Eesti Vabariigi hagi Ivar Kommisaare vastu 30 000 euro ja viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
33 675 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 4. juuni 2025 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Ivar Kommisaare apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg Menetlusosalised ja nende esindajad
Kirjalik menetlus Apellant (kostja) Ivar Kommisaar (ik
XXXXXXXXXXX)
Vastustaja (hageja) Eesti Vabariik Muinsuskaitseameti (rg kood 70000958) kaudu, lepinguline esindaja Aivi Lintnermann
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 4. juuni 2025 otsus osas, millega maakohus mõistis Ivar Kommisaarelt alates hagi esitamisest välja viivise suuremas summas kui 0,02% põhinõudelt päevas.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Ivar Kommisaarelt Eesti Vabariigi kasuks alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni välja viivis 0,02% põhinõudelt päevas.
2.Mõista Ivar Kommisaarelt Eesti Vabariigi kasuks välja 30 000 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 1356 eurot ja alates 5. juunist 2025 kuni põhinõude täitmiseni viivis 0,02% põhinõudest iga tasumisega viivitatud päeva eest.
3.Jätta menetluskulud Ivar Kommisaare kanda. Väljamõistetavad menetluskulud puuduvad.“ Jätta menetluskulud ringkonnakohtus poolte kanda.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Eesti Vabariik Muinsuskaitseameti kaudu (hageja) esitas hagi Ivar Kommisaare (kostja) vastu võlanõudes. Hageja palub kostjalt välja mõista 30 000 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 1462,50 eurot, viivise 0,02% põhinõudelt päevas alates hagi esitamisest kuni põhinõude täieliku täitmiseni ning jätta menetluskulud kostja kanda. Kostja esitas 30. septembril 2020 hagejale taotluse katusekatte vahetamiseks mälestiseks tunnistatud Peetrimõisa laudal. Hageja tegi 27. jaanuaril 2021 otsuse, millega eraldati kostjale sihtotstarbeline toetus 30 000 eurot. Kostja pidi esitama toetuse kasutamise aruande 30. jaanuariks 2023. 31. detsembril 2022 esitas kostja abikõlbulikkuse perioodi pikendamise taotluse. Perioodi pikendati kuni 30. septembrini 2023, aruande esitamise tähtpäevaks määrati 30. oktoober 2023. Kostja tähtaegselt aruannet ei esitanud.
29.aprillil 2024 saatis hageja kostjale tagasinõude otsuse eelnõu, millele vastuväidete esitamise tähtaeg oli kuni 10. maini 2024. Kostja vastuväiteid ei esitatud ja toetust ei tagastanud. 30. mail 2024 saatis hageja kostjale taotluses märgitud e-posti aadressil tagasinõude otsuse, mille kohaselt tuli kostjal toetus tagasi maksta 60 päeva jooksul. Kostja selle aja jooksul toetust tagasi ei maksnud. Kostjal oli toetuse kasutamiseks aega enam kui kolm aastat. Kostja esitatud terviseandmetest on näha terviseprobleemid jaanuaris ja mais 2022, mis ei saa olla põhjuseks, et ehitusprojekti ei saanud lõpule viia 2023. aastal. Kostja ei pidanud töid tegema isiklikult, tööde tegemiseks esitas pakkumise Komar OÜ. Kostjal oli 27. jaanuarist 2021 kuni toetuse tagasinõude otsuseni
30.mail 2024 piisavalt aega korraldada tegevusi toetuse sihipäraseks kasutamiseks. Kultuuriministri 9. mai 2019 määruse nr 22 „Mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise säilitamise toetamise tingimused ja kord“ (määrus) § 25 lg 1 punkti 6 kohaselt on toetuse andjal õigus toetus osaliselt või täielikult tagasi nõuda juhul, kui aruannet ei ole esitatud määratud tähtajaks. Määruse § 25 lg 10 järgi nõutakse toetus tagasi alusetu rikastumise sätete alusel. Kostjale makstud toetust saab pidada „saaduks“ võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lg 1 mõttes. Muinsuskaitseseaduse (MuKS) § 33 lg 3 kohaselt on kostjal kohustus mälestist säilitada ja selleks saadud toetust pidi ta kasutama sihtotstarbeliselt. Kostja ei ole oma kohustust täitnud.
Ärakuulamisõigus tuleneb haldusmenetluse seaduse (HMS) §-st 40 lg-st 1 ja ära kuulamata jätmist saab vaidlustada halduskohtus. Toetust nõutakse tagasi võlaõiguse sätete järgi tsiviilkohtus ning hageja hinnangul ei ole siin asjakohane kostja väide, et ta jäeti ära kuulamata haldusmenetluses. Hageja palub kostjalt välja mõista viivise VÕS § 113 lg 1 ja 2 alusel alates 30. juulist 2022 seadusjärgses määras, mis kuni hagi esitamiseni on 1462,50 eurot, ning edasi 0,02% põhinõudest iga tasumisega viivitatud päeva eest kuni kohustuse täieliku täitmiseni.
2.Kostja vaidleb hagile vastu. Vastuväidete kohaselt ei antud talle toetuse tagastamise otsustamisel võimalust vastuväiteid ja arvamust esitada. Kostja selgitas hageja spetsialistile, et tema e-posti aadress on muutunud. Telefoni teel saadi kostja kohe kätte, aga selleks ajaks oli otsus juba tehtud. Ehitus on jäänud venima tervislikel põhjustel. Kostja on võimeline ehituse lõpule viima, katust on vaja vahetada ja toetus on selleks vajalik.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 4. juuni 2025 otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja 30 000 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 2133,39 eurot ja alates 5. juunist 2025 kuni põhinõude täitmiseni viivise tasumata põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses ning jättis menetluskulud kostja kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on toetuse andjal määruse § 25 lg 1 p 6 kohaselt õigus toetus osaliselt või täielikult tagasi nõuda, kui toetuse kasutamise aruanne ei ole esitatud ettenähtud tähtpäevaks. Kostja ei esitanud aruannet ega vastuväiteid toetuse tagasinõudmisele ka pikendatud tähtaja jooksul, mis annab hagejale aluse toetus alusetu rikastumise tõttu täielikult tagasi nõuda (määruse § 29 p 4, § 25 lg 10). Tagasinõudmise otsus on haldusakt HMS § 51 lg 1 tähenduses, mis vastavalt HMS § 61 lg-le 1 hakkab kehtima adressaadile teatavaks tegemisel või kättetoimetamisel. Otsus on seega kostjale täitmiseks kohustuslik, kuid kostja ei maksnud toetust tagasi 60 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest. Kostja enda esitatud tõendist nähtub, et tagasinõudeotsus saadeti 16. augustil 2024 kostja avaldatud uuel e-posti aadressil (dtl 41). Kostja vastas sellele 22. augustil 2024 ja esitas oma selgitused. Kuigi tagasinõude eelnõu ei jõudnud kostjani nõuetekohaselt, edastati haldusakt hiljem kostjale. Maakohus luges haldusakti kostja mõjusfääri jõudnuks 22. augustil 2024. Seega ei saa lugeda, et haldusmenetluse olulist normi oleks rikutud määral, mis mõjutaks otsuse kehtivust. Ärakuulamisõigus on oluline, kuivõrd sellel on eriline roll isiku õiguste kaitsel, kuid see ei mõjuta haldusakti sisu ega kostja võimalust hiljem otsust vaidlustada. Tagasinõudeotsus sisaldas teavet vaidlustamise võimaluste kohta (HMS § 57 lg 1, dtl 26). Kostjal oli HMS § 75 kohaselt võimalik esitada vaie või kaebus 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, st võimalus kasutada õiguskaitsevahendeid. Kostja seda ei teinud. Põhinõue muutus sissenõutavaks 22. oktoobrist 2024. Kostja terviseprobleemid ei vabanda tema tegevusetust kogu abikõlblikkuse perioodi vältel. Terviseprobleemid esinesid peamiselt 2022. aasta esimeses pooles, samas kui toetuse abikõlblikkuse periood kestis kostja käskkirja nr 1.1-5/15-A alusel kuni 30. septembrini 2023 (dtl 24). Seega oli kostjal ka pärast terviseprobleemide taandumist piisav aeg toetuse sihipäraseks kasutamiseks. Kostja ei ole tõendanud, et tal puudus võimalus korraldada töid kolmanda isiku kaudu. Eelneva tõttu ei pidanud maakohus kostja tervislikku seisundit piisavaks ega põhjendatud takistuseks toetuse mittesihtotstarbeliseks kasutamiseks ega aruandekohustuse täitmata jätmiseks. Maakohus tuvastas, et toetuse andmise alus ära langenud ja kostja on kohustatud toetuse VÕS § 1028 alusel tagastama.
VÕS § 113 lg 1 alusel tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis alates 22. oktoobrist 2024 kuni kohtuotsuse tegemiseni 2133,39 eurot ja viivis alates 5. juunist 2025 kuni põhinõude täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 4. juuni 2025 otsuse tühistamist ja hagi rahuldamata jätmist või alternatiivselt asja saatmist maakohtusse uueks arutamiseks. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus valesti kohaldanud õigusnormi, eelkõige HMS § 40, § 54, § 58 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232. Kostja ei nõustu maakohtu käsitlusega, et kuna kostja ei kasutanud haldusmenetluses õiguskaitsevahendeid, siis on haldusakt kehtiv ja täitmiseks kohustuslik. Ühelgi tõendil ei ole TsMS § 232 kohaselt ette kindlaksmääratud jõudu. Haldusakti kehtivus ei välista selle õiguspärasuse kontrolli tsiviilvaidluses. Riigikohtu hinnangul (tsiviilasi nr 3-2-1-17-03) võib üldkohus tsiviilasjas tuvastada haldusakti kehtivust ja õiguspärasust, kui sellest sõltub vaidluse lahendamine, muu hulgas käsitleda toetuse tagastamise nõude põhjendatust. Kui maakohus oleks tuvastanud, et haldusakt ei ole õiguspärane, oleks saanud jätta hagi rahuldamata. Riigikohus selgitas asjas nr 3-18-81, et ärakuulamisõiguse rikkumine on menetlusviga, mis toob kaasa ettekirjutuse formaalse õigusvastasuse vaatamata sellele, et see ei mõjutanud asja otsustamist. Ärakuulamine oleks andnud kostjale võimaluse selgitada toetuse kasutamise tähtaja järgimata jätmise asjaolusid ja seega võimaldanud hagejal kõiki asjaolusid kogumis arvestades mitte nõuda toetust tagasi. Seega oleks ärakuulamine võinud mõjutada asja otsustamist ning ära kuulamata jätmine on ilmselgelt oluline menetlusviga. Maakohus ei selgitanud kostjale, et kohtul oli õigus ja võimalus jätta hagi rahuldamata, kui selgub, et haldusakt on õigusvastane. Kostja ei jätnud tahtlikult toetusraha sihtotstarbeliselt kasutamata. Kostja tervislik seisund ei võimaldanud ehitustöid õigeaegselt teha ega ka omanikujärelevalvet teostada. Seoses Covidi epideemiaga ei olnud võimalik hankida esialgses projektis ettenähtud katusekive. Hageja ei ole proovinud leida lahendust, mis tagaks ehitise tegeliku renoveerimise ja sellega ka säilimise. Katus vajab jätkuvalt remonti. Ametnikud ei pidanud vajalikuks kostjaga isiklikult suhelda, ka objekti vaatlus toimus avalikult teelt ja ametnik suhtles selle käigus ainult kinnisasja kaasomaniku esindajaga. Kohus peaks sisuliselt kaaluma ja põhjendama, kas toetuse tagasinõudmiseks oli olemas õiguslik alus või peaks riik siiski võimaldama kostjal ehitise renoveerimisega jätkata, säilitades riigi osaluse selles protsessis toetuse näol.
5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt on kohtuotsus kooskõlas kehtiva õigusega, kostja argumendid ei anna alust otsuse tühistamiseks. Ärakuulamisõiguse võimaldamata jätmist sai vaidlustada halduskohtus. Maakohus tuvastas, et tagasinõudeotsus sisaldas teavet vaidlustamise võimaluste kohta (HMS § 57 lg 1), kuid kostja õiguskaitsevahendeid ei kasutanud. Kuna kostja tagasinõudeotsust ei vaidlustanud, siis see kehtib ja on täitmiseks kohustuslik. Kui kostja 2021. aastal toetuse vastu võttis, pidi ta teadvustama, et toetust saab kasutada sihipäraselt selleks määratud tähtaja jooksul.
Toetuse taotluse allkirjastamisega kinnitas kostja, et kõik taotluses esitatud andmed on õiged, sh e-posti aadress. Kostjal ei ole kohane tugineda e-posti aadressi muutumisest tingitud ärakuulamisõiguse tagamata jätmisele, kuna eelkõige oli tal endal määruse § 26 p-st 8 tulenev kohustus hagejat andmete muutumisest teavitada. Hageja ei nõustu, et ärakuulamisõiguse võimaldamisel ei oleks tagasinõudeotsust tehtud. Kostjal oli toetuse kasutamiseks aega koos abikõlblikkuse perioodi pikendamisega enam kui kolm aastat. Kostja ei esitanud tähtaegselt aruannet ega taotlenud selle esitamise tähtaja veelkordset pikendamist. Samuti ei selgitanud kostja toetuse andjale pikendatud abikõlblikkuse perioodil tekkinud probleeme ega põhjendanud, miks projekti ei saanud ka pikendatud tähtaja jooksul tähtaegselt ellu viia. Kostjal esinesid terviseprobleemid 2022. aasta esimesel poolel, kuid projekt oli võimalik ellu viia ka kolmandate isikute kaudu, tööde tegemiseks ei olnud vajalik kostja isiklik panus. Kostja tervislik seisund ei saanud olla takistuseks toetuse sihtotstarbelisel kasutamisel ja aruandekohustuse täitmisel. Eelnevat arvestades ei ole põhjendatud väita, et üksnes toetuse tagasinõude otsuse eelnõule vastamise võimalus oleks viinud antud asjas teistsuguse sisulise lahenduseni. Kostja ei ole selgitanud, milline põhjuslik seos on ärakuulamisõiguse rikkumise ja tagasinõudeotsuse sisu vahel. Ta oleks pidanud näitama, et kui ta oleks ära kuulatud, siis oleks ta saanud esitada asjaolusid või tõendeid, mis võinuks tuua kaasa teistsuguse sisuga otsuse. Kostjal oli määruse § 27 p 4 alusel õigus toetusest igal ajal loobuda, kui selgus, et projekti ei ole võimalik määratud tähtaja jooksul ellu viia. Kostja seda võimalust ei kasutanud. Toetuse vastuvõtmisega võttis kostja endale määruses ja taotluse rahuldamise otsuses sätestatud kohustused, mida ta ei ole täitnud. Arvestades kostja pikaajalist tegevusetust ja teavitamiskohustuse rikkumist, oli toetuse tagasinõudmine kohane ja õiguspärane.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus mõistis kostjalt välja viivise suuremas summas kui 0,02% põhinõudelt päevas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab kostjalt hageja kasuks alates hagi esitamisest välja viivise 0,02% põhinõudelt päevas ning jätab menetluskulud ringkonnakohtus poolte kanda. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Ringkonnakohus esitab TsMS § 654 lg 22 järgi otsuse resolutsioonis kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
7.Hageja meelest on apellatsioonkaebus esitatud tähtaega ületades. Kohtute infosüsteemi andmetel saadeti kohtuotsus kostjale 4. juunil 2025 e-kirjaga ilma TsMS § 3141 kohaldamise hoiatuseta. Hoiatusega kiri saadeti 6. juunil 2025, mis oli reede, mistõttu sai kirja lugeda kättetoimetatuks kolme tööpäeva möödumisel ja apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg hakkas kulgema 12. juunist 2025. 12. juuli 2025 oli laupäev, hagi esitati esmaspäeval, 14. juulil, seega tähtaegselt.
