1.Rahuldada B.N hagi W.J ja W.Z vastu neilt solidaarselt võla ja viivise nõudes.
2.Mõista W.J-ilt B.N kasuks välja 4617,60 eurot, sh põhivõlg summas 4000 eurot ja 11.09.2026. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis summas 617,60 eurot.
3.Mõista W.J-ilt B.N kasuks välja alates 12.09.2026. a viivis 4000 euro suuruselt põhivõlalt 0,02% päevas kuni põhivõla nõude täitmiseni.
4.Jätta rahuldamata B.N hagi W.J vastu viivise nõudes suuremas ulatuses.
5.Jätta täielikult rahuldamata B.N hagi W.Z vastu võla ja viivise nõudes.
6.Jätta asja menetluskulud pooles ulatuses B.N kanda ja pooles ulatuses W.J kanda.
7.Mõista W.J-ilt B.N kasuks välja menetluskulud summas 280 eurot.
8.W.J-il tuleb temalt resolutsiooni punktis 7 B.N kasuks välja mõistetud menetluskuludelt tasuda viivist alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
9.Toimetada kohtuotsus pooltele kätte. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib pool esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva 1 (6)
jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.B.N esitas 01.10.2025. a W.J-i Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse W.J-ilt ja W.Z-ilt 6246,49 euro saamiseks. Kohus tegi 02.10.2025. a võlgnikele makseettepaneku, mille peale viimased esitasid vastuväited. Seoses võlgnike vastuväitega otsustas W.J-i Maakohus 18.11.2025. a määrusega maksekäsu kiirmenetluse lõpetada ja anda asja üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.09.12.2025. a esitas B.N (hageja) Tartu Maakohtule oma nõude W.J (kostja I) ja W.Z (kostja II) vastu hagiavalduse vormis. Hageja taotleb hagiavalduses, et kohus mõistaks kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja põhivõla summas 4000 eurot ja lisaks viivise 01.12.2025. a seisuga summas 439,20 eurot ja edasiulatuvalt alates 02.12.2025. a viivise 0,02% päevas kuni nõude täitmiseni. Hagi asjaolude kohaselt sõlmis hageja kostjatega 04.01.2024. a lepingu, mille kohaselt andis hageja kostjale I laenu summas 10 000 eurot ja kostja I kohustus hagejale laenu tagastama osade kaupa, lõpptähtajaga 01.07.2024. a, ja maksma intressi kokku summas 2000 eurot, ning kostja II võttis piiramatu vastutuse solidaarselt kostjaga I laenulepingust tulenevate kostja I kohustuste täitmise eest hageja ees. Laenulepingu järgi pidi kostja I tasuma hagejale laenusumma ja intressi, kokku 12 000 eurot järgmise graafiku alusel: 1) 20.03.2024. a 3000 eurot; 2) 20.04.2024. a 3000 eurot; 3) 20.05.2024. a 3000 eurot ja 4) 01.07.2024. a 3000 eurot. Kostja I rikkus laenulepingust tulenevat maksekohustust. Kostja I lõpetas tagasimaksed 2024. aasta suvel. Kostja on maksnud hagejale kokku 6000 eurot, mille hageja on arvestanud põhivõla katteks. Kostjal on tähtaegselt tagastamata laenu põhiosa 4000 eurot. Hageja nõuab kostjalt I kui põhivõlgnikult ja kostjalt II kui käendajalt tagastamata laenu põhiosa ning viivist 0,02% päevas alates 01.06.2024. a kuni nõude täitmiseni. Hageja on arvestanud 01.12.2025. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise suuruseks 439,20 eurot. Hageja märkis hagiavalduses, et soovib asja lahendamist kirjalikus menetluses.
3.Tartu Maakohus võttis hagi 07.01.2026. a määrusega menetlusse ja kohustas kostjaid hagile kirjalikult vastama 14 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagimaterjalid koos hagi menetlusse võtmise määrusega toimetati kostjale II elektrooniliselt kätte 08.01.2026. a ja kostjale I vastavalt 15.01.2026. a. Seega saabus kohtu poolt määratud tähtaeg hagile vastamiseks kostjale II 22.01.2026. a ning kostjale I vastavalt 29.01.2026. a.
4.Kostja II, W.Z määratud tähtaja jooksul hagile ei vastanud.
