Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised teistmismenetluse pooled Asja läbivaatamine
1-26-2800 6. november 2026 Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Paavo Randma ja Heili Sepp Kriminaalasi A süüditunnistamises Eesti NSV kriminaalkoodeksi § 81 lg 1 – § 15 lg 2, § 88 lg 2 p-de 1 ja 2, § 101 p-de 4 ja 5 – § 15 lg 2, § 139 lg 2 p-de 2 ja 3, § 176 lg 1, § 185 lg 2, § 195 lg 3, § 197 lg 2, § 204 lg 1, § 207 lg 1 ning § 2071 lg 3 p 1 järgi ENSV Ülemkohtu 26. oktoobri 1979. a otsus A kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar, rehabiliteerimisavaldus Prokuratuur, esindaja riigi peaprokurör Astrid Asi 7. oktoober 2026, kirjalik menetlus
RIIGIKOHUS OTSUSTAB
1.Tühistada Eesti NSV Ülemkohtu 26. oktoobri 1979. a otsus A süüdistuses Eesti NSV KrK § 139 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ööl vastu 3. oktoobrit 1978 toime pandud teos, § 207 lg 1, § 2071 lg 3 p 1 järgi ning § 88 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ööl vastu 25. augustit 1977, ööl vastu 20. septembrit 1977, ööl vastu 3. oktoobrit 1978, ööl vastu 9. oktoobrit 1978 ja ööl vastu 9. novembrit 1978 toime pandud teos. Lõpetada kriminaalmenetlus nendes tegudes kuriteokoosseisu puudumise tõttu.
2.Rehabiliteerida A talle eelmises punktis süüksarvatud tegudes.
3.Jätta muutmata Eesti NSV Ülemkohtu 26. oktoobri 1979. a otsus A süüdistuses Eesti NSV KrK § 139 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi osas, mis puudutab ööl vastu 17. juunit 1979 toime pandud tegu.
4.A avaldus rahuldada osaliselt.
5.Mõista Eesti Vabariigilt A kasuks välja 700 eurot rehabiliteerimismenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Eesti NSV Ülemkohtu 26. oktoobri 1979. a otsusega tunnistati A süüdi ja teda karistati Eesti NSV kriminaalkoodeksi (ENSV KrK) § 81 lg 1 – § 15 lg 2 järgi 3-aastase vabadusekaotusega, § 88 lg 2 pde 1 ja 2 järgi 6-aastase vabadusekaotusega, § 101 p-de 4 ja 5 – § 15 lg 2 järgi 12-aastase vabadusekaotusega, § 139 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi 3-aastase vabadusekaotusega, § 176 lg 1 järgi 2-
aastase vabadusekaotusega, § 185 lg 2 järgi üheaastase parandusliku tööga töökohal ühes 20% töötasust kinnipidamisega, § 195 lg 3 järgi 7-aastase vabadusekaotusega, § 197 lg 2 järgi 3-aastase vabadusekaotusega, § 204 lg 1 järgi 3-aastase vabadusekaotusega, § 207 lg 1 järgi 5-aastase vabadusekaotusega ning § 2071 lg 3 p 1 järgi 15-aastase vabadusekaotusega koos kogu vara konfiskeerimisega. ENSV KrK § 40 lg 1 alusel loeti A lõplikuks karistuseks 15 aastat vabadusekaotust ühes kogu vara konfiskeerimisega. Mõistetud karistusest määrati esimesed 3 aastat kandmisele türmis ja ülejäänud 12 aastat tugevdatud režiimiga parandusliku töö koloonias.
2.Kohtuotsuse järgi tunnistati A ENSV KrK § 81 lg 1 – § 15 lg 2 järgi süüdi selles, et ta otsustas koos B-ga 30. septembril 1977 ilma sellekohase passi ja vastava võimuorgani loata sõita välismaale, mis jäi aga lõpule viimata selle tõttu, et paadimootoris tekkis rike ja 1. oktoobri 1977. a hommikul tõid tuul ja lained paadi randa tagasi.
