SIA „KOMPĀNIJA AVOTIŅI“ hagi Simpa Grupp OÜ vastu leppetrahvi nõudes
Vaidlustatud otsus
Harju Maakohtu 02.12.2024 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
SIA „KOMPĀNIJA AVOTIŅI“ apellatsioonkaebus
Asja hind ringkonnakohtus
12 180 €
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant) SIA „KOMPĀNIJA AVOTIŅI“ (Läti registrikood LV40003077493), lepinguline esindaja advokaat Sergei Tšurkin Kostja (vastustaja) Simpa Grupp OÜ (registrikood 11274261), lepinguline esindaja vandeadvokaat Yulia Zaitseva
Asja läbivaatamine
Kohtuistungil 30.03.2026, millel osalesid poolte lepingulised esindajad
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 02.12.2024 otsus jätta muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta hageja kanda.
4.Rahuldada kostja Simpa Grupp OÜ taotlus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks. Määrata kostja põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks apellatsioonimenetluses 1440 € ja mõista see summa hagejalt SIA „KOMPĀNIJA AVOTIŅI“ kostja Simpa Grupp OÜ kasuks välja. Hagejal tuleb väljamõistetud menetluskulu summalt tasuda kostjale alates otsuse jõustumisest kuni kulude hüvitamiseni viivist VÕS § 113 lg 1 ls 2 määras. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi
taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
NÕUE JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.SIA „KOMPĀNIJA AVOTIŅI“ (hageja) esitas 28.08.2023 Harju Maakohtule hagi Simpa Grupp OÜ (kostja) vastu leppetrahvi 12 180 € nõudes.
1.1.Hageja tõi esile, et pooled sõlmisid 15.05.2020 müügilepingu (leping), mille järgi pidi kostja tarnima 2020. a juulis–augustis meretranspordiga Koreast Riiga eelvärvitud tsingitud teraslehed rullides (kaup) kogumaksumusega 121 800 €. Kauba põhimetall pidi lepingu järgi vastama standardile EN 10326.
1.2.Kaup saabus kahes partiis 25.08 ja 19.09.2020. Kauba vastuvõtul ilmnes, et selle dokumentatsioonis ja märgistuses olid viited standarditele EN 10147 ja EN 10169-1. Samuti kinnitasid tootja testide sertifikaadid (mill test certificate) vastavust standardile EN 10147. Hageja esitas 13.11.2020 kostjale pretensiooni kauba asendamiseks lepingutingimustele vastava kaubaga. Kostja keeldus põhjendusega, et loetletud standardid on sisult identsed.
1.3.Õige sertifikaat (viitega standardile EN 10326) saadi alles 01.04.2021, mistõttu ei saanud hageja kaupa seni tootmises kasutada. Hageja hinnangul rikkus kostja lepingut, sest üle antud dokumentatsioon (sh konossemendid ja sertifikaadid) ei vastanud lepingutingimustele. Kostja rikkumise tõttu on hagejal lepingu p 8 alapunkti 4 alusel õigus nõuda kostjalt leppetrahvi 10% lepingu hinnast ehk 12 180 €.
1.4.Hagejal oli õigus VÕS § 111 lg 1 alusel lõppmaksest keelduda, kuni vastavus on nõuetekohaselt tõendatud. Hageja ei ole kostjale tasunud 11 678,15 €, mida ta peab tasaarvestatavaks leppetrahvi nõudega. Ühtlasi märgib hageja, et kostja kindlustas makseriski ja kindlustusandja maksis 15.07.2021 kostjale 10 881,60 €, mille ulatuses on kostja nõue hageja vastu üle läinud kindlustusandjale.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja ei ole lepingut rikkunud. Lepingus, dokumentatsioonis ja kaubal märgitud standardid on identsed ning kostja selgitas seda hagejale kohe pretensiooni saamisel. Poolte koostöös aktsepteeris hageja varemgi kaupa, mille dokumentides märgiti EN 10147. Metallirullide lipikutel oli transpordimarkeering, mitte standardi tähis. Lepingu p 9 alapunkti 5 järgi tuli materjalitesti sertifikaat esitada pärast lõppmakse tegemist, mis on aga tasumata. Seega ei ole sertifikaadi üleandmise kohustus siiani sissenõutav. Hageja 13.11.2020 pretensiooni on hilinenud ja hageja ei esitanud lepingu p 11 järgi nõutavat sõltumatu asjatundja akti. Lisaks on nõutud leppetrahv ebamõistlikult suur ja seda tuleb vähendada nullini. Kui hageja nõue peaks olema osaliseltki põhjendatud, tasaarvestab kostja selle oma tasunõudega, sest hagejal on kauba eest tasumata 11 678,15 €.
MAAKOHTU OTSUS
3.Maakohus jättis hagi 02.12.2024 otsusega (vaidlustatud otsus) rahuldamata. Menetluskulud jäid TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda ja maakohus määras kindlaks kostjale hüvitatava menetluskulu 3052,60 €, millelt kohustas hagejat tasuma viivist. Ühtlasi jättis kohus rahuldamata kostja 12.11.2024 taotluse asja arutamise uuendamiseks, sest 29.10.2024 hageja ei muutnud hagi, vaid täiendas faktilisi ja õiguslikke väiteid TsMS § 376 lg 4 tähenduses.
2 (5)
3.1.Kohus lähtus lepingu p 13 alusel sellest, et reguleerimata osas kohalduvad 1980. a Viini konventsiooni (CISG) sätted ja Incoterms 2010. Rooma I määruse (593/2008) art 3 lg 1 ja art 4 lg 1 p a järgi kohaldatakse lepingule CISG-ga reguleerimata osas kostja asukoha tõttu Eesti õigust. Hageja nõude õiguslik alus on VÕS § 158 lg 1 koostoimes lepingu p 8 alapunktiga 4.
3.2.Pooled ei vaidle lepingu ja selle sisu üle, samuti pole vaidlusalune lõppmakse tasumata jätmine. Lepingu p 1 kohaselt pidi kaup vastama standardile EN 10326. CISG art 30 kohaselt on müüja kohustatud tarnima kauba, andma üle selle juurde kuuluvad dokumendid ja omandiõiguse kooskõlas lepinguga ning CISG art 34 ls 1 järgi tuleb kauba juurde kuuluvad dokumendid anda üle lepingus ettenähtud tähtaja jooksul, kohas ja vormis.
3.3.Kostja edastas veokirjad, kus kauba kirjelduses märgiti EN 10147. Maakohus tuvastas, et standardid EN 10147 ja EN 10326 on sisult samased. Pooled ei olnud kokku leppinud kauba märgistamise või standardi kajastamise kohustuses veodokumentides. Seetõttu ei ole EN 10147 märkimine konossementidel lepingurikkumine. Lepingu p 9 jaotusest tulenes, et osa dokumente (arve, pakkeleht, tarneteatis) tuli esitada pärast tarnimist (alapunktid 1–3), kuid veokirjade täiskomplekt, päritolusertifikaat ja materjalitesti sertifikaat (mill test certificate) tuli esitada pärast lõppmaksu tegemist (alapunktid 4–5). Esialgu edastatud materjalitesti sertifikaatides viidati standardile EN 10147, mis ei vastanud lepingu p 1 spetsifikatsioonile, aga kostjal ei olnud kohustust esitada lepingutingimustele vastavaid sertifikaate enne lõppmakset.
3.4.Kokkuvõttes ei ole kostja lepingut rikkunud ja leppetrahvi nõudeks alus puudub.
POOLTE SEISUKOHAD
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada ja hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda. Hageja väidab, et maakohus jõudis valedele järeldustele nii asjaolude tuvastamisel kui ka materiaalõiguse kohaldamisel ning rikkus menetlusõiguslikke norme.
4.1.Esiteks jäi ekslikult tuvastamata kostja lepingurikkumine. Hageja tugineb jätkuvalt sellele, et kauba saatedokumentides ja kaubal olnud viide standardile erines lepingus kokku lepitust. VÕS § 217 lg 1 ls 2 järgi peavad lepingutingimustele vastama ka kauba juurde kuuluvad dokumendid. Kui dokumendid on eksitavad või ei kajasta kokkulepitud standardit, ei vasta kaup lepingutingimustele üleandmise ajal. Siinjuures pole oluline, et lepingu järgi võinuks kostja esitada sertifikaadid hiljem, pärast lõplikku tasumist. Määrav on teave, mis hagejal oli kauba saamisel. Hageja tugineb lisaks TsÜS § 138 lg-s 1 sätestatud hea usu põhimõttele: kui ühtki veo- ega saatedokumenti ei esitatud lepingu järgi nõutud standardi EN 10326 kajastusega, oli hagejal heauskselt alust järeldada, et kaup ei vasta kokkulepitule.
4.2.Teiseks on hagejal maakohtule menetluslikud etteheited. Hageja hinnangul eksis maakohus vaidluse eseme määratlemisel, käsitledes vaidlust üksnes „sertifikaatide esitamise hilinemisena“, mitte lepingutingimustele mittevastava kauba ja dokumentide tarnimisena. See menetluslik viga viis ebaõige lahenduseni. Samuti jäid analüüsimata ja põhjendamata hageja 19.11.2024 vastuväited kostja lepingulise esindaja menetluskuludele, sh väite, et vähemalt 8,5 t ajakulu on ülepaisutatud.
5.Kostja vaidles kaebusele vastu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Hageja kannab menetluskulud ringkonnakohtus.
7.Poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu tuvastatud asjaoludest (TsMS § 652 lg 1 p 1). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6), märkides kaebusele vastuseks järgmist. 3 (5)
7.1.Maakohus tuvastas õigesti, et kostja ei ole lepingut rikkunud. Vaidlustamata asjaoludel leppisid pooled kokku, et kauba põhimetall peab lepingu (dtl 7–9, tõlge 55–58) p 1 järgi vastama standardile EN 10326, mis on sisult identne standardiga EN 10147. Kuivõrd standardid on identsed, siis vastas kaup lepingule. Ühtlasi olid lepingukohased kauba saatedokumendid, sest identsele standardile viitamine ei muuda saatedokumenti ebaõigeks.
7.2.Põhjendatud ei ole hageja arusaam, et ta ei pidanud kauba saamisel või hiljemalt pärast pretensioonile esitatud kostja vastusega tutvumist saama aru kauba ja dokumentide vastavusest kokku lepitud tingimustele. Hageja kinnitas ringkonnakohtu istungil, et ta on metalli töötlemisega tegelev ettevõte. Seega pidi ta hankima piisava teabe, et kontrollida kauba ja dokumentide tegelikku vastavust lepingule. Õige on kostja vastuväide, et hageja saanuks oma kahtlused kõrvaldada, lastes koostada lepingu p 11 järgi nõutava sõltumatu asjatundja akti. Lisaks tõendas kostja piisavalt oma väite, et sarnases olukorras on hageja varem aktsepteerinud viiteid samadele standarditele nagu käesoleval juhul (dtl 175 ja 182, tõlked 214 ja 221). Neil kaalutlustel ei saa hageja tugineda oma nõude alusena hea usu põhimõttele.
7.3.Maakohus ei eksinud vaidluse eseme määratlemisel ja käsitles asjakohaselt just hageja etteheiteid dokumentatsiooni osas. Siinjuures eristas maakohus õigesti neid dokumente, mis tuli edastada koos kaubaga (lepingu p 9 alapunktid 1–3), ja pärast lõplikku tasumist esitatavaid dokumente (alapunktid 4–5). Olenemata sellest, kas saatelehed (bill of loading, dtl 11 ja 12, tõlked 59–62) on tarneteatised lepingu p 9 alapunkti 3 tähenduses, vastavad need eespool p 7.1 põhjendustel lepingu tingimustele. Sertifikaatide osas on õige maakohtu põhjendus, et nende esitamise kohustus tekib kostjal lepingu p 9 alapunkti 5 järgi alles pärast lõplikku makse tegemist, mis on vaidlustamata asjaoludel veel tegemata.
7.4.Maakohtu menetluskulud jäid TsMS § 162 lg 1 alusel põhjendatult hageja kanda, samuti ei eksinud maakohus kulude rahalisel kindlaksmääramisel. TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus (kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise osas), millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (nt RKTKm 29.09.2021, 2-14-63261/149, p 14). Käesoleval juhul ei ületanud maakohus diskretsioonipiire, kui hindas kostja lepingulise esindaja tunnitasu ja ajakulu. Maakohtule ei saa ka ette heita põhjendamiskohustuse (TsMS § 465 lg 2 p 8) rikkumist. Seadusest ei tulene, et kohus peaks menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel detailselt kirjeldama iga menetlustoimingut, selleks kulunud ajakulu ja hindama eraldi selle põhjendatust. Esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb arvestada mh kohtuvaidluse asjaolude, asja keerukuse ja mahukuse, samuti menetlusdokumentide sisu ja mahuga (RKTKKm 17.04.2024, 2-17-124505/94, p 12). Kohus võib menetluse etappe ja toiminguid mõistlikus ulatuses üldistada – nagu maakohus käesoleval juhul ka tegi (vrd nt TlnRnKm 12.04.2024, 2-20-18031, p 11). Ekslikud on hageja arusaamad, et esindaja ajakulu tuleks hinnata menetlusdokumendi lehekülgede arvu järgi ja et esindajal ei teki ajakulu seoses tõendite tõlkimisega, mistõttu ei ole tema 19.11.2024 vastuväited sisuliselt põhjendatud.
8.Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Resolutsioonis märgitakse kõigi seniste menetluskulude jaotus (TsMS § 173 lg 1 ls 2). Tulenevalt apellatsioonimenetluse kulude jaotusest tuleb need TsMS §-de 174 ja 175 sätete järgi rahaliselt kindlaks määrata kostja kulunimekirja alusel. Kostja taotles 1440 € hüvitamist, mis on tasu 9 t õigusteenuse eest tasumääraga 160 €/t (käibemaksu ei lisandu). Hageja ei esitanud neile kuludele vastuväiteid. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja esindaja vajalik ja põhjendatud ajakulu nimekirjas märgitud 9 t (sh kaebusele vastuse koostamine 5 t 30 min, istungi ettevalmistus ja osalemine 3 t ning kulunimekirja koostamine 30 min). Esindaja tunnitasu määr on kohane. Neil kaalutlustel tuleb hagejal kostjale hüvitada apellatsioonimenetluse kuluna 1440 € (= 9 t × 160). Vastavalt kostja taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 4 4 (5)
märgib kohus otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt peab hageja tasuma viivist. (allkirjastatud digitaalselt)
5 (5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.