B2 Impact OÜ hagi M K vastu põhivõlgnevuse, intressi, sissenõudmiskulude ja viivise nõudes 915,58 eurot
Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja B2 Impact OÜ (endine OK Incure OÜ) (registrikood 11542046), lepinguline esindaja Anzhela Ternikova, e-post [email protected] Kostja M K (isikukood xxxx), xxxx, e-post xxxx
Asja läbivaatamine
RESOLUTSIOON
Lihtmenetluses (kirjalik menetlus)
1.Jätta hagi rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud hageja menetluskulud puuduvad.
kanda.
Kindlaksmääratavad
Edasikaebamise kord ja selgitused Kohus ei anna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka
menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGEJA NÕUE, ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.B2 Impact OÜ (hageja) esitas 12.03.2024 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse M Kilt (kostja) 931,55 euro saamiseks. Pärnu Maakohus lõpetas 18.03.2024 maksekäsu kiirmenetluse, kuna makseettepanekut ei õnnestunud mõistliku aja jooksul kätte toimetada, ja andis nõude üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Hageja esitas 04.04.2024 Harju Maakohtule hagi, milles palus kostjalt välja mõista põhivõla 644,53 eurot, intressi 78,72 eurot, sissenõudmiskulud 30 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise perioodi 25.12.2023–03.04.2024 eest 81,76 eurot ja viivist põhinõudelt (644,53 eurolt) alates 05.04.2024 kuni põhinõude rahuldamiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt välja hageja menetluskulud, st riigilõiv 245 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ja viivis menetluskuludelt.
2.1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid IPF Digital AS ja kostja 10.07.2019 krediidikontolepingu nr xxxx, mille alusel võimaldati kostjale limiiti kuni 1000 eurot, mille raames sai kostja raha vabalt kasutada, tagastada ja uuesti kasutusse võtta. Kuna kostja täitis lepingut korrektselt, võimaldati kostjale limiidi tõstmist 19.11.2019 (leping nr xxxx), millega tõsteti limiiti 100 euro võrra. Tegemist on lepingute muutmisega, mille käigus muudetakse lepingu number, tõstetakse krediidikonto limiit ning arvestatakse intressimäära, mis on sätestatud lepingute personaalsetes ja üldtingimustes. Hageja on esitanud nõude tulenevalt viimase kehtiva lepingu muutmisest.
2.2.Krediidikontolepingu nr xxxx krediidilimiit oli kuni 1100 eurot. Kostja kohustus koos intressidega tagastama minimaalse kuumakse arvutamise perioodi 60 kuu jooksul. Lepingus lepiti kokku intressimääras 45,96% aastas. Viivisemäär võrdub intressiga. Lepingu krediidi kulukuse määr 57,98% on arvestatud eeldusel, et kogu krediidilimiit võetakse kasutusse viivitamata ja täies mahus ühe väljamaksega ning makstakse tagasi võrdsetes osamaksetes 12 kuu jooksul või minimaalse kuumakse arvutamise perioodi jooksul, kui see on lühem kui 12 kuud.
2.3.Kostja kasutas krediidiandja poolt võimaldatud laenulimiiti kokku 1119 euro ulatuses. Kostja kohustus tasuma laenu igakuiselt krediidiandja poolt edastatud arvete alusel. Kostja on krediidilepingu raames teinud tagasimakseid kokku 2410,57 eurot, mis on arvestatud osamaksete katteks. Kostja jäi võlgnevusse alates 2023. aasta septembri arve tasumisega (tähtaeg 02.10.2023) ning oli tagasimaksetega viivituses kolme üksteisele järgneva maksega. Krediidiandja saatis kostjale 04.12.2023 lepingu ülesütlemise teate, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. Kuna kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, luges krediidiandja lepingu ülesöelduks 24.12.2023. Ühes ülesütlemise teatega teavitas krediidiandja ka nõude loovutamisest hagejale.
