1.Rahuldada B2 Impact OÜ hagi J.F vastu osaliselt.
2.Välja mõista J.F-ilt (J.F, isikukood XXX) B2 Impact OÜ (registrikood 11542046) kasuks kostja ja IPF Digital AS vahel 27.11.2021 sõlmitud krediidilepingust nr 4804817 ja 26.08.2022 sõlmitud limiidi suurendamise lepingust nr 5531080 tulenev põhivõlgnevus 1446,23 eurot ja intress 221,68 eurot, s.o kokku 1667,91 eurot.
3.Mõista J.F-ilt B2 Impact OÜ kasuks välja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras arvestatuna tasumata põhinõudelt (s.o 1446,23 eurot) alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni põhinõude täitmiseni.
Jätta rahuldamata hageja põhivõlgnevuse 3553,77 euro, intressi 442,52 euro, sissenõutavaks muutunud viivise 221,47 euro ja sissenõudmiskulude 35 euro nõuded. Jätta rahuldamata hageja viivisenõude osas alates 05.06.2025 kuni kohtuotsuse jõustumiseni.
5.Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele. Toimetada vajadusel kostjale otsus kätte avalikult, otsuse resolutiivosa avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Teates märkida, et kohtuotsus loetakse kostjale avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljaandes Ametlikud Teadaanded väljavõtte ilmumise päevast. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on menetlusosalistel õigus esitada apellatsioonkaebus kohtuotsuse kättetoimetamisest arvates Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul. Kui apellant soovib
2-25-8858 asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6 ja TsMS § 633 lg 7). Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6). Hagiavalduse asjaolud, kohtumenetluse käik
1.Hageja esitas kohtule 06.06.2025 hagiavalduse J.F vastu IPF Digital AS ja kostja vahel 27.11.2021 sõlmitud krediidilepingust nr 4804817 ja 26.08.2022 limiidi suurendamise lepingust 5531080 tuleneva põhivõlgnevuse 5000 euro, intressi 664,20 euro, sissenõudmiskulude 35 euro ja sissenõutavaks muutunud viivise 221,47 euro nõudes ning edasiulatuva viivise nõudes. 27.11.2021 sõlmitud krediidilepingu nr 4804817 alusel võimaldati kostjale krediidilimiiti 1350 eurot ning 26.08.2022 krediidilimiidi suurendamise lepingust nr 5531080 tulenevalt 5000 eurot. Kostja sai krediiti kokku 5690,72 eurot ning lepingu kehtivuse ajal perioodil 27.11.2021-17.01.2025 tegi kostja tagasimakseid kokku summas 4244,49 eurot, millest 690,72 eurot krediidiandja arvestas põhiosa katteks, 3548,04 eurot intresside, 5 eurot teenustasude katteks ja 0,73 eurot viiviste katteks. Vastavalt lepingule nr 4804817 oli krediidi kulukuse määr 55,77% ning intressimäär 44,52% aastas ja lepingule nr 5531080 oli krediidi kulukuse määr 48,62% ning intressimäär 39,72% aastas. 27.01.2023 toimus intressi muudatus ja krediidiandja teavitas kostjat, et intress vähenes 37,68%-le ja krediidi kulukuse määr muutus 45,67%. Hageja arvestab intressi alates 06.09.2024 summalt 5000 eurot kuni lepingu ülesütlemiseni s.o kuni 12.01.2025. Hageja palub kostjalt välja mõista tasumata intress summas 664,20 eurot. Hageja arvestab viivist alates laenulepingu ülesütlemisele järgnevast päevast 13.01.2025 kuni hagiavalduse esitamiseni 06.06.2025 võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 määras. Hageja vähendab viivise summat ja palub välja mõista viivist summas 221,47 eurot. Kuna kostja oma lepingust tulenevaid kohustusi ei täitnud, ütles esialgne krediidiandja lepingu üles 12.01.2025 ning loovutas nõuded hagejale 16.01.2025.
