3.Mõista kostjalt XX hageja Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja viivis põhivõlalt (406,78 eurot) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates lahendi jõustumisest kuni võla tasumiseni.
4.Mõista kostjalt XX hageja Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja viivis tulevikus sissenõutavaks muutuvatelt põhivõla summadelt võlaõigusseaduse VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates sissenõutavaks muutumisele järgnevast päevast kuni kohustuse täitmiseni.
5.Jätta resolutsiooni punktides 2-4 välja mõistetut ületavas osas hageja nõuded kostja vastu rahuldamata.
6.Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine:
6.1.Jätta menetluskulud 65,5% ulatuses kostja XX-i hageja Aktiva Finance Group OÜ kanda.
kanda ja 34,50% ulatuses
6.2.Mõista kostjalt XX hageja Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja menetluskulud 442,13 eurot.
6.3.Kohustada kostjat tasuma menetluskuludelt (442,13 eurolt) hagejale viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
6.4.Menetluskulud tasuda Julianus Inkasso OÜ arvelduskontole nr xviitenumbriga x.
7.Tagaseljaotsus on tagatiseta viivitamata täidetav. Edasikaebamise kord Hageja võib esitada tagaseljaotsuse peale apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Kostja võib esitada tagaseljaotsuse peale kaja Pärnu Maakohtule 30 päeva jooksul tagaseljaotsuse kättetoimetamisest juhul, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui: 1) hagile vastamata jätmise puhul oli hagi kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt; 2) kohtuistungile ilmumata jäämise puhul oli kohtukutse toimetatud kostjale või tema esindajale kätte teisiti kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega kohtuistungil või elektrooniliselt; 3) tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Koos kajaga tuleb kohtule esitada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks vajalik ning kajalt tuleb tasuda riigilõiv, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 2100 eurot (RLS § 59 lg 19).
Kohus selgitab, et menetlusabi taotlemise korral peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks menetlusabi taotletakse, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Kohus selgitab, et menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, võib teha tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni (TsMS § 62 lg 2). Asjaolud
1.Aktiva Finance Group (hageja) esitas 15.09.2025 Pärnu Maakohtule hagiavalduse XX-i (kostja) vastu AS Inbank Finance ja kostja vahel 08.02.2024 sõlmitud laenulepingust nr X tuleneva võlgnevuse väljamõistmiseks. Hageja palus kostjalt välja mõista hageja kasuks põhivõlgnevuse 1000 eurot, intressi 88,57 eurot, haldustasu 7,90 eurot, sissenõudmiskulud 50 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 211,04 eurot ning viivised alates 13.09.2025 kuni põhinõude summas 1000 eurot täitmiseni lepingujärgses viivisemääras 21,9% aastas. Kohtu nõudel hageja täpsustas 28.01.2026 hagiavaldust intressi, haldustasu ja hagihinna osas ning täiendas hagiavaldust ja esitas ümberarvestused ja alternatiivsed nõuded juhuks, kui kohtu hinnangul on laenu väljastamisel rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastavalt alternatiivsetele nõuetele palub hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja lepingust nr X tulenevad sissenõutavaks muutunud osamaksed 04.12.2024-04.01.2026 summas 277,56 eurot, millest põhiosa maksed 251,65 eurot, intress VÕS § 94 lg 1 kohase intressimääraga 25,91 eurot ning viivis sissenõutavaks muutunud põhisosalt lepingus kokkulepitud määras 21,90% aastas, summas 59,93 eurot. Samuti palub hageja välja mõista tulevikus sissenõutavas muutunud osamaksed TsMS § 369 alusel esitatud maksegraafiku alusel (periood 04.02.2026 – 04.02.2028) ning viivis põhiosa osamaksetelt tasumise tähtajale järgnevast päevast.
2.Kohus võttis hagiavalduse 30.01.2026 määrusega menetlusse.
3.Kostjale toimetati hagiavaldus, ümberarvestused ja lisad ning menetlusse võtmise kohtumäärus kätte 09.04.2026 kostja elukoha aadressile postkasti jätmisega (TsMS § 326 lg 1). Kohtuotsuse selgitused
4.TsMS § 444 lg 3 järgi võib kohus teha tagaseljaotsuse kirjeldava ja põhjendava osata. Seetõttu märgib kohus lühidalt vaid alljärgnevat:
5.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.
