17. september 2026, Tartu kohtumaja, vaheotsus aegumise kohaldamiseks
Tsiviilasja number
2-25-11324
Tsiviilasi
Intsu Talu OÜ hagi Ilu Vägi OÜ vastu võlgnevuse väljamõistmiseks.
Tsiviilasja hind
15 759,37 eurot
Menetlusosalised ja nende Hageja: Intsu Talu OÜ (registrikood: XXX e-post: XXX). esindajad Hageja lepingulised esindajad: vandeadvokaat Jaanika ReilikBakhoff ja vandeadvokaadi abi Geelia Grauen (Advokaadibüroo Pallo&Partnerid, e-post: XXX). Kostja: Ilu Vägi OÜ (registrikood: XXX, e-post: XXX; seaduslik esindaja P.N). Kostja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Aldo Vassar (Advokaadibüroo LINDEBERG, e-post: XXX). Kohtuistungi toimumise aeg Protokollija
2. september 2026 Istungisekretär Krisli Koženkova
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata Intsu Talu OÜ hagi Ilu Vägi OÜ vastu võlgnevuse väljamõistmiseks.
2.Jätta menetluskulud Intsu Talu OÜ kanda.
3.Välja mõista Intsu Talu OÜ-lt Ilu Vägi OÜ kasuks menetluskulud summas 2653,75 eurot.
4.Välja mõista Intsu Talu OÜ-lt Ilu Vägi OÜ kasuks menetluskuludelt viivis võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni. Otsus toimetada kätte menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest (TsMS § 630 lg 1, § 632 lg 1, § 633 lg 1). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima; vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6, § 633 lg 7). Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse
põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6). HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED (dtl 2-7, 65-71, 221-230).
1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Intsu Talu OÜ (hageja, endine FIE B.X ) ja Ilu Vägi OÜ (kostja, endine P.N XXX OÜ) 21.12.2017 haldusteenuse osutamise lepingu (edaspidi leping), mille kohaselt anti hagejale kuuluv kasvuhoone osa kasutamiseks kostjale köögivilja kasvatamiseks majandus- või kutsetegevuse raames. Leping jõustus allakirjutamise momendist ning kehtib tähtajatult.
2.Kuivõrd leping ei olnud enam kummalegi poolele vajalik, edastas hageja kostjale 09.04.2025 ettepaneku leping poolte kokkuleppel lõpetada ning tasuda lõpparve nr 25002 summas 13 564,84 eurot 30 päeva jooksul. Lõpparve hõlmas X transporti Xst ning istutamist aastatel 2018, 2019 ning 2020. Lepingu järgi hüvitab kostja muud haldusobjekti kasutamisega otseselt seotud kulud (s.h noortaimed, väetised, bioloogiline taimekaitse, taimekasvatus tarvikud, materjalid jms) ja arve tuleb tasuda 30 päeva jooksul alates arve kättesaamisest.
3.Hageja ei nõustu kostjaga, et leping lõppes 2020. a ning rahaline nõue on aegunud. Pooled ei ole ühtegi kirjalikku avaldust üksteisele esitanud (v.a 09.04.2025 ettepanek), leping on kehtiv. Hageja on endiselt nõus lepingu kokkuleppel lõpetama kui kostja sellega nõustub. Vastasel juhul loeb hageja lepingu erakorraliselt VÕS § 196 alusel üles öelduks, kuivõrd kostja on rikkunud tasu maksmise kohustust.
4.Tasu ei ole aegunud, kuivõrd lepingu punkt 4.2 jj ei ole määratud, millise tähtaja jooksul tuleb arve esitada. Tasumise tähtaega reguleerib punkt 4.5, mis ütleb, et selleks on 30 päeva pärast arve kättesaamist. Kuna arve koostati, väljastati ja toimetati kostjale kätte 09.04.2025 hakkas sellest päevast jooksma ka 30-päevane tähtaeg.