2.06.06.2025 määrusega võttis kohus hageja hagi kostja vastu menetlusse ja kohustas kostjat esitama kirjalik vastus 14 päeva jooksul hagimaterjalide kättetoimetamisest alates. Kohus toimetas hagimaterjalid ja 06.06.2025 määruse kostjale kätte Ametlike Teadaannete kaudu 21.01.2026. Seega möödus kostjal hagivastuse esitamiseks antud tähtaeg 14 päeva 04.02.2026. Kostja hagile vastust esitanud ei ole.
3.Kohus määras asjas istungi 15.04.2026 kell 11.00. Istungil osales videosilla vahendusel hageja esindaja, kostja istungile ei ilmunud. Hageja kinnitab, et kostja on kasutanud krediiti kokku 5690,72 eurot ning teinud tagasimakseid 4244,49 eurot. Hageja selgitas, et enne 27.11.2021 sõlmitud krediidilepingut nr 4804817 ei küsitud kostja konto väljavõtet ja lähtuti kostja esitatud andmetest ning pensionikeskuses nähtust. Krediidiandja sisereeglite järgi oli kostja krediidivõimeline. Krediidiandja küsis kostja konto väljavõtet 26.08.2022 limiidi suurendamise lepingu nr 5531080 eelselt ning kostja sissetulekud ja väljaminekud võimaldasid limiidi suurendamist. Kostja töötasu oli 1087 eurot ja kohustused 422 eurot, lisaks arvestati majapidamiskuludeks 400 eurot.
4.Hageja esitas 13.05.2026 nõuete ümberarvestuse, mille kohaselt on põhiosa nõue 1446,23 eurot ning intress 221,68 eurot. Hageja jääb enda poolt varasemalt esitatud nõuete juurde ja palub kohtul hagi rahuldada.
5.Kohus toimetas kostjale 15.04.2026 istungi protokolli, hageja 13.05.2026 esitatud 2 (10)
2-25-8858 ümberarvestuse ning kohtu 13.05.2026 kohtunõude, milles kohus määras kostjale seisukoha esitamiseks tähtaja, kätte Ametlike Teadaannete kaudu. Kostja seisukohta kohtu antud tähtajaks s.o 05.06.2026 esitanud ei ole. Kohtuotsuse põhjendused
6.Kohus, tutvunud hagiavaldusega ning uurinud esitatud tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
7.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.
8.TsMS § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Vastavalt TsMS § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Tehingu tühisuse aluseid peab kohus kontrollima omal algatusel (vt RKTKm 03.04.2018 nr 2-16-18835, p 11; RKTKo 05.04.2017 nr 3-2-1-17-17, p 20). Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus, vaid õigus (vt RKTKm 03.05.2017 nr 32-1-21-17, p 16). Kohus ei tee tagaseljaotsust, kuivõrd hageja nõue ei ole täies ulatuses õiguslikult põhjendatud.
9.Kohus juhindub antud asja lahendamisel VÕS § 401 lg-st 1, mille kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Krediidilepingu alusel nõude rahuldamine eeldab, et poolte vahel oli sõlmitud kehtiv krediidileping, krediit oli tarbija kasutusse antud, tarbija ei ole krediiti tagasi maksnud ning kohustus on sissenõutavaks muutunud. Krediidi andmisel pidi krediidiandja järgima VÕS § 4034 sätestatud vastutustundliku laenamise kohustust ning krediidi kulukuse määr ei tohtinud ületada maksimaalset lubatud määra. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel.
10.VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandusvõi kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 1 lg 5 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Hagist tulenevalt sõlmisid IPF Digital AS ja kostja 27.11.2021 krediidilepingu nr 4804817, mille alusel sai kostja krediiti 1350 eurot (dtl 3) ning 26.08.2022 limiidi suurendamine lepingu nr 5531080, mille alusel suurendati limiiti 5000 euroni (dtl 5). Hageja ei ole esitanud asjaolusid, millest nähtuks, et kostja sõlmis lepingu seonduvalt oma majandus- ja kutsetegevusega. Kuna lepingutest nähtub, et IPF Digital AS, kes on tegutsenud oma majandus- ja kutsetegevuses, on andnud kostjale kui füüsilisele isikule krediiti, siis on kohus seisukohal, et tegemist on tarbijakrediidilepingutega.
