Lihtmenetlus, istung 06.05.2026 kell 14.00 Pärnu kohtumaja
RESOLUTSIOON
1.Jätta B2 Impact OÜ hagi S.E vastu võlgnevuse väljamõistmiseks rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud hageja kanda. Kostjal kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Toimetada kohtuotsus kätte menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Maakohus ei anna luba kohtuotsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10). Juhul, kui pool sellest hoolimata esitab maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit (TsMS § 637 lg 21). Apellatsioonkaebuse võib esitada 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist suulisel istungil.
1.Hageja esitas kohtule 17.12.2025 hagi S.E vastu IPF Digital AS ja kostja vahel 01.03.2024 sõlmitud krediidilepingust XXX tuleneva põhivõlgnevuse 1625 euro, intressi 113,59 euro, sissenõudmiskulu 35 euro ja sissenõutavaks muutunud viivise 60 euro ning edasiulatuva viivise nõudes. Vastavalt lepingule sai kostja krediiti limiidiga 1650 eurot.
2-25-22047
Lepingu kohaselt on krediidi kulukuse määraks 51,78% aastas, intressimäär 41,88% aastas. Perioodil 01.03.2024-08.07.2025 tegi S.E väljamakseid krediidikontolt summas 1650 eurot oma arvelduskontole. Lepingu kehtivuse ajal tegi kostja tagasimakseid kokku summas 775,44 eurot, millest krediidiandja arvestas põhiosa katteks 0 eurot ja intresside katteks 775,44 eurot. Kuna kostja lepingulisi kohustusi ei täitnud, ütles esialgne võlausaldaja lepingu 08.07.2025 üles ja loovutas nõuded hagejale. Kohus võttis 17.12.2025 määrusega hagi menetlusse ning kohustas kostjat esitama hagivastuse 14 päeva jooksul alates kohtumääruse ja hagimaterjalide kättesaamisest alates. Kostja on hagimaterjalid ja 17.12.2025 menetlusse võtmise määruse kätte saanud KÄPO kaudu 17.12.2025. Kostja tähtajaks, s.o 31.12.2025 vastust hagile ei esitanud. Pooled esitasid kohtule 16.01.2026 kompromisslepingu, mille paluvad kohtul kinnitada ja menetlus lõpetada. Kohus edastas hagejale 19.01.2026 kohtunõude ning selgitas, et kohtul ei ole võimalik kompromissi esitatud kujul kinnitada. Kohus selgitas, et hagejal tuleb kohtule esitada andmed vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise osas ning juhtis tähelepanu võlaõigusseaduse (VÕS) § 415 lg-le 2. Kohus tegi ettepaneku esitada kohtule uus kompromiss või kui kompromissi ei esitata, esitada nõuetekohane ümberarvestus. Hageja esitas 28.01.2026 krediidiandja poolt koostatud ümberarvestuse. Ümberarvestuse kohaselt põhinõue on 874,56 eurot, intress 71,32 eurot, põhinõudele rakendub viivis alates 09.07.2025 VÕS § 113 alusel. Hageja märgib, et esitatud arvestuse kohaselt on kõik kostja maksed arvestatud põhiosa katteks ning arvestatud on ainult seadusjärgset intressi, välistatud on lepingujärgne intress ja muud tasud. Leping oli õiguspäraselt ülesöeldud seoses kostja lepingu rikkumisega, milleks oli vähemalt kolme järjestikuse makse tasumata jätmine (dtl 77). Hageja on esitanud ümberarvestuse perioodi 01.03.202408.07.2025 osas (s.o 17 osamakset), millest nähtub, et põhiosa jääk ümberarvestuse korral on 1650 eurot, kostja on teinud tagasimakseid 775,44 eurot ning intressimäär on arvestatud VÕS § 94 alusel (dtl 79). Kohus selgitas 29.01.2026 kohtunõudega hagejale, et ümberarvestus ei ole kooskõlas sõlmitud lepinguga ning VÕS § 4034 lg-ga 7 (dtl 82-83). Kohus tegi hagejale ettepaneku esitada uus kompromiss või nõuetekohane ümberarvestus. Kohus