Tartu Maakohtu 5. oktoobri 2026 määrus Milan Martići (isikukood 35411180139; Serbia kodanik) vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata jätmises Milan Martići kaitsja vandeadvokaat Raiko Paas
Teised määruskaebemenetluse pooled
prokuratuur, esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Ingmar Laas
Menetluse vorm
kirjalik
IS
E
O
O TE
L
Kohus Määruse tegemise aeg
RESOLUTSIOON
U
M
Jätta Tartu Maakohtu 5. oktoobri 2026 määrus muutmata ja sellele esitatud kaebus rahuldamata.
U
ST
Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale on kohtumenetluse poolel või sellisel menetlusvälisel isikul, kelle õigusi või seaduslikke huve määrus piirab, võimalik esitada Tartu Ringkonnakohtule kirjalik määruskaebus. Seda tuleb teha 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Kaebus tuleb esitada advokaadi vahendusel (v.a juhul, kui kaebajaks on prokuratuur).
JÕ
PÕHIOSA
Menetluse käik
1.
Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) Endise Jugoslaavia Rahvusvahelise Kriminaaltribunali 8. oktoobri 2008 otsuse nr IT-95-11-A alusel tunnistati Milan Martić süüdi inimsusevastastes kuritegudes ja teda karistati 35-aastase vangistusega. See vangistus algas
15.mail 2002 ja lõppeb 14. mail 2037.
2.Tartu Vangla esitas 25. septembril 2025 Tartu Maakohtule materjalid M. Martići ennetähtaegse vabastamise üle otsustamiseks. Vangla toetab tema vabastamist vaid eeldusel, et ta saadetakse Eestist välja.
3.Tartu Maakohtule edastati ka ÜRO kriminaalkohtute rahvusvahelise järeltegevuse mehhanismi (Mehhanism) presidendi 4. veebruari 2026 otsus. Selles otsuses leitakse, et M. Martići vabastamise vastu räägivad tema kuritegude raskus ning asjaolu, et ta ei ole näidanud piisavalt rehabilitatsiooni märke. Samuti puuduvad tõendid, mis kinnitaksid kaalukaid humanitaarseid põhjusi, mis õigustaksid sellise negatiivse hinnangu tühistamist. Seda seisukohta kinnitas president oma 13. juuli 2026 otsuses.
4.Prokuratuur palus jätta M. Martić ennetähtaegselt vabastamata: süüdimõistetu kuriteod olid rasked ja problemaatiline on ka tema suhtumine neisse tegudesse.
O TE
L
5.M. Martići kaitsja vandeadvokaat Raiko Paas asus seisukohale, et kinnipeetav tuleb vabastada. M. Martić enam uusi kuritegusid ei soorita. Tegu on tema esimese vangistusega. Ta on vanglas käitunud korrektselt. M. Martićiga vanglas enam mingeid rehabiliteerivaid tegevusi läbi ei viida.
6.M. Martići meelest on tema karistamine poliitiliselt motiveeritud ja ebaõiglane. Ta on 72-aastane ja tema tervis on kehv. Teda ei huvita enam võim ega poliitika. Ta tahab olla koos lastelastega, lugeda ja käia kalal.
O
Maakohtu määrus
ST
U
M
IS
E
7.Tartu Maakohus jättis 5. oktoobri 2026 määrusega M. Martići tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamata, põhjendades seda kokkuvõtvalt nii. Mehhanismi presidendi otsus ei välista M. Martići ennetähtaegset vabastamist: kohus peab nagu ikka kontrollima KarS § 76 lg 4 eeldusi. Oma kuriteod pani M. Martić toime pika aja jooksul: aastatel 1991–1995. On positiivne, et M. Martić on järginud vanglareegleid ja teinud tööd (enam ta oma vanuse tõttu ei tööta). Eestiga tal sidemeid pole. Küll aga ootab teda Serbias perekond ja elukoht. Samas peab M. Martić end poliitvangiks ehk poliitilise tagakiusamise ohvriks. M. Martići kuriteod seondusid tema sõjalise positsiooni ja poliitiliste vaadetega. Need aspektid ei ole enam kuigivõrd aktuaalsed, ent M. Martić on sellegipoolest enda hoiakute ja temaga sarnaste vaadetega isikute seas säilinud kõrge positsiooni ning tutvuste tõttu ohtlik. Ka on ta hinnatud avalikkusele üliohtlikuks ja tema puhul peetakse turvariskiks põgenemist. M. Martići kuriteod olid väga rasked ja vangistus peab mõjuma karistavalt. Ka Mehhanismi president leidis, et M. Martićit ei peaks vabastama.