5.Vastuseks kostja vastuväidetele selgitab hageja, et kostja kui äriühingu asutas P.N eesmärgiga alustada isikliku ja eraldiseisva ettevõtlusega. Hageja abistas kostjat ja lubas lepingu alusel kasutada oma kasvuhoonet, müüs talle edasi osad enda tellitud taimed ning aitas nõu ja vajadusel jõuga taimede kasvatamisel. Selleks, et saada endale isiklik kasuhoone edaspidiseks tootmiseks taotles kostja 2019. a PRIA-lt toetust, millest keelduti, kuna PRIA nõue oli, et kostjal peaks juba olema oma pind, kus toota ja toetuseks kvalifitseerumiseks ei saanud kostja toota hagejale kuuluvas kasvuhoones. Pärast PRIA-lt keeldumise saamist tegutses kostja edasi ja sõlmis 01.04.2019 halduslepingu lisa 2, millega suurendas renditavat kasvuhoone pinda 1275 ruutmeetrile. 2020. a pandi maha sama palju taimi kui 2019. a, kuid 2020. a algas koroonakriis, hooajatöölisi ei saanud, tekkis rida muid probleeme, mistõttu kostja otsustas sellest ettevõtlusest siiski loobuda.
6.Poolte vaheline leping ei ole näilik. Kostja on tasunud hagejale 2018. a kuni 2020. a mitmeid arveid. Leping oli kehtiv ning seda täideti pika aja jooksul, sh kaks hooaega pärast PRIA-lt keelduva otsuse saamist kuni koroonakriisiga alanud hooaja lõpuni.
7.Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlg 13 564,84 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 268,58 eurot, tulevikus tekkiv viivis 0,03% päevas, varaline kahju õigusabikulude näol 440 eurot ja sellelt arvestatav viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE (dtl 43-54, 203-208, 243, 246).
8.Kostja hagiga ei nõustu ja palus istungil teha vaheotsus, millega kohaldada haginõude suhtes aegumist. Kostja on seisukohal, et 2020. aastal hakkas aegumine kulgema või isegi kui lugeda, et aegumine hakkas kulgema 2021. aastal, siis on ikkagi hagi TsÜS § 147 lg 3 järgi aegunud. Hageja on ise möönnud, et kostja ei kasutanud enam kasvuhoonet ega maad. 20212
2025 tegevus puudus. Oleks pidanud mõistliku aja jooksul arve esitama. Seadus näebki ette, et aegumine algab selle kalendriaasta lõppemisest.
9.Kostja vastuväidete kohaselt on tegemist näilise tehinguga eesmärgiga saada PRIA-lt toetust põllumajandusettevõtete tulemuslikkuse parandamise investeeringuks. Selle tarvis asutasid asjaosalised uued äriühingud, sõlmisid fiktiivsed ja näilikud lepingud, aga toetust ei saadud, sest PRIA sai plaanist aru ehk tuvastas, et tegemist ei olnud P.N X OÜ müügituluga, vaid lõplik kasusaaja oli ikkagi Intsu Talu.
10.Fiktiivsete arvete esitamine toimus väidetava lepingu alusel aastatel 2017-2020 ehk lõppes peale PRIA negatiivset otsust. Peale PRIA otsust ehk alates 2020. aastast ei ole hageja kostjale ühtegi arvet väljastanud. P.N X OÜ igasugune tegevus lõppes 2020. aasta lõpus.
11.Kostja leiab, et tegelikult ei ole ta mitte kunagi ühtegi kehtivat lepingut sõlminud. Samas on kostja hinnangul leping lõppenud aastal 2020 konkludentselt, sest peale seda ei ole pooled lepingut täitnud ega mitte mingisugust huvi täitmise osas üles näidanud. Lepingus lepiti kokku täitmise tähtajas ehk teenuse osutamise ja sellega seonduvate kulude eest tuli tasuda igakuiselt. 2018-2020 aastatel osutatud teenused ning nende eest tasu maksmise kohustused muutusid sissenõutavaks igakuiselt ehk kuu lõppedes muutus möödunud kuu eest teenuse osutamise tasu ning kulude hüvitamise tasu sissenõutavaks. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat, mistõttu kõik sellised võimalikud ja väidetavad nõuded on tänaseks päevaks ammu aegunud.