6.Vaidlust ei ole, et AS Inbank Finance ja kostja vahel on 08.02.2024 sõlmitud laenuleping nr X, mille alusel kostja sai laenu vastavalt 1000 eurot. Lepingu krediidi kulukuse määraks oli 36,96%, intressimääraks 21,9%. Kostja kohustus tasuma laenud tagasi maksegraafiku alusel. Nõude aluseks oleva lepingu krediidi kulukuse määr jääb ülemmäära piiresse. Pooled ei vaidle selle üle, et füüsilisest isikust kostja sai kasutada krediiti väljaspool majandustegevust, s.t vaidlusalused lepingud on tarbijakrediidilepingud VÕS § 402 lg 1 mõttes.
7.VÕS § 399 lg 1 p 1 kohaselt võib laenuandja laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu kohest tagastamist, kui laenu tagastamine on kokku lepitud osade kaupa ja laenusaaja on viivituses enam kui kahe osa tagastamisega või ühe osa tagastamisega kauem kui kolm kuud. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.
8.Kostja ei täitnud laenulepingust nr X tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu saatis esialgne võlausaldaja kostjale 04.09.2024 laenulepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks, vastavalt VÕS § 416 lg-le 1. 25.09.2024 saatis esialgne võlausaldaja kostjale teatise lepingu lõpetamise kohta, kuna kostja ei tasunud enda võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul. Kostjal oli lepingust nr X tulenev võlgnevus alates 04.06.2024 osamaksest kuni ülesütlemisele eelnenud 04.09.2024 osamakseni. Seega oli kostja võlgnevuses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega. AS Inbank Finance loovutas lepingust nr X tuleneva kostja vastase nõude hagejale koos õigusega nõuda viivist, kahjuhüvitist ja muid kõrvalnõudeid. Hageja lisab hagiavaldusele teatise nõude loovutamisest.
9.Vaidluse all ei ole asjaolu, et kostjal on tekkinud lepingu täitmisest võlgnevus, millise täitmist hageja antud vaidluses nõuab. Tegu on rahalise kohustuse täitmise nõudega VÕS § 108 lg 1 mõttes.
10.VÕS tarbijakrediidiregulatsioon põhineb EL direktiivil nr 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid, seega tuleb VÕS sätteid tõlgendada Euroopa Liidu õigusega konformselt. Direktiivi kohaselt on eriti oluline, et krediidiandjad ei tegeleks vastutustundetu laenamisega ega annaks krediiti ilma eelneva krediidivõimelisuse hinnanguta ning liikmesriigid peaksid teostama vajalikku järelevalvet sellise käitumise ärahoidmiseks ja ette nägema vajalikud meetmed krediidiandjate karistamiseks, kui nad nii käituvad (direktiivi preambula 26 lõige). Euroopa Kohus on leidnud, et tarbijat tuleb kaitsta ja liikmesriigi kohtud peavad omal algatusel kontrollima, kas krediidiandja on hinnanud laenuvõtja krediidivõimekust (EKo C-679/18, OPR-Finance s.r.o. v GK). Kohtud peaks lähtuma eeldusest, et tarbija on suhetes müüja või teenuste osutajaga nõrgemal läbirääkimispositsioonil ja omab vähem teavet, mis viib selleni, et tarbija nõustub müüja või teenuste osutaja varem koostatud tingimustega, ilma et tal oleks võimalik mõjutada nende sisu (EKo C-32/14, ERSTE Bank Hungary Zrt v Attila Sugár, p 39 ja seal viidatud kohtupraktika). Seoses sellega on lepingu sõlmimisele eelnev ja sellega kaasnev teave lepingutingimuste ja lepingu sõlmimise tagajärgede kohta tarbijale ülimalt oluline, sest selle teabe alusel otsustab tarbija, kas ta soovib ennast siduda müüja või teenuse osutaja poolt eelnevalt koostatud tingimustel (EKo C-226/12, Constructora Principado SA v José Ignacio Menéndez Álvarez, p 25 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega on kohtutel omal algatusel kohustus kontrollida tarbijakaitseks direktiividega ettenähtud nõuetest kinnipidamist, sh lepingueelse teabe esitamise kohustuse täitmist. Juhul kui rikkumine on tuvastatud, peab siseriiklik kohus ilma tarbija vastavasisulist taotlus ootamata tegema kindlaks sellisest rikkumisest tulenevad tagajärjed siseriiklikus õiguses (C-377/14, Radlinger ja Radlingerová v Finway a.s., p 64).
