Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Truck Trading Estonia OÜ (hageja) esitas 12.10.2021 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse Valgis osaühingult (kostja) võlgnevuse 5 016.36 euro saamiseks. Pärnu Maakohus edastas kostja vastuväite tõttu 08.11.2021 asja menetlemiseks Viru Maakohtule. Hagiavaldus ja hageja nõue Kohtule 24.11.2021 esitatud hagiavaldusest nähtub, et kostja ja hageja sõlmisid 30.10.2017 kliendilepingu (leping). Lepingu p. 1.1 kohaselt reguleerib see müüja poolt kliendi sõidukitele (sh veokitele) ja haagistele remonditööde teostamist, autopesulateenuse ja muude teenuste osutamist, samuti varuosade jm kauba müüki vastavalt teenuse osutamise või kauba müügi ajal kehtivale nime- ja hinnakirjale. Lepingu p. 1.2. järgi müüja osutab kliendile teenust ja müüb kaupa lepingus sätestatud tingimustel. Lepingu p. 1.3 kohaselt on lepingu alusel kliendile edastatud arve lepingu lahutamatu osa. Poolte vahel sõlmitud lepingu raames esitas hageja kostjale arve nr 20101067 summas 2 823.64 eurot ja arve nr 20101162 summas 508.18 eurot. Arve nr 20101067 on osaliselt, s.o summas 823.64 eurot, tasutud. Pärast arvete saamist andis kostja lubaduse (deklaratiivne võlatunnistus VÕS § 30 lg 1 tähenduses) arvete nr 20101067 ja nr 20101162 ositi tasumiseks hiljemalt 31.12.2020, kuid arveid siiski ei tasunud. Võlgnevuse sissenõudmiseks pöördus hageja Kreedix OÜ poole. 31.08.2021 esitas Kreedix OÜ kostjale maksenõude, kuid ka siis ei täitnud kostja oma kohustusi. Kokku võlgneb kostja hagejale 22.11.2021 seisuga 7 341.02 eurot, s.o põhivõlgnevus 2 508.18 eurot ja viivis 4 832.84 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista võlgnevuse 2 508.18 eurot ning tulles kostjale vastu viivise summas 2 508.18 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ning välja mõista kostjalt hageja kasuks ka viivis menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Kostja vastus Kostja hagiga ei nõustu ja vaidleb sellele vastu. 2016. aastal soetas kostja kaks uut DAF veoautot (registrinumbrid XXX ja XXX), mõlemat veokit hooldas hageja. Alates 2019. aasta oktoobrist on veoautot XXX hageja juures remonditud neljal korral. Kuid pärast kõiki nelja remonti probleem taastus. Kostja nimetatud veokid on tarbesõidukid, mis töötavad vastavalt lepingutes määratud tingimustele. Avariiolukord rikub tähtaegu, mis toob kaasa kahju ja sellest tulenevalt ka lepingute lõpetamist. Pöördudes hageja poole kiireloomulise remondivajadusega, sõitis kostja veok (XXX) hageja remonditöökotta. Hoolimata sellest, et kostja autojuht on aastatepikkuse kogemusega spetsialist, kes oskab selgeks teha vajalikke remonditöid, ei lubatud teda remondi ajaks kategooriliselt veoki juurde. Remondi lõppedes ei jõudnud „remonditud“ auto Tartust (kus remont tehti) Venemaa piirini, kuna „remonditud“ süsteem lakkas töötamast. Kostja veok oli sunnitud Tartusse tagasi pöörduma. Ja nii juhtus mitu korda. Pärast igat remonti läks „remonditud“ süsteem veokis uuesti katki. Ja see ei juhtunud ainult Eestis. 16.01.2021 kostja veoki (XXX) järgmisel sõidul hageja poolt „remonditud“ süsteem oli uuesti rivist väljas. See juhtus Venemaa territooriumil V. V. linna lähedal. Juht oli sunnitud abi otsima kohalikust veoautode remonditöökojast. Veok sai seal edukalt remonditud ja on korralikult töötanud juba 12 kuud. V. V. eksperdid ütlesid ka, et süsteemi pole kunagi varem remonditud, enne töö alustamist tegid nad seadmest videosalvestuse, millest on selgelt näha, et süsteemile ei olnud kunagi rakendanud füüsilist jõudu (see ei olnud eemaldatud, mutrid ei olnud lahti võetud jne). Nelja „remondi“ eest maksis kostja hagejale kokku 7 500.00 eurot. Samas ei lahenenud probleem kordagi, kuna töö jäi hageja poolt tegemata. Hageja poolt teostatud kostja veoauto XXX remonditööd jäid täies mahus lõpetamata, kuna peale igat remonti läks auto uuesti katki, kuid

