Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

päringutega sõiduki omaniku/vastutava kasutaja andmete saamiseks. Saadud andmetele tuginedes saadeti kohtueelne meeldetuletuskiri e-posti vahendusel võlgnevuse kohta sõiduki omanikule/vastutavale kasutajale. Kostja tasus kohtueelselt 40 eurot leppetrahvi katteks. Kostja oli kohustuse täitmisega viivituses ning kuni hagiavalduse kohtusse esitamiseni toimus kostjalt võlgnevuse sissenõudmine hageja poolt. Hagejal on õigus nõuda VÕS § 113.1 lg 1 järgi sissenõudmiskulusid 40 eurot. Kostja võlg on 55 eurot, millest leppetrahvi võlg on 15 eurot ja 40 eurot on sissenõudmiskulud. Hageja palub kostjalt välja mõista leppetrahvi 15 eurot ja sissenõudmiskulud 40 eurot ja jätta menetluskulud kostja kanda. Lisaks soovib menetluskuludelt saada viivist VÕS § 113 lg 1 II lause järgi. Hageja ei nõustunud kostja vastuväidetega.

Kostja vastuväited (dtl 79, 98, 115, 132)

Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud, sealjuures nende suurus pole põhjendatud. Tingimuste teksti algus on ca 225 cm kõrgusel, teksti ülemine osa on 295 cm kõrgusel, šrifti kõrgus 5 mm kõrgusel, lugemiskaugus on 1,7–1,8 m, lugemisnurk 48–54°, teksti maht on 760 sõna. Tingimustega ei ole võimalik mõistlikult tutvuda enne parkimist. Sellises vormis esitatud tingimuste puhul ei ole põhjendatud eeldada, et keskmine isik saab enne parkimislepingu tekkimist nendega sisuliselt ja teadlikult tutvuda. Tingimustega tegelikuks tutvumiseks tuleks sõidukist väljuda, liikuda tahvli juurde ning eraldi süveneda raskesti loetavasse teksti. Parkimisleping ei olnud sõlmitud ning leppetrahvi õiguslik alus puudub. Erinevad trahvisummad muudavad tingimused kehtetuks, sest samas parkimiskohas on leppetrahvi suurused erinevad: paberteatisel on see 40/55 eurot, parkas asuval märgil on 70 eurot ja QR-koodis 100 €. Kuskil polnud parkimisautomaati, et parkimise eest tasuda. Trahvist teatamiseks pole piisav kviitungi asetamine sõiduki esiklaasile. Kostja tasus 07.10.2024 leppetrahvi 40 eurot samal päeval, mil sai esmakordse kirjaliku teavituse epostiga (meeldetuletus 07.10.2024). Leppetrahv 40 eurot kehtis 20.09.2025 (kostja dateering, dtl 79) ja vastas hageja poolt parkimisteatel märgitud soodustingimustel makstava leppetrahvi summale. Hageja võttis makse vastu, ei tagastanud seda ning ei teavitanud, et summa on ebapiisav. 01.11.2024 saatis hageja kostjale korduva meeldetuletuskirja, milles nõudis 15 eurot ja 5 eurot korduva meeldetuletuskirja koostamise eest. Kostja tunnistab, et nimetatud hageja nõue on täitmata. Ei ole aru saada, millel põhineb hageja täiendav leppetrahvi nõue 15 eurot. Hageja ei edastanud ühtegi varasemat elektroonilist teadet ega teadet selle kohta et 40 eurot enam ei kehti ja lisaks ei lükanud tagasi tehtud makset. Kostja pole viivitanud, sest tegi makse kohe esimese e-kirja järel, hageja võttis makse vastu. Hageja ei tõendanud, et oleks keeldunud 40 euro vastuvõtmisest. 40 euro maksmisega on kohustus täidetud. Sissenõudmiskulud pole põhjendatud. Lisaks ei nähtu parklas olevalt parklamärgil, parkimisteatel ega QR koodist, et võib nõuda 10 eurot omaniku tuvastamise tasu ja korduva meeldetuletuse tasu 5 eurot. Kostja käitus heauskselt ja tasus trahvi kohe kui sai e-kirja. Kohtu põhjendused I Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 444 lg 2 sätestab, et kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Kuivõrd käesoleval juhul on tegemist lihtmenetluse vaidlusega TsMS § 405 järgi, siis teeb kohus otsuse lihtsustatud vormis kooskõlas TsMS § 444 lg 2.