11.VÕS § 4034 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte
järgimiseks on krediidiandja kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist aktiivselt infot koguma ning omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust.
12.Riigikohus on enne KAVS kehtima hakkamist krediidiasutuste osas järeldanud, et krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (RKTKo tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 21). Kohtupraktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55).
13.VÕS § 4034 lg 3 kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.
14.VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohus on seisukohal, et hageja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist piisavalt põhistanud. Laenuandja on laenusaaja maksevõime hindamisel võtnud arvesse kostja poolt täidetud taotluses esitatud teavet ning on teinud päringu maksehäireregistrisse (Taust.ee). Hageja esitatud Taust.ee väljavõte on tehtud 12.09.2025, s.o hagi alles enne hagi esitamist. Kohtule ei ole esitatud andmeid, et laenuandja oleks maksehäireid kontrollinud enne laenulepingu sõlmimist. Sealjuures ei ole antud laenu puhul selge, kas laenuandja küsis ja kontrollis kostja pangakonto väljavõtteid ning neid ei ole lisatud ka hagiavaldusele. Ilma konto väljavõteteta ei ole kostja krediidivõimelisuse hindamine piisav, sealjuures arvestades laenusumma suurust. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et tarbijakrediidi puhul tuleb vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks krediidiandjal minimaalselt nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Piisavaks ei saa pidada laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavat teavet, kuna need ei pruugi anda piisavat teavet isiku tegeliku krediidivõimekuse kohta (vt TlnRnKo 13.10.2020, 2-18-9977, p 12; TlnRnKo 28.01.2021, 2-18-977, p 43; TlnRnKo 08.11.2021, 2-20-106661, p 55; TlnRnKo 16.12.2022, 2-20-3933, p 67). Laenuandja ei ole ka eristanud laenutaotluses majandamiskulusid ja finantskohustusi, samuti pole küsinud finantskohustuste olemust ja kestvust. Eestis ei ole võimalik kontrollida ühestki registrist tarbija laenukohustusi. Konto väljavõte on hetkel ainus viis kontrollimaks tarbija väiteid olemasolevate finantskohustuste kohta. Seejuures pidi krediidiandja, kes ilmselgelt oli laenude andmisele spetsialiseerunud
turuosaline ning seega hästi kursis turul toimuva ja tarbijate käitumisega, ka hästi teadma, et tarbijad ei esita tihti õigeid andmeid. Praktikas on teoreetiliste arvestuste põhjal üksnes tarbija sissetuleku suuruse põhjal laenu andmine toonud kaasa selle, et tarbijad on saanud võtta suurel hulgal laene erinevatelt krediidiandjatelt ilma, et keegi oleks kontrollinud, palju tarbijal juba laene tegelikult on ning kas ta elab sissetulekute piires (mitte üle võimete). Vastutustundliku laenamise kohustuse eesmärk on hoida tarbijaid võlaorjusesse sattumast. Krediidiandjate kohaldatud hindamissüsteemid (tuginemine teoreetilistele üldkohaldatavatele määradele) on aga just viinud selleni, et suur hulk inimesi on võlaorjuses. Just seetõttu on ka Riigikohus 2023. a novembris tehtud lahendis (RKTKo 24.11.2023, 2-2113098) märkinud, et üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Eeltoodu põhjal on kohus seisukohal, et hageja ei ole tõendanud, et kostja kohta kogutud muu teave oli piisav, mis õigustas konto väljavõtte küsimata jätmist. Kohus leiab, et laenuandja ei kontrollinud piisavalt kõiki kostjaga seotud asjaolusid ning ei ole seega täinud vastustundliku laenamise kohustust ning on rikkunud VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust. Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 on selle tagajärjeks, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral saab intressi nõuda seadusjärgses määras. Hageja esitas 28.01.2026 alternatiivsed nõuded juhul, kui kohus leiab, et laenu väljastamisel on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja sai lepingu nr X alusel laenu summas 1000 eurot ning on tagasimakseid teostanud kogusummas 116,24 eurot. Hageja esitas ümberarvestuse arvestades VÕS § 94 lg 1 intressimääraga. Ümberarvestuse kohaselt on täies ulatuses tasutud osamaksed alates 04.04.2024-04.11.2024 ja osaliselt tasutud 04.12.2024 osamakse ning sellest tulenevalt ei saa lugeda lepingut kehtivalt üles öelduks, kuna selleks hetkeks ei olnud võlgnik osamaksetega viivituses. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja lepingust nr X tulenevad sissenõutavaks muutunud osamaksed 04.12.2024-04.01.2026 summas 277,56 eurot, millest põhiosa maksed 251,65 eurot, intress 25,91 eurot ning viivis sissenõutavaks muutunud põhisosalt lepingus kokkulepitud määras 21,90% aastas, summas 59,93 eurot. Samuti palub võlausaldaja välja mõista tulevikus sissenõutavas muutunud osamaksed TsMS §369 alusel maksegraafiku alusel ja viivis põhiosa osamaksetelt tasumise tähtajale järgnevast päevast.