kõik remondiarved tasuti kostja poolt täies mahus. Kostja leiab, et remondifirma (hageja) programmeeris auto elektroonikasüsteemi teadlikult selliseks, et kostja tuleks aina uuesti remonti. Tehnilised andmed autol ei ole muutunud. Kostja lisas tõendina videofailid (filmiti autoteeninduses Venemaal), millelt on selgelt näha, et auto tehnilised detailid ei muutunud, puuduvad poltide peal remondivõtmete jäljed. Kostja leiab seega, et teda eksitati sihilikult auto XXX remonditööde osas ja soovib raha tagasi saada. Veoauto XXX remondi kogumaksumus, sealhulgas remondikulud Venemaal (200 000.00 rubla), läks kostjale maksma kokku 10 000.00 eurot. Kostja peab sellist hageja tegevust kelmuseks. Mitmel korral juhtis kostja hageja tähelepanu remonditööde ebaausale tegemisele ühe kostja auto osas ning mitmel korral pakkus välja leida tekkinud olukorras kompromiss, kuid hageja eiras kostja taotlusi. Kostja esitas hagejale pretensiooni, kuid hageja jättis selle tähelepanuta. Kostja pakkus kompromissina tasaarvestada veoki tegemata remondi eest tasutud raha teise veoki remondi eest esitatud arvetega. Hageja eiras ettepanekut, ka oma tegemata töö eest raha ei tagastanud. Kostja teatas hagejale, et ei maksa teise veoki (XXX) remondi arveid enne, kui ei ole lahendatud veoki XXX remondi eest raha tagastamise küsimus. Hageja ignoreeris kostjat. Hagi aluseks olevaid arveid ei ole kostja nõus tasuma, kuna see ei lahenda tema veoauto XXX remondiga seotud küsimust. Kostja soovib tasaarvestada seega hageja nõuet tema vastu kostja nõudega hageja vastu (7 500.00 eurot, s.o summa, mis tasuti hagejale alusetult seoses sõiduki XXX remonditöödega). Hageja täiendavad seisukohad Kostja ei põhjendanud, kuidas hageja poolt kostja sõidukitele varem teostatud tööd on seotud arvete nr 20101067 ja nr 20101162 mitte tasumisega. Kostja vaid paljasõnaliselt väidab, et hageja poolt varasemalt kostjale esitatud arved olid esitatud tööde eest, mis ei olnud hageja poolt teostatud. Kostja veoauto XXX toodi hageja töökodadesse Tallinnas ja Tartus remonti seoses tõrgetega heitgaasi süsteemis 2020 aastal mitmel korral. Hageja on korduvalt kostjat teavitanud, et heitgaasi süsteemi tõrgete põhjuseks on ebakvaliteetse kütuse kasutamine. Vastav märkus on fikseeritud näiteks arvel nr 20052088, kus hageja tõi eraldi välja, et küttesüsteemis on kasutatud kõrge väävlisisaldusega diiselkütust ning küttesüsteem on must. Kostjaga suheldes ning lugedes kostja kirjavahetust, võib järeldada, et kostja kasutas veoautot ka väljaspool EL territooriumi (Venemaal), kus on diiselkütus odavam ja selle kvaliteedile ei kehti EL kehtivad normid. Praktikas on hageja puutunud kokku erinevate klientidega, kellel on tekkinud analoogsed probleemid heitgaasi süsteemis seoses ebakvaliteetse diiselkütuse kasutamisega. Kostja poolt on kohtule esitatud mitmed arved (6 tk), mis kõik seotud kostja veoautole XXX hageja poolt teostatud teenustega: 1) arve nr 19102060, hoolduskuupäev 15.10.2019, 2) arve nr 20042053, hoolduskuupäev 15.04.2020, 3) arve nr 20042100, hoolduskuupäev 21.04.2020, 4) arve nr 20052088, hoolduskuupäev 22.05.2020, 5) arve nr 20051139, hoolduskuupäev 28.05.2020 ja 6) arve nr 20101015, hoolduskuupäev 07.10.2020. Eeltoodud arvete kogusumma on 7 113.64 eurot. Kostja poolt esitatud maksekorraldustest on näha, et kostja tasus sellest 6 574.39 eurot, mis on ka korrektne, sest ülejäänud summa osas saavutati kostjaga kompromiss ja see krediteeriti kostjale. Seetõttu ei ole korrektne kostja väide, et kompromisse ei ole tehtud. Siinkohal on oluline märkida, et ülaltoodud arvetel moodustasid heitgaasi süsteemiga seotud teenused ja paigaldatud varuosad väiksema osa võrreldes muude tööde, teenuste ja paigaldatud varuosadega antud veoautol. Ülaltoodud arvete osas on kostja hagejale edastanud ühe e-kirja 12.06.2020, milles palus võimalust tasuda arve 20051139 kolmes osas. Ühtegi kirjalikku pretensiooni hagejale ülaltoodu arvete kohta ei esitatud.