3.ENSV KrK § 88 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi tunnistati A süüdi järgmiste tegude toimepanemises: − ööl vastu 25. augustit 1977 murdis ta koos B-ga sisse ENSV Vetelpäästeühingu Tallinna Vetelpäästejaama kaatrite ellingusse, kust nad varastasid kummist mootor-aerupaadi; − ööl vastu 20. septembrit 1977 varastas ta koos B-ga „Dünamo“ Spordikombinaadi süstabaasist paadimootori „Vihr“; − ööl vastu 14. oktoobrit 1977 murdis ta koos B ja C-ga sisse Tallinna Konservatooriumi ruumidesse, kust nad varastasid kaks stereomagnetofoni koos kõlaritega, ning samas majas asuva Tallinna Muusikakooli ruumidesse, kust nad varastasid stereomagnetofoni koos kõlaritega; − ööl vastu 21. septembrit 1978 varastas ta koos B-ga „Kalevi“ jahtklubi sadamast paadimootori „Vihr-M“; − ööl vastu 3. oktoobrit 1978 varastas ta koos B-ga Autoinspektsiooni autost nahkse vormijope, 10 indikaatortoru ja teedekaardid; − ööl vastu 9. oktoobrit 1978 murdis ta koos B-ga sisse „Dünamo“ vibustaadioni majja, kust nad varastasid nooletupe, rinnakaitsme, vibu ning „Dünamo“ lipu; − ööl vastu 31. oktoobrit 1977 murdis ta koos C-ga sisse Tallinna 46. Keskkooli ruumidesse, kust varastasid kaks magnetofoni, mikrofone, magnetofonilinte, sõnaraamatuid ja diapositiivide raame; − ööl vastu 9. novembrit 1978 varastas ta koos B-ga Tartu Vetelpäästejaama sadamast kaks paadimootorit.
4.ENSV KrK § 101 p-de 4 ja 5 – § 15 lg 2 järgi tunnistati A süüdi selles, et ta lõi ööl vastu 17. juunit 1979 noaga D-d ja F-i, mille tagajärjel sai viimane kerge terviserikketa kehavigastuse ja D üliraske, eluohtliku kehavigastuse.
5.ENSV KrK § 139 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi tunnistati A süüdi järgmiste tegude toimepanemises: − ööl vastu 3. oktoobrit 1978 varastas ta koos B-ga Autoinspektsiooni autost G nahkmapi; − ööl vastu 17. juunit 1979 varastas ta H sõiduautost kaks vihmavarju.
6.ENSV KrK § 176 lg 1 järgi tunnistati A süüdi vahi alt põgenemises 18. aprillil 1978.
7.ENSV KrK § 185 lg 2 järgi tunnistati A süüdi selles, et ööl vastu 17. juunit 1979 varastas ta H sõiduautost tähtsad isiklikud dokumendid.
2(5)
8.ENSV KrK § 195 lg 3 järgi tunnistati A süüdi selles, et 17. märtsil 1979 tulistas ta Tartu Noortemaja „Sõprus“ peoõhtul revolvrist neli lasku, millest üks tabas noortemajas viibinud meesterahvast.
ENSV KrK § 197 lg 2 järgi tunnistati A süüdi järgmiste tegude toimepanemises: − ööl vastu 23. augustit 1978 ärandas ta koos B-ga K sõiduauto, millega nad sõitsid Tallinnas ja Harju rajoonis; − ööl vastu 31. oktoobrit 1978 ärandas ta L-i sõiduauto, millega ta sõitis Tallinnas, Tartus ja Tartu rajoonis; − ööl vastu 8. novembrit 1978 ärandas ta M-i sõiduauto, millega ta sõitis Tallinnas, Tartus ja Harju rajoonis; − ööl vastu 17. juunit 1979 püüdis ta ärandada H sõiduautot.