2.4.Hageja nõuab viivist lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o perioodi 25.12.2023–03.04.2024 eest laenuintressiga võrdses määras (45,96%) 81,76 eurot ja
edasiulatuvalt põhivõlalt (644,53 eurot) alates hagi esitamisest, s.o 05.04.2024 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
2.5.Hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud meeldetuletusi. Hageja nõuab kostjalt sissenõudekulude hüvitamist 30 euro ulatuses, mis on kujunenud järgmiselt: 15.01.2024 esimese tasulise kirja saatmine 20 eurot, 02.02.2024 teise tasulise kirja saatmine 5 eurot, 15.02.2024 kolmanda tasulise kirja saatmine 5 eurot.
3.Kohus võttis hagi menetlusse 20.05.2024 ning määras kostjale tähtaja hagile vastamiseks. Kostja ei ole hagile vastanud. Samas määruses andis kohus hagejale tähtaja täiendavate tõendite esitamiseks seoses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimisega. Hageja ei esitanud kohtu määratud tähtajaks täiendavaid tõendeid ega selgitusi.
4.Kohus selgitas 12.05.2026 hagejale, et kohtu esialgsel hinnangul on kostjale laenu andmisel rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning andis hagejale täiendava tähtaja tõendite või ümberarvestuse ning menetluskulude nimekirja esitamiseks.
5.22.05.2026 teatas hageja, et kohtule on esitatud kõik hagejale teadaolevad andmed vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimisest. Hageja hinnangul oli kolme kuu konto väljavõtte andmed piisavad krediidivõimelisuse analüüsi tegemiseks. Kuivõrd lepingu muutmisel suurendati limiiti vaid 100 euro võrra ning pensioniregistri andmetel oli kostja sissetulek 500 euro võrra suurem, ei pidanud krediidiandja vajalikuks uuesti kostja konto väljavõtet küsida. Krediidiandja võttis arvesse ka asjaolu, et kostjal oli kaks ülalpeetavat. Hageja jäi hagiavalduses esitatud nõude juurde, kuid märkis, et kui kohus leiab, et vastutustundliku laenamise põhimõtet ei ole järgitud, tuleb nõue lugeda tasutuks.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
6.Hageja nõuab kostjalt põhivõlga 644,53 eurot, intressi 78,72 eurot, sissenõudmiskulusid 30 eurot, sissenõutavaks muutunud viiviseid perioodi 25.12.2023– 03.04.2024 eest 81,76 eurot ja viivist põhinõudelt (644,53 eurolt) alates 05.04.2024 kuni põhinõude rahuldamiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt välja hageja menetluskulud, st riigilõiv 245 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ja viivis menetluskuludelt.
7.Kohus tuvastas, et IPF Digital AS ja kostja sõlmisid 10.07.2019 krediidikontolepingu nr xxxx (dtl 28–35), mille alusel võimaldati kostjale limiiti kuni 1000 eurot. Krediidikonto taotlemiseks esitas kostja elektroonilise taotluse krediidiandja veebilehel www.credit24.ee või suulise taotluse telefoni teel, kasutades krediidiandja kontakttelefoni 1324. Leping loeti sõlmituks pärast seda, kui krediidiandja oli teinud otsuse krediidikonto avada. Krediidiandja teavitas kostjat otsusest SMS-i teel. Kuna kostja täitis lepingut korrektselt, võimaldati kostjale 19.11.2019 limiidi tõstmist (leping nr xxxx). Krediidikontolepingu nr xxxx krediidilimiit oli kuni 1100 eurot. Hageja on tõendanud väljamaksete tegemise kostja kontole (dtl 94–95).
8.IPF Digital AS ja kostja vahel sõlmitud lepingu puhul on tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 lg 1 tähenduses, kuna füüsilisest isikust kostja sai krediiti väljaspool oma majandustegevust. Riigikohus on 24.11.2023 tsiviilasjas nr 2-21-13098 tehtud määruses selgitanud tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete lahendamist. Kohtul on esmalt otstarbekas kontrollida seda, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (VÕS § 406 lg 1) on seadusega kooskõlas. VÕS § 4062 lg 1 esimese lause
järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.