II

VÕS § 8 lg-te 1-2 kohaselt on leping tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. VÕS § 8 lg 1, § 76 lg 1, 2 järgi on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 100 järgi on kohustuse rikkumine kohustuse täitmata jätmine, täitmisega viivitamine ning kohustuse rikkumise korral saab võlausaldaja nõuda VÕS § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1 kohustuse täitmist, milleks võib olla õigus nõuda VÕS § 158 lg 1 järgi leppetrahvi tasumist. VÕS § 82 lg 7 1. ja 2. lause sätestavad, et kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel; lg 4 sätestab, et võlgnik peab täitma kogu kohustuse ühekorraga, kui see on võimalik ja lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. VÕS § 83 lg 1 sätestab, et kui kohustus tuleb täita ühekorraga, võib võlausaldaja keelduda kohustuse ositi täitmise vastuvõtmisest, välja arvatud juhul, kui see oleks vastuolus hea usu põhimõttega, lg 3 sätestab, et võlausaldajale kohustuse ositi täitmise vastuvõtmisest tekkinud lisakulud kannab võlgnik. VÕS § 113.1 sätestab sissenõudmiskulude hüvitamise majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku poolt ning lg 1 sätestab, et kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Parkimisleping on VÕS § 271 mõttes üürileping, mille kohaselt tuleb ühel isikul tasuda teise isiku poolt kasutamiseks antud asja, õiguse, eseme eest kasutamise eest tasu. VÕS § 158 lg 1 järgi on leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. VÕS § 159 lg 2 sätestab, et kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Tsiviilseadustiku üldosas seaduse (TsÜS) § 68 lg 3 järgi on kaudne on tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. TsÜS § 69 lg 2 sätestab, et tahteavaldus on kätte saadud, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud. Eemalviibijale tehtud tahteavaldus loetakse kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. TsÜS § 70 sätestab, et kui lepingupool edastab teisele poolele tahteavalduse, milles teatab, et teine pool on oma lepingulist kohustust rikkunud, ja tahteavalduse edastamisel esineb viivitus või tahteavaldus läheb edastamisel kaotsi, loetakse tahteavaldus kättesaaduks ajal, mil see tavaliste asjaolude korral oleks kätte saadud, kui tahteavalduse edastanud lepingupool tõendab, et ta on tahteavalduse väljendanud ja valinud selle edastamiseks mõistliku viisi. Riigikohus leidis 05.06.2019 otsuses nr 2-17-117146 järgmist: „Kolleegiumi arvates võib parkimisteenuse osutamisel leppetrahvinõude panemist sõiduki esiklaasile kojamehe vahele pidada tahteavalduse edastamise mõistlikuks viisiks TsÜS § 70 mõttes.“. Selle sätte mõtte kohaselt tuleb tahteavaldus lugeda kättesaaduks juhul, kui selle edastamiseks on kasutatud mõistlikku viisi, arvestades tavaliste asjaoludega. Kui esinevad erandlikud asjaolud (nt

orkaan, muu looduskatastroof vms), siis võib tavapäraselt mõistlik tahteavalduse edastamise viis osutuda ebamõistlikuks (vt Riigikohtu lahendit nr 2-117146, p 12). VÕS § 35 lg 1 järgi loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu, lg 2 kohaselt eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud, lg 3 järgi võib tüüptingimus võib sisalduda lepingudokumendis või olla lepingu eraldi osa. Tüüptingimus võib olla lepingu tingimuseks sõltumata sellest, milline on selle tingimuse ulatus, millisel viisil on tingimus lepingus kajastatud või mis vormis on leping sõlmitud. VÕS § 37 lg 1 järgi on tüüptingimused on lepingu osaks, kui tingimuse kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitas ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Tüüptingimused on lepingu osaks ka siis, kui lepingu sõlmimise viisist tulenevalt võis nende olemasolu eeldada ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada; lg 3 kohaselt ei loeta lepingu osaks tüüptingimust, mille sisu, väljendusviis või esituslaad on niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et teine lepingupool ei võinud selle tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda tingimust olulise pingutuseta mõista. VÕS 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga, lg 3 p 5 sätestab, et tarbijaga sõlmitud lepingus on tühine tingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS § 44 sätestab, et kui käesoleva seaduse § 42 lõikes 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. III Vaidluse all ei ole asjaolu, et hageja opereeris 20.09.2024, Xxxx, asuvat parklat ja kostja oli sõiduki numbrimärgiga xxxx sõiduki omanik/vastutav kasutaja ja et sõiduk oli pargitud 20.09.2024, Xxxx, asuvale parkimisalale. Märgitud asjaolud on tõendatud kohtule esitatud fotodega parkimisalast, parkimistingimustest, transpordiameti andmete väljavõttega sõiduki andmetest (hagi lisa 2, 3, dtl 48-64, 65, 26.03.26 lisad dtl 125-128).

