Vallo Kariler, Siret Siilbek ja Aleksandr Kondrašov
Otsuse tegemise aeg ja koht
4. juuni 2026, Tallinn
Kohtuasja number
2-19-15930
Kohtuasi
Y hagi X ja Kuutõrvaja osaühingu vastu võlgnevuse saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 22.05.2025 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Y apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
21 484,53 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant): Y (isikukood XXX), lepinguline esindaja Riho Siil Kostja I (vastustaja I): X (isikukood XXX) Kostja II (vastustaja (registrikood 10463994)
II):
Kuutõrvaja
osaühing
Kostjate ühine lepinguline esindaja vandeadvokaat Indrek Västrik Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 22.05.2025 otsus muutmata, kuid muuta osaliselt otsuse põhjendusi.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.
Rahuldada Kuutõrvaja osaühingu taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks ja määrata Y poolt Kuutõrvaja osaühingule hüvitatavaks menetluskuluks 240 eurot.
5.Mõista Y-lt Kuutõrvaja osaühingu kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud 240 eurot.
2-19-15930 Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Y (hageja) esitas 11.10.2019 Harju Maakohtule hagi X (kostja I) vastu raha tasumiseks. Maakohus kaasas 31.01.2022 määrusega hageja taotlusel Kuutõrvaja osaühingu (kostja II) kostjana menetlusse. Hageja palus kostjatelt hageja kasuks välja mõista 16 284,27 eurot, hagiavalduse esitamise seisuga 11.10.2019 sissenõutavaks muutunud viivise 3897,52 eurot ja viivise tasumata põhinõudelt 16 284,27 eurot kuni selle kohase tasumiseni alates 12.10.2019 võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras.
2.Hageja ja kostja I on pikka aega kogunud vanavara, milleks on vanad raamatud, margid, postkaardid, maalid, mündid, heliplaadid, CD-d ja muu selline. 2012. a kevadel sõlmisid hageja ja kostja I suulise lepingu, millega pooled leppisid kokku järgmistes tingimustes: hageja andis kostjale I regulaarselt üle erinevaid asju ja sai kostjalt I samas rahalises väärtuses vastu asju, mille hageja oli kostja I kauplustes välja valinud; hageja toob omal valikul kostja I kätte kostjale I huvipakkuvad asjad, asjade väärtus lepitakse alati poolte vahel kokku; kui hageja poolt kostjale I asjade üleandmise päeval ei ole kostjal I hagejale sobivaid asju üle anda, jätab hageja üleantud asjad kostja I kauplusse müüki; kumbki pool peab arvestust hageja üleantud või müüdud asjade kohta; kostja I hüvitab mõistliku aja jooksul hageja üleantud asjad, kui kostjal I ei ole võimalik hagejale üle anda samaväärseid sobivaid asju; kui pooled otsustavad lepingu lõpetada, siis tehakse arvestus hageja üleantud või müüdud asjade kohta ja kostja I hüvitab üleantud asjade väärtuse rahas.