selgitas hagejale, et ilma korrektselt ümberarvutatud ning kostjale teatavaks tehtud maksegraafikuta ei ole kohtul võimalik hagi ka osaliselt rahuldada, sest hagi rahuldamiseks peab hageja tooma esile ja tõendama oma nõude aluseks olevad asjaolud, sh selle, millised ümberarvutuste järgsed maksed on muutunud sissenõutavaks. Kuna hageja kohtu määratud tähtajaks uut kompromissi või nõuete ümberarvestust ei esitanud, määras kohus asjas istungi 06.05.2026 kell 14.00. Hageja esindaja osales istungil videosilla vahendusel. Kostja istungile ei ilmunud, kuigi kinnitas 10.04.2026 e-postiga kutse kättesaamist. Hageja kinnitas, et kostja on teinud hagejale viimase makse eelmine aasta (s.o 2025) 25 eurot, mis tuleb põhiosasummast 874,56 eurost maha arvestada (dtl 111-112). Hageja viitab istungil Tartu Ringkonnakohtu 2025 aasta lahendile nr 2-22-130825, mille kohaselt võib kohus põhivõla nõude rahuldada ka siis, kui krediidileping on tähtajatu ja jätkuvalt kehtiv, et tingimus, et hageja nõuab siis lepingu täitmist ning kostja vaidleb tasumisele vastu. Seega leiab hageja, et ümberarvestuse esitamine ei ole vajalik (dtl 112). Hageja selgitas lepingu sõlmimise osas, et krediidiandjal IPF Digital AS-il on olemas App või seadistus, mille kaudu kostja logis SMART-ID vahendusel sisse, sõlmis lepingu, sellest tulenevalt ei pea leping olema allkirjastatud. Kostjale on laenulepingu alusel teostatud väljamaksed tema kontole kokku 1650 eurot 01.märtsil 2024. Kostja hakkas krediiti kasutama ja seda kinnitavad kostja poolt tehtud tagasimaksed (dtl 112-113). Leping on
2-25-22047 üles öeldud 08.07.2025 ja kostjat on hoiatatud 17.06.2025, et juhul, kui ta 7. juuliks võlgnevust ei tasu, öeldakse leping üles. Hageja hinnangul on ülesütlemine kehtiv, sh ka ümberarvestuse korral (dtl 113). Hageja selgitas, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise osas arvestas krediidiandja kostja esitatud andmetest, s.o sissetulek 750 eurot, majapidamiskulud 120 ja finantskohustused 22 eurot, töökohaks oli märgitud X AS. Kostjal jäi vabaraha 426 eurot ning mh kontrollis ka krediidiandja sissetulekut Pensionikeskuse registri andmetel (dtl 113). Hageja leiab, et krediidiandja on lepingu sõlmimisel järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohus selgitas hagejale, et Pensionikeskuse väljavõtet on hagist võimatu lugeda (st udune väljavõte). Kohus selgitas hagejale veelkord, et kohus ei kinnita poolte 16.01.2026 esitatud kompromissi. Hageja selgitas, et lepingust tulenevalt tuli kostjal teha tagasimakseid maksimaalselt 60 kuu jooksul, see ei tähenda, et leping oleks sõlmitud 60-ks kuuks. Kohus määras istungil tähtajad täiendavate tõendite, ümberarvestuse või kompromissi esitamiseks.
9.Kuna hageja kohtule istungil määratud tähtaegadeks midagi ei esitanud, määras kohus 02.07.2026 kirjaga eelmenetlust lõpetava tähtaja, s.o 13.07.2026, tõendite esitamise tähtajaks 13.07.2026, menetluskulude nimekirja esitamiseks tähtaja 30.07.2026 ning tähtaja 04.08.2026 teise poole menetluskulude nimekirjale vastamiseks ja lahendi ajaks 25.08.2026 (dtl 118).
10.Pooled ei ole kohtu määratud tähtaegadeks rohkem dokumente kohtule esitanud.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
11.Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-st 405 määras kohus asja lahendamise lihtsustatud korras menetlusse võtmise määruses. TsMS § 444 lg 2 alusel, kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega.
12.TsMS § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Vastavalt TsMS § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Tehingu tühisuse aluseid peab kohus kontrollima omal algatusel (vt RKTKm 03.04.2018, nr 2-16-18835, p 11; RKTKo 05.04.2017 nr 3-2-1-17-17, p 20).
13.Kohus, tutvunud asjas esitatud väidete ja tõenditega, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
14.IPF Digital AS ja kostja sõlmisid 01.03.2024 krediidilepingu nr XXX limiidiga 1650 eurot ning kostja kohustus tasuma intressi 41,88% aastas, 0,12% päevas (dtl 12). Selliselt vastab sõlmitud lepingud VÕS § 401 lg-le 1 ehk pooled on sõlminud krediidilepingu. VÕS § 401 lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. VÕS § 404 lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Kui tarbija tahteavaldus ei sisaldanud kõiki VÕS § 404 lõikes 2 loetletud andmeid, muutub krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama (mida sel juhul peab samuti hageja tõendama). Hageja on kohtule esitanud nõude aluseks oleva lepingu, millel puuduvad poolte allkirjad. Hagile lisatud kostja konto väljavõttest nähtub, et kostjale on 01.03.2024 makstud krediiti 1650 eurot (dtl 42). Kostja ei ole lepingu sõlmimisele ja laenu saamisele vastuväiteid esitanud. Hageja on omalt poolt esitanud lepingu kehtivuse ja laenu väljamakse kohta piisavad ning usaldusväärsed dokumendid. Seega on kohus tuvastanud,
2-25-22047 et leping on poolte sh kostja poolt kehtivalt sõlmitud. Antud lepingut saab VÕS § 52 lg 1 p 1, 3 ja 4 alusel lugeda sidevahendi abil sõlmitud lepinguks.
15.Kuna IPF Digital AS sõlmis krediidilepingud oma majandustegevusega seonduvalt füüsilise isikuga, kelle osas kohtul puudub alus seostada tehingut kostja iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega (VÕS§ 1 lg 6), siis on pooled sõlminud tarbijakrediidilepingu VÕS § 402 lg 1 mõttes. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.
16.VÕS § 164 lg 1 sätestab, et võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Hageja märkis, et krediidiandja teavitas 17.06.2025 kostjat, et täiendava tähtaja jooksul võlgnetavate summade tasumata jätmise korral s.o hiljemalt 07.07.2025 loovutab krediidiandja nõude B2 Impact OÜ-le (dtl 6-7). Hageja lisab hagiavaldusele teatise nõude loovutamisest, mis saadeti kostja poolt lepingu sõlmimisel antud aadressile (dtl 45). Kohtu hinnangul on nõuded kehtivalt loovutatud ja kostjat on sellest nõuetekohaselt teavitatud. Järelikult oli kostja teadlik uuest võlausaldajast. Samuti on hageja kinnitusel teinud kostja ühe tagasimakse otse hagejale (dtl 111), mis kinnitab et kostja oli teadlik nõude loovutusest.
17.VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. VÕS § 4062 lg 3 sätestab, et kui tarbijakrediidileping on sama paragrahvi lõikes 1 sätestatu kohaselt tühine, siis maksab tarbija tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadu tagasi selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi krediidi tervikuna tagasi maksma tühise tarbijakrediidilepingu järgi. Sellisel juhul tuleb krediidi kasutamise aja eest maksta intressi VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud suuruses. Kuivõrd liigkõrge krediidi kulukuse määra korral on leping tervikuna tühine, siis on selle kontrollimine esmajärjekorras otstarbekas, sest lepingu tühisus tingib kuni tühises lepingus kokkulepitud laenutähtaja lõpuni põhinõude (s.o laenumakse, mille maksmise tähtaeg ei ole algse laenugraafiku järgi saabunud) osas hagi rahuldamata jätmise. Eelnevast tulenevalt peab krediidiandja tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks esile tooma, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas laenuleping kehtib. VÕS § 406 lg 6 alusel 13. oktoobril 2010 kehtestatud rahandusministri määruse nr 51 „Tarbijakrediidi kulukuse määra arvutamise kord“ lisas on välja toodud valem, mille järgi tuleb krediidi kulukuse määra arvutada. Krediidi kulukuse määra kontrollimisel tuleb arvesse võtta kõik tasud, mida tarbija peab krediidi kasutamise eest krediidiandjale tasuma. Samuti peab krediidiandja olema teinud krediidi kulukuse määra tarbijale teatavaks. Selle kohustuse täitmata jätmisel loetakse VÕS § 408 lg 4 järgi intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast.“ IPF Digital AS ja kostja vahel 01.03.2024 sõlmitud lepingu puhul on krediidi kulukuse määraks 51,78% (dtl 12). Krediidi andmise ajal kehtinud viimase kuue kuu keskmine tarbimislaenude kulukuse määr oli 17,36% ning selle kolmekordne suurus oli seega 52,08%. Seega on lepingujärgne krediidikulukuse määr väiksem kui krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmine tarbimislaenude kulukus määr. Kohus leiab, et leping on nimetatud osas kehtiv. Kohtule ei ole teada asjaolusid selle kohta, et krediidikulukuse määr oleks lepingutes märgitud ebaõigesti.
2-25-22047
18.Kohus peab hindama tarbijaga sõlmitud lepingutingimuste ja vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmist omal algatusel ka ilma kostja vastuväiteta (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas C-679/18, p-d 20-23). VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks ja seda ka hindama. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamise koormis lasub hagejal (TsMS § 232 lg 1, VÕS § 403 4 lg 13). Eelnimetatud sätetest tuleneb, et krediidiandja peab andmete hindamise tulemusena jõudma veendumusele krediidi saaja võimelisuses lepingust tulenevate kohustuste täitmisel. See tähendab, et hageja veendumuse kujunemine peab tuginema konkreetsetele faktilistele asjaolude ja olema jälgitav. Hageja peab oma väiteid tõendama. Hageja väljatoodud asjaoludele tuginedes on kohus seisukohal, et laenu andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav. Hageja on hagi p-s 4 märkinud, et kostja esitas laenutaotluses oma sissetulekuks 750 eurot, majapidamiskuluks 120 eurot, kohustusteks 22 eurot, ülalpeetavad puuduvad ning töökoht X AS (dtl 3). Kostjal jäi vabaraha 426 eurot (dtl 4). Hagi kohaselt on kostja sissetulekuid kontrollitud ka Pensioniregistrist ning tehtud maksehäirete osas kontroll Creditinfo andmebaasi (dtl 3-4). Maksehäireregistri andmetel väidetavalt maksehäired puudusid (dtl 4). Hageja kinnitas 06.05.2026 istungil, et kostja krediidivõimelisust hinnati kostja taotluses esitatud andmete ning Pensioniregistrist saadud andmete põhjal. Kostjalt konto väljavõtet ei küsitud (dtl 112). Kohus selgitas hagejale, et kohtule tuleb esitada Pensioniregistri väljavõtte loetavas kirjas. Samuti ei ole lisatud hagile tõendit, et kostja osas oleks kontrollinud andmeid maksehäireregistrist. Kohus selgitab, et üldsõnaliselt registritele ja kostja kinnitustele viitamisel, ei ole võimalik tõsikindlalt hinnata tarbija tegelikku majanduslikku seisundit. Teabe saamiseks peab krediidiandja kasutama andmekogusid (nt rahvastikuregister, pensioniregister, maksehäireregistrid, täitemenetlusregister) ja teabe, mis jääb nendest kohtadest saamata, peab ta küsima tarbijalt endalt (VÕS § 4034 lg 3). Seejuures saab krediidiandja nõuda tarbijalt endalt tõendite esitamist (nt tööandja tõend, töölepingu väljavõte, pangakonto väljavõte, rahvastikuregistri väljavõte jms). Riigikohus on oma määruses nr 2-2113098/50 punktis 18 selgitanud, et „üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.“ Antud juhul ei nähtu, et laenuandja oleks sellist piisavat kontrolli teostanud. Krediidiandja ei saa lähtuda laenutaotluse rahuldamisel üksnes kliendi esitatud informatsioonist, seda kontrollimata. Vastasel juhul ei saavutaks vastutustundliku laenamise põhimõte oma eesmärke. Esitatud asjaolude ja tõendite pinnalt võib järeldada, et laenuandja on laenusaaja väidete pinnalt pigem eeldanud tema krediidivõimelisust ning ei ole tegelikkuses kontrollinud esitatud andmete õigsust. Hageja esitatud vastustest vastutustundliku laenamise põhimõtte osas ei selgu, kuidas on võlausaldaja kostja kohustusi kogumis hinnanud ning arvestanud laenu andmisel. Krediidiandja ei ole kontrollinud kostja esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta ning andmeid ülalpeetavate kohta piisaval määral. Lisaks finantskohustuste täitmisele peab tarbijal pärast laenu võtmist olema võimalik kanda ka enda ja enda ülalpeetavate igapäevased kulud (toit, riided, eluase jms). Kohustus arvestada tarbija regulaarseid majapidamiskulusid tuleneb krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p5
2-25-22047 st 4. Eeltoodule tuginedes on kohus seisukohal, et võlausaldaja on vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud. VÕS § 4034 lg 7 neljas lause vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärgede kohaldamise üksnes juhul, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohtule ei ole esitatud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja oleks esitanud hagejale valeandmeid või jätnud nõutud andmed esitamata. Laenuandja ei saa tugineda üksnes kostja esitatud laenutaotlustes märgitud teabele, seda mõistlikult kontrollimata. Eeltoodu kokkuvõtteks on kohus seisukohal, et krediidiandja on kostjale krediidi andmisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.
19.Arvestades, et kohus on tuvastanud laenuandja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise, pidi krediidiandja tagasimaksed uuesti määrama vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7, millele kohus on tähelepanu juhtinud ka 19.01.2026 kohtunõudes. Hageja esitas 28.01.2026 ümberarvestuse, kuid kohus selgitas 29.01.2026 hagejale, et esitatud ümberarvestus ei ole kooskõlas sõlmitud lepinguga ning VÕS § 403 4 lg-ga 7. Samuti selgitas kohus, et ilma korrektse ümberarvestuseta ei ole kohtul võimalik hagi ka osaliselt rahuldada. VÕS § § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub sama paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Erialakirjanduses on selgitatud, et tagasimaksed tuleb uuesti määrata lepingu sõlmimise hetke seisuga, st enam tasutud intressi ja muude tarbija poolt makstud tasude võrra tuleb vähendada võlgnetavat põhiosa, arvestades poolte vahel kokku lepitud tingimusi (VÕS II komm (2019), § 4034 lg 7, p 3.3.a.a). Riigikohus on 2-21-13098 lahendi p-s 24 selgitanud, et krediidiandja/hageja peab kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Hageja esitas 28.01.2026 ümberarvestuse perioodi 01.03.2024-08.07.2025 osas (s.o 17 osamakset), millest nähtub, et põhiosa jääk ümberarvestuse korral on 1650 eurot, kostja on teinud tagasimakseid 775,44 eurot ning intressimäär on arvestatud VÕS § 94 alusel (dtl 79). 01.03.2024 sõlmitud lepingu kohaselt tuli krediit tagastada minimaalselt 60 kuu jooksul (dtl 12). Krediidikonto üldtingimuste (dtl 17) p 11.1 kohaselt peab kostja tegema igakuiselt makse vähemalt minimaalse kuumakse ulatuses. Minimaalse kuumakse suurust reguleerib punkt 11.2, mille kohaselt jagatakse minimaalse kuumakse arvutamiseks krediidi ja arvestatud intressi summa minimaalse kuumakse arvutamise perioodi kuude arvuga, kasutades annuiteetgraafiku meetodit. Tingimuste punkti 11.3 näeb ette, et minimaalne kuumakse arvutatakse ümber iga kord krediidilimiidi kasutusse võtmisel, krediidilimiidi muutmisel ja maksepäeva muutmisel. Hagi lisa 2 kohaselt on lepingu alusel kostjale tehtud vaid üks väljamakse 01.03.2024 kokku 1650 eurot (dtl 42) ning kostja on krediidiandjale teinud tagasimakseid 775,44 eurot (dtl 7) ja hagejale 25 eurot (dtl 112). Hageja ei ole selgitanud ega tõendanud, millal täpselt kostja viimase makse hagejale tasus. Hageja ei ole lepingust nr XXX tuleneva nõude osas esitanud korrektset ümberarvestust. Kohus ei pea hageja eest ümberarvestust tegema. Ilma vastava ümberarvestuseta ei ole kohtul võimalik hagi lepingust nr XXX tulenevate nõuete osas osaliselt rahuldada, sest hagi rahuldamiseks peab hageja tooma esile ja tõendama oma nõude aluseks olevad
2-25-22047 asjaolud, sh selle, millised ümberarvutuste järgsed maksed on muutunud sissenõutavaks (vt ka TlnRnKm 12.07.2023, 2-22-147995/15). Kohtul puudub esitatud ümberarvestuse alusel võimalus hinnata, kas kostja oleks olnud tagasimaksetega viivituses ka nõude ümberarvestuse korral. Hageja jäi oma seisukoha juurde, et leping on erakorraliselt üles öeldud 08.07.2025 seisuga (dtl 113). Hageja ei ole käesolevas asjas selgitanud ega tõendanud, et laenulepingu ülesütlemise eeldused olid täidetud. Kuivõrd hageja esitatud andmete ja tõendite alusel ei ole krediidiandja vastustundliku laenamise põhimõtet järginud, hageja ei ole esitanud VÕS § 4034 lg-ga 7 kooskõlas olevat tagasimaksete uuesti määramist (st hageja ei ole esile toonud ega tõendanud oma nõude aluseks olevaid asjaolusid, sh millised ümberarvutuste järgsed maksed on muutunud sissenõutavaks ning andmeid selle kohta, kas lepingu ülesütlemine kehtib), asub kohus seisukohale, et hageja nõuded ei ole õiguslikult põhjendatud ja on ebaselged. Kuivõrd leping on tähtajatu (dtl 12), on leping jätkuvalt kehtiv. Uut täiendavat tähtaega võlgnevuse tasumiseks ei ole hageja määranud ega uut ülesütlemisavaldust esitanud. Tarbijakrediidilepingu ülesütlemise avaldus peab olema tingimusteta ja tarbija jaoks üheselt arusaadav, mh täitmise täiendava tähtaja ja lepingu ülesütlemise kuupäeva osas (RKTKo 14.06.2016, 32-1-53-16, p 14).
20.Tartu Ringkonnakohus on 19.12.2025 kohtuotsuse p-des 10 ja 11 asjas nr 2-22-130825 jõudnud järeldusele, et hagi saab põhivõla osas rahuldada olukorras, kus kostja ei vaidle põhiosa tasumisele vastu, ka siis, kui leping on tähtajatu ja jätkuvalt kehtiv, kui hageja esitab lepingu täitmise nõude. Hageja ei ole nõude esitamisel ega ka menetluse ajal tuginenud, vähemalt alternatiivselt, lepingu täitmise nõudele ega taotlenud tulevikus sissenõutavaks muutuva võla väljamõistmist, sh ei ole hageja toonud esile lepingu täitmise nõude rahuldamiseks vajalikke asjaolusid.
21.Eelnevat arvestades on hageja lepingust nr XXX tuleneva põhivõla nõue põhjendamata ja tõendamata ning tuleb jätta rahuldamata. Kuivõrd põhjendamatu on hageja põhivõla nõue, ei kuulu rahuldamisele ka kõrvalnõuded.
22.Kohus leiab, et hageja nõuded ei ole õiguslikult põhjendatud ja on ebaselged ning hagi tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud
23.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.
24.Juhindudes TsMS § 162 lg-st 1 jätab kohus menetluskulud hageja kanda.
25.TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kuna kostja ei ole tsiviilasjas ühtegi seisukohta esitanud, saab kohus eeldada, et kostjal ei ole asjaga seonduvaid menetluskulusid tekkinud.
26.TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 4).