11.VÕS § 404 lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Kui tarbija tahteavaldus ei 3 (10)
2-25-8858 sisaldanud kõiki § 404 lõikes 2 loetletud andmeid, muutub krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama (mida sel juhul peab samuti hageja tõendama). Hageja on kohtule esitanud nõude aluseks olevad lepingud (dtl 15, 144). Lepingutel ei ole kostja allkirja. Lepingud sisaldavad kostja nime ja kuupäeva. Hageja on hagis selgitanud, et leping loetakse sõlmituks üldtingimuste p 4.1 alusel krediidiotsusest teatamisega (dtl 3). Kohus leiab, et antud lepinguid saab VÕS § 52 lg 1 p 1, 3 ja 4 alusel lugeda sidevahendi abil sõlmitud lepinguteks. VÕS § 410 lg 1 kohaselt võib sidevahendi abil sõlmitud tarbijakrediidilepingu puhul olla VÕS § 404 lg 2 ja § 405 lg 1 sätestatud andmed edastatud tarbijale kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis TsÜS § 79 tähenduses, mis ei pea olema omakäeliselt allkirjastatud. Hageja on edastanud kohtule väljavõtted, mille kohaselt on laenuandja kostja arveldusarvele kandnud laenusummad kokku 5690,72 eurot (dtl 60-75). Maksekorraldustelt nähtuv arveldusarve number ühtib laenulepingus märgitud kostja arveldusarve numbriga (dtl 15, 144). Lähtuvalt sellest, et laen on kostjale välja makstud, tuleb lugeda krediidilepingud kehtivaks VÕS § 408 lg 2 alusel. Asudes ka laenulepinguid täitma, saab lugeda, et kostja on lepingute sõlmimist tunnistanud.
12.VÕS § 164 lg 1 sätestab, et võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Hagiavalduse p 18 ja 19 kohaselt (dtl 8-9) ning kostjale 23.12.2024 edastatud lepingu ülesütlemise teatest (dtl 81) nähtuvalt on kostjat teavitatud nõude loovutamisest uuele võlausaldajale, s.t hagejale. VÕS § 170 alusel, kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. Kostja ei ole vastuväiteid loovutamise osas esitanud. Riigikohus on 06.06.2007 lahendi 3-2-1-62-07 p 12 leidnud, et hagi rahuldamist ei välista see, kui nõude loovutamisest teatatakse pärast hagi esitamist või kui kostja saab loovutusest teada hagist. Kohus leiab, et kostja sai nõuete loovutamisest teada vähemalt käesolevas kohtumenetluses ning IPF Digital AS nõuded on loovutatud kehtivalt hagejale.
