Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi
Tallinna Ringkonnakohus Krista Kirspuu, Tiit Kollom, Ande Tänav 31. märts 2015, Tallinnas 2-13-54319 Anto OÜ hagi Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) ja pankrotihaldur ES vastu nõude tunnustamiseks GERSHON osaühing (pankrotis) pankrotimenetluses
Tsiviilasja hind
3500 eurot (mittevaraline nõue)
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 30.10.2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Anto OÜ apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Anto OÜ (registrikood 12175130), lepinguline esindaja vandeadvokaat Veli Kraavi Kostja I: Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu) lepinguline esindaja Aleksei Vassiljev Kostja II: KK (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostja III:
GERSHON
pankrotihaldur ES
Menetluse liik
OÜ
(pankrotis)
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Harju Maakohtu 30.10.2014 otsus Anto OÜ hagis Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) ja GERSHON OÜ (pankrotis) pankrotihaldur ES-i vastu jätta muutmata, täiendades otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 30.10.2014 otsusele Anto OÜ hagis Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) ja GERSHON OÜ (pankrotis) pankrotihaldur ES-i vastu jätta rahuldamata. Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) ja GERSHON OÜ (pankrotis) pankrotihaldur ES-i menetluskulud ringkonnakohtus jätta täielikult Anto OÜ kanda.
Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
Selgitused:
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Asjaolud ja hageja nõue
1.Anto osaühing (hageja) esitas 15.11.2013 Harju Maakohtusse hagi Eesti Vabariigi (Maksuja Tolliameti kaudu (kostja I), KK (kostja II) ja GERSHON OÜ (pankrotis) pankrotihalduri ES-i (kostja III) vastu nõude tunnustamiseks GERSHON osaühingu (pankrotis) (võlgnik) pankrotimenetluses.
2.Hagiavalduse kohaselt kuulutas Harju Maakohus 20.05.2013 välja GERSHON osaühingu pankroti ning määras pankrotihalduriks ES-i (kostja III).
3.Hagejal on võlgniku suhtes nõue summas 150000 eurot, mis tuleneb võlgniku ja hageja vahel 01.09.2012 sõlmitud koostöölepingust (edaspidi koostööleping). Nimetatud lepingu kohaselt juhul kui kumbki pool soovib lepingust enne tähtaega (01.08.2022) välja astuda, siis on teisel poolel õigus nõuda nimetatud summas väljaastumise kompensatsiooni 150000 eurot. Lepingust väljaastumiseks loetakse ka pankroti väljakuulutamist lepingupoole suhtes (p 8.3.). Kuivõrd võlgniku suhtes kuulutati välja pankrot, on eeldused kompensatsiooni nõudmiseks 150000 eurot võlgnikult täidetud.
4.Võlgniku suhtes esitatud nõuete kaitsmise koosolekul vaidlesid kostjad nimetatud hageja nõudele vastu ja nõue jäi tunnustamata. Eeltoodust lähtuvalt soovib hageja kooskõlas pankrotiseaduse (PankrS) § 106 lg 1 nõude tunnustamist kohtu poolt.