10.ENSV KrK § 204 lg 1 järgi tunnistati A süüdi selles, et ööl vastu 31. oktoobrit 1978 põhjustas ta ärandatud sõiduautot juhtides liiklusõnnetuse, millega tekitas L-ile olulise kahju.
11.ENSV KrK § 207 lg 1 järgi tunnistati A süüdi järgmiste tegude toimepanemises: − − − −
1978. aasta mais ostis ta püstoli, mida hoidis kuni 1978. a detsembrini; 1978. a novembris ostis ta revolvri, mida hoidis kuni 1979. aasta märtsini;
25.veebruaril 1979 omandas ta revolvri, mida hoidis kuni kinnipidamiseni 29. märtsil 1979; 1979. aastal hoidis ta „Dünamo“ lasketiiru relvalaost riisutud kaheksat püstolit ja 300 padrunit.
12.ENSV KrK § 2071 lg 3 p 1 järgi tunnistati A süüdi järgmiste tegude toimepanemises: − 13. oktoobril 1978 tungis ta Tallinnas Eesti Televisiooni majja, kus ähvardas valvurit püstoliga, nõudes viimaselt relva väljaandmist; − 27. veebruaril 1979 tungis ta koos B ja N-iga Tallinnas „Dünamo“ lasketiiru ruumidesse, kus nad nõudsid laohoidjalt püstoliga ähvardades ja talle püstolipäraga pähe lüües relvalao võtmete väljaandmist, misjärel riisusid laost 13 püstolit ning 1248 padrunit.
13.A kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar esitas 20. aprillil 2026 Riigikohtule rehabiliteerimisavalduse Eesti NSV Ülemkohtu 26. oktoobri 1979. a otsuse ülevaatamiseks. Ta taotleb otsuse tühistamist osas, millega A tunnistati süüdi ENSV KrK § 139 lg 2 p-de 2 ja 3, § 207 lg 1, § 2071 lg 3 p 1 järgi ning § 88 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ööl vastu 25. augustit 1977, ööl vastu 20. septembrit 1977, ööl vastu 3. oktoobrit 1978, ööl vastu 9. oktoobrit 1978 ja ööl vastu 9. novembrit 1978 toime pandud teos. Taotleja viitab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. detsembri 2024. a otsusele asjas nr 1-24-4333, milles tuvastatu kohaselt panid B ja A neile süüks arvatud teod toime kaastäideviijatena okupatsioonivõimule vastupanu osutades ja Eesti iseseisvuse eest võideldes. Kogutud materjalidest ilmneb, et nende tegevusel – sealhulgas relvade ja laskemoona hankimisel ning miilitsate vastu suunatud tegudel – olid vabadusvõitlusest kantud motiivid.
MENETLUS RIIGIKOHTUS
14.Riigiprokuratuur peab rehabiliteerimistaotlust põhjendatuks.
15.A märgib kirjalikus seisukohas, et ta tegutses B-ga samadel eesmärkidel, soovides okupatsioonirežiimile vastupanu osutada. 3(5)
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
16.Seaduse kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta (KRASS) § 5 lg 1 annab Riigikohtule õiguse rehabiliteerida ajavahemikus 1940. aasta 16. juunist kuni 1991. aasta 20. augustini Eestis või endise NSV Liidu territooriumil kohtute poolt süüdimõistetud isikuid nende taotlusel, kui on tõendatud, et süüdimõistmise aluseks olnud teod olid võitluseks Eesti Vabariigi iseseisvuse eest või Eesti rahvale tehtud ülekohtu vastu. Rehabiliteerimismenetluses lasub taotlejal kohustus esitada konkreetsed asjaolud – tuginedes näiteks toimiku andmetele või muudele usaldusväärsetele allikatele –, mis loovad usutava aluse käsitamaks tema tegevust vabadusvõitluse motiivist kantuks.