13.VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. VÕS § 4062 lg 3 sätestab, et kui tarbijakrediidileping on sama paragrahvi lõikes 1 sätestatu kohaselt tühine, siis maksab tarbija tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadu tagasi selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi krediidi tervikuna tagasi maksma tühise tarbijakrediidilepingu järgi. Sellisel juhul tuleb krediidi kasutamise aja eest maksta intressi VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud suuruses. Kuivõrd liigkõrge krediidi kulukuse määra korral on leping tervikuna tühine, siis on selle kontrollimine esmajärjekorras otstarbekas, sest lepingu tühisus tingib kuni tühises lepingus kokkulepitud laenutähtaja lõpuni põhinõude (s.o laenumakse, mille maksmise tähtaeg ei ole algse laenugraafiku järgi saabunud) osas hagi rahuldamata jätmise. Eelnevast tulenevalt peab krediidiandja tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks esile tooma, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas laenuleping kehtib. Kostjaga sõlmitud tarbijakrediidileping vastab VÕS § 406 lg 54 tunnustele: tarbijale on määratud krediidilimiit, mida ta võis kasutada korduvalt kuni krediidilimiidi täitumiseni, intressi pidi kostja tasuma tegelikult kasutusse võetud summalt, sõltuvalt tagasimaksete summast kasutamata krediidi suurus vähenes ja suurenes ning krediidiandjal oli õigus keelduda krediidi kasutusse andmisest. 4 (10)
2-25-8858 Kostjaga 27.11.2021 sõlmitud lepingust tulenvalt oli krediidi kulukuse määr 55,77% aastas (dtl 15) ning 26.08.2022 sõlmitud lepingust tulenevalt oli krediidi kulukuse määr 48,62% aastas (dtl 144). Hagis on selgitatud, et krediidi kulukuse määr on arvutatud rahandusministri 13.10.2010 määruse nr 51 „Kostja krediidi kulukuse määra arvutamise kord“ lisas esitatud lihtsustatud valemi alusel (dtl 3, 8). 27.01.2023 toimus intressi muudatus ja krediidiandja teavitas kostjat (dtl 76), et intress vähenes 37,68%-le ja krediidi kulukuse määr muutus 45,67% (dtl 7). Keskmise krediidi kulukuse määra avaldamise iga aasta 1. jaanuariks ja 1. juuliks korraldab Eesti Pank oma veebilehel. Eesti Panga veebilehe andmetel oli 27.11.2021 sõlmitud tarbijakrediidilepingu sõlmimise ajal kehtinud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 18,68% aastas (kolmekordne määr 56,04% aastas) ning 26.08.2022 sõlmitud lepingu muudatuse ajal 16,30% aastas (kolmekordne määr 48,90% aastas). Seega ei ole tarbijakrediidileping eeltoodud alusel tühine. Kohtule ei ole teada asjaolusid selle kohta, et krediidikulukuse määr oleks lepingus märgitud ebaõigesti.
14.Vastavalt VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Hageja on esitanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise osas selgitused hagi p-s 5, 9-11 (dtl 3-7) ning 13.05.2026 esitatud menetlusdokumendi lisas 2 (dtl 138-143). Kostja esitatud ja krediidiandja poolt kogutud andmeid kogumis analüüsides leidis krediidiandja, et kostja on krediidivõimeline ja mille tulemusena sai põhjendatult eeldada, et klient on võimeline oma kohustusi täitma. Hageja väitel esitas kostja laenutaotluses järgmised andmed: sissetulek 1100 eurot, majapidamiskulud 400 eurot, kohustused 120 eurot, ülalpeetavaid ei ole, töökoht Expert Eesti OÜ-s (dtl 3). Kohtule laenutaotluseid esitatud ei ole ning hageja selgitustest jääb arusaamatuks, kas kostja esitas mõlema s.o 27.11.2021 ja 26.08.2022 lepingu sõlmimise eelselt samad andmed.
14.1.Krediidiandja kontrollis väidetavalt kostja sissetulekuid enne 27.11.2021 lepingu sõlmimist Pensioniregistrist ning kostja netosissetulek oli 1041,22 eurot (dtl 139). Kohtule Pensioniregistri väljavõtet esitatud ei ole ning kohtul ei ole võimalik kontrollida millal ja kas Pensioniregistrist andmeid päriti. Hageja kinnitas 15.04.2026 istungil, et enne 27.11.2021 lepingu sõlmimist kostja konto väljavõtet küsitud ei ole (dtl 125). Taotletava krediidi minimaalse kuumakse suurus oli 57 eurot. Majapidamiskuludeks on arvestatud 400 eurot. Vaba raha jäägiks kujunes 452 eurot (dtl 140).