8.Kostja on vaidlustanud maakohtu otsuse tervikuna, mistõttu kontrollib ringkonnakohus otsuse seaduslikkust ja põhjendatust kogu ulatuses (TsMS § 651 lg 1).
9.Kostja heidab maakohtule ette, et maakohus ei arvestanud, et kostja jäeti haldusmenetluses ära kuulamata, mistõttu ei ole toetuse tagasinõudeotsus kehtiv. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Toimiku materjalide kohaselt toimus 16. augustil 2024 poolte telefonisuhtlus, mille järel saatis hageja kostjale tagasinõudeotsuse õigel e-posti aadressil, paludes toetuse tagastada hiljemalt 23. augustiks 2024 (dtl 41). Kostja vastas hagejale 22. augustil 2024 ja palus vastamiseks 30 päeva (dtl 41). Kohtule ei ole esitatud andmeid, et kostja oleks hagejale vastanud või esitanud vastuväiteid, ka ei ole ta tagasinõudeotsust vaidlustanud. Hagi esitati
alles 22. oktoobril 2024 ehk kuu pärast kostja taotletud tähtaja lõppu ja kaks kuud pärast seda, kui kostja tagasinõudeotsuse kätte sai. Tagasinõudeotsuse kohaselt tuli toetus tagastada 60 kalendripäeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. Seega andis hageja kostjale võimaluse arvamuse ja vastuväidete esitamiseks, millega sisuliselt heastas esialgse ära kuulamata jätmise. Lisaks oli kostjal võimalus esitada vaie või pöörduda tagasinõudeotsuse vaidlustamiseks halduskohtusse. Määruse § 21 kohaselt tuleb vaie esitada toetuse andjale 30 kalendripäeva jooksul arvates päevast, millal taotleja või toetuse saaja vaidlustatavast haldusaktist teada sai või oleks pidanud teada saama, halduskohtusse võib pöörduda ka vaiet esitamata. Arvestades, et HMS § 27 lg 2 p 2 nõudeid järgides toimetati tagasinõudeotsus kätte augustis 2024, oli kostjal võimalik enne hagi esitamist esitada kas vaie hagejale või kaebus halduskohtusse. Halduskohtumenetluse seadustiku § 46 lg 7 järgi on kaebus tähtaegne, kui isik ei ole pärast talle teatavaks tegemata haldusaktist teada saamist tühistamiskaebuse esitamisega ebamõistlikult viivitanud (vt ka RKHKm 9. detsember 2022 nr 3-22-348/19, p 12).
10.HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kostja ei ole toonud esile asjaolusid, mis oleksid võinud tingida tagasinõudeotsuse tegemata jätmise või abikõlblikkuse perioodi teistkordse pikendamise. Määruse § 25 lg 2 järgi ei tehta tagasinõudmise otsust, kui puudus kõrvaldatakse või kohustus täidetakse. Kostja ei ole väitnud, et katus oleks vahetatud. Vastupidi, kostja sõnul vajab katus endiselt vahetamist (dtl 40). Kostja taotlusel pikendas hageja abikõlblikkuse perioodi kuni 30. septembrini ja aruande esitamise tähtaega kuni 30. oktoobrini 2023 (dtl 23). Projekti abikõlblikkuse perioodi võib määruse § 8 lg 5 järgi pikendada, kui on ilmnenud taotlejast sõltumatud, erakorralised või ettenägematud asjaolud ja pikendamise taotlus esitatakse enne perioodi lõppu. Maakohtus nimetas kostja katusega tegelemise takistusena terviseprobleeme. Maakohus leidis põhjendatult, et terviseprobleemid 2022. aasta jaanuaris ja mais ei takistanud kostjal katusega tegelemist 2022. aasta lõpus, lisaks oli tähtaega pikendatud kuni 2023. aasta sügiseni. Kostja ei ole toonud esile terviseprobleeme 2023. aastal. 31. detsembril 2022 esitatud pikendamise taotluses nimetas kostja põhjusena, miks ettenähtud aja jooksul ei saa katust vahetada, et 2022. aastal ei olnud võimalik saada keraamilist kivi katuse jaoks ning hiljem takistasid töid ilmastikuolud (dtl 26). Apellatsioonkaebuses viitab kostja katusekivide hankimise takistusena hoopis koroonapandeemiale (dtl 89). Lisaks ebaselgusele, mis takistas katusevahetust, ei ole kostja ka esitanud kohtule plaani, kuidas ja millal katuse vahetamise võiks toimuda. Kostja nimetatud põhjustel ei olnud ilmselt alust lugeda aruande esitamise või toetuse sihipärase kasutamise tähtaega mõjuval põhjusel möödalastuks, ka ei esitanud ta enne perioodi lõppu taotlust abikõlblikkuse perioodi veelkordseks pikendamiseks. Seega ei oleks kostja nimetatud asjaolud tõenäoliselt tinginud hageja teistsugust otsust.
11.Kostja viidatud Riigikohtu otsuses nr 3-2-1-17-03 leiti tõepoolest, et maakohus saab käsitleda toetuse tagasinõude põhjendatust, vastasel juhul ei oleks seadusandjal olnud põhjust näha ette kohtusse pöördumise võimalust ettekirjutuse täitmiseks (RKTKo 10. märts 2003 nr 3-2-1-17-03, p 13). Viidatud juhtumil tuvastasid kohtud, et toetust oli kasutatud sihipäraselt, mistõttu ei olnud toimunud alusetut rikastumist ning polnud alust toetust hoolimata haldusakti kehtivusest tagasi nõuda. Praeguses asjas ei ole kostja esitanud väiteid ega tõendeid selle kohta, et ta oleks toetust katuse vahetamiseks kasutanud, vaid on avaldanud, et katus vajab jätkuvalt remonti. Seega on praeguses asjas toimunud kostja alusetu rikastumine VÕS § 1028 lg 1 mõttes.
Määruse § 25 lg 10 sätestab, et kui tagasimaksmisele kuuluvat toetust tähtaja jooksul tagasi ei maksta, nõuab toetuse andja tagasimaksmisele kuuluva toetuse tagasi eraõiguses alusetu rikastumise kohta kehtivate sätete kohaselt. Seda on hageja ka teinud.
12.Ringkonnakohus märgib, et kultuuripärandi väärtustamine ja säilitamine on küll MuKS § 3 lg 1 järgi ühiskonna ühine kohustus, kuid riik ei saa eraomandis oleva mälestise säilitamiseks teha toiminguid ilma omaniku koostööta. MuKS § 33 lg 3 järgi on mälestise hooldamise ja remondi kohustus eelkõige ehitise omanikul. Riik pakub selleks MuKS § 35 alusel toetust, mis avalike vahenditena allub sihipärase kasutamise kontrollile.
13.Hageja palus viivise mõista välja alates 29. juulist 2024 ehk alates tagasinõudeotsuses nimetatud ajast, aga arvutas hagiavalduses sissenõutavaks muutunud viivist alates 30. maist 2024. Maakohus luges õigesti nõude sissenõutavaks muutunuks alates 22. oktoobrist 2024 ehk 60 päeva möödumisel tagastamise kohustusest teadasaamisest. Ühtlasi rahuldas maakohus seega hagi osaliselt. Samas jättis maakohus tähelepanuta, et alates hagi esitamisest taotles hageja viivist 0,02% päevas, ning mõistis viivise välja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Seadusjärgne viivis 22. oktoobrist kuni 31. detsembrini 2024 oli 0,03356% päevas, 1. jaanuarist kuni 30. juunini 2025 0,0305% päevas ja alates 1. juulist 2025 0,0278% päevas, seega rohkem kui hageja taotles. Ringkonnakohus tühistab viivise väljamõistmise hagis taotletust suuremas määras ja mõistab kostjalt välja viivise 0,02% põhinõudest päevas alates 22. oktoobrist 2024. Sissenõutavaks muutunud viivis 22. oktoobrist 2024 kuni 4. juunini 2025 on seega 1356 eurot.
14.Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, mistõttu jätab ringkonnakohus menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.