17.A kirjeldas juba 1992. a märtsis Riigikohtule adresseeritud pöördumises, kuidas ta agiteeris koolikaaslasi vältima komsomoli astumist. Samuti viitas ta selles 1977. aastal tehtud nõukogudevastase sisuga avaldustele ning soovile luua nõukogudevastane relvastatud rühm. (8. kd, tl 427–429.) Kuigi A hilisemad selgitused võivad olla lähtekohaks tema tegevuse eesmärgi hindamisel, ei võimalda üksnes üldine dissidentlik hoiak järeldada rehabiliteerimise aluse olemasolu rehabiliteerimistaotluses märgitud tegudes. KRASS § 5 lg-s 1 sätestatud eelduste täidetust tuleb hinnata iga teo ja toimepanija puhul eraldi.
18.Vastavalt KRASS § 2 lg 1 p-le 2 on A loetud rehabiliteerituks välismaale ebaseadusliku sõitmise katses (vt käesoleva otsuse p 2), mistõttu on Eesti NSV Ülemkohtu 26. oktoobri 1979. a otsus selles osas õigustühine. Toimikust ilmneb, et A osales koos B-ga välismaale põgenemise ettevalmistamises, mille tarbeks hõivati paat ja paadimootorid. Võttes aluseks Riigikohtu 20. detsembri 2024. a otsuse nr 1-24-4333/18 p-s 15 väljendatud seisukohad, tuleb A KRASS § 5 lg 1 alusel rehabiliteerida ENSV KrK § 88 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ööl vastu 25. augustit 1977 (kummipaadi vargus), ööl vastu
20.septembrit 1977 (paadimootori vargus) ja ööl vastu 9. novembrit 1978 (kahe paadimootori vargus) toime pandud tegudes, kuivõrd need teod olid vajalikud välismaale lahkumise ettevalmistamiseks. Selline järeldus haakub nii objektiivselt tuvastatud asjaolude kui ka A poolt kriminaalasja menetlemisel antud selgitustega.
19.Rehabiliteerimistaotluses märgitud muude tegude kohta (relvade ja laskemoona röövimine, telemajas relvade nõudmine, relvade ja laskemoona käitlemine ning vargused) on A väitnud, et needki olid suunatud okupatsioonivõimule otsese vastupanu osutamiseks. Kolleegiumi hinnangul toetavad sellise versiooni paikapidavust järgmised asjaolud.
20.Toimiku materjalides sisalduvatest B ütlustest nähtub, et A rääkis talle 1977. aastal, et talle ei meeldi Eestis kehtiv kord, s.o venelaste võim. Ka polevat A-le meeldinud sõna- ja trükivabaduse puudumine (3. kd, tl 37). A võimuvastaseid vaateid kinnitab kohtuarstidele räägitu, mille järgi olevat ta relvi vajanud kommunistide vastu võitlemiseks (8. kd, tl 109). Ekspertiisiakti kohaselt kõneles ta plaanist põgeneda vanglast ning organiseerida võitlust kommunistide ja nõukogude võimu vastu (7. kd, tl 117). Kuigi A otsustas hiljem sellistest väidetest taganeda (7. kd, tl 123 ja 8. kd, tl 109), tuleb arvestada ütluste andmise ajalis-ruumilist konteksti: kriminaalasja menetleti okupatsioonirežiimi tingimustes, kus ei saanud eeldada, et inimene avaldab ametivõimudele vastupanuvõitlusest kantud motiive, kuna sellega kaasnes risk sattuda rängemate repressioonide ohvriks. Seetõttu võib mõista, et võimuvastastel ajenditel tegutsenud isik võis püüda oma tegevuse sisemisi põhjusi varjata. Sellele, et A võimuvastased vaated väljendusid tema tegevuses, osutab oktoobrirevolutsiooni aastapäeva eel seintele ja miilitsaautole võimuvastaste sümbolite joonistamine (5. kd, tl 273-274). Nende asjaolude taustal saab pidada usutavaks A väiteid, mille järgi seondusid relvade röövimine ja nende käitlemine, samuti enamik taotluses märgitud vargustest kavatsusega osutada okupatsioonivõimule relvastatud vastupanu. Järelikult on need teod hõlmatud KRASS § 5 lg-s 1 nimetatud eesmärgiga. 4(5)
