2-14-11912/24 - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

läbi räägitud. Samuti puudus hoiulepingu sõlmimise kokkulepe enne koera üleandmist hoidjale. Kuna tol ajal viibisid kostjad Norras, oli koer hoiul Eestis elavate naabrite juures. Hoiulepingu pooled ei olnud tasulises teenuses ja tasu suuruses kunagi läbi rääkinud. Kostja I nõustus arvete tasumisega, kuna ta ise elas Norras ja tal puudus võimalus koera eest hoolitsemiseks. Koerakodu OÜ esindaja SK lubas kostjatele, et ta käib koeraga iga päev jalutamas ja koer sööb täisväärtuslikku toitu ning asub eraldi aedikus. Selgus aga, et koera hoiti aedikus koos viie teise koeraga, koera jalad olid lõhki puretud ja koera eest ei olnud üldse hoolitsetud. Temast sai üsna ruttu hoidja juures suur, kasimata loom. Seega ei ole hoidja täitnud hoiulepingu tingimusi koera hooldamise ja hoiutingimuste osas. Koer on hoidmise käigus saanud tublisti kahjustada. Hageja on hagi esitanud ekslikult kostja II vastu. Kostjad leiavad, et hoiulepingu pooleks on ainult kostja I. Asjaolu, et kostja II on koera kaasomanik, ei oma tähtsust, kuna vaidlus ei toimu mitte müügilepingu vaid hoiulepingu alusel. Kostjad abiellusid 08.07.2011. Seega hoiulepingu sõlmimise ajal nad abielus polnud ja abikaasade solidaarkohustus puudub (PKS § 18). Seetõttu tuleb jätta hagi kostja II suhtes rahuldamata. Juulis 2011 väljendas kostja I soovi võtta koer tagasi 15.07.2011, kuid Koerakodu OÜ keeldus koera tagastamast põhjusel, et kostjal I lasub võlgnevus hoiuteenuse eest. Kuna kostja I nõudis juulis 2011 koera tagastamist, tuleb lugeda hoiuleping lõppenuks alates augustist 2011. Koera tagastamisest keeldumisega ja pandi teostamisega on hageja omaks võtnud, et hoiuleping on lõppenud. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks sõlminud kostjaga täiendava kokkuleppe koera hoidmise ja hoiutasu kohta alates hoiulepingu ülesütlemisest. Seetõttu ei ole hagejal õigust nõuda hoiutasu alates hoiulepingu lõppemisest. Juulikuu arve tasumise tähtaeg oli 24.07.2011. Seega tekkis Koerakodu OÜ-l õigus hoiutasu võlgnevuse katteks koer müüa alates 25.07.2011. Koerakodu OÜ seda võimalust ei kasutanud, põhjustades sellega ebamõistlikult ja pahauskselt täiendavat kahju kostjale I, esitades hoiutasunõudeid. Käsundita asjaajamise sätted ei ole kohaldatavad, kuna kostjatel puudus võimalus koera äraviimiseks hoidjast tuleneval põhjusel – hoidja keeldus koera välja andmast. Seega ei saa väita, et koera hoidmine oli kostjate huvides. Asjaajamisele asumine ei vastanud kostjate huvidele ja kostjad ei ole seda ka heaks kiitnud. Lisaks ei ole käsundita asjaajamisega tegemist, kui asjaajajal puudub tahe tegutseda teise isiku kasuks (VÕS § 1019). Koerakodu OÜ tegutses koera hoidmisel enda huvides, et mõjutada kostjaid tasuma võlgnevust.

järgi kohustub hoiulepinguga üks isik (hoidja) hoidma teise isiku (hoiuleandja) poolt temale üleantud vallasasja ja hoidmise lõppemisel selle hoiuleandjale tagastama. Vaidluse lahendamisel on oluline tuvastada, kas kostjad on solidaarvõlgnikud. Puudub vaidlus, et koerapidajana on käsitletavad mõlemad kostjad. Samas tuleneb hageja nõue lepingust. Selleks, et hageja saaks oma nõude mõlema kostja vastu maksma panna, peavad mõlemad kostjad olema lepingu pooleks. Kohtu hinnangul leidis tõendamist, et hoiuleping sõlmiti Koerakodu OÜ ja kostja I vahel. Sellele viitab hageja enda poolt hagiavalduses esitatud asjaolu, et 23.11.2010 saab lugeda kostja I ja Koerakodu OÜ vahel sõlmituks suuliselt tasuline hoiuleping (I kd, tl 2). Seda asjaolu tõendab Koerakodu OÜ poolt ettevalmistatud kirjalik leping ning tunnistaja SK ütlused (I kd, tl 145-146, 182), kes ühtlasi oli lepingu sõlminud Koerakodu OÜ esindaja. Kohus ei tuvastanud ka seadusest tulenevat kostjate solidaarvastutust. Seega jättis kohus hoiulepingust tuleneva nõude kostja II vastu rahuldamata. VÕS § 884 lg 1 järgi on hoidjal õigus saada tasu (hoiutasu) üksnes juhul, kui pooled on selles sõnaselgelt kokku leppinud või kui asjaolude kohaselt võib eeldada tasu maksmist. VÕS § 884 lg 2 järgi loetakse hoiutasu vaikimisi kokkulepituks, kui asjaolude kohaselt saab eeldada hoidmist üksnes tasu eest, eelkõige siis, kui hoidja sõlmib hoiulepingu oma majandus- või kutsetegevuses. Kohtu hinnangul saab lugeda poolte vahel hoiuleping sõlmitud tingimustes, mis on kajastatud 21.11.2010 kuupäevaga hoiulepingus (I kd, tl 145-146). Kuigi nimetatud leping on allkirjastamata, on pooled suuliselt kokku leppinud, et koera hoidmise eest tuleb kostjal I tasuda 8,62 eurot päevas. Eeltoodut kinnitab tunnistaja SKi ütlused, kostja I enda käitumine ja pooltevaheline kirjavahetus. 11.08.2011 on kostja I saatnud SK-ile kirja, kus ta kinnitab, et maksab hoidmise eest 268 eurot kuus (I kd, tl 13). Samuti on kostja I sellist tasu tasunud kuni juunini 2011 (I kd, tl 10-11). Pooled vaidlevad selle üle, kas hoiuleping on kostja I poolt juulis 2011 üles öeldud. VÕS § 889 järgi hoiuleandja võib igal ajal hoiulepingu üles öelda ja nõuda hoiuleantud asja tagastamist, isegi kui hoidmise tähtaeg oli kokku lepitud. Kui hoidmise tähtaeg oli kokku lepitud, peab hoiuleandja hüvitama hoidjale kulud, mida hoidja oli teinud kokkulepitud tähtaega arvestades. Puudub vaidlus, et hoidmise tähtajas pooled kokku ei leppinud. Kostja I väidab, et Koerakodu OÜ-lt nõuti koera väljaandmist, kuid Koerakodu OÜ teostas pandiõigust. Hageja on samuti tuginenud võlgnevuse olemasolule ja pandiõiguse teostamisele, kuid ka asjaolule, et koer oli liiga ohtlik, et võõrale inimesele välja anda. VÕS § 195 lg 1 järgi lepingupool ütleb lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Ülesütlemisavaldusele ei ole seadusega ette nähtud vorminõuet, s.t võimalik on ka nt järelduslik ülesütlemine tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 3 järgi kaudse tahteavaldusena. Tuvastatud ei ole poolte kokkulepet lepingu ülesütlemiseks üksnes mingis kindlas vormis. TsÜS § 68 lg 3 järgi kaudne on tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Kostja I on selgitanud, et telefoni teel öeldi, et koerale tullakse juulis 2011 järele, kuid koerale hoiupaika järele ei mindud, sest SK keeldus koera välja andmast (I kd, tl 181). Tunnistaja SK ütluste kohaselt sai tema aru, et koer viiakse ära septembris 2011 ning ta ütles kostjale I, et ei anna koera välja enne, kui võlg on tasutud. Pooled on 11.08.2011 pidanud kirjavahetust ning sellest nähtuvalt käis kostja I hoiupaigas 15.07.2011 (I kd, tl 12-13). Kohtu hinnangul sai toodud asjaolude pinnalt tuvastada, et pooled kavatsesid hoiulepingu lõpetada, kuid kostja I tegevusest ei saa järeldada hoiulepingu ülesütlemist. Kostja I soovis koera ära viia ning SK 11.08.2011 e-kirjast nähtuvalt pooled rääkisid sellest, kuid SK soovitas koeraga esmalt kontakt luua ning kostja I oli sellega nõus (I

koerale järele. Siis jälle ütleb, et koer pidi minema Raikkülla 2011 septembris. Tunnistaja eitab hageja väidet, et kostja I nõudis koera tagastamist juulis 2011. Kuna tunnistaja ütlused olid vastuolus poole omaksvõtuga, ei olnud maakohtul kogutud tõendite põhjal võimalik kujundada seisukohta väidetud ja tõendamisele kuuluvate asjaolude tõepärasuses ning kohus oleks pidanud rahuldama kostjate esindaja taotluse kuulata üle menetlusosaline vande all või siis määrama ülekuulamise omal algatusel. Jättes selle tegemata, rikkus maakohus TsMS § 2681, mis sätestab, et sõltumata poolte taotlustest ja tõendamiskoormise jaotusest võib kohus omal algatusel vande all üle kuulata ükskõik kumma või mõlema poole, kui varasema menetluse ning esitatud ja kogutud tõendite põhjal ei ole kohtul võimalik kujundada seisukohta väidetud ja tõendamisele kuuluva asjaolu tõepärasuses. Kohus võib poole omal algatusel vande all üle kuulata ka juhul, kui tõendama kohustatud pool soovib anda vande all seletuse, kuid vastaspool sellega ei nõustu. TsMS § 5 lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Kuivõrd kohus andis hagejale võimaluse ümber lükata juba eelnevalt omaksvõetud asjaolusid tunnistaja SK ütlustega, siis leiab kostja I, et ka kostjal I peab olema võimalik täiendavalt tõendada, et juulis 2011 esitas ta koera tagastamisnõude. Kostja I palub, et ringkonnakohus kuulaks tunnistajana üle ML, kes pidi 15.07.2011 koerale järgi minema, kuid jättis minemata põhjusel, et Koerakodu OÜ keeldus koera tagastamast võlgnevuse tõttu. Samuti palub kostja I, et kohus võtaks tõendina vastu SK ja kostjate vahelise 11.08.2011 e-kirjavahetuse, millest on näha, et enne 11.08.11 on kostjad käinud Eestis ja soovinud koera tagasi, kuid SK on keeldunud koera väljaandmisest võlgnevuse tõttu. Samuti nähtub kirjavahetusest, et kostjad ei ole nõustunud sellega, et koera hoidmine alates augustist 2011 on nende huvides. Kostjad ei esitanud neid tõendeid varasemas menetluses põhjusel, et need tõendavad omaksvõetud asjaolusid, mille üle puudus vaidlus ja mis ei vajanud täiendavat tõendamist. Maakohus andis tõenditele vale hinnangu ja tuvastas ebaõigesti, et hoiuleping ei lõppenud. Kostja on seisukohal, et hoiule antud eseme, st koera, tagastamisnõude esitamist 2011 juulis tuleb käsitleda hoiuleping ülesütlemisena VÕS § 889 tähenduses. Nimetatud säte ütleb, et hoiuleandja võib igal ajal hoiulepingu üles öelda ja nõuda hoiuleantud asja tagastamist, isegi kui hoidmise tähtaeg oli kokku lepitud. Tagastamisnõue ei pea olema kirjalik. Kohtuotsuse punktis 8 on maakohus järeldanud ekslikult, et kostja I oli nõustunud SK ettepanekuga luua esmalt koeraga kontakt. 11.08.11 e-kirjavahetusest nähtub, et kostja I arvates on koer piisavalt ML-iga kokku puutunud, et viimane saaks koerale järgi tulla. Kohus on jätnud tähelepanuta, et hagiavalduses on hageja tuginenud sellele, et Koerakodu OÜ teostas pandiõigust. Kostjad on hagivastuses märkinud, et pandiõiguse teostamine kinnitab hoiulepingu lõppemist. Kohus on jätnud selle väite tähelepanuta. Hoiulepingu lõppemise korral tekib hoidjal kohustus anda asi enda valdusest välja hoiuleandja otsesesse valdusesse. Selle kohustuse rikkumisel muutub hoidja valdus ebaseaduslikuks, va juhul, kui hoidja teostab pandiõigust. Seega võimaldab pandiõiguse teostamine välistada hoidja ebaseadusliku valduse hoiulepingu lõppemise korral. Tuginedes pandiõigusele, on hageja järelikult lähtunud hoiulepingu lõppemisest juulis 2011. Kohus on jätnud tähelepanuta ja ei ole andnud hinnangut kostjate varem esitatud väidetele, et AÕS § 292 lg 1 kohaselt toimub pandipidaja nõude rahuldamine panditud asja müügiga. Lõike 2 kohaselt tekib pandipidajal panditud asja müügi õigus, kui pandiga tagatud nõue ei ole selle nõude kohaselt täidetud. Apellatsioonikaebuse

kirjavahetust (I kd, tl 12-13) ja SK poolt tunnistajana antud ütlusi (I kd, tl 182-183) ning teinud kolleegiumi hinnangul õige järelduse, et lepingupooled ei jõudnud lepingu lõpetamise kavatsuse osas ühesele arusaamisele. Tõenditest nähtuvalt oli tegemist koeraga, keda ei oleks saanud võõrale inimesele päevapealt üle anda ning koera hoidmise lõpetamine oleks eeldanud koeraga eelneva kontakti loomist. Kuna sellistele asjaoludele tähelepanu juhtimisele järgnevalt kostja I poolt koera tagasisaamise soovi juurde jäämise kohta tõendid puuduvad, on maakohus õigesti järeldanud, et leping koera hoidmiseks jätkus. Kaebaja seisukoht, et leping lõppes, kuna Koerakodu OÜ teostas hoidja pandiõigust, on samuti ekslik. Hoidja võib VÕS § 888 lg 1 teise lause järgi teostada pandiõigust ka hoiulepingu kehtivuse ajal ning seetõttu ei ole pandiõiguse teostamise ja hoiulepingu lõppemise vahel kostja I poolt väidetud tõenduslikku seost. Ka juhul, kui lugeda leping 2011. aasta juunist lõppenuks, viiks vaidluse lahendamine lepinguväliste võlasuhete regulatsiooni alusel sarnasele lõpptulemusele. Kohaldamisele kuuluks käsundita asjaajamise õigus ning VÕS § 1018 lg 1 p 2 ja § 1023 lg-d 1 ja 2 võimaldaks majandus- ja kutsetegevuses tegutsenud hagejal nõuda nii koera hoidmiseks tehtud kulutuste hüvitamist kui ka asjaajamise eest mõistlikku tasu. Et kulud ja mõistlik tasu kokku oleksid sellisel juhul väiksemad, kui lepinguga kokkulepitud 268 eurot kuus, ei ole seni esitatu alusel põhjust arvata. Kaebuses tõendite kogumise osas viidatud menetlusliku rikkumise ehk kostja I vande all üle kuulamata jätmise küsimuse, on maakohus õigesti lahendanud, leides, et hageja on jätnud selles osas TsMS § 333 lg 1 järgse vastuväite kohtu tegevusele õigeaegselt esitamata ja seetõttu ei saanud maakohus nendega TsMS § 300 lg 2 kohaselt lahendi tegemisel arvestada. Samal põhusel ei saa nende vastuväidetega TsMS § 652 lg 6 järgi arvestada ka ringkonnakohus. Eeltoodu põhjal ei tuvastanud kolleegium kaebuses viidatud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist või menetlusnormide rikkumist. Maakohus on hagis esiletoodud asjaolusid seostanud õigete materiaalõigusenormidega ning hinnanud esitatud tõendeid seadusekohaselt. Kolleegiumil ei ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda nõude põhjendatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale. Kostja I taotluse uute tõendite vastuvõtmiseks ja tunnistaja ülekuulamiseks jätab kolleegium rahuldamata. Vastavalt TsMS § 652 lg-le 3 võib ringkonnakohus tuvastada esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid üksnes juhul, kui sellele asjaolule esimese astme kohtus tugineti, kuid see jäeti põhjendamatult tähelepanuta, või kui asjaolu ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusnormi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, mh seetõttu, et asjaolu tekkis või sai poolele teatavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. TsMS § 652 lg 4 kohaselt peab apellant uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust kaebuses põhjendama. Kui pool uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust ei põhjenda, jätab kohus selle tähelepanuta. Kostja I ei ole kaebuses esitanud piisavat põhjendust, miks ringkonnakohtus esmakordselt esile toodud asjaolusid, kaebusele lisatud tõendeid, s.h tunnistaja ülekuulamise taotlust esimese astme kohtule ei esitatud ja seetõttu ei saa ka ringkonnakohus nendega kaebuse lahendamisel arvestada. Kaebaja seisukoht, et lepingu lõpetamise osas puudus maakohtus vajadus tõendeid esitada, on ekslik otsuse punktis 38 esitatud põhjendustel. Kuna TsMS § 436 lg 4 kohaselt ei või kohus tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud, ei ole kaebuses esmakordselt esitatud väidetega arvestamata jätmise etteheitmine maakohutule põhjendatud ja kolleegium jätab kaebuse sellekohased väited tähelepanuta.

Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu, ei ole põhjust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Menetluskulude rahalise kindlaksmääramise küsimuses juhindub ringkonnakohus Riigikohtu poolt lahendi nr 3-2-1-147-14 p-s 22 antud selgitusest. Riigikohtu sõnul määrab TsMS § 174 lg 1 esimese lause uue redaktsiooni kohaselt menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 177 lg 1 uue redaktsiooni kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (p 1) või määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (p 2). Seejuures nähakse TsMS § 176 lg 4 uues redaktsioonis ette menetlusosaliste kohustus esitada igas kohtuastmes, kus asja menetletakse, menetluskulude nimekiri selle kohtuastme menetlusega seotud kulude kohta. Riigikohtu arvates tuleb kohtutel eespool nimetatud probleemi ületamiseks tõlgendada kehtivaid menetluskulude kindlaksmääramise sätteid selliselt, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 01.01.2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel.