Kohtulahend

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused:

2(7)

GA pärandvara on LH poolt vastu võetud alles 02.10. 2013 ja enne seda tal ei olnud kohustust pärandiga seoses olevaid kohustusi vastavalt päritud osa suurusele täita. LH on töövõimetuspensionär ja tal puudub majanduslik võimalus tasuda alates 02.10.2013 tema kohustuseks olevat osa pärandvara valitsemiskuludest. Samadel põhjustel on ka temalt viivise väljamõistmine äärmiselt ebaõiglane. Nõuded, mis on tekkinud enne 2010. aastat, on aegunud. Menetluse käik Harju Maakohus rahuldas 11.04.2013 tagaseljaotsusega hagi kostja II KA osas ja mõistis temalt hageja kasuks välja põhivõla 8392,60 eurot, kohtuotsuse tegemise aja seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 6404,19 eurot ja viivise alates 12.04.2014 kuni põhinõude täitmiseni tasumata võlasummalt 0,07% päevas, tingimusel, et viivise summa ei ületa põhivõla summat. Esimese astme kohtu otsus ja põhjendused Maakohus rahuldas hagi LH osas osaliselt ja mõistis välja LH-lt korteriühistu Tuulemaa 15 kasuks põhivõla 6256,04 eurot, kohtuotsuse tegemise aja seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 6233,11 eurot ja viivise alates 12.04.2014 kuni põhinõude (6256,04 eurot) täitmiseni tasumata võlasummalt 0,07 % päevas tingimusel, et viivise summa ei ületa põhivõla summat. Menetluskulud jättis kohus poolte enda kanda. Pooled vaidlevad sisuliselt selle üle, kas ja millises osas on Tuulemaa 15 korteriomand kostjatele üle läinud ning millises ulatuses on kostjad vastutavad vaidlusaluse korteriga seotud majandamiskulude võlgnevuse eest. Hageja põhikirja kohaselt on majandamiskulude tasujaks korteriühistu liige (põhikirja p 3.2.6 – p 3.2.9). Korteriühistu seaduse (KÜS) § 5 lg 1 kohaselt on korteriühistu liikmeks kõik ühe või mitme korteriomanditeks jagatud kinnisasja korteriomanikud, kui korteriühistu moodustamise otsus on tehtud KÜS-s sätestatud korras. KÜS § 5 lg 3 sätestab, et pärandi vastuvõtnud pärija korteriühistu liikmeks astumise ajaks loetakse pärandi avanemise päeva. Pärimisseaduse (PärS) § 118 lg 1 sätestab, et kui pärija PärS §-s 119 sätestatud tähtaja jooksul pärandist ei loobu, loetakse ta pärandi vastu võtnuks. PärS § 119 lg 1 kohaselt on pärandist loobumise tähtaeg kolm kuud. Tähtaeg hakkab kulgema hetkest, kui pärija saab teada või peab teada saama pärandaja surmast ning oma pärimisõigusest. Pärandist loobumise protseduuri reguleerib PärS § 119 lg 3. Vastavalt PärS § 130 lg-le 1 pärandi vastuvõtmisega lähevad pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused. PärS § 134 lg 1 kohaselt ei või pärandaja kohustuse täitmist nõuda enne pärandi vastuvõtmist. PärS § 151 lg-st 2 tulenevalt vastutavad pärijad pärandvarasse kuuluva kohustuse täitmise eest solidaarselt. Seega on pärija, kui ta ei ole pärandist tähtaegselt loobunud, kohustatud tasuma solidaarvastutuse alusel pärandaja võlad, välja arvatud juhul, kui ta nõuab pärandi inventuuri (PärS § 135). Kui pärija on pärandi vastu võtnud, siis vastutab ta alates pärandi avanemisest tekkinud majandamiskulude eest. Seejuures kuni pärandvara jagamiseni (PärS § 152) on pärandvara pärijate ühisomandis (AÕS § 70 lg 4). Ühisomandis oleva korteri majandamiskulutuste eest vastutab iga ühisomanik solidaarselt teiste ühisomanikega. Pärandi vastuvõtnud pärija vastutab seega majandamiskulude eest solidaarselt kuni pärandaja surmani ja edasi solidaarselt kaaspärijatega kuni