5.Hageja leiab täiendavalt, et kostjate vastuväited hageja nõudeavaldusele on põhjendamatud. Vastupidiselt kostjatele leiab hageja, et koostööleping ei ole näilik ega ole suunatud õigusnäivuse tekitamisele, selle sõlmimiseks ei olnud vajalik võlgniku osanike nõusolek, nimetatud tehing ei ole vastuolus heade kommetega ja tehingust tuleneva kompensatsiooni puhul ei ole tegemist leppetrahviga, mida saaks leppetrahvi vähendamise korras vähendada, samuti ei ole koostöölepingu sõlminud poolte esindajad TT ja AA rikkunud äriühingu juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustust. Hageja leiab, et koostöölepingul oli reaalne sisu ja eesmärk ning võlgnik ja hageja olid teinud eelnevalt mitmeid tehinguid, et koostöölepingu sõlmimine saaks võimalikuks. Hageja selgituse kohaselt kuivõrd võlgnikku koormasid potentsiaalsed nõuded (võlgniku osanik KK (kostja
II) nõudis võlgnikult ca 1,5 miljoni euro tasumist, võimalik oli ka maksunõude esitamine Soome Maksuameti poolt üle 1 miljoni euro), otsustas võlgniku juhatus võlgnikule kuuluvate väljaarendamata kinnistute väljaarendamiseks leida investori, kellega koostöös kinnistute arendustegevust jätkata. Sel eesmärgil asutas võlgnik koos hagejaga tütarettevõttena osaühingu R, millele võlgnik andis mitterahalise sissemaksena üle kõik talle kuuluvad kinnistud, seejärel aga võõrandas võlgnik OÜ R osa 1,815 miljoni euro OÜle ELT. Seejärel aga otsustas hageja teostada OÜ R osa suhtes ostueesõigust, saades sellega OÜ R ainuosanikuks. Kujunenud olukorras oli hageja siiski huvitatud jätkama võlgnikuga koostööd kinnistute arendamisel, kuid jäädes ise sarnaselt vaikiva seltsinguga (võlaõigusseaduse (VÕS) § 610) passiivseks investoriks, samas kui võlgnik võttis endale 01.09.2012 koostöölepinguga kohustuse kinnistute väljaarendamiseks, mille tulemusel teenitava kasumi oleksid pooled jaganud võrdsetes osades. Tagamaks, et võlgniku huvi kinnistute väljaarendamise vastu püsiks, leppisid hageja ja võlgnik kokku, et kui üks pool lepingust välja astub, siis on teisel poolel õigus esitada nõue väljaastumise kompensatsiooni tasumiseks 150000 eurot.
Kostjate vastused hagile Kostjad hagi ei tunnistanud ja palusid jätta see rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
7.Kostjad on tuginenud hageja nõudeavalduse 150000 eurot vaidlustamisel järgmistele väidetele: 1) hageja ja võlgniku vahel 01.09.2012 sõlmitud koostöölepingu puhul on tegemist näiliku tehinguga (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 1) eesmärgiga tekitada hageja jaoks kunstlikult võlgniku pankrotimenetluses nõue 150000 eurot; 2) koostöölepingu näilikkusele viitab selle sõlmimine hageja ja võlgniku vahel tingimusel, et lepingust enne tähtaega (01.08.2022) väljaastuda sooviv pool peab tasuma teisele poolele kompensatsiooni 150000 eurot, seda ka likvideerimise ja pankroti väljakuulutamise korral, mis on makseraskustes võlgniku poolt majanduslikus mõttes äärmiselt ebamõistlik tehing, millist mõistlik ettevõtja toodud tingimustel teinud ei oleks; 3) koostöölepingu pooled ei asunud peale selle sõlmimist lepingut täitma ning hageja ei ole pöördunud koostöölepingust tulenevate õiguste kaitseks kohtusse või kasutanud muid õiguskaitsevahendeid oma rikutud huvide kaitseks; 4) alates koostöölepingu sõlmimisest 01.09.2012 kuni võlgniku pankrotini ei ole võlgnik teinud koostöölepingu alusel mingeid makseid, mistõttu koostöölepingul puudub objektiivselt vaadatuna mistahes majanduslik ja õiguslik sisu; 