X kaebus Aktsiaseltsi Lääne-Tallinna Keskhaigla kohustamiseks ja kahju hüvitamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Aktsiaselts Lääne-Tallinna Keskhaigla, esindaja Kaili-Helena Bull
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 07.09.2026 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Võtta menetlusse X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 07.09.2026 määruse resolutsiooni punkti 1 peale haldusasjas nr 3-26-2425.
2.Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 07.09.2026 määruse resolutsiooni punkt 1 haldusasjas nr 3-26-2425 muutmata.
Jätta X 08.09.2026 riigi õigusabi taotlus rahuldamata.
Jõustunud määruse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse resolutsiooni punkti 3 peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 119 lg 1 esimene lause, § 235 lg-d 1 ja 3; riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 15 lg 8). Muus osas ei ole määrus vaidlustatav (HKMS § 119 lg 1 kolmas lause, § 235 lg 1).
1.X (kaebaja) esitas 07.08.2026 Tallinna Halduskohtule kaebuse Aktsiaseltsi LääneTallinna Keskhaigla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks kohtu õiglasel äranägemisel. Kaebuse kohaselt käis kaebaja 07.08.2026 Tallinna Vanglas psühhiaater AK vastuvõtul. Arst ei andnud kaebajale vastuvõtu ajal vajalikku teavet tema terviseseisundi ja osutatava tervishoiuteenuse kohta (võlaõigusseaduse (VÕS) § 766 lg 1). Ka ei saanud arst kaebajalt tervishoiuteenuse osutamiseks vajalikku nõusolekut. Vastustaja ei näidanud teenuse
3-26-2425 osutamisel üles vajalikku hoolsust. Osutatud tervishoiuteenused avaldasid kaebajale tervistkahjustavat mõju. Sellega tekitas vastustaja kaebajale tõsise tervisekahju ja moraalse kahju. Kaebaja palus kohaldada riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 12 alusel riigilõivuvabastust või alternatiivselt rahuldada kaebaja menetlusabi taotlus riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks. 07.08.2026 kaebuse täienduses selgitas kaebaja, et AK on pannud kaebajale ekslikud diagnoosid: 19.06.2020 epikriisi järgi diagnoositi kaebajal alkoholi kuritarvitamine (F10.1) ning 07.12.2020 diagnoositi kaebajal somaatiliste või psüühiliste sümptomite tahtlik tekitamine (F68.1). Tallinna Ringkonnakohus leidis 28.05.2025 otsuses nr 2-20-12973, et need diagnoosid polnud õiged (p 11). 15.08.2026 esitas kaebaja taotluse riigi õigusabi korras advokaadi määramiseks.
2.Aktsiaselts Lääne-Tallinna Keskhaigla pidas 12.08.2026 vastuses kohtunõudele mittevaralise kahju nõuet alusetuks. Tervishoiuteenuse osutaja vastutuse aluseks olevaid asjaolusid peab tõestama patsient, v.a kui tervishoiuteenuse osutamine on jäänud nõuetekohaselt dokumenteerimata (VÕS § 770 lg 3). Haigla pole rikkunud dokumenteerimiskohustust. Kaebaja terviseandmetes on õigesti kajastatud kõiki olulisi asjaolusid. Kaebaja on oma vaevustega korduvalt vastustaja poole pöördunud. Tema muredega on tegeletud.
3.Tallinna Halduskohus jättis 17.08.2026 määrusega kaebuse käiguta. Kaebajal tuli kaebust täpsustada ja selgitada, millist teavet ta arstilt küsis, millist teavet arst talle andis ja mis osas jäi kaebajal teave saamata, millise tervishoiuteenuse jaoks jättis arst nõusoleku küsimata, milles seisneb kaebajale tekkinud mittevaraline kahju ning millist riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-s 1 toodud õigushüve rikuti.