15.Kuivõrd hageja saab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda kostjalt üksnes põhivõla ja VÕS § 94 lg 1 kohase intressi tasumist, tuleb asja lahendamiseks tuvastada, kui suur summa kostjale laenulepingu järgi laenati ja kui suure summa on kostja selle laenulepingu järgi põhinõude ja intressi tagastamiseks tagasi maksnud. Hagiavaldusest, lepingust ja lisatud dokumentidest nähtub, et kostja sai laenu 1000 eurot ning on teostanud tagasimakseid summas 116,24 eurot, millega hageja on lugenud ümberarvestuse kohaselt tasutuks osamaksed alates 04.04.2024-04.11.2024 ja osaliselt tasutud 04.12.2024 osamakse. Kohus leiab, et hageja on kohtule 28.01.2026 esitatud ümberarvestuses (dtl 76-77) õigesti määranud laenu põhiosa ja VÕS § 94 lg 1 kohase intressi osamaksed vastavalt Eesti Panga poolt avaldatud infole (https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar). Tulenevalt eeltoodust kohus leiab, et lepingust tulenev sissenõutavaks muutunud põhivõlg kuni otsuse
tegemiseni on 406,78 eurot ning intressid 32,38 eurot (periood 04.12.2024-04.08.2026).
16.Kuivõrd hageja väidetud meeldetuletuskirjad on saadetud ajal, mil ümberarvestuse kohaselt kostja ei oleks olnud võlgnevuses, ei ole võla sissenõudmiskulude hüvitamise nõude eeldused täidetud ja võla sissenõudmiskulude hüvitamise nõue jääb rahuldamata.
17.VÕS § 4034 lg 7 kohaselt tarbija muid lepingutasusid ei võlgne, seega jääb rahuldamata hageja haldustasu nõue. Vastavalt 28.01.2026 menetlusdokumendile nõuab hageja sissenõutavaks muutunud põhioosalt lepingujärgset viivist 21,90% summas 59,93 eurot. Kuigi VÕS § 4034 lõige 7 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise rikkumisel ei võlgne tarbija muid tasusid, ei saa viivist pidada tasuks kui selliseks. Viivis on raha maksmise kohustuse rikkumisega kaasnev tagajärg, s.t viivis ei ole VÕS § 403 4 lg 7 nimetatud muu tasu. VÕS § 4034 lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani, mistõttu puudub hageja viivisenõudel intressiga võrdses määras õiguslik alus. Kehtivas kohtupraktikas on leitud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral on viivist põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 27.01.2023 otsus tsiviilasjas nr 2-18-124589, p 51). Praegusel juhul ei ole kostjale uut tagasimaksegraafikut teatatud, mistõttu ta ei ole saanud maksetega viivitusse sattuda. Hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue tuleb eelnevast tulenevalt jätta rahuldamata. Vastutustundliku laenamise põhimõtte mõttega ei ole kooskõlas, kui lepingus kokku lepitud seadusjärgset viivisemäära ületav viivisemäär jääks kehtima. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul olukorras, kus laenu andmisel ei ole järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtet, on hagejal õigus nõuda põhivõlgnevuselt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates maakohtu otsuse vastavas osas jõustumisest.