12.Eluliselt on ebausutav, et teenusepakkuja jätaks arved esitamata. Seega tuleb arvestada hageja käitumisega pärast nn lepingu sõlmimist, kuna hageja ei ole üle 5 aasta arveid väljastanud, siis järelikult on hageja lähtunud ka põhimõttest, et puudub igasugune lepinguline alus arvete väljastamiseks ehk leping oli ammu lõppenud. Hageja tuginemine lepingu punktidele ja nende kohaldamine, mis käsitlevad tasu maksmist, oleks vastuolus hea usu põhimõttega, sest hageja ei ole mitte kordagi näidanud üles huvi arvete esitamiseks või väidetava osutatud teenuse eest raha küsimisel. HAGEJA SEISUKOHT AEGUMISE OSAS (dtl 243, 246)
13.Hageja ei vaidle vastu vaheotsuse tegemisele, kuid leiab, et nõue ei ole aegunud. Pooltel oli kokkulepe, et arve esitatakse hiljem, kuna oli COVID periood, kus kõik pandi pausile ja oodati ära, mis saab. Siis tuli teadmine, et ei saa jätkata ja esitati arve tähtaegselt. Arve on esitatud noortaimede eest. Nõue muutus sissenõutavaks arve esitamisega. Arve esitati 04.04.2025 ja lepingu kohaselt on kostjal õigus tasuda 30 päeva ja makse tähtaeg oli 04.05.2025.
14.Vastuseks kostjale selgitab hageja, et lepinguline suhe kestis edasi mis tähendabki seda, et ei olnud vajadust esitada arvet enne kui leping on lõpetatud. Nõue ei ole aegunud, sest noortaimede osas ei olnud kokkulepet, et see muutub varasemalt sissenõutavaks enne arve esitamist.
KOHTU SEISUKOHT
15.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lg 3 järgi kohus võib teha vaheotsuse ka taotluse kohta aegumise kohaldamise taotluse suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle.
16.Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 143 kohaselt võtab kohus või muu vaidlust lahendav organ nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel.
17.Hageja nõuab kostjalt poolte vahel 21.12.2017 sõlmitud haldusteenuse osutamise lepingu nr 211217 (dtl 9-13) alusel 04.04.2025 esitatud arvest nr 25002 (dtl 18) tulenevat võlgnevust. Kostja vastuväidete kohaselt on nõue aegunud.
18.Kuigi kostja on esitanud ka lepingu näilikkuse vastuväite ja selle üle on pooltel vaidlus, ei pea kohus aegumise vastuväite lahendamisel vajalikuks hinnata lepingu võimalikku näilikkust, kuna see asjaolu ei mõjutaks järeldust nõude aegumise osas ega oma tähendust aegumise vastuväite lahendamisel.
19.Poolte vahel sõlmitud lepingu ja selle 01.04.2019 lisa 2 (dtl 74) p-st 2.1 nähtuvalt oli lepingu objektiks kasvuhoonest algselt 150m2 ja pärast lisa 2 sõlmimist 1275m2 suurune osa, mida kostja võis kasutada oma majandus- ja kutsetegevuses köögivilja kasvatamiseks. Kostja kohustus lepingu p 4.1 järgi maksma üldise korrashoiu tagamise eest tasu 85 eurot kuus, perioodil aprill-oktoober ning hüvitama kasutamisega seotud kommunaalteenused vastavalt tarbitud teenustele (p 4.2.1) ja muud kasutamisega seotud otsesed kulud (p 4.2.2).
20.Asjaoludest ja lepingu olemusest nähtuvalt on tegemist segatüüpi lepinguga, milles on nii teenuse osutamise kui ka rendilepingu elemendid (näiteks 09.04.2019 lisaga 4 asendati senine haldusteenus uue nimetusega kasvuhoone rent). Samas nähtuvalt lepingu sisust oli selle peamiseks eesmärgiks kostja majandustegevuse toetamisega seotud teenuste osutamine ning sellega seonduvate kulude kandmise reguleerimine (väetised, noortaimede transport ja istutamine), mis viitab käsunduslepingu (VÕS § 619) tunnustele.