4.X selgitas vastustes, et talle on määratud ravimid Haloperidol ja Cyclodol. Dr K keeldus 07.08.2026 vastuvõtul kaebajale andma teavet kaebaja terviseseisundi, sümptomite ja haiguse kohta, mille tõttu talle ravi määrati. Arst keeldus nõuetekohaselt selgitamast: a) milline diagnoos või terviseseisund on nimetatud ravimite määramise aluseks; b) mis eesmärgil on kaebajale määratud Haloperidol ja Cyclodol; c) milline on ravimite annus ja manustamisskeem, kui kaua peab ravi kestma; d) millised on ravimite võimalikud olulised ja tõsised kõrvaltoimed, milliste sümptomite ilmnemisel tuleb viivitamatult pöörduda tervishoiutöötaja poole; e) kas on olemas alternatiivseid ravivõimalusi; f) millised võivad olla ravi jätkamise või lõpetamise tagajärjed. Kaebaja ei väida, et nimetatud ravimite määramine kaebajale oleks meditsiiniliselt vale. Kaebaja vaidlustab teabe andmisest keeldumise ja selle, et tal ei võimaldatud saada vajalikku teavet tema terviseseisundi ja määratud ravi kohta. Kaebaja palub anda kirjalik teave tema diagnooside ja ravi määramise meditsiiniliste aluste kohta ulatuses, millele tal on patsiendina õigus. Kaebaja palub võimalust tutvuda talle tervishoiuteenuse osutamisega seotud dokumentidega ja saada nendest koopiad. Kaebaja palub anda teada, kes, millal, millises annuses ja millise meditsiinilise otsuse alusel määras talle need ravimid. Kaebaja palub kontrollida, kas tema tervishoiudokumentides on märge selle kohta, et teda teavitati ravi eesmärgist, riskidest ja kõrvaltoimetest ning ka tema nõusolek raviks on nõuetekohaselt dokumenteeritud. Ohtlikku seisundit põhjustava ravimi pakkumine õõnestab kinnipeetava turvatunnet ja usaldust talle osutatava tervishoiuteenuse vastu.
5.Aktsiaselts Lääne-Tallinna Keskhaigla selgitas 02.09.2026 vastuses kohtunõudele, et kaebajale tehti 27.08.2026 saatekiri psühhiaatrilisse osakonda Tartu Vanglas, kuhu on ta kavas viia 02.09.2026. Patsiendi vastuvõttu üldjuhul ei salvestata. Arst ei tee kohtumisel räägitust stenogrammi ega protokolli. Dokumenteeritakse patsiendi käsitluse seisukohalt asjakohane ja vajalik teave. Kaebajale on pandud järgmised diagnoosid: 05.12.2025 Z03.2 2(5)
3-26-2425 kahtlustatud haiguste ja seisundite meditsiiniline jälgimine ja hindamine. Jälgimine kahtlustatud psüühiliste ja käitumishäirete suhtes; 07.08.2026 F22.9 Püsivad luululised häired. Täpsustamata püsiv luululine häire. Arsti visiidil antud info põhjal määrati kaebajale 07.09.2026 seoses diagnoosiga F22.9 raviks haloperidool. Cyclodol määrati haloperidooli võimalike kõrvaltoimete leevendamiseks.
6.Tallinna Halduskohus jättis 07.09.2026 määrusega kaebaja taotluse riigilõivust vabastamiseks rahuldamata (resolutsiooni p 1), jättis kaebuse käiguta ning andis puuduste kõrvaldamiseks, s.o riigilõivu 350 eurot tasumiseks aega 5 päeva määruse resolutsiooni p 1 jõustumisest arvates (resolutsiooni p 2), ning jättis riigi õigusabi taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 4). Kohus annab menetlusabi juhul, kui on piisav alus eeldada, et kohtumenetlus võib olla kaebaja jaoks edukas. Seejuures hindab kohus ka asja tähendust menetlusabi taotlejale (HKMS § 111 lg-d 1 ja 2). Kaebaja kahjunõudel pole eduväljavaateid. Vastustaja on esitatud asjaolude kohaselt kaebaja tervise eest asjakohaselt ja järjepidevalt hoolitsenud. Psühhiaater tõdes 07.08.2026 visiidi kokkuvõttes, et kontakt kaebajaga oli halb ning oli möödarääkimisi. Selle põhjuseks oli arsti kirjelduse järgi vähemalt osaliselt kaebaja enda käitumine. Arusaadavalt võisid kaebaja toimetulekut olukorraga raskendada tema vaimse tervise probleemid. Kaebaja väitele, et arst keeldus andmast talle tema palutud infot, ei ole senises menetluses mingit tuge ilmnenud. Praeguseks on kaebaja saanud juurdepääsu soovitud infole ka kirjalikus vormis. Ei nähtu, et kaebajale oleks osutatud tervishoiuteenuseid ilma tema nõusolekuta. Mittevaralise kahju hüvitamist saab nõuda riigivastutuse seaduse § 9 lg-s 1 nimetatud juhtudel. Vaatamata kohtu nõudele ei selgitanud kaebaja, milles talle väidetavalt tekitatud mittevaraline kahju seisnes. Kaebusest ei nähtu ning esitatud dokumendid ei kinnita, et vastustaja oleks seoses 07.08.2026 vastuvõtuga õigusvastaselt näiteks kaebaja väärikust alandanud või tervist kahjustanud. Kaebaja on talle vajaliku arstiabi saanud, sh on ta praeguseks paigutatud statsionaarsele ravile. Seetõttu ei ole praegune kaebus kaebaja tervise kaitse seisukohalt oluline.