Hagiavalduse aluseks olevate arvetega nr 20101067 ja 20101162 seoses saatis kostja hagejale kaks e-kirja: 29.10.2020, milles palutakse hagejal oodata arve tasumisega, sest oodatakse raha laekumist oma partnerilt ning 17.11.2020, milles palutakse hagejal taas oodata ja lubatakse arved tasuda aasta lõpuks. Kui arveid siiski ei tasutud ja hageja tuletas seda 2021 märtsis kostjale meelde, siis saabus kostjalt 04.03.2021 e-kiri seoses veoautole XXX tekkinud kahjuga. Sellest kirjast ei olnud aga võimalik täpselt aru saada, mis oli kahju põhjustanud ja kuidas see on seotud varasemalt antud sõidukile teostatud töödega. Ei kirja sisu ega lisatud materjalid ei võimaldanud üheselt aru saada ja anda hinnangut, mis võis olla nende probleemide tekkepõhjuseks ning kas väljatoodud seosed olid põhjendatud. Kirjale ei olnud lisatud ühegi tunnustatud esinduse pädeva spetsialisti dokumenteeritud tõendit, akti jms. Kostja e-kirjaga seoses saatis hageja kostjale 18.05.2021 päringu täiendava info saamiseks seoses veoauto XXX probleemidega, s.o millal probleemid antud autoga tekkisid ja milles need seisnesid ning millises välisriigi DAF esinduses/ töökojas tekkinud probleeme defekteeriti. Paluti saata ka kirjalikult taasesitataval kujul diagnostika tulemused, arved, pildid ja muud dokumendid, mis iseloomustavad tekkinud probleeme ning lahendusi, lisaks seoseid varasemalt teostatud hoolduste ja remontidega. Esitatud pildi- ja videomaterjalist ei olnud võimalik aru saada ja identifitseerida, millise veoautoga on tegu, kes defekteerimist teostas, kus seda teostati jne. Hageja ei ole siiani saanud kostjalt tagasisidet. Seetõttu ei ole ka õige, et hageja on eiranud kostja taotlusi. Pigem ei ole kostja ise andnud konstruktiivset tagasisidet vaatamata hageja korduvatele pöördumistele.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kohtule esitatud kirjalike materjalidega, kuulanud pooled ära istungil ja hinnanud tõendeid kogumis, leiab, et hagi on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. Kohus selgitab, et hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust. Nii sätestab TsMS § 5 lg 1, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest, ning sama paragrahvi teise lõike järgi on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti (Riigikohtu 21.10.2020 otsus tsiviilasjas 2-17-18305, p 14). TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Poolte vahel ei ole vaidlust, et hageja ja kostja sõlmisid 30.10.2017 kliendilepingu nr 171003, mille p 1.1 järgi reguleerib see hageja poolt kostja sõidukitele (sh veokitele) ja haagistele remonditööde teostamist, autopesula- ja muude teenuste osutamist, samuti varuosade jm kauba müüki vastavalt teenuse osutamise või kauba müügi ajal kehtivale nime- ja hinnakirjale (dtl 3941). VÕS § 1 lg 2 sätestab, et kui leping vastab kahe või enama seaduses sätestatud lepinguliigi tunnustele, kohaldatakse nende lepinguliikide kohta seaduses sätestatut üheaegselt, välja arvatud sätted, mille üheaegne kohaldamine ei ole võimalik või mille kohaldamine oleks vastuolus lepingu olemuse või eesmärgiga. Kohtu hinnangul vastab poolte vahel sõlmitud leping nii müügilepingu (varuosade jm kauba müügi osas) kui ka töövõtulepingu (sõidukite (sh veokitele) ja haagiste remonditööde teostamise, autopesula- ja muude teenuste osutamise osas) tunnustele. Mõlema lepingu näol on tegemist