Hageja esitatud fotodelt (dtl 48-64) nähtub, et parklasse sisenedes on seal parkimisalale viitavad märgid, millest nähtub, et alal on parkimine tasuline ja muud tingimused on märgi teisel poolel. Parklale viitaval märgil on suurelt ja selgelt loetav, et parkimine on tasuline (1 h on 1 eurot), sealjuures on õigus tasuta parkida 2 tundi, kui on märgitud parkimise algusaeg. Lisaks nähtub, et tegemist on mobiilse parkimisega ja selgitusega, kuidas parkimist mobiilselt teha. Seega on selgelt aru saada, et alale sõites siseneb sõitja parkimisalale ja parklas kehtivad parkimise tingimused: a) parkimise tasulisus sellise reservatsiooniga, et 2 tundi võib parkida tasuta siis, kui parkimise alguse kellaaeg on nähtavalt fikseeritud, b) et parklas on parkimise tingimused tolle märgi teisel poolel. Selline teavitus lepingu sõlmimisest, tingimustest on mootorsõidukit kui suurema ohu allikat kasutavale isikule, antud juhul kostja sõidukit juhtinud juhile, mõistlikult võttes arusaadav, rääkimata sellest, märkidel on selge viide tasustamise tingimustele. Kostja pole väitnud et talle on loetamatud või arusaamatud need tingimused, mille kohaselt on a) parkimine tasuline ja 2-tundi alguseaja nähtava fikseerimisega tasuta ja et b) märgi teisel poolel on lepingu muud tingimused. Hageja esitatud fotolt on näha, et tingimuste p 1 kohaselt loetakse sõiduki parklasse sisenemisel ja parkima asudes sõiduki kasutaja ja parklaoperaatori vahel sõlmituks leping, mille kohaselt kohustub sõidukijuht kasutama parklat parkimistingimustes ettenähtud tingimustel ning p 7 sätestab, et tingimuste rikkumise korral on õigus nõuda leppetrahvi parkimistingimiste rikkumise eest kuni 60 eurot (hagi lisa 2, foto 2 dtl 53, vt ka dtl 125-128). Viidatud tingimused on tüüptingimused VÕS § 35 lg 1 -3 tähenduses, sest tingimused pole poolte vahel läbi räägitud (selles polnud vaidlust), ja nendest on näha, et need on hageja välja töötanud ja kasutab neid kõigi parkijate puhul. Kohtule esitatud kostja fotodelt on näha, et kostja mõõtis parkimistingimusi kajastava teabetahvli kõrgust ja et see võib olla tema mõõteandmete järgi ca 225 cm kõrgusel ja et teksti ülemine osa võib olla tema mõõteandmete järgi 295 cm kõrgusel (kostja vastuse lisa 2, dtl 87-92). Kohtu hinnangul pole viidatud märk koos parkimistingimustega selliselt esitatud, mis teeb võimatuks või arusaamatuks nendest leidmise, arusaamise ja lugemise ning et nende väljendusviis või esituslaad oleks niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et kostja ei võinud selle tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda tingimust olulise pingutuseta mõista (VÕS § 37 lg 3). Kui äriühingust kostja sõiduki juhil ei olnud tema arvates subjektiivselt võimalik lugeda parkimise tingimusi ja lisaks tegi sõidukist väljatulemine tingimustega tutvumise raskeks, sai juht otsustada, kas ta üldse pargib parklas sõidukit ja kas ta lepingu sõlmib. Seda sai otsustada juba olukorras, kui sisenes parkimisalale, kus on märgid viitega parkimise tasulisusele (sh 2 tunnisele tasuta parkimise võimalusele) ja muudele tingimustele (vt otsus ülalpool). Kostja väide, et kuskil polnud parkimise tasumiseks vastavat automaati, ei oma tähtsust. Nimelt. Kui kostjal ei olnud võimalik mobiilselt tasuda parkimise eest, oli tal võimalus otsustada, kas ta üldse pargib märgitud parklas sõidukit. Mingeid asjaolusid, miks kostja ei saanud kasutada tasuta parkimise kasutamise võimalust ja nähtavalt fikseerida parkimise algusaega, ei ole kostja esile toonud.

Kohus asub ülaltoodu alusel ja esitatud tõendeid kogumis hinnatus järeldusele, et hageja viidatud parkimistingimused, mis kehtisid 20.09.2024, Xxxx, asuvas parklas siis kui kostja sõiduki numbrimärgiga xxxx oli seal pargitud, on parkimislepingu osaks VÕS § 37 lg 1 järgi. Seega on lepingu osaks ka tingimuste p 7 märgitud leppetrahvi tegemise ja suuruse tingimus. Hageja esitatud fotodega on tõendatud (hagi lisa 2, foto 2 dtl 53, fotod 48-64, dtl 125-128), et tingimuste p 1 kohaselt loetakse sõiduki parklasse sisenemisel ja parkima asudes sõiduki kasutaja ja parklaoperaatori vahel sõlmituks leping, mille kohaselt kohustub sõidukijuht kasutama parklat parkimistingimustes ettenähtud tingimustel, et parklasse sisenedes on viited vastavale parklale ja viited parkimistingimustele. Seega on tõendatud, et selliselt paigaldatud ja vastavalt nendel avaldatud tingimustega avaldas hageja VÕS § 16 lg 1 mõttes tahet sõlmida märgitud tingimustel leping parkijaga. Sõites ülalviidatud alale ja seal 20.09.2024 parkides, avaldas kostja sõiduki kasutajana oma teoga tahet ja nõustumuse TsÜS § 68 lg 3 ja VÕS § 20 lg 1 järgi lepingu sõlmimiseks ning parkima asudes sõlmis ta VÕS § 9 lg 1-2, VÕS § 8 lg 1 kohaselt lepingu. Hageja tõendas esitatud fotodega parkimistingimustest, et nimetatud parklas tuli parkimise eest tasuda ja parkimise algusaja nähtava tähistamisega oli võimalik 2 tundi parkida tasuta, ja nii oli poolte vahel sõlmitud märgitud ajal ja tingimustel parkimisleping VÕS § 8 lg 1-2, § 271 järgi. Esitatud parkimistingimuste p 7 kohaselt (hagi lisa 2, foto 2, dtl 53, 125 -128) on leppetrahv kuni 60 eurot kui rikutakse tingimusi. Kostja pole väitnud, et ta oleks nähtavalt märkinud parkimise algusaja selliselt, et ta saanuks tasuta 2 tundi parkida. Seega oli kostjal kohustus VÕS § 76 lg 1, 2, § 271 järgi parkimise eest tasuda, mille tasumist pole ta väitnud. Kostja rikkus VÕS § 100 mõttes §-st 76 lg 1, 2, § 271 tulenevat parkimistasu maksmise kohustust ja hagejal oli õigus nõuda VÕS § 76 lg 1, 2, § 158 lg 1 ja tingimuste p 7 järgi kostjalt leppetrahvi tasumist kuni 60 eurot. Hageja on tõendanud esitatud fotodega, et tegi kostjale leppetrahvi 55 eurot. Kviitung nr 0372 0092 4114 2375 oli paigututud sõiduki esiklaasile. Nii on hageja tõendanud kooskõlas TsÜS § 69 lg 2, § 70, et teavitas koheselt leppetrahvi nõudest ja hageja pole kaotanud VÕS § 159 lg 2 alusel õigust nõuda leppetrahvi. Kostja väide, et esiklaasile kviitungi paigutamisega ei piisa leppetrahvi nõude esitamiseks ja hageja pidanuks sellest teatama eraldi e-kirjaga, on seega ebaõige ning väide, et ta pole leppetrahvi nõuet saanud, on hageja poolt ümber lükatud. Leppetrahvi tasumise aeg oli VÕS § 82 lg 7 1. ja 2. lause järgi 27.09.2024 (dtl 45, 47). Hageja on avaldanud leppetrahvi kviitungil, et kui leppetrahv tasutakse 27.09.2024, siis kuulub tasumisele trahv 40 eurot. Seega oli hageja nõus kompromissina (nagu hageja kostja väidetele vastas) leppetrahvi vähendama kiirel tasumisel. Kostja väitel tasus ta 07.10.2024 leppetrahvi 40 eurot so samal päeval, mil sai esmakordse kirjaliku teavituse e-postiga (meeldetuletus 07.10.2024). Selles puudus vaidlus. Õige pole kostja väide, et tal oli õigus