14.2.Krediidiandja analüüsis enne 26.08.2022 sõlmitud lepingut kostja konto väljavõtet. Kostja esitas konto väljavõtte perioodi 29.04.2022-25.08.2022 osas (dtl 29-59). Krediidiandja tuvastas kostja konto väljavõtte alusel kostja sissetulekuks 1087 eurot ning väljaminekuteks laenud 422 eurot (s.o laenud ise 126 eurot, millele lisatud ka maksed MMle keskmiselt 296 eurot) (dtl 5, 141). Taotletava krediidi minimaalse kuumakse suurus oli 195 eurot. Majapidamiskuludeks on arvestatud 350 eurot. Vaba raha jäägiks kujunes 78 eurot (dtl 142). Kohtule esitatud kostja konto väljavõttest nähtub, et kostja keskmine nelja kuu (aprill-juuli 2022) sissetulek on olnud 922,35 eurot (dtl 25) ning majapidamiskulud 551,24 eurot ja laenud 194,38 eurot, millele tuleb lisaks maksed MMle keskmisel 296 eurot. Seega nähtub kohtule esitatud väljavõttest, et kostjal ei jää vaba raha laenu tasumiseks. Riigikohus on 24. novembri 2023 määruses tsiviilasjas nr 2-21-13098 p-des 17-18 märkinud, et kohtul on kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse 5 (10)
2-25-8858 hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. /.../ Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: 1) tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); 2) tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); 3) tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); 4) tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Riigikohus on eelviidatud määruses p-des 20-22 märkinud, et krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 29.2). Kohtupraktikas on selgitatud, et piisav ei ole üksnes laenusaaja sissetulekute ja kohustuste vahe hindamine, sest pangakonto väljavõttest nähtuvad ka muud kostja krediidivõimet mõjutavad olulised asjaolud, millega laenuandjal tuleb arvestada (TlnRnKm 12.07.2023, 2-22-147995, p 12.1). Hageja on esitanud küll andmed, kuidas krediidiandja on hinnanud kostja krediidivõimelisust, kuid andmete pärimine on tõendamata. Krediidiandja on küll enne 26.08.2022 lepingu sõlmimist küsinud kostjalt konto väljavõtet ja seda ka analüüsinud, kuid muud kriteeriumid vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise osas on täitmata ning tõendamata. Eelneva põhjal asub kohus seisukohale, et krediidiandja ei kogunud enne lepingu sõlmimist vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikku teavet ega hinnanud tarbija krediidivõimet nõuetekohase hoolsusega. Nõuetekohane hoolsus VÕS § 4034 lg 2 6 (10)
2-25-8858 tähenduses väljendub nii tarbijalt nõutava teabe liigi ja ulatuse määramises kui selle teabe kontrollimises. Kostjal oli küll VÕS § 403 4 lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on VÕS § 4034 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 31.01.2018, nr 2-14-21710, p 29.3). Hageja ei tuginenud sellele, et krediidiandja oleks kostjalt nõudnud dokumente oma krediidivõimelisuse kohta või vähemalt teinud ettepaneku neid esitada. Kohus leiab, et krediidi andmisel ei ole järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtet.
