Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul peale kohtuotsuse kättesaamist otse Tallinna Ringkonnakohtule. Hageja nõue Hagiavalduse kohaselt sõlmisid PLACET GROUP OÜ (hageja) ja BERG Marine OÜ (kostja I) 09.02.2024.a laenulepingu nr ÄRI4052344. Sõlmitud lepingu tagatiseks sõlmis kostja II hagejaga käenduslepingu nr ÄRI4052344-KL1. Lepingu alusel anti kostja I kasutusse laenusumma 15 000 eurot. Laenu väljamaksmisel peeti laenusummast kinni lepingutasu summas 750 eurot. Kooskõlas lepingu p-ga 2.1. kohustus kostja I tagastama laenusumma ja tasuma intressi vastavalt lepingule lisatud maksegraafikule selles ettenähtud tähtaegadel ja suuruses. Makse peab sama sätte kohaselt olema laekunud hagejale hiljemalt maksegraafikus sätestatud kuupäevaks. Lepinguga kokkulepitud intressimääraks on 29 % aastas. Käenduslepingu p 2 kohaselt vastutab kostja II, kostja I ja hageja vahel sõlmitud lepingust ja kõigist lepingu tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate kostja I kohustuste kohase täitmise eest hageja ees solidaarselt kostjaga I. Käenduslepingu p 3 kohaselt on käendaja vastutuse rahaliseks maksimumsummaks 30 000 eurot. Laen tuli tagastada 25 osamaksena, kostja I teostas lepingu katteks 16 makset. Teostatud maksetest luges hageja tasutuks 5 722,83 euro ulatuses laenusumma, 4 586,37 euro ulatuses intressid, 25,15 euro ulatuses viivised, 105 euro ulatuses sissenõudmiskulud ning 60 euro ulatuses lepingutasu. Kostja I ei ole käesoleva ajani asunud lepingu täitma, millest tulenevalt on hageja edastanud kostjatele korduvaid võlateatisi. hoiatas Hageja hoiatas kostjaid 11.08.2025.a leppetrahvi hoiatusega - kooskõlas lepingu p-ga 8.7. on hagejal õigus osamakse tasumisega viivitamisel enam kui 45 päeva nõuda leppetrahvi 5 % ulatuses tagastamata laenu põhiosalt. Kostjad ei likvideerinud tekkinud võlgnevust ainsagi võlateatise alusel, millest tulenevalt edastas hageja kostjatele 25.08.2025.a leppetrahvi nõude ning ülesütlemise hoiatuse, andes täiendava tähtaja võlgnevuse ja leppetrahvi tasumiseks hiljemalt 01.09.2025.a, hoiatades, et võlgnevuse ja leppetrahvi tasumata jätmisel ütleb hageja edastatud tahteavaldusega lepingu üles. Kostjad ei likvideerinud tekkinud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, millest tulenevalt ütles hageja sõlmitud lepingu üles 10.09.2025.a. Hageja palub kostjalt I ja kostjalt II solidaarselt välja nõuda hageja kasuks põhivõlgnevus 9 277,17 eurot, tasumata intressid 667,17 eurot, seisuga 15.10.2025. a sissenõutavaks muutunud lepingujärgsed viivised 667,96 eurot, tasumata sissenõudmiskulud 70 eurot, tasumata leppetrahv 463,86 eurot ja edaspidi nõuda kostjalt I ja kostjalt II solidaarselt viiviseid alates 16.10.2025.a põhinõude 9 277,17 eurot tasumata osalt kuni selle kohase tasumiseni arvestusega 0,2% päevas, kuid mitte enam kui 9 277,17 eurot. Jätta tsiviilasjas kantud menetluskulud solidaarselt kostja I ja kostja II kanda. Kostjate seisukoht Kostjad tunnistavad Placet Group OÜ põhinõuet 9 944,46 eurot (s.o laenu põhiosa 9 277,29 eurot ja ülesütlemise hetkeks tasumata intress: 667,17 eurot) ning mõistlikus ulatuses arvestatud seadusjärgset viivist, kuid vaidlevad vastu lepingulistele karistuslikele kõrvalnõuetele. Kostjad selgitasid täiendavalt, et alates 2025. aasta kevadest tekkis Berg Marine OÜ-l objektiivne maksevõimetus, mis ei olnud tingitud ettevõtte ega kostja seadusliku esindaja

