lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
Kohtulahendid/1-25-3484/50

Varavastased süüteod › Süüteod omandi vastu

KriminaalasiJõustumise ootelTartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium · 20.11.2026

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium
Kohtuasja number
1-25-3484/50
Asja liik
Kriminaalasi
Kategooria
Varavastased süüteod › Süüteod omandi vastu
Menetlusliik
Üldmenetlus
Kuulutamise aeg
20.11.2026
Staatus
Jõustumise ootel
Sõnade arv
5608
Lahend PDF →Riigi Teatajas →
Salvesta kogumikku
Väljavõte Wordi

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse kuulutamise aeg

20. november 2026

Kohtuasja number

1-25-3484

Kohtukoosseis

Ingrid Kullerkann, Erkki Hirsnik ja Tiit Lõhmus

Kohtuasi ja menetlusliik

Kriminaalasi Meelis Parijõe (Parijõgi) süüdistuses KarS § 200 lg 1 järgi üldmenetluses

Vaidlustatud kohtuotsus

Viru Maakohtu 19. juuni 2026 otsus

Süüdistatav

Meelis Parijõgi; isikukood 37305215239; kehtivad väärteo- ja kriminaalkaristused puuduvad; tõkendit pole kohaldatud

Apellant

Meelis Parijõe kaitsja vandeadvokaat Silver Reinsaar

Teised pooled

E

O

O TE

Kohus

IS

L

EESTI VABARIIGI NIMEL

Viru Marge

osa

võtnud Süüdistatav Meelis Parijõgi ja tema kaitsja vandeadvokaat Silver Reinsaar; Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Marge Voogma

ST

Kohtuistungist isikud

U

M

apellatsioonimenetluse Prokuratuur, esindaja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Voogma; - Kannatanu X.X. , esindaja Georg Hiiesalu Menetluse liik Suuline menetlus

U

RESOLUTSIOON

JÕ

1.

Sarnased lahendid

Varavastased süüteod
  • 20.11.20261-26-1581/29Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
  • 20.11.20261-26-8022/8Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium
  • 20.11.20261-22-6204/40Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
  • 19.11.20261-26-6155/8Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Kuninga tänaval
  • 19.11.20261-26-7895/16Viru Maakohus Narva kohtumaja
  • 19.11.20261-26-6732/7Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Kuninga tänaval
Tühistada Viru Maakohtu 19. juuni 2026 otsus osaliselt Meelis Parijõe süüditunnistamises ja karistamises KarS § 200 lg 1 järgi, süüdistatavalt sundraha väljamõistmises ning valitud kaitsjale makstud tasu jätmises süüdistatava kanda.
2.Tunnistada Meelis Parijõgi süüdi KarS § 121 lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks 50 päevamäära (4055 euro) suurune rahaline karistus.
3.Mõista Meelis Parijõelt välja sundraha 1419 eurot. Menetluskulu tuleb tasuda 30 päeva jooksul makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Kui rahaline kohustus jääb tähtajaks täitmata, saadetakse kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks.
4.Mõista Eesti Vabariigilt Meelis Parijõe kasuks välja 8630 eurot 40 senti maakohtus valitud kaitsjale makstud tasu katteks.

Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

Rahuldada kaitsja apellatsioon osaliselt.

7.Mõista Eesti Vabariigilt Meelis Parijõe kasuks välja 2358 eurot 33 senti apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks. Edasikaebekord

L

Otsuse peale saab esitada 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

O TE

Süüdistus

O

1.Meelis Parijõge süüdistatakse karistusseadustiku (KarS) § 200 lg 1 järgi selles, et ta ründas 8. aprillil 2024 kella 18.20 paiku Lääne-Virumaal Viru-Nigula vallas Pikaristi külas Pikaristi bussijaama juures X.X. t ning võttis ära tema kõrvaklapid. Süüdistatav lõi kannatanut ühel korral rusikaga vasakule poole põse piirkonda, tekitades talle füüsilist valu ja turse näo vasakule poolele põse piirkonda. Löögi tagajärjel kukkusid maha ja läksid katki X.X. peas olnud kõrvaklapid. M. Parijõgi võttis need enda kätte ja lahkus sündmuskohalt.

E

Maakohtu otsus

U

M

IS

2.Viru Maakohus tunnistas 19. juuni 2026 otsusega M. Parijõe süüdi KarS § 200 lg 1 järgi, karistas teda 3-aastase vangistusega ning jättis karistuse KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel 3 aasta ning 6 kuu pikkuse katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. Samuti mõistis maakohus M. Parijõelt X.X. kasuks välja varalise ja mittevaralise kahju hüvitise 819 eurot koos viivisega ning menetluskulud (sh sundraha 2365 eurot). Valitud kaitsjale makstud tasu 21 576 eurot jäi süüdistatava kanda. Maakohus leidis järgmist.

JÕ

U

ST

3.Süüdistuses kirjeldatud kuritegu on tõendatud. Süüdistatava väitel käisid kannatanu ja tunnistaja V.V. tema maal metallidetektoritega otsinguid tegemas, kuid nende tüli algpõhjus polegi tähtis. Tuvastatud on see, et M. Parijõgi lõi X.X. t rusikaga ühel korral vasakule poole põse piirkonda, võttis enda kätte kannatanu peast kukkunud kõrvaklapid ning lahkus nendega sündmuskohalt. Kannatanu suhtes kasutatud vägivald oli asja hõivamise vahend. M. Parijõe eesmärk oli kõrvaklapid enda kasuks pöörata: ta jättis enda käes olnud kõrvaklapid kannatanule tagastamata ning käitus nendega nagu omanik. Kannatanut lüües pidas süüdistatav aga võimalikuks ja möönis, et tekitab talle valu ja tervisekahjustusi. Samuti pidas ta võimalikuks ja möönis, et vägivalla kasutamise tõttu kannatanu vastupanu ei osuta ning ta saab seetõttu kõrvaklapid hõivata.
4.Kannatanu ütlusi ei muuda ebausaldusväärseks see, et ta ei taotlenud riigimaalt otsingute tegemiseks luba ega esitanud otsinguteavitust. Niisamuti selgitas kannatanu, et ta pole andnud haiglas ütlusi enda läbipeksmise kohta. Kannatanu selgitused panid kirja erinevad inimesed ning patsiendikaardi anamneesis on vigastusi ja nende tekitamise viisi kirjeldatud õigesti. Kannatanu ja V.V. ütlused pole ebausaldusväärsed ka pelgalt seetõttu, et need ei kinnita süüdistatava ütlusi otsingute tegemise kohta tema maal. Ka ei kinnita kannatanu ning V.V. õigusvastast tegevust tunnistajate T.T. e ja S.S. ütlused. X.X. ja V.V. ütlused on kooskõlas muude tõenditega, milleks on mh patsiendikaart koos vastusega, vormikaamera salvestised, Häirekeskuse kõnesalvestised, fotode vaatlusprotokoll koos

kuvatõmmistega, salvestised ning fotod, politseile antud selgitused ja kõrvaklappide vaatlusprotokoll.