9.Esialgse lepingu nr xxxx krediidi kulukuse määr oli 57,98% (dtl 28) ja lepingu nr xxxx krediidi kulukuse määr oli samuti 57,98% (dtl 36). Krediidi kulukuse määr on arvestatud eeldusega, et kogu krediidilimiit võetakse kasutusse viivitamata ja täies mahus ühe väljamaksega ning makstakse tagasi võrdsetes osamaksetes 12 kuu jooksul või minimaalse kuumakse arvutamise perioodi jooksul, kui see on lühem kui 12 kuud, intressimäär on 45,96% ja igakuine kontohaldustasu on 0 eurot. 10.07.2019 ja 19.11.2019 seisuga oli eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 19,37%. Seega oli maksimaalne krediidi kulukuse määr 58,11% (19,37x3). Praegusel juhul ei ületa laenu krediidi kulukuse määr (57,98%) VÕS § 4062 lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmäära.
10.Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel kohaldub lisaks siseriiklikule õigusele Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nr 2008/48. Kohus lähtub asja lahendamisel lisaks siseriiklikule õigusele sellest direktiivist ja asjakohastes Euroopa Kohtu lahendites väljendatud põhimõtetest. See tähendab, et kohus hindab omal algatusel, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei pea tarbija selleks esitama menetluses vastuväidet ega seda sisustama (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, p-d 20–23). Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. Krediidiandja on enne lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe ja seda ka hindama (VÕS § 4034 lg 1). Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt võib tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (VÕS § 4034 lg 6). Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg 1, VÕS § 4034 lg 13). Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-22-147995 tehtud 28.07.2023 määruse p-s 12.1 leidnud, et kuigi krediidiandjal on õigus kehtestada sisekord krediidivõimelisuse hindamiseks, ei tähenda see seda, et vastavat korda järgides on krediidiandja alati järginud ka vastutustundliku laenamise põhimõtet. Ka vastav kord võib selle põhimõttega vastuolus olla. Lisaks on Tallinna Ringkonnakohus 08.11.2021 otsuses tsiviilasjas nr 2-20-106661 selgitanud, et ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (otsuse p 55). Riigikohus on eelnevalt viidatud lahendis nr 2-21-13098 selgitanud, et krediidiandja peab tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: •
tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);
•
tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);
•
tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3);
•
tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).
Lisaks selgitas Riigikohus, et kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 403 4 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet.
11.Kohus selgitas 20.05.2024 kohtumääruses ja 12.05.2026 kohtunõudes hagejale, et tal lasub kohustus tuua välja asjaolud, millest nähtub, et krediidiandja täitis vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikud kohustused ning neid asjaolusid tõendada (dtl 118–120; 128– 130). Kohus märkis, et ei ole veendunud, et krediidiandja on vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud. Eelkõige oli kohtu hinnangul krediidiandja võtnud liiga lühikese ajavahemiku, et selgitada välja kostja kulutused ning jätnud arvestamata kostja kulutused hasartmängudele. Samuti ei küsinud krediidiandja lepingu muutmise korral täiendavalt kostja arvelduskonto väljavõtet.
12.Hageja selgitas 22.05.2026 vastuses, et analüüsis esialgse lepingu sõlmimisel kostja kolme kuu konto väljavõtet. Lepingu muutmisel kontrollis krediidiandja sissetulekut pensioniregistri andmetel ning kuna sissetulek oli varasemast 500 eurot suurem ja limiiti suurendati vaid 100 euro võrra, ei pidanud krediidiandja vajalikuks kostja arvelduskonto
väljavõtet uuesti küsida. Krediidiandja arvestas ka kostjal kahe ülalpeetava olemasolu. Täiendavaid tõendeid hageja ei esitanud.
