Hageja: AS LHV Finance lepinguline esindaja Simo Soolo Kostja:
Menetluse liik
VO
(isikukood
(registrikood
12417231),
XXXXXXXXXXX)
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 09. jaanuari 2015 tagaseljaotsus ja saata asi täies ulatuses läbivaatamiseks esimese astme kohtule.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.Menetluskulude jaotus ja väljamõistmine otsustatakse asja uuel läbivaatamisel. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.
Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.AS LHV Finance esitas 14.11.2013 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse VO-lt 1976,75 euro saamiseks. 03.03.2014 maksekäsu kiirmenetlus lõpetati ja avaldaja nõue anti Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses, kuna makseettepanekut ei õnnestunud mõistliku aja jooksul võlgnikule kätte toimetada.
2.Hagiavalduses palus AS LHV Finance välja mõista VO-lt võla 2016,49 eurot, millest põhivõlg on 1699 eurot, intressivõlg 139,26 eurot, võlamenetlustasu 20 eurot ja viivise hagi esitamise seisuga 158,23 eurot. Samuti palus hageja kostjalt välja mõista viivise määraga 0,07% päevas 24,90% aastas) kuni põhiosa täieliku tasumiseni.
3.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS Denirell (müüja), hageja ja kostja 10.07.2013 järelmaksuga müügilepingu nr 122373, millega kostja sai enda kasutusse teleri (kauba) ja müüja loovutas hagejale kõik lepingust tulenevad nõuded kostja vastu. Hageja andis kostjale kauba ostmiseks 1699 eurot laenu (krediidisumma). Kostja kohustus kõik lepingujärgsed maksed tegema hagejale vastavalt maksegraafikule. Kostja lepingus toodud kohustusi ei täitnud, jättes arved tasumata juba esimesest maksest. Seoses lepingust tulenevate võlgnevustega ütles hageja lepingu üles alates 14.11.2013. Maakohtu otsus
4.Maakohus rahuldas 09.01.2015 tagaseljaotsusega hagi osaliselt. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1866,75 eurot, millest on põhivõlg 1699 eurot, intress 139,26 eurot ja viivis (04.09.2013-14.11.2013 eest) 28,49 eurot, samuti viivise seadusjärgses määras alates 15.11.2013 kuni põhinõude tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 1670,51 eurot. Samuti mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 381,67 eurot (tõlkekulu ja riigilõiv).
5.Hageja nõue kostjalt võla sissenõudmiskulude väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata. Hageja taotleb kostjalt võlamenetlustasu 20 euro väljamõistmist lepingu üldtingimuste p 4.8 ja hageja hinnakirja alusel. Võla sissenõudmiskulude hüvitamist reguleerib VÕS § 1131, mille järgi, kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. VÕS § 1131 lg 4 kohaselt käesolevat paragrahvi ei kohaldata tarbijast võlgnikule. Kõnealused lepingud sõlmis kostja tarbijana, mistõttu kostjalt võla sissenõudmiskulude nõudmine on VÕS § 1131 lg 4 järgi keelatud.
6.Viivisenõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. VÕS § 415 lg 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist. Sama lõike teise lause kohaselt ei välista ega piira see krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Viivise määr 24,90% aastas (0,07% päevas) on kostjat ebamõistlikult kahjustav ning seetõttu tühine, mistõttu tuleb kohaldada VÕS § 113 lg 1 teises lauses toodud viivise seadusjärgset määra.
7.04.09.2013 kuni 14.11.2013 oli seadusjärgne viivisemäär 8,5% aastas ja kostja võlgneb selle perioodi eest viivisena 28,49 eurot. TsMS § 367 alusel tuleb kostjalt välja mõista alates 15.11.2013 viivis põhinõudelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni põhinõude 1699 euro tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 1670,51 eurot (1699 - 28,49).
8.TsMS § 163 lg 1 järgi jäävad hagi osalise rahuldamise tõttu menetluskulud 77% ulatuses kostja kanda ja 23% ulatuses hageja enda kanda. Hageja taotletud menetluskuludest suurusega 495,68 eurot (riigilõiv ja tõlkekulud) tuleb kostjal hagejale hüvitada 381,67 eurot. Apellatsioonkaebus
9.Hageja palub tagaseljaotsuse tühistada osas, millega jäeti kostjalt välja mõistmata AS LHV Finance hinnakirja järgne võlamenetlustasu ja viivis lepingujärgses määras ning teha uus tagaseljaotsus, millega rahuldada hagi ka rahuldamata jäetud osas.
10.Arusaamatu on kohtu poolt võla sissenõudmiskulu osas VÕS § 1131 lg 4 kohaldamine. Kostja on tarbijast võlgnik ja hageja ei tuginenud nõuet esitades VÕS §-le 1131. Kohus oleks pidanud kohaldama selle nõude osas VÕS § 113 lg-t 5.
11.Hageja on kehtestanud hinnakirja ja võlamenetlustasu nõudmise õigus tuleneb järelmaksuga müügilepingu tingimuste p-st 4.8 ja tasu määr hageja hinnakirjast. Hageja kohaldas hinnakirjast tulenevat võlamenetlustasu olukorras, kus kostja ei ole täitnud lepingust tulenevaid kohustusi ja hageja on saatnud mitmel korral sellekohaseid võlateatisi.
12.Kohus jättis ebaõigesti viivisenõude osaliselt rahuldamata. Võlausaldajal on VÕS § 113 lg 1 kohaselt õigus nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel viivist lepinguga ettenähtud intressimääras. Antud juhul on pooled kokku leppinud, et viivise määraks on lepingujärgne intressimäär 24,90% aastas ehk 0,07% päevas. VÕS § 415 lg 1 kohaselt juhul, kui tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimäär on suurem kui §-s 94 sätestatud intressimäär, saavad lepingupooled leppida kokku ka intressimäära suuruses viivises.
13.Arusaamatud ja ebaõiged on kohtu viivisevõla arvutused. Kogu põhiosalt oleks kohus saanud viivist arvestada alates lepingu ülesütlemisest. Lepingu ülesütlemiseni saab arvestada viivist sissenõutavaks muutunud igakuistelt osamaksetelt.
14.Kostja apellatsioonkaebusele ei vastanud. Ringkonnakohtu seisukoht
15.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjaliga leiab, et tagaseljaotsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 ja lg 2 alusel tühistada ja asi saata uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule.
16.Hageja on vaidlustanud tagaseljaotsuse osas, millega kohus jättis kostjalt hageja kasuks välja mõistmata võlamenetlustasu 20 eurot ja osaliselt viivise.
17.TsMS § 407 lg 1 kohaselt võib hagi tagaseljaotsusega rahuldada üksnes hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses ning see säte paneb kohtule hagi õigusliku põhjendatuse kontrollimise kohustuse. Hagi õigusliku põhjendatuse hindamisel saab lähtuda üksnes hagiavalduses toodud asjaoludest, mis loetakse TsMS § 407 lg 1 teise lause kohaselt kostja poolt omaks võetuks.
18.Ringkonnakohtu hinnangul jättis maakohus võlamenetlustasu osas hagi lõppjärelduses õigesti rahuldamata, kuigi ebaõigete põhjendustega. Kostja on tarbijast võlgnik ja maakohus märkis õigesti, et VÕS § 1131 ei kuulu kohaldamisele. Samas jättis maakohus tähelepanuta, et VÕS § 113 lg 5 teise lause kohaselt võib võlausaldaja sõltumata viivise maksmisest nõuda võlgnikult viivitusest põhjustatud mõistlike sissenõudmiskulude hüvitamist. See säte kohaldub ka tarbijast võlgnikule.
19.Hageja nõue võlamenetlustasu saamiseks ei kuulu aga rahuldamisele seetõttu, et ta ei toonud hagiavalduses esile asjaolusid selle kohta, et ta oleks teinud võla sissenõudmiseks mingeid toiminguid, millega oleks kaasnenud kulud. Hagiavalduses tugines hageja üksnes oma õigusele nõuda võlamenetlustasu järelmaksuga müügilepingu tingimuste p 4.8 ja hinnakirja alusel, millest TsMS § 407 lg 1 järgi VÕS § 113 lg 5 alusel hagi rahuldamiseks ei piisa. Hagi ei ole selles osas hagiavalduses märgitud asjaoludega õiguslikult põhjendatud.
20.Põhjendatud on apellatsioonkaebus osas, milles hageja vaidlustas viivisenõude osalise rahuldamata jätmise. VÕS § 415 lg 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist. VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab VÕS § 113 lg-le 1 tervikuna, st ka kolmandale lausele, mis sätestab, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär (vt ka nt Riigikohtu otsust nr 3-2-1-120-08 p 12). Praegusel juhul oli järelmaksuga müügilepingus kokku lepitud intressimäär 24,90% aastas (0,07% päevas) ja hagejal on õigus arvestada ja nõuda viivist sama määra alusel, mida hageja on ka teinud. Kokkulepitud intressi- ja seega ka viivisemäär ei ole kostjat ebamõistlikult kahjustav, nagu leidis maakohus.
21.Põhjendatud on ka apellatsioonkaebuse väited viivise ebaõige arvutamise kohta. Ebaõige on arvestada viivist põhivõla summalt alates 04.09.2013. Kuni lepingu ülesütlemiseni tuleb arvestada viivist tasumata osamaksetelt ja alates 15.11.2013, kui leping oli ülesütlemisega lõppenud, kogu tasumata põhiosalt, nagu arvestas ka hageja. Viivisenõude osalise rahuldamata jätmise osas tuleb maakohtu otsus tühistada.
22.Ringkonnakohus ei saa ise uut tagaseljaotsust teha, nagu hageja taotleb. TsMS § 657 lg 2 kohaselt kui ringkonnakohus tühistab tagaseljaotsuse, saadab ta asja täies ulatuses läbivaatamiseks esimese astme kohtule.
23.Menetluskulude jaotus ja väljamõistmine otsustatakse asja uuel läbivaatamisel.
Gaida Kivinurm /allkirjastatud digitaalselt/
Iko Nõmm /allkirjastatud digitaalselt/
Ande Tänav /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.