Aktiva Finance Group OÜ hagi põhivõlgnevuse, intressi, sissenõudmiskulude ja viivise nõudes
Tsiviilasja hind
2073,11 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479), lepinguline esindaja Sigrid Rahkema, e-post [email protected]
J
K vastu haldustasu,
Kostja J K (isikukood xxxx), elukoht kohtule teadmata Asja läbivaatamine
Lihtmenetlus (kirjalik menetlus)
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi osaliselt.
2.Mõista J Klt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja põhivõlg 1277 eurot ja edasiulatuv viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt 1277 eurot alates 21.11.2025 kuni põhinõude täitmiseni.
3.Jätta menetluskuludest 72% kostja kanda ja 28% hageja kanda.
4.Mõista J Klt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja menetluskulud 547,20 eurot (käibemaksuta).
J Kl tuleb välja mõistetud menetluskuludelt (547,20 eurot) tasuda hagejale viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
6.Toimetada kohtuotsus J Kle kätte teadaande avaldamisega Ametlikes Teadaannetes Edasikaebamise kord Kohus ei anna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg-s 2 1 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile
kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 17.11.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse J Klt (kostja) 1699,40 euro saamiseks. Pärnu Maakohus lõpetas 21.03.2024 maksekäsu kiirmenetluse, kuna võlgnikule ei õnnestunud makseettepanekut mõistliku aja jooksul kätte toimetada, ja andis nõude üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Hageja esitas 08.04.2024 Harju Maakohtule hagi (täiendatud 10.06.2024), milles palus kostjalt välja mõista põhivõla 1372,15 eurot, intressi 102,56 eurot, haldustasu 20 eurot, sissenõudmiskulud 50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivised (perioodi 28.06.2023 kuni 08.04.2024 eest) 232,02 eurot ning viivise alates 09.04.2026 kuni põhinõude (1372,15 eurot) täitmiseni määraga 21,60% aastas. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt välja hageja menetluskulud. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Inbank AS ja kostja 01.12.2022 tarbijakrediidilepingu nr xxxx, mille alusel sai kostja 1500 eurot laenu. Kostja kohustus laenu tasuma lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel perioodi 20.12.2022 kuni 20.11.2025 jooksul. Laenulepingus lepiti kokku intressimääras 21,60% aastas. Lepingu krediidi kulukuse määr oli 32,40%. Kostja ei täitnud maksegraafikust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu saatis krediidiandja kostjale 06.06.2023 lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. Krediidiandja esitas 27.06.2023 kostjale lepingu ülesütlemise avalduse, kuna kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul. 30.06.2023 loovutas krediidiandja nõude hagejale. Nõude loovutamisest on kostjat teavitatud 30.06.2023 kirjaga. Hageja nõuab viivist põhivõlalt (1372,15 eurot) lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, alates 28.0.2023 lepingus kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses määras, s.o 21,60% aastas. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga on hagejal sissenõutavaks muutunud viivis 232,02 eurot. Hageja nõuab ka laenuhaldustasu summas 20 eurot. Kostja kohustus tasuma laenuhaldustasu 5 eurot kuus. Lepingu ülesütlemise seisuga oli kostjal tasumata 20.03.2023 kuni 20.06.2023 osamaksed, s.o 20 eurot. Hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud meeldetuletusi. Hageja nõuab kostjalt sissenõudekulude hüvitamist 50 euro ulatuses, mis on kujunenud järgmiselt: 25.07.2023 esimese tasulise kirja saatmine 25 eurot, 13.10.2023 teise tasulise kirja saatmine 5 eurot, 16.11.2023 kolmanda tasulise kirja saatmine 5 eurot, muud makseviivitusega tekkinud kulud 15 eurot (sh nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud, kontaktandmete otsingu
ja päringu kulud, võlgnikule vastamisega seotud kulud, võlanõuete selgitamine ja vastuväidetele vastamine telefoni ja e-maili teel, võlgnikule tehtavate kõnede kulud ja võlanõude avaldamisega tehtud kulud).
3.Kohus toimetas hagi kostjale kätte 12.10.2024 väljavõtte avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kostja ei ole hagile vastanud.