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.X esitas 07.09.2026 määruskaebuse (täiendatud 11.09.2026) halduskohtu määruse peale, milles leiab, et riigilõivu tasumisest vabastamise taotlus tuleb HKMS § 110 lg 1 p 1 ja § 111 lg 1 alusel rahuldada. Kaebaja isikukonto väljavõttest nähtub, et kaebaja on võimetu riigilõivu tasuma.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.HKMS § 2 lg 4 teise lause kohaselt kohus tõlgendab menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Määruskaebuse põhjendused seonduvad üksnes kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest vabastamata jätmisega. Eelneva tõttu leiab ringkonnakohus, et kaebaja taotleb määruskaebuses halduskohtu 07.09.2026 määruse resolutsiooni p 1 tühistamist, millega halduskohus jättis rahuldamata kaebaja taotluse riigilõivust vabastamiseks. Ringkonnakohus võtab nimetatud osas määruskaebuse HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 119 lg 1 esimene lause), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-de 52−54 ja 205 nõuetele määral, mis võimaldab selle lahendamist. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9). HKMS § 210 lg 1 alusel lahendab määruskaebuse üks ringkonnakohtunik. 3(5)
3-26-2425
9.Vaidlustatud resolutsiooni p-ga 1 jättis halduskohus rahuldamata kaebaja menetlusabi taotluse mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks. Kaebuse ja selle täienduste kohaselt on mittevaraline kahju tekitatud sellega, et Aktsiaseltsi Lääne-Tallinna Keskhaigla psühhiaater dr K ei andud kaebajale 07.08.2026 toimunud vastuvõtul kaebaja soovitud teavet tema terviseseisundi ja osutatava tervishoiuteenuse kohta, ning tervishoiuteenust osutati kaebajalt nõusolekut küsimata. Kaebaja toob välja, et sellega tekitati temale tervisekahju. Kaebaja viitab ka dr K poolt temale 2020. aastal pandud ebaõigetele diagnoosidele.
10.Kaebaja palus kaebuses kohaldada riigilõivuvabastust RLS § 22 lg 1 p 12 kohaselt või alternatiivselt rahuldada menetlusabi taotlus ja vabastada kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest. Halduskohus on asunud määruses seisukohale, et vastustaja ei ole seoses 07.08.2026 vastuvõtuga õigusvastaselt kaebaja tervist kahjustanud. See küsimus ei oma tähtsust hindamaks, millise õigushüve kaitseks on kaebaja kohtusse pöördunud. Vaatamata eelnevale ei ole ringkonnakohtu hinnangul praegusel juhul alust pidada kaebust kehavigastuse või muu terviserikkega tekitatud kahju hüvitamise kaebuseks, millele laieneks lõivuvabastus RLS § 22 lg 1 p 12 kohaselt. Viidatud sättes nimetatud lõivuvabadus ei ole automaatne ega piiramatu, vaid eeldab, et kaebuses esitatud nõue on sisuliselt ja põhjendatult suunatud tervisekahju hüvitamisele. Kui kaebusest ja sellele lisatud materjalidest ei nähtu, et väidetav tervisekahju oleks piisavalt põhjendatud või et tegemist oleks tegelikult tervisekahju hüvitamise nõudega, ei kohaldu RLS § 22 lg 1 p 12 ning kaebus ei ole riigilõivuvaba (vt Riigikohtu 12.05.2010 määrus nr 3-3-1-12-10, p-d 8–10). Halduskohus palus 17.08.2026 käiguta jätmise määruses kaebajal täpsustada, milles konkreetselt mittevaraline kahju seisneb ja millist RVastS § 9 lg-s 1 toodud õigushüve vastustaja rikkus. Vaatamata kohtu nõudele kaebaja seda täpsemalt ei selgitanud. Kaebaja on tervisekahju tekkimist põhjendanud sellega, et 07.08.2026 vastuvõtul ei andnud arst kaebajale vastuvõtu ajal vajalikku teavet tema terviseseisundi ja osutatava tervishoiuteenuse kohta ega saanud kaebajalt tervishoiuteenuse osutamiseks vajalikku nõusolekut. Kaebaja viide tervisekahjule on jäänud üldsõnaliseks ega võimalda järeldada, et arsti vastuvõtuga seonduvalt oleks temale tekitatud tervisekahju. Tema väited taanduvad sisuliselt rahulolematusele tervishoiuteenuse kvaliteediga. Kuna kaebaja ei ole tervisekahju põhjendanud, on tegemist ilmselgelt sisutühja väitega selleks, et kaebusele laieneks RLS § 22 lg 1 p-s 12 sätestatud lõivuvabastus.
