2-25-20508/10 - Võlaõigus - Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Kuninga tänaval - lahend.ee

7.VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandusvõi kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Riigikohus on 24.11.2023 määruses nr 2-21-13098 viidanud omapoolsetele korduvatele selgitustele, et tehingu tühisuse alus on asjaolu, mida kohus peab asja lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad (RKTKo 28.01.2015, 3-2-1-141-14, p 18; RKTKo 08.06.2010, 3-2-1-40-10, p 14). Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka VÕS § 1 lg 4), millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (VÕS § 4062 lg 1) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. Selline seisukoht on kooskõlas ka Euroopa Kohtu praktikaga, milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel analüüsima, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust (vt Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus kohtuasjas nr C-679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46) (RK 24.11.2023 määrus nr 2-21-13098 p 13). VÕS § 1 lg 5 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Hagiavalduse asjaolude kohaselt sõlmisid kostja ja Coop Finants AS 12.02.2021 laenulepingu nr L308269, mille alusel sai kostja laenu 15 000 eurot (dtl 3). Hageja ei ole esitanud asjaolusid, millest nähtuks, et kostja sõlmis lepingu seonduvalt oma majandus- ja kutsetegevusega. Kuna lepingust (dtl 15) nähtub, et Coop Finants AS, kes on tegutsenud oma majandus- ja kutsetegevuses, on andnud kostjale kui füüsilisele isikule krediiti, siis on kohus seisukohal, et tegemist on tarbijakrediidilepinguga.

10.VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. VÕS § 4062 lg 3 sätestab, et kui tarbijakrediidileping on sama paragrahvi lõikes 1 sätestatu kohaselt tühine, siis maksab tarbija tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadu tagasi selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi krediidi tervikuna tagasi maksma tühise tarbijakrediidilepingu järgi. Sellisel juhul tuleb krediidi kasutamise aja eest maksta intressi VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud suuruses. Kuivõrd liigkõrge krediidi kulukuse määra korral on leping tervikuna tühine, siis on selle kontrollimine esmajärjekorras otstarbekas, sest lepingu tühisus tingib kuni tühises lepingus kokkulepitud laenutähtaja lõpuni põhinõude (s.o laenumakse, mille maksmise tähtaeg ei ole algse laenugraafiku järgi saabunud) osas hagi rahuldamata jätmise. Eelnevast tulenevalt peab krediidiandja tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks esile tooma, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas laenuleping kehtib. Hageja on hagi p-s 1.2 märkinud, et krediidi kulukuse määr on lepingu nr L308269 kohaselt 33,13% aastas. Krediidi kulukuse määra arvutamisel on arvesse võetud krediidisumma (15 000 eurot), intressimäär (27,9%), krediidisumma tagastamise lõpptähtpäev (10.02.2027), osamaksete arv (72), laenulepingu sõlmimise tasu (300 eurot), igakuine lepingu haldustasu (1,50 eurot) kooskõlas VÕS § 404 lg-ga 2 1 (dtl 4). Krediidi kulukuse määra arvutamise põhimõtted kajastuvad lepingu üldtingimustes (dtl 17). Keskmise krediidi kulukuse määra avaldamise iga aasta 1. jaanuariks ja 1. juuliks korraldab Eesti Pank oma veebilehel. Eesti Panga veebilehe andmetel oli 12.02.2021 sõlmitud tarbijakrediidilepingu sõlmimise ajal kehtinud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi 4 (8)

11.Vastavalt VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Riigikohus on otsuses 2-21-13098 selgitanud, et krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Praktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 13.10.2020 otsus asjas nr 2-18-9977, punkt 12; Tallinna Ringkonnakohtu 28.01.2021 otsus asjas nr 2-18-977, punkt 43). Hageja märgib hagi p-s 1.5, et on omandanud teabe lähtudes VÕS § 4034 lg-dest 2, 3 ja 4, mis võimaldaks täita krediidivõimelisuse hindamise nõude KAVS § 49 ja § 50 kohaselt (dtl 5). Krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud (dtl 6). Kostja krediidivõimelisuse hindamisel võttis laenuandja arvesse kostja poolt täidetud taotluses esitatud teavet ning laenuandja on kontrollinud kostja sissetulekuid ja finantskohustusi pangakonto väljavõtte alusel ning Maksuametist saadud info põhjal (dtl 6-7). Laenuandja on teada saanud, et kostja igakuine keskmine sissetulek oli 2416 eurot ning kohustused 763 eurot. Laenuandja on arvestanud kõik kostja kulud ning taotleva laenu osamakse (431,35 eurot) tuludest maha ning teada saanud, et kostjale jääb raha reservi vähemalt 1221,65 eurot (dtl 7). Krediidiandja leidis, et kostja on krediidivõimeline. Hageja esitas kostja AS LHV Panga ja Swedbank AS konto väljavõtted perioodi 09.08.2020 kuni 10.02.2021 osas (dtl 46 – 77) ning krediidivõimelisuse hindamise dokumendi (dtl 29 – 45). Krediidiandja on kostja konto väljavõtte ja Maksu-ja Tolliameti andmete alusel tuvastanud, et kostja sissetulek oli 2416 eurot ja kohustused 763 eurot. Majapidamiskuludeks jäi kostjal 1221,65 eurot, kui arvestada maha ka laenu osamakse 431,35 eurot (dtl 7). Kohtule esitatud konto väljavõtetelt nähtuvad krediidiandja poolt tuvastatud laekumised (töötasu) ning kohustused. Kohus, analüüsinud esitatud tõendeid ning eelneva põhjal, asub seisukohale, et krediidiandja on kogunud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikku teavet ja hinnanud tarbija krediidivõimet nõuetekohase hoolsusega. Nõuetekohane hoolsus VÕS § 4034 lg 2 tähenduses väljendub nii tarbijalt nõutava teabe liigi ja ulatuse määramises kui selle teabe kontrollimises.