3(7)

pärandvara jagamiseni, pärast pärandvara jagamist aga vastavalt oma omandiosa suurusele (AÕS § 75). GA pärand avanes 19.03.2008 ja vaidlust ei ole selles, et kostja ei ole pärandist tähtaegselt loobunud. Seega vastutab kostja kuni 19.03.2008 tekkinud pärandaja võlgade eest solidaarselt kaaspärijatega. GA varale on 02.10.2013 välja antud pärimistunnistus. PärS § 171 kohaselt tõendab pärimistunnistus pärimisõigust, kuid see ei loo õiguslikke tagajärgi ei pärandvara vastuvõtmise ega pärandvara jagamise osas. Seega on pärandvara kuni tänaseni jagamata, ka korteri omanikuks on kinnistusraamatu andmetel jätkuvalt GA. Seega vastutab kostja solidaarselt kaaspärijatega täna ja kuni pärandavara jagamiseni tekkivate majandamiskulude võlgnevuse eest. Muuhulgas tähendab see, et kohus ei tarvitse kindlaks teha pärijate pärandiosade suurust, sest iga pärija vastutab solidaarselt teiste pärijatega. Seejuures ei ole vältimatult asjassepuutuv ka see, et üks pärijatest - kostja ema MA- on surnud 25.04.2010, kuivõrd kostja vastutab majandamiskulude võlgnevuse eest solidaarselt. Kostja ei ole vastu vaielnud majandamiskulude arvestusele ega nende suurusele. KÜS § 15 ja põhikirja p 3.2.6 – p 3.2.9 järgi vastutab kostja majandamiskulude eest solidaarselt kaaspärijatega. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 154 sätestab, et korduvate kohustuste või ülalpidamiskohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. TsÜS § 160 kohaselt aegumine peatub õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Hagi on esitatud 01.11.2013. 2009. aasta detsembrikuu majanduskulude tasumise kohustus (Arve 9122009 15) muutus sissenõutavaks alates 05.01.2010 ja nimetud kohustus ei ole aegunud, sest aegumine algas 01.01.2011. Kõik varasemad kohustused ja vastavad nõuded on aegunud, mistõttu vastavas ulatuses tuleb jätta hagi rahuldamata. Hageja nõue ei ole aegunud (8392,60 – 2136,56) 6256,04 euro ulatuses. Kooskõlas VÕS § 113 lg-ga 1 ja TsMS §-ga 367 nõudis hageja lisaks põhivõlgnevuse väljamõistmisele kostjatelt sissenõutavaks muutunud viivise ja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmist. Vastavalt hageja põhikirja p-le 3.2.9 on viivise määraks 0,07% põhinõudelt päevas. Hageja viivise nõue on hagi esitamise seisuga 5769,35 eurot. Kuna hageja põhinõue on enne detsembrit 2009 tekkinud kohustuste osas aegunud, on aegunud ka vastavad viivisenõuded. Seega on kohtuotsuse seisuga muutunud viivis sissenõutavaks 5769,35-171,08+(162*0,07)*(5769,35-171,08)/100=6233,11 euro ulatuses. Viivise väljamõistmist hageja kasuks ei välista kostja väide, mille kohaselt GA pärandvara on LH vastu võtnud alles 02.10.2013. KÜS § 51 sätestab, et korteriühistu olemasolul lähevad korteriomandi võõrandamisel või pärimisel korteriomandi võõrandajale või pärandajale kuuluvad korteriühistu liikme õigused ja kohustused üle korteriomandi omandajale korteriomandi ülemineku hetkest. Nimetatud sätte sõnastusest tulenevalt lähevad õigused ja kohustused korteriomandi omandajale üle, mitte ei teki uued iseseisvad õigused ja kohustused. Seega õiguste ja kohustuste üleminemise aeg ei ole antud juhul kogunenud viivise tasumise kohustuse osas oluline. Kostja halb majanduslik seisund ei ole välistavaks asjaoluks viivise väljamõistmisel ja puuduvad alused viivise vähendamiseks. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus

4(7)

Kostja LH palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hagi läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel või rahuldada hagi osaliselt 1042,67 euro osas, või saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Maakohus on erinevalt hagejast arvutanud viivise ebaõigesti kogu perioodi ja kogu põhivõlgnevuse summalt kokku, arvestamata asjaolu, et tegemist on hoolduskulude eest perioodiliselt esitatavate arvetega, millest igaühe eest sissenõutava viivise arvestus tuleb teha eraldi. Kohtuotsus ei ole seaduslik ja põhjendatud, kuna nimetatud otsuse sundtäitmine on võimatu. Kostjal puuduvad ükskõik millised sissetulekud, millele võiks sundtäitmist pöörata ja seetõttu ainus võimalus teostada käesoleva kohtulahendi sundtäitmist oleks pärandvaraks oleva korteri sundmüük, kuid surnud isiku nimele registrisse kantud korterit müüa ei ole võimalik. Kohtul tulnuks jätta hagi läbi vaatamata ja selgitada hagejale, et tal on vajalik esitada nõudeavaldus pärandvara valitsemise kulude nõudes pärimismenetlust teostavale notarile ning järgnevalt kohaldada pärandi hoiumeetmeid kuni pärijate poolt pärandi vastuvõtmiseni. Pärandvara hooldajal olnuks kohtu loal järgnevalt võimalik pärandvara müüa, pärandvara valitsemiseks vajalikud kulud tasuda ja ülejäänu hoiustada. Kohus on ebaõigesti kohaldanud käesolevas asjas PärS § 151 lg 2 , kuna tegemist ei ole pärandvarasse kuuluva kohustuse täitmise nõudega, mis kuulub jagamisele pärijate vahel solidaarselt, vaid pärandi valitsemise kulude tasumisega, mille suhtes kuulub kohaldamisele PärS § 151 lg 1, mille kohaselt pärandvara valitsemise kulud jaotatakse pärijate vahel võrdeliselt nende pärandiosaga. Sellest tulenevalt ei oleks saanud LH-lt nõuda pärandvara valitsemise kulude kandmist solidaarselt kaaspärijaga, vaid üksnes vastavalt temale kuuluva pärandi osaga – s.o 1/6 varast, kuna tulenevalt PärS 130 lg-st 1 on LH-le 02.10.2013 üle läinud pärandaja GA õigused ja kohustused; pärandaja MA kohustused ja õigused temale veel üle läinud ei ole. Kohus on äärmiselt ebaõiglaselt leidnud, et temalt tuleb sisse nõuda viivised kogu perioodi eest. Apellant on töövõimetuspensionär, tema sissetulekust piisab üksnes hädavajalike tarbeasjade ostmiseks. Ei saa hinnata hea usu põhimõtete järgseks hageja poolt hoolduskulude nõude esitamata jätmist väga pika ajaperioodi jooksul, mille tõttu haginõudes arvestatud viiviste summa osutub olevat praktiliselt võrdne põhivõlgnevuse summaga. Viivist tuleks oluliselt vähendada, arvestades hageja poolt hea usu vastast käitumist oma nõuete maksmapanekul ja kostja majanduslikku seisundit. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud LH kanda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium, tutvunud apellatsioonkaebusega ja asja materjalidega, leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tuleb maakohtu otsus osaliselt tühistada LH-lt hageja kasuks 12.04.2014 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 6233,11 euro väljamõistmise osas. Selles osas on ringkonnakohtul võimalik teha uus otsus. Põhivõla väljamõistmise osas on maakohtu otsus õige ja selles osas pole alust maakohtu otsust tühistada. Apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks osas, millega maakohus on osaliselt rahuldanud põhinõude. Selles osas nõustub kolleegium maakohtu otsuse põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 järgi ei korda neid. Pärandajal tekkinud ja pärandvara hulka kuuluvate kohustuste täitmise eest vastutavad pärijad PärS § 151 lg 2 alusel solidaarselt. Ka pärast pärandi avanemist LH-l kaasomanikuna tekkinud kaasomandis oleva korteriomandi majandamise kulude eest vastutab ta solidaarselt teiste sama korteriomandi kaasomanikega. VÕS § 65 lg 2 kohaselt tekib solidaarkohustus, kui mitu isikut peavad täitma sama sisuga kohustuse, mille täitmist võib võlausaldaja nõuda vaid ühe