12.1.Kohus jääb oma esialgse hinnangu juurde, et krediidi andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav ning krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet.
12.2.Hageja on hagiavalduses välja toonud, et esialgse lepingu sõlmimisel analüüsis krediidiandja kostja SEB arvelduskonto väljavõtet perioodi 01.01.2019 kuni 10.07.2019 kohta ja Swedbank pangakonto väljavõtet perioodi 01.04.2019 kuni 08.07.2019 kohta. Krediidiandja tuvastas, et kostja keskmine sissetulek 5 kuu põhjal oli 1270,18 eurot ja finantskohustused on 426 eurot. Kostjal oli kaks ülalpeetavat, mistõttu arvestas krediidiandja tulenevalt siseeeskirjadest iga ülalpeetava kohta kuludeks 100 eurot, s.o kokku 200 eurot. Majapidamiskulude hulka arvestas krediidiandja 400 eurot.
12.3.Limiidi tõstmist menetleti vastavalt sisereeglitele automaatprotsessis, mille alusel võis limiiti suurendada 20% võrra tuginedes viimase lepingu minimaalsele kuumaksele. Krediidivõimelisuse hindamiseks tehti päring Eesti pensionikeskusesse, mille andmetel tuvastati, et kostja sissetulek oli 1725,57 eurot. Taotluses esitatud andmete ja pensioniregistri andmete võrdluses võttis krediidiandja aluseks neist väiksema, s.o 1500 eurot. Ülalpeetavate kuluks arvestas krediidiandja taas 200 eurot ja majapidamiskuludeks 400 eurot.
12.4.Krediidiandjal tuleb KAVS § 49 lg 3 alusel tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel 1) arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist, 2) aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku laekumise regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi ja 3) teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel.
12.5.Hagiavalduses märkis hageja, et esmase lepingu krediidivõimelisuse hindamisel arvestati sissetulekut 5 kuu põhjal, kuid seda tehti vaid AS SEB Pank arvelduskonto puhul. Swedbank AS-i arvelduskonto analüüs piirdus vaid kolme kuuga, kuigi konto väljavõttest nähtuvalt oli tegemist arvelduskontoga, mida kostja kasutas igapäevaste toimingute tegemiseks. Samuti nähtub Swedbank AS väljavõttelt, et kostjal oli olulises määras kulutusi hasartmängudele (xxxx (selgituses xxxx), AS xxxx, xxxx AS, xxxx OÜ), mille keskmiseks summaks oli analüüsi tulemusel 1827,67 eurot (dtl 92), seejuures on arvesse võetud juuli kulutused vaid kuni 08.07.2019 seisuga. Neid kulutusi krediidiandja kohtule arusaadavalt kostja krediidivõimelisuse hindamisel arvesse ei võtnud. KAVS § 49 lg 1 p 6 kohaselt peab krediidiandja võtma arvesse krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast täitmist. Olulises mahus kulutuste tegemine hasartmängudele mõjutab selgelt tarbija maksevõimelisust ja tuleb krediidivõimelisuse hindamisel võtta arvesse KAVS § 49 lg 1 p 6 alusel. Kohus andis hagejale võimaluse täpsustada, kas ja kuidas krediidiandja kostja kulutusi hasartmängudele krediidivõimelisuse hindamisel arvestas, kuid hageja täiendavaid selgitusi ei esitanud. Seega on kohus seisukohal, et esmase lepingu sõlmimisel ei ole krediidiandja järginud krediidivõimelisuse
hindamisel VÕS § 4034 lõikes 2 sätestatud nõuetekohast hoolsust. Kui krediidiandja oleks nõuetekohast hoolsust täitnud, oleks krediidiandjale olnud selge, et kostja ei olnud krediidivõimeline ega suutnud täita lepingust tulenevat kohustust, kuivõrd juba arvestatud kuude keskmised kulutused hasartmängudele ületasid kostja regulaarset sissetulekut.
