebaja oleks tõepoolest kannatanud võõrutusnähtude all oleks ta oma nõuded esitanud koheselt peale vanglasse saabumist, mitte aga aastaid peale vanglasse saabumist.
22.Eeltoodust tulenevalt tuleb jätta rahuldamata ka kaebaja nõue tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamiseks. 6(7)
23.Eeltoodust tulenevalt jääb kaebus kogu ulatuses rahuldamata.
MENETLUSKULUD
24.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohtuotsus on tehtud kaebaja kahjuks, mistõttu tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Vastustaja menetluskulude hüvitamist taotlenud ei ole, mistõttu menetluskulude jaotamise küsimust ei tõusetu ja poolte menetluskulud jäävad nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Nurm
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.