5(7)

korra, samuti muul seaduses sätestatud juhul või tehingu alusel. Apellatsioonkaebuse viide PärS § 151 lg-le 1 on asjakohatu, sest PärS § 151 lg 1 reguleerib pärandiga seoses tehtud kulutuste jaotamist kaaspärijate vahel, s.o kaaspärijate vahelises suhtes, ning ei oma tähendust LH ja hageja vahelises suhtes. Maakohtu otsuse täitmine ei ole õiguslikult võimatu. VÕS § 108 lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Raha maksmise kohustuse täitmine on õiguslikult võimalik. Kolleegium märgib, et pärandvara hoiumeetmete rakendamiseks puudub antud asjaoludel PärS § 110 lg-s 1 sätestatud alus. Seega pole alust ka käesoleva hagi läbivaatamata jätmiseks. Maakohus on viivise nõude lahendamisel oluliselt rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Maakohtu otsusest ei ole arusaadav, kuidas on maakohus arvutanud otsuse tegemise aja seisuga sissenõutavaks muutunud viivise. Maakohtu otsusest ei nähtu jälgitavalt, et maakohus oleks jätnud viivise arvutamisel arvestamata aegunud põhinõude täitmisega viivitamise eest nõutud viivise. Maakohtu otsusest ei ole võimalik aru saada, milline on viivise väljamõistmise osas arvutuskäik. Ringkonnakohus palus hagejal täpsustada viivise nõuet, et oleks võimalik kontrollida, kas maakohtu poolt on viivis õigesti välja mõistetud. Kostja hageja poolt esitatud arvestusele vastuväiteid ei esitanud. TsÜS § 144 järgi aegub koos põhikohustusest tuleneva nõudega ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud. Hageja arvestuse järgi on ta viivist nõudnud ka 2008. a ja 2009. aasta võlgade tasumisega viivitamise eest. Seega on apellatsioonkaebuse väide, et viivis on välja mõistetud ka aegunud nõuete eest, õige. Vastavalt hageja põhikirja p-le 3.2.9 ja VÕS § 113 lg 1 viimsele lausele on hagejal õigus kostjalt nõuda viivist 0,07% päevas iga viivitatud päeva eest. Arvestades, et 2009. aasta maksete nõue on aegunud, siis on hagejal õigus saada viivist võlalt, mis on tekkinud alates jaanuarist 2010. Hageja poolt ringkonnakohtu nõudmisel esitatud viivise arvestuses on küll näha igakuine võla summa ja maksetähtaeg, kuid arvestuses on viivituses oldud päevad märgitud ebaõigesti. Hageja arvestuse kohaselt oli 30.09.2013 tasumisele kuuluva arve maksmisega viivitatud 61 päeva, õige on 31 päeva. Seega on ebaõigesti nõutud viivist 30 päeva eest. Hageja poolt ringkonnakohtule esitatud arvestuses on kõigi arvete osas eksitud vähemalt 30 päevaga. 2010 detsembri osas on viga aga 1036 päeva. Õigesti on viivitatud päevad märgitud hagiavalduses, kuid seal ei olnud toodud eraldi välja igakuise võla summat, mistõttu ei olnud võimalik kohtul viivise arvestust maakohtus kontrollida. Võrreldes kahte menetlusdokumenti, on õige viivisenõude summa toodud välja hagiavalduses ja arvestades, et 2008. ja 2009. aasta eest põhinõue on aegunud, siis hagejal on õigus saada viivist alates 2010. aastast. Kuni hagiavalduse esitamiseni on viivise summa 2954,59 eurot. Kolleegium märgib, et 27.03.2014 kohtuistungi protokollis (I kd lk 146) on hageja esindaja täpsustanud, et hagi esitamise seisuga on viivise nõue 2954 eurot, mille väljamõistmist ta taotleb. TsMS § 367 teise lause kohaselt on võlausaldajal õigus nõuda viivist kuni kohtuotsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Alates hagi esitamisest 01.11.2013 kuni maakohtu otsuse tegemiseni 11.04.2014 on viivitatud 162 päeva. Selle eest on viivis põhivõlalt (6256,04 eurot) 709,44 eurot. Kokku on kostja kohustatud kohtuotsuse tegemise seisuga maksma viivist 3 664,03 eurot. Kolleegium leiab, et hageja ei ole apellandilt viivise nõude maksmapanekul rikkunud hea usu põhimõtet. Viivist on nõutud aja eest, kui apellant oli oma isa järelt pärandi vastu võtnud ja alust pole

6(7)

järeldada, et hageja oleks jätnud kostjale oma käitumisega mulje, nagu ta oleks viivise nõudest loobunud. Küll aga on apellant maakohtu menetluses väitnud, et ta on töövõimetuspensionär ja tal puudub sissetulek, mistõttu on viivise nõudmine temalt äärmiselt ebaõiglane ning kostja on sisuliselt esitanud taotluse viivist vähendada. Maakohus on otsuses väljamõistetava viivise summa piiranud põhivõlaga, kuid samas otsuse põhjendustes jätnud viivise vähendamise taotluse rahuldamata. Kolleegium leiab, et maakohtu poolt on apellandi taotlus viivise vähendamiseks sisuliselt rahuldatud, kuna maakohus piiras viivise väljamõistmise põhivõlaga, ja asjaolusid, mis annaksid aluse viivise vähendamiseks alla põhivõla, kolleegiumi arvates esitatud ei ole. Alates maakohtu otsuse tegemisest 11.04.2014 tuleb kostjalt välja mõista viivis 0,07% põhivõlalt kuni selle tasumiseni, kuid mitte üle 6256,04 euro. Maakohus jättis seoses hagi osalise rahuldamisega poolte menetluskulud nende endi kanda. Ringkonnakohus küll muutis maakohtu otsust väljamõistmisele kuuluva viivise osas, kuid kolleegiumi arvates määras, mis ei tingi menetluskulude jaotuse muutmist. Seoses kostja apellatsioonkaebuse osalise rahuldamisega ja väljamõistetud viivise vähendamisega ca poole võrra (põhivõla osas jäi maakohtu otsus muutmata), on kolleegiumi arvates põhjendatud jätta ringkonnakohtu menetluskuludest 75% kostja kanda ja 25% hageja kanda. Kuna maakohus on teinud otsuse enne 01.01.2015 ja ei ole vaidlust lahendades menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei määra ka kolleegium kooskõlas TsMS § 174 lg 4 teises lauses sätestatuga kindlaks ringkonnakohtu menetluskulusid, mis pooltel tuleb hüvitada, vaid määrab üksnes menetluskulude jaotuse. Asja menetluskulud määrab kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14, p 22).

Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/

Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/

Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.