O TE

L

5.Süüdistatav oleks pidanud näitama politseinikele ette tema maale väidetavalt kaevatud augud või osutama muudele olulistele asjaoludele, kuid ta lahkus sündmuskohalt, tehes sellele eelnevalt vaid fotod riigimaal asunud kannatanust, tunnistajast ning nende sõiduautodest. Seepärast on usutavam, et kannatanu ja V.V. ei viibinud süüdistatava kinnistul. Usutavad pole ka M. Parijõe ütlused, mille kohaselt ta kannatanut ei löönud ning võttis kõrvaklapid kaasa kannatanu ja tunnistaja õigusvastase tegevuse takistamiseks. Tõendamata on väited süüdistatava individuaal- või kollektiivhüvede vastu suunatud ründe kohta. Süüdistatav ründas kannatanut esimesena ega viibinud hädakaitseseisundis. Samuti ei olnud tal põhjust eeldada, et kannatanu ründab teda või mõnda kollektiivset õigushüve. Sedastada ei saa ka eksimust õigusvastasust välistavas asjaolus (KarS § 31 lg 1).
6.Süüdistatav tekitas kannatanule kõrvaklappide lõhkumisega 319 euro suuruse varalise kahju. Ka pidi kannatanu tervisekahjustuse tõttu taluma valu ja ebamugavusi. Õigusvastaselt tekitatud mittevaralise kahju eest on põhjendatud 500 euro suuruse hüvitise väljamõistmine.

O

Apellatsioon

E

7.Maakohtu otsuse vaidlustas M. Parijõe kaitsja, taotledes selle tühistamist, kaitsealuse õigeksmõistmist, tsiviilhagi läbi vaatamata või rahuldamata jätmist või kahjuhüvitise vähendamist ning menetluskulude jätmist riigi kanda. Apellandi põhiväited on järgmised.

U

M

IS

8.Maakohtu otsus on ühekülgne ja põhjendamatu. Maakohus jättis alusetult kõrvale T.T. e, S.S. ning asjatundja N.N. i ütlused, mis kinnitavad M. Parijõe juttu selle kohta, et X.X. ja V.V. tegid õigusvastaseid otsinguid süüdistatava kinnistul. Samuti jättis maakohus analüüsimata kannatanu ja V.V. ütlustes ilmnevad diametraalsed vastuolud. Nende ütlused ei haaku omavahel ning samuti on erineval ajal antud selgitustes vastuolud. Lisaks tõlgendas maakohus läbivalt ja põhjendamatult süüdistatava kahjuks menetleja tegemata tööst tingitud tõenduslikke puudujääke.

U

ST

9.Röövimise subjektiivse koosseisu hindamisel eiras maakohus nõuet, mille kohaselt peab teole hinnangu andma teo objektiivse avaldumise hetke seisuga. Määrav on see, mida pidas süüdistatav silmas kõrvaklappide kättevõtmise hetkel. Sel hetkel tegutses M. Parijõgi veendumuses, et kannatanu ja V.V. käitusid õigusvastaselt ning ta soovis nende tegevuse jätkumist tõkestada. Süüdistataval polnud kavatsust võõrast asja endale jätta. Ühtlasi leidis maakohus vääralt, et vägivald oli asja äravõtmise vahend. Kannatanu ei olnud löögi tõttu vastupanuvõimetu.

JÕ

10.Põhjendamatult jäi kohaldamata KarS § 28 lg 1. Vahetu õigusvastane rünne seisnes õigusvastastes otsingutes, mida X.X. ning V.V. tegid muinsuskaitsealusel M. Parijõe omandisse kuuluval maatükil. Kuigi maakohus sedastas ka ise, et M. Parijõe veendumuse kohaselt tegutsesid kannatanu ja V.V. tema kinnistul, jättis ta viidatud seisukohast tulenevad järeldused kohaldamata. Võimalik eksimus õigusvastasust välistavas asjaolus on KarS § 31 lg 1 kohaselt süüdistatava õigeksmõistmise alus. Maakohus hindas vääralt eksimuse adekvaatsust, mis pole asjasse puutuv kriteerium.
11.Kõrvaklappide ostmist kinnitav arve on võltsitud ning kannatanu pole nende eest 319 eurot tasunud. Maakohus seda väidet ei käsitlenud. Ühtlasi ei ole põhjendatud mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmine, kuna kuriteosündmusel ei olnud kannatanule erilist mõju.

Menetlus ringkonnakohtus

12.Ringkonnakohus arutas kaitsja apellatsiooni 5. novembri 2026 istungil. Kohtuistungil jäid apellatsioonimenetluse pooled varasemate seisukohtade juurde. Ringkonnakohtu põhjendused

O

O TE

L

13.Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga selles, et maakohtu tõendikäsitlus pole veatu. Niisamuti kohaldas maakohus vääralt materiaalõigust, kui pidas süüdistuses kirjeldatud tegu röövimiseks. Kolleegium selgitab kõigepealt enda kokkuvõtlikku nägemust sellest, kuidas süüdistuses kirjeldatud sündmused aset leidsid (I) ning põhjendab seejärel, missugune tõendikogum niisugust asjade käiku kinnitab (II). Tuvastatud asjaolude põhjal saab anda karistusõigusliku hinnangu süüdistatava teole ja selgitada karistusliigi ning -määra valikut (III). Pärast nende küsimuste lahendamist vaeb kolleegium tsiviilhagi rahuldamist ja menetluskulude väljamõistmist puudutavaid küsimusi (IV, V), võtab kokku apellatsioonimenetluse tulemuse (VI) ning hindab viimaks apellatsioonimenetluse kulude hüvitamise taotluse põhjendatust (VII).