5) kuna koostöölepingu sõlminud poolte esindajad TT ja AA olid samaaegselt nii võlgniku, hageja kui ka R OÜ juhatuse liikmed, on nad rikkunud äriseadustiku (ÄS) § 187 lg 1 sätestatud korraliku ettevõtja hoolsuskohustust ning TsÜS § 35 tulenevat lojaalsuskohustust; 6) võlgniku juhatuse liikmete TT ja AA poolt sõlmitud lepingute koostoimes on kogu võlgniku vara ära antud võlgniku jaoks ebamõistlikult pikkade maksetingimustega ning ilma tagatisteta; 7) võlgniku juhatus on teadlikult andnud ära ilma kohase vastusoorituseta äriühingu majandustegevuse jätkamiseks vajaminevad vahendid, raha ja nõuded, millega muudeti võlgnik sisuliselt maksejõuetuks, mis omakorda näitab võlgniku juhatuse tegelikku tahet; 8) jääb arusaamatuks, mis kaalutlustel koostööleping sõlmiti, võttes arvesse, et koostöölepingu esemeks olevad kinnistud kuulusid varem võlgnikule, samuti oli
võlgnik OÜ R ainuosanik ja hiljem enamusosanik ning kuni kinnistute mitterahalise sissemaksena OÜ-le R üleandmiseni ja OÜ R osa võõrandamiseni võlgnik kinnistute arendamisega ei tegelenud; 9) puuduvad majanduslikud ja õiguslikud põhjendused, miks pidanuks võlgnik kinnistud kõigepealt mitterahalise sissemaksena OÜ-le R üle andma ning seejärel OÜ R osaluse võõrandama selleks, et asuda oma kulul kinnistuid arendama alles seejärel, kui oli kaotanud kinnistute üle faktilise ja õigusliku kontrolli, 10) koostööleping on tühine ÄS § 181 lg 3 alusel, kuna koostöölepingu sõlmimiseks puudub võlgniku osanike otsus; 11) koostööleping on vastuolus heade kommetega, kuna mõistlikuks ja majanduslikult põhjendatuks ei saa pidada võlgniku poolt enda juhatuse liikmetega seotud äriühinguga koostöölepingu sõlmimist tingimustel, mille kohaselt peab võlgnik omal kulul korraldama kolmandale isikule kuuluvate kinnistute arendustegevust ning kandma kõik sellega seotud riskid ilma et koostöölepingust tuleneks hagejale konkreetse vastusoorituse kohustust, kusjuures võlgniku juhatuse liikmed TT ja AA (kes samaaegselt tegutsesid hageja juhatuse liikmetena) tegid koostöölepingu sõlmimisele eelnenud perioodil arvukalt tehinguid eesmärgiga muuta võlgnik varatuks, aidates sellega võlgniku pankrotistumisele kaasa; 12) heade kommetega vastuolus on kokkulepe, mis kohustab lepingupoolt maksma leppetrahvi ainuüksi hüvitisena poole pankroti väljakuulutamise eest, 13) isegi kui eeldada koostöölepingu kehtivust, on selles ettenähtud leppetrahv ebamõistlikult suur ning kuulub vähendamisele nullini; 14) hagi rahuldamine oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Maakohtu otsuse põhjendused
8.Kohus jättis hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
9.Pankrotiseaduse (PankrS) § 106 lg 1 tulenevalt kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud haldur, on kostjaks haldur, kellel on kõik võlgniku kui kostja õigused ja kohustused. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud võlausaldaja, on kostjaks võlausaldaja, kes nõudele, selle rahuldamisjärgule või pandiõigusele vastu vaidles. Hagi võib esitada ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil koosolek jättis nõude või pandiõiguse tunnustamata. Kohus on tuvastanud, et võlgniku (Gershon osaühing (pankrotis)) pankrot kuulutati välja 20.05.2013; hageja kui võlgniku pankrotivõlausaldaja esitas võlgniku pankrotimenetluses 31.05.2011 nõude summas 150000 eurot, millele võlgniku nõuete kaitsmise koosolekul 18.10.2013 esitasid vastuväited kostjad I, II ja III. Hagi on esitatud 15.11.2013, seega tähtaegselt.