3.Kostjale II kuuluvad kauplused „Raamatukoi“ ja „Raamatukoi Grammofon“, mis asuvad Tallinnas. Hageja viis alates 2012. a aprillist asju nendesse kauplustesse ja kostja I realiseeris need temale kuuluvates kauplustes. Kostjal I ei olnud alati võimalik hagejale vastu anda samaväärseid asju ega raha. Poolte tavaline käitumine oli selline, et kui kostjal I ei olnud hagejale sobivaid asju üle anda, jättis hageja asjad kauplusse müüki. Pooled pidasid asjade üleandmise, vastuvõtmise ja hinna kohta kirjalikku arvestust. Kostjal I ei olnud tihti anda hagejale sobivaid samaväärse hinnaga asju üle. Seetõttu tekkis kostjal I hageja ees võlg ja kostja I rikkus lepingut. Hageja ei öelnud lepingut koheselt üles, sest rikkumine ei olnud piisavalt suur. Esimene võlg tekkis 07.05.2012. Kostja I andis hagejale 06.10.2016 üle nimekirja asjadest, nende väärtusest ja võla suurusest hagejale. Viimased asjad andis hageja kostjale I üle 14.10.2016. Kostja I rikkus lepingut sellega, et ta ei andnud hagejale üle samaväärseid asju ega hüvitanud nende väärtust rahas. Kostja I teatas 14.10.2016 hagejale suulises vormis, et ta ei ole huvitatud edasisest koostööst ja soovib lepingu lõpetada. Kostja I lubas hagejale, et hakkab võlga osade kaupa likvideerima. Hageja nõustus kostja I sooviga
2-19-15930 leping lõpetada. Pooled lugesid lepingu lõppenuks 14.10.2016. Hageja esitas 14.10.2016 kostjale I suulise nõude hüvitada kahju 2016. a lõpuks. Kostja I saatis 04.09.2019 hagejale ekirja, millele oli lisatud kostja I koostatud võlanimekiri. Võlanimekirjas on kostja I kinnitanud võlasumma suuruseks 13 144,77 eurot. Helikandjate kohta peeti eraldi arvestust. Kostja I saatis 01.10.2019 hagejale tabeli müüdud ja müümata helikandjate kohta. Tabeli kohaselt oli kostja I võlg 511 hageja poolt kostjale üle antud helikandja eest 3139,50 eurot. Hageja on kostja I poole pöördunud korduvalt nõudega kahju hüvitamiseks osade kaupa. Kostja I ei ole asunud kahju hüvitama.
4.Hageja ei nõustu kostjate vastuväidetega. Hageja ei sõlminud 2012. a kevadel lepingut kostjaga II, vaid kostjaga I. Kostjale II kuuluvates kauplustes vormistati isikutelt kauba üleandmise-vastuvõtmise ja ostu-müügi kohta kirjalik dokument, mille allkirjastasid kauba üleandja ja vastuvõtja. Hageja ei ole kauba üleandmisel kunagi saanud ega allkirjastanud kirjalikku dokumenti selle kohta, et hageja on kauba üle andnud kostjale II. Lepingu lõppemist kinnitab asjaolu, et hageja ei viinud alates 15.10.2016 kostjale I asju. Kostja I ei ole hagejale pärast lepingu lõppemist 2016. a kordagi helistanud ja kirjutanud. Kostja I 04.09.2019 kirjast on võimalik aru saada, et kostja I on enamus asju maha müünud. Kostja I oli lepingu sõlmimisel teadlik, et tal ei ole piisavalt sellist vara, mida ta oleks saanud anda hagejale vastu. Pooled arvestasid sellega lepingu sõlmimisel. Kostja I on tahtlikult lepingut rikkunud, sest on enamuse asju müünud ega ole hagejale raha üle andnud. Hageja nõue ei ole aegunud. Kostja I on kinnitanud oma kohustuse suurust. Pooled leppisid kokku, et hageja saab asju vastu ja kui asju ei ole, saab vastu raha. Hagejale oli oluline, et tema üle antud asjad müüakse. Pooltel ei olnud juttu sellest, et hageja saab raha alles siis, kui tema üleantud asjad müüakse. Otseselt sellist kokkulepet ei olnud selles, millist vanavara hageja võttis. Kostja I poe sortimenti ette ei kirjutatud. Kostjate vastuväited
5.Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta hagi rahuldamata.
