SME Capital 3 UAB hagi Vara Fond OÜ ja M.S vastu võla nõudes
Hagihind
4312,50 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: SME Capital 3 UAB (Leedu registrikood: 305228886; aadress: Antano Tumeno g. 4-15 XXX; e-post: Hageja lepinguline esindaja: Kristjan Okas (European Legal Office OÜ; e-post: Kostja I: Vara Fond OÜ (registrikood: 11631241; aadress: XXX, 50410 XXX; e-post: Seaduslik esindaja: juhatuse liige M.S; Kostja II: M.S (isikukood: XXX; aadress: XXX , 50405 XXX; e-post:
Menetluse liik
Kirjalikus menetluses
Menetlustoiming
Lõpplahend
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada SME Capital 3 UAB hagi Vara Fond OÜ ja M.S Mürgi (M.S) vastu võla nõudes.
2.Mõista Vara Fond OÜ-lt ja M.S Mürgilt solidaarselt SME Capital 3 UAB kasuks välja 4312,50 eurot.
3.Tagastada SME Capital 3 UAB enamtasutud riigilõiv 129,38 eurot arveldusarvele nr LT247410010220800268, märkides makse selgitusse „2-25-128144 enammakstud riigilõivu tagastus“.
4.Jätta menetluskulud summas 1210 eurot solidaarselt Vara Fond OÜ ja M.S Mürgi kanda ning mõista nimetatud summa kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja.
5.Menetluskuludelt tuleb kostjatel tasuda solidaarselt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude
1 (10)
täieliku tasumiseni. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele saab esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule (Kalevi tn 1, Tartu) 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.SME Capital 3 UAB esitas Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Vara Fond OÜ ja M.S vastu võla, s.o 4461,88 euro nõudes. Kohus tegi võlgnikele makseettepaneku, mis on võlgnikele kätte toimetatud 01.12.2025 e-posti aadressil Võlgnikud esitasid 14.12.2025 nõudele vastuväite. Kohus lõpetas maksekäsu kiirmenetluse ning tsiviilasi edastati menetlemiseks Tartu Maakohtule.
2.SME Capital 3 UAB esitas Tartu Maakohtule hagi Vara Fond OÜ ja M.S vastu võla nõudes. Hageja taotleb, et mõista kostjatelt Vara Fond OÜ ja M.S solidaarselt hageja SME Capital 3 UAB kasuks välja lepingust tulenev viivise võlg summas 4312,50 eurot. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja SME Capital 3 UAB ja kostja I Vara Fond OÜ 08.08.2023 tähtajalise laenulepingu nr PSCAP3 23-0633, mille alusel andis hageja kostjale I laenu 25 000 eurot. Laenult kuulus tasumisele intress 13,2% aastas. Laenulepingu sõlmimisel lepiti kokku 500 euro suuruses lepingutasus, mille hageja pidas laenusumma väljamaksmisel kinni, kandes 08.08.2023 kostja I arvelduskontole 24 500 eurot. Esialgse kokkuleppe kohaselt tuli laen tagastada 08.02.2024. Hageja ja kostja I sõlmisid 01.02.2024 laenulepingu lisa nr 1, millega pikendati laenu tagastamise tähtaega kuni 08.12.2024 ning kostja I kohustus tasuma lepingu muutmise eest 500 eurot. Kuna kostja I ei suutnud laenu ka selleks tähtpäevaks tagastada, sõlmisid pooled 07.02.2025 laenulepingu lisa nr 2, millega muudeti muu hulgas laenu tagasimaksmise tähtpäeva ja baasintressimäära perioodi. Uueks laenu tagastamise tähtpäevaks lepiti kokku 08.04.2025 ning kostja I kohustus tasuma lepingu muutmise eest 1000 eurot. Laenuleping lõppes 08.04.2025, mil muutus sissenõutavaks laenu põhiosa 25 000 eurot. Hageja esitas kostjale I 08.04.2025 arve nr 3CPL099313, mille kohaselt kuulus tasumisele laenu põhiosa 25 000 eurot, intress 86,42 eurot ja viivis 6,91 eurot. Selleks ajaks oli tasumata ka arve nr 3CPL097101, mis hõlmas intressi 341,93 eurot ja viivist 61,29 eurot. Kostja I tasus hagejale 16.06.2025 kokku 25 496,55 eurot. Kuna laenu põhiosa tuli lepingu kohaselt tasuda 08.04.2025, arvestas hageja põhiosa tasumisega viivitamise eest kuni 16.06.2025 viivist. Hageja esitas kostjale I selle kohta arve nr 3CPL105657 summas 4312,50 eurot, maksetähtpäevaga 26.06.2025. Kostja I nimetatud viivist ei tasunud. Hageja tugineb viivisenõude esitamisel