11.Halduskohus jättis õigesti rahuldamata kaebaja taotluse riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks. Kuigi kaebaja ei ole esitanud andmeid enda majandusliku seisundi kohta, ei ole ringkonnakohtul kaebaja varasemate kohtuasjade põhjal kahtlust, et tal puuduvad piisavad rahalised vahendid riigilõivu 350 eurot tasumiseks. Seega on täidetud menetlusabi andmise majanduslik eeldus (HKMS § 111 lg 1). Lisaks majandusliku eelduse täidetusele tuleb kohtul kontrollida, kas on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas (HKMS § 111 lg 1), hinnates muu hulgas asja tähendust menetlusabi taotlejale (HKMS § 111 lg 2). Ehkki praegust vaidlust ei saa kaebaja jaoks pidada ilmselgelt ebaoluliseks, nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et kaebuse eduväljavaated ei ole head. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Vaatamata halduskohtu 17.08.2026 nõudele ei selgitanud kaebaja, milles konkreetselt talle väidetavalt tekitatud mittevaraline kahju seisnes. VÕS § 770 lg 1 kohaselt vastutab tervishoiuteenuse osutaja üksnes oma kohustuste süülise rikkumise eest, eelkõige diagnoosi- ja ravivigade ning patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustuse rikkumise eest. Kaebaja ei väida, et temale kaebuses viidatud ravimite määramine oleks olnud meditsiiniliselt vale. Asja materjalidest ei leia kinnitust ka kaebaja väited, et arst oleks keeldunud kaebajale soovitud infot andmast või 4(5)
3-26-2425 et tervishoiuteenust oleks osutatud kaebaja nõusolekuta. Praeguseks on vastustaja vastavalt halduskohtu ettepanekule (kohtunõue digitaalse toimiku leheküljel (dtl) 35) esitanud kaebajale antud info ka kirjalikult (02.09.2026 vastus kohtunõudele, dtl 41˗56). Toimiku materjalidest nähtub, et kaebaja on oma terviseprobleemidega korduvalt vastustaja poole pöördunud, talle on osutatud ravi, määratud ravimeid, teostatud jälgimist ning ta on suunatud praeguseks psühhiaatrilisse osakonda statsionaarsele ravile (dtl 17). Eelneva tõttu on kaebuse rahuldamine vähetõenäoline ning ei ole alust eeldada, et kavandatav menetluses osalemine oleks edukas HKMS § 111 lg 1 mõttes. Seetõttu jättis halduskohus õiguspäraselt kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks rahuldamata.
12.Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 07.09.2026 määruse resolutsiooni p 1 muutmata.
13.Kaebaja on koos määruskaebusega esitanud ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi korras advokaadi määramiseks. Ringkonnakohus mõistab taotlust selliselt, et kaebaja soovib riigi õigusabi määruskaebuse koostamiseks ja esindamiseks määruskaebuse menetluses. HKMS § 110 lg 1 p 3 kohaselt võib kohus menetlusabina isiku taotlusel määrata, et menetlusabi saaja ei pea maksma tasu menetlusabi korras määratud advokaadi õigusabi eest või ei pea seda tegema kohe või täies ulatuses. RÕS § 6 lg-st 1 tulenevalt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Ringkonnakohtul ei ole kahtlust, et kaebajal puuduvad piisavad rahalised vahendid professionaalse õigusabi eest tasumiseks. Majandusliku seisundi kõrval tuleb aga hinnata ka seda, kas esinevad RÕS §-s 7 sätestatud alused riigi õigusabi andmisest keeldumiseks. Kaebaja taotlus jääb rahuldamata RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel, kuna kaebaja senine ja eelnevates kohtumenetlustes osalemine näitab, et ta on võimeline ise kaitsma oma õigusi. Kaebajale riigi õigusabi korras esindaja määramata jätmisega ei jää tema õigused kaitseta. Kaebaja on esitanud ise ringkonnakohtule määruskaebuse ja selle täienduse ning ringkonnakohus vaatab määruskaebuse läbi kirjalikus menetluses.
(allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.