5.Kostja I, W.J, esitas 20.01.2026. a kohtule kirjaliku vastuse, milles teatab, et kostjad hagi ei tunnista ja vaidlevad hagile vastu. Kostja I märgib, et hageja nõue põhineb ebaõigel faktilisel väitel nagu oleks laenu põhiosa 4000 eurot tasumata. Kostja I väitel on ta tasunud hagejale kogu laenusumma, sh vaidlusaluse 4000 euro suuruse osa sularahas. Kostja I väitel tasus ta antud summa hagejale sularahas 2025. aasta juulikuus. Maksmine toimus Tartu Ülikooli kliiniku parklas, kus viibis tunnistajana ka kostja II, kes on käendaja. Seega leiavad kostjad, et hagejal puudub nende vastu kehtiv ja sissenõutav nõue ning hagi tuleb jätta rahuldamata. Kostja I märgib, et kostjad on nõus kirjaliku menetlusega.
2 (6)
10.Hageja esitas 10.02.2026. a kohtule kirjaliku arvamuse, milles teatas, et ei nõustu kostjate vastuväitega nagu oleks kostja I tasunud hagejale 4000 eurot sularahas ning jääb hagiavalduses esitatud nõuete juurde.
11.Kohus otsustas 15.06.2026. a määrusega lahendada asja kirjalikus menetluses. Kohus selgitas määruses hageja nõuete õiguslikke aluseid ja poolte tõendamiskoormust ning määras pooltele tähtaja täiendavate avalduste ja dokumentide esitamiseks 21 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Kohtumäärus toimetati pooltele kätte, vastavalt hagejale 15.06.2026. a, kostjale II 16.06.2026. a ning kostjale I 05.07.2026. a. Pooled kohtu määratud tähtaja jooksul midagi kohtule ei esitanud.
KOHTU SEISUKOHT
12.Kohus leiab, et asi on võimalik lahendada sisuliselt kohtuotsusega. Kohus on seisukohal, et B.N (hageja) hagi W.J (kostja I) vastu võla ja viivise nõudes on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt ning põhjendatud ei ole ja täies ulatuses tuleb jätta rahuldamata hagi W.Z (kostja II) vastu.
12.1.Kohus tegi poolte esitatu alusel kindlaks alljärgnevad vaidlustamata asjaolud:
Hageja ja kostjad sõlmisid 03.01.2024. a laenu- ja käenduslepingu (dtl 41-42), mille kohaselt kohustus hageja laenuandjana andma kostjale I laenu summas 10 000 eurot, kostja I laenusaajana kohustus tagastama hagejale laenusumma koos fikseeritud intressiga summas 2000 eurot, kokku 12 000 eurot, nelja osamaksena, sh 20.03.2024. a 3000 eurot, 20.04.2024. a 3000 eurot, 20.05.2024. a 3000 eurot ja 01.07.2024. a 3000 eurot, ning kostja II käendajana võttis kohustuse vastutada lepingust tulenevate laenusaaja kohustuste täitmise eest solidaarselt laenusaajaga.
Hageja laenuandjana täitis laenulepingust tuleneva kohustuse ja maksis kostjale I välja laenusumma 10 000 eurot.
Hageja väitel maksis kostja I talle laenulepingu alusel tagasi kokku 6000 eurot, mille hageja arvestas põhivõla katteks. Hageja nõuab hagis solidaarselt kostjalt I kui laenusaajalt ja kostjalt II kui käendajalt tagastamata laenu põhiosa summas 4000 eurot ja viivist summa tasumisega viivitamise eest 0,02% päevas alates 01.06.2024. a kuni nõude täitmiseni. Kostja I on esitanud kohtule vastuse, milles hagi ei tunnista ja vaidleb hagile vastu. Oma vastuväidetes tugineb kostja I sellele, et laenulepingust tulenev kohustus hageja ees on täielikult täidetud. Kostja II hagile vastanud ei ole. Kohus käsitleb järgnevalt hageja nõudeid kostja I vastu ja seejärel hageja nõudeid kostja II vastu.
9.2.Hageja ja kostja I vahel on laenulepingust tulenev võlasuhe. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma. VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 82 lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel.