6.Kauplused „Raamatukoi“ ja „Raamatukoi Grammofon“ kuuluvad kostjale II, mille juhatuse liige on kostja I. Hageja sõlmis lepingu kostjaga II, mida esindas kostja I. Hageja tõi kostjale II kuuluvatesse kauplustesse kaupa ja võttis poodidest kostjale II kuuluvat kaupa. Hageja toodud kaupa müüs kostja II. Hageja esitatud kirjalikud dokumendid ei tõenda lepingu sõlmimist hageja ja kostja I vahel. Leping ei ole lõppenud. Lepingupoolte vahel puudus kokkulepe selle kohta, et hagejale tasutakse mõistliku aja jooksul tema poolt kauplusse toodud kauba hind, kui kaupluses ei ole hagejale sobivat kaupa. Hagejal oli õigus saada üleantud kauba eest ainult kaupluses olevat kaupa ja kauplusel ei tekkinud kohustust tasuda üleantud kauba eest rahas. Kauplus ei ole lepingut rikkunud, kuna hageja ise ei võtnud kauplusest kaupa. Hagejal ja kauplusel ei olnud kokkulepet, et hageja kaup võetakse müüki ja kauplus pidi saadud kauba eest tasuma rahas. Kostjad ei ole lubanud hagejale üleantud kauba väärtust hüvitada. Hageja ei ole suuliselt nõudnud raha tasumist enne hagi esitamist. Kauplus teatas 12.10.2016 hagejale, et kauplus ei võta hagejalt vastu kaupa seni, kuni hageja ei võta vastu tema poolt üleantud kauba eest samas väärtuses kauplusest kaupa. Lepingut ei lõpetatud.
7.Kostjad ei vaidle vastu, et hageja üleantud kauba ja kauplusest võtmata kauba väärtuste vahe on 16 284,27 eurot. Nõue on aegunud, sest nõue pidi sissenõutavaks muutuma varem kui 05.10.2016.
2-19-15930 Maakohtu otsus ja põhjendused
8.Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja II kasuks välja menetluskulude hüvitisena 1220 eurot.
9.Pooled ei vaidle selle üle, et leping sõlmiti suulises vormis. Poolte vande all antud seletused kinnitavad, et hageja ja kostja I ei rääkinud lepingu sõlmimisel läbi, milliste isikute vahel leping sõlmitakse. Kohus leidis tõendeid hinnates, et 2012. a kevadel sõlmisid lepingu omavahel hageja ja kostja I, mitte hageja ja kostja II.
10.Pooled ei vaidle, et kokkuleppe sisuks oli hageja poolt kauplusele kauba üleandmine ja kaupluse poolt hagejale samas väärtuses sellise kauba vastu andmine, mille hageja ise kauplusest valib. Pooled vaidlevad selle üle, kas poolte kokkuleppe sisuks oli kostja I poolt hageja üleantud kauba hüvitamine rahas, kui kaupluses ei ole hagejale sobivat kaupa.
11.Kohtu hinnangul on poolte vande all antud seletused omavahel vastuolus asjaolu osas, kas pooltel oli kokkulepe hüvitada hageja üleantud asjade väärtuse hagejale rahas. Kummagi poole antud seletuses ei ole sisemisi vastuolusid, mis võimaldaks lugeda ühe või teise poole antud seletuse ebausaldusväärseks. Hageja ei ole esitanud tõendeid kostja I käitumise kohta, mille kohaselt on kostja I lubanud hagejale asjade väärtuse hüvitada. Samuti ei ole kostjad esitanud kohtule tõendeid, mille kohaselt on kostjad suhtluses hagejaga välistanud hüvitise nõude. Seetõttu ei olnud kohtul võimalik poolte vande all antud seletusi koosmõjus ülejäänud tõenditega hinnates lugeda ühe poole seletust teise poole omast usaldusväärsemaks. Kohus jättis eeltoodut arvestades mõlema poole vande all antud seletused tõendina arvestamata osas, milles pooled on andnud seletusi asjade rahas hüvitamise kokkuleppe olemasolu või puudumise kohta. Seega puuduvad tõendid selle kohta, et poolte vahel oli kokkulepe hageja üleantud asjade rahas hüvitamise kohta. Seetõttu puudub hagejal õigus nõuda kostjalt I üleantud asjade hüvitamist kokkuleppe alusel.