21.Käesolevalt on hageja esitanud kulude hüvitamise nõude, mille puhul tuleb lähtuda käsunduslepingu regulatsioonist (VÕS § 628). Kulutuste hüvitamise nõue, kui kulutused ei ole hõlmatud tasuga, on tasunõudest eraldiseisev nõue. Vaidlust ei ole selles, et tegemist on eraldiseisva nõudega, mis on lepingu p-s 4.2.2 eraldi kokku lepitud.
22.Õiguskirjanduses on leitud, et kui käsundisaajal on õigus nõuda kulutuste hüvitamist lisaks tasule, muutub ka see nõue sissenõutavaks koos tasunõudega, kui pooled ei ole teisiti kokku leppinud. Antud juhul on pooled lepingus kokku leppinud, et tasu makstakse perioodiliselt vastavalt esitatud arvele (lepingu p 4.1 ja 4.4). Kulude osas eraldi kokkulepet ei ole. Samas nähtub kohtule esitatud arvetest (mis on esitatud alates maist 2019), et tasu ja kulud (nt väetis süsihappegaas) on kajastatud igakuiselt esitatud arvetel (dtl 103-121), millest võib järeldada, et poolte väljakujunenud praktika nägi ette nii tasu kui ka kulude igakuise arvestamise ja hüvitamise. Hageja väidetud kokkulepet, mille kohaselt COVID perioodi tõttu esitatakse vaidlusalune arve hiljem, kohtule esitatud tõenditest ei nähtu.
23.Seega leiab kohus, et kulude hüvitamise nõue muutus sissenõutavaks samadel tähtaegadel ja samas korras nagu tasunõue. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lõike 1 esimese lause kohaselt aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
24.Lepingu p 4.4 ja 4.5 järgi toimub tasu maksmine vastavalt haldaja poolt esitatud arvele ning arve tuleb tasuda 30 päeva jooksul alates arve kättesaamisest. Vaidlusalune arve puudutab kulusid, mis hageja väitel tekkisid aastatel 2018–2020. Hageja esitas arve nende kulude kohta 09.04.2025. Hageja väitel on tegemist kuluga, mis tuli lepingu p 4.2.2 järgi hüvitada, kuid lepingus ei olnud eraldi kokkulepet tasumise kohta ning leping kehtiv. Kostja vastuväidete kohaselt tulnuks arve esitada pärast kulude tekkimist.
25.Lepingust nähtuvalt oli leping sõlmitud tähtajatult. Lepingu lõppemise/lõpetamise osas on pooled erimeelt. Kostja väitel on leping 2020. aastal konkludentselt lõppenud, hageja leiab, et leping kehtiv siiani, kuna pooled ei ole lepingu p 8.5 kohaselt lepingut lõpetanud kirjaliku avalduse esitamisega teisele poolele.
26.Kohus leiab, et üksnes asjaolu, et pooled pärast 2020. aastat aktiivselt lepingut ei täitnud, ei tähenda iseenesest lepingu lõppemist. Samas ei ole lepingu formaalne kehtivus piisav alus rahalise nõude rahuldamiseks. Aegumise küsimuse lahendamise seisukohalt on oluline teha kindlaks nõude sissenõutavaks muutumise aeg.
27.Kuigi lepingus on kirjas, et arve tuleb tasuda 30 päeva jooksul selle kättesaamisest, ei saa arve esitamise ajaga omal äranägemisel edasi lükata juba varem tekkinud kohustuse sissenõutavaks muutumist. Ka Riigikohus on leidnud, et kulutuste hüvitamise nõue muutub sissenõutavaks üldises korras, st muude kokkulepete puudumisel mõistliku aja möödumisel
kulutuste tegemisest (vt VÕS § 82 lg 3, lg 7 kolmas lause) ja sellest ajast tuleb arvestada TsÜS § 147 lg 1 järgi ka nõude aegumist (RKTKo 18.12.2013, 3-2-1-146-13).