15.Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 403 4 lg 7 esimese kahe lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Riigikohus on 2-21-13098 p-s 24 selgitanud, et krediidiandja/hageja peab kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. VÕS § 416 lg 1 kohaselt krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. Hageja esitas 13.05.2026 nõuete ümberarvestuse juhuks kui kohus leiab, et krediidiandja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (dtl 133-137). Hageja märgib, et ümberarvestuse korral on põhiosa nõue 1446,23 eurot ja intress 221,68 eurot. Hageja jääb enda poolt varasemalt esitatud nõuete juurde ja palub kohtul hagi rahuldada (dtl 131). Seega kohus järeldab, et hageja jääb hagis esitatud viivise ja sissenõudmiskulu 35 euro nõude juurde. Hagi kohaselt nõuab hageja viivist VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras (dtl 10). Kostja ja krediidiandja vahel oli sõlmitud tähtajatud laenulepingud ning krediit tagastatakse 12 kuu jooksul (dtl 15, 144). Kostja oli viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva maksega: 21.10.2024, 20.11.2024 ja 20.12.2024 (dtl 78-80). Krediidiandja teavitas kostjat 23.12.2024 lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest ning andis kostjale tähtaja võlgnevuse tasumiseks kuni 12.01.2025 (dtl 81). Hagi kohaselt loeti leping ülesöelduks 12.01.2025 (dtl 9). Hageja esitas kohtule nõude arvestuse, millest nähtub, et kostja tegi tagasimakseid kokku 4244,49 eurot (dtl 133-134). Tulenevalt hageja esitatud ümberarvestusest, ei olnud kostja lepingu ülesütlemise ajal s.o 12.01.2025 viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva põhiosa ja seadusjärgse intressi tagasimaksega. Seega ei olnud lepingute ülesütlemise eeldused täidetud, mistõttu ei ole lepingud ülesütlemisega lõppenud. Arvestades, et lepingu minimaalse kuumakse arvutamise perioodiks oli 60 kuud, ei ole tänaseks lepingust tulenev laenu tagasimaksmise tähtaeg kõigi osamaksete osas veel möödunud ning laenu põhiosa ei ole muutunud kogu ulatuses sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 tähenduses. Kostjale on tehtud viimane väljamakse 05.09.2024 (dtl 134). Tartu Ringkonnakohus on asjas nr 2-22-130825 19.12.2025 otsuse p-des 10–11 selgitanud, et hagi saab põhivõla osas rahuldada ka siis, kui tarbijakrediidileping on tähtajatu ja 7 (10)
2-25-8858 jätkuvalt kehtiv, tingimusel et hageja nõuab lepingu täitmist ning kostja ei vaidle põhiosa tasumisele vastu. Kostjale on antud krediiti kokku 5690,72 eurot ning kostja on teinud krediidiandjale tagasimakseid kokku 4244,49 eurot. Eeltoodust tulenevalt, kuna kohus on tuvastanud, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 1446,23 eurot.
16.Riigikohus on lahendi nr 2-21-13098/50 p-s 24 märkinud järgmist: „Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS § 403 4 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole terve krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast. See tähendab, et eelnimetatud olukorras seadusest tuleneva keeluga vastuolus oleva tarbijakrediidilepingu puhul on intressikokkulepe tühine ja poolte kokkulepe asendatakse seaduse alusel seadusjärgse intressimääraga, välja arvatud juhul, kui kokkulepitud intressimäär on madalam.“ Hageja nõuab ümberarvestuse korras kostjalt intressi väljamõistmist perioodi 13.12.2022 kuni 31.13.2025 VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud määras 221,68 eurot (dtl 133-136). Kohus rahuldab hageja ümberarvestuse korras esitatud intressi nõude ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja intressi VÕS § 94 lg 1 alusel perioodi 13.12.2022 kuni 31.13.2025 eest 221,68 eurot.
17.VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kehtivas kohtupraktikas on leitud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral on viivist põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 27.01.2023 otsus tsiviilasjas nr 2-18-124589, p 51). Vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral on hagejal õigus nõuda viivist sissenõutavaks muutunud summalt. Kohus on seisukohal, et hagejal on õigus nõuda põhivõlgnevuselt viivist, kuna kostja on oma kohustust rikkunud. Hageja nõuab kostjalt viivist põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 kohases seadusjärgses viivisemääras alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast s.o 13.01.2023. Kuna kohus on eelnevalt tuvastanud, et leping ei ole kehtivalt üles öeldud, jätab kohus hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõude ning viivise nõude alates 05.06.2025 kuni otsuse jõustumiseni rahuldamata. Täiendavalt taotleb hageja viivise välja mõista kostjalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täieliku tasumiseni (dtl 10). Kohus leiab, et põhjendatud on mõistab kostjalt hageja kasuks põhinõudelt, s.o 1446,23 eurolt viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni põhinõude täitmiseni.
18.Hageja nõuab kostjalt sissenõudmiskulude 35 euro väljamõistmist (dtl 11-12). Kuivõrd hagejal ei olnud meeldetuletuskirjade saatmise ajal kostja vastu ülal toodud põhjendustel sissenõutavaks muutunud nõuet ning leping ei ole kehtivalt üles öeldud, ei ole VÕS § 1132 lg-te 1 ja 2 kohaldamise eeldused täidetud ning hagejal ei ole kostja vastu sissenõudmiskulude hüvitamise nõuet. Kohus jätab sissenõudmiskulude 35 euro nõude rahuldamata.
19.Eeltoodule tuginedes rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja IPF Digital AS ja kostja vahel 27.11.2021 sõlmitud krediidilepingust nr 4804817 ja 26.08.2022 limiidi suurendamise lepingust 5531080 tuleneva põhivõlgnevuse 1446,23 8 (10)
2-25-8858 eurot, intressi 221,68 eurot ning viivise VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni. Kohus jätab rahuldamata hageja hagis esitatud põhivõlgnevuse nõude 3553,77 euro ulatuses, intressi nõude 442,52 euro ulatuses, sissenõutavaks muutunud viivise 221,47 euro ja sissenõudmiskulude 35 euro nõudes.
20.Käesolevas kohtuotsuses nimetamata tõendid jätab kohus TsMS § 238 lg 5 alusel tähelepanuta, kuna need ei oma asja lahendamisel tähtsust ega mõjuta asja tulemust. Menetluskulud
21.Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1). Menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid (TsMS § 174 lg 1).
22.TsMS § 163 lg 1 alusel hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Riigikohus on selgitanud, et kohtul tuleb langetada nende jaotusviiside vahel kaalutluspõhine valik, arvestades võimalikult suures ulatuses ka seda, missugusel määral saavutas hageja kohtusse pöördumisega taotletud eesmärgi. Seejuures on TsMS § 163 lg-s 1 sätestatud kulude jaotamise viisid põhimõtteliselt võrdse kaaluga (seadus ei sätesta kohtule nende jaotusviiside vahel valiku tegemiseks siduvat ega ka soovituslikku järjekorda) ning õiglase tulemuse saavutamiseks on võimalik neid jaotusviise ka kombineerida (RKTKo 20.12.2022, 2-19- 2709/212, p 13). Tallinna Ringkonnakohus on pidanud võimalikuks tarbijakrediidiasjades jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda TsMS § 163 lg 1 alusel (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 30.09.2024 otsus asjas nr 2-23-126294, p 14.2.1–14.2.3. ja 17.01.2025 otsus asjas nr 2-22-146808, p 16).
23.Kohus jätab TsMS § 163 lg 1 alusel menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Kohus arvestab, et hageja algselt esitatud nõue ei olnud hagi esitamise aja seisuga olulises osas põhjendatud, kuna krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ning lepingut ei olnud kostjaga kehtivalt üles öeldud. Samuti arvestab kohus, et hagi jäi märkimisväärses osas rahuldamata. Hagi esitamise ajal oli hagihind 6476,65 eurot. Kohus rahuldas hagiavalduse nõuded mahus, millele vastav hagihind on 1814,70 eurot. Sellest tulenevalt rahuldati hagi 28,02% ulatuses ja jäeti 71,98% ulatuses rahuldamata. Kohus leiab, et nimetatud asjaolusid ja hagi rahuldamise ulatust arvestades on õiglane jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.
24.Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. Dokumentide kättetoimetamine
25.TsMS § 317 lg 1 p 1 kohaselt võib menetlusosalisele kohtu määruse alusel toimetada menetlusdokumendi kätte avalikult, kui menetlusosalise aadress ei ole kantud registrisse või kui isik ei ela registris märgitud aadressil ning isiku aadress või viibimiskoht ei ole kohtule muul viisil teada ja kui dokumenti ei saa kätte toimetada isiku esindajale ega dokumendi kättesaamiseks volitatud isikule või muul käesolevas osas sätestatud viisil. Kuna kostja elukoht või viibimiskoht ei ole jätkuvalt teada, siis tuleb vajadusel kohtuotsus kostjale kätte toimetada avalikult. 9 (10)