laenulepingu üldtingimustele ning VÕS § 101 lg 1 ple 6 ja § 113 lg-le 1. Hageja leiab, et tal on õigus nõuda laenu põhiosa tasumisega viivitamise eest viivist, kuna kostja I tasus 08.04.2025 sissenõutavaks muutunud põhiosa alles 16.06.2025 ehk 69 päeva pärast maksetähtpäeva. Hageja nõuab 4312,50 euro tasumist solidaarselt ka kostjalt II. Hageja ja kostja II M.S sõlmisid 08.08.2023 käenduslepingu nr PSCAP3-23 0633/L1, millega kostja II kohustus vastutama kostja I laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest. Kostja II oli laenulepingu sõlmimise ajal ning on hageja väitel jätkuvalt kostja I juhatuse liige. Käenduslepingu kohaselt on kostja II vastutuse maksimumsummaks 32 500 eurot. Hageja tugineb kostja II vastu esitatud nõudes VÕS § 142 lg-le 1 ja § 145 lg-tele 1 ja 2 ning leiab, et
2 (10)
kostja II vastutab käendajana koos kostjaga I solidaarselt ka põhikohustuse rikkumisest tuleneva viivise tasumise eest.
3.Kostjad vaidlevad hagile vastu ning leiavad, et hageja viivisenõue ei ole esitatud ulatuses põhjendatud. Kostjad ei vaidlusta, et hageja ja kostja I sõlmisid 08.08.2023 laenulepingu, mille alusel laenas hageja kostjale I 25 000 eurot, ega seda, et laenu tagastamise tähtpäev oli 08.04.2025 ja kostja I tagastas laenu 16.06.2025. Kostjate väitel suhtlesid hageja ja kostja I enne laenu tagastamist aktiivselt ning kostja I teavitas hagejat, et kavatseb laenu tagastada pärast korteri müügitehingust raha laekumist. Kostja I andis hagejale teavet nii oodatava raha laekumise kui ka korteri müügitehingu seisu kohta. Hageja esindaja suhtumisest ja pooltevahelisest kirjavahetusest jäi kostjatele arusaam, et hageja nõustub laenu tagastamisega pärast korteri müügitehingu toimumist ega rakenda laenu mõnevõrra hilisema tagastamise tõttu sanktsioone. Kostja I teatas 03.06.2025 hageja esindajale, et korteri müügitehing toimub 11.06.2025 ning pärast seda on võimalik laenusumma tagastada. Hageja esindaja vastas, et loodab tehingu õnnestumisele ja palus kostjal teda asjade käiguga kursis hoida. Kostjate hinnangul ei väljendanud hageja esindaja suhtluse käigus vastuseisu kostja I pakutud maksekorraldusele ega teavitanud kostjat I kavatsusest nõuda pärast laenusumma tasumist viivist. Seetõttu eeldas kostja I, et pooled on laenu tagastamise tähtaja pikendamises kokku leppinud. Kostja I väitel oleks ta vastasel juhul viivise kõrget määra arvestades otsinud võimaluse laenu refinantseerimiseks või tasunud laenu kostja II vahenditest. Kostjad leiavad lisaks, et hageja nõutav viivis on ebamõistlikult suur ning paluvad seda VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel vähendada. Kostjate väitel vastab lepingujärgne viivisemäär ligikaudu 91%-le aastas ning hageja nõuab ligikaudu kahekuulise viivituse eest viivist summas 4312,50 eurot. Kostjad peavad sellist viivist ebaproportsionaalseks, arvestades muu hulgas seda, et hageja oli teadlik kostja I arendusprojektist ja sellest, et laenu tagasimaksmiseks vajalikud vahendid pidid laekuma korteri müügist. Samuti tuginevad kostjad pooltevahelisele suhtlusele, millest nende hinnangul võis järeldada, et hageja oli valmis korteri müügitehingu ära ootama. Kostjad märgivad, et hageja esitas viivisenõude alles 16.06.2025 pärast seda, kui kostja I oli laenusumma tagastanud. Kostja I on enda väitel keerulises majanduslikus olukorras, kuna arendusprojekt on kahjumis ning viimase korteri müügist saadav tulu ei pruugi projekti kulusid katta. Kostjate arvutuse kohaselt oleks VÕS §-des 94 ja 113 sätestatud viivisemäära kohaldamisel viivis vaidlusaluse ajavahemiku eest 526,95 eurot. Kostjad on teinud ettepaneku lahendada vaidlus kompromissiga, mille kohaselt tasuks kostja I hagejale poole nõutud viivisest ehk 2157 eurot. Kostjate väitel tegi kostja I hagejale kompromissettepaneku ka enne kohtusse pöördumist, kuid hageja sellele ei vastanud.
4.Hageja vaidleb kostjate vastuväidetele vastu ja jääb hagis esitatud nõude juurde. Hageja märgib, et kostja I tegutses laenulepingu sõlmimisel oma majandus- ja kutsetegevuses. Ka kostja II-ga sõlmitud käendusleping ei ole hageja hinnangul tarbijakäendusleping VÕS § 143 lg 1 tähenduses, kuna kostja II on kostja I ainus osanik ja juhatuse liige. Kostja I võttis laenu oma majandustegevuse rahastamiseks ning nõustus laenulepingu sõlmimisel muu hulgas lepingus sätestatud viivisemääraga. Hageja täitis enda lepingulise kohustuse, kuid kostja I ei tagastanud laenu kokkulepitud tähtpäevaks. Seetõttu leiab hageja, et viivisenõue kostja I ja käenduslepingu alusel solidaarselt kostja II vastu on lepingust ja seadusest tulenevalt põhjendatud ning sissenõutav.
3 (10)
Hageja ei nõustu kostjate väitega, et pooltevahelisest suhtlusest võis järeldada laenu tagastamise tähtaja pikendamist või hageja loobumist viivise nõudmisest. Laenuleping sõlmiti kirjalikult ja digiallkirjastati ning samas vormis vormistati ka varasemad laenulepingu muudatused, millega hageja oli kostja I makseraskuste tõttu laenu tagastamise tähtaega pikendanud. Hageja hinnangul oleks ka viivisest loobumine või selle määra vähendamine kujutanud endast laenulepingu muutmist, mis oleks pooltevahelise senise praktika kohaselt tulnud vormistada samal viisil. Sellist kokkulepet pooled ei sõlminud. Hageja vaidleb vastu ka kostjate väitele, et hageja ei olnud kostjat I viivise rakendamisest teavitanud. Hageja väitel oli ta kostjat I lepingujärgse viivise määra ja selle rakendamise kohta kirjalikult hoiatanud juba 10.12.2024. Seetõttu olid kostjad hageja hinnangul teadlikud nii viivise suurusest kui ka selle rakendamise tingimustest. Kostjate viidatud hilisemast ekirjavahetusest ei saa hageja hinnangul järeldada laenulepingu muutmist ega kokkulepet viivise nõudmisest loobumiseks. Hageja vaidleb vastu kostja I taotlusele vähendada viivist VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel. Hageja märgib, et pooled tegutsesid majandus- ja kutsetegevuses ning leppisid laenulepingu sõlmimisel kokku, et põhiosa tagastamisega viivitamisel tuleb tasuda viivist 0,25% päevas iga viivitatud päeva eest. Hageja hinnangul ei saa kostja I majandustegevuses realiseerunud riskid tuua kaasa hageja õiguskaitsevahendite kasutamise õiguse piiramist ega kokkulepitud viivise vähendamist. Hageja peab kostja I väiteid arendusprojekti kahjumlikkuse ja viimase korteri müügiga seotud majanduslike raskuste kohta tõendamata väideteks. Hageja hinnangul on tegemist igal juhul kostja I majandustegevusega kaasneva äririskiga, mille eest hageja ei vastuta. Hageja leiab, et nõutav viivis ei ole ebamõistlikult suur. Hageja viitab Riigikohtu praktikale, mille kohaselt võib ebamõistlikuks pidada eelkõige viivisenõuet, mis ületab põhinõuet, ning märgib, et majandustegevuses sõlmitud lepingute puhul on kohtupraktikas aktsepteeritud ka 0,25% suurust päevast viivisemäära. Seetõttu palub hageja jätta kostja I viivise vähendamise taotluse rahuldamata.
KOHTU SEISUKOHT
5.Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja hinnanud asjas esitatud tõendeid, leiab, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte.
6.Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja ja kostja I sõlmisid 08.08.2023 laenulepingu, mille alusel andis hageja kostjale I laenu 25 000 eurot ning mille kohaselt oli laenu tagastamise tähtpäev 08.02.2024 (dtl 90–92). Pooled sõlmisid 01.02.2024 laenulepingu lisa nr 1, millega pikendasid laenu tagastamise tähtaega kuni 08.12.2024 (dtl 77). Seejärel sõlmisid pooled 07.02.2025 laenulepingu lisa nr 2, millega pikendasid laenu tagastamise tähtaega kuni 08.04.2025 (dtl 104–106). Hageja esitatud asjaolude kohaselt kuulus kostjal I 08.04.2025 tähtpäevaga arve nr 3CPL099313 alusel tasumisele laenu põhiosa 25 000 eurot, intress 86,42 eurot ja viivis 6,91 eurot (dtl 70). Lisaks oli tasumata 31.03.2025 tähtpäevaga arve nr 3CPL097101, mille alusel 4 (10)
kuulus tasumisele intress 341,93 eurot ja viivis 61,29 eurot (dtl 69). Nimetatud summad moodustasid kokku 25 496,55 eurot, mille kostja I tasus hagejale 16.06.2025 (dtl 71). Seega tasus kostja I 16.06.2025 laenu põhiosa ning selleks ajaks arvetega nr 3CPL099313 ja nr 3CPL097101 nõutud intressi ja viivise. Poolte vahel ei ole vaidlust ka selles, et hageja ja kostja II sõlmisid 08.08.2023 käenduslepingu, millega kostja II kohustus vastutama kostja I laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest. Käenduslepingu kohaselt on kostja II vastutuse maksimumsummaks 32 500 eurot (dtl 93-96). Laenulepingu kohaselt kohustus kostja I tasuma laenu põhiosa tagastamisega viivitamise korral viivist 0,25% päevas. Kuna kostja I tagastas 08.04.2025 sissenõutavaks muutunud 25 000 euro suuruse laenu põhiosa 16.06.2025, arvestas hageja 69-päevase viivituse eest viivist 4312,50 eurot (25 000 × 0,25% × 69). Hageja nõuab nimetatud summa väljamõistmist kostjatelt solidaarselt.
7.Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjatelt laenu põhiosa tagastamisega viivitamise eest lepingujärgset viivist. Kostjad leiavad, et enne laenu tagastamist toimunud pooltevahelise suhtluse käigus nõustus hageja sellega, et kostja I tagastab laenu pärast korteri müügitehingust rahaliste vahendite laekumist, mistõttu võis kostja I põhjendatult eeldada, et hageja ei nõua selle aja eest lepingujärgset viivist. Hageja vaidleb sellele vastu ning leiab, et pooled ei ole kokku leppinud laenu tagastamise tähtaja edasises pikendamises ega hageja loobumises lepingujärgsest viivisest. Juhul, kui hagejal on õigus lepingujärgset viivist nõuda, vaidlevad pooled selle üle, kas 0,25% suuruse päevaviivise alusel arvestatud 4312,50 euro suurune viivis on ebamõistlikult suur ja kuulub VÕS § 113 lg 8 ning § 162 alusel vähendamisele. Kostjad leiavad, et viivist tuleb vähendada, hageja vaidleb viivise vähendamisele vastu.
8.VÕS § 8 lg 1 kohaselt on leping tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või midagi tegemata jätma. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 23 lg 1 kohaselt võivad lepingupoolte kohustused olla kindlaks määratud lepingus või sätestatud seaduses. Lepingupoolte kohustused võivad tuleneda ka lepingu olemusest ja eesmärgist, lepingupoolte vahel väljakujunenud praktikast, lepingupoolte kutse- või tegevusalal kehtivatest tavadest ning hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt peab lepingupool tegema teise lepingupoolega koostööd, mis on teisele poolele vajalik oma kohustuste täitmiseks. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja, laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kui lepinguga on ette
5 (10)
nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär, kui seadusest ei tulene teisiti.
9.Kostjad ei vaidle vastu sellele, et laenulepingu lisa nr 2 kohaselt oli laenu tagastamise tähtpäev 08.04.2025, kuid leiavad, et hageja nõustus laenu hilisema tagastamisega pärast kostja I korteri müügitehingust raha laekumist. Kostjate hinnangul võis kostja I pooltevahelisest suhtlusest järeldada, et hageja aktsepteerib laenu hilisemat tagastamist ega nõua selle aja eest lepingujärgset viivist. VÕS § 13 lg 1 kohaselt võib lepingut muuta lepingupoolte kokkuleppel või lepingus või seadusega ettenähtud muul alusel. Riigikohus on selgitanud, et lepingu muutmisele tuginev pool peab tõendama nii seda, et lepingut üldse muudeti, kui ka seda, milles lepingu muudetud sisu seisnes (RKTKo 25.04.2018, 2-15-5027/137, p 15). Kohtu hinnangul ei ole kostjad tõendanud, et pooled oleksid pärast laenulepingu lisa nr 2 sõlmimist kokku leppinud laenu tagastamise tähtpäeva edasises pikendamises või lepingujärgse viivise arvestamata jätmises. Poolte senisest lepingusuhtest nähtub, et laenu tagastamise tähtaega on muudetud kahel korral ning mõlemal juhul on pooled vormistanud sellekohase kokkuleppe kirjaliku ja digiallkirjastatud laenulepingu lisana. Esialgset laenu tagastamise tähtaega 08.02.2024 muudeti 01.02.2024 sõlmitud laenulepingu lisaga nr 1, millega pikendati laenu tagastamise tähtaega kuni 08.12.2024. Seejärel sõlmisid pooled 07.02.2025 tagasiulatuvalt laenulepingu lisa nr 2, millega pikendati laenu tagastamise tähtaega kuni 08.04.2025. Nimetatud lepingu muudatustega ei muudetud poolte kokkulepet laenu tagastamisega viivitamise korral tasumisele kuuluva viivise kohta. Seega oli poolte vahel pärast laenulepingu lisa nr 2 sõlmimist kehtiv kokkulepe, mille kohaselt tuli laen tagastada 08.04.2025 ning laenu tagastamisega viivitamise korral kuulus tasumisele lepingus kokkulepitud viivis. Asjaolu, et hageja oli varem kostja I palvel laenu tagastamise tähtpäeva pikendanud, ei anna alust järeldada, et tähtpäeva oleks pikendatud ka pärast 08.04.2025 või et hageja oleks loobunud viivise nõudmisest. Sellise kokkuleppe olemasolu peavad TsMS § 230 lg 1 kohaselt tõendama kostjad, kes sellele oma vastuväites tuginevad. Kostjad on selle tõendamiseks viidanud eelkõige poolte 03.06.2025 e-kirjavahetusele, märkides selle vastuse lisana 1. Nimetatud e-kirjavahetust ei ole kostjad kohtule esitanud. Kostjate vastuses refereeritu kohaselt teatas kostja I hageja esindajale, et korteri müügitehing toimub 11.06.2025 ning pärast seda saab kostja I laenusumma tagastada. Hageja esindaja olevat vastanud: „Okei, loodame väga, et kõik läheb hästi. Palun hoidke mind kursis.“ Ka kostjate endi kirjeldatud e-kirjavahetuse sisust ei saa järeldada, et hageja oleks nõustunud laenu tagastamise tähtpäeva muutmise või lepingujärgse viivise arvestamata jätmisega. Hageja esindaja refereeritud vastusest nähtub üksnes, et hageja oli teadlik kostja I kavandatavast korteri müügitehingust ning soovis saada teavet selle edasise käigu kohta. Selles ei ole väljendatud nõusolekut asendada 08.04.2025 saabunud laenu tagastamise tähtpäev uue tähtpäevaga ega jätta pärast lepingujärgse tähtpäeva saabumist viivis arvestamata. Ka hageja valmisolek oodata ära kostja I kirjeldatud korteri müügitehing ja asjaolu, et hageja ei nõudnud selle suhtluse käigus laenu viivitamatut tasumist, ei tähenda iseenesest laenulepingu tingimuste muutmist. Seda järeldust toetab poolte varasem lepingusuhe, milles laenu tagastamise tähtpäeva muutmised olid selgelt kokku lepitud ja kirjalikult vormistatud, samas kui viivise arvestamise tingimusi ei muudetud.
6 (10)
Hageja on lisaks märkinud, et kostjat I oli lepingujärgse viivise määra ja selle rakendamise kohta kirjalikult teavitatud juba 10.12.2024 (dtl 141). See toetab järeldust, et kostja I oli enne 08.04.2025 saabumist teadlik sellest, et laenu tähtpäevaks tagastamata jätmise korral rakendub lepingujärgne viivis. Seetõttu ei saanud kostja I üksnes hageja esindaja hilisemast sõbralikust suhtlusest põhjendatult järeldada, et hageja on viivisenõudest loobunud. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostjad ei ole tõendanud laenu tagastamise tähtpäeva muutmist pärast 08.04.2025 ega hageja loobumist lepingujärgse viivise nõudmisest. Kuna kostja I tagastas 25 000 euro suuruse laenu põhiosa 16.06.2025, oli kostja I alates 09.04.2025 kuni põhiosa tasumiseni laenu tagastamise kohustuse täitmisega viivituses ning hagejal on õigus nõuda selle ajavahemiku eest viivist.
10.Kostjad on taotlenud hageja nõutava viivise vähendamist VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel. Kostjate hinnangul on lepingus kokkulepitud viivisemäär 0,25% päevas ehk 91,25% aastas ebamõistlikult suur, kuna ületab oluliselt seadusjärgset viivisemäära. Kostjad leiavad, et viivist tuleks vähendada seadusjärgse viivise määrani, mille järgi moodustaks viivis nende arvutuse kohaselt 526,95 eurot. VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 kohaselt võib kohus ebamõistlikult suurt leppetrahvi kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Viivise vähendamine VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel on kohtu diskretsiooniotsus, mille tegemisel tuleb kaaluda võlgniku ja võlausaldaja huve ning hinnata konkreetse õigussuhte asjaolusid. Riigikohus on selgitanud, et majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul ei saa viivisemäära 0,25% päevas pidada iseenesest ebamõistlikult kõrgeks (RKTKo 13.05.2020, 218-17536/29, p 17; RKTKo 04.03.2026, 2-23-10924/65, p 13). Seega ei anna ainuüksi asjaolu, et poolte kokkulepitud viivisemäär ületab seadusjärgset viivisemäära, alust viivise vähendamiseks. Viivise vähendamise põhjendatust tuleb hinnata konkreetse õigussuhte asjaoludest lähtudes. Käesoleval juhul sõlmisid hageja ja kostja I laenulepingu kostja I majandus- ja kutsetegevuses ning kostja I nõustus lepingu sõlmimisel viivisemääraga 0,25% päevas. Kostja I oli lepingujärgsest viivisemäärast teadlik ning pidi arvestama, et laenu tähtpäevaks tagastamata jätmise korral kaasneb kohustus tasuda kokkulepitud määras viivist. Seejuures oli hageja kostja I palvel laenu tagastamise tähtaega varem kahel korral pikendanud, ilma et pooled oleksid muutnud lepingus kokkulepitud viivisemäära või viivise arvestamise tingimusi. Hageja nõuab 25 000 euro suuruse laenu põhiosa tagastamisega 69 päeva viivitamise eest viivist 4312,50 eurot. Nõutav viivis moodustab 17,25% laenu põhiosast ning jääb seega põhiosaga võrreldes oluliselt väiksemaks. Kohus arvestab kostjate kasuks asjaolu, et kostja I tagastas 16.06.2025 laenu põhiosa täielikult ning tasus samal ajal lisaks põhiosale intressi 428,35 eurot ja varem arvestatud viivist 68,20 eurot. Kohustuse täitmise ulatust ja viivituse kestust arvestades ei anna need asjaolud siiski alust järeldada, et 69-päevase viivituse eest lepingus kokkulepitud määras arvestatud 4312,50 euro suurune viivis oleks ebamõistlikult suur. Kohus arvestab ka sellega, et hageja oli teadlik kostja I kavatsusest tasuda laen korteri müügist saadavate vahendite arvel ning kostja I oli hagejat kavandatavast müügitehingust teavitanud. Nagu kohus eespool leidis, ei ole kostjad siiski tõendanud, et hageja oleks nõustunud laenu tagastamise tähtaja edasise muutmise või lepingujärgse viivise arvestamata
7 (10)
jätmisega. Hageja teadlikkus kostja I kavandatavast laenu tasumisest ja pooltevaheline suhtlus ei anna alust pidada nõutavat viivist ebamõistlikult suureks. Kostjad on viivise vähendamise põhjenduseks viidanud ka sellele, et kostja I arendusprojekt ei osutunud kasumlikuks ning viimase korteri müügist ei pruugi kostja I kasumit saada. Nimetatud asjaolud ei anna kohtu hinnangul alust viivise vähendamiseks. Kostjad ei ole esitanud tõendeid, millest nähtuks arendusprojekti tegelik majanduslik tulemus või kostja I majanduslik seisund tervikuna. Üksnes väide konkreetse arendusprojekti kahjumlikkuse kohta ei võimalda järeldada, et hageja nõutava viivise tasumine oleks kostja I majanduslikku seisundit arvestades ebamõistlikult koormav. Arendusprojekti kasumlikkusega seotud risk kuulub kostja I majandus- ja kutsetegevusega kaasneva ettevõtlusriski hulka ega saa iseenesest õigustada lepingus kokkulepitud viivise vähendamist. Kostjad ei ole toonud esile muid asjaolusid, millest nähtuks, et hagejal puudus õigustatud huvi lepingus kokkulepitud viivise saamiseks või et nõutava viivise väljamõistmine oleks poolte majanduslikku seisundit, kohustuse täitmise ulatust või muid konkreetse õigussuhte asjaolusid arvestades ebamõistlik. Ka asjaolu, et hageja ei ole väitnud ega tõendanud kostja I viivitusest 4312,50 euro suuruse kahju tekkimist, ei anna iseenesest alust viivise vähendamiseks. Kohtu hinnangul õigustab viivisenõuet lepingus kokku lepitud määras iseäranis asjaolu, et pooled olid kostja I palvel juba kahel korral pikendanud laenu tagastamise tähtaega, kuid kostja ei pidanud kinni ka pikendatud tagastamistähtajast. Selline käitumine osutab juba hageja vastutulelikkuse ärakasutamisele. Eeltoodud asjaolusid kogumis hinnates ei ole kohtu hinnangul alust pidada hageja nõutavat 4312,50 euro suurust viivist ebamõistlikult suureks VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 tähenduses. Seetõttu jätab kohus kostjate viivise vähendamise taotluse rahuldamata ning hageja viivisenõue kuulub 4312,50 euro ulatuses rahuldamisele.
11.Vastavalt käenduslepingu punktidele 1.1 ja 1.2 vastutab kostja II käendajana solidaarselt kostjaga I hageja ja kostja I vahel sõlmitud laenulepingust tulenevate kostja I kohustuste täitmise eest (dtl 93-96). VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgniku) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 142 lg 2 kohaselt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. VÕS § 145 lg 1 kohaselt vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Hageja ja kostja II vahel sõlmitud käenduslepingus ei ole käendaja vastutust selliselt piiratud. Eeltoodust tulenevalt vastutab kostja II kostjaga I solidaarselt ka laenu tagastamisega viivitamisest tuleneva viivise tasumise eest käenduslepingus kokkulepitud vastutuse ülempiiri 32 500 euro ulatuses. Kuna hageja 4312,50 euro suurune viivisenõue jääb käenduslepingus kokkulepitud vastutuse ülempiiri piiresse, tuleb nimetatud summa kostjatelt hageja kasuks välja mõista solidaarselt. Menetluskulude jaotus
12.TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.
8 (10)
TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldab hagi täielikult, jäävad menetluskulud kostjate kanda. Hageja on taotlenud kostjatelt menetluskuludena 490 euro suuruse riigilõivu ja 900 euro suuruse lepingulise esindaja kulu hüvitamist. Lisaks on hageja taotlenud 129,38 euro suuruse enamtasutud riigilõivu tagastamist. Hagiavalduse punktide 30 ja 31 kohaselt tasus hageja 24.11.2025 maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel riigilõivu 129,38 eurot. Hagimenetlusse üleminekul kuulus hagiavalduselt tasumisele riigilõiv kokku 490 eurot. Arvestades maksekäsu kiirmenetluse avalduselt juba tasutud riigilõivu, tuli hagejal täiendavalt tasuda 360,62 eurot. Hageja tasus 30.01.2026 ekslikult täiendavalt 490 eurot, mistõttu tasus ta riigilõivu ettenähtust 129,38 euro võrra rohkem. Kohus nõustub hageja esitatud riigilõivu arvestusega. Hagiavalduselt tasumisele kuuluva riigilõivu suurus 490 eurot vastab hagihinnale ja riigilõivuseaduse lisa 1 kohaselt tasumisele kuuluvale riigilõivule. Maksekäsu kiirmenetluse avalduselt tasutud 129,38 euro suurune riigilõiv tuleb hagimenetluses tasumisele kuuluva riigilõivu hulka arvestada, mistõttu tuli hagejal hagimenetlusse üleminekul täiendavalt tasuda 360,62 eurot. TsMS § 150 lg 1 p 1 kohaselt tagastatakse tasutud riigilõiv enam tasutud osas. Kuna hageja tasus 360,62 euro asemel täiendavalt 490 eurot, on hageja tasunud riigilõivu 129,38 euro võrra enam. Seetõttu tuleb hageja taotlus enamtasutud riigilõivu tagastamiseks rahuldada ja tagastada hagejale 129,38 eurot. Enammakstud riigilõiv tuleb tagastada SME Capital 3 UAB arveldusarvele nr LT247410010220800268 märkides selgitusse „2-25-128144 enammakstud riigilõivu tagastus“. Hageja menetluskuluna arvestatav riigilõiv on seega 490 eurot. Lepingulise esindaja kuludena taotleb hageja 900 euro väljamõistmist. Hageja esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on talle õigusteenust osutanud European Legal Office OÜ jurist tunnitasuga 120 eurot. Õigusabiteenuse osutamisele kulus hageja esindaja andmetel kokku 7,5 tundi, millest 1 tund nõude aluseks olevate dokumentidega tutvumisele, 4 tundi hagiavalduse koostamisele ja kohtule esitamisele ning 2,5 tundi kostjate vastusega tutvumisele, hagejalt tõendite hankimisele, seisukoha koostamisele ja kohtule esitamisele. TsMS § 175 lg 1 kohaselt mõistab kohus menetlusosalisele lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus leiab, et hageja esindaja 120 euro suurune tunnitasu on käesoleva asja iseloomu arvestades mõistlik. Samuti peab kohus põhjendatuks ja vajalikuks dokumentidega tutvumiseks märgitud ühe tunni ning kostjate vastusega tutvumiseks, täiendavate tõendite hankimiseks ja hageja seisukoha koostamiseks märgitud 2,5 tunni suurust ajakulu. Samas ei pea kohus hagiavalduse koostamiseks ja kohtule esitamiseks märgitud neljatunnist ajakulu täies ulatuses põhjendatuks ja vajalikuks. Tegemist ei ole faktiliselt ega õiguslikult keeruka vaidlusega. Hagi põhineb poolte vahel sõlmitud laenu- ja käenduslepingul ning nõue seisneb lepingujärgse viivise väljamõistmises. Samuti on tegemist hageja majandustegevusest tuleneva nõudega, mille sarnaseid nõudeid hageja kohtumenetluses korduvalt esitab. Neid asjaolusid arvestades peab kohus hagiavalduse koostamiseks ja kohtule esitamiseks põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks 2,5 tundi. Seega peab kohus põhjendatud ja vajalikuks hageja lepingulise esindaja ajakulu kokku 6 tundi. Arvestades esindaja 120 euro suurust tunnitasu, on põhjendatud ja vajalik lepingulise esindaja kulu 720 eurot.
9 (10)
Koos 490 euro suuruse riigilõivuga moodustavad hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud kokku 1210 eurot. Kuna hagi rahuldatakse täielikult, tuleb nimetatud menetluskulud jätta solidaarselt kostjate kanda. Hageja taotlusel ja juhindudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus, et otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjatel tasuda solidaarselt hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
/allkirjastatud digitaalselt/ Ülle Raag Kohtunik
10 (10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.