28.TsÜS § 147 lg 2 järgi algab aegumine üldjuhul nõude sissenõutavaks muutumisest. VÕS § 82 lg 1 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks ajal, mil võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist.
29.Lepingust ei nähtu, et kantud kulud tuleks tasuda lepingu lõppemisel. Kohus leiab, et nõude sissenõutavuse ja aegumise hindamisel tuleb lähtuda ajast, mil väidetavad kulud tekkisid ja hagejal oli võimalik nende hüvitamist nõuda.
30.TsÜS § 147 lg 3 näeb ette, et kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg algab selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada.
31.Kuna hageja nõuab 2018, 2019 ja 2020. aastal tekkinud kulude hüvitamist võib ta eelduslikult arved esitada samal aastal, mil kulu tekkis. TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg hakkas kulgema vastava kalendriaasta lõppemisele järgnenud aasta 1. jaanuaril. Ka 2020. aastal kantud kulu nõude aegumistähtaeg algas 1. jaanuaril 2021. a ja lõppes 31. detsembril 2023. Hageja ei ole esile toonud aegumise peatumise ja katkemise asjaolusid. Ka hageja viide COVID-19 olukorrale ning asjaolule, et tegevus olid väidetavalt pausil ja oodati olukorra selginemist ei ole piisav põhjus arve esitamata jätmiseks ning hageja ei ole ka tõendanud, milles konkreetne takistus seisnes miks ei olnud tal võimalik arvet esitada olukorra kestel.
32.Kuivõrd hageja kulude nõude aegumistähtaeg algas kõige hilisemalt 1. jaanuaril 2021 ja lõppes 31. detsembril 2023 ning hagi esitati 14. juulil 2025, on hageja nõue kostja vastu aegunud. Tulenevalt TsÜS § 144 aegub koos põhikohustusest tuleneva nõudega ka kõrvalkohustusest tulenev nõue. Seega on aegunud ka viivisenõue.
33.Hageja nõuab kahjuna ka kohtuvälise õigusabikulude hüvitamist, mis kanti enne kohtusse pöördumist 2025. aastal advokaadi vahendusel kostjale nõudekirja koostamise eest. Kuna nimetatud nõue oli seotud põhinõude maksmapanekuga (mis aegus 2023. aasta lõpuks) ei olnud kulude kandmine 2025. aastal objektiivselt vajalik ega põhjendatud, sest ei viinud nõude rahuldamiseni. Seetõttu puudub alus nende kulude hüvitamiseks.
34.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus aegumise tõttu hagi rahuldamata, mis on TsMS § 449 lg 3 kohaselt lõppotsus.
MENETLUSKULUD
35.TsMS § 173 lõike 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lõike 1 esimese lause kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.
36.Hageja leiab, et kui kohus kohaldab vaheotsusena aegumist, mida sai kostja taotleda juba menetluse alguses vastuses hagile, tuleb jätta kõik üleliigsete taotluste ja tõenditega seotud menetluskulud TsMS § 169 lg 3 alusel jätta kostja enda kanda.
37.Üldjuhul jagatakse menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi, st et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 169 lg 3 võimaldab jätta menetluse tulemusest sõltumata rahuldamata jäänud taotluse või arvestamata jäänud väite või tõendiga esitamisega ja vaidlustamisega seotud kulud selle menetlusosalise kanda, kes taotluse, väite või tõendi on esitanud.
38.Kohus leiab, et antud juhul ei ole põhjendatud jätta lepingu näilikkuse vastuväite ja tõendite esitamisega seonduvaid menetluskulusid TsMS § 169 lg 3 alusel kostja kanda, kuna kostja on juba esimeses vastuses hagile tuginenud aegumisele, mida kohus oleks asja lahendamisel nagunii arvesse võtnud. See, et kostja ei taotlenud enne kohtuistungit aegumise kohaldamiseks vaheotsuse tegemist ei välista selle taotluse esitamist kohtuistungil. Poolel on
õigus valida oma menetluslik positsioon ja otsustada, millistele vastuväidetele ta oma seisukohad rajab ning seda ei saa talle ette heita.
39.Seega leiab kohus, et põhjendatud on jätta menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.
40.Kostja esitatud menetluskulude nimekirja (dtl 254-258) kohaselt on tema menetluskuluks lepingulise esindaja kulud 4246 eurot (ilma käibemaksuta), mille kostja palub hagejalt välja mõista.
41.TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.
42.Kostja lepinguline esindaja on osutanud kohtumenetluses õigusabi tunnihinnaga 165 eurot kokku 25 tundi ja 44 minutit.
43.Kuigi kohus ei pea vajalikuks lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel anda detailset hinnangut iga üksiku menetlustoimingu kulude põhjendatusele, peab lepingulise esindaja kulu suurus, mis vastaspoolelt välja mõistetakse, vastama tervikuna tsiviilasja olemusele, keerukusele ja mahule.
44.Kohus leiab, et mitte kõik kostja lepingulise esindaja kulud ei ole põhjendatud. Arvestades asja sisu, mahtu ja keerukust leiab kohus, et osaliselt on ajakulu ülepaisutatud. Kohus ei hinda kulude põhjendatust iga menetlustoimingu kaupa eraldi, vaid teatud toimingute kogumina.
45.Kohus ei pea eraldi põhjendatuks 26.08.2025 ja 02.09.2025 toiminguid seoses kompromissi tegemisega ja hageja vastusega tutvumisele sellele ning kliendiga suhtlusele, kuivõrd pooltel oli juba eelnevalt kohtuväline suhtlus nõude osas peetud ning asja materjalidest ei nähtu, et kompromiss üldse aruteluks oli. Kohus leiab, et kogumis on kostja vastuse koostamiseks tehtud toimingute (26.08.-08.09.2025) ajakulu põhjendatud 7 tunni ulatuses, hageja seisukohaga tutvumiseks (toimingud 09.09-02.10.2025) 0,5 tunni ulatuses, kohtu selgitustega tutvumiseks kuni neile seisukoha koostamiseks (23.03.2026-30.04.2026 toimingud) mitte rohkem kui 4 tunni ulatuses, istungiaja kooskõlastamiseks ja kostja täiendava seisukoha ja tõendite esitamiseks (02.06.2026-15.06.2026 toimingud) mitte rohkem kui 2 tunni ulatuses, istungiks ettevalmistamine ja istungi, mis kestis 1 tund aega, ajakulu mitte rohkem kui 2 tundi ja menetluskulude nimekirja koostamiseks 35 minutit. Seega on põhjendatud ajakulu kokku 16 tundi ja 5 minutit.
46.Tulenevalt eeltoodust ning arvestades käesoleva vaidluse sisu, nõude olemust ning kostja lepingulise esindaja poolt tehtud menetlustoiminguid, nende vajalikkust, mahtu ja sisu võrrelduna menetluskulude nimekirjas märgitud ajakuluga, leiab kohus, et kostja lepingulise esindaja ajakulu on põhjendatud kokku 16 tunni 5 minuti ulatuses summas 2653,75 eurot (16 tundi ja 5 minutit x 165 eurot) (ilma käibemaksuta). Kostja taotleb kulude hüvitamist ilma käibemaksuta, seega kuuluvad kulud hüvitamisele ilma käibemaksuta.
47.Seega kuulub hagejalt kostja kasuks välja mõistmisele menetluskulud kokku summas 2653,75 eurot (ilma käibemaksuta).
48.Kuna kostja palub menetluskuludelt viivise väljamõistmist tuleb hagejal TsMS § 177 lg 4 alusel hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda viivist VÕS § 113 lõikes 1 teises lauses sätestatud määras otsuse jõustumisest kuni täitmiseni. /allkirjastatud digitaalselt/ Margit Jõgeva kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.