U
Määruskaebemenetlus
JÕ
8.M. Martići kaitsja esitas maakohtu määruse peale kaebuse, paludes vaidlustatud kohtumääruse tühistada ning süüdimõistetu vangistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastada. Maakohtu määrus on vastuoluline, sest ühest küljest peab kohus M. Martići ohtlikkust enam mitte-aktuaalseks, ent teisalt jaatab kinnipeetavast lähtuvat ohtu. M. Martić on olnud vanglas väga kaua ja sellest tulenevalt on maakohus asetanud kuritegudele ebaproportsionaalselt suure rõhu. Tegu on M. Martići esimese vangistusega. Praegu on rahuaeg ja uute kuritegude kordumine ei ole seetõttu tõenäoline. M. Martići poliitilised vaated tema vabastamist takistada ei tohiks.
9.Prokuratuuri hinnangul on maakohtu määrus seaduslik.
Ringkonnakohtu seisukoht
E
O
O TE
L
10.Ringkonnakohtul ei ole võimalik rahuldada kaebuse esitaja taotlust vabastada M. Martić tingimisi ennetähtaegselt. M. Martićit ei ole karistanud ükski Eesti kohus, vaid ÜRO eritribunal. Eestis üksnes viiakse selle tribunali mõistetud otsust täide. Pelk täideviija-staatus ei võimalda Eestil ka M. Martićit vabastada. See tuleneb mitmest õigusaktist. Mehhanismi põhikirja (https://www.irmct.org/sites/default/files/documents/101222_sc_res1966_statute_en.pdf) artst 25 nähtub, et Mehhanism teostab vangistuse kandmise üle järelevalvet. Eesti Vabariigi valitsuse ja ÜRO Endise Jugoslaavia Rahvusvahelise Kriminaaltribunali kohtuotsuste täitmise kokkuleppe (Eesti ja ÜRO kokkulepe, kättesaadav Riigi Teatajast) art 3 lg 1 järgi on rahvusvahelise tribunali määratud karistuse täitmisel taotluse saanud riigi pädevad asutused seotud karistuse kestusega. Mehhanismi põhikirja art 26 ls-st 2 tulenevalt on „armuandmine või karistuse kergendamine“ võimalik üksnes siis, kui Mehhanismi president nii otsustab. „Ennetähtaegsesse vabastamisse“ tuleb Mehhanismi menetlus- ja tõendamisreeglite (https://www.irmct.org/sites/default/files/documents/MICT-1-Rev.9%20-%20EN.pdf) art 149 kohaselt suhtuda samamoodi, nagu „armuandmisse või karistuse kergendamisse“. Kõnealuse otsustuse tegemiseks peab Mehhanismi president pidama nõu Mehhanismi menetlus- ja tõendamisreeglite art-s 150 nimetatud kohtunikega. Juhise „Mehhanismi poolt süüdi mõistetud isikute armuandmise, karistuse kergendamise või ennetähtaegse vabastamise taotluste lahendamise menetluse kohta“ (Juhis, https://www.irmct.org/sites/default/files/documents/240701%20MICT_3_Rev.4%20English.pdf) p 24 kohaselt on Mehhanismi presidendi vastav otsus lõplik ja seda ei saa edasi kaevata.
U
ST
U
M
IS
11.Eelöeldu ei tähenda siiski, et Eesti kohtutel ei ole käesolevas menetluses tulenevalt Mehhanismi presidendi otsusest mingit kaalutlusruumi ja nad peavad igal juhul lõpetama menetluse M. Martići ennetähtaegselt vabastamata jätmise otsustusega. Sellega seoses on asjakohane eeskätt Eesti ja ÜRO kokkuleppe art 10: „Kui pärast karistuse täitmise alustamise otsust on õiguslikel või praktilistel põhjustel muutunud karistuse edasine täitmine võimatuks, teavitab taotluse saanud riik sellest viivitamata kohtusekretäri. Kohtusekretär korraldab süüdimõistetu üleandmise. Taotluse saanud riigi pädevad asutused ootavad vähemalt kuuskümmend päeva pärast kohtusekretäri teavitamist, enne kui võtavad muid meetmeid.“ Ka on paslik viidata Juhise p-le 23: „Kui karistust täide viiv riik ei nõustu oma riigisisese õiguse tõttu või mõnel muul põhjusel presidendi otsusega mitte lubada armuandmist, karistuse kergendamist või ennetähtaegset vabastamist või kui tal ei ole võimalik seda otsust aktsepteerida, teatab karistust täide viiv riik sellest Mehhanismile. President võib pärast kohtusekretäriga konsulteerimist otsustada süüdimõistetu karistust täide viivast riigist ära tuua ja viia ta üle teise riiki, et ta kannaks seal ära oma karistuse ülejäänud osa.“
JÕ
12.Ringkonnakohtu hinnangul tähendab eelöeldu mh seda, et põhimõtteliselt võib Eesti jõuda järeldusele, et kuivõrd siinse õiguse järgi tuleks kinnipeetav tingimisi vangistuse kandmiselt vabastada, ei ole tema karistuse edasine täideviimine Eestis võimalik. See tingiks Mehhanismi informeerimise (ja vajadusel Mehhanismiga konsulteerimise), aga mitte M. Martići vabastamist. Eeldatavasti viiks Mehhanism M. Martići mõnda muusse riiki vangistust edasi kandma.
13.Kriminaalkolleegiumi hinnangul peaks niisuguse otsustuse – kinnipeetava edasine hoidmine Eesti vanglas ei ole tulenevalt Eesti tingimisi vabastamise regulatsioonist võimalik – endaga kaasa tooma vaid selline olukord, kus süüdimõistetu edasine Eesti vanglas viibimine läheks Eesti tingimisi vabastamise normistikuga ilmselgesse vastuollu. Praegu ringkonnakohtu meelest millestki sellisest rääkida ei saa.
O TE
L
14.Tõsi, maakohtu viited M. Martićist lähtuvale uute kuritegude ohule ei ole veenvad. Esimese astme kohus möönis isegi, et M. Martići kuriteod leidsid aset väga spetsiifilises olukorras – komandörina sõja ajal, aastakümneid tagasi. Pole mõistetav, millisele alusele rajab esimese astme kohus arvamuse, et kohe 72-aastaseks saava M. Martići hoiakud, vaated ja tema positsioon temaga „sarnaste vaadetega isikute seas“ võib tingida uued kuriteod. Uute kuritegude ohu jaatamiseks ei piisa pelgalt teoreetilisest võimalusest, et midagi võib mõningate eelduste täidetuse korral põhimõtteliselt juhtuda (nt võib keegi sooritada tänu kellegagi lävimisele kuriteod) (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. aprilli 2026 määrus asjas nr 124-5035, p 16). Retsidiivsusohu jaatamine eeldab mõningast konkretiseeritust isegi selliste juhtumite puhul, kus võimalikud kuriteod oleksid väga rasked. Kohane ei ole viidata sellele, et M. Martić on hinnatud avalikkusele üliohtlikuks. Eeldatavasti peab maakohus silmas vangla vastavat seisukohta. Niisugust hinnangut aga vangla kuidagi selgitanud ei ole ja seetõttu see kohtu otsustuse aluseks olla ei saa. Viimaks on mõistetamatu, kuidas peab kinnipeetava ennetähtaegse vabastamise välistama väide, et ta võib põgeneda – seda eriti veel olukorras, kus inimene läheks elama välismaale.
15.Sellegipoolest ei saa öelda, et Eesti tingimisi vabastamise reeglistiku kohaselt on M. Martići jätkuv vanglas hoidmine täiesti õigustamatu.
M
IS
E
O
16.Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. aprilli 2026 määruses asjas nr 1-24-5035 asuti seisukohale, et õigustatud on jätta vabastamata niisugune inimene, kes pani toime raske tagajärjega kuriteo ega ole seda tegu (siiralt) kahetsenud ega end sellest distanseerinud. Tõsi on see, et viidatud asja raames oli kurjategija olnud vanglas üksnes kaks aastat, ent M. Martićit on kinni peetud juba üle 24 aasta. Samas oli asjas nr 1-24-5035 mõistetud teo toimepanijale karistus „vaid“ ühe inimese tapmise eest ja seda sätte järgi, mis nägi ette maksimaalselt 5-aastase vangistuse. M. Martić aga mõisteti süüdi aastate jooksul toime pandud arvukates kuritegudes, milles hukkus sadu inimesi. Kinnipeetav ei ole neid tegusid hukka mõistnud ja peab enda karistamist ebaõiglaseks.
JÕ
U
ST
U
17.Ka ei saa mööda vaadata sellest, et Eesti seaduse mõttes on M. Martići karistus – 35aastane vangistus – pigem samastatav eluaegse kui tähtajalise vangistusega. Seda seetõttu, et KarS § 44 lg 1 näeb maksimaalse tähtajalise vangistusena ette 20 aastat. Eluaegse vangistuse puhul on iseäranis loogiline, et keegi jäetakse tingimisi vabastamata tulenevalt tema süü suurusest (tema kuritegude raskusest). Nimelt ei võimalda eluaegne vangistus erinevalt tähtaegsest vangistusest ränkasid kuritegusid omavahel astmestada. Alates mingist lävendist nõuab teosüü eluaegset vangistust ja sellest karistusest rangemaks minek ei ole võimalik, sõltumata sellest, kas kõnealune lävend ületatakse üksnes „napilt“ või väga „suure varuga“. Teisisõnu võib eluaegse vangistusega karistada nii „üksnes“ ühe inimese tapnud kurjategijat (nt KarS § 114 alusel) kui ka isikut, kes põhjustas sadade inimeste surma. Kuivõrd M. Martići kuriteod olid ekstreemselt rängad, on Eesti õiguse mõttes igati aktsepteeritav jõuda järeldusele, et ta on olnud vanglas veel liiga lühikest aega. Muu hulgas pole teda kinni peetud veel isegi mitte 25 aastat, mis on minimaalne aeg, mis tuleb KarS § 77 lg 1 kohaselt eluaegset vangistust kandval inimesel Eestis vanglas veeta.
18.Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ning § 337 lg 1 p-st 1, jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu 5. oktoobri 2026 määruse muutmata ja sellele esitatud kaebuse rahuldamata.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.