4.Kohus selgitas 18.06.2024 määruses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise selgitamise ja tõendamise vajadust ning andis hagejale tähtaja täiendavate selgituste ja tõendite esitamiseks. Samuti palus kohus hagejal esitada tõendid sissenõudmiskulude kohta. Hageja kohtu määratud tähtajaks tõendeid ega selgitusi ei esitanud.
5.Kohus märkis 05.11.2025 e-kirjas, et kohtu esialgsel hinnangul on kostjale laenu andmisel rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning andis hagejale täiendava tähtaja ümberarvestuse esitamiseks.
6.Hageja esitas 13.11.2025 seisukohas ümberarvestuse, mille kohaselt tuleb kostjal tagastada lepingu alusel krediidisumma 1277 eurot ja viivis alates 21.11.2025. Hageja palub viivis määrata lepinguga ette nähtud määra järgi.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
7.Hageja nõuab kostjalt põhivõla 1372,15 eurot, intressi 102,56 eurot, haldustasu 20 eurot, sissenõudmiskulude 50 eurot ja viivist alates 28.06.2023 kuni põhivõlgnevuse täitmiseni määraga 21,60% aastas. Hagiavalduse esitamise seisuga oli sissenõutavaks muutunud viivis summas 232,02 eurot.
8.Kohus tuvastas, et AS Inbank Finance ja kostja sõlmisid 01.12.2022 väikelaenu lepingu nr xxxx, mille alusel anti kostjale laenu 1500 eurot (dtl 28–33). Leping on mõlema kostja poolt digitaalselt allkirjastatud. Hagiavalduse kohaselt on kostja teinud tagasimakseid põhiosa katteks 127,85 eurot, intressi katteks 70,87 eurot (kuni 20.02.2023 intressimaksed) ja haldustasu katteks 15 eurot (kuni 20.02.2023, s.o 3 osamakset × 5 eurot).
9.Nõude üleminek krediidiandjalt hagejale on tõendatud nõude loovutamise teatisega, mis edastati kostjale lepingus märgitud postiaadressile (dtl 44).
10.AS Inbank Finance ja kostja vahel sõlmitud lepingu puhul on tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 lg 1 tähenduses, kuna füüsilisest isikust kostja sai krediiti väljaspool majandustegevust. Riigikohus on 24.11.2023 tsiviilasjas nr 2-21-13098 määruses selgitanud tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete lahendamist. Kohtul on esmalt otstarbekas kontrollida seda, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (VÕS § 406 lg 1) on seadusega kooskõlas. VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.
11.Kohus tuvastas, et 01.12.2022 seisuga oli eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 15,31%. Seega oli maksimaalne krediidi kulukuse määr 45,93%. Praegusel juhul ei ületa laenu krediidi kulukuse määr (32,40%) VÕS § 4062 lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmäära.
12.Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel kohaldub lisaks siseriiklikule õigusele Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nr 2008/48. Kohus lähtub asja lahendamisel lisaks siseriiklikule õigusele sellest direktiivist ja asjakohastes Euroopa Kohtu lahendites väljendatud põhimõtetest. See tähendab, et kohus hindab omal algatusel, kas
krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei pea tarbija selleks esitama menetluses vastuväidet ega seda sisustama (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, p-d 20–23). Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. Krediidiandja on enne lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe ja seda ka hindama (VÕS § 403 4 lg 1). Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt võib tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (VÕS § 4034 lg 6). Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg 1, VÕS § 4034 lg 13). Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-22-147995 tehtud 28.07.2023 määruse p-s 12.1 leidnud, et kuigi krediidiandjal on õigus kehtestada sisekord krediidivõimelisuse hindamiseks, ei tähenda see seda, et vastavat korda järgides on krediidiandja alati järginud ka vastutustundliku laenamise põhimõtet. Ka vastav kord võib selle põhimõttega vastuolus olla. Lisaks on Tallinna Ringkonnakohus 08.11.2021 otsuses tsiviilasjas nr 2-20-106661 selgitanud, et ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (otsuse p 55). Tarbijal on küll VÕS § 4034 lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on VÕS § 4034 lg 4 ning krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 31.01.2018, nr 2-14-21710, p 29.3). Riigikohus on eelnevalt viidatud lahendis nr 2-21-13098 selgitanud, et krediidiandja peab tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:
tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);
tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);
tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3);
tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).
Lisaks selgitas Riigikohus, et kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija
krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet.