21.Ehkki A tunnistati ööl vastu 3. oktoobrit 1978 toime pandud teos süüdi nii ENSV KrK § 88 lg 2 p-de 1 ja 2 kui ka § 139 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi, oli faktiliselt tegemist ühe teoga. Mitme kvalifikatsiooni üheaegse kohaldamise tingis asjaolu, et nahkmapp kuulus eraisikule, ülejäänud esemed – nahast vormijope, indikaatortorud ja teedekaardid – aga riigile. Seetõttu käsitleb kolleegium seda ühe teona. Esemete äravõtmine Autoinspektsiooni sõidukist (s.o miilitsaautost) toetab järeldust, et tegu oli suunatud okupatsioonivõimu vastu. Puuduvad andmed, mis võimaldaksid järeldada, et A tegevus olnuks selle teo puhul ajendatud üksnes varalisest huvist või muudest isiklikest motiividest. B on esile toonud, et miilits oli vaenlane, okupandi tööriist, kelle vara hõivamist ei olnud tarvis kaaludagi (8. kd, tl 461). Süüdistatavate ütlused ja ekspertidele avaldatu annavad alust järelduseks, et A ja B lähtusid samadest tõekspidamistest. Seetõttu saab lugeda ka miilitsaautost esemete hõivamise hõlmatuks KRASS § 5 lg-s 1 nimetatud eesmärgiga.
22.Küll aga ei leidu kriminaalasjas vähimaidki andmeid selle kohta, et H sõiduautost vihmavarjude varastamisel (vt käesoleva otsuse p 5) olnuks seos KRASS § 5 lg-s 1 sätestatud eesmärkidega. KRASS § 5 lg 2 kohaselt ei kuulu lg-s 1 näidatud isikud rehabiliteerimisele, kui on tõendatud nende süüdimõistmise aluseks olnud tegude ilmne mittevastavus lg-s 1 näidatud eesmärkidele. Sestap jätab kolleegium A selles teos rehabiliteerimata.
23.Eeltoodu alusel ja juhindudes kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-st 372, § 373 lg-st 3 ja KRASS § 5 lg-st 1, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Eesti NSV Ülemkohtu 26. oktoobri 1979. a otsuse A süüdistuses ENSV KrK § 139 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ööl vastu 3. oktoobrit 1978 toime pandud teos, § 207 lg 1, § 2071 lg 3 p 1 järgi ning § 88 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ööl vastu 25. augustit 1977, ööl vastu 20. septembrit 1977, ööl vastu 3. oktoobrit 1978, ööl vastu 9. oktoobrit 1978 ja ööl vastu 9. novembrit 1978 toime pandud teos. Kriminaalmenetlus tuleb eeltoodud osas kuriteokoosseisu puudumise tõttu lõpetada. Juhindudes KrMS §-st 372, § 373 lg-st 1 ja KRASS § 5 lg-st 2, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Eesti NSV Ülemkohtu 26. oktoobri 1979. a otsuse muutmata osas, mis puudutab ENSV KrK § 139 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi esitatud süüdistust ööl vastu 17. juunit 1979 toime pandud kahe vihmavarju varguses. Rehabiliteerimisavaldus tuleb rahuldada osaliselt.
24.Kaitsja taotleb rehabiliteerimismenetluses valitud kaitsjale makstud 700 euro suuruse tasu hüvitamist. Taotlusele lisatud arve ja spetsifikatsiooni kohaselt kulus kaitsjal erinevateks toiminguteks kokku 3 tundi 30 minutit tunnitasu määraga 161,29 eurot, millele lisandus käibemaks. Kolleegium peab rehabiliteerimisavalduse esitamiseks kulutatud aega põhjendatuks. Seetõttu tuleb see summa KrMS § 175 lg 1 p 1, § 181 lg 1 ja § 186 lg 1 alusel riigilt A kasuks välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.