12.Maakohus leidis, et poolte kokkuleppel on VÕS § 254 lg-s 1 sätestatud vahetuslepingu tunnused. Hageja väitel on poolte vaheline leping lõppenud kostja I poolse taganemisega. Maakohus sellega ei nõustunud. Hageja peab kostja I poolt lepingu lõpetamiseks kostja I keeldumist võtta hagejalt uusi asju vastu. Kostja I seletusest nähtuvalt puudus kostjal I lepingu lõpetamise tahe ning tema tahe oli suunatud sellele, et hageja täidaks vahetuslepingust tulenevat kohustust võtta asjad vastu. Kohus oli eeltoodut arvestades seisukohal, et kostja I ei ole lepingust taganenud. Samuti puudub poolte kokkulepe lepingu lõpetamise kohta. Hageja ei ole välja toonud ega tõendanud asjaolusid, millest nähtuvalt on üks või teine pool taganenud vahetuslepingust ning seetõttu on tekkinud hagejal VÕS § 189 lg 1 järgi üleantu tagastamise või VÕS § 189 lg 2 järgi üleantu hüvitamise nõue. Eeltoodust tulenevalt puudub hagejal õigus nõuda kostjalt I hüvitise tasumist VÕS § 189 lõike 2 alusel.
13.Kuna leping oli sõlmitud kostja I ja hageja vahel, jättis maakohus rahuldamata hageja nõude ka kostja II vastu. Apellatsioonkaebus
14.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada.
15.Maakohus rikkus lepingu tõlgendamisel VÕS §-s 29 sätestatud regulatsiooni. Kohus ei arvestanud otsuse tegemisel hageja ja kostja I vahel sõlmitud lepingu kui terviku olemust ning
2-19-15930 hageja ja tunnistajate vande all antud ütlusi. Maakohus on põhjendamatult jätnud arvestamata VÕS-i sätteid lepingu erakorralise ülesütlemise kohta.
16.Lepingut sõlmides eeldas hageja, et ka temaga on sõlmitud selline kokkulepe, nagu teiste kaupluse klientidega, kes oma vara (raamatud, heliplaadid, margilehed jm) kauplusesse „Raamatukoi“ ja „Raamatukoi.Grammofon“ müügile on toonud. Mõistlikult käituv inimene ei tee selliseid kokkuleppeid, millega ta välistaks raha maksmise üleantud asjade eest. Lepingu sõlmimisel oli kostja I teadlik, et tal ei ole piisavalt sellist vara, mida ta oleks saanud hagejale vastu anda (vahetustehing). See asjaolu sai kinnitust ka lepingu täitmise käigus perioodil 2012 kuni oktoober 2016.
17.Kostja I on suurema osa hageja poolt üleantud asju ära müünud, aga hagejale ei ole ta realiseeritud asjade eest midagi maksnud ega andnud ka samaväärseid asju. See asjaolu tõendab kostja I poolset tahtlikku lepingu rikkumist. Hageja esindaja soovis 20.03.2025 toimunud kohtuistungil kostjalt I vande all teada, kas juba lepingut sõlmides ta eeldas, et ei suuda tagada lepingu täitmist nii, et suudab hagejale anda kaupa samas väärtuses mis hageja kostjale I on üle andnud. Kohus kõrvaldas põhjendamatult hageja esindaja küsimuse.