10.Hageja nõudeavalduse ja tunnustamise hagi kohaselt tuleneb hageja nõue võlgniku vastu summas 150000 eurot võlgniku ja hageja vahel 01.09.2012 sõlmitud koostöölepingust, mille eesmärgiks oli reguleerida poolte õigusi ja kohustusi seoses kinnisvara arendamisega hageja kontrolli all olevatel kinnistutel. Koostöölepingu p 8.3 kohaselt juhul kui kumbki pool soovib lepingust enne tähtaega (01.08.2022) välja astuda, milleks loetakse ka pankroti väljakuulutamist lepingupoole suhtes, siis on teisel poolel õigus nõuda väljaastumise kompensatsiooni summas 150000 eurot. Hageja leiab, et kuivõrd 20.05.2013 kuulutati välja võlgniku pankrot, siis sellega on täidetud eeldused lepingu p.8.3. ettenähtud kompensatsiooni nõudmiseks võlgnikult, mida hageja on ka teinud ja mis on hageja poolt võlgniku pankrotimenetluses esitatud nõude aluseks.
11.Kostjad leiavad, et koostöölepingu puhul on tegemist näilise tehinguga, eesmärgiga tekitada hageja jaoks võlgniku pankrotimenetluse jaoks fiktiivne nõue 150000 eurot. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 1 kohaselt on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. TsÜS § 89 lg 2 kohaselt on näilik tehing tühine. Riigikohtu lahendist 3-2-1-95-11 tulenevalt (pp 11 ja 12) on nõude tunnustamise üle peetava vaidluse puhul isikul (võlausaldajal), kes ei ole tehingu pool, õigus tugineda vastuväitele, et see tehing on näilik. Vastasel korral ei ole võlausaldajal võimalik oma õigusi pankrotimenetluses võimalike kuritarvituste vastu kaitsta. Seega ei kehti nõude tunnustamise hagi menetlemisel tavajuhtumi piirangud, mil võlaõigusliku lepingu tühisusele saab tugineda vaid isik, kelle õigusi leping mõjutab, s.o üldjuhul vaid lepingupool. Tehingu näilikkuse tuvastamine eeldab tahteavalduste, s.o tehingu sisulist hindamist. Ka nõude tunnustamise hagi menetlemisel on võimalik ja tuleb tehingut sisuliselt hinnata, olgugi et üks tahteavalduse teinud lepingupool ei pruugi kohtumenetluses osaleda. Võlausaldajal on õigus ja kohustus esitada tõendeid selle kohta, et tegelikult soovisid lepingu pooled jätta mulje tehingu olemasolust või varjata mõnda muud tehingut. Eeltoodust tulenevalt on koostöölepingu näilikkuse osas tõendamiskoormis kostjatel.
12.Riigikohtu lahendites 3-2-1-137-09 (p 11), 3-2-1-139-08 (p 8) ja 3-2-1-95-11 (p 12) on rõhutatud, et tehingu näilikkuse tuvastamine eeldab poolte tahteavalduste, so tehingu sisulist hindamist. Kohus leiab, et koostöölepingu poolte tegeliku tahte väljaselgitamine tähendab ka tehingu tegemiseni viinud asjaolude ning tehingu sõlmimise ja väidetava täitmisega seotud asjaolude tuvastamist. Eeltooduga seonduvalt kohus loeb poolte poolt vaidlustamata asjaolude ja esitatud tõendite alusel tuvastatuks, et: 1) kuni 19.12.2011 kuulusid koostöölepingu objektiks olevad kinnistud