13.Kohus selgitas 18.06.2024 määruses hagejale, et tal lasub kohustus tuua välja asjaolud, millest nähtub, et laenuandja täitis vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikud kohustused ning neid asjaolusid tõendada (dtl 66–71). Samuti andis kohus 05.11.2025 e-kirjaga hagejale täiendavalt võimaluse selgitusi ja tõendeid esitada.
14.Hagiavaldusest ning hagiavaldusele lisatud tõenditest järeldub, et laenu andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav. Laen ei vastanud kostja finantsolukorrale.
14.1.Hageja selgituse (dtl 20–22) kohaselt lähtus krediidivõimelisuse hindamisel krediidiandja laenutaotluses esitatud andmetest, maksehäireregistri väljavõttest ning MTA päringust.
14.2.Hagimaterjalidest ei nähtu, et krediidiandja oleks küsinud kostja arvelduskonto väljavõtet, mille põhjal oleks võimalik tuvastada kostja varaline seisund, sissetulekute suurus ja regulaarsus ning kohustuste ja kulutuste ulatus. Reeglina tuleb krediidiandjal küsida konto väljavõtet, kuivõrd enamasti ei ole ilma sellete võimalik tarbija reaalset majanduslikku seisundit välja selgitada. Konto väljavõtte küsimine ja analüüsimine ei ole erakordne pingutus, vaid praktika näitab, et krediidiandjatel on võimalik teha konto väljavõtetele masinanalüüse. Kohtule ei nähtu ka asjaolusid, mis võimaldaks asuda seisukohale, et krediidiandja kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks.
14.3.Krediidiandja tuvastas MTA päringu põhjal, et kostja sissetulek oli 1470 eurot ning laenutaotluse andmetel, et kostja kohustused olid 320 eurot. Puuduvad aga tõendid laenutaotluses esitatud andmete kontrollimise kohta, s.o kas ja kuidas tuvastati kohustuste sisu, nende ulatus ja kestvus. Samuti puudub täielikult info kostja majapidamiskulude kohta. Laenutaotluses ei ole eraldi välja majapidamiskulude kohta, kuhu tarbija oleks saanud
märkida oma majapidamiskulude suuruse. Majapidamiskulude aluseks ei ole võetud ka Statistikaameti keskmist või muud üldkohaldatavat määra. Kohtule esitatud taust.ee väljavõte (dtl 46) on tehtud 08.04.2024 ehk hagiavalduse esitamise kuupäeval ega tõenda maksehäirete kontrollimist laenu andmise ajal. Väljavõttelt nähtub seejuures, et juba 11.02.2023 on maksehäireregistris avalikustatud kolm inkassonõuet kostja vastu ning pärast seda samal aastal veel viis lahendamata nõuet. See annab aluse arvata, et juba praeguse laenu võtmise ajal võisid kostja kohustused ja kulud ületada tema sissetulekut.
14.4.Täiendavalt märgib kohus, et rahvastikuregistri andmetel oli kostjal lepingu sõlmimise ajal kolm alaealist last. Kohtule esitatud selgituste ja tõendite kohaselt aga krediidiandja kostja ülalpeetavate olemasolu ja nendega seotud kulutusi ei kontrollinud, s.o ei küsinud kostjalt täiendavat infot ega teinud päringut rahvastikuregistrisse.
14.5.Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et krediidiandja ei järginud VÕS § 4034 lg 2 esimeses lauses nõutavat hoolsust.
15.Hageja esitas ümberarvestuse, juhuks kui kohus leiab, et vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud. Hageja väitel tegi kostja tagasimakseid kokku 223 eurot (dtl 87–89), mille hageja on ümberarvestuses arvestanud täielikult põhinõude katteks. Ümberarvestuse kohaselt nõuab hageja põhivõlgnevust 1277 eurot (1500–223) ja viivist määraga 21,60% aastas põhivõlgnevuselt alates lepingu lõppemisele järgnevast päevast, s.o alates 21.11.2025. Kuivõrd lepingu lõpptähtaeg on saabunud ning ümberarvestuse kohaselt hageja kõrvalnõudeid peale viivise ei nõua, puudub vajadus analüüsida lepingu ülesütlemise kehtivust. Intressi, haldustasu ja sissenõudmiskulude osas jääb hagi rahuldamata.