18.Kostja I poolne lepingu rikkumine seisnes selles, et lepingu kohaselt ta ei andnud hagejale üle samaväärseid asju, ega hüvitanud hageja poolt üleantud asju ka rahas. Hageja ütles lepingu üles, sest kostja I rikkus tahtlikult kohustust, mille täpne järgimine oli lepingust tulenevalt teise lepingupoole (hageja) huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu. Hageja poolt viimaste asjade kostjale I üleandmisel/müümisel 14.10.2016 teatas kostja I hagejale suuliselt, et ta ei ole enam huvitatud koostööst ja soovib 2012. a sõlmitud lepingut lõpetada. Lepingu lõppemist kinnitab faktiline asjaolu, et hageja ei viinud enam asju kostja I kätte alates 15.10.2016. Vastustajate seisukoht
19.Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
20.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, muutes kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p-ga 2 1 osaliselt kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
21.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ega menetlusnorme rikkunud määral, mis tingib maakohtu otsuse tühistamise. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohus ei tõlgendanud vaidlusalust lepingut VÕS § 29 sätestatud reegleid järgides, lisaks ei hinnanud maakohus hageja väidet kostja I poolse tahtliku lepingu rikkumise ja sellest tuleneva lepingu ülesütlemise kohta. Nimetatud rikkumised ei too ringkonnakohtu hinnangul siiski kaasa maakohtu otsuse tühistamist, vaid ringkonnakohus saab puuduolevad põhjendused lisada. Ülejäänud osas vastab maakohtu otsuse põhjendav osa TsMS § 442 lg-s 8 sätestatule ning ringkonnakohus nõustub maakohtu nende järelduste ja põhjendustega. Tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust ringkonnakohus neid põhjendusi ei korda.
22.Maakohus kvalifitseeris õigesti pooltevahelise õigussuhte vahetuslepingu sätete (VÕS § 254 lg 1) alusel. Maakohus leidis, et 2012. a kevadel sõlmisid hageja ja kostja I suulise
2-19-15930 lepingu, milles leppisid kokku, et hageja annab kostjale I üle kaupa ja saab vastu samas väärtuses kaupa. Maakohtu järeldust, et lepingu poolteks olid kostja I ja hageja, ei ole pooled vaidlustanud.
23.Hageja esile toodu kohaselt leppisid pooled 2012. a kokku järgnevas: hageja annab kostjale I regulaarselt üle erinevaid asju ja saab kostjalt I samas rahalises väärtuses vastu asju, mille hageja kostja I kauplustes välja valib; hageja toob omal valikul kostja I kätte kostjale I huvipakkuvad asjad, asjade väärtus lepitakse alati poolte vahel kokku; kui hageja poolt kostjale I asjade üleandmise päeval ei ole kostjal I hagejale sobivaid asju üle anda, jätab hageja üleantud asjad kostja I kauplusse müüki; kumbki pool peab arvestust hageja üleantud või müüdud asjade kohta; kostja I hüvitab mõistliku aja jooksul hageja üleantud asjad, kui kostjal I ei ole võimalik hagejale üle anda samaväärseid sobivaid asju; kui pooled otsustavad lepingu lõpetada, siis tehakse arvestus hageja üleantud või müüdud asjade kohta ja kostja I hüvitab üleantud asjade väärtuse rahas. Pooled ei vaidle selle üle, et kokkulepe sisaldas hageja poolt asjade üleandmist ja samas rahalises väärtuses asjade vastu saamist kostja I kauplusest. Pooled vaidlevad selle üle, kas leping sisaldas ka kokkulepet selle kohta, et kostja I hüvitab mõistliku aja jooksul hageja üleantud asjad, kui kostjal I ei ole võimalik hagejale üle anda samaväärseid hagejale sobivaid asju ning kui pooled otsustavad lepingu lõpetada, siis tehakse arvestus hageja üleantud või müüdud asjade kohta ja kostja I hüvitab üleantud asjade väärtuse rahas.
24.Hageja väitel on maakohus tõlgendamisnorme ebaõigesti kohaldades ebaõigesti leidnud, et poolte vahel ei olnud kokkulepet hageja poolt kostjale I üle antud asjade eest rahas maksmise kohta. Ringkonnakohus leiab, et maakohus jättis ebaõigesti poolte vande all antud seletused selle kohta, kas pooled sõlmisid kokkuleppe hageja poolt kostjale I üle antud asjade eest rahas maksmise kohta, kõrvale. Maakohus oleks pidanud neid tõendeid hindama selleks, et tõlgendada poolte vahelist kokkulepet.