E

I Kokkuvõtlik hinnang asjaoludele

JÕ

U

ST

U

M

IS

14.Ringkonnakohtu hinnangul leidsid süüdistuses kirjeldatud sündmused aset alljärgneval moel. 8. aprillil 2024 kella 18.20 paiku kohtusid Lääne-Virumaal Viru-Nigula vallas Pikaristi külas Pikaristi bussipeatuse juures M. Parijõgi ning X.X. ja V.V. . Süüdistatavale kuulub nimetatud kohtumispaiga lähedusse jääv Postimaja kinnistu, millest osa on muinsuskaitseala kaitsevöönd. Kohtumisele eelnenud ajal tegid X.X. ja V.V. metallidetektoritega otsinguid Postimaja kinnistust teisele poole Tallinna-Narva maanteed jääval kinnistul. Seejärel suundusid nad otsinguid tegema süüdistatava kinnistule, milleks neil viimase nõusolekut ei olnud. Enda maast juhuslikult mööda sõitnud M. Parijõgi märkas X.X. ja V.V. tegevust ning läks neid korrale kutsuma, nõudes selgitusi ja dokumente ning ähvardades kutsuda politsei. Kui X.X. ja V.V. dokumentide esitamisest keeldusid ja kannatanu väitis, et nad pole M. Parijõe maal otsinguid teinud, lõi ärritunud süüdistatav kannatanut ühel korral rusikaga vastu näo vasakut poolt. Kannatanu ega tunnistaja süüdistatavat füüsiliselt ei rünnanud. Löömise tõttu tundis kannatanu valu ja sai tervisekahjustuse, tema peas olnud kõrvaklapid kukkusid aga maha ning läksid katki. Süüdistatav võttis need enda kätte ja lahkus sündmuskohalt, X.X. ja V.V. jäid aga paigale. Kümnekonna minuti pärast saabus kannatanu väljakutse tõttu sündmuskohale politseipatrull, kes asus asjaolusid fikseerima. II Tõendikogumile antav hinnang
15.Maakohtu otsuses sisalduv tõendikogumile antud hinnang erineb eelmises punktis kirjeldatud ringkonnakohtu hinnangust peamiselt selles aspektis, mis puudutab otsingute tegemist M. Parijõe kinnistul. Kuigi maakohus leidis, et X.X. ja V.V. M. Parijõe kinnistul otsinguid ei teinud, on niisuguse järelduseni viiv tõendikäsitlus lünklik. Täpsemalt on X.X. ja V.V. ütlused vastuolus M. Parijõe, T.T. e ja S.S. omavahel haakuvate ütlustega, mille paikapidavust pole vaidlustatud otsuses suudetud veenvalt kummutada. Niisamuti saab kannatanu ja V.V. ütluste tõepära rünnata asjatundjana üle kuulatud N.N. i ütluste ning kaitsja teabepäringute kohta saadetud vastustega. Viimati osutatud tõendeid pole maakohus

peaaegu üldse analüüsinud. Ringkonnakohus leiab, et X.X. ja V.V. ütlused ei ole viidatud osas usaldusväärsed järgmistel põhjustel.

O TE

L

16.Kannatanu ütluste kohaselt tegi ta süüdistuses nimetatud kuupäeval koos V.V. ga esialgu otsinguid teisele poole maanteed jäävatel maatükkidel. Seejärel siirdusid nad koos V.V. ga otsinguid tegema teisele poole Tallinna-Narva maanteed alale, mis on riigimaa. Süüdistatava kinnistul nad otsinguid ei teinud (I kd, lk 48–61). Sarnaseid ütlusi andis ka V.V. (I kd, lk 61–68). M. Parijõe ja T.T. e ütlustest nähtub seevastu, et nn detektoristid olid süüdistatava kinnistul. Süüdistatav kirjeldas üksikasjalikult seda, kus tema kinnistu paikneb ja milliste tingmärkide põhjal ta selle piirid hõlpsasti ära tunneb (I kd, lk 100–123). Kirjelduse põhjalikkuse tõttu ei jää kuidagi muljet, et süüdistatav võis kannatanu ja V.V. paiknemise suhtes eksida. Sellele ei viidanud otsesõnu ka maakohus. Kohtuotsuses piirdutakse vaadeldavat argumenti käsitledes etteheitega, mille kohaselt ei jäänud M. Parijõgi sündmuskohale ega näidanud politseipatrullile ette detektoristide poolt kaevatud aukude asukohta. Kuigi sündmuskohalt lahkumine raskendas kahtlemata M. Parijõe väidete kontrollimist, ei muuda see veel iseenesest tema detektoristide paiknemist puudutavat juttu ebausaldusväärseks. Seega on maakohus sisulistele argumentidele toetumata süüdistatava ütlused kõrvale heitnud.

ST

U

M

IS

E

O

17.M. Parijõe ütlused haakuvad kõnealuses küsimuses ka muude tõenditega. Häirekeskusele kell 18.25 tehtud kõnes rääkis M. Parijõgi sellest, et detektoristid viibivad loata tema maal. Niisamuti andis naaberkinnistu omanik T.T. ütlusi, et ta nägi Pikaristi bussipeatusest mööda sõites M. Parijõe maa peal detektoriste (I kd, lk 81–84). Tunnistaja täpsustas, et nad asusid metsa ja Postimaja vahele jääval põllul. Kuigi ka T.T. e kirjeldus on võrdlemisi selge, seadis maakohus tema ütlused kahtluse alla üldsõnalise tõdemusega, et tunnistaja võis maa piiride hindamisel kiiresti mööda sõites eksida. Miks kohus arvab, et kohalikke olusid tundev T.T. sõitis sündmuskohalt mööda nii kiiresti, et ei suutnud asjaolusid õigesti tajuda, pole arusaadav. Tähelepanu väärivad ka sama tunnistaja ütlused selle kohta, et mõni aeg varem, kuid mitte samal päeval, tehti metallidetektoritega loata otsinguid ka tema maal. Kui ta läks otsinguid teinud inimestelt selgitusi küsima, väitsid viimased talle, et neil on otsinguteks maaomaniku kooskõlastus. Järgmisel päeval küsisid samad inimesed siiski otsingute jätkamiseks luba, mille nad ka said. Mh uurisid nad ka võimaluse kohta teha otsinguid Postimaja kinnistul. Nende kasutuses olnud auto oli sama, mida T.T. nägi M. Parijõega aset leidnud konflikti toimumise päeval. Refereeritud ütlused näitavad, et kannatanul ja tunnistajal või vähemalt ühel nendest oli juba varem plaan minna M. Parijõe kinnistule.

JÕ

U

18.M. Parijõe väidetega haakuvad ka süüdistatava ettevõtte töötaja S.S. ütlused. S.S. ei näinud süüdistatava kinnistul ega bussijaama juures aset leidnud sündmust pealt. Küll oli tal M. Parijõega telefonikõne hetkel, mil viimane oma kinnistul detektoriste märkas ja seda ka tunnistajale ütles (I kd, lk 85–86). Maakohus poleks tohtinud S.S. ütlustest nähtuvat tõendusteavet kõrvale heita pelgalt seepärast, et viimane ise kannatanu ja V.V. tegevust ei näinud. S.S. ütlused võimaldavad aga kontrollida M. Parijõe versiooni usaldusväärsust, kinnitades sarnaselt T.T. e ütlustega süüdistatava väiteid selle kohta, miks kannatanu ja V.V. ga toimunud konflikt alguse sai.
19.Nagu märgitud, ei omistanud maakohus mingisugust tähtsust ka asjatundjana üle kuulatud Muinsuskaitseameti arheoloogiliste leidude nõuniku N.N. i ütlustele (I kd, lk 90–94) ega ka kaitsja teabepäringute kohta antud Muinsuskaitseameti vastustele (II kd, lk 74–79, 80– 81 ja 82–83), ehkki on neid tõendeid refereerinud. Kannatanu ja V.V. väitsid muuhulgas, et nad tegid otsinguid riigimaal, mis jääb kaardiandmetest nähtuvalt maantee äärde. N.N. on aga kaitsjale vastates selgitanud, et tavaliselt tee äärtes otsinguid ei tehta, kuivõrd sealt võib

üldjuhul leida vaid ära visatud prügi. Pole usutav, et kannatanu ja V.V. kogenud detektoristidena seda ei teadnud. Järelikult seavad N.N. i ütlused kahtluse X.X. ja V.V. väited otsingute tegemisest riigimaal, mitte süüdistatava kinnistul.

O TE

L

20.Teabepäringute kohta antud vastustest nähtub kokkuvõtlikult järgmine: X.X. le on antud otsinguvahendi luba, V.V. l aga otsinguvahendi luba pole; X.X. on jätnud nii kuriteosündmusele eelnenud kui ka järgnenud ajaperioodil korduvalt esitamata otsinguid puudutavad aruanded; 8. aprillil 2024 väidetavalt riigimaal tehtud otsingu kohta X.X. otsinguteadet ei esitanud. Need andmed iseloomustavad X.X. ja V.V. käitumist laiemas mõttes: kannatanu ja tunnistaja tavatsesidki mõnikord teha otsinguid teavitust esitamata ja maaomanikult luba küsimata, kuigi see on õigusaktide järgi nõutav. X.X. pole ka ise eitanud, et ta oleks pidanud väidetavalt riigimaal tehtud otsingu kohta esitama teavituse ning küsima selleks maaomanikult luba. Sellele vaatamata eiras ta seaduses sätestatud nõudeid.

IS

E

O

21.Põhjus, miks X.X. ja V.V. otsustasid varjata seda, et nad tegid süüdistuses märgitud ajal otsinguid just M. Parijõe maal, on kolleegiumi arvates samuti ilmne. Nende tegevus ei olnud kooskõlas muinsuskaitseseaduse (MuKS) § 29 nõuetega, kuna see eeldas otsinguteavituse tegemist ning selleks puudus maaomaniku luba. Lisaks ei olnud V.V. l otsinguvahendi kasutamise õigust. Osutatud nõuete rikkumine võinuks päädida väärteovastutusega mõne muinsuskaitseseaduses sätestatud väärteokoosseisu järgi, aga ka muude haldusmenetluses ette nähtud järelmite rakendamisega (nt otsinguvahendi loa kehtivuse peatamise või kehtetuks tunnistamisega MuKS § 29 lg-te 8 ja 9 alusel). Samuti võinuks muinsuskaitseseaduse nõuete rikkumisest johtuvalt tõstatada kahtlusi nende versiooni usutavuse kohta tervikuna (mida kaitsepool ongi teinud). Seega on X.X. ja V.V. ütlused ebausaldusväärsed osas, mis puudutab küsimust, kelle maal nad süüdistuses kirjeldatud teole eelnenud ajal otsinguid tegid. Nimetatud küsimuses on usaldusväärsemad M. Parijõe ütlused.

JÕ

U

ST

U

M

22.Isikulise tõendiallika ütluste ebausaldusväärseks lugemine mingisuguseid konkreetseid asjaolusid puudutavas osas ei tähenda aga sugugi seda, et need tuleb automaatselt lugeda ebausaldusväärseks ka muus osas (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-13113, p-d 12–14). Ringkonnakohus leiab, et kannatanu löömisega seotud asjaolude puhul on olukord võrreldes eespool käsitletuga vastupidine: X.X. ja V.V. rääkisid löömise kohta tõtt, M. Parijõe ütlused ei ole aga usaldusväärsed. Niisuguse järelduseni viib X.X. ja V.V. ütluste üldine järjepidevus ning omavaheline kooskõla, aga ka haakumine muude – eelkõige kannatanu tervisekahjustust puudutavate tõenditega. M. Parijõe süüd eitavad ütlused pole seevastu usutavad ega loogilised. Kuna maakohtu otsusega tuvastatule ei saa selles osas etteheiteid teha, pole vaidlustatud otsuse põhjenduste üksikasjalik kordamine tarvilik (kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 342 lg 3 p 1). Apellatsiooniväidete kohta märgib kolleegium eeltoodust tulenevalt järgmist.
23.X.X. ja V.V. kohtus antud ütlused kattuvad selles, et M. Parijõgi lõi X.X. t rusikaga ühel korral vasakule poole põse piirkonda, võttis ära maha kukkunud kõrvaklapid ning lahkus nendega sündmuskohalt. Selliste ütlustega on kooskõlas ka patsiendikaardil (II kd, lk 26–30), Häirekeskusesse kell 18.22 tehtud kõne salvestisel, sündmuskohale saabunud patrullpolitseiniku vormikaamera salvestisel ja kannatanust sündmuskohal tehtud fotodel (II kd, lk 40–58) kajastuv teave. Osutatud tõendikogumile toetudes saab kindlaks teha selle, et kannatanul tuvastatud tervisekahjustus tekkis justnimelt süüdistuses märgitud ajal ning viisil.
24.Muud võimalikud alternatiivid välistab eeskätt löömise, Häirekeskusesse helistamise, patrulli saabumise ja haiglasse pöördumise vahele jäänud lühike ajavahemik. Süüdistuse kohaselt lõi M. Parijõgi kannatanut kella 18.20 paiku, Häirekeskusesse helistas kannatanu aga

L

kell 18.22. Kõnesalvestis kajastab kannatanu versiooni sellest, et teda löödi kõvasti näkku. Ühtlasi tuleb salvestisest välja, kuidas kannatanu keelab kellelgi (s.o süüdistataval) endale läheneda. Vaid veidi aega hiljem sündmuskohale saabunud patrull tegi kannatanust fotod, millelt nähtub tema vasakul näopoolel olnud punetus. Ligikaudu kaks tundi pärast kuriteosündmust, s.o kell 20.28 pöördus X.X. ka haiglasse, kus fikseeriti objektiivse leiuna tema näo vigastus. Sündmuskohal viibisid süüdistuses märgitud ajal vaid süüdistatav, kannatanu ja V.V. . Miski ei osuta usutavalt võimalusele, et tuvastatud tervisekahjustus võinuks tekkida muul moel kui süüdistatava löögi tulemusena. Mh ei leidu tõenduslikku pidepunkti ka versioonile, justkui võinuks X.X. ja V.V. tekitada kannatanule tervisekahjustuse ise, esitamaks M. Parijõe aadressil süüdistusi kättemaksuks juhtunu eest. Niisugusele asjade käigule ei osuta otsesõnu apellatsioonis ka kaitsepool.

E

O

O TE

25.Kolleegiumi meelest ei muuda X.X. ütlusi ebausaldusväärseks patsiendikaardile kantud kaebuse sisu kajastav märge, mille järgi peksis tundmatu isik ta läbi. Kuigi väljendiga „läbi peksma“ tähistatakse üldjuhul kellegi tugevat või põhjalikku peksmist, on ühtlasi tegemist nii üldsõnalise kirjeldusega, et selle ei saa teha kindlaid järeldusi vastuolu kohta patsiendikaardi anamneesi ja kannatanu hilisemate ütlustega. Anamnees kajastab X.X. ütlustega haakuvalt seda, et kannatanut löödi ühel korral. Kuna kannatanu patsiendikaardil olevas märkes toodud vastuolulise väljendi õigsust ei kinnita ning see on tõenäoliselt kantud dokumenti selle koostaja arusaamisest lähtudes, pole alust viidatud ebaselgust üle tähtsustada. Sellega ei saa kannatanu ütluste ning nendega haakuvate tõendite usaldusväärsust kummutada.

U

M

IS

26.Nõustuda ei saa ka V.V. ütluste kohta tehtud kriitikaga. Esiteks on vaieldav juba see, kas tegemist on vastuoluga, kui tunnistaja ei suutnud esiti meenutada seda, kumma käega süüdistatav kannatanut lõi, kuid rääkis menetluse hilisemal etapil löömisest vasaku käega. Täiesti võimalik on see, et kõnesolev üksikasi meenuski tunnistajale alles sündmuse üle järele mõeldes. Ütluste ebausaldusväärsusele ei osuta tingimata seegi, et tunnistaja kasutas sündmuskohal löögiliigutust imiteerides n-ö vale kätt. Kui patrullpolitseinikud palusid tunnistajal näidata pelgalt seda, missugune oli löögiliigutus, polegi kuriteosündmuse täpsel jäljendamisel tähtsust. Muu tõendusteabe taustal ei muuda need küsitavused V.V. juttu ebausutavaks ega anna alust arvata, et tunnistaja löömise kohta valetas.

JÕ

U

ST

27.Ülalviidatud tõendikogum kummutab aga M. Parijõe väited selle kohta, et ta kannatanut ei löönud. Kannatanu ja tunnistaja kirjelduse kohaselt sõitis süüdistatav nende juurde, hakkas karjuma, et kutsub politsei ning nõudis dokumente. Kui kannatanu üritas näidata, et ta ei viibinud süüdistatava maa peal, lõi süüdistatav teda rusikaga näkku. Tõenditest nähtuvalt häiris M. Parijõge ilmselgelt see, et tema kinnistul tehti (taas) luba küsimata otsinguid, kuna sellega on tal olnud korduvalt probleeme. Kui ta läks nimetatud tegevust lõpetama ja selgitusi nõudma, ärritus ta veelgi enam selle peale, et kannatanu ja tunnistaja nõutud dokumente ei esitanud ning kannatanu temaga vaidlema hakkas. Mh kajastab süüdistatava tuntavalt ärritunud seisundit ka Häirekeskusele kell 18.22 paiku tehtud kõnesalvestise taustal öeldud lauseosa „Kurat, varastate minu kuradi ...“ (II kd, lk 41). Eelnev sündmuste käik viiski selleni, et enesevalitsuse kaotanud M. Parijõgi lõi X.X. t.
28.Samas ei järeldu tõenditest, et vägivalla kasutamine oli tarvilik kannatanu või tunnistaja õigusvastase füüsilise ründe tõrjumiseks. Sellist argumenti ei nähtu ka apellatsioonist. Kuigi süüdistatav väitis, et kannatanu püüdis tal takistada politseisse helistamast ja ähvardas esitada tema peale kaebuse, ei tule ütlustest selgelt esile, nagu olnuks kannatanul või tunnistajal kavatsus süüdistatavat füüsiliselt rünnata. Süüdistatav oli ühe tüli osapoolena üksinda, kannatanu ja tunnistaja aga teise osapoolena kahekesi.

Ometi osutus agressiivsemaks pooleks just süüdistatav. See seab aga kahtluse alla tema väited kannatanu ja V.V. agressiivse käitumise kohta ning muudab tunduvalt usutavamaks versiooni, mille järgi tüdines niigi ärritunud M. Parijõgi vaidlusest, otsustades selle lõpetada kannatanut lüües. Vaidlust pole selle üle, et löömise järel maha kukkunud ja katki läinud kõrvaklapid võttis M. Parijõgi endaga sündmuskohalt lahkudes kaasa. III Süüdistatava teole antav karistusõiguslik hinnang ja karistus

O TE

L

29.Maakohus käsitas M. Parijõele ette heidetavat käitumist röövimisena. Kuna süüdistatav lõi kannatanut, hõivas temalt tarvitatud vägivalla mõjul kõrvaklapid ja lahkus nendega sündmuskohalt, vastab selline tegu tõepoolest KarS § 200 lg 1 objektiivsetele tunnustele. Neid maakohtu järeldusi pole alust kahtluse alla seada. Siiski ei nõustu kolleegium maakohtuga selles, et jaatada saab ka osutatud süütekoosseisu subjektiivsete tunnuste täitmist ehk seda, et süüdistatav pani kuriteo toime võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil.

E

O

30.Maakohtu hinnangul oli M. Parijõe eesmärk kõrvaklapid enda kasuks pöörata: ta võttis need enda kätte, ei tagastanud neid kannatanule ega andnud üle politseile ning asus kõrvaklappe parandama, käitudes nendega seega kui asja omanik. Kuigi need asjaolud võivad tüüpiliselt viidata võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgile, ei ole see nii praegusel juhtumil. Süüteokoosseisu järgi nõutava ebaseadusliku omastamise eesmärgi puudumine välistab aga M. Parijõe süüditunnistamise röövimises.

ST

U

M

IS

31.Süüdistatav on järjepidevalt väitnud, et ta võttis kõrvaklapid ära X.X. ja V.V. ebaseadusliku tegevuse takistamiseks, sest vastasel juhul oleksid nad saanud otsinguid jätkata. Temal ei olnud kõrvaklappe vaja ning ta teavitas nende enda kätte võtmisest samal päeval ka temaga ühendust võtnud politseipatrulli. Kõrvaklapid tagastas ta alles ligikaudu pool aastat hiljem selle tõttu, et teda ei kutsutud varem ülekuulamisele. Katkiseid kõrvaklappe liimis ta aga selleks, et kannatanule head teha. Kuigi M. Parijõe õigust hädakaitsele tuleb eitada (vt allpool), pole põhjust kahelda tema väites, et tal kõrvaklappide omastamise eesmärk puudus.

JÕ

U

32.Osapoolte konflikt algas sellest, et süüdistatav pidas X.X. ja V.V. otsinguid õigusvastaseks. Seetõttu on iseenesest usutav M. Parijõe väide, mille kohaselt võttis ta löömise käigus juhuslikult maha kukkunud kõrvaklapid ära edasiste otsingute takistamiseks. Kannatanu ütluste kohaselt on vaidlusalused kõrvaklapid mõeldud kasutamiseks just koos talle kuuluva metallidetektoriga (I kd, lk 58). Süüdistataval ei olnud niivõrd spetsiifiliste kõrvaklappidega midagi peale hakata ning oma tarbeks või müümiseks ta neid ei soovinud. Senises menetluses on viidatud muu hulgas M. Parijõe lähtumisele sellest, et X.X. jääb kõrvaklappidest kestvalt ilma. Omastamise eesmärgi jaatamiseks ei piisa aga sellest, kui asja äravõtjal on tahtlus selle suhtes, et omanik kaotab kestvalt asja üle valduse. Tarvilik on, et toimepanijal on teo toimepanemise ajal siht hakata edaspidi asjaga toimetama justkui omanik. Sellist sihti M. Parijõel ringkonnakohtu hinnangul ei olnud. Süüdistatav teavitas politseipatrulli enda käes olnud kõrvaklappidest kohe, kui patrull temaga ühendust võttis. See nähtub 8. aprilli 2024 sündmuse kohta koostatud juhtumi kokkuvõttest (II kd, lk 95). Hiljem andis ta aga kõrvaklapid politseile üle (vt 18. septembri 2024 üleandmise-vastuvõtmise akt, II kd, lk 38). Politseile üle antud kõrvaklappide seisukorda kajastavad kannatanu ülekuulamisprotokollile lisatud fotod, mille järgi on püütud neid liimiga parandada (II kd, lk 31–32). Usutav on argument, mille kohaselt soovis süüdistatav kannatanule

politsei kaudu tagastada parandatud asja. Parandamine ei näita vaadeldaval juhul käitumist asja omanikuna. Viidatud tehiolud annavad alust järelduseks, et M. Parijõgi ei soovinud kannatanult vägivallaga hõivatud asja endale jätta (või seda kolmanda isiku kasuks pöörata). Asjaoludest tulenevalt sai ta aga kõrvaklapid tagastada alles 18. septembril 2024. Kuivõrd tema tahtlus ei hõlmanud võõra asja omastamise eesmärki, pole süüteokoosseisu subjektiivsed tunnused täidetud (vrd ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-17-105/35, p 12).

O TE

L

33.Süüdistatav lõi X.X. t ühel korral rusikaga vasakule poole põse piirkonda, millega tekitas talle valu ja turse näole. Välisele teopildile hinnangut andes ei teki kahtlust selles, et M. Parijõgi pidas kannatanut lüües võimalikuks ja möönis, et löök põhjustab X.X. le valu ning selle tagajärjel tekib ka kerget laadi tervisekahjustus. Seega vastab süüdistatava käitumine KarS § 121 lg-s 1 sätestatud kehalise väärkohtlemise tunnustele.

E

O

34.Algselt röövimisena, s.o KarS § 200 lg 1 järgi kvalifitseeritud tegevus kujutab endast liitkoosseisu, millega on hõlmatud nii võõra vallasasja ebaseadusliku hõivamise kui ka kehalise väärkohtlemise tunnused (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 119-5146/52, p 10). Seega sisaldab juba süüdistus etteheidet kannatanu kehalise väärkohtlemise kohta. Võimaliku kuriteo kvalifikatsiooni muutmise kohta küsis ringkonnakohus menetluspoolte arvamust ka kohtuistungil. Järelikult ei ole süüdistatava teole antud karistusõigusliku hinnangu muutmine poolte jaoks üllatuslik.

ST

U

M

IS

35.M. Parijõgi kahjustas talle etteheidetava teoga ka kannatanu vara, sest maha kukkunud kõrvaklapid läksid katki. Kuna tal ei olnud selle vara ebaseadusliku omastamise eesmärki ning tekitatud kahju suurus ei ületa olulise kahju piirmäära, milleks on KarS § 121 p 1 kohaselt 4000 eurot, on tegemist varavastase süüteoga väheväärtusliku asja vastu (KarS § 218 lg-d 1 ja 4). M. Parijõe karistamise KarS § 218 lg-s 1 sätestatud väärteo eest välistab aga KarS § 3 lg-s 5 sätestatud põhimõte, mis näeb ette, et kui isik paneb toime teo, mis vastab samaaegselt nii väärteo- kui ka kuriteokoosseisule, karistatakse isikut üksnes kuriteo eest. Süüdistuses kirjeldatud teod moodustavad ideaalkogumi, mistõttu välistab M. Parijõe süüditunnistamine KarS § 121 lg 1 järgi tema karistamise väärteo eest.

JÕ

U

36.Kolleegiumi veendumuse kohaselt ei kujutanud X.X. ja V.V. tegevus endast vahetut või vahetult eesseisvat ohtu süüdistatava või mõne muu isiku õigushüvedele KarS § 28 lg 1 mõttes. Niisamuti pole alust asuda seisukohale, et M. Parijõgi eksis õigusvastasust välistava asjaolu olemasolus (KarS § 31). Apellatsiooni kohaselt seisnes õigusvastane rünne süüdistatava maal tehtud ebaseaduslikes otsingutes. Hädakaitseõiguse tekkimise eeldusena ei viidata sellele, et kannatanu ja tunnistaja süüdistatavat füüsiliselt ründasid või temalt midagi varastasid. Kuigi X.X. ja V.V. süüdistatava kinnistul tõepoolest olid ja tegid seal ka tema loata otsinguid, toimusid kannatanu löömisega päädinud sündmused juba hiljem ning väljaspool M. Parijõe kinnistu piire. Niisiis ei toimunud ka enam võimalikku ebaseaduslikku M. Parijõe maal viibimist. V.V. ütlustest nähtuvalt valmistus ta löögile eelnenud ajal sootuks sealt piirkonnast lahkuma (I kd, lk 61–68). Seega oli nimetatud hetkeks võimalik süüdistatava (või mõne muu isiku) õigushüvede vastu suunatud rünne igal juhul lõppenud. Usutav ei ole seegi, et kannatanu ja tunnistaja oleksid M. Parijõe kinnistule naasnud kohe, kui süüdistatav on sündmuskohalt ära läinud. Nendel põhjustel ei ole täidetud KarS § 28 lg-ga 1 seatud eeldus, mille järgi peab hädakaitsest kõnelemiseks

esinema vahetu või vahetult eesseisev oht süüdistatava või mõne muu isiku õigushüvedele (KarS § 28 lg 1). Hädakaitseseisundit ei tekita abstraktne oht, et kunagi kindlaks määramata ajal võib taas toimuda õigusvastane otsing. Asjaolusid arvestades ei ole seetõttu veenev ka apellandi väide, mille kohaselt kujutas süüdistatav ekslikult ette, et ta tõrjub kõrvaklappe ära võttes viimase õigusvastast rünnet.

E

O

O TE

L

37.Teoreetiliselt võiks kõne alla tulla ka hädaseisund KarS § 29 tähenduses. Õiguskirjanduses leitakse, et „vahetu oht“ KarS § 29 mõistes on laiem kui seda on „vahetu rünne“ KarS § 28 tähenduses (vt nt Pikamäe. Karistusõiguse üldosa. 2025, vnr 475). Seetõttu võiks väita, et detektoristide võimalik tagasipöördumine tulevikus kujutab endast vahetut ohtu. Ka võiks tuua välja, et niisuguse ohu aspektist ei mängi rolli mitte üksnes M. Parijõe omandi riivamine, vaid ka Eesti muinsuse (kultuuri) kui sellise säilitamine. Nimelt võimaldab hädaseisund erinevalt hädakaitsest tõrjuda ka kollektiivsete õigushüvede vastaseid ohte (vt nt Pikamäe. Karistusõiguse üldosa. 2025, vnr 473). Seega on ohuolukord KarS § 29 tähenduses laiem kui hädaseisund KarS § 28 mõttes. Tegutsemisvolitused aga on hädaseisundi puhul kitsamad. Kui hädakaitseõigus ei tunne proportsionaalsust ja selle õiguse rakendamist ei välista võimalus pöörduda abi saamiseks kolmandate isikute poole (vt KarS § 28 lg 3), siis hädaseisundi puhul peab kaaluma õigushüvede olulisust ja tarvidusel tuleb paluda oht kõrvaldada kellelgi teisel – nt riiklikel teenistustel (vt nt Pikamäe. Karistusõiguse üldosa. 2025, vnr 479). Sellest johtuvalt ei oleks tohtinud M. Parijõgi takistada detektoristide potentsiaalseid tulevasi otsinguid neid ise füüsiliselt rünnates, vaid ta oleks pidanud võtma ühendust mõne pädeva ametkonnaga.

U

M

IS

38.Ka ei kohaldu KarS § 31 lg 1 – seda nii KarS § 28 kui ka KarS § 29 kaudu. KarS § 28 puhul on oluline, et M. Parijõgi sai aru, et detektoristid olid nendega suhtlemise hetkeks otsingud lõpetanud, nad ei olnud enam M. Parijõgi maal ning nad ei plaaninud otsinguid M. Parijõgi maal kohe jätkata. KarS § 29 kontekstis mõistis M. Parijõgi, et ta saab soovi korral informeerida juhtunust politseid, Muinsuskaitseametit vms.

ST

39.Nendel põhjustel pani M. Parijõgi toime koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo.

JÕ

U

40.KarS § 121 lg 1 sanktsioon näeb võimaliku karistusliigina ette rahalise karistuse ja vangistuse. Vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega (KarS § 56 lg 2 ls 1). Kolleegiumi hinnangul ei leidu kaalukaid argumente, mis põhjendaksid vajadust karistada M. Parijõge raskemaliigilise karistuse, s.o vangistusega. Piisav on rahalise karistuse kohaldamine. Süüdistatav pani toime teise astme kuriteo, lüües kannatanut ühel korral rusikaga näkku. Löömine põhjustas X.X. le valu ning tal tekkis näo turse. N-ö keskmise KarS §-s 121 kirjeldatud teo kontekstis ei ole tegemist raskete ega pikka aega kestvaid kannatusi põhjustavate tagajärgedega. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Tähelepanuta ei tohi jätta, et löömisega lõppenud konfliktis oli kaalukas roll kannatanu ja V.V. õigusvastasel tegevusel. Kuigi sellega ei saa põhjendada süüdistatava kriminaalvastutuse puudumist, tuleb seda arvestada karistuse mõistmisel. Neil põhjustel on süüdistatava süü keskmisest tunduvalt väiksem, jäädes pigem sanktsiooni alammäära lähedaseks. Samale seisukohale asus karistust mõistes ka maakohus. M. Parijõge pole varem kriminaalkorras karistatud. Kuigi ta pole toimepandud tegu kahetsenud, ei anna teda iseloomustavad andmed ja süüteo asjaolud alust arvata, et üld- ja eripreventiivsetest kaalutlustest lähtudes peaks kohaldatav karistus olema raske. Lisaks on süüteost praeguseks möödunud enam kui kaks ja pool aastat. Eelnevat arvestades piisab

karistuse eesmärkide saavutamiseks KarS § 121 lg 1 sanktsiooni alammäärale lähedase rahalise karistuse kohaldamisest. Kolleegium peab põhjendatuks 50 päevamäära suurust rahalist karistust.

O TE

L

41.M. Parijõe deklareeritud tulu suurus kuriteo toimepanemisele eelnenud aastal oli pärast tulumaksu mahaarvamist 37 450 eurot (II kd, lk 63). Süüdistusaktis tehtud viite järgi on rahvastikuregistri andmete kohaselt süüdistatava ülalpidamisel üks alaealine laps. Vabariigi Valitsuse 13. augusti 2002 määruse nr 264 „Keskmise päevasissetuleku arvutamise, keskmisest päevasissetulekust mahaarvamiste tegemise, elatustaseme väljaselgitamise ning keskmise päevasissetuleku arvutamiseks ja elatustaseme väljaselgitamiseks vajalike andmete väljanõudmise, esitamise ja vormistamise kord“ § 7 lg-te 2–4 kohaselt kujuneb süüdistatava keskmise päevasissetuleku suuruseks 81 eurot 10 senti. Sellest lähtudes tuleb M. Parijõele mõista karistuseks 4055 euro suurune rahaline karistus (50 × 81,10). IV Tsiviilhagi

E

O

42.Olukorras, kus süüdistatava õigeksmõistmiseks puudub seaduslik alus, ei saa jätta tsiviilhagi KrMS § 310 lg 2 kohaselt läbi vaatamata. Ka kuriteo kvalifikatsioonis tehtav muudatus ei tingi tsiviilhagi läbivaatamata jätmist. Varalise kahju hüvitamise nõude aluseks olevad asjaolud kattuvad süüdistuse alusfaktidega olulisel määral, need on kehalise väärkohtlemisega olemuslikult seotud ning selle nõude lahendamine kriminaalmenetluses on selgelt kooskõlas ka tsiviilhagi instituudi eesmärgiga (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-18-7833/63, p-d 15–16).

U

ST

U

M

IS

43.Niisamuti jäävad tagajärjetuks alternatiivsed tsiviilhagi rahuldamist kritiseerivad apellatsiooniväited. Maakohus mõistis süüdistatavalt varalise kahju katteks välja lõhutud kõrvaklappide väärtusele vastava summa, s.o 319 eurot. Kannatanu selgitas kohtuistungil põhjalikult, kuidas kõrvaklappide tellimine toimus ja kuidas ning kui palju tema nende eest maksis (I kd, lk 58–59). Need ütlused ei luba järeldada, et varalise kahju hüvitamise nõude aluseks olevaid asjaolusid on moonutatud ning kannatanu pole kõrvaklappide eest tsiviilhagi esemeks olevat summat tasunud. Ka internetiotsing näitab, et nõue pole üle paisutatud. Praeguse menetluse eesmärk pole hakata eraldi tuvastama, kas tsiviilhagile lisatud arve võib olla võltsitud. Tähtis on kindlaks teha kannatanu kahjunõude põhjendatus, mida saab asjaoludest tulenevalt jaatada. Apellatsioonis ei esitata sisulisi vastuväiteid kõrvaklappide objektiivse väärtuse kohta. Nendel kaalutlustel on maakohus kõnealuses osas tsiviilhagi õigustatult rahuldanud.

JÕ

44.Põhjendatud ei ole ka mittevaralise kahju hüvitise suurust kritiseerivad argumendid. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse kindlaksmääramine on kohtu kaalutlusotsus (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-22-5835/33, p 29). Maakohus võttis võlaõigusseaduse § 134 lg 5 kohaselt kahjuhüvitise kindlaksmääramisel arvesse kohtupraktikas välja mõistetud hüvitiste määrasid sarnastel juhtumitel, praeguse kriminaalasja tehiolusid ning ka ühiskonna üldist heaolutaset. Kolleegium ei tuvasta selliseid vigu, mis tingiksid maakohtu kaalutlusõigusesse sekkumise ja mittevaralise kahju hüvitise vähendamise või hüvitamata jätmise. Kuigi kannatanule tekitatud tervisekahjustus ei olnud laadilt raske ega põhjustanud talle pikemat aega väldanud kannatusi, pole 500-eurone hüvitis ebamõistlikult suur. Apellatsioonis võrdlusena esile toodud kohtulahendites kajastatud hüvitiste määrade puhul peab mh paratamatult arvesse võtma ka nende lahendite tegemisest möödunud aega ning elukalliduse kasvu (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-16-5540/42, p 31).

Viidatud põhjustel tagajärjetuks.

jäävad

apellandi

taotlused

tsiviilhagi

puudutavates

küsimustes

V Menetluskulud

L

45.Maakohus tunnistas M. Parijõe süüdi röövimises, mis on esimese astme kuritegu (KarS § 4 lg 2). Ringkonnakohus tunnistab M. Parijõe süüdi teise astme kuriteos (KarS § 4 lg 3). Seepärast peab maakohtu otsuse tühistama osas, millega süüdistatavalt mõisteti välja sundraha KrMS § 179 lg 1 p-s 1 sätestatud määras ning mõistma uue otsusega KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel M. Parijõelt välja sundraha väiksemas summas, s.o 1419 eurot (1,5 × 946).

O TE

46.Maakohus jättis süüdimõistva otsuse tegemise tõttu süüdistatava kanda valitud kaitsjale makstud tasu 21 576 eurot (sh käibemaks). Ringkonnakohus leiab apellatsioonimenetluse tulemusena, et M. Parijõgi pani toime kergema kuriteo, s.o kehalise väärkohtlemise, mille eest tuleb teda karistada ka kergemaliigilise karistusega. Seejuures tuvastab kolleegium, et osa sündmustest toimus maakohtu otsusega kindlaks tehtust erinevalt, see mõjutab aga mh ka süüdistatavale mõistetava karistuse raskust.

VI Kokkuvõte

ST

U

M

IS

E

O

47.KrMS § 180 lg 1 ls 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Selle sätte kohaldamisel pole siiski oluline mitte üksnes isiku süüditunnistamine, vaid ka süüditunnistamise ulatus (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-21-1421/182, p 147). Arvestades viidatud seisukohta, kuriteo kvalifikatsiooni muutmist, karistuse kergendamist ning osa asjaolude tuvastamist teistsugusel kujul, peab kolleegium põhjendatuks hüvitada M. Parijõele valitud kaitsjale maakohtus makstud tasust 40%, s.o 8630 eurot 40 senti. See summa tuleb riigilt süüdistatava kasuks välja mõista.

JÕ

U

48.Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-dest 1 ja 2 ning § 340 lg 2 p-dest 3 ja 6, tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt ning teeb uue otsuse, millega tunnistab süüdistatava süüdi kergemas kuriteos ja mõistab talle kergema karistuse. Maakohtu otsus tuleb tühistada ka süüdistatavalt sundraha väljamõistmises ja valitud kaitsjale maakohtus makstud tasu hüvitamata jätmises. Ka selles osas teeb ringkonnakohus uue, süüdistatava olukorda kergendava otsuse. Muus osas jääb vaidlustatud otsus muutmata. Kaitsja apellatsiooni rahuldab kolleegium osaliselt. VII Apellatsioonimenetluse kulu
49.Kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks 9433 euro 30 sendi suuruses summas (sh käibemaks). Taotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu otsusega tutvumiseks ja otsuse analüüsimiseks, kaitsealuse nõustamiseks, apellatsiooni koostamiseks, kohtuistungiks ettevalmistumiseks ja kohtuistungil osalemiseks 44,75 tundi. Kaitsja ühe töötunni hind on 170 eurot (käibemaksuta). Ringkonnakohus leiab, et kaitsja töötunni hind on mõistlik, kuid õigusabi osutamisele kulunud aeg ei ole kogu ulatuses põhjendatud. Kriminaalasi pole nii mahukas, et pidada kirjeldatud ajakulu õigustatuks. Mitmed

O TE

L

apellatsiooni põhiargumendid esitas kaitsepool juba maakohtus ning seejuures ei ole mitte kõik argumendid põhjendatud või asjasse puutuvad. Öeldust lähtudes loeb kolleegium KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes mõistliku suurusega kaitsjatasuks poole taotletud kaitsjatasust, s.o 4716 eurot 65 senti. Arvestades apellatsiooni osalist rahuldamist, peab riik KrMS § 185 lg 1 alusel hüvitama kaitsjatasust poole, s.o 2358 eurot 33 senti.

JÕ

U

ST

U

M

IS

E

O

(allkirjastatud digitaalselt)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.

  • 19.11.20261-26-7792/7Tartu Maakohus Võru kohtumaja Võrus
  • 19.11.20261-26-7008/7Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Kuninga tänaval