18.Tallinna Ringkonnakohus selgitas tsiviilasjas 2-22-145432 tehtud otsuses, et kui rikutud on vastutustundliku laenamise põhimõtet, saab selle rikkumise tagajärjeks olla VÕS § 4034 lg 7 kohaselt lepingujärgse intressi alanemine seaduses sätestatud määrani ning muude kulude maksmise kohustuse äralangemine, kuid põhivõlg tuleb laenusaajal tagastada (vt Tallinna Ringkonnakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-22-145432, p 24).
19.Hageja nõuab 28.01.2026 menetlusdokumendis välja mõista tulevikus sissenõutavaks muutunud osamaksed TsMS § 369 alusel maksegraafiku alusel ja viivis põhiosa osamaksetelt tasumise tähtajale järgnevast päevast. Kohus leiab, et hagejal on põhjust karta, et kostja ei täida lepingust tulenevate edasiulatuvalt sissenõutavaks muutuvate maksete tasumise kohustust ning seetõttu on põhjendatud hageja edasiulatuva nõude rahuldamine TsMS § 369 kohaselt. Edasiulatuvalt mõistab kohus välja lepingust nr X tulenevalt hageja poolt uuesti määratud igakuised põhiosamaksed alates 04.09.2026 kuni 04.02.2028.
20.Arvestades eelpool väljatoodud põhjendusi ning tsiviilasja materjale, kuulub kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele põhivõlgnevus 406,78 eurot, seadusejärgne intress 32,38 eurot, viivis põhivõlgnevuselt VÕS § 113 lg 1 teises lausest sätesatud määras alates lahendi jõustumisest ning tulevikus sissenõutavaks muutuvad laenu põhiosa maksed maksegraafiku järgi ja viivis tulevikus sissenõutavaks muutuvatelt põhivõla summadelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates sissenõutavaks muutumisele järgnevast päevast kuni kohustuse täitmiseni. Ülejäänud hageja nõuded jätab kohus rahuldamata.
Menetluskulud
21.TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi hind on käesolevas asjas 1581,07 eurot. Kohus rahuldab hageja poolt esitatud nõude osaliselt, kokku summas 1061,19 eurot, s.o sissenõutavaks muutunud põhinõue 406,78 eurot + VÕS § 94 lg 1 kohane intress 32,38 eurot + seadusjärgne viivis põhivõlgnevuselt 406,78 eurot aasta eest alates kohtuotsuse tegemisest + tulevikus sissenõutavaks muutuv põhivõlg 501,95 eurot + seadusejärgne viivis tulevikus sissenõutavaks muutuvalt põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 järgi 52,20 eurot, ehk hageja nõudest rahuldatakse 65,50%. Kohus leiab, et hageja menetluskulud tuleb jätta 65,50% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 34,50% ulatuses hageja kanda.
22.Tulenevalt TsMS § 174 lg-st 1 ja § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Hageja on esitanud taotluse hagiavalduselt tasutud riigilõivu 315 euro ja hageja õigusabikulude 676 euro väljamõistmiseks. Riigilõivu suurus ja tasumise kohustus tuleneb seadusest, mistõttu on tegemist põhjendatud menetluskuluga. Tulenevalt TsMS § 175 lg 1, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohtu hinnangul on 676 euro suurune õigusabikulu selgelt põhjendamatu. Põhjendamatu on esindaja tunnitasu 169 eurot tunnis. Arvestades nõude olemust, hagiavalduse ja tõendite mahtu ning asjaolu, et kohus lahendab asja kirjalikus menetluses kohtuistungit pidamata, ning, et hagejat esindab jurist, siis peab kohus põhjendatud ajakuluks 3 tundi ja vajalikuks tunnihinnaks 120 eurot tunnis, ehk õigusabikuluks seega 360 eurot.
23.Kokku on kohtu hinnangul hageja põhjendatud menetluskuludeks 675 eurot, sh riigilõiv 315 eurot ja õigusabikulud 360 eurot. Kostjal tuleb hagejale hüvitada seega 442,13 eurot (65,50% -st).
24.TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
25.Kostja menetluskulude rahalise suuruse jätab kohus kindlaks määramata, kuna kostja ei ole menetluses osalenud, seega ei saa kostjal olla ka kulusid.
26.Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Mälberg kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.