XXXXXXXXXXXX XX, XXXX-XXXXXXXX XX ja XXXXXX XXX XX Tallinn võlgnikule; 2) 29.07.2010 projekteerimislepinguga nr 138 tellis võlgnik kui tellija OP OÜ-lt kui töövõtjalt XXXX-XXXXXXXX XX kinnistu detailplaneeringu projekteerimistööd; 3) 09.08.2010 kuni 10.01.2012 esitas OP OÜ võlgnikule (tolleaegse ärinimega V AS) lepingu nr 138 alusel arveid, mis tasuti võlgniku (V AS) poolt; 4) 19.12.2011 võõrandas võlgnik talle kuuluvad kinnistud XXXXXXXX XXX X XXX XXXX XXXXXXX XXXXX X XXXXX linn, XXXX-XXXXXXXX XX, XXXXXXXXXXXX XX ja XXXXXX XXX XX Tallinn mitterahalise sissemaksena OÜ-le R (asutamisel), omandades sellega OÜ R (asutamisel) osa, nimiväärtusega 1,21 miljonit eurot; 5) 03.01.2012 sõlmisid Tallinna linn ja võlgnik lepingu Tallinna Linnavalitsuse 18.05.2011 korraldusega nr 845-k vastuvõetud XXXXXX XXX XX kinnistu detailplaneeringu alusel (OP OÜ töö nr 79) võlgniku poolt (selleaegse ärinimega V OÜ) XXXXXX tee sõidutee laienduse ja kõnniteelõikude rajamiseks, üldkasutatava haljastuse, vihmaveekanalisatsiooni ning kinnistule vajalike muude tehnovõrkude väljaehitamiseks; 6) 06.06.2012 võõrandas võlgnik R OÜ osa, nimiväärtusega 1,21 miljonit eurot OÜ-le ELT, hinnaga 1,815 miljonit eurot, tasumise tähtajaga 06.06.2020; 7) 19.06.2012 kuni 23.04.2014 esitas OP OÜ lepingu nr 138 alusel arveid R OÜ-le ja arved tasuti R OÜ poolt; 8) 06.07.2012 avaldusega teostas hageja R OÜ osa, nimiväärtusega 1,21 miljonit eurot, 06.06.2012 müügitehingu suhtes hinnaga 1,815 miljonit eurot, ostueesõiguse; 9) 23.05.2012 koostöölepinguga võõrandas võlgnik rahalised vahendid 206000 eurot, tasumata arvetest tuleneva nõude VS OÜ vastu 286183,34 eurot ja laenulepingust tuleneva nõude RM suhtes 166170 eurot SC OÜ-le;
10) 23.05.2012 koostöölepinguga võõrandas võlgnik talle kuulunud sõidukid /haagised, laovaru ja seadmed /mööbli V K OÜ-le; 11) võlgniku ajutise halduri ES-i aruande kohaselt on võlgniku juhatuse liikmete TT ja AA poolt sõlmitud lepingute koostoimes võõrandatud kogu võlgniku vara võlgniku jaoks ebamõistlikult pikkade maksetingimustega ning ilma tagatisteta; 12) advokaadibüroo Varul õigusarvamuse kohaselt on võlgniku juhatus TT ja AA isikus teadlikult üle andnud ilma kohase vastusoorituseta võlgniku majandustegevuse jätkamiseks vajaminevad vahendid, raha ja nõuded, millega muudeti võlgnik kui äriühing sisuliselt maksejõuetuks; 13) äriühingutel Anto OÜ, SC OÜ ja V K OÜ oli 2012.a. majandusaasta aruannete kohaselt vara 500000 kuni 2,2 miljonit eurot ja omakapital 4568 kuni 691000 eurot; 14) maksukohustuslaste registri andmetel ei olnud võlgnikul koostöölepingu sõlmimise ajal peale juhatuse liikmete ühtegi töötajat; 15) hageja 2012.a. majandusaasta aruandest nähtuvalt tegeles 4 täistööajaga töötajaga hageja ehitusjuhtimisega ja raamatupidamisteenuste pakkumisega.