2

tahtlusest, vaid Eesti krediidiasutuste ühepoolsest otsusest sulgeda Berg Marine OÜ arvelduskontod. Konto sulgemine muutis ettevõtte tegevuse täielikult võimatuks. Ettevõte ei saanud vastu võtta makseid Soome kliendilt Meyer Turku Oy-lt, kes ei saa oma tarnijapoliitika tõttu kanda arveid kolmandate isikute kontodele. See tähendab, et kostjal I ei olnud võimalik laenumakseid tasuda, kuna puudus objektiivne võimalus raha liigutada nii sissetuleku kui väljamineku osas. Tegemist on vääramatu takistusega. 25.08.2025 saatis kostja I hagejale selgituse, et otsib aktiivselt finantseerimisvõimalusi. 13.11.2025 saatsis kostja I detailse kirja, milles selgitas, et kontode sulgemine tegi maksed tehniliselt võimatuks ning kostja I palus täiendavat aega ja koostööd. Hageja ignoreeris kostja I selgitusi ning ei pakkunud realistlikku võimalust lahenduseks. Hageja rikkus sellega hea usu põhimõtet. Kostjad paluvad vähendada lepingus olevat viivisemäära 0,2% päevas, kuivõrd tegemist on ebamõistlikult suure viivisemääraga. Samuti on ebamõistlik hageja leppetrahvi ja sissenõudmiskulude hüvitamise nõue. Kohtu seisukoht ja põhjendused Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 järgi on leping tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või midagi tegemata jätma. Leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 23 lg 1 kohaselt lepingupoolte kohustused võivad olla kindlaks määratud lepingus või sätestatud seaduses. Lepingupoolte kohustused võivad tuleneda ka: 1) lepingu olemusest ja eesmärgist; 2) lepingupoolte vahel väljakujunenud praktikast; 3) lepingupoolte kutse- või tegevusalal kehtivatest tavadest; 4) hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest. Sama sätte lõikes 2 sätestatud, et lepingupool peab tegema teise lepingupoolega koostööd, mis on teisele poolele vajalik oma kohustuste täitmiseks. VÕS § 396 lg 1 järgi kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaajale) rahasumma, laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma. VÕS § 197 lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul kui see on kokku lepitud. VÕS § 142 lg 1 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. VÕS § 145 lg 2 kohaselt käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. VÕS § 149 lg kohaselt võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Käendajal on õigus esitada neid vastuväiteid ka siis, kui põhivõlgnik neist loobus.

3

VÕS § 76 lõike 1 ja § 82 lõike 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. Kui võlgnik on kohustust rikkunud VÕS § 100 tähenduses, siis on võlausaldajal õigus VÕS § 101 lg 1 punktist 1 tulenevalt õiguskaitsevahendina kohustuse rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 101 lg 1 punktist 6 tulenevalt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib nõuda ka viivist. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. VÕS § 1131 kohaselt kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. VÕS § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. VÕS § 159 lg 2 kohaselt tuleb leppetrahvi nõudmisest teatada teisele poolele mõistliku aja jooksul. VÕS § 159 lg 2 sätestab, et kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. VÕS § 162 lg 1 järgi kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. VÕS § 103 lg 2 sätestab, et kohustuse rikkumine on vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. VÕS § 106 lg 1 järgi peavad võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 138 sätestab, et õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus. Õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Väited ja tõendid mida otsuses ei ole käsitletud ei oma asja lahendamisel tähtsust. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ja kostja sõlmisid 09.02.2024.a laenulepingu nr ÄRI4052344 ja et sõlmitud lepingu tagatiseks sõlmis kostja II hagejaga käenduslepingu nr ÄRI4052344-KL1. Kostjad on tunnistanud võlgnevuse tekkimist ning selle olemasolu. Kostjad nõustuvad põhivõlgnevuse 9 277,29 eurot ja intressinõudega 667,17 eurot. Pooled vaidlevad viivise, leppetrahvi ja sissenõudmiskulude suuruse üle. Kostja I on esile toonud, et maksejõuetus tekkis vääramatu jõu tõttu ning hageja on rikkunud hea usu põhimõtet. Kahju põhjustavaks vääramatuks jõuks saab pidada erakordset ja objektiivselt vääramatut sündmust, mis on väljaspool võlgniku mõjupiirkonda. Eelkõige võib selleks olla erakordne loodusjõud. Mingi asjaolu vääramatuks jõuks lugemine eeldab, et võlgnik ei saa kahju tekkimist mingil moel ära hoida (vt Riigikohtu 20.06.2006.a. lahend tsiviilasjas 3-2-1-64-

4

06). Hea usu põhimõtte funktsiooniks on ka lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamise piiramine (vt Riigikohtu 7.11.2007.a lahend tsiviilasjas nr 3-2-1102-07, p 16; vt ka 30.11.2004.a lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-111-04, p 25). Lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamist loetakse alati õiguse kuritarvitamiseks siis, kui õigusi teostatakse vastuolus hea usu põhimõttega. Õiguste teostamise piiramine tähendab, et kohus ei kohalda konkreetsel halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat (vt Riigikohtu 7.11.2007. a lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-102-07, p 16). Kohtu hinnangul ei esine käesoleval juhul vääramatut jõudu, mis tooks endaga kaasa VÕS § 103 sätestatud tagajärje. Kostjal I oli võimalik arvelduskontode sulgemise järgselt avada teises pangas uued arvelduskontod. Kohtule teadaolevalt on ka suletud kontol näiteks võimalik teha panga ja Rahapesu Andmebüroo kooskõlastusega seaduslikke väljamakseid. Kohtu hinnangul ei ole hageja rikkunud hea usu põhimõtet, kuivõrd hageja on täitnud laenulepingus olevad kohustused so kostjale I andnud laenu ning hageja õiguste maksma panek või kostjale I vastutulekust keeldumine ei too endaga automaatselt kaasa hea usu põhimõtte rikkumist. Kostjad ei ole vastu vaielnud põhivõlgnevuse nõudele summas 9 277,29 eurot ja intressinõudele summas 667,17 eurot. Kohus leiab, et kostjatelt tuleb solidaarselt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 9 277,29 eurot ja intress 667,17 eurot. Hageja viivise, leppetrahvi ja sissenõudmiskulude osas toob kohus esile järgneva. Hageja ja kostja I sõlmitud laenulepingu punkti 8.1 kohaselt kui laenusaaja ei tee lepingu alusel saadud laenu põhiosa tagasimakseid tähtaegselt, siis on laenuandjal õigus nõuda laenusaajalt viivist: tarbijaga sõlmitud lepingute puhul – võlaõigusseaduse § 113 lg 1 kolmandas lauses nimetatud intressimäärast lähtuvalt ja/või kui muutuvad muud viivisemäära reguleerivad seaduse sätted, siis on laenuandjal õigus nõuda laenusaajalt viivist seaduses lubatud maksimaalses määras; juriidiliste isikutega sõlmitud lepingute puhul – viivise määr on 0,2% päevast. Kostjate hinnangul on viivisemäär 0,2% päevas ebamõistlikult suur. Hageja hinnangul on nimetatud viivisemäär kooskõlas kehtiva kohtupraktikaga. Riigikohus on kohtupraktikas selgitanud, et viivisemäära 0,25% päevas ei saa pidada krediidisaaja majandustegevuses sõlmitud lepingu puhul kõrgeks ning see ei too endaga kaasa viivisemäära tühisust (vt Riigikohtu 13.05.2020.a. lahend tsiviilasjas 2-18-17536/29, p 17; 04.03.2026.a. lahend tsiviilasjas 2-23-10924 p 13). Kohus leiab, et kostjate vastuväited viivisenõude suuruse osas on põhjendamatud kuivõrd puudub põhjendatud alus leida, et viivisenõue oleks ebamõistlikult suur. Reeglina peetakse majandus- või kutsetegevuses sõlmitud laenulepingute puhul ebamõistlikuks üksnes viivisenõuet, mis ületab põhinõuet, kuid antud juhul jääb viivisenõue kordades väiksemaks kui põhinõue. Hageja nõuab parandatud hagiavalduse (hageja 07.11.2025.a. menetlusdokument) kohaselt viivise hüvitamist perioodi 10.09.2025.a. - 15.10.2025.a. eest 667,96 eurot. Kohtu hinnangul on hageja viivisenõue põhjendatud ning kostjatelt tuleb solidaarselt hageja kasuks välja mõista viivis 667,96 eurot. Samuti tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista viivis põhinõude 9 277,17 eurot tasumata osalt alates 16.10.2025.a. kuni selle kohase tasumiseni lepingujärgses määras 0,2% päevas, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude so 9 277,17 euro ulatuses. Kostjad vaidlevad vastu leppetrahvi nõudele, kuivõrd kostjate hinnangul on tegemist karistusliku sanktsiooniga ning leppetrahvi nõue on ebamõistlikult suur. Hageja vaidleb

5

nimetatule vastu, tuues välja, et hageja on leppetrahvi nõude esitamisel lähtunud hageja ja kostja I sõlmitud laenulepingust ning kehtivast kohtupraktikast. Hageja ja kostja I vahel sõlmitud laenulepingu punkti 8.7 kohaselt tuleb juriidilisest isikust laenusaajal tagasimaksetega/tagasimaksega viivitamise korral tasuda leppetrahvi 5% tagastamata laenu põhiosalt kui tagasimaksega viivitamine on kestnud 45 päeva. Kohus tuvastas hageja esitatud tõendite pinnalt, et kostjal I tekkis hageja ees 24.07.2025.a. seisuga võlgnevus. 11.08.2025.a esitas hageja kostjale I leppetrahvi hoiatuse ning 10.09.2025.a. ütles hageja kostjaga I laenulepingu üles, milles nõudis muuhulgas leppetrahvi 463,86 euro tasumist. Nimetatud teated edastati ka kostjale II (hagiavalduse lisad 3 – 7). Kohtu hinnangul on hageja leppetrahvi nõude suuruse esitamisel arvestanud 5% tagastamata laenu põhiosa suurusega ning asjaoluga, et kostja I oli võlgnevuses enam kui 45 päeva. Hageja esitas kostjale I leppetrahvi nõude mõistliku aja jooksul. Seega on tuvastatud leppetrahvi nõudmiseks vajalike eelduste olemasolu. Kohus on seisukohal, et leppetrahvi suurus 5% tagastamata põhiosalt ei ole ebamõistlikult suur ega kostjat I kahjustav. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista leppetrahv 463,86 eurot. Hageja nõuab kostjatelt sissenõudmiskulude 70 eurot hüvitamist. Kostjate hinnangul ei ole ühe elektroonilise teatise eest 35 € tasumine proportsionaalne ega mõistlik kulu. Vastavalt hageja ja kostja I sõlmitud laenulepingu punkti 8.4 kohaselt kui laenusaaja ei täida lepingust tulenevaid kohustusi kohaselt ja sellest tulenevalt saadab laenuandja laenusaajale kirjaliku teate lepingu rikkumise kohta, on laenuandjal õigus nõuda võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulu vastavalt laenuandja hinnakirjale. Laenusaaja on kohustatud hüvitama laenuandjale kõik võla sissenõudmisega seotud mõistlikud kulud, sh kohtu-, inkasso ja täitemenetlusega seotud kulud. Tagatise omanikule, käendajatele ja teistele lepinguga seotud isikutele lepingu rikkumise tõttu saadetud teadetega seotud kulud tuleb hüvitada vastavalt laenuandja hinnakirjale ja tarbija puhul lähtuvalt VÕS § 1132 sätestatust. Sissenõudmiskulude hüvitist ei saa nõuda mitte iga sissenõudmiseks tehtava toimingu eest, vaid kõigi konkreetse kohustuse sissenõudmiseks tehtud toimingute eest kokku. Sissenõudmiskulude hüvitis ei ole piiratud 40 euroga, kuid kui sissenõudmiseks tehtud kulutused ületavad 40 eurot ja pooled ei ole eraldi suuremas hüvitises kokku leppinud, tuleb 40 eurot ületav osa nõuda sisse üldise kahju hüvitamise regulatsiooni alusel (vt VÕS kommenteeritud väljaanne § 1131). Kohus tuvastas, et hageja on kostja I poolt teostatud maksete arvelt lugenud tasutuks kostja I sissenõudmiskulud 105 eurot (hagiavalduse p 1.7). Hageja nõuab käesolevas menetluses täiendavalt sissenõudmiskulude 70 euro hüvitamist lähtudes asjaolust, et hageja on saatnud nii kostjale I kui ka kostjale II meeldetuletusi võlgnevuse tasumiseks. Kuivõrd hageja ja kostja I on kokku leppinud sissenõudmiskulude hüvitamise hageja hinnakirja alusel, siis on kohtu hinnangul hageja nõue põhjendatud ning kostjatelt tuleb solidaarselt hageja kasuks välja mõista sissenõudmiskulud 70 eurot. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele ning kostjatelt tuleb solidaarselt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 9277,17 eurot, tasumata intressid 667,17 eurot, seisuga 15.10.2025.a sissenõutavaks muutunud lepingujärgsed viivised 667,96 eurot, sissenõudmiskulud 70 eurot, tasumata leppetrahv 463,86 eurot ning viivis põhinõude 9 277,17 eurot tasumata osalt alates 16.10.2025.a kuni selle kohase tasumiseni arvestusega 0,2% päevas, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude so 9 277,17 euro ulatuses. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 6

TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd hagi kuulub rahuldamisele, tuleb menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt jätta täies ulatuses kostjate kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on TsMS § 138 lg 2 kohaselt muuhulgas riigilõiv ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Hageja on taotlenud menetluskuluna kostjatelt välja mõista tasutud riigilõivu 1050 eurot. Kohus leiab, et hagilt tasutud riigilõiv 1050 eurot on põhjendatud ja vajalik kulu ning see tuleb solidaarselt kostjatelt hageja kasuks välja mõista. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus lahendis, et otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjatel solidaarselt tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Viktor Bome kohtunik

7

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.