maksta 07.10.2024 leppetrahvi üksnes 40 eurot põhjusel, justkui oleks kehtinud tolles suuruses leppetrahvi maksmise tähtaeg 20.09.2025. Nagu kohus tuvastas, tuli leppetrahv 55 eurot tasuda 27.09.2024 mitte 27.09.2025, ja kui see tasuti hiljemalt 27.09.2024, oli võimalik leppetrahvi maksta vähendatud ulatuses 40 eurot. Kuna kostja tasus leppetrahvi osaliselt 07.10.2024 ehk pärast leppetrahvi tasumiseks antud tähtaega, on hagejal õigus nõuda ülejäänud võlgnetava leppetrahvi tasumist 15 eurot (55-40), sest kohustus oli osaliselt täitmata ja kostja oli viivituses ning kohustuse rikkumises VÕS § 100 mõttes. Kostja väide, et ta pole kohustuse täitmisega viivitanud, on alusetu. Hageja on tõendanud 01.11.2024 ekirjaga (dtl 68), et nõudis kostjalt võlguolevat leppetrahvi 15 eurot. Selle kirja saamist on kostja oma hagile esitatud vastuses märkinud. Kostja väide, et hageja ei lükanud tagasi tasutud 40 eurot ja pole teatanud et tasutust summast ei piisa, on seega ebaõige. Lisaks. VÕS § 82 lg 4 kohaselt tuleks täita kohustus korraga, kuid lepingu tingimustest ei tulene, et hageja peaks keelduma ositi tasutud leppetrahvi (ositi kohustuse täitmine) vastuvõtmisest. Kohtu hinnangul oleks VÕS § 83 lg 1 järgi ositi vastuvõtmisest keeldumine olnud vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja kinnitas, et ta pole ülejäänud leppetrahvi 15 eurot ära tasunud. Seega on kostja leppetrahvi tasumise ehk kohustuse täitmisega jätkuvalt rikkumises VÕS § 100 järgi. Seetõttu pole õige kostja väide, et ta on leppetrahvi (55 eurot) tasumise kohustuse täielikult ja kohaselt VÕS § 76 lg 1, 2 järgi täitnud 07.10.2024, kui ta tasus ära 40 eurot. Nii on kostjal kohustus VÕS § 76 lg 1, 2, § 158 lg 1, § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1 järgi hagejale võlguolev leppetrahv 15 eurot tasuda. Kostja väited on alusetud, et erinevad leppetrahvi suurused teevad need kehtetuks põhjusel, et parklamärgil on too 70 eurot, QR-koodis 100 eurot ning paberteatisel on 40/55 eurot. Nimelt. Hageja on leppetrahvi kviitungil märkinud leppetrahvi nõude suuruse, tasumise soodsad tingimused ja tähtaja. Ajal kui kostja parkis sõidukit, oli parkimistingimuste p-i 7 järgi hagejal võimalik nõuda leppetrahvi kuni 60 eurot mitte 100 eurot või 70 eurot. Kui hageja on aja möödudes leppetrahvi suurust tingimustes muutnud (26.03.26 lisa 5, dtl 129, 70 eurot), ei tähenda, et vaidlusaluse lepingu ajal kehtinud määr (kuni 60 eurot), oleks alusetu. Eeltoodu alusel ei ole kostja väidetel (erinevad leppetrahvi suurused kviitungil, tingimustes ja QR koodis) leppetrahvi suuruse tingimus kuni 60 eurot ja kostjalt nõutav (kokku) 55 eurot kohustuse rikkumise (tasu maksmata jätmine) eest VÕS § 44, § 43 lg 1, lg 3 p 5 järgi tühine. Kostja on majanduskutsetegevuses tegutsev isik. Kostjal oli kohustus tasuda leppetrahvi hiljemalt 27.09.2024, kuid tasus osa sellest 07.10.2024 ja ülejäänud 15 eurot on tasumata. Seega oli kostja kohustuse täitmisega viivituses, mis võimaldab hagejal nõuda VÕS § 101 lg 1 p 6, § 113 lg 1 järgi kostjalt viivist. Eelöeldu tähendab, et hagejal on kostjalt võimalik nõuda VÕS § 113.1 lg 1 järgi sissenõudmiskulusid 40 eurot. Märgitu ei sõltu põhinõude suurusest ega viivituse pikkusest; sissenõudmiskulude nõude suuruseks on 40 eurot ja seda isegi juhul, kui põhinõue on väiksem kui 40 eurot. Viidatud regulatsioon vähendab võlausaldaja tõendamiskoormist, kuna kahju tekkimist ja selle ulatust ei pea tõendama. Kostja väited on seega alusetud, et parklas oleval parklamärgil, parkimisteatel ja QR koodis

pole sätestatud, et hageja võib nõuda 10 eurot omaniku tuvastamise tasu ja korduva meeldetuletuse tasu 5 eurot. Siinjuures on hageja tõendanud, et tegi päringu Transpordiametile sõiduki kasutaja/omaniku andmete kindlakstegemiseks, esitas kostjale kaks nõudekirja 07.10.2024, 01.11.2024 kostja registrijärgsele e-posti aadressile leppetrahvi tasumiseks (hagi lisa 3, 4.1, 4.2, dtl 65, 66-68). Lisaks eeltoodule, kannab ositi kohustuse täitmisega seotud võlausaldaja kulud võlgnik VÕS § 83 lg 1 järgi. Antud juhul pidi hageja ülejäänud võla sissenõudmiseks tegema kindlaks eelpool viidatud andmed ja esitama kostjale vastavaid nõudekirju ehk kandma kulusid. Eeltoodu alusel on hagejal õigus nõuda kostjalt sissenõudmiskulusid ja kostja vastupidised väited pole põhjendatud. Kostja pole nõus neid kulusid hüvitama, rikkudes seega sissenõudmiskulude hüvitamise kohustust VÕS § 100 mõttes ja hagejal on õigus nõuda kostjalt vastavate kulude hüvitamist VÕS § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1, § 113.1 lg 1 järgi 40 eurot. Hagi kuulub rahuldamisele. Kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks leppetrahvi 15 eurot ja sissenõudekulusid 40 eurot. IV Menetluskulude jaotus, rahaline suurus TsMS § 162 lg 1, 2 kohaselt kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi kuulub rahuldamisele, jäävad poolte menetluskulud TsMS § 162 lg 1, 2 järgi kostja kanda ja kohus kostja kulude suurust kindlaks ei määra. TsMS § 138 lg 1, 2 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on TsMS § 138 lg 2, § 139 lg 1, 2 kohaselt muuhulgas riigilõiv ning asja läbivaatamise kulud ning § 484.2 järgi maksekäsu kiirmenetluse avaldaja kulud 20 €. Kohtuvälised kulud on lepingulise esindaja kulud TsMS § 144 p 1 järgi. TsMS § 175 lg 1 sätestab, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Hageja menetluskulude nimekiri on kokku võetud 26.03.2026 dokumendis (dtl 122).Kostja on hageja menetluskulude nimekirjad kätte saanud 27.03.2026. Kostja vaidles kuludele vastu. Hageja menetluskulud on ebamõistlikulud suured, arvestades vaidluse olemust (7.04.2026, dtl 132). Hageja menetluskulud on järgmised. Esindaja kulud: - Hagiavalduse koostamine, lisade komplekteerimine, riigilõivu tasumisega seotud toiminguid ning hagiavalduse koos lisadega maakohtule esitamine – 2h (120*2) - 09.12.2025 kostja vastusega tutvumine ja analüüs – 15 minutit (120*0,25); - 07.01.2026 hageja seisukoha koostamine ja maakohtule esitamine – 1 h (120*1);

- 15.01.2026 kostja vastusega tutvumine ja analüüs – 15 minutit (120*0,25); - 23.01.2026 hageja seisukoha koostamine ja maakohtule esitamine – 1 h 45 (120*1,75); - 26.03.2025 hageja seisukoha koostamine ja maakohtule esitamine – 30 min (140*0,5). Esindaja kulud on kokku 5 ja 45 min eest 700 eurot. - lõiv 100 eurot ja maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot. Esindaja töötasu määr on 120 eurot tunnis, alates 2026. a veebruarist 140 eurot tunnis (käibemaksu ei nähtu). Asja materjalidest nähtub, et hageja on tasunud maksekäsu kiirmenetluses ja tollele järgnevas hagimenetluses lõivu kokku 100 eurot, mis on põhjendatud kulu TsMS § 139 lg 1, 2 järgi. Kuna asjas toimus maksekäsu kiirmenetlus, on TsMS § 484.2 järge ehk seadusjärge kulu 20 eurot põhjendatud. Esindajal kulus esindustööks aega kokku 5 tundi ka 45 minutit, mis sisaldab hagiavalduse materjalide läbitöötamist, hagi ja menetlusdokumentide esitamist, kostja vastustega tutvumist, enda vastuste koostamist. Kohus hindab hageja lepingulise esindaja tehtud töö vajalikkust ja põhjendatust TsMS § 175 lg 1 järgi. Kohus leiab, et TsMS § 175 lg 1 järgi on hageja esindaja tööaeg 5 tunni ja 45 minuti eest ehk vähem kui 1 8-tunnise tööpäeva eest on kooskõlas asja materjalidega. Tasu määr 120 eurot tunnis ja alates 2026.a veebruarist 140 eurot tunnis on kooskõlas kohtupraktika. Nii on hageja lepingulise esindaja kulud 5 tunni ja 45 minuti eest põhimõtteliselt 700 eurot. Kostja ei saanud, lähtudes vaidluse olemust ja nõude suurust, arvestada sellega, et vastaspoole esinduskulud on tunni eest 700 eurot. Hageja jaoks on tegemist eelkõige samatüübilise vaidlusega, mis ei too kaasa eriliselt suuri kulusid. Kohus leiab, et vastaspool pidi ja sai ette näha, et hageja võib kasutada esindaja teenust kohtumenetluses, kuid ei pidanud arvestama sellises suuruses esinduskuludega. Kohus leiab, et hageja põhjendatud esinduskulud TsMS § 175 lg 1 järgi on 4,5 tunni eest 540 eurot, mille peab kostja hagejale hüvitama. Kostjalt tuleb välja mõista TsMS § 162 lg 1, 2 § 138, § 139 lg 1, 2, § 484.2, § 175 lg 1, § 144 p 1 järgi lõivu 100 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ja esindaja kulusid 540 eurot, kokku 660 eurot (ei sisalda käibemaksu). Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal tasuda hagejale võlgnetavatelt menetluskuludelt TsMS § 177 lg 4 kohaselt alates käesoleva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

(digitaalne allkiri) Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.