12.6.Lepingu muutmise puhul märgib kohus, et krediidiandja küll ei pea tuginema konto väljavõttele, kui muu kogutud teave on piisav krediidivõimelisuse hindamiseks (KAVS § 50 lg 4), kuid käesoleval juhul ei nähtu, et krediidiandja oleks muu teabe alusel kindlaks teinud kostja rahalised kohustused, majapidamiskulud või muud faktid, mis mõjutaksid kohustuste nõuetekohast täitmist. Kohus märgib ka, et krediidivõimelisuse hindamine, sh pangakonto väljavõtte küsimine, ei sõltu laenu ega osamaksete suurusest. Eesti seadusandja ei ole väiksemaid tarbijakrediite suurematest eristanud. Konto väljavõtte küsimine ja analüüsimine ei ole erakordne pingutus, vaid praktika näitab, et krediidiandjatel on võimalik teha konto väljavõtetele automaatanalüüse. Seega praegusel juhul tuli krediidiandjal teha nõuetekohane krediidianalüüs, mis eeldab KAVS § 50 lg 4 kohaselt mh tarbija konto väljavõtte analüüsimist, kui muu teave ei ole piisav. Kohtu hinnangul ei saanud krediidiandja veenduda olemasolevate andmete põhjal, et kostja oli lepingute sõlmimisel krediidivõimeline.
12.7.Samuti ei nähtu kohtule, et krediidiandja oleks kostja käest üle täpsustanud, millised on kostja tegelikud kulutused ülalpeetavatele ja eluasemele. Swedbank AS-i konto väljavõtte analüüsist nähtuvalt võttis analüüsitud perioodil kostja kontolt sularahas välja keskmiselt 1511,67 eurot kuus (aprillis 600 eurot, mais 3185 eurot, juunis 750 eurot, juulis 700 eurot (kuni 08.07.2019)), mis võis kuluda eluasemele, ülalpeetavatele ja esmatarbekaupadele.
12.8.Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et võlausaldaja ei järginud VÕS § 4034 lg 2 esimeses lauses nõutavat hoolsust. Kostjal oli küll VÕS § 403 4 lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal oli VÕS § 4034 lg 4 ning KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (vt RKTKo 31.01.2018, nr 2-14-21710, p 29.3). Praegusel juhul ei nähtu, et krediidiandja oleks eelnimetatud kohustusi täitnud. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, millised olid kostja tegelikud rahalised kohustused, majapidamiskulud ja muud vältimatud kulud.
13.Hageja teatas 22.05.2026, et juhul kui kohus leiab, et vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud, on nõue tasutud. Kohus järeldab hageja vastusest, et kostja tehtud tagasimaksed katavad laenusumma ja võimalikud kõrvalkohustused. Seega ei ole kostjal VÕS § 4034 lg 7 kohaselt võlga ning hagejal puudub õigus VÕS § 108 lg 1 kohaselt nõuda lepingu täitmist. Kuna kostjal puudub võlgnevus, ei ole lepingut ka kehtivalt üles öeldud ja hageja ei saa VÕS § 1132 lg 2 p 3 alusel kostjalt nõuda lepingu ülesütlemise järgsete sissenõudmiskulude hüvitamist ega ka viivist. VÕS § 186 p 1 kohaselt lõpeb võlasuhe selle kohase täitmisega. Pooltevaheline võlasuhe on praeguseks VÕS § 186 p 1 kohaselt lõppenud lepingu täitmisega. Kuivõrd kostjal puudus tasumata võlgnevus,
14.Eeltoodust tulenevalt jääb hagi tervikuna rahuldamata, sh põhivõlg 644,53 eurot, intress 78,72 eurot, sissenõudmiskulud 30 eurot ja viivis 81,76 eurot.
Menetluskulude jaotus
15.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
16.Hagi rahuldamata jätmise korral jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja menetluses ei osalenud. Seega puuduvad rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Helina Mark kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.