13.Hageja leiab tuginedes Riigikohtu lahendile 3-2-1-11-02, et sellest, et pooled ei asunud lepingut täitma, ei järeldu veel tehingu näilikkus. Samuti hageja väidab, et koostöölepingu sõlmimise järgselt tegid pooled ettevalmistusi arendustegevuse läbiviimiseks, kuid muid vastastikuseid nõudeid koostöölepingu alusel ei esitatud, sest projekt ei ole veel jõudnud faasi, kus rahalisi nõudeid oleks esitatud. Hageja samuti ei leia, et koostöölepingu tühisus tuleneks asjaolust, et selle allkirjastajad nii võlgniku kui hageja poolelt (AA ja TT) olid samaaegselt võlgniku juhatuse liikmed, samuti hageja ei nõustu, et viimased oleksid rikkunud oma hoolsus- ja lojaalsuskohustust. Hageja arvates ei järeldu koostöölepingu näilikkus ka sellest, et koostöölepingu sõlmimise ajal võlgnikul koostöölepinguga ettenähtud arendustegevuseks rahalised vahendid puudusid. Hageja väitel oli võlgnikul koostöölepingu sõlmimise ajal vara enam kui 2,8 milj euro väärtuses, millel puhul oli küll tegemist nõuetega oma koostööpartnerite vastu (Anto OÜ, SC OÜ ja V KOÜ), kuid kinnistute arendustegevuseks vajaliku laenu saamiseks oli tegemist likviidse tagatisega. Hageja osundab ka asjaolule, et võlgniku koostööpartnerid Anto OÜ, SC OÜ ja V K OÜ on tegutsevad, piisavalt suure vara ja omakapitaliga ettevõtted. Kuna koostööleping sõlmiti 8 kuud ja 9 päeva enne võlgniku pankroti väljakuulutamist, ei saa eeldada, et võlgnikul ja hagejal oli juba siis soov tekitada kunstlik nõue võlgniku pankrotimenetluse jaoks.
14.Kohtu hinnangul ei ole hageja põhjendused kostjate väidete ümberlükkamiseks veenvad ega usutavad. Kohus nõustub kostjate seisukohaga, et koostöölepingu sõlmimisega seonduvatest asjaoludest järeldub kogumis koostöölepingu näilikkus, st poolte (hageja ja võlgniku) tahe jätta kolmandatele isikutele mulje koostöölepingu olemasolust, samas kui tehingupooled ise avaldatud tahteavaldustele vastavaid õiguslikke tagajärgi tegelikult ei soovinud (pooled ei kavatsenud R OÜ-le kuuluvate kinnistute arendamiseks reaalset koostööd teha) ja koostöölepingu tegelik eesmärk oli tekitada selle alusel hageja jaoks nõue võlgniku pankrotimenetlusse (TsÜS § 89 lg 1-3). Kohus nõustub kostjatega, et olukorras, kus võlgnik oli loovutanud koostöölepingu sõlmimisele eelnenud tehingutega kogu oma vara (kinnistuid omava R OÜ osa, rahalised vahendid ja nõuded, sõidukid ja haagised, laovaru ja seadmed) maksejõulistele äriühingutele (Anto OÜ, SC OÜ ja V K OÜ), saamata vastu kohast vastusooritust (R OÜ osa eest ebamõistlikult pikk 8 aastane maksetähtaeg, muu vara tasuta (kinge) või osaliselt kinkena loovutamine), puudub koostöölepingul, millega ennast sisuliselt maksejõuetuks muutnud võlgnik võttis endale kõik kinnistute väljaarendamisega kaasnevad finantskohustused (koostöö-lepingu p 3.1.), objektiivselt vaadelduna mõistlik ja majandusloogikale vastav sisu. Sarnaselt kostjatele jääb ka kohtule arusaamatuks, et kui hageja selgitusi arvesse võttes oli võlgnikule varem kuulunud kinnistute ja kinnistuid omava OÜ R osa võõrandamise
põhjuseks võlgniku puudulik finantsvõimekus kinnistute iseseisvaks arendamiseks, siis kuidas nüüd koostöölepingu sõlmimise ajaks oli võlgniku finantsvõimekus sedavõrd paranenud, et ta võis võtta enda peale kohustuse kõikide koostöölepinguga seonduvate kulude kandmiseks. Hageja väide, et võlgniku nõuete puhul Anto OÜ, SC OÜ ja V K OÜ suhtes oli tegemist kinnistute arendustegevuse finantseerimiseks vajaliku laenu saamiseks likviidse tagatisega, on kohtu hinnangul paljasