(Eesistuja) kohtunik Krista Kirspuu, (liikmed) kohtunik Indrek Soots ja kohtunik Iris Kangur-Gontšarov
Määruse tegemise aeg ja koht 04.09.2026, Tallinn Kohtuasja number
2-26-8512
Kohtuasi
Eesti Vabariigi Justiits- ja Digiministeeriumist Prantsusmaa Vabariigi keskasutuse kaudu saabunud C (C) taotlus alaealise lapse X-i (X) tagastamiseks Haagi 25.10.1980 rahvusvahelise lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise konventsiooni ning määruse (EN) 2019/1111 alusel
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 19.06.2026 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
Y 06.07.2026 määruskaebus (täiendatud 10.07.2026)
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja (vastustaja): C (sünniaeg XX.XX.XXXX) Puudutatud isik I (laps) X (isikukood XXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Marika Jaanson Puudutatud isik II (määruskaebuse esitaja): Y (isikukood XXX) Eestkosteasutus: Tallinna Linn Tallinna Linnavalitsuse Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti kaudu (registrikood 75014965), volitatud esindaja Diana Ossipova
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 19.06.2026 määrus osas, milles maakohus rahuldas C taotluse, tagastas alaealise lapse X-i Haagi 25.10.1980 rahvusvahelise lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise konventsiooni ning määruse (EN) 2019/1111 alusel Prantsusmaa Vabariigile ning määras kindlaks lapse X-i Prantsusmaa Vabariiki tagastamise korra (resolutsiooni punktid 1-3, 3.1-3.6) ja teha selles osas uus määrus, millega jätta C taotlus alaealise lapse X-i tagastamiseks Haagi 25.10.1980
2-26-8512
rahvusvahelise lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise konventsiooni ning määruse (EN) 2019/1111 alusel rahuldamata. Harju Maakohtu 19.06.2026 määrus on jõustunud osas, milles kohus määras menetluskulude jaotuse (resolutsiooni punkt 4). Sõnastada kohtumääruse tervikresolutsioon järgmiselt:
3.1.Jätta C taotlus alaealise lapse X-i tagastamiseks Haagi 25.10.1980 rahvusvahelise lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise konventsiooni ning määruse (EN) 2019/1111 alusel Prantsuse Vabariiki rahuldamata.
3.2.Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, välja arvatud lapsele X-ile riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulud ning C-le ja Y-le ärakuulamiseks tagatud tõlkide tasu ja kulud, mis jätta Eesti Vabariigi kanda. Y määruskaebus rahuldada. Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, välja arvatud lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mis jäävad Eesti Vabariigi kanda.
Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Harju Maakohtusse saabus 15.04.2026 Eesti Vabariigi Justiits- ja Digiministeeriumist Prantsusmaa Vabariigi keskasutuse kaudu C (edaspidi lapse isa) taotlus alaealise lapse X-i (edaspidi laps) tagastamiseks Haagi 25.10.1980 rahvusvahelise lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise konventsiooni (edaspidi konventsioon) ning määruse (EN) 2019/1111 alusel (edaspidi määrus).
2.Taotluse kohaselt on lapse vanematel C-l ja Y-l (edaspidi lapse ema) jagatud hooldusõigus. Laps elas alaliselt Prantsusmaal koos mõlema vanemaga üle 6 kuu. Laps käis lasteaias väikelaste rühmas vastavalt 18.12.2025 väljastatud kooliskäimise tõendile. Lapse Eestisse viimine oli lapse isa poolt lubatud ajutiselt üheks kuuks, tingimusel et laps naaseb Prantsusmaale 2026. aasta jaanuaris. Alates 11.01.2026 keeldus lapse ema lapsega Prantsusmaale naasmast. See keeldumine kujutab endast ebaseaduslikku mittenaasmist, kuna lapse alaline elukoht oli Prantsusmaa.
3.Lapse isa 21.04.2026 selgituste kohaselt on ta alates 2022. aastast järjepidevalt püüdnud oma lapsega kontakti luua ja säilitada, mida näitavad ka tõendid. Lapse ema takistas neid katseid süstemaatiliselt, blokeerides suhtlust ja eitades otsesõnu tema isarolli. Laps ei ole elanud ainult Eestis. Ta elas Eestis, seejärel umbes 2 aastat Norras ja hiljem Prantsusmaal. Lapse isal on stabiilne eluase (umbes 70 m2, 2 magamistuba) ja piisavad rahalised vahendid lapse heaolu tagamiseks. Prantsusmaal viibimise ajal kattis lapse isa täielikult üüri-,
2-26-8512 kommunaal- ja toidukulud ning igapäevased vajadused. Lapse alaline elukoht oli Prantsusmaal, toimunud on lapse ebaseaduslik kinnipidamine. Lapse isa on sobiv ja pühendunud lapsevanem, kes on võimeline tagama lapse heaolu. Puudutatud isikute seisukohad
4.Puudutatud isik II (lapse ema) palus jätta lapse tagastamise avalduse rahuldamata. Lapse ema tegevuse eesmärk ei olnud lapse õigusvastane kinnihoidmine, vaid tema heaolu kaitsmine ning stabiilse ja turvalise keskkonna tagamine. Lapse ema on valmis võimaldama isa ja lapse vahelist suhtlust viisil, mis arvestab lapse parimaid huve. Lapse ema on hetkel rase ning ootab sünnitust juunis, mis muudab olukorra eriti tundlikuks. Lapse ema 23.04.2026 täiendava vastuse kohaselt jäi ta oma esialgse seisukoha juurde. Prantsusmaal viibimine oli ajutise iseloomuga. Nad ei katkestanud kunagi oma sidemeid Eestiga ning lapseema ravikindlustus jäi seal kehtima. Varasemates kirjalikes vestlustes oli juba juttu tagasipöördumisest alates 12.08.2025. Lapse ema ei kavandanud tol ajal püsivalt Prantsusmaale elama asumist. Tegemist ei olnud lõpliku ümberasumisega. Laps on veetnud suurema osa oma elust Eestis. Tal on siin oma harjumused, igapäevane rutiin, tuttav keskkond ning tema vajadustele vastavad hoiuvõimalused. Laps ega lapse ema ei rääkinud prantsuse keelt ning vajadusel kasutas ta tõlkerakendusi.
5.Puudutatud isikule I (laps) määratud esindaja 29.04.2026 seisukoha kohaselt külastas esindaja lapse ja tema ema elukohta Tallinnas XXX. Lapse ema ja laps elavad 2-toalises korteris. Laps ja lapse ema jagavad tuba lapse vanaemaga. Lapse vanavanaema elab kõrvaltoas. Korteris elavad 2 koera ja kass. Korter oli puhas. Lapsel on olemas mänguasjad. Laps magab emaga samas voodis. Lapsega sisulist kontakti saada polnud võimalik, kuna laps on sarnaselt vanematele kurt. Laps kasutas küll kuuldeaparaati ja ta viiples pisut, kuid lapse tahte osas ei saanud esindaja ja lapse heaolu spetsialist üheselt arusaadavat infot. Kuivõrd esindajal on info, et laps asus elama Prantsusmaa Vabariiki alates 04.07.2026, ei säilinud lapsel määruse art 8 lg 1 alusel harilik viibimiskoht lapse varasema hariliku viibimiskoha liikmesriigis ehk Eesti Vabariigis, sest 13.12.2025 seisuga oli möödunud 5 kuud kolimisest. Menetluses ei ole senini leidnud tuvastamist, et lapse isa ei oleks hooldusõigust teostanud. Vanemad elasid Prantsusmaal koos ühise perena ja eostati uus laps, kes sünnib 2026. aasta juunis/ juulis. Loomulik on see, et lapse ema tegeles lapsega rohkem kui lapse isa, mis aga ei tähenda, et lapse isa oleks jätnud hooldusõiguse teostamata. Samas vanemate konkreetne toimetulek ja võimalused lapse eest hoolt kanda kuuluvad hindamisele vanemate vahelises hooldusõiguse vaidluses. Lapse eraldamine oma emast paneb lapse äärmiselt raskesse olukorda, kuna lapse ema on lapsega tegelenud alates sünnist. Esindaja hinnangul ei jää lapse tagastamise mõjud konventsiooni mõttes tavapärastesse piiridesse ja võivad olla lapse mitte tagastamise jätmise aluseks.
6.Eestkosteasutuse (Tallinna Linnavalitsus) 29.04.2026 seisukoha kohaselt peaks lapse elukoht jääma Eestisse, kus talle on tagatud turvaline, stabiilne ja arengut toetav keskkond. Sellisel juhul säilib lapse ja ema vaheline lähedane ning turvatunnet loov suhe ning välditakse lapse sattumist keskkonda, mis teda kahjustada võib. Maakohtu määrus ja põhjendused
7.Harju Maakohus rahuldas 19.06.2026 määrusega lapse isa taotluse (resolutsiooni punkt 1), määras tagastada laps Haagi 25.10.1980 rahvusvahelise lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise konventsiooni ning määruse (EN) 2019/1111 alusel Prantsusmaa Vabariigile
2-26-8512 (resolutsiooni punkt 2) vastavalt määruses sätestatud tagastamise korra tingimustele (resolutsiooni punkt 3 ja alapunktid 3.1-3.6) ning jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, välja arvatud lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulud ning lapse vanematele ärakuulamiseks tagatud tõlkide tasu ja kulud, mis jäid Eesti Vabariigi kanda (resolutsiooni punkt 4).
8.Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tugines kohus Haagi 25.10.1980 rahvusvahelise lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise konventsiooni (konventsioon) art 1 lit a-le, art-le 3, art 12 lg-le 1, ja määruse (EN) 2019/1111 (määrus) art 2 p-le 11 ja art 27 p-le 3.
9.Konventsiooni art 1 lit a kohaselt on konventsiooni eesmärgiks tagada konventsiooni osalisriiki õigusvastaselt viidud või seal kinni hoitava lapse viivitamatu tagasitoomine tema hariliku viibimiskoha riiki. Konventsiooni art 12 lg 1 täpsustab, et kui lapse äraviimine või kinnihoidmine on õigusvastane art 3 järgi ja kohtu- või haldusmenetluse alguseks lapse asukohariigis on lapse õigusvastasest äraviimisest või kinnihoidmisest möödunud alla aasta, nõuab asjaomane asutus lapse viivitamatut tagastamist. Euroopa Liidu siseselt täiendab konventsiooni määrus, eriti III peatükk.
10.Riigikohtu tsiviilkolleegium on 06.12.2006 otsuses tsiviilasjas 3-2-1-123-06 märkinud, et konventsiooni mõtte kohaselt on eelduslikult lapse huvides lapse viivitamatu tagastamine lapse harjumuspärasesse elukeskkonda. Lapse tagastamine tagab ka vanemate huvide kaitse, sest säilib vanemate õigus pöörduda lapse hooldusõiguse küsimuse lahendamiseks laps esialgse elukoha järgsesse kohtusse ning takistab ühel vanemal saada lapse õigusvastase äraviimisega teises riigis eeliseid lapse hooldusõiguse määramisel. Samuti on lapse tagastamise otsustusel üldpreventiivne toime, mis peab tagama selle, et vanemad ei vii last õigusvastaselt ühest riigist teise. Sellest tulenevalt saab jätta lapse tagasi toomata vaid erandlikel asjaoludel. Seega lapse tagastamise kohustus ei ole absoluutne ja konventsiooni artiklid 13 ja 20 sätestavad juhud lapse tagastamata jätmiseks.
11.Konventsiooni art 3 kohaselt on lapse äraviimine või kinnihoidmine õigusvastane, kui see on vastuolus füüsilisele või muule isikule või asutusele vahetult enne lapse äraviimist või kinnihoidmist tema hariliku viibimiskoha riigi seaduse alusel antud hooldamisõigusega (punkt a), ja äraviimise või kinnihoidmise ajal hooldamisõigust teostati või oleks teostatud, kui last ei oleks ära viidud või kinni hoitud (punkt b). Lapse äraviimine või kinnipidamine on õigusvastane vaid siis, kui on täidetud konventsiooni art-is 3 sätestatud mõlemad eeldused (a ja b). Seega tuleb lapse tagastamise küsimust lahendades tuvastada esmalt, kas laps on viidud õigusvastaselt ära tema hariliku viibimiskoha riigist või takistatakse tal õigusvastaselt hariliku viibimiskoha riiki naasmist.
12.Määruse art 2 p-s 11 on välja toodud, millal on määruse mõttes tegu lapse ebaseadusliku äraviimisega või kinnihoidmisega ehk lapserööviga: a) sellise äraviimise või kinnihoidmisega rikutakse lahendiga, seaduse alusel või õigusliku mõjuga kokkuleppe põhjal saadud hooldusõigust selle liikmesriigi õiguse alusel, kus oli lapse harilik viibimiskoht vahetult enne äraviimist või kinnihoidmist, ning b) seda hooldusõigust teostati tegelikult äraviimise või kinnihoidmise ajal üksi või ühiselt või seda oleks teostatud, kui äraviimist või kinnihoidmist ei oleks toimunud.
13.Üldjoontes kattub eelnimetatud lapseröövi käsitlus lapseröövi konventsiooni omaga, kuid määruses on täpsustatud hooldusõiguse ühiselt teostamist. Selle tulemusena kujutab lapse ühest liikmesriigist teise viimine ilma asjakohase isiku nõusolekuta endast määruse mõistes lapseröövi.
2-26-8512
14.Lapse isa taotluse kohaselt on vanematel jagatud hooldusõigus. Laps elas alaliselt Prantsusmaal koos mõlema vanemaga üle kuue kuu. Lapse Eestisse viimine oli isa poolt lubatud ajutiselt üheks kuuks, tingimusel et laps naaseb Prantsusmaale 2026. aasta jaanuaris. Alates 11.01.2026 keeldus ema lapsega Prantsusmaale naasmast. Lapse isa ei ole andnud nõusolekut lapse pikemaajaliseks Eestis viibimiseks.
15.Seoses lapse hariliku viibimiskohaga olid maakohtu põhjendused järgnevad:
15.1.Kuna lapse hariliku viibimiskoha riiki tuleb käsitleda rahvusvahelise eraõiguse autonoomse mõistena, ei sõltu lapse hariliku viibimiskoha määratlus riigisisesest õigusest ning lapse hariliku viibimiskoha riiki ei saa samastada alaealise elukohaga tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 15 mõttes ega tingimata siduda tema vanema elukohaga. Küll aga nähtub Euroopa Kohtu praktikast, et hariliku viibimiskoha mõiste kattub sisult 2201/2003 määruses toodud alalise elukoha mõiste sisuga (UD, C393/18 PPU, p 45). Lapse alalise elukoha (hariliku viibimiskoha) saab määrata kindlaks asjaolude järgi, mille alusel saab tuvastada, millise riigiga on laps kõige tihedamini seotud. Harilik viibimiskoht vastab kohale, mis väljendab lapse teatud integratsiooni sotsiaalsesse ja perekondlikku keskkonda. Sel eesmärgil tuleb eelkõige võtta arvesse liikmesriigi territooriumil viibimise kestust, õiguspärasust ja tingimusi ning põhjusi, miks perekond sinna liikmesriiki kolis, lapse kodakondsust, kooliskäimise kohta ja tingimusi, keeleoskust ning samuti lapse perekondlikke ja sotsiaalseid suhteid nimetatud riigis (RKTKm, 10.10.2012, 3-2-1-109-12, p 17). Mõistet „harilik viibimiskoht“ tuleb tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt kogu liidus ja selline tõlgendus tuleb leida, arvestades sätte konteksti ja asjaomase õigusakti eesmärki (Mercredi, C-497-10/PPU, p 45).
15.2.Lapse harilikku viibimiskohta ei saa määrata üksnes selle järgi, kui kaua on laps ühes või teises liikmesriigis viibinud. Lapse liikmesriigis viibimise aeg on üks asjaolu, mille alusel saab lapse hariliku viibimiskoha kindlaks määrata. Samas ei saa välistada ka seda, et liikmesriik muutub lapse harilikuks viibimiskohaks kohe pärast lapse liikmesriiki saabumist, s.o nt juhul, kui vanemad on kokku leppinud, et perekond asub elama sellesse liikmesriiki. Oluline on tuvastada, millises liikmesriigis on laps sotsiaalsesse ja perekondlikku keskkonda paremini integreerunud. Seega tuleb lapse hariliku viibimiskoha riiki kindlaks tehes arvestada kõiki asjaolusid, mille alusel saab tuvastada, millise riigiga on laps kõige tihedamini seotud. Riigikohus leidis, et ülalmärgitu järgi saab lapse hariliku viibimiskoha riigi määrata kindlaks ka Haagi konventsiooni mõttes (RKTKm, 10.10.2012, 3-2-1-109-12, p 17). Lapse harilik viibimiskoht vastab kohale, kus on faktiliselt tema elu kese (HR, C-512/17, p 42; CC, C572/21, p 24). Lisaks lapse füüsilisele viibimisele liikmesriigis tuleb arvesse võtta ka muid tegureid, millest võib ilmneda, et lapse viibimine liikmesriigis ei ole vaid ajutist või juhuslikku laadi (UD, C-393/18 PPU, p 50) ning et lapse viibimiskoht näitab teatud integratsiooni sotsiaalsesse ja perekondlikku keskkonda (HR, C-512/17, p 41; CC, C-572/21, p 24). Mõiste „harilik“ tähendab ühtlasi, et viibimine peab olema teataval määral stabiilne või korrapärane (Mercredi, C-497/10 PPU, p 44). Lisaks on hariliku viibimiskoha mõiste sisustamisel rõhutatud ka läheduskriteeriumit (C, C-376/14 PPU p 50; W,V, C-499/15, p 60). Läheduskriteeriumiga, mida liidu seadusandja määruse nr 2201/2003 raames primaarseks peab, on rohkem kooskõlas see, et last puudutavad otsused teeks selle liikmesriigi kohtus, kus laps järjepidevalt alates oma sünnist elab (OL, C-111/17, p 67).
15.3.Lisaks tuleks arvesse võtta ka põhjuseid, miks perekond liikmesriiki kolis, samuti vanemate või vanema kavatsus asuda koos lapsega elama teise riiki võib olla üks lapse alalise elukoha muutusele viitavatest asjaoludest, kui see on väljendatud teatud aktiivsete meetmete kaudu, nagu vastuvõtvas liikmesriigis elukoha ostmine või üürimine (C, C-376/14 PPU p 52;
2-26-8512 HR, C-512/17, p 46). Muu hulgas on rõhutatud, et isegi juhul, kui lapse äraviimine oli ajutiselt õiguspärane, siis tuleb ajutise õiguspärase äraviimise alusel hinnata, kas lapsevanem sai äraviimise hetkel olla kindel, et viibimine vastuvõtvas liikmesriigis ei ole ajutine (C, C376/14 PPU p 55). Nimetatud Euroopa Kohtu lahendis viis lapsevanem lapse teise liikmesriiki esialgse õiguskaitse määruse alusel, mis aga hiljem tühistati. Euroopa Kohus leidis, et sellised asjaolud ei kinnita lapse alalise elukoha muutmist. Arvestada saab antud kontekstis seejuures asjaolusid kuni ebaseadusliku kinnipidamiseni (C, C-376/14 PPU p 56, 57). Vanemate kavatsus võib olla üheks kaudseks tõendiks hariliku viibimiskoha määramisel, kuid sellele kriteeriumile omistatav kaal sõltub iga juhtumi eripärastest asjaoludest (Mercredi, C-497-10/PPU, p 50, 51; OL, C-111/17, p 46-49). Juhul, kui vanematel on ühine hooldusõigus, tuleks võtta arvesse mõlema vanema tahet hariliku viibimiskoha muutmiseks (HR, C-512/17, p 63).
15.4.Sotsiaalsed ja perekondlikud asjaolud, mille alusel hinnatakse lapse alalist elukohta, on sõltuvalt lapse vanusest erinevad (Mercredi, C-497-10/PPU, p 53). Imiku puhul on tema elukeskkond peamisel perekondlik keskkond, mille määratleb viiteisik või -isikud, kellega laps elab, kes teda tegelikult hoiavad ja tema eest hoolitsevad. Seejuures arvestatakse esiteks seda, millise kestusega, regulaarsusega, tingimustel ja põhjustel viibib viiteisik vastuvõtva riigi territooriumil ning teiseks tema geograafilist ja perekondlikku päritolu ning perekondlikke ja sotsiaalseid suhteid selles liikmesriigis (Mercredi, C-497-10/PPU, p 54-56). Kui väikelaps elab iga päev oma vanematega, tuleb eelkõige kindlaks teha koht, kus nad on stabiilselt paigal (HR, C-512/17, p 45). Maakohtu hinnangul sõltub käesoleval juhul 4-aastase lapse sotsiaalne integreeritus peamiselt teda hooldava vanema asukohast.
15.5.Siinses asjas ei ole menetlusosaliste vahel vaidlust, et lapse emal (dtl 27; dtl 32) ja lapse isal (dtl 29 30) on lapse (dtl 31; dtl 112) suhtes ühine hooldusõigus. Laps sündis Eesti Vabariigis (dtl 26; dtl 113). Lapsel on Eesti Vabariigi kodakondsus (dtl 28). Lapse isa taotluse kohaselt on lapse Prantsuse isikut tõendav dokument menetluses (dtl 3). 03.07.2025 tehti Eesti Rahvastikuregistris isaduse omaksvõtu kanne. Perioodil 04.07.2025-13.12.2025 elas laps Prantsusmaal. Perioodil september 2025-13.12.2025 käis laps Prantsusmaa lasteaias (XXX avaliku lasteaia väikelaste rühm PPP, dtl 9). 13.12.2025 naases lapse ema lapsega Eestisse, misjärel läks laps Lasteaeda KKK (dtl 118-119).
15.6.Kuigi faktoloogilise kronoloogia osas ei ole poolte vahel põhimõttelist vaidlust, sisustavad pooled erinevalt seda, kas 04.07.2025 sõitis ema koos lapsega Prantsusmaale lapse isa juurde üksnes ajutiselt või sõitsid nad Prantsusmaale eesmärgiga jääda sinna elama. Ühtlasi vaidlevad vanemad selle üle, kas Prantsusmaa Vabariigist sai lapse alaline viibimiskoht. Menetlusosaliste menetluses esitatud väiteid ja tõendeid arvestades tuleb kohtul tuvastada asjaolud, mille alusel saaks välja selgitada, kas lapse hariliku viibimiskoha riik väidetava õigusvastase kinnihoidmise ajal oli Eesti Vabariik või Prantsusmaa Vabariik. Lapse õigusvastase kinnihoidmisega saab konventsiooni ja määruse mõttes olla tegu üksnes siis, kui lapsel ei võimaldata naasta oma hariliku viibimiskoha riiki. Konventsiooni ja määruse kohaldamiseks peab kohus välja selgitama, kus oli lapse harilik viibimiskoht tagastamistaotluse esitamise ajal.
15.7.Kohus märkis, et mõlemad vanemad on antud asjas esitanud kohtule arvukalt väiteid ja tõendeid, mis kokkuvõtlikult käsitlevad vanemate omavahelist läbisaamist (vt dtl 33; dtl 116; dtl 122-125; dtl 127-129; dtl 205-206), kuid kohus peab antud menetluses lahendama küsimuse, kas konventsioonikohane rahvusvaheline lapserööv ühe vanema poolt toimus või mitte ning kui toimus, siis kas esinevad konventsioonikohased erandlikud asjaolud, millest
2-26-8512 tulenevalt ei peaks last siiski tagastama. Kohus käsitles seega lahendis üksnes neid asjaolusid, väiteid ja tõendeid, mis omavad tähtsust konventsioonikohase küsimuse lahendamisel.
15.8.Kohus tuvastas, et C ja Y suhtest sündis XX.XX.XXXX tütar X ning vanematel on ühine hooldusõigus alates 03.07.2025. Prantsusmaal elati koos ühe perena perioodil 04.07.2025-13.12.2025. Ärakuulamisel ei vaielnud vanemad selle üle, et perioodil september 2025-13.12.2025 käis laps Prantsusmaal lasteaias (isa sõnade kohaselt algkooli nooremas astmes). Seoses lapse ema teise rasedusega oli emal broneeritud Prantsusmaal arstile vastuvõtuajad 08.12.2025 ja 15.01.2026 (dtl 35-36; dtl 3). 13.12.2025 naases lapse ema lapsega Eestisse. Lasteaed PPP andmetel kuulus laps lasteaia nimekirja perioodidel 26.10.2023-30.06.2024 ja 17.02.2025-31.08.2025. Mõlemal perioodil käis laps lasteaias keskeltläbi pooltel tööpäevadel. Lapse viimane lasteaiapäev oli 04.06.2025. Lahkumisavaldus esitati 29.08.2025 (dtl 227-228). Lasteaed KKK nimekirja arvati laps seoses lasteaeda astumisega alates 17.12.2025 (lepingu alguskuupäev). Avaldus lasteaiakoha saamiseks esitati lasteaiale detsembris 2025 (dtl 229-230). Esitatud andmete põhjal nähtub, et lapse ema loobus Eestis lasteaiakohast ajavahemikus september - detsember 2025, mil laps viibis Prantsusmaal ja käis sealses lasteaias. 18.12.2025 tühistas lapse ema lapse registreeringu XXX lasteaia/maternaalkooli rühmas, kuivõrd nad elavad praegu Eestis (dtl 117). Lapse isa sõnumivahetusest nähtuvalt avaldas isa lootust, et ema koos lapsega tuleb jaanuaris tagasi, nii nagu nad varasemalt kokku leppisid (dtl 34). Lapse ema lubas lapsega tagasi tulla (dtl 37; dtl 122). Lapse ema on menetluses läbivalt väitnud, et ta ei soovinud Prantsusmaale jääda ning väljendas korduvalt oma vastumeelsust. Lisaks oli lapse ema hinnangul lapse tagasipöördumine Eestisse ette nähtud 13.08.2025 (dtl 120).
15.9.Kohus märkis, et vanematel on lapse suhtes ühine hooldusõigus. Laps elas kuni 03.07.2025 Eesti Vabariigis ja käis siin lasteaias. Lapse ema sõitis lapsega isa juurde Prantsusmaale 04.07.2025, laps läks seal lasteaeda ja sai seal ka lastetoetust (dtl 10). Laps on Eesti Vabariigi kodanik ning räägib eesti viipekeeles ja vene keeles (dtl 468). Lapsel on kuulmis- ja kõnepuue (dtl 359-363; dtl 364-365; dtl 366-367), millega lapse ema tegeleb (dtl 368). Laps on käinud lasteaias mõlemas riigis. Alusharidust on laps saanud ka prantsuse keeles. Ärakuulamisel selgitas lapse ema, et laps oskab prantsuse keelt algtasemel. Lapse ema on selgitanud lisaks, et lapsel olid ja on lähedased suhted Eestis elavate lähisugulastega, kellega elatakse koos ühises leibkonnas (XXX XXX). Kuigi isaduse omaksvõtu kanne tehti 03.07.2025, on lapse isa üritanud vähemalt 2022. aastast kontakti saada lapse emaga, et temaga rääkida ja sh ka oma last näha (dtl 172; dtl 173; dtl 174; dtl 175; dtl 399-402). Ärakuulamisel selgitas lapse isa, et ta kohtus lapsega esimest korda, kui laps oli 6-kuune. Pärast küsis isa ema käest uudiseid lapse kohta, et kuidas tal läheb. Ema vastas talle kuni lapse 1-aastaseks saamiseni. Seejärel oli neil 2 aastat, kus ei olnud üldse kontakti, sest lapse ema blokeeris isa numbri ja kolis Norrasse. Lapse isa üritas temaga kontakti saada läbi ema venna, aga see oli väga keeruline. Isa üritas ka nende mõlemaga kontakti saada nende lähikondsete kaudu. Nende 2 aasta jooksul oli lapse isal väga keeruline last näha ja temaga kontaktis olla. Lapse isa on esitanud kohtule videod ja fotod lapse ajaviitmisest sõprade ja sugulaste seltsis Prantsusmaal (dtl 423; dtl 424; dtl 425; dtl 427; dtl 429; dtl 430; dtl 441-442; dtl 444; dtl 447; dtl 449; dtl 453; dtl 454; dtl 454; dtl 462; dtl 463; dtl 464; dtl 466) ning vanaema kirjalikud kinnitused lapsega koosveedetud aja ülevaate näol (dtl 443; dtl 446; dtl 451-452; dtl 458-459; dtl 460 461). Lisaks on lapse isa kinnitanud, et tal on Prantsusmaal sobivad elutingimused, kus lapsele on tagatud kõik vajaminev (dtl 392; dtl 394; dtl 403-404; dtl 405). Vanemad ei vaidle selle üle, et enne Prantsusmaale minekut elas lapse ema koos lapsega Eestis. Lapse isa on esitanud kohtule pildid ja sõnumivahetuse lapse emaga novembris 2024, millest nähtuvalt elas ema Oslos koos lapsega ja laps läks kohalikku lasteaeda (dtl 388; dtl 389; dtl 390; dtl 391). Lapse ema selgitas ärakuulamisel, et eeltoodud
2-26-8512 isa väide ei vasta tõele, kuivõrd ema käis seal üksinda oma meessoost tuttaval külas ja laps oli sel ajal Eestis. Isa esitatud tõenditest nähtuvalt on ema koos lapsega osa aega (vähemalt 2024) elanud ka Norras. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt laps perioodil 01.07.2024-16.02.2025 Eesti lasteaias ei käinud.
15.10.Kohus asus seisukohale, et kuna laps on siiski suurema osa oma elust elanud Eestis ning käinud Eestis lasteaias, on mõistetav, et lapsel on suurem sõpruskond tekkinud Eestis. Kuna laps jõudis järjepidevalt olla Prantsusmaal 04.07.2025-13.12.2025 ja käia lasteaias 01.09.2025-13.12.2025, siis ei saanudki Prantsusmaal lapsel tekkida samaväärset sõpruskonda. Sama kehtib ka lähisugulastega koosveedetud aja ja nendega oleva lähedussuhte kohta. Samas on laps alles 4-aastane, mistõttu ta on eelkõige sõltuv oma vanematest. Kohus leidis, et kuni väidetava kinnipidamiseni oli lapse harilik viibimiskoht siiski Prantsusmaa Vabariigis. Eeltoodut ei väära ema seisukoht, et lapse tagasipöördumine Eestisse oli ette nähtud 13.08.2025. Lapse isa selgitas ärakuulamisel, et tegemist oli 1-kuuse katseperioodiga (juuli kuni august 2025). Ka vanemate kirjavahetusest (dtl 120) nähtub, et ema saab 12. augustiks 2025 otsustada, kas ta soovib isaga kooselamist jätkata või mitte. Kuivõrd lapse ema koos lapsega jäi peale nimetatud kuupäeva möödumist Prantsusmaale lapse isa juurde elama, siis lapse tagasipöördumine Eestisse 13.08.2025 oli selleks ajaks ära langenud. Kohtu hinnangul ei olnud seetõttu lapse harilik viibimiskoht Prantsusmaal ajutist ega juhuslikku laadi. Lapse isa andis lapse emale nõusoleku koos lapsega Eestisse sõita pühasid veetma ja ema lubas jaanuaris 2026 Prantsusmaale tagasi tulla (dtl 34). Lisaks nõustus kohus lapse esindaja seisukohaga, et oluline ei ole, kui pikaks ajaks otsustati teises riigis elada, sest igal juhul muutub selleks perioodiks elukoht. Kuivõrd kohus tuvastas, et laps asus elama Prantsusmaa Vabariiki alates 04.07.2025, ei säilinud lapsel määruse art 8 lg 1 alusel harilik viibimiskoht lapse varasema hariliku viibimiskoha liikmesriigis ehk Eesti Vabariigis.
16.Seosese lapse harilikust viibimiskohast äraviimise või kinnipidamise õigusvastasusega olid kohtu põhjendused järgnevad:
16.1.Järgmisena tuleb välja selgitada hooldusõiguse olemasolu lapseröövi toimepanemise hetkel. Konventsiooni art 5 lit a kohaselt peab hooldusõigus sisaldama eelkõige õigust määrata lapse elukoht. Kui vanematel on ühine hooldusõigus lapse suhtes, siis on nendel ka ühine otsustusõigus lapse viibimiskoha suhtes.
16.2.Käesolevalt on mõlemal vanemal lapse osas ühine hooldusõigus ja selle üle ka vaidlust ei ole, et lapse väidetava kinnipidamise ajal oli vanematel lapse suhtes ühine hooldusõigus, st ka otsustusõigus lapse viibimiskoha suhtes. Samuti ei ole esitatud tõendeid, et kummagi vanema hooldusõigust oleks piiratud. Lapse isa taotluse kohaselt oli lapse Eestisse viimine isa poolt lubatud ajutiselt üheks kuuks, tingimusel et laps naaseb Prantsusmaale 2026. aasta jaanuaris. Alates 11.01.2026 keeldus lapse ema lapsega Prantsusmaale naasmast. Kohus nõustus isa seisukohaga, et isegi kui isa teadis, kus laps viibib, siis menetluses ei ole tuvastatud, et lapse emal oleks olnud lapse isa nõusolek lapse lahkumiseks ja Eesti Vabariiki elama asumiseks. Ärakuulamisel kinnitas ema, et tal ei olnud isa nõusolekut lapse Eesti Vabariiki elama asumiseks.
16.3.Riigikohtu tsiviilkolleegium on 22.03.2017 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1 179-16 p-s 11 ja 12 selgitanud, et vanema nõusolek lapsega teise riiki kolimiseks konventsiooni art 13 lg 1 lit a mõttes ei ole ette nähtud kindlat vorminõuet, kuid nõusolek peab olema siiski piisavalt selge. Nõusolek peab olema antud selliselt, et kohtul on võimalik nõusoleku andmist kontrollida, arvestades, et vanem, kelle vastu on esitatud lapse tagastamise avaldus, peab vaidluse korral tõendama, et tal oli lapsega teise riiki kolimiseks teise vanema nõusolek.
2-26-8512 Käesolevalt ei ole ema toonud kohtu ette tõendeid, et lapse isa oleks andnud talle nõusoleku lapse Eesti Vabariiki elama asumiseks.
16.4.Ärakuulamisel olid vanemad erinevatel seisukohtadel selles osas, kas lapse isa teostas lapse hooldusõigust. Lapse isa selgitas ärakuulamisel, et kui nad tulid Prantsusmaale, pidi ka isa uue olukorraga kohanema. Lapse isa üritas jätkata sama elukorraldusega, mis lapsel seni oli. Kui aeg läks edasi, siis hakkas isa rohkem väljendama seda, millega ta on nõus ja millega mitte. Isa tegi lapsele süüa. Laps magas kindlatel kellaaegadel. Lapse isa käis lapsega jalutamas. Kodus nad joonistasid ja maalisid ning mängisid legodega. Samuti viis isa lapse Disneylandi Pariisis ja enda sugulaste juurde. Lapse isa korraldas lapsele tema sünnipäeva (küll kuu aega hiljem). Nad mängisid erinevaid hariduslikke mänge ja isa õpetas lapsele prantsuse viipekeelt. Lapse ema selgitas, et isa ja lapse omavahelist suhtlust oli vähe. Lapse ema viis lapse lasteaeda ja tõi sealt koju. Enamasti hoolitses ema lapse eest. Lapse isa oli rohkem keskendunud teistele asjadele. Lapse isa tegeles lapsega väga vähe. Lapse isa tunnistas ärakuulamisel, et talle meeldib arvutimänge mängida. Kui laps tuli tema ellu, siis see lõi täiesti uue maailma- nende perekonna. Lapse isa hakkas oma harjumisi tasapisi vähemaks võtma, sh vähem arvutimänge mängima, et olla olemas lapse jaoks. Lapse isa kinnitas, et lapse ema viis lapse lasteaeda, kuid isa tõi lapse lasteaiast. Kui laps soovis, et isa veedaks lapsega aega, siis isa mängis temaga. Samuti oli hetki, kui laps soovis olla üksi ja siis lapse isa mängis natuke arvutimänge. Isa on esitanud kohtule videod ja fotod lapse ajaviitmisest sõprade ja sugulaste seltsis Prantsusmaal (dtl 423; dtl 424; dtl 425; dtl 427; dtl 429; dtl 430; dtl 441-442; dtl 444; dtl 447; dtl 449; dtl 453; dtl 454; dtl 454; dtl 462; dtl 463; dtl 464; dtl 466) ning vanaema kirjalikud kinnitused lapsega koosveedetud aja ülevaate näol (dtl 443; dtl 446; dtl 451-452; dtl 458-459; dtl 460-461).
16.5.Menetluses ei leidnud tuvastamist, et lapse isa ei oleks hooldusõigust teostanud. Pigem toetavad asjas esitatud tõendid, et lapse isa on alates lapse Prantsusmaale saabumisest teostanud oma hooldusõigust. Asjaolu, et lapse saabudes ei olnud isa koheselt kursis lapse vajaduste ja elukorraldusega ning alguses isa mängis võib-olla rohkem arvutimänge, on antud olukorras tavapärane. Lapse isa on kinnitanud, et ka tema jaoks oli tegemist uue olukorraga ning isa hakkas oma harjumusi muutma, et kohaneda lapsevanemaks olemisega. Kohus leidis, et see, kumb vanem teostas rohkem või vähem või siis paremini või halvemini lapse hooldusõigust, ei oma konventsioonikohase küsimuse lahendamisel tähtsust, vaid omab tähtsust ning kuulub tuvastamisele ja hindamisele ühise hooldusõiguse lõpetamise vaidluses. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus kõiki asjaolusid kogumis hinnates, et lapse kinnihoidmine Eesti Vabariigis on õigusvastane.
17.Kohus kontrollis ka konventsioonis sätestatud lapse tagastamist välistavate asjaolude esinemist.
17.1.Lapse õigusvastase äraviimise või kinnipidamise korral ei pea kohus alati ja igal juhul last harilikku viibimiskohta tagastama. Konventsiooni art-is 13 on antud kohtule diskretsiooniõigus otsustada, kas laps tagastada või jätta tagastamata. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 22.03.2017 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-179-16 p-s 13 selgitanud, et konventsiooni art 13 lg 1 lit a annab kohtule kaalumisruumi, et hinnata, kas esinevad asjaolud, mis annavad aluse lapse harilikku viibimiskoha riiki tagastamata jätmiseks. Lapse äraviimise või kinnipidamise õigusvastasuse kõrval saab kohus konventsiooni art 13 lg 3 järgi hinnata ka lapse sotsiaalset tausta ning tagada, et lõplik otsustus ei anna hinnangut üksnes vanema tegevuse õiguspärasusele, vaid tagab ka lapse parimate huvide kaitse.
2-26-8512
17.2.Konventsooni art 13 kohaselt puudub riigil lapse tagastamise kohustus, kui lapse tagastamisele vastu olev isik, asutus või muu organ tuvastab, et: a) lapse eest hoolitsenud füüsiline või muu isik või asutus ei ole lapse äraviimise või kinnipidamise ajal teostanud oma hooldamisõigust või et ta on täielikult või osaliselt nõustunud lapse äraviimisega või kinnihoidmisega või; b) lapse tagasitoomine võib talle põhjustada füüsilisi või psüühilisi kannatusi või muul viisil võib lapse asetada ebakindlasse olukorda. Kohus on konventsiooni art 13 lg 1 lit a osas juba eelnevalt oma hinnangu andnud.
17.3.Kohus analüüsis järgnevalt, kas art 13 lg 1 lit b, mille kohaselt lapse tagasitoomine võib talle põhjustada füüsilisi või psüühilisi kannatusi või muul viisil võib lapse asetada ebakindlasse olukorda. Konventsiooni art 13 lg 1 lit b alusel saab jätta õigusvastaselt äraviidud või kinnihoitud lapse tagastamata vaid erandlikel juhtudel, s.o kui lapse tagastamine kahjustaks äärmiselt lapse heaolu. Seejuures peab tegemist olema erakordse ohuga lapse heaolule, mis on piisavalt konkreetne ja tõenäoline. Määruse art 27 p 3 sätestab, et kui kohus kaalub lapse tagastamist üksnes konventsiooni art 13 esimese lõigu lit b alusel, ei või ta keelduda lapse tagastamisest, kui lapse tagastamist sooviv pool esitab kohut rahuldavad piisavad tõendid või kui kohus jõuab teisiti veendumusele, et lapse kaitseks pärast tema tagastamist on tehtud piisavad korraldused.
17.4.Lapse ema on menetluses selgitanud, et laps on tugevamalt seotud Eestiga ja käinud Eestis lasteaias, laps ei kohanenud Prantsusmaal lasteaias ja Prantsusmaa ei olnud tema jaoks harjumuspärane keskkond. Elukeskkond ei olnud väikese lapse jaoks sobiv. Isa elas koos korterikaaslasega ning korteris toimusid sagedased koosviibimised. See tekitas ebastabiilsust ja rutiini puudumist, mis mõjutas lapse heaolu. Korterikaaslane korraldas elukohas korduvalt koosviibimisi ja pidusid, kuhu kutsuti külalisi ka ajal, mil laps viibis samas eluruumis. Järgmistel hommikutel olid eluruumid sageli korrastamata, nähtaval olid alkoholitarbimise jäljed ning ruumides oli alkoholi lõhn. Lisaks esines olukordi, kus lapse isa ja tema tuttavad mängisid kodus pokkerit (dtl 131-133). Laps näitas Prantsusmaal viibimise ajal emotsionaalset rahulolematust. Lisaks on laps mitmel korral omal algatusel väljendanud, et tal oli isaga suhtlemisel ebamugav, sh oli olukordi, kus isa haaras tema käest viisil, mis põhjustas valu. Lapse ema raseduse (dtl 114; dtl 115) tõttu ei saa ema lapsega Prantsusmaale lennata, kuna selline olukord võib tekitada lapsele tõsiseid hingelisi üleelamisi ja emotsionaalset läbielamist. Last ei tohiks emast eraldada. Laps saab praegu Eestis spetsialiseeritud meditsiinilist jälgimist seoses oma kuulmislangusega. Hiljuti toimusid arstivisiidid ning uus kontroll on juba planeeritud (dtl 202-204). Selle ravi järjepidevus on oluline tema heaolu ja arengu jaoks. Ärakuulamisel jäi lapse ema eeltoodu juurde. Lapse isa on selgitanud, et ema esitatud fotod isa korteris toimunud koosviibimistest on eksitavad ja neil puudub tõenduslik väärtus. Need tehti pärast seda, kui ema oli juba elukohast lahkunud (s.o 15. detsember 2025) (dtl 176; dtl 180; dtl 182; dtl 184) ega kajasta lapse elutingimusi. Lapse isa otsib aktiivselt perele elukohta (dtl 177-179; dtl 181; dtl 183; dtl 185-187). See näitab isa pühendumust stabiilse keskkonna pakkumisele. Lapse isa on pühendunud lapsevanem, kes on võimeline tagama lapse heaolu. Isa palub lapse tagastada Prantsusmaale. Lapse isa hinnangul ei esine lapse tagastamist välistavaid asjaolusid. Ärakuulamisel jäi isa eeltoodu juurde. Lapse esindaja oli ärakuulamisel seisukohal, et kui laps peaks minema ilma emata Prantsusmaale, siis see on lapse jaoks suur probleem, kuna ema on isik, kellega ta on tegelikult enamuse ajast koos olnud. Tallinna Linnavalitsuse esindaja oli seisukohal, et tagastada laps praegu Prantsusmaale ilma emata ei ole mitte kunagi lapse heaoluga kooskõlas.
17.5.Kohus leidis, et piisavalt on esitatud tõendeid selle kohta, et lapse elu on Prantsusmaa Vabariigis korraldatud. Lapse isal on Prantsusmaa Vabariigis kindel elukoht. Lapse ema ei ole tõendanud, et isa elukoht oleks lapsele sobimatu. Lapse isa on selgitanud ja tõendanud, et ema
2-26-8512 esitatud pildid isa elukohast on tehtud peale seda, kui ema koos lapsega oli lahkunud. Lapse isa on omakorda esitanud pildid (dtl 387; dtl 394; dtl 403-404) enda elukohast, millest nähtuvalt on lapsele elamiseks ja arenemiseks vajalik tagatud. Samuti on lapse isa avaldanud soovi perele uus eluase üürida. Lapse isa selgitas ärakuulamisel, et tema sissetuleku (toetused) suuruseks ühes kuus on ca 2000 eurot. Praegu elab lapse isa koos korterikaaslasega. Lapse isa perekond temast kaugel ei ela. Samuti toetab lapse isa kurtide kogukonda, olles vabatahtlik mitmes vabaühenduses. Isa sellele vastu ei vaidle, et lapsel on kuulmis- ja kõnepuue. Lapse isa kinnitas, et ta suudab lapsele vajamineva abi ja toe ka Prantsusmaal tagada. Lapse isa on ise samuti kurt. Kohus märkis, et tsiviilasjas ei ole tõendamist leidnud, et isa oleks jätnud hooldusõiguse lapse suhtes teostamata. Samas vanemate konkreetne toimetulek ja võimalused lapse eest hoolt kanda kuuluvad hindamisele vanemate vahelises hooldusõiguse vaidluses. Samuti märkis kohus, et asjaolu, et üks vanem suudab pakkuda lapsele paremaid elamistingimusi kui teine, omab tähtsust hooldusõiguse vaidluses, kuid lapseröövi kaasuse lahendamisel mitte. Samuti ei välista lapse tagastamist ema poolt esile toodu, et isa poolt eluasemega seotud toimingud (dtl 207-209) tekitavad emas muret.
17.6.Kohus selgitas ärakuulamisel, et kohus last ära ei kuula, kuivõrd laps on 4-aastane. Lisaks nähtub Tallinna Linnavalitsuse arvamusest, et lapse heaolu spetsialist üritas kodukülastuse käigus lapse seisukohta välja selgitada. Täheldati, et laps kannab kuuldeaparaate ning ei kasuta selgeid suulisi väljendeid. Samuti oli raske hinnata, millisel määral laps kõnest aru saab. Laps ei väljendanud sisuliselt oma seisukohti isa kohta, tuues esile vaid üksiku episoodi, kus osa olevat teda käest tõmmanud. Ka lapse esindaja märkis kirjalikus arvamuses, et lapsega sisulist kontakti saada polnud võimalik, kuna laps on sarnaselt vanematele kurt. Laps kasutas küll kuuldeaparaati ja ta viiples pisut, kuid lapse tahte osas ei saanud esindaja ja lapse heaolu spetsialist üheselt arusaadavat infot. Menetlusosalistel sellele vastuväiteid, et kohus last ära ei kuula, ei olnud.
17.7.Konventsiooni art 13 lg 1 lit b kohaldamise aluseks ei ole piisav, et laps on Eesti Vabariigis kiiremini integreerunud ja tunneb oma emamaal koduselt. Kohus leidis, et lapse ema esitatud väited selle kohta, et Prantsusmaa Vabariiki naastes satuks laps keerulisse ja ebakindlasse olukorda, on veidi ülepaisutatud. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et tagastamine võib lapsele põhjustada psüühilisi kannatusi. Lapse ema väited selle kohta, nagu puuduks lapsel isaga lähedane suhe või oleks isa lapsevanemaks sobimatu, on paljasõnalised ning tõendamata. Puudub alus arvata, et ka lapse isa isiku mõttes asetataks laps tema tagastamisega Prantsusmaa Vabariiki ebakindlasse olukorda. Samuti ei ole leidnud tõendamist asjaolu, et lapse isa võiks lapsele kuidagi ohtlik olla. Mis puudutas lapse ema poolt avaldatut, et isa on last mitmel korral käest tõmmanud, siis eeltoodu on tõendamata. Tallinna Linnavalitsuse esindaja tõi kirjalikus arvamuses mh välja, et laps ei väljendanud sisuliselt oma seisukohti isa kohta, tuues esile vaid üksiku episoodi, kus osa olevat teda käest tõmmanud. Ärakuulamisel täpsustas Tallinna Linnavalitsuse esindaja, et tema ega lapse esindaja ei saanud täpselt sellest episoodist aru. Asjaolu, et lapse emapoolsed vanemad või muud lähisugulased ei ela püsivalt Prantsusmaa Vabariigis, ei ole kohtu hinnangul lapse tagastamata jätmise aluseks.
17.8.Seega ema väited ja esitatud tõendid selle kohta, et laps on Eestis kohanenud, käinud lasteaias, saanud teraapiat, suhtleb sõpradega ja lapsel on tugev side vanavanematega ja teiste ema sugulastega, ei anna kogumis alust lapse mitte tagastamiseks Prantsusmaa Vabariiki. Lapse isal on tugivõrgustik perekonna näol Prantsusmaa Vabariigis olema. Prantsusmaa Vabariigis elades käis laps sealses lasteaias ja suhtles isa perekonnaga. Lapse ema selgitas ärakuulamisel, et laps oskab prantsuse keelt algtasemel. Laps saab prantsuse keele õpet (sh viipekeel) jätkata. Kohus ei nõustunud lapse emaga selles, et Prantsusmaa Vabariiki
2-26-8512 tagastamisel oleks lapse jaoks tegemist võõra elukeskkonnaga, milles laps ei suudaks keeleoskamatuse või kohanemisvõime puudumise tõttu hakkama saada. Laps ei ole veel nii kaua olnud eemal tema tavapärasest keskkonnast Prantsusmaa Vabariigist, et lapse tagastamine tekitaks selliseid elukorralduse muutusest tulenevaid ebamugavusi. Kohus möönis, et lapse tagastamine võib lapsele esialgu tekitada elukorralduse muutusest ja vana elukeskkonnaga taasharjumisest tingitud teatavaid ebamugavusi, kuid leidis, et need mõjud jäävad konventsiooni mõttes tavapärastesse piiridesse ega saa olla tagastamata jätmise aluseks. Lapsele tema vanemast eraldamise tõttu tekkida võivaid kahjulikke tagajärgi saab enamikul juhtudel vältida sel viisil, et laps tuleb tagasi koos vanemaga, kellest eraldamine võiks kujutada tõsist ohtu lapse heaolule (RKTKo, 06.12.2006, 3-2-1-123-06, p 18). Ema saab lapsel tekkida võivaid võimalikke ebamugavusi vältida lapse ettevalmistamisega naasmiseks tagasi harilikku viibimiskohta Prantsusmaa Vabariiki ning neid leevendada, leides võimaluse lapsega kaasareisimiseks. Ärakuulamisel kinnitas ema, et ta on nõus lapsega kaasa reisima. Kohus leidis, et lapse tagastamise mõjud jäävad konventsiooni mõttes tavapärastesse piiridesse ega saa olla tagastamata jätmise aluseks. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et isa avaldus tuleb rahuldada ja laps Prantsusmaa Vabariiki tagastada.
18.Kohus määras kindlaks ka määruse täitmise korra ning menetluskulude jaotuse. Määruskaebus
19.Puudutatud isik II (lapse ema) esitas määruskaebuse, milles palub võtta asja juurde tõenditena lisad 2-6, määruskaebus rahuldada, tühistada maakohtu määruse resolutsiooni p-d 1-3 ja selle alapunktid 3.1-3.6, jätta lapse isa taotlus lapse tagastamiseks rahuldamata ja laps Prantsuse Vabariigile tagastamata ning menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
20.Määruskaebuse põhjenduste kohaselt põhineb määrus vaidlustatud osas õigusnormi rikkumisel (konventsiooni art 13 lg 1 lit b) ja määruskaebusemenetluses arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt tuleks teises kohtuastmes teha esimese astme kohtumäärusest selle vaidlustatud osas erinev otsus. Maakohus on rikkunud ka TsMS § 477 lg-t 5.
21.Selgituseks peab kaebaja vajalikuks mainida, et nii laps, lapse ema kui ka isa on kurdid. Lapse ja lapse ema suhtluskeeleks on eesti viipekeel ja lapse isa suhtleb prantsuse viipekeeles, mida ei oska ei laps ega lapse ema. Lapse viibimine Prantsusmaal 5 kuu vältel oli ajutine ja pigem juhuslikku laadi. Lapse ema elas koos lapsega enne Prantsusmaa reisi Eestis XXX tänaval ja naases detsembris samale aadressile. Mingit kolimist Eestist Prantsusmaale ei toimunud. Lapse ema sõitis koos lapsega Prantsusmaale, et katsetada kooselu lapse isaga ja et lapse isa näeks last, mitte kindla sooviga Prantsusmaale elama jääda. Vahetult enne reisi Tallinnast Prantsusmaale, võttis lapse isa lapse suhtes isaduse 03.07.2025 omaks, mis oli peamiseks põhjuseks, miks lapse ema otsustas 04.07.2025 lapsega lapse isale külla sõita. Lapse ema ja lapse isa kooselu ei toiminud ja lapse ema pidas õigeks lapsega Eestisse sõita. Lapse isa pole olnud lapsest huvitatud, ta ei esitanud isaduse tuvastamise hagi ega püüdnud lapsega ka enne Prantsusmaale sõitmist kohtuda, et näiteks lapsele prantsuse keelt õpetada ja enda elukeskkonnaga harjutada. Prantsusmaal olles tegeles lapsega peamiselt lapse ema, isa mängis valdava osa päevast arvutimänge. Lapse isa elatub riiklikest toetustest ja elamispinda üüris koos lärmaka korterikaaslasega, kes mõjus lapsele halvasti, sest laps kuuleb helisid emast paremini. Laps veetis Prantsusmaal perioodi 04.07.2025-13.12.2025, mille jooksul ta ei kohanenud kohaliku eluga, oma isaga ega lapse jaoks võõrkeelse lasteaiaga, sest laps ei valda ega mõista Prantsuse kõne- ega viipekeelt. Laps avaldas emale mitmeid kordi soovi Prantsusmaalt Eestisse koju tulla, sest Eestis oli lapse elu kergem - ta saab rääkida endale
2-26-8512 tuttavas keeles, mõistab ümbritsevaid inimesi ja saab olla koos oma lähedastega (emapoolsed sugulased, vanaema ja vanavanaema). Lapsel on kogu elu olnud tugevam ja parem side Eesti ühiskonnaga. Prantsusmaal viibitud 5 kuud polnud piisav aeg, et laps integreeruks teise ühiskonda, harjuks ja kohaneks prantsuse keele ja eluoluga. Lapse ema pole soovinud last Eestis kinni pidada või kuidagi lapse isa ja lapse vahelist suhtlemist takistada, kuid kuna lapse harjumuspärane keskkond, keel ja tugiteenused on alati olnud ainult Eestis, siis pole põhjendatud lugeda lapse harilikuks viibimiskohaks Prantsuse Vabariiki.
22.Maakohus tegi lapse heaoluga mitte arvestava lahendi. Kuna tegemist on hagita asjaga, siis oleks saanud kohus ka ise TsMS § 477 lg 5 alusel tõendeid koguda. Arusaamatu on, miks kohus eelnevat ei teinud, kuigi nii Tallinna linna kui lapse esindaja avaldasid, et lapse emast eraldamine võib lapsele põhjustada ilmselgelt psüühilisi kannatusi. Kuna lapse emal ei olnud menetluses esindajat, siis ta ka ei teadnud, et lapse võimalike psüühiliste kannatuste ohu kohta tuleks kohtule esitada vastav tõend. Kaebaja käis 01.07.2026 lapsega psühholoogi juures ja esitab selle kohta tõendi (lisa 2), mille palub kohtul vastu võtta. Lisast 2 nähtuvalt ei oleks lapse tagastamine Prantsusmaale ilma emata lapse huvides ja lapse heaoluga arvestav ning laps kinnitas, et ei soovi isale külla minna. Kuna lapse peamine suhtluskeel on eesti viipekeel ja prantsuse viipekeelt ta ei mõista ning Eestis on lapsel toetavad teenused (hetkel lasteaias logopeedi ja eripedagoogi teenus), siis Eesti elukeskkond toetab lapse arengut, turvatunnet ja heaolu paremini kui võimalik üleminek Prantsusmaale. Lisast 2 nähtuvalt on lapse peamine kiindumusisik ema, kelle juuresolekuta jäädes ning uude ja tundmatusse keskkonda sattumisel võib 4-aastasel lapsel tekkida võimalik stressi- ja ärevusreaktsioon ja põhjustada psühholoogilist stressi. Lapse viimisel Prantsusmaale võib lapse tervise seisukohalt kaasneda hulgaliselt ohte, riske ja probleeme, mis puudutavad: keelt ja kommunikatsiooni, kuulmispuudega lapse eripära elukeskkonna muutumisel, rehabilitatsiooniteenuseid, kiindumussuhteid ja turvatunnet.
23.Kohtumäärus on tehtud ebapiisavate andmete ja tõendite alusel. Kohus ei arvestanud lapse tervisele ja heaolule kaasuvate võimalike ohtudega, kui lapse tagasisaatmisel eraldatakse laps oma emast, kes on lapse peamine kiindumusisik. Kaebajal puudub Prantsusmaal elu- ja töökoht, majanduslik võimekus ja keeleoskus, et last Prantsusmaal kasvatada ja toetada. Kuna kohus ei selgitanud välja lapse tagastamisega kaasnevaid ohte lapse tervisele ja heaolule, tuleb lapse isa avaldus jätta rahuldamata ja laps Prantsusmaale jätta tagastamata. Kaebajani on jõudnud lapse isa poolt avalikult esitatud videod tema Instagrami kontolt, mis iseloomustavad keskkonda, kuhu laps peaks tagastamise korra sattuma (lisa 6). Lisast 6 nähtuv isa ja temaga koos olevate isikute käitumine ei ole sobilik ja oleks lapsele traumaatiline.
24.Kaebaja ei soovi kolida Eestist ära ja peab hoolitsema XX.XX.XXXX sündinud lapse eest. Lapse ema vastas maakohtule hirmu ja tugeva pinge tõttu, et on nõus lapse Prantsusmaale viimisega. 10.06.2026 kohtuistungil kuulis lapse ema lapse esindajat ütlemas, et praktikas on olnud juhtumeid, kus laps on läinud tagasi koos lastekaitsetöötajaga. Lapse ema sai öeldust aru nii, et on võimalik, et laps võidakse Prantsusmaale viia ka ilma emata. Lapse ema kartis, et kui ütleb kohtule, et ei vii last Prantsusmaale, siis ta võib lapsest ilma jääda. Nõustumine lapse viimisega Prantsusmaale ei tähendanud seda, et lapse ema oleks soovinud Prantsusmaale püsivalt elama asuda või et oleks pidanud lapse viimist lapse huvides olevaks. Menetlusosaliste seisukohad
25.Lapse isa palus määruskaebuse jätta rahuldamata. Lapse harilikuks viibimiskohaks sai Prantsusmaa. Lapse isal on lapsega stabiilne ja armastav suhe, mis on tõendatud. Lapse isa on
2-26-8512 teinud ettevalmistusi lapse naasmiseks: magamistoas on lapsel oma voodi, lapsel on mänguala, isa on kontakteerunud kooli ning kõneterapeudiga. Lapse ema ei tee isaga koostööd, kuna ta ei ole saanud mingit infot ja tal pole lubatud kohtuda ka vanemate teise lapsega.
26.Eestkosteasutus oli seisukohal, et maakohtu lahendis ei ole piisavalt hinnatud lapse tegelikku harilikku viibimiskohta, lapse erivajadusi ega lapse huvide kaitseks vajalikke asjaolusid. Viiekuuline viibimine teises riigis ei ole antud asja erilisi asjaolusid arvestades piisav alus järelduseks, et lapse harilik viibimiskoht oleks olnud Prantsusmaa. Lapse tegelik elu keskpunkt on Eestis. Vaidlustatav lahend toob kaasa olulise riski lapse psühholoogilisele heaolule ega lähtu lapse huvidest. Seetõttu on põhjendatud järeldus, et Haagi konventsiooni art 13 lg 1 p-s b sätestatud erand on käesolevas asjas kohaldatav ning lapse tagastamine Prantsusmaale ei oleks kooskõlas lapse parimate huvide ega heaolu kaitse põhimõttega. Kaebus tuleb rahuldada ning maakohtu määrus vaidlustatud osas tühistada. Eestkosteasutus nõustus, et lapse ja tema ema plaan Prantsusmaale elama minna ei olnud lõplik. Lapse ema ei teinud ettevalmistusi püsivaks Prantsusmaale jäämiseks. Vanemad ei võtnud koos uut elamispinda, vaid ema ja laps pidid elama lapse isa varasemas elukohas, koos kolmanda võõra isikuga. Oluline on, et laps asuks elama riiki, mille keelt ta ei valda nii suuliselt ega ka viipekeeles. Selline elukeskkond takistab lapse arengut ning ei toeta tema toimetulekut erivajadusega. Prantsusmaal olles ei saa laps jätkata suhtlust oma tavapärases, tuttavas keeles ning ei saa jätkata rehabilitatsiooni teenuseid, et erivajadusega paremini toime tulla. Selline olukord takistab lapsel luua sotsiaalseid sidemeid ja eakaaslastega sõprussuhteid. Eestis saab laps suhelda aga eesti viipekeeles ning luua võrreldavaid sotsiaalseid sidemeid. Kurtide ja kuulmislangusega laste puhul on keeleline ligipääs ning kommunikatsioonivõime lapse arengule ja turvatundele olulise tähtsusega. Seega on lapse erivajaduslik ja keeleline olukord oluliselt erinev tavapärasest rahvusvahelisest vaidlusest. Lapse tagastamisel teise riiki on oluline arvestada, et see ei avaldaks olulist mõju lapse füüsilisele või psühholoogilisele heaolule. Küll aga lapse eraldamine emast, tema senisest peamisest hooldajast, võib panna lapse talumatusse olukorda. Lapsel on emaga tugev kiindumuslik suhe. Nelja-aastase lapse eraldamine oma peamisest kiindumusisikust ning paigutamine talle võõrasse keele- ja elukeskkonda võib põhjustada olulist stress ning kahjustada lapse turvatunnet. Oluline on ka arvestada asjaoluga, et laps on väljendanud soovi Eestisse jääda ning elada koos emaga. Seega lapse naasmine Prantsusmaale ja emast eraldamine kahjustab otseselt lapse heaolu. Lisaks puuduvad Tallinna Linna esindajal, lapsele määratud esindajal kui ka kohtul tõendid, mis kinnitaksid lapse ja isa omavahelist tervet ja toetavat kiindumussuhet.
27.Puudutatud isikule I määratud esindaja nõustus ema määruskaebusega osaliselt. Lapse esindaja nõustus maakohtu järeldustega osas, mis puudutavad lapse harilikku viibimiskohta. Samas ei ole esindaja veendunud, kas kohus on piisavalt kontrollinud ja analüüsinud kas esinevad lapse tagastamist välistavad asjaolud. Hagita menetluses on kohtul kohustus ka ise tõendeid koguda. Selles osas võib esineda kohtu poolseid rikkumisi diskretsioonõiguse osas. Esindajal on teatud kahtlused, kas isa on piisavalt pühendunud vanem, kes on võimeline tagama lapse heaolu. Lapse esindaja oli ärakuulamisel seisukohal, et kui laps peaks minema ilma emata Prantsusmaale, siis see on lapse jaoks suur probleem. Esindaja ei ole veendunud kohtu järelduses, et esitatud on piisavalt tõendeid selle kohta, et lapse elu on Prantsusmaa Vabariigis korraldatud. Esindaja hinnangul on kaheldav see, kas ja kuipalju isa lapse suhtes hooldusõigust teostas. Ei ole ka piisavat teavet selles osas, kuidas tagatakse lapsele vajaminev abi lähtuvalt tema erivajadusest. Kohus jõudis järeldusele, et pole esitatud tõendeid selle kohta, et tagastamine võib lapsele põhjustada psüühilisi kannatusi. Laps on väga seotud oma emaga, kuid kas ja kuivõrd lähedane on laps oma isaga, on ebaselge. Ka lapse kohanemine Prantsuse Vabariigis on üks argument, mis ei ole piisavalt ja õiguspäraselt
2-26-8512 hinnatud. Laps asuks elama riiki, mille keelt ta ei valda nii suuliselt ega ka viipekeeles. Selline elukeskkond takistab lapse arengut ning ei toeta tema toimetulekut erivajadusega. Prantsusmaal olles ei saa laps jätkata suhtlust oma tavapärases, tuttavas keeles ning ei saa jätkata rehabilitatsiooni teenuseid, et erivajadusega paremini toime tulla. Selline olukord takistab lapsel luua sotsiaalseid sidemeid ja eakaaslastega sõprussuhteid. Eestis saab laps suhelda aga eesti viipekeeles ning luua võrreldavaid sotsiaalseid sidemeid. Kurtide ja kuulmislangusega laste puhul on keeleline ligipääs ning kommunikatsioonivõime lapse arengule ja turvatundele olulise tähtsusega. Seega on lapse erivajaduslik ja keeleline olukord oluliselt erinev tavapärasest rahvusvahelisest vaidlusest. Lapse esindaja nõustub lastekaitse seisukohaga, et lapse tagastamisel teise riiki on oluline arvestada, et see ei avaldaks olulist mõju lapse füüsilisele või psühholoogilisele heaolule. Küll aga lapse eraldamine emast, tema senisest peamisest hooldajast, võib panna lapse talumatusse olukorda. Lapsel on emaga tugev kiindumuslik suhe. Nelja-aastase lapse eraldamine oma peamisest kiindumusisikust ning paigutamine talle võõrasse keele- ja elukeskkonda võib põhjustada olulist stress ning kahjustada lapse turvatunnet. Oluline on ka arvestada asjaoluga, et laps on väljendanud soovi Eestisse jääda ning elada koos emaga. Seega lapse naasmine Prantsusmaale ja emast eraldamine kahjustab otseselt lapse heaolu. Lapse esindaja leiab, et lapse tagastamise mõjud ei pruugi jääda konventsiooni mõttes tavapärastesse piiridesse ja võivad olla lapse tagastamata jätmise aluseks. Menetluse edasine käik
28.Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
29.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, on seisukohal, et lapse ema määruskaebus on põhjendatud ning maakohtu määrus tuleb selle vaidlustatud osas TsMS § 657 lg 1 p 2, § 659 ja § 667 lg 2 alusel menetlusõiguse normide rikkumise ja materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu tühistada. Ringkonnakohus saab teha ise asjas uue määruse, millega jätab lapse isa taotluse lapse tagastamiseks Haagi 25.10.1980 lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelise konventsiooni (konventsioon) ja määruse (EN) 2019/1111 alusel Prantsuse Vabariigile rahuldamata. Määruskaebus rahuldatakse. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.
30.Esmalt selgitab kolleegium, et on TsMS § 651 lg-st 1 ja §-st 659 tulenevalt seotud määruskaebuse piiridega ning kontrollib maakohtu määruse seaduslikkust üksnes vaidlustatu piires, st üksnes osas, milles maakohus rahuldas lapse isa taotluse lapse tagastamiseks Prantsuse Vabariiki ning määras kindlaks lapse tagastamise korra (resolutsiooni punktid 1-3, 3.1-3.6). Ülejäänud osas (resolutsiooni punkt 4) on vaidlustatud määrus TsMS § 463 lg 2 kaudu kohalduva § 456 lg 4 teise lause alusel edasi kaebamata jõustunud.
31.Määruskaebusest nähtuvalt on jätkuvalt vaidluse all see, kas lapse harilikuks viibimiskohaks saab kuni väidetava ebaseadusliku kinnipidamiseni pidada Prantsuse Vabariiki. Lapse ema hinnangul ei muutunud Prantsuse Vabariik lapse harilikuks viibimiskohaks ning maakohus on selles osas ületanud diskretsioonipiire. Ringkonnakohus lapse ema seisukohaga ei nõustu.
2-26-8512
31.1.Kolleegium selgitab, et mõiste „harilik viibimiskoht“ on lapse tagastamise taotluse põhjendatuse hindamisel keskse tähtsusega. Maakohus on vaidlustatud määruses viidanud asjakohastele õigusaktidele ning kohtupraktikale, milles on täpsustatud, milliseid kriteeriume ja asjaolusid tuleb lapse hariliku viibimiskoha kindlakstegemisel arvesse võtta, ning kolleegium neid ei korda. Ringkonnakoht hinnangul ei ole maakohus lapse kinnipidamisele eelnenud hariliku viibimiskoha määramisel diskretsioonipiire ületanud. Maakohus on kõiki tõendeid kogumis hinnates õigesti järeldanud, et lapse harilik viibimiskoht oli kuni väidetava kinnipidamiseni Prantsuse Vabariigis ning lapse viibimine seal ei olnud ajutist ega juhuslikku laadi. Selles osas nõustub kolleegium TsMS § 654 lg 6 alusel kõigi maakohtu määruses toodud põhjendustega ning sellest tulenevalt neid ei korda. Ükski määruskaebuses toodud väide ja sellele lisatud tõend vastupidiste järelduste tegemist ei võimalda. Lapse ema on määruskaebuses korranud varasemas menetluses esitatud väiteid, mida maakohus on vaidlustatud määrusest nähtuvalt piisava põhjalikkusega käsitlenud.
31.2.Kuigi tsiviilasjas esitatud tõenditest nähtub tõepoolest, et vanematel oli esialgu kokkulepe, et lapse ema saab kuni 12.08.2025 otsustada, kas ta soovib lapse isaga kooselu jätkata või Eestisse tagasi pöörduda, ei kinnita ülejäänud tõendid kaebuse väidet, et lapse viibimine Prantsusmaal oli ajutine ning juhuslikku laadi. Nimelt nähtub, et vanemad jätkasid pärast 12.08.2025 kooselu ühise perena lapse isa elukohas, laps pandi septembrist 2025 alates lasteaeda, kus ta käis umbes novembri lõpuni, lapse ema planeeris arstiajad seoses uue rasedusega 08.12.2025 ja 15.01.2026, lapse isa andis emale nõusoleku sõita lapsega Eestisse pühasid veetma ning lapse ema lubas koos lapsega Prantsusmaale tagasi tulla jaanuaris 2026.
31.3.Seega, kuigi esialgset perioodi alates Prantsusmaale saabumisest 04.07.2025 kuni 12.08.2025 võib pidada ajutiseks kooselu kokkuleppeks, ei saa sama järeldada ülejäänud Prantsusmaal viibitud 4-kuulise (13.08.2025-13.12.2025) perioodi kohta. Lapse vanemad on jätkanud kooselu ühise perena ilma täiendavate kokkulepeteta, teinud toiminguid seoses lapsele alushariduse võimaldamisega ning sellest tulenevalt ühiskonda integreerumisega ja eostanud ka uue lapse. Kuivõrd lapse ema ei ole ka määruskaebemenetluses suutnud tõendada oma põhiväidet, et kooselu kokkulepe oli kogu Prantsusmaal viibitud perioodi vältel tingimuslik ja põhines ideel proovida koos elada, on maakohus õigesti järeldanud, et lapsel ei säilinud harilik viibimiskoht lapse varasema hariliku viibimiskoha liikmesriigis, so Eestis. Ringkonnakohtul ei ole võimalik asuda maakohtust erinevale seisukohale. Kolleegiumi seisukohta ei muuda ka määruskaebuse väide, et laps avaldas mitmeid kordi soovi Eestisse tulla, kuna asjakohastest õigusaktidest ega kohtupraktikast ei tulene, et lapse hariliku viibimiskoha kindlakstegemisel tuleks ja saaks arvestada tema tahet.
31.4.Kuivõrd maakohus ei ole diskretsioonipiire ületanud ka lapse kinnipidamisele eelnenud ühise hooldusõiguse kindlakstegemisel ning on kõiki tõendeid kogumis hinnates õigesti järeldanud, et lapse väidetava kinnipidamise ajal oli vanematel lapse suhtes ühine hooldusõigus, mida lapse isa teostas lapse suhtes kuni tema kinnipidamiseni, on maakohus õigesti tuvastanud ka lapse õigusvastase kinnipidamise konventsiooni art-te 3 ja 4 tähenduses.
32.Määruskaebuse kohaselt põhineb maakohtu määrus vaidlustatud osas konventsiooni art 13 lg 1 lit b ning menetlusõiguse normi rikkumisel. Kolleegium nõustub selle seisukohaga.
32.1.Ringkonnakohus leidis eespool, et lapse kinnipidamine on olnud õigusvastane. Kui lapse äraviimine või kinnihoidmine on õigusvastane konventsiooni mõttes, siis tuleb lapse tagastamise avaldus konventsiooni art-te 1 a ja 12 lg 1 alusel rahuldada, v.a kui esinevad konventsioonis sätestatud lapse tagastamist välistavad asjaolud (RKTKo, 06.12.2006, 3-2-1123-06, p 19). Konventsiooni art 13 lg 1 lit b sätestab, et eelmise artikliga ei ole vastuolus
2-26-8512 taotluse saanud riigi kohtu või haldusasutuse kohustus nõuda lapse tagastamist, kui lapse tagastamisele vastu vaidlev füüsiline või muu isik või asutus tõendab, et lapse tagasitoomine võib talle põhjustada füüsilisi või psüühilisi kannatusi või muul viisil võib lapse asetada ebakindlasse olukorda. Konventsiooni art 13 alusel on lapse tagastamisest keeldumine kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub vaid juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme (RKTKm, 15.03.2017, 3-2-1-176-16, p 22).
32.2.Siinset vaidlust lahendas maakohus hagita menetluse asjana TsMS § 475 lg 1 p 8 alusel. Kuna kohus peab lapse huvide tagamiseks olema hagita menetluses aktiivne, peab kohus ka vastavate vastuväidete puudumisel kontrollima lapse tagastamisest keeldumise aluste olemasolu ning vajadusel koguma nende asjaolude tõendamiseks tõendeid. Kohus peab juhtima huvitatud isiku tähelepanu asjaolule, et väited tuleb konventsiooni art 13 järgi ka tõendada (RKTKo, 06.12.2006, 3-2-1-123-06, p 19). Konventsiooni art 13 lit b alusel saab jätta õigusvastaselt äraviidud või kinnihoitud lapse tagastamata vaid erandlikel juhtudel, s.o kui lapse tagastamine kahjustaks äärmiselt tõsiselt lapse heaolu. Seejuures peab tegemist olema erakordse ohuga lapse heaolule, mis on piisavalt konkreetne ja tõenäoline. Viidatud sättes nimetatud oht lapse heaolule peab olema tõendatud. Last ei saa viidatud alusel jätta tagastamata üksnes seetõttu, et väikelapsele on oluline ema hoolitsus ja et laps on seni olnud pidevalt koos emaga ning tal puudub isaga üksi elamise kogemus. Lapsele tema vanemast eraldamise tõttu tekkida võivaid kahjulikke tagajärgi saab enamikul juhtudel vältida sel viisil, et laps tuleb tagasi koos vanemaga, kellest eraldamine võiks kujutada tõsist ohtu lapse heaolule (RKTKo, 06.12.2006, 3-2-1-123-06, p 18). Lapse emal on võimalik vältida lapse emast eraldamist, kui ta läheb koos lapsega tagasi lapse hariliku viibimiskoha riiki (vt RKTKm, 18.02.2015, 3-2-1-146-14, p 18).
32.3.Vaidlustatud määruse põhjendustest (p 27) nähtuvalt tugines kohus sellele, et kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et tagastamine võib lapsele põhjustada psüühilisi kannatusi. Samas ei nähtu tsiviilasja materjalidest, et maakohus oleks eelviidatud kõrgema kohtu seisukohti lapse emale, kes on läbivalt kogu menetluse kestel tuginenud sisuliselt sellele, et lapse tagastamine Prantsuse Vabariigile ohustab tema heaolu, selgitanud. Seega põhineb maakohtu määrus menetlusnormi olulisel rikkumisel ning esineb alus maakohtu diskretsiooni sekkumiseks.
32.4.Lapse ema on konventsiooni art 13 lg 1 lit b toodud eelduste täidetuse tõendamiseks kaebusele lisanud uued tõendid. See on lubatav, arvestades, et TsMS § 662 lg 3 kohaselt võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. Maakohus on kooskõlas TsMS § 663 lg-ga 3 küsinud kaebusele seisukohta kõigilt menetlusosalistelt, tagades asjas vajaliku ärakuulamisõiguse. Määruskaebust on selles osas oma seisukohtades toetanud nii lapsele määratud esindaja kui eestkosteasutus. Lapse isa ei ole oma vastuses lapse ema eeltoodud arvamusele ning kaebusele lisatud tõenditele vastuväiteid esitanud.
32.5.Määruskaebusele lisatud 01.07.2026 psühholoogi iseloomustusest ja hinnangust lapsele (dtl 591-594) nähtub, et lapse vanemad ja laps on kurdid, ema suhtleb lapsega eesti viipekeeles, isa kasutab prantsuse viipekeelt mida laps ei mõista, lapse põhiline suhtlusvahend on eesti viipekeel, lapse suuline kõne on piiratud ning psühholoogiga suhtles laps tõlgi vahendusel viibeldes või kasutas kehakeelt, laps saab lasteaia kaudu logopeedi ja eripedagoogi teenust ning alates augustist 2026 on plaanis intensiivsemad rehabilitatsiooni teenused lapse kõnearengu toetamiseks. Psühholoogi hinnangul toetab lapse praegune elukeskkond Eestis tema arengut, turvatunnet ja heaolu paremini kui võimalik üleminek Prantsusmaale, kuna Prantsusmaal puuduks lapsel juurdepääs eesti viipekeelele, mis on tema
2-26-8512 ainus arenenud suhtluskeel nii peres (isa kasutab prantsuse viipekeelt, mida laps ei mõista) kui ka laiemas sotsiaalses keskkonnas, ka ei oleks seal lapsel võimalik jätkata ka seniseid arengut toetavaid teenuseid eesti keeles. Eestis on lapsele tagatud regulaarne meditsiiniline järelevalve seoses kuulmislangusega ning planeeritud edasised tegevused seoses sooviga saada rohkem tuge lapse arengu toetamiseks, lapsel on välja kujunenud stabiilne elukeskkond, milles ta suhtleb oma peamises suhtluskeeles, eesti viipekeeles. Prantsusmaale kolimisel kaotaks laps juurdepääsu sellele keelekeskkonnale peaaegu täielikult, mis aeglustaks nii viipekeele kui ka areneva suulise kõne arengut oluliselt. Lapsel on küll kuulmisaparaat ning ta on potentsiaalselt võimeline arendama suulist kõnet, kuid see areng on alles algfaasis ja nõuab järjepidevat, sihipärast tööd spetsialistidega sobivas keelekeskkonnas. Lisaks suhtluskeele kaotusele (eesti viipekeel) puuduks lapsel Prantsusmaale kolides ka ühine keel isaga. See tähendab, et laps satuks keskkonda, kus tal puudub toimiv suhtluskeel mitte ainult laiemas sotsiaalses keskkonnas, vaid ka oma isa juuresolekul. Selline olukord on kuulmispuudega lapsele oluliselt koormavam kui sarnane üleminek kuulvale lapsele, kellel säilib võimalus suhelda teise vanemaga ühises keeles. Prantsusmaale kolimisel katkeksid Eestis loodud toimivad teenused ning samaväärsete teenuste leidmine võõrkeelses riigis kuulmispuudega lapsele oleks keeruline. Väikelaps vajab arenguks stabiilset, tuttavat ja turvalist keskkonda. Kogu tugivõrgustiku (lasteaed, spetsialistid, vanavanemate, onu) kaotus võib mõjuda negatiivselt lapse emotsionaalsele arengule ja turvatundele. Psühholoog on soovitanud lapse kõnearengu ja kommunikatsioonivajaduste toetamiseks jätkata seniseid logopeedi ja eripedagoogi teenuseid katkematult ning osaleda tulevikus planeeritud rehabilitatsiooniteenusel, samuti säilitada ja tagada lapse arenguks vajalik juurdepääs oma suhtluskeelele (eesti viipekeel).
32.6.Sellele, et lapsel on erivajadusi millega on vaja tegeleda, lapsel on kuulmis- ja kõnepuue, ta kasutab alates 2025 aasta aprillist kahepoolseid kuuldeaparaate, käib regulaarselt Eesti logopeedi juures ning talle on alates 05.06.2026 kaheks aastaks määratud raske puue soovitusega vastavalt rehabilitatsiooniplaanile ja tugiteenustele, tugines lapse ema ka maakohtus toimunud ärakuulamisel (dtl 512), esitades vastavad tõendid (dtl 359-367). Eestkosteasutus väljendas ärakuulamisel muret, et ei näe, kuidas on võimalik lapse kõne areng Prantsusmaal tagada, kui laps keelt ei oska (dtl 515). Lapsele määratud esindaja hinnangul võib olukord ja keskkond, kuhu laps tagastamisel satub, olla tema jaoks raske (dtl 514). Kuigi lapse isa selgitas ärakuulamisel, et see kõik on ka Prantsusmaal olemas, tal oli plaanis küsida haridusasutusest arvamust ja hakata lapsega logopeedi juures käima ning ta on lapsele vajaliku toe korraldamiseks võimeline (dtl 512, 515), ei ole ta neid väiteid põhistanud, olgugi, et maakohus uute tõendite esitamist pärast ärakuulamist lubas (dtl 518). Ka määruskaebusele esitatud vastuses on lapse isa üksnes väitnud, et on ühendust võtnud kõneterapeudiga. Sellest tulenevalt ei saa põhimõtteliselt nõustuda selle maakohtu seisukohaga, et asjas on esitatud piisavalt tõendeid selle kohta, et lapse elu Prantsuse Vabariigis on korraldatud.
32.7.Määruse art 27 lg 3 sätestab, et kui kohus kaalub lapse tagastamisest keeldumist üksnes 1980. aasta Haagi konventsiooni artikli 13 esimese lõigu punkti b alusel, ei või ta keelduda lapse tagastamisest, kui lapse tagastamist sooviv pool esitab kohut rahuldavad piisavad tõendid või kui kohus jõuab teisiti veendumusele, et lapse kaitseks pärast tema tagastamist on tehtud piisavad korraldused. Sätte kohaldamise eeldused ei ole ringkonnakohtu eespooltoodud seisukohta arvestades täidetud.
32.8.Konventsiooni preambuli kohaselt on konventsioonile allakirjutanud riigid kindlalt veendumusel, et laste hoolduse asjades on lapse huvid ülima tähtsusega. Lapse tagastamise kohta tehtav lõplik otsustus peab tagama lapse parimate huvide kaitse, kuigi ainuüksi preambulis sätestatu ei ole aluseks lapse tagastamisest keeldumisele. Konventsioon näeb ette
2-26-8512 ka juhtumid, mil võib keelduda lapse tagastamisest, need on sätestatud konventsiooni art 12 lg-s 2 ja art-tes 13 ning 20. Nimetatud artiklites antakse kohtutele diskretsiooniõigus jätta laps konkreetse asja asjaoludest lähtudes hariliku viibimiskoha riiki tagastamata, kui on tuvastatud mõne viidatud artiklites nimetatud tingimuse olemasolu (RKTKm, 27.02.2019, 2-18-10797, p 14).
32.9.Nagu ringkonnakohus eespool märkis, tuleb konventsiooni art 13 lg 1 lit b-s sätestatut arvestades selle kohaldamiseks tuvastada, et lapse tagastamine kahjustaks äärmiselt tõsiselt lapse heaolu. Lapse heaoluks saab pidada tema arengut toetavat seisundit, milles tema vajadused on rahuldatud.
32.10.Ringkonnakohus on lapse ema poolt esitatud tõendeid hinnates seisukohal, et lapse tagastamine Prantsuse Vabariigile kahjustaks äärmiselt tõsiselt tema heaolu ega oleks lapse parimate huvidega kooskõlas. Laps on kõne- ja kuulmispuudega ning tema põhiliseks suhtlusvahendiks on eesti viipekeel, mida lapse isa, kelle suhtluskeeleks on prantsuse viipekeel, ei oska. Tsiviilasjas ei ole esitatud väiteid ega tõendeid selle kohta, et lapse ja tema isa suhtlus oleks võimalik mõlemapoolse rahvusvahelise viipekeeleoskuse tõttu. Psühholoog on andnud kokkuvõtvalt hinnangu, et lapse tagastamine Prantsuse Vabariigile ei ole tema huvides ja kahjustaks tema heaolu. Kolleegiumi hinnangul kujuneks lapse tagastamisel Prantsuse Vabariiki suure tõenäosusega olukord, kus lapsel puudub võimalus toimivaks suhtluseks nii oma isa kui teiste isikutega, sh tema erivajadustest tingitud tervisteenuse (logopeed, eripedagoog) potentsiaalsete osutajatega, kui lapse isa need ka leiaks. Lapse heaoluks ja arenguks vajalikud ning temale hetkel Eesti Vabariigis pakutavad eripedagoogi ja logopeedi teenused katkeksid. Kirjeldatud olukord oleks lapsele tõenäoliselt väga koormav, kui mitte talumatu, kuna piiraks ja kahjustaks lapse toimetulekut igapäevaelus, mõjutaks negatiivselt lapse üldist heaolu, kahjustaks lapse arengut, põhjustaks ilmselgelt psüühilisi kannatusi (stressi- ja ärevusreaktsiooni, psühholoogilist stressi) ning ohustaks tema turvatunnet. Ühtlasi oleks see ka vastuolus eespool kirjeldatud psühholoogi soovitustega, mis on antud lapse parimatest huvidest lähtuvalt ja mille kohaselt toetab lapse praegune elukeskkond Eestis tema arengut, turvatunnet ja heaolu paremini kui võimalik üleminek Prantsusmaale.
32.11.Kuna maakohus on eespool toodud ringkonnakohtu seisukohti arvestades vääralt järeldanud, et lapse tagastamise mõjud jäävad konventsiooni mõttes tavapärastesse piiridesse ja seega eksinud ka konventsiooni art 13 lit b kohaldamisel, tuleb maakohtu määrus selle vaidlustatud osas tühistada ning teha selle asemel uus määrus, millega jätta lapse isa taotlus rahuldamata ning laps Prantsuse Vabariigile tagastamata.
33.Arvestades, et määruskaebus rahuldatakse, ei vasta kolleegium menetlusökonoomiast lähtuvalt muudele määruskaebuse väidetele.
34.Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22 esitab ringkonnakohus määruse resolutsiooni juures kohtumääruse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine, edasikaebeõigus
35.Juhindudes TsMS § 173 lgs-t 1 märgib ringkonnakohus määruskaebusmenetluses kantud menetluskulude jaotuse.
36.Eesti Vabariik on konventsiooniga ühinedes teinud konventsiooni art 26 lg-s 3 nimetatud reservatsiooni, mille kohaselt ei võta riik endale kohustusi seoses artikli 26 teises lõikes
2-26-8512 nimetatud kuludega, mis tulenevad advokaadi või õigusnõustaja osalemisest või kohtumenetlusest, välja arvatud juhul, kui kulutusi võib katta riigi õigusabi ja õigusnõustamise süsteemi kaudu. Riigikohus on art 26 tõlgendamisel selgitanud, et olukorras kus riik on teinud konventsiooni art 26 kohaldamise kohta arts 42 sätestatud reservatsiooni ning sätestanud, et Eesti Vabariik ei võta art-s 26 nimetatud kulude kandmisel muid kohustusi, kui neid, mida kantakse riigi õigusabi süsteemi kaudu, kohaldub menetluskulude jaotuse otsustamisel tavapärane riigisisene kord. Kuna tegu on hagita menetlusega, kohaldub menetluskulude jaotuse otsustamisel TsMS § 172 lg 1 (vt RKTKm, 15.03.2017, 3-2-1-176-16, p 25).
37.TsMS § 172 lg 1 kohaselt kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. TsMS § 172 lg 3 teise lause kohaselt võib kohus jätta hagita perekonnaasja menetluse kulud täielikult või osaliselt riigi kanda.
38.Ringkonnakohus on eeltoodule tuginedes seisukohal, et lapse esindamisega seotud menetluskulud ringkonnakohtus tuleb jätta riigi kanda, teiste menetlusosaliste menetluskulud tuleb jätta nende endi kanda, mis on õiglane, arvestades, et kuigi lapse ema on toime pannud lapseröövi, määruskaebus rahuldatakse.
39.Kuna vaidlustatud määrusest nähtuvalt ei määranud maakohus menetluskulusid kindlaks, ei tee seda ka ringkonnakohus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 alusel pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist kindlaks maakohus. Riigi õigusabi osutanud advokaadi tasu ja kulude suuruse on asja materjalidest nähtuvalt kindlaks määranud maakohus 25.08.2026 määrusega.
40.Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest.