Muud

Taotleja on Tallinna Vanglale esitanud omapoolsed selgitused seoses taotleja suhtes alustatud distsiplinaarasjas. Tallinna Vangla koostas distsiplinaarasjas käskkirja nr 1-26/1-3/383, millega määrati taotlejale väidetava ja ette heidetava distsiplinaarsüüteo eest karistuseks pikaajaliste kokkusaamiste keeld kahe alaealise lapse ja elukaaslasega. Taotleja lapsed on 4 ja 12 aastased. Taotleja on käesolevaks ajaks esitanud vanglale oma seisukohad ja selgitused ning vangla sellest hoolimata määras karistuseks just nimelt kokkusaamiste keelu. Taotlejal on kaks väikest last ning nende väikeste kodanike jaoks on see pikaajaline suurejooneline perekonna sündmus, kus nad saavad kohtuda oma isaga. Lisaks VangS-le ja selle alusel antud määrustele tuleb vanglal oma tegevustes juhinduda lastekaitseseadusest (LasteKS) ning ÜRO lapse õiguste konventsioonist. Perekonnaseaduse kohaselt on lapsel õigus suhelda oma vanemaga ja vanemal on kohustus suhelda oma lapsega. LasteKS § 5 p 3 sätestab, et lapse õiguste ja heaolu tagamisel tuleb lähtuda ÜRO lapse õiguste konventsioonis sätestatud põhimõttest, et kõigis lapsi puudutavates ettevõtmistes tuleb esikohale seada laste huvid. LasteKS § 21 lg 1 sätestab, et kõiki last mõjutavate otsuste vastuvõtmisel, vastu võtmata jätmisel ning nende otsuse kavandamisel eri võimaluste vahel valimisel tuleb selgitada välja lapse huvid ning lähtuda otsuse tegemisel nendest kui esmatähtsast kaalutlusest. VangS ja sellega kaasnevad määrused näevad ette kinnipeetava distsiplinaarse karistamisena erinevaid karistusi nt, mh kartserkaristus, noomitus, poe keeld jne. Kõik loetletud karistusliigid on just nimelt ja ainuisikuliselt keskendunud ja määratletud kinnipeetava karistamiseks ja suunamiseks, käesoleva karistusega aga karistatakse taotleja lapsi ja elukaaslast. Taotleja elukaaslane on korduvalt olnud ühenduses kontaktinspektoriga R.Aga, kes on antud karistuse määraja. Taotleja elukaaslane on mitmel korral antud ametnikuga vestelnud ning käesoleval hetkel on ka taotleja laste ema veendunud, et hetkel soovib Hr. R.A taotleja elukaaslast karistada ja kätte maksta, kasutades ära oma ametiseisust. Vaidluse all oleva käskkirja nr 126/1-3/383 kohaselt on taotlejat juba karistatud töölt kõrvaldamisega ning lisaks veel pikaajalise kokkusaamise keelustamisega. Lisaks ei ole vangla esitanud kõiki dokumente seoses kõnealuse distsiplinaarmenetlusega seega Tallinna Vangla varjab kohtu eest taotleja poolt distsiplinaarmenetluse protokollile esitatud kirjalikku seisukohta. Taotleja tõi vanglale välja kirjalikult kõik seisukohad ning esitas ka kirjaliku palve määrata taotlejale mõni muu karistus, mis ei laieneks taotleja kooli minevate lastele. Menetlejal on VangS-st tulenevalt vähemalt viis erinevat karistamise viisi, kuid vangla menetleja valis just pikkajalise kokkusaamise keelustamise septembri kuus kui taotleja mõlemad lapsed alustavad uut õppeaastat, ning motiveeriv vestlus õppeaasta alguses teenib laste huvisid ja vajadusi. Probleem algas just nimelt distsiplinaarasja protokolli menetlemisel ning menetleja R.A isiklikust seisukohast ning tema emotsioonist tulenevalt. Hilisemalt andis vangla antud distsiplinaarasja menetlemise väidetavalt neutraalsele kolmandale osapoolele Hr. K.Õ, seega on vangla jätnud kohtule kogu vaidlusaluse menetluse dokumendid edastamata. Taotleja esitatud õiguskaitse taotlus on igati asjakohane ning lähtub laste vajadustest ja heaolust. Taotleja soovib kohustada vanglal võimaldama pikaajaliste kokkusaamiste jätkumist kuni käesoleva kohtuvaidluse lõpuni. Tallinna Vangla põhjendused esialgse õiguskaitse taotlusele on kokkuvõtvalt järgmised.

Seetõttu ei saa halduskohus ka esialgse õiguskaitse korras kohustada vanglat võimaldama Q.Ile pikaajaliste kokkusaamiste jätkumist kuni kohtuvaidluse lõpuni. Vangla hinnangul saab halduskohus käesoleval juhul vaid otsustada, kas Q.I-le määratud distsiplinaarkaristuse täideviimine tuleb esialgse õiguskaitse korras peatada või mitte. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 249 lg-st 1 tulenevalt kohus võib taotleja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse taotleja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib taotleja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Seega on erinormi - esialgse õiguskaitse - kohaldamise eesmärk tagada kohtuotsuse täitmine. Kohtupraktika (Riigikohtu 22.09.2014 määrus haldusasjas nr 33-1-59-14, p 11) kohaselt on esialgse õiguskaitse kohaldamine vajalik siis, kui esineb kahjuliku tagajärje oht, kaebus ei ole ilmselgelt perspektiivitu ning kahjulike tagajärgede kõrvaldamine pole mõistlikul viisil võimalik. Esialgse õiguskaitse vajaduse vältimatuteks eeltingimusteks on subjektiivse õiguse olemasolu, mida esialgse õiguskaitsega soovitakse kaitsta, ning oht selle õiguse kahjustamiseks juba kohtumenetluse ajal (samas, p 12). Käesoleval juhul taotluse rahuldamata jätmine taotlejale selliseid tagajärgi endaga kaasa ei too. Taotlejalt ei ole jäädavalt ära võetud võimalust kohtuda pikaajalise kokkusaamise raames oma perega. Karistusena jääb vahele vaid üks pikaajaline kokkusaamine. Vangla sisekorraeeskirja § 45 kohaselt tuleb kinnipeetavale võimaldada vähemalt üks pikaajaline kokkusaamine poole aasta jooksul. Kord poolaastas on küll seadusega sätestatud miinimum, kuid kinnipeetaval puudub ka subjektiivne õigus nõuda kokkusaamise võimaldamist iga kuu. Q.I-l on 2026. a toimunud ( 18.04.2026, 09.05.2026, 04.07.2026) kolm pikaajalist kokkusaamist X.Xga ja lastega. Seega on ta esimesel poolaastal saanud kaks ja teisel poolaastal juba ühe pikaajalise kokkusaamise ehk seadusest tulenev miinimum on talle käesolevaks ajaks juba võimaldatud ja tal on võimalik tulevikus veel pikaajalisi kokkusaamisi taotleda. Lisaks on tal võimalik taotleda lühiajalisi kokkusaamisi, sh klaasist vaheseinaga eraldamata lühiajalisi kokkusaamisi. Senini ei ole Q.I seda võimalust kasutanud. Samuti on võimalik teha videokõnesid, mida Q.I ka regulaarselt kasutab ning lähedastele kirjutada ja helistada. Q.I väide, et vangla karistab sellega tema lapsi, ei ole asjakohane. Q.I võtab ise distsipliini rikkudes riski, et ta võibolla ei saa oma lähedastega kokkusaamist, sest ta on teadlik distsiplinaarkaristustest, mida vangla võib talle määrata. Asjaolu, et Q.I-l on lapsed, ei välista talle distsiplinaarkaristuseks kokkusaamise keelu määramist. Sellist erandit VangS § 63 lg 1 p 2 ei tee. Vangla peab saama distsipliinirikkumise korral reageerida adekvaatse karistusega. Vangla on 07.09.2026. a käskkirjaga nr 1-26/1-3/383 karistuse valikut põhjendanud. Ka kohus peab arvestama esialgse õiguskaitse kohaldamise otsustamisel avalikku huvi tagada vanglas distsipliin ja julgeolek. Vastavalt VangS § 65 lõikele 1 pööratakse distsiplinaarkaristus üldjuhul täitmisele kohe. Samas lõike 6 kohaselt distsiplinaarkaristust ei täideta, kui seda ei ole pööratud täitmisele kaheksa kuu jooksul arvates distsiplinaarkaristuse määramisest. Kuna distsiplinaarkaristuse mõju nii konkreetsele kinnipeetavale kui ka üldpreventiivselt on suurim siis, kui karistus täidetakse kohe, on oluline, et karistuse kandmist teadmata ajaks edasi ei lükata. Arvestades kohtute ülekoormatust, võib kohtuvaidlus toimuda aastaid ja õiguskaitse kohaldamise võib tekkida olukord, et vanglal ei olegi võimalik karistust täitmisele pöörata ja kinnipeetav pääseb igasuguste tagajärgedeta distsiplinaarkaristuse toimepanemisel.

KOHTU PÕHJENDUSED

nõudeid. Esialgse õiguskaitse korras on taotleja soovinud kohustada vanglal võimaldama pikaajaliste kokkusaamiste jätkumist kuni käesoleva kohtuvaidluse lõpuni. Kohus selgitab, et kuna käesolevaks ajaks on distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri välja antud, oleks taotleja eesmärgi saavutamiseks kohane esialgse õiguskaitse abinõu selle distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja kehtivuse või täitmise peatamine (HKMS § 251 lg 1 p 1). Kuna antud juhul soovib taotleja, et vangla lubaks jätkuvalt pikaajalistele kokkusaamistele kohtumenetluse ajal, tõlgendab kohus esialgse õiguskaitse taotlust selliselt, et taotleja soovib Tallinna Vangla 07.09.2026. a käskkirja nr 1-26/1-3/383 täitmise peatamist. HKMS § 249 lg 1 sätestab, et kohus võib taotleja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse taotleja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib taotleja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Esialgse õiguskaitse eesmärgiks on ära hoida olukord, kus põhivaidluse positiivne lahendus ei ole kaebuse esitajale enam tulemuslik, ehk kindlustada vaieldavad õiguspositsioonid põhivaidluse ajaks. Riigikohtu halduskolleegium on oma kohtumääruse nr 3-21-2241 p 15 selgitanud, et esialgse õiguskaitse kohaldamise esmane eeldus on esialgse õiguskaitse vajadus – olukord, kus taotleja õiguste kaitse oleks ilma koheste abinõudeta hiljem oluliselt raskendatud või võimatu (HKMS § 249 lg 1 esimene lause). Esialgse õiguskaitse vajadus esineb siis, kui on oht, et esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmine toob taotlejale kaasa pöördumatud või hiljem raskesti kõrvaldatavad tagajärjed ehk esineb reaalne kahjulik tagajärg taotlejale, mida tuleb kiiresti tõrjuda. Kui esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisega taotleja jaoks mingeid nn pöördumatuid/kahjulikke tagajärgi ei kaasne, on tegu esialgse õiguskaitse vajaduse puudumisega (Tartu Ringkonnakohtu 23.12.2023 otsuse nr. 3-23-2409 p 9).

arvestanud distsipliinirikkumise iseloomu ja laadi, selle korduvust ning isiku suhtumist rikkumisse. Taotleja pole ise ka otseselt vastu vaielnud, et ta ebasündsaid väljendeid inspektor- kontaktisiku juuresolekult kasutas, kuid on välja toonud, et vangla oleks saanud taotleja karistamiseks määrata talle mõnda teist liiki distsiplinaarkaristuse. Kohtule arusaadavalt oli pikaajalise kokkusaamise keelu määramise ajal taotlejal juba üks kehtiv distsiplinaarkaristus, milleks oli noomitus. Kuna noomitus ei ole taotlejat vajalikul viisil mõjutanud, on põhjendatud noomitusest rangem karistus, milleks on muuhulgas pikaajalise kokkusaamise keeld. Vangla kaalus taotleja karistamist ka isikliku raadio, televiisori või muu vajaliku elektriseadme kasutamise keelamisega kuni 45 päevaks, kuid ka see karistus taotleja puhul oma eesmärki ei täidaks. Taotlejal on olemas kambris vaid veekeetja. Kuna ka eluosakonnas on veekeetja, mida taotleja saaks nii või teisiti kasutada, siis kambris veekeetja keelamine oma eesmärki ei täidaks. Järgnevalt on võimalik ühe lühiajalise või pikaajalise kokkusaamise keelamine. Kuna taotlejal oli kokku lepitud pikaajaline kokkusaamine, on kokkusaamise ühekordne keelamine piisav mõjutusvahend saatmaks taotlejale signaali, et Tallinna Vangla kodukorra punktid on taotlejale täitmiseks. Lisaks kinnipeetaval, kes paneb toime distsiplinaarsüüteo, tuleb paratamatult arvestada, et tulenevalt VangS § 63 lg 1 p-st 2 võib vangla talle määrata distsiplinaarkaristusena pikaajalise kokkusaamise keelamise. Vangla peab saama distsipliinirikkumise korral reageerida adekvaatse karistusega. Antud juhul nõustub kohus, et kõige adekvaatsem karistus on ühe pikaajalise kokkusaamise keelamine. Taotleja toob välja, et ta juba kaotas töö köögis, mistõttu on teda juba karistatud, kuid kohtule arusaadavalt ei eemaldatud taotlejat tööde tegemiselt vaid taotleja suunati ümber teisele tööle, sest ta üritas enda kambrisse viia kellelegi teisele mõeldud toitu. Vaidlustatud käskkirjas on välja toodud karistuse määramise kaalutlused ja valitud karistuse põhjendused. Kohus ei näe, et vastustaja oleks teinud karistamise otsustamisel või karistuse valikul ilmselgeid kaalumisvigu. Karistamise eesmärk on välja toodud ja asjakohane. Määratud karistus ei ole ülemäärane toime pandud rikkumist ja varasemat distsiplinaarkaristust arvestades.

Janek Laidvee kohtunik

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.