16.Hageja nõuab kostjalt viivise väljamõistmist edasiulatuvalt alates lepingu lõppemisele järgnevast päevast, s.o alates 21.11.2025. Pooled on lepingus kokku leppinud viivisemääras 21,60% aastas.
16.1.VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tuleneb, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 415 lg 1 kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis) arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.
16.2.Kohus ei nõustu hagejaga selles, et vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral säilib alati õigus nõuda lepingujärgset viivist. Selline tõlgendus ei ole kooskõlas regulatsiooni mõttega. Regulatsiooni mõte on olnud vähendada krediidiandja krediidi tulusust ja võlgniku koormust olukorras, kus krediidiandja ei ole laenanud vastutustundlikult. Kui vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral säiliks õigus nõuda ja kohustus tasuda lepingujärgset (kõrget) viivisemäära, oleks seaduse nõudeid rikkuv laenamine krediidiandjale jätkuvalt sama tulus (intressi asemel teeniks krediidiandja intressimääraga võrdset viivist). Regulatsiooniga on asendatud lepingujärgne intress seadusjärgse intressiga. Sellest tulenevalt võiks ka öelda, et kui lepingus oli kokku lepitud, et viivisemäär on võrdne intressimääraga, peaks ka lepingus kokku lepitud viivisemäär muutuma vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral seadusjärgseks intressimääraks. Kohus leiab, et VÕS § 113 lõikest 1 tulenevalt on võlausaldajal siiski õigus saada seadusjärgset viivist, tingimusel, et see ei ole kõrgem lepingus kokku lepitud viivisemäärast.
17.Eelneva põhjal ja vastavalt hageja ümberarvestusele mõistab kohus kostjalt välja laenulepingujärgse põhivõla 1277 eurot ja viivise VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt 1277 eurolt alates 21.11.2025 kuni põhinõude täitmiseni. Muus osas (499,73 eurot) jääb hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
18.Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled TsMS § 163 lg 1 kohaselt menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.
18.1.Kohus jaotab menetluskulud praegusel juhul võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi esemeks on rahaline nõue ning seega on hagi rahuldamise ulatus täpselt välja arvutatav.
18.2.Hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud hageja nõuetest rahuldas kohus ligikaudu 72% (1277 ÷ 1776,73 eurot × 100% = 71,88%). Seega jäävad menetluskulud 72% ulatuses kostja kanda ning 28% ulatuses hageja kanda (100% – 72% = 28%).
19.TsMS § 174 lg-st 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.
20.Hageja 14.05.2026 menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuludeks riigilõiv 350 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ja õigusabikulu 780,50 eurot, kokku 1150,50 eurot. Kostja menetluses ei osalenud, seega ei ole tal hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid tekkinud.
20.1.Käesoleva tsiviilasja hagihind on 2073,11 eurot. Riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1 järgi kuulus kuni 2500 euro suuruse hagihinna korral tasumisele 350 eurot. Tasutud riigilõiv 350 eurot on põhjendatud ja vajalik menetluskulu.
20.2.TsMS § 4842 sätestab, et maksekäsu kiirmenetluses määrab kohus maksekäsus või menetluse lõpetamise määruses võla tasumise tõttu TsMS §-s 4881 ettenähtud juhul lisaks menetluskulude jaotusele kindlaks ka hüvitatava riigilõivu rahalise suuruse ning määrab 20 eurot avaldaja menetluskulude katteks. Muid avaldaja kantud menetluskulusid maksekäsu kiirmenetluses ei hüvitata. Nimetatud sättest tulenevalt ei saa hageja ka hagi rahuldamise korral nõuda kostjalt oma maksekäsu kiirmenetluse kulude hüvitamist TsMS § 484 2 esimeses lauses sätestatust suuremas ulatuses, st saab nõuda riigilõivu hüvitamist ja 20 euro suuruse menetluskulude hüvitise maksmist (§ 4842 teine lause). Seega on maksekäsu kiirmenetluse menetluskulu 20 eurot põhjendatud ja vajalik.