3 (6)
VÕS § 108 lg 1 näeb ette, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult ka viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Tulenevalt VÕS § 108 lg-st 1 ja § 113 lg-st 1 on hageja põhivõla ja viivise nõude eelduseks see, et kostja I on rikkunud laenulepingust tulenevat maksekohustust. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kohaselt peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Nimetatud sätte järgi peab hageja tõendama hagi aluseks olevaid asjaolusid. Kostjad peavad oma vastuväiteid tõendama. Kostjad ei ole vaidlustanud seda, et hageja täitis omalt poolt 03.01.2024. a sõlmitud laenulepingust tuleneva kohustuse ja andis kostjale I laenu summas 10 000 eurot. Lepingu järgi oli kostjal I kohustus kogu laenusumma tagastada hiljemalt 01.07.2024. a. Hageja väitel on kostjal I tasumata laenu põhiosa summas 4000 eurot. Kostja I väitel on ta kogu laenu hagejale tagastanud. Kohus leiab, et kostja I väited laenu täies ulatuses tagastamise, sh 4000 euro sularahas tasumise kohta, on paljasõnalised ja tõendamata. Kohus selgitas 15.06.2026. a määruses kostjale tema kohustust oma vastavaid väiteid tõendada, aga kostja mingeid tõendeid ei esitanud. Kuna kostja I ei ole tõendanud vastupidist, siis saab lugeda, et kostjal I on tasumata hagejale laenu põhiosa summas 4000 eurot. Laenu tagastamise lõpptähtaeg oli 01.07.2024. a. Seega saab lugeda, et kostja I on laenulepingust tulenevat kohustust rikkunud ja hagejal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et hageja nõue kostja I vastu põhivõla summas 4000 eurot nõudes on asjaoludega õiguslikult põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kohus leiab, et hageja viivise nõue kostja I vastu on põhjendatud osaliselt. Tulenevalt VÕS § 113 lg-st 1 saab nõuda viivist arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest. Poolte vahel sõlmitud laenulepingu kohaselt kohustus kostja I tagastama hagejale laenusumma 10 000 eurot koos fikseeritud intressiga 2000 eurot, kokku 12 000 eurot osamaksetena järgnevalt: 20.03.2024. a 3000 eurot, 20.04.2024. a 3000 eurot, 20.05.2024. a 3000 eurot ja 01.07.2024. a 3000 eurot. Hageja nõuab tagastamata laenu põhiosalt, 4000 eurolt, viivist alates 01.06.2024. a. Sealjuures ei ole hageja selgitanud, miks tema arvates 4000 euro suuruse laenu põhiosa tagastamise kohustus muutus sissenõutavaks alates 01.06.2024. a. Seetõttu leiab kohus, et põhjendatud ei ole hageja viivise nõue enne laenu tagastamise lõpptähtaega, s.o 01.07.2024. a ja põhjendatud on viivise nõue alates laenu tagastamise lõpptähtaja möödumisest, s.o alates 02.07.2024. a. Kohus leiab, et põhjendatud on hageja nõutav viivise määr, s.o 0,02% põhivõlalt päevas. VÕS § 113 lg 1 teine lause sätestab, et viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Sama paragrahvi kolmas lause näeb erisusena ette, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.
4 (6)
Hageja nõutav viivise määr jääb alla VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määra ning on seega põhjendatud. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Eeltoodut arvestades on põhjendatud mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis põhivõlalt 0,02% päevas alates 02.07.2024. a kuni nõude täitmiseni. Tulenevalt TsMS §-st 367 mõistab kohus viivise välja kohtuotsuse tegemise aja seisuga kindla summana ja edasiulatuvalt protsendina põhinõudelt. Perioodi eest alates 02.07.2024. a kuni 11.09.2026. a (k.a) kujuneb 4000 euro suuruselt põhivõlalt viivis määras 0,02% päevas kokku summas 617,60 eurot, mille kohus kindla summana kostjalt I hageja kasuks välja mõistab. Edasiulatuvalt mõistab kohus kostjalt I hageja kasuks välja viivise 0,02% põhivõlalt päevas kuni põhivõla nõude täitmiseni.