tulemuse saavutamisele suunatud lepingutega (nii müüja kui töövõtja võlgnevad oma lepingupartnerile lepingutingimustele vastava lepinguobjekti õigeaegse üleandmise), mistõttu on müügi- ja töövõtulepingu alusel tekkiva müüja ja töövõtja vastutuse regulatsioon suures osas identne (vrd VÕS §-d 217-232 ning VÕS §-d 641-650). Hagiavaldusest nähtub ja puudub vaidlus, et hageja esitas kostjale 16.10.2020 arve nr 20101067 (tasumise tähtaeg 30.10.2020) summas 2 823.64 eurot (sõiduautole XXX teostatud hooldustööde ja varuosade jms müügi kohta, dtl 43-44) ning 29.10.2020 arve nr 20101162 (tasumise tähtaeg 12.11.2020) summas 508.18 eurot (sõiduautole XXX teostatud hooldustööde ja varuosade jms müügi kohta, dtl 44-45). Puudub vaidlus, et arve nr 20101067 on kostja poolt osaliselt, s.o summas 823.64 eurot, tasutud, arved nr 20101067 ja nr 20101162 on tasumata summas kokku 2 508.18 eurot. Kostja ei eita, et ta ei ole hageja esitatud arveid nr 20101067 ja nr 20101162 täies ulatuses tasunud, kuid põhjendab seda sellega, et kuna hageja ei ole varasemalt kostja sõiduki XXX remonditöid nõuetekohaselt teostanud, kostja on aga hagejale tööde eest tasunud (toimiku materjalidest nähtuvalt kokku 6 574.39 eurot, mitte 7 500.00 eurot nagu väidab kostja), siis ei peagi ta hagis toodud arveid tasuma. Poolte nõuded tuleks kostja hinnangul tasaarvestada. Poolte vahel on seega põhiline vaidlus selles, kas kostja peab hagejale teostatud tööde ja varuosade jms eest arvete 20101067 ja 20101162 alusel kokku 2 508.18 eurot tasuma. VÕS § 197 lg 1 sätestab, et kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. VÕS § 198 kohaselt toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele. Tasaarvestuse tegemiseks peavad seega poolte vahel olema vastastikused samaliigilised kohustused. Tasaarvestuse õigus tekib juhul, kui kahe isiku vahel eksisteerivad vastastikused samaliigilised nõuded (VÕS § 197, komm 4.2.1 – Varul, P jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2016). Kohtul tuleb seega kõigepealt kindlaks teha, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt hagis nimetatud arvete tasumist ning seejärel, kas kostjal on hageja vastu nõue, mida saaks hageja nõudega tasaarvestada. VÕS § 208 lg 1 sätestab, et asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. VÕS § 213 lg 3 kohaselt ostja ei pea tasuma ostuhinda enne, kui tal on olnud võimalus asi üle vaadata, välja arvatud juhul, kui kokkulepitud üleandmis- või tasumisviisist tulenevalt ei ole see võimalik. VÕS § 635 lg 1 sätestab, et töövõtulepinguga kohustub üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. Töövõtulepingust tulenev põhikohustus on töövõtjale kokkulepitud ning lepingu tingimustele vastava tulemuse saavutamise eest tasu maksmise kohustus. VÕS § 637 lg 3 näeb ette, et töövõtja tasunõue muutub sissenõutavaks töö valmimisest. VÕS § 637 lg 4 sätestab, et kui kokku on lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks. Kokku lepitud tasu maksmisest saab tellija keelduda üksnes juhul, kui tal on rahaline nõue töövõtja vastu kahju hüvitamiseks või kulutuste hüvitamiseks, mille tellija tasaarvestab töövõtja tasunõudega. Lisaks võib tellija keelduda tasu maksmisest, kui ta alandab lepingujärgset hinda või kui ta taganeb lepingust VÕS § 116 lg 1 alusel (RK TKo 3-2-1-145-14, p 22, 3-2-1-80-08, p 32).

Pooled iseenesest ei vaidle, et hageja on kostja sõidukitele (XXX ja XXX) arvetes nr 20101067 ning nr 20101162 märgitud töid teostanud ja sõidukite varuosi jms müünud ning kõik kostjale üle andnud. Puudub vaidlus ka, et kostjal oli võimalus arvetes nr 20101067 ja nr 20101162 märgitud ja hageja poolt teostatud töid (auto ülevaatus, hooldus jne) ning müüdud kaupu (filtrikomplekt, klambrikaane tihend jne) üle vaadata. Kostja ei ole hagejale ühtegi pretensiooni seoses arvetes 20101067 ja nr 20101162 märgitud ning hageja poolt teostatud tööde või kaupadega ei kohe pärast arvete saamist ega ka hiljem esitanud. Kostja ei ole ka ühtegi arvetes märgitud tööde või varuosa jms hinda vaidlustanud. Toimikust materjalidest nähtub vaid, et arvega nr 20101162 seoses on kostja 29.10.2020 e-kirjas palunud hagejal maksmise tähtaja pikendamist ning 17.11.2020 e-kirjas juba mõlema arve osas maksmise tähtaja pikendamist kuni aasta lõpuni ning arvete ositi maksmist (dtl 46-48). Ka pärast seda kostja arveid siiski ei tasunud. Kohtu hinnangul tuleb seega hageja arvetes nr 20101067 ja nr 20101162 märgitud ning hageja poolt teostatud tööd ja müüdud varuosad jms lugeda kostja poolt vastuvõetuks ning tööd nõuetekohaselt tehtuks. Kostja ei ole ühtegi pretensiooni hagejale esitanud. Kostjal ei ole ka eelnevast tulenevalt põhjust hageja teostatud tööde ja varuosade jms eest tasumisest keelduda. Hageja tasu maksmise nõue on muutunud sissenõutavaks. Kostjal on seega võlaõigusseaduse ning pooltevahelise töövõtulepingu järgi kohustus tasuda hageja tehtud tööde ja müüdud varuosade eest (arved nr 20101067 ja nr 20101162), kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista võlgnevus kokku summas 2 508.18 eurot. VÕS § 100 kohaselt kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kooskõlas lepingu p 3.5 on hageja esitanud ka viivisenõude, poolte lepingu kohaselt on viivisemääraks 0,5% maksmata summalt päevas (dtl 39). Hageja on kohtule teatanud, et 22.11.2021 seisuga on viivis 4 832.84 eurot, kuid tulles kostjale vastu palub ta kostjalt välja mõista viivise summas 2 508.18 eurot (põhinõude ulatuses). Kohtu hinnangul on hageja viivisenõue samuti õiguslikult põhjendatud, hageja on nõuet tõendanud. Kohus on seisukohal, kohustuse täitmata jätmise korral, peab võlgnik arvestama sellega, et viivitamisel järgnevad VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud viivisemäära järgi. Eeltoodust tulenevalt kuulub ka hageja viivisenõue rahuldamisele. Hageja on seega oma nõuet põhjendanud ja tõendanud ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista võlgnevus 2 508.18 eurot ja viivis 2 508.18 eurot. Kostja leiab aga, et kuna tal on rahaline nõue (kahju hüvitamise nõue VÕS § 115 lg 1 alusel) hageja vastu, on tasaarvestuse tagajärjel hageja nõue lõppenud (VÕS § 186 p 2). Kohus selgitab, et tasaarvestus toimub avalduse tegemisega teisele poolele ning tasaarvestuse vastuväite võib esitada ka kohtumenetluses (protsessuaalne tasaarvestus) juhuks, kui kohus teise poole nõude rahuldab. Kostja esitas tasaarvestuse vastuväite kohtumenetluses. Kohus selgitab ka, et tasaarvestuse eelduse olemasolu peab tõendama see pool, kes tasaarvestust taotleb ehk käesoleval juhul kostja. Kostja on kohtule teatanud, et alates 2019. aasta oktoobrist on tema veoautot XXX hageja juures remonditud neljal korral. Hageja poolt teostatud kostja veoauto XXX remonditööd jäid aga täies

mahus lõpetamata, kuna peale igat remonti läks auto uuesti katki, kuid kõik remondiarved tasuti kostja poolt täies mahus. Veoauto XXX remondi kogumaksumus, sealhulgas remondikulud Venemaal (200 000.00 rubla), läks kostjale maksma kokku 10 000.00 eurot. Kohus selgitab, et võlausaldaja võib lepingu rikkumise korral nõuda kahju hüvitamist, kui on täidetud järgmised üldised eeldused (vt Riigikohtu 8. jaanuari 2013 otsus asjas nr 3-2-1-173-12, p 15): -

võlgnik on lepingut rikkunud (VÕS § 115 lg 1);

-

võlgnik vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1);

-

võlausaldajale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128);

-

kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2);

-

kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena võlgnikule lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3);

-

rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4).

Nimetatud eelduste tõendamiskohustus on kostjal (TsMS § 230 lg 1). Kostja on kohtuistungil teatanud, et põhiprobleem, mida kostja veoautol XXX hageja poolt mitmel korral parandati ja mida tegelikkuses hageja teha ei suutnud oli AdBlue süsteemi (s.o diiselmootoriga autodel kasutatav heitgaaside puhastamise süsteem) rike. Kostja on oma väidete tõendamiseks esitanud hageja poolt esitatud arved (arve nr 19102060, hoolduskuupäev 15.10.2019, arve nr 20042053, hoolduskuupäev 15.04.2020, arve nr 20042100, hoolduskuupäev 21.04.2020, arve nr 20052088, hoolduskuupäev 22.05.2020, arve nr 20051139, hoolduskuupäev 28.05.2020 ja arve nr 20101015, hoolduskuupäev 07.10.2020), fotod, videofailid ja kirjalikud tunnistaja (autojuhi) ütlused. Kohus selgitab, et VÕS § 641 lg 1 järgi peab töö vastama lepingutingimustele. Lepingutingimustele peavad vastama ka töö juurde kuuluvad dokumendid. VÕS § 641 lg 2 kohaselt ei vasta töö muuhulgas lepingutingimustele, kui tööl ei ole kokkulepitud omadusi (VÕS § 641 lg 2 p 1) või kokkuleppe puudumisel töö omaduste kohta ei sobi töö teatud otstarbeks, milleks tellija seda vajab ja mida töövõtja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, kui tellija võis mõistlikult tugineda töövõtja erialastele oskustele või teadmistele, muul juhul aga otstarbeks, milleks seda liiki tööd tavaliselt kasutatakse (VÕS § 641 lg 2 p 2). VÕS § 644 lg 1 sätestab, et tellija peab teatama töö lepingutingimustele mittevastavusest töövõtjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta töö lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. Kui töö ei vasta lepingutingimustele, võib tellija esmase õiguskaitsevahendina VÕS § 646 lg 1 alusel nõuda töövõtjalt töö parandamist või uue töö tegemist, kui sellega ei põhjustata töövõtjale ebamõistlikke kulusid või põhjendamatuid ebamugavusi, arvestades muu hulgas asja väärtust ja lepingutingimustele mittevastavuse olulisust. Töövõtja võib töö parandamise asemel teha lepingutingimustele vastava uue töö. Kohus selgitab ka, et VÕS § 644 lg 2 kohaselt peab oma majandus- või kutsetegevuses töövõtulepingu sõlminud tellija lepingule mittevastavust sellest teatamisel piisavalt täpselt kirjeldama. VÕS § 644 lg 3 näeb ette, et kui tellija ei teata töövõtjale töö lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt või ei kirjelda oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul töö lepingutingimustele mittevastavust piisavalt täpselt, ei või tellija töö lepingutingimustele mittevastavusele tugineda. Kui teatamata jätmine on mõistlikult vabandatav, võib tellija siiski lepingutingimustele mittevastavusele tuginedes alandada makstavat tasu või nõuda, et töövõtja hüvitaks tekitatud kahju, välja arvatud saamata jäänud tulu.

Poolte vahel sõlmitud lepingu p 2.2.3 tuleneb kliendi (s.o käesoleval juhul kostja) kohustus esitada teenuse või kauba kvaliteedi või lepingutingimustele mittevastavuse kohta kirjalik ja põhjendatud pretensioon koos tõenditega viie kalendripäeva jooksul alates teenuse või kauba üleandmisest müüja poolt. Lepingu p 2.2.4 sätestab, et teenus ja kaup loetakse kliendi poolt nõuetekohaselt vastuvõetuks, kui klient ei ole esitanud vastuväiteid p 2.2.3 sätestatud tähtaja jooksul (dtl 39). Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et ta oleks lepingus kokkulepitud tähtaja jooksul esitanud hagejale kirjalikke pretensioone või teatanud tööde ja kaupade puudustest lepingus ettenähtud korras. Alles 22.03.2021 e-kirjas, s.o pärast seda, kui hageja saatis kostjale meeldetuletuse hagi aluseks olevate arvete tasumata jätmise kohta, on kostja asunud väitma, et hageja varasemalt tehtud töö ei vastanud lepingutingimustele, s.o veoauto XXX AdBlue süsteemi riket ei suudetud hageja tööde käigus kõrvaldada ning kostja oli sunnitud süsteemi parandamiseks pöörduma Venemaal remonditöökotta (dtl 81). Kohus märgib, et kuigi viidatud kostja e-kiri on venekeelne ja kostja ei esitanud kohtu määratud ajaks selle eestikeelset tõlget, ei olnud hagejal ega kohtul selle arusaamisega raskusi ning kohus ei jäta seda tähelepanuta. Vastuseks kostja e-kirjale vastas 18.05.2021 hageja, et „kahjuks hetkel puudu informatsioon, kuidas käesoleva aasta alguses veoautodega (XXX ja XXX) tekkinud AdBlue probleemid on seotud 2020. aasta oktoobris mõlemale autole teostatud remonttöödega, mille kohta on väljastatud arved vastavalt 20101067 ja 20101162. Teie kirjeldatud info põhjal ei ole meil kahjuks võimalik anda hinnangut, mis võiks olla nende probleemide tekkepõhjuseks ning kas Teie poolt nimetatud seosed põhjendatud. Veoautoga (XXX) seotud arve nr 20101067 puudutab ainult korralise hooldusega seotud toiminguid ning veoauto oli peale töökojast lahkumist igati töökorras ja eelnimetatud arve kohta ei tohiks pretensioone olla. Veoautoga (XXX) seotud arve nr 20101162 seondub AdBlue tõrgetega. Samas kui vaadata antud sõiduki ajalugu ja varasemaid diagnoose, siis üheks AdBlue süsteemi tõrgete põhjuseks on kõrge väävlisisaldusega diiselkütuse kasutamine, millele viidatakse ka 22. mai 2020.a arvel nr 20052088. Palume edastada meile täiendavat infot veoautoga XXX seotud probleemidest: Millal probleemid antud autoga tekkisid ning milles need seisnesid? Millises välisriigi DAF esinduses/töökojas tekkinuid probleeme defekteeriti? Palume saata ka kirjalikult taasesitataval kujul diagnostika tulemused, arved, pildid ja muud dokumendid, mis iseloomustavad tekkinud probleeme ja lahendusi ning seoseid varasemalt teostatud hoolduste ja remontidega“ (dtl 88-89). Nimetatud hageja pöördumisele kostja ei vastanud. Kostja ei ole seega hagejat ei lepingus kokkulepitud tähtaja jooksul ega ka hiljem nõuete kohaselt väidetavatest puudustest hageja töös veoauto XXX AdBlue süsteemi parandamisel teavitanud. Kostja, kui majandus- või kutsetegevuses töövõtulepingu sõlminud tellija, ei ole ka hageja tehtud töö lepingule mittevastavust piisavalt täpselt kirjeldanud (ka mitte pärast hageja poolseid täiendavaid küsimusi). Nimetatud kostja väiteid ei tõenda ka kostja esitatud fotod (dtl 101-117) ega ka videofailid (dtl 61-63), millelt ei ole võimalik aru saada mis autoga on tegemist ja mida täpselt hageja valesti tegi. Ka kostja esitatud autojuhi kirjalikud ütlused (dtl 276) tõendavad vaid, et kostja veoauto XXX läks 2021 aasta jaanuaris Venemaal katki ning et Venemaa autoparanduses remonditi veoauto AdBlue süsteemi, kuid seda, kuidas see on seotud hageja varasemalt väidetavalt tegemata jäänud töödega, ei ole tõendatud. Ka autojuhi ütlused, et „Aleksandr (s.o mehaanik Venemaa autoremondikohas) vastas, et süsteemi pole kunagi remonditud, sest süsteemi komponente pole kunagi avatud“, ei ole usaldusväärsed – ühtegi nimetatud väidet tõendavat dokumenti ei ole kohtule ega hagejale esitatud. Isegi kui möönda, et hageja töödes võisid esineda mingid puudused, siis kuna kostja sõlmis hagejaga lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis pidi ta tehtud tööd viivitamata üle vaatama või üle vaadata laskma ning teavitama hagejat töö lepingutingimustele mittevastavusest

piisavalt täpse kirjeldusega mõistliku aja jooksul töö lepingutingimustele mittevastavusest teada saamisest. Kohtu hinnangul oleks töös esinevatest puudustest tulnud teatada nõuetekohaselt ja selgel viisil, ainuüksi ca pool aastat hiljem saadetud üldsõnalisest kirjast ei piisa. Kuna kostja ei ole mõistliku aja jooksul hagejat töö lepingutingimustele mittevastavusest teavitanud ega mittevastavust ka piisavalt täpselt kirjeldanud (kostja ei ole seda ka tänaseni teinud), ei või kostja töö lepingutingimustele mittevastavusele tugineda. Kostja ei ole ka nõudnud töö parandamist või uue töö tegemist. Kostja on kõik hageja tehtud tööd vastu võtnud, tööd tuleb lugeda ka nõuetekohaselt tehtuks. Lisaks nõustub kohus hagejaga, et ülaltoodud arvetest (dtl 69-79) nähtub, et AdBlue süsteemiga seotud teenused ja paigaldatud varuosad moodustasid väiksema osa võrreldes muude tööde, teenuste ja paigaldatud varuosadega veoautol XXX. Seega juba ainuüksi seetõttu ei ole põhjendatud kostja väide, et kõik hageja poolt teostatud tööd veoautoga XXX seoses ei olnud lepingukohased. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kostja ei ole tõendanud, et hageja on poolte sõlmitud lepingut rikkunud ja et hageja vastutab lepingu rikkumise eest ning et kostjale on hageja tegevuse/ tegevusetuse tõttu tekkinud kahju, mis on põhjuslikus seoses hageja lepingu rikkumisega. Seetõttu ei ole ka kostjal nõuet hageja vastu, mida saaks hageja nõudega tasaarvestada. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Eeltoodu alusel jätab kohus menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 4 kohaselt kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus määrab menetluskulud rahaliselt kindlaks mõistliku aja jooksul pärast käesoleva otsuse jõustumist. /allkirjastatud digitaalselt/ Angelina Abol Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.