20.3.Hageja lepingulise esindaja kulu hagimenetluses on 780,50 eurot (4,5 tundi tunnitasuga 169 eurot). Hagejat esindas menetluses TsMS § 218 lg 1 p 2 tingimustele vastav lepinguline esindaja, magistrikraadiga õigusteadmistega isik. Mitteadvokaadist esindaja põhjendatud tunnitasuks on kohtupraktikas peetud 60–100 eurot, millele vajadusel lisandub käibemaks (TlnRnKo 28.09.2023, nr 2-22-15592, p 60). Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (RKTKm 13.11.2013, 3-2-1-115-13, p 25). Kohus leiab, et hageja esindaja märgitud teenustasu 169 eurot tund ilma käibemaksuta tuleb käesolevas asjas lugeda ebamõistlikult kõrgeks. Arvestades praeguse tsiviilasja olemust, vaidluse keerukust ja hageja lepingulise esindaja kvalifikatsiooni, on esindaja taotletud tunnitasu suurus kohtu hinnangul ülepaisutatud. Kohus on seisukohal, et kostja esindaja tunnitasu on ülemäärases suuruses võrreldes kohtupraktikas heakskiidetud Eesti Advokatuuri liikmeks mitte oleva lepingulise esindaja tunnitasuga. Tegemist on hageja põhitegevuse
standardse vaidlusega. Lähtudes mh mõistlikest turuhindadest ja kohtupraktikast, on põhjendatud tunnitasumäär kohtu hinnangul 120 eurot. Praegusel juhul on tegemist keskmise keerukusega varalise õigusvaidlusega. Hageja lepingulise esindaja töö sisaldas hagi esitamiseks alusdokumentide kogumist ja analüüsimist, hagiavalduse koostamist, menetluskulude nimekirja koostamist ja kohtunõuetele vastamist. 10.06.2024 menetlusdokumendi ja 13.11.2025 menetlusdokumendi koostamisele ei saanud kohtu hinnangul kuluda esindajal kokku enam kui 1 tund (taotluses kumbki 1 tund), arvestades, et esimesel juhul täpsustas hageja üksnes intressiarvestust ning teisel juhul esitas ümberarvestuse. Viivise määra puudutav osa 13.11.2025 menetlusdokumendis on sama hageja poolt teisteski sarnastes vaidlustes esitatav tüüptekst. Arvestades, et hageja esitas menetluskulude nimekirja juba koos hagiavaldusega ning hiljem oli vaja seda vaid täiendada, loeb kohus menetluskulude nimekirja koostamise põhjendatud kuluks 15 minutit. Kostja menetluses ei osalenud. Kohtu hinnangul on põhjendatud ajakulu hagimenetluses osalemisel kokku 3 tundi 15 minutit, mis vastab ka menetluses esitatud dokumentide ja nende lisade mahu hulgale. Arvestades lepingulise esindaja põhjendatud tunnihinda, on hageja põhjendatud õigusabikulu kokku 410 eurot (3,25 tundi × 120 eurot + 20 eurot maksekäsu kiirmenetluse kulu).
20.4.Eeltoodust tulenevalt määrab kohus hageja menetluskulude suuruseks 760 eurot (350 + 410). Kuivõrd hageja menetluskuludest jääb kostja kanda 72%, mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 547,20 eurot (760 × 72%).
21.TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on kohtule vastava taotluse esitanud, mistõttu kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda tema poolt hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
22.Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. Kohtuotsuse kättetoimetamine
23.Maksekäsu kiirmenetluses ega hagimenetluse käigus ei ole kohtul õnnestunud kostjale materjale mõistliku aja jooksul ja registrites näidatud kontaktidel kätte toimetada. Kostjale on üritatud dokumente kätte toimetada aadressidele xxxx ja e-posti aadressidele xxxx ja xxxx. Maksekäsu kiirmenetluses on üritatud menetlusdokumente kätte toimetada ka aadressil xxxx. Täiendavalt on kohus teinud päringu Politsei- ja Piirivalveametile (PPA), kuid PPA märgitud aadressidel ei ole kohtul õnnestunud dokumente kätte toimetada. Kohtuotsuse tegemise ajaks ei ole ülalkirjeldatud asjaolud muutunud, kostja menetluses ei osale ning läbi proovimata kontaktandmed puuduvad. Maakohus on seisukohal, et TsMS § 317 lg 1 p 1 eelduste uuesti kontrollimine oleks tulemusteta, ning toimetab kohtuotsuse kostjale kätte otsuse väljavõtte avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kohtuotsus loetakse TsMS § 317 lg 5 kohaselt avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte avaldamisest väljaandes Ametlikud Teadaanded.
(allkirjastatud digitaalselt) Helina Mark kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.