9.3.Kohus leiab, et hageja nõuded solidaarselt kostja II vastu võla ja viivise nõudes ei ole asjaoludega õiguslikult põhjendatud. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Seetõttu, kuigi kostja II ei ole hagile vastanud ega esitanud nõudele vastuväiteid, peab kohus andma hinnangu kostjaga II sõlmitud käendustehingu, millele hageja kostja II vastu nõude alusena tugineb, kehtivusele. VÕS § 143 lg 1 järgi on käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik, tarbijakäendusleping. VÕS § 143 lg 2 näeb ette, et tarbijakäendusleping on tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 84 lg-le 1 ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Kostja II puhul on tegemist füüsilise isikuga ja hageja esitatust nähtuvalt ei ole kostjaga II lepitud kokku tema rahalise vastutuse maksimumsummas. Seetõttu hindab kohus, et kostjaga II sõlmitud käendusleping on VÕS § 143 lg 2 alusel tühine ja tulenevalt TsÜS § 84 lg-st 1 ei ole sellel algusest peale õiguslikke tagajärgi, mistõttu ei ole ka hageja solidaarnõue kostja II vastu põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
9.4.Kõike eeltoodut arvestades rahuldab kohus hagi osaliselt. Kohus rahuldab osaliselt hagi kostja I vastu ja mõistab kostjalt I hageja kasuks välja 4617,60 eurot, sh põhivõlg summas 4000 eurot ja kohtuotsuse tegemise aja, s.o 11.09.2026. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis summas 617,60 eurot. Lisaks mõistab kohus kostjalt I hageja kasuks välja viivise 4000 euro suuruselt põhivõlalt edasiulatuvalt alates 12.09.2026. a 0,02% päevas kuni põhivõla nõude täitmiseni. Hageja viivise nõude kostja I vastu suuremas ulatuses jätab kohus rahuldamata. Hageja nõude kostja II vastu võla ja viivise nõudes jätab kohus täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulude jaotus
9.5.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 märgib kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 näeb ette, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.
5 (6)
Kohus rahuldab hagi osaliselt kostja I vastu ja jätab täielikult rahuldamata hagi kostja II vastu. Hagi kostja I vastu rahuldab kohus ca 96% ulatuses. Arvestades, et hageja esitas nõuded kostjate vastu solidaarselt, samuti arvestades kostja I vastu esitatud hagi rahuldamise ulatust ja seda, et kostja II vastu esitatud solidaarsed nõuded jäävad täielikult rahuldamata, on kohtu hinnangul õiglane jätta pool menetluskuludest hageja kanda ja pool menetluskuludest kostja I kanda.
9.6.TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab kohus kohtuotsuses kindlaks hüvitatavate menetluskulude suuruse. Hageja teadaolevateks menetluskuludeks on hagilt tasutud riigilõiv. Kohus tegi kindlaks, et hagilt on tasutud kokku riigilõivu summas 677,39 eurot, sh on hageja eest tasutud maksekäsu kiirmenetluses riigilõivu 187,39 eurot ja hageja ise on tasunud hagimenetluses täiendavalt riigilõivu 490 eurot. Vastavalt riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg-le 1 tasutakse hagilt riigilõivu lähtuvalt hagihinnast sama seaduse lisa 1 järgi või kindla summana. TsMS § 124 lg 1 kohaselt määratakse raha maksmisele suunatud hagi puhul hagihind nõutava rahasummaga. TsMS § 133 lg 1 järgi arvutatakse hagihind põhinõude ja kõrvalnõuete järgi. Sama paragrahvi lõige 2 näeb ette, et sama seadustiku §-s 367 sätestatud kõrvalnõude hagihinna arvutamisel liidetakse hagi esitamise seisuga arvestatud viivise summale summa, mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivise summale. Arvestades hageja nõudeid, on TsMS §§-de 124 lg 1, 133 lg-de 1 ja 2 kohaselt hagihind 4731,20 eurot. Hagi esitamise ajal kehtinud RLS Lisa 1 kohaselt kuulus hagilt hinnaga 4501 eurot kuni 5000 eurot tasumisele riigilõiv summas 560 eurot. Hageja on tasunud hagilt riigilõivu kokku 677,39 eurot, s.o 117,39 eurot ettenähtust enam. TsMS § 150 lg 1 p 1 kohaselt tagastatakse riigilõiv enam tasutud osas, kui riigilõivu on tasutud ettenähtust rohkem. Vastavalt TsMS § 150 lg-le 4 tagastab kohus riigilõivu üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõivu tasuti. Seega enam tasutud riigilõivu tagastamiseks tuleb hagejal esitada kohtule taotlus, kus muu hulgas on märgitud andmed pangakonto kohta, kuhu raha tagastamist soovitakse. TsMS § 150 lg 6 kohaselt lõpeb riigilõivu tagastamise nõue kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist. Riigilõivu summas 560 eurot saab lugeda hageja põhjendatud menetluskuluks. Vastavalt menetluskulude jaotusele mõistab kohus pool hageja menetluskulust, s.o 280 eurot kostjalt I hageja kasuks välja. Ülejäänud pooles osas jääb riigilõiv hageja enda kanda. Hageja taotlusel ja TsMS § 177 lg 4 alusel märgib kohus otsuses, et kostjal I tuleb temalt välja mõistetud menetluskuludelt tasuda viivist alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Kristiina Kask Kohtunik
6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.