24.1.VÕS § 29 lg 1 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut VÕS § 29 lg 4 järgi nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. VÕS § 29 lg-s 4 sätestatu tähendab lepingu objektiivset tõlgendamist mõistliku isiku positsioonilt, kes lähtub mõlema lepingupoole arusaamadest (RKTKo 10.07.2023, 2-20-11960, p 12.1). Ühise tegeliku tahte tõendamise kohustus on poolel, kes sellele tugineb. Kui poolte ühist tegelikku tahet ega ka VÕS § 29 lg-s 3 nimetatud asjaolusid ei ole tõendatud, saab lepingu tõlgendamisel lähtuda mõistliku isiku positsioonist (VÕS § 29 lg 4). Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, samuti VÕS § 29 lg-t 6, mille kohaselt tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist (vt RKTKo 26.11.2015, 3-2-1-112-15, p 15).
24.2.Ringkonnakohus leiab, et poolte vande all antud seletused ei tõenda poolte ühist tahet hageja poolt kostjale I üle antud asjade eest rahas maksmise kohta. Hageja selgitas oma ütlustes järgmist: me istusime seal saalis, kus olid ostjad ja tema vaatas minu asju ja oma asju ja mina vaatasin tema asju ja oma asju siis, kui nad klappisid, siis toimus ka üleandmise tehing mingit kirjalikku vormistamist sellel asjal ei olnud, vaid oli ainult summa vormistamine. /.../ mina lootsin kogu aeg, et ta toob mingisuguse raamatukogu kuskilt välja või midagi niisugust, aga kui seda ei tulnud, siis tuleb rahas ju maksta, kolmandat varianti ei ole seal. See oli algusest peale selgeks tehtud, et kas asjad või raha viivitamine ka ei olnud eriti hea (dtl 525–527). Kostja selgitas oma ütlustes järgmist: Leppisime kokku, et alati ei ole
2-19-15930 võimalik vahetada asja vastu samas väärtuses, et väärtuse määrab kumbki oma kaubale, selle vahetusväärtuse aluseks oli nii- öelda jaemüügi hind lõppkliendile ja et igal tehingu korral me ei saa vahetada asja täpselt samas väärtuses, et siis me peame arvestust ja selle arvestus käis jooksvalt sellistel lihtsatel paberilehekestel, mis on kohtule esitatud, mis on kõik toimikusse skaneeritud. Mõte oli selles, et siis kui iga kord me ei saa saldot nulli, siis see saldo võib olla jooksvalt sinna või tänna poole kaldus emma-kumma kasuks ja et ajaliselt hoiame seda lihtsalt tasakaalus. See hakkas toimima niimoodi, aga mitte, et millalgi ei olnud enam kaupluses kaupa anda, vaid see saldo hakkas kohe vaikselt minema Y kasuks, sest ta valis poest kaupa, aga vähe, teda tuli selleks ergutada. /.../ Kordagi selle aja jooksul ei rääkinud, et peaks kauba eest maksma rahas. Ainult oli see jutt, et ta tuleks ja valiks ometigi kaupa, et me saaksime saldo tasakaalu (dtl 527–532). Eeltoodud ütlustest ei saa teha järeldust selle kohta, et poolte ühine tahe oleks olnud hagejale raha maksmine juhul, kui hageja ei saa kauplusest tema poolt üle antud asjade eest vastu samas väärtuses asju. Samuti ei ole hageja esitanud kohtule kirjalikke tõendeid poolte eeltoodud ühise tahte tõendamiseks. Hageja ütlustest järeldub, et hageja üksnes eeldas sellist kokkulepet, pidades seda tagantjärgi mõistlikuks, kuid ükski kohtule esitatud tõend seda ei kinnita.
24.3.Ringkonnakohtu hinnangul ei saa ka mõistliku kõrvalseisja positsioonilt ning lepingu kui terviku olemust ja eesmärki arvestades järeldada, et pooled leppisid kokku hageja poolt kostjale I üle antud asjade eest hagejale rahas maksmise. Poolte tahe oli vastastikku asjade üle andmine selliselt, et nende asjade väärtus oleks kattuv. Mõlema poole ühine huvi oli saada asju ning esitatud tõendid kinnitavad, et hageja huvi ei olnud üksnes panna asju kostja I kauplusse müüki, vaid saada nende eest asju vastu. Hageja ütluste kohaselt: Nii, nagu 2012. aastal oli lepitud, me istusime seal saalis, kus olid ostjad ja tema vaatas minu asju ja oma asju ja mina vaatasin tema asju ja oma asju siis, kui nad klappisid, siis toimus ka üleandmise tehing mingit kirjalikku vormistamist sellel asjal ei olnud, vaid oli ainult summa vormistamine. Hageja ütluste kohaselt tuli poest kogu aeg võtta. Kohtu küsimusele, kas hageja oli huvitatud kindlatest raamatutest, vastas hageja, et jah, kuid võttis muud ka. Seejuures lootis hageja kogu aeg, et kostja I toob mingisuguse raamatukogu kuskilt välja (dtl 525–527). Kaupluses töötanud tunnistaja C ütluste kohaselt uuris ta kostjalt I, kuidas see asjade vahetus organiseeritud on, mille peale kostja I ütles, et kokkulepe on väga selgelt nendes letihindades, ehk siis Y toob meile kaupa omahinnaga, millega ta tahab, et seda meie poes müüdaks ja võtab meilt vastu seda kaupa, mis meil on pakkuda nendes hindades, millega nad meil müügil on. /.../ Poes oli välja pandud kaubal sildid Y-le võtmiseks (Y Kaup) (dtl 521–524). Seega oli poolte kokkulepe suunatud hageja poolt üle antud asjade vastu kostja I kaupluses olevate asjade vastu andmisele. Sellise kokkuleppe puhul ei saa järeldada, et kostja I peab üle antud ja vastu võetud asjade rahalise erinevuse hagejale hüvitama. Hageja väitel ei tee mõistlikult käituv inimene selliseid kokkuleppeid, millega ta välistaks raha maksmise üleantud asjade eest. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja väide asjakohane, kuna siinsel juhul on pooled kokku leppinud üksnes tehingus „asi asja vastu“.
24.4.Seega on hageja ja kostja I 2012. a kevadel sõlmitud kokkulepe käsitatav vahetuslepinguna VÕS § 254 lg 1 kohaselt, mille sisuks oli hageja poolt asjade üle andmine kostjale I ja üle antud asjade väärtuses kostjalt I asjade vastu saamine.
25.Hageja väitel on pooled lugenud lepingu lõppenuks 14.10.2016. Lisaks leiab hageja, et ta on lepingu üles öelnud kostja I lepingu rikkumise tõttu.
25.1.Hageja väitel on kostja I lepingut rikkunud, kuna ei andnud hagejale üle samaväärseid asju ega hüvitanud hageja poolt üleantud asju ka rahas. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja pole saanud 14.10.2016 seisuga kostja I kauplusest samas väärtuses asju kui hageja
2-19-15930 kauplusele üle andis ning vahe üle antud asjade ja vastu saadud asjade vahel on 16 284,27 eurot. Ringkonnakohus ei nõustu, et kostja I on lepingut rikkunud. Tõendatud on kostjate väide, et hageja ise ei võtnud kauplusest enam kaupa. Kostja I ütluste kohaselt lõppes tema ja hageja vaheline suhtlus sellega, kui kostja I ütles hagejale poes, et kauplus ei võta talt enam kaupa enne, kui ta on vastu võtnud kaupa. Kostja I seletuse kohaselt mingit lepingu lõpetamise juttu ei ole olnud või lepingu kuidagi ümber sõnastamise juttu (dtl 527–532). Hageja esitatud kirjavahetusest kostjaga I ei nähtu, et leping oleks lõppenud kostja käitumise tõttu. 2019. a septembris aset leidnud kirjavahetuses arutasid pooled selle üle, milline on asjade seis. Seejuures on kostja I märkinud, et tema käes on kast hageja asjadega, mille ta saaks tagasi anda (dtl 17–18). Seega on ringkonnakohtu hinnangul tegemist olukorraga, kus hageja ei ole kokkuleppe kohast vastusooritust saanud, kuid mitte põhjusel, et kostja ei andnud, vaid, et hageja ise ei võtnud. Sellises olukorras ei saa kostja keeldumist hagejalt rohkem kaupa vastu võtmast käsitada kostja rikkumisena. VÕS § 111 lg 1 kohaselt kui lepingupooltel on lepingust tulenevad vastastikused kohustused (vastastikune leping), võib üks lepingupool oma kohustuse täitmisest keelduda, kuni teine lepingupool on oma kohustuse täitnud, täitmist pakkunud või andnud täitmiseks tagatise või on kinnitanud, et ta kohustuse täidab. Kostjal I on VÕS § 111 lg 1 alusel õigus keelduda oma kohustuse täitmisest kui hageja on täitnud enda kohustuse. Sellest tulenevalt ei oma tähtsust hageja esile toodud asjaolu, et hageja ja kostja I vahel ei toimunud mingeid tehinguid alates 15.10.2016.
25.2.Lisaks ei nähtu eelviidatud kirjavahetusest koosmõjus kostja vande all antud ütlustega ka seda, et pooled oleks lepingu kokkuleppel lõpetanud. Hageja ütluste kohaselt oli tal kuni 2016. aastani asju, mida kostja I kauplusse tuua, kuid ta ei saanud sealt enam piisavalt asju vastu (dtl 525–527). Seega oli hagejal ka endal tahe lepingut jätkata.
26.Ringkonnakohtu hinnangul saab eeltoodust järeldada, et poolte vahel on kehtiv leping. Seega saab hageja jätkuvalt nõuda kostjalt I lepingu täitmist, kuid peab enda lepingulise kohustuse (võtta poest vastu asju) enne täitma.
27.Hageja väide, et maakohus kõrvaldas hageja küsimuse kostjale I, ei ole asja lahendamisel oluline, kuna hageja ei ole taotlenud kostja I vande all uuesti ülekuulamist. Sellises olukorras isegi kui ringkonnakohus peaks leidma, et maakohus kõrvaldas küsimuse ebaõigesti, ei saa ringkonnakohus järeldada, et maakohus oleks ebaõige otsuse teinud.
28.Seega jääb maakohtu otsus hagi rahuldamata jätmise osas muutmata. Maakohtu poolt kostja II menetluskulude kindlaksmääramise osas ei ole hageja väiteid esitanud, mistõttu jääb ka selles osas maakohtu otsus muutmata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
29.Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.
30.TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kostjad esitasid 14.05.2026 ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, milles kostja II palus hüvitada apellatsioonimenetlusega seoses kantud menetluskulud kokku 240 eurot (millele lisandub käibemaks), kuna õigusteenuse osutamise eest on arved tasunud kostja II. Menetluskulude nimekirja kohaselt on kostjate lepinguline esindaja osutanud kostjatele apellatsioonimenetluses õigusabi 2 tunni ulatuses tunnihinnaga 120 eurot (millele lisandub käibemaks).
2-19-15930
31.Ringkonnakohus leiab, et kostjate menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud tutvumine apellatsioonkaebusega ja vastuse koostamine apellatsioonkaebusele, on põhjendatud ning nende ajakulu on õigusteenuse osutamiseks samuti põhjendatud ja vajalik. Kostjate lepingulise esindaja tunnitasu määr on samuti TsMS § 175 lg 1 mõttes mõistlik ja põhjendatud.
32.Seega rahuldab ringkonnakohus kostjate taotluse apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks ja mõistab hagejalt kostja II kasuks välja apellatsiooniastmes kantud õigusabikulud 240 eurot (lisandub käibemaks). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.