Kohtulahend

EDASIKAEBE KORD

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused:

ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

2(8)

ning need pankrotivõlgnikule üle andnud. Lepingud on sõlmitud lähikondsete vahel ja on näilikud. Kostja hinnangul on lepingud ka pankrotimenetluses tagasivõidetavad. Esimese astme kohtu otsus ja põhjendused Maakohus rahuldas hagi, tunnustas OÜ Aleph Projects nõuet OÜ Claris Holding (pankrotis) pankrotimenetluses summas 25 863,05 eurot PankrS § 153 lg 1 p 2 järgi teise rahuldamisjärgu nõudena. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. 17.05.2012 on hageja OÜ Claris Holding pankrotimenetluses esitanud nõudeavalduse summas 25 863,05 eurot. Nõuete kaitsmise koosolek toimus 04.09.2012 ning hageja nõudele vaidles vastu kostja. PankrS § 106 lg 1 järgi kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Hagi esitati 05.12.2012. Kohus keeldus 13.12.2012 määrusega hagi menetluse võtmast, kuna see oli esitatud menetlustähtaja möödumisel. Kohus, tuginedes Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-80-12, leidis, et tegemist ei ole aegumistähtajaga, vaid menetlustähtajaga. Hageja esitas sellele määrusele määruskaebuse. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 07.03.2013 määrusega maakohtu 13.12.2012 määruse, viidates sellele, teises tsiviilasjas hagi esitamisega aegumistähtaeg käesolevas menetluses peatus. Seega on hagi esitatud tähtaegselt. Hageja ja pankrotivõlgnik sõlmisid 01.06.2007 disainiteenuste osutamise lepingu seoses Audru valda planeeritava Leonardo Golf Village arendusega. Lepingu koguhind oli 2 197 572 eurot (lisandub käibemaks 18%). Pankrotivõlgnik pidi tööde eest tasuma vastavalt üleandmis-vastuvõtmisaktile ja hageja arvele. Viiviseks leppisid pooled kokku 0,1% tasumata summalt päevas. Lepingu sõlmimise asjaoludes vaidlus puudub. Kostja väitel ei ole hageja tõendanud lepingu alusel töö tegemist. Kohus seevastu asus seisukohale, et hageja on esitanud piisavalt tõendeid lepingu alusel töö tegemisest, sh (all)töövõtulepingud ja arhitektuurse osa projekti. Ka tuleb arvestada, et pankrotihaldur ei ole hageja nõudele pankrotimenetluses vastu vaielnud. Seetõttu ei ole ka kostjal põhjust arvata, et tehingud on tagasivõidetavad või näilikud. Pankrotihaldur ei ole esitanud tagasivõitmise nõuet. Seega on hageja tõenditega ümber lükatud kostja väide tehingu näilikkusest. Hageja on lepingut täitnud, tehes vastavaid töid. Tegemist ei ole näiliku lepinguga ja puudub vajadus analüüsida kostja väidet lepingupoolte lähikondsusest. Kostja väitis muuhulgas, et hageja ei ole lepingu alusel arvet esitanud, samuti ei ole tõendatud, et pankrotivõlgnik oleks lepingu alusel midagi hagejale tasunud. Kostja vaidles sellele vastu ja märkis, et lepingu alusel esitati 23.12.2010 arve nr 2100 summas 38 343,15 eurot maksetähtajaga 22.01.2011, millest pankrotivõlgnik tasus 20 725, 26 eurot, jättes tasumata 17 617,89 eurot. Kostja on arve nr 2100 kohtule esitanud ja sellega tõendanud arve esitamise fakti, kuid arve osalise tasumise kohta puuduvad usaldusväärsed tõendid. Hageja on arve osalist tasumist tõendanud raamatupidamisprogrammi väljavõttega, mis ei ole vaidluse korral aga piisavalt usaldusväärne tõend. Raamatupidamisprogrammi, mille koostajaks on tõendi esitaja ise, tõele vastavuse kontrollimiseks objektiivsetest allikatest puudub võimalus. Usaldusväärne tõend oleks näiteks pangakonto väljavõte. Samas ei välista nimetatu aga hageja nõuet, kuna hageja on töid teinud ja tööde eest arve esitanud. Seega on kohus tuvastanud, et hageja ja pankrotivõlgnik on sõlminud lepingu, leping on kehtiv, hageja on teostanud töid ning esitanud pankrotivõlgnikule arve 38 343,15 eurot. Puuduvad tõendid arve tasumise kohta. Lepingus on kokku lepitud viivis 0,1% tasumata summalt päevas. Kostja ei ole hageja viivise arvestusele matemaatilises mõttes vastu vaielnud. Kohus peab võimalikuks tunnustada hageja nõuet 25 863,05 eurot PankrS § 153 lg 1 p 2 järgi teise rahuldamisjärgu nõudena. Ülejäänud viitamata tõendid ei oma asja lahendamisel tähendust.

3(8)

Apellatsioonkaebus Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Alternatiivselt palub kostja maakohtu otsuse tühistada ja saata tsiviilasi maakohtule uueks arutamiseks. Maakohus on rikkunud menetlusõigusnorme (TsMS § 229 lg 2, § 232 lg-d 1 ja 2, § 631 lg 2). Hageja on väidetavalt esitanud esialgse hagiavalduse 21.09.2012. Tsiviilasja materjalide alusel on kostjal alus arvata, et hageja on esitanud uue hagi, mis on esitatud tähtaega rikkudes ning millest lähtudes esinevad hagi menetlusse võtmisest keeldumise alused vastavalt TsMS § 371 lg 2 p-le 2. Seega tuleb jätta hagi läbi vaatamata. Hageja ei ole ka tõendanud nõude aluseks olevaid asjaolusid ja nõude suuruse kujunemist, kuna esitatud ei ole tõendeid pooltevaheliste lepinguliste kohustuste täitmise kohta, kohustuse täitmise rikkumise kohta ning rikkumisest tuleneva nõudeõiguse kohta. Hageja väitel on tal lepingutest tulenev nõue võlgniku vastu summas 17 617, 89 eurot ja viivise osas summas 8245,17 eurot, kuid esitatud tõenditest eelmärgitud väidetavat võlgnevust ei tulene. Hageja on esitanud 01.01.2009 lepingu tõlke kaks korda, esitamata on lepingu 01.07.2007 tõlge, mistõttu tuleb tõend jätta vastu võtmata. Ka on lepingud sõlmitud lähikondsete vahel. Hageja juhatuse liikmeks on alates 30.05.2007 Enrico Gino Levi. OÜ Claris Holding juhatuse liikmeks on Riccardo Lelmi alates 01.09.2006. AS-s Erel Group (registrikood 10717532) oli hageja osanikuks, omades 2/5 osakapitalist, 07.05.2007–13.12.2011. AS Erel Group aktsionärideks on alates 01.07.2005 E. G. Levi ja R. Lelmi, omades kumbki 1⁄2 aktsiatest. PankrS § 117 lg 3 lähtudes võib kohus lugeda võlgniku lähikondseteks ka § 117 lg-tes 1 ja 2 nimetamata isikud. Seega on alus tehingu tagasivõitmiseks, kuna esitatud lepingute pooltel oli ühine majanduslik huvi, antud tehingute näilisusel on kostja hinnangul alus (3-2-1-95-11). Maakohus on menetluskulud nõudnud välja kostjalt põhjendamatult ja ebaõiglaselt. Asja menetlus on veninud hagejast tulenevalt, millest lähtudes palub kostja jätta menetluskulud hageja kanda. Maakohus määras 24.04.2013 istungi ajaks 05.06.2013. Hageja esitas alles 29.05.2013 kohtule täiendavad tõendid oma nõude põhistuseks, kuid esitatud ei ole tõendeid, mis põhistaks nõude suurust. Kohus on hinnanud tõendeid valikuliselt ja ebaõigesti. Üleandmise-vastuvõtmise akti alusel ei ole esitatud arvet, puuduvad tõendid, et arvet oleks asutud tasuma ja raamatupidamisprogramm ei ole usaldusväärne. Hageja tugines oma nõudes 01.07.2007 lepingule ja lisadele. Lepingu p-st 8.1 lähtudes teostatakse maksed vastavalt projekti konkreetse osa edenemisele ja need baseeruvad üleandmise-vastuvõtmise aktil, mille peale töövõtja esitab arve. Hageja on esitanud tõenditena lepingu ja selle alusel esitatud arve nr 2100, mis on väljastatud 23.12.2010. Arvel on viidatud 23.12.2010 aktile, mida hageja esitanud ei ole. Hageja ei ole tõendanud, et arve nr 2100 tuleneb tegelikult teostatud ja üleantud töödest ning et võlgnik arvet tunnistaks. Arve osalise tasumise kohta tõendid puuduvad. Kinnitamata väljatrükk raamatupidamisprogrammist seda ei kinnita. Maakohus on õigesti märkinud, et puuduvad tõendid arve tasumise kohta. Seega on nõude suurus ja põhistus pankrotivõlgniku vastu tõendamata. Maakohus on vääralt leidnud, et kuna pankrotihaldur ei ole hageja nõudele pankrotimenetluses vastu vaielnud, siis pankrotivõlgnik aktsepteerib nõuet ning et hageja tõenditega on ümber lükanud kostja väide tehingu näilikkusest. PankrS § 103 lg 2 järgi on võlausaldajal sõltumata haldurist õigus esitada nõudele vastuväidet. Kui haldur ei ole mingil põhjusel tagasivõitmise nõuet esitanud, ei saa see olla aluseks nõude aktsepteerimisele. Halduril on tagasivõitmise nõuete esitamiseks aega kuni 04.05.2015 (PankrS § 118 lg 3). Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

4(8)

Vahepealne menetlus Tallinna Ringkonnakohus 24.04.2014 otsusega tühistas maakohtu otsuse ja jättis hagi rahuldamata. Riigikohtu 26.11.2014 otsusega tühistati ringkonnakohtu otsus ja tsiviilasi saadeti ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohus selgitas, et ringkonnakohus peab andma hagejale tähtaja, et hageja selgitaks, milliseid tsiviilasja lahendamiseks olulisi asjaolusid tõendab hageja poolt esitatud CD. Ringkonnakohus andis 13.01.2015 kirjaga hagejale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks ja 06.02.2015 kordas nõuet ekirjas. Hageja esindaja kohtu poolt antud tähtajaks puudusi ei kõrvaldanud ega selgitanud, mida ta soovib esitatud CD-ga tõendada. 03.03.2015 helistas kohtukoosseisu eesistuja hageja esindajale adv A. Varikule ja teavitas e-toimiku vahendusel kohtunõude saatmisest. Adv A. Variku lubas kohtunõude täita. Kuni käesoleva ajani ei ole kohtunõuet täidetud. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium, tutvunud tsiviilasja toimikus olevate tõenditega ja menetlusdokumentidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi tühistada seoses menetlusõiguse ebaõige kohaldamisega. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. PankrS § 94 lg 1 järgi pankrotimenetluses nõudest teatamiseks tuleb esitada haldurile kirjalik avaldus (nõudeavaldus). Nõudeavalduses märgitakse nõude sisu, alus ja suurus, samuti see, kas nõue on tagatud pandiga. Nõudeavaldusele lisatakse avalduses nimetatud asjaolusid tõendavad dokumendid. Hageja esitas 17.05.2012 OÜ Claris Holding (pankrotis) pankrotimenetluses nõudeavalduse summas 25 863, 05 eurot (millest põhivõlgnevus 17 617, 88 eurot). Nõudeavalduse kohaselt tuleneb nõue kolmest disainiteenuse osutamise lepingust, mis olid sõlmitud 01.06.2007, 10.12.2007 ja 01.01.2009. Claris Holding (pankrotis) nõuete kaitsmise koosolekul, mis toimus 04.09.2012, vaidles nõudele vastu kostja. Hageja on nõudeavaldusele lisanud sõlmitud teenuselepingud ja osaliselt tasumata arve nr 2100. Kohtule esitatud hagiavalduses on hageja viidanud nõude alusena samadele teenuse osutamise lepingutele, millele ta tugines ka pankrotihaldurile esitatud nõudeavalduses ja mis käsitlesid pankrotivõlgnikule kuulunud kinnistutele elamute projekteerimisega seotud teenused. 30.05.2013 edastas hageja kohtule menetlusdokumendi, milles täpsustas, et nõue põhineb vaid 01.06.2007 lepingul. Hageja väitel on OÜ Claris Holding (pankrotis) jätnud osaliselt tasumata arve nr 2100, mille järgi tuli tal tasuda hagejale koos käibemaksuga 599 940 krooni ehk 38 343, 15 eurot, väidetavalt hageja ja tema alltöövõtjate poolt teostatud tööde eest seoses Pärnumaal Audru vallas Papsaare külas Ivaski-Põllu kinnistul asuva Leonardo Golfiküla arhitektuursete ja eriosade projekteerimisega. Hageja väitel tasus pankrotivõlgnik arve nr 2100 summas 324 279, 85 krooni (23.12.2010 – 180 000 krooni ja 16.02.2011 – 144 279, 96 krooni), jättes tasumata 275 660, 07 krooni ehk 17 617, 89 eurot. Oma väidete tõendamiseks esitas hageja alltöövõtjatega sõlmitud lepingud ja nende täitmist kajastavad dokumendid, lisa 2 01.06.2007 lepingule 14. jaanuarist 2011 lepingu peatamise ja dokumentide üleandmise kohta ning CD. Maakohus, viidates hageja esitatud tõenditele, asus seisukohale, et hageja on lepingu alusel töid teinud ja tal on õigus nõuda tasu. Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses analüüsinud esitatud tõendeid ja otsusest ei selgu, millistest esitatud tõenditest täpselt maakohus oma järelduse tegi. Kolleegium leiab, et maakohus on sellisel viisil otsust tehes rikkunud TsMS § 442 lg 8, mille kohaselt otsuse põhjendavas osas märgitakse mh tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Maakohtu otsus eeltoodule ei vasta.

5(8)

VÕS § 635 lg 1 järgi töövõtulepinguga kohustub üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. Lepingu sõlmimise ja täitmise ajal kehtinud VÕS § 636 lg 1 redaktsiooni järgi peab töövõtja valmistatud asja tellijale üle andma ja § 637 lg 4 järgi, kui kokku on lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks. Hageja nõue pankrotivõlgniku vastu tuleneb 01.06.2007 disainiteenuse lepingust, mille 02.06.2007 sõlmitud lisa 1 kohaselt pidi hageja tegema kolme villa/eramu erineva tüübi arhitektuurse osa projekti hinnaga 96 300 eurot, korruselamu eskiisiprojekti maksumusega 14 974 eurot, restorani ja spordihoone eskiisiprojekti maksumusega 17 285 eurot ja 32 kinnistu jaoks tehnovõrkude ning küla kuvandi maksumusega 87 158 eurot (I kd lk 128, 135). Kolleegium leiab, et tegemist on töövõtulepinguga. 01.06.2007 lepingu p 3.1 järgi disainitöö (projektdokumentatsioon) tulemus antakse tellijale üle inglise keeles CD plaadil dwg formaadis (3 koopiat) ja paberkandjal (4 koopiat). Seega olid lepingupooled kokku leppinud töö üleandmises ja ringkonnakohtul tuleb tuvastada, millises mahus oli hageja töö pankrotivõlgnikule üle andnud. Hageja poolt esitatud asjaolude järgi tuleneb tema nõue sellest, et pankrotivõlgnik jättis tasumata osaliselt 23.12.2010 arve nr 2100 (I kd lk 138). Pankrotivõlgnikul tuleb tasuda 38 343,15 eurot arve selgituse kohaselt „arhitektuuriteenuste ja tehniliste teenuste eest Leonardo Golfiküla projekteerimisel, joonised ja üleandmisakt 23.12.2010“ eest. Hageja tõi esile, et tasumata on 17 617,87 eurot. TsMS § 230 lg 1 järgi peab hageja tõendama, et ta on tööd, mille eest tasumiseks on esitatud arve nr 2100, pankrotivõlgnikule üle andnud. Üleandmisakti, millele on viidatud arves nr 2100, ei ole kohtule esitatud. Hagiavalduse järgi tõendavad tööde tegemist ja üleandmist hageja poolt Saloste Maastikuarhitektuuribüroolt ja Pikoprojekt OÜ-lt tööde tellimine. Kolleegium leiab, et Saloste Maastikuarhitektuuribüroolt tööde tellimine ei ole seostatav 01.06.2007 lepingu täitmisega. Saloste Maastikuarhitektuuribürooga sõlmitud lepingute (I kd lk 141-148) esemeks oli maastikukujundus- ja haljastusprojekti tegemine, kuid sellise töö teostamise kohustus ei nähtu 01.06.2007 lepingust. Lisaks on Saloste Maastikuarhitektuuribüroo tööd hagejale üle andnud 2008. aasta jooksul, mis nähtub hagejale esitatud arvetest (I kd lk 152-155), mistõttu ei ole usutav, et hageja esitas nende tööde osas arve pankrotivõlgnikule alles detsembris 2010. Hageja poolt Pikoprojket OÜ-ga 17.04.2008 sõlmitud lepingu (I kd lk 156-160) esemeks oli kolme eluhoone konstruktiivse osa ja eriosade projekteerimistööd. Tööd on hagejale üle antud 2008. aasta lõpus ja 2009. aasta alguses. Kolme eluhoone (villa) projekteerimistööd olid 01.06.2007 lepingu esemeks. Samas ei ole hageja muutnud usutavaks seda, et 2009. aasta alguses talle üleantud tööd on ta pankrotivõlgnikule üle andnud väidetavalt alles 2010 detsembris. Kolleegium märgib, et hageja ja pankrotivõlgnik on äriühingud, mille raamatupidamisele ja aruandekohustusele on kehtestatud nõuded, mille kohaselt peavad majandustehingud olema dokumenteeritud ja raamatupidamises kajastatud. Juhul, kui tööd on hageja poolt pankrotivõlgnikule üle antud, siis tavapäraselt on olemas vastavad dokumendid ka äriühingul, kes tööd üle andis. Itaalia arhitektibüroo Achille Michelizzi Architects poolt teostatud tööde pankrotivõlgnikule üleandmise kohta ei ole hageja esile toonud ühtegi asjaolu. Pelgalt see, et arhitektuuribüroo kodulehel on väidetavalt olemas Leonardo Golfiküla projekt, ei tähenda, et hageja oleks vastavad tööd teostanud ja pankrotivõlgnikule üle andnud. Hageja on kohtule esitanud 14.01.2011 vormistatud 01.06.2007 lepingu lisa nr 2 (I kd lk 34 inglise keeles ja lk 136 tõlge eesti keelde). Selles dokumendis on lepingupooled kokku

6(8)

leppinud, et 01.06.2007 sõlmitud leping peatatakse 14. jaanuarist 2011 ja pankrotivõlgnik kinnitas, et ta on kätte saanud lisas 2 loetletud dokumendid. Kolleegium leiab, et viidatud dokument ei ole küll arve nr 2100 järgi aluseks sellele arvele, kuid Riigikohus on 26.11.2014 otsuse p-s 10 eraldi rõhutanud selle dokumendi hindamise vajadust koosmõjus teiste tõenditega. Ringkonnakohus leiab, et lepingupooltel on õigus tööde vastuvõtmise kohta dokument vormistada ka pärast arve esitamist. Kuna hageja nõue põhineb 01.06.2007 lepingu täitmisel, siis tuleb tuvastada, kas 14.01.2014 aktiga anti üle tööd, mis on 01.06.2007 lepingu esemeks. Eelnevalt on kolleegium leidnud, et haljastustööd ei olnud lepingu esemeks. Samuti ei olnud lepingu esemeks kodulehe jaoks filmi tegemine ning brošüür eesti ja inglise keeles (oli 10.12.2007 lepingu esemeks). 01.06.2007 lepinguga on seotud küla üldine disain ja üldised sketšid ning kolme villa projektdokumendid. 14.01.2011 vormistatud lisast 2 ei tulene, millal on lisas 2 nimetatud dokumendid pankrotivõlgnikule üle antud. Pankrotivõlgnik on lisas 2 deklareerinud, et ta on lepingu täitmiseks kätte saanud aktis loeteletud dokumendid, kuid kokkuleppest ei saa järeldada, et need oleks üle antud 14.01.2011 akti (lisa 2) koostamisel. Tööde üleandmise 14.01.2011 muudab ebausutavaks see, et Pikoprojekt OÜ on vastavad projektid koostanud ja hagejale üle andnud 2008. aasta lõpus ja 2009. aasta alguses. Lisaks märgib kolleegium, et hageja on 30.05.2013 esitatud menetlusdokumendis esile toonud, et ta on kolme projekteerimislepingu järgi esitanud pankrotivõlgnikule arveid kokku 338 406,15 euro eest, millest on tasumata 17 617,89 eurot, kuid kolme lepingu maksumus kokku on väiksem kui 338 406,15 eurot: 10.12.2007 lepingu maksumus oli 25 564,65 eurot, millele lisandub käibemaks (I kd lk 35-36), 01.01.2009 lepingu maksumus oli koos käibemaksuga 11 346 eurot (I kd lk 37-42) ja 01.06.2007 lepingu I etapi tööde maksumus oli 215 718 eurot. Kolleegiumi arvates muudab ka eeltoodu ebausutavaks hageja väite, et pankrotivõlgnikul on osade üleantud tööde eest talle tasumata. Tõendite esitamisel peab pool TsMS § 236 lg 3 kohaselt põhjendama, millise asjas tähtsa asjaolu tõendamiseks ta tõendit esitada soovib. Sama kohustus tuleneb hagejale ka TsMS § 363 lg 1 p-st 3. Kohtutoimikust ei nähtu, mida soovib hageja tõendada esitatud CD-ga, s.t milliseid andmeid CD kajastab ja millist asjaolu hageja selle tõendiga tõendada soovib. Pool peab kohtule viitama, millistele asjaoludele ta tugineb, ja kui vastaspool asjaolu vaidlustab, siis peab pool välja tooma, millistele tõenditele ta asjaolu tõendamiseks tugineb. Tulenevalt Riigikohtu 26.11.2014 otsusest on ringkonnakohus andnud TsMS § 3401 lg-st 1 lähtudes hagejale tähtaja selgitada, milliste asjaolude esinemist tõendab ta maakohtule esitatud CD-ga. Hageja seda teinud ei ole. Ringkonnakohus on hagejat hoiatanud, et selgituse esitamata jätmisel jätab ringkonnakohus tõendi arvestamata. Seega tuleb TsMS § 3401 lg 2 järgi jätta hageja poolt esitatud CD tõendina arvestamata. See, et pankrotihaldur ei ole hageja nõudele pankrotimenetluses vastu vaielnud ega tagasivõitmise nõuet esitanud, ei tähenda, et nõue oleks tõendatud. Maakohtu sellekohane käsitlus ei ole õige. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Hageja ei ole oma nõuet põhjendanud, nõude aluseks olevaid asjaolusid tõendanud ega nõude suuruse kujunemist selgitanud. Kuna ringkonnakohus jätab hagi rahuldamata seetõttu, et hagi aluseks olevad asjaolud ei ole tõendatud, ei pea kohus vajalikuks anda sisulist hinnangut kostja väidetele 01.06.2007 lepingu tühisuse kohta.

7(8)

Arvestades, et ringkonnakohus rahuldab kostja apellatsioonkaebuse, tühistab esimese astme kohtu otsuse ja jätab hagi rahuldamata, jäävad kahes kohtuastmes kantud menetluskulud tervikuna hageja kanda (TsMS § 162 lg 1). Maakohus ei ole vaidlust lahendades menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud. Seetõttu ei määra ka ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 174 lg 4 teises lauses sätestatuga kindlaks ringkonnakohtu menetluskulusid, mis hagejal tuleb kostjatele hüvitada, vaid määrab üksnes menetluskulude jaotuse. Asja menetluskulud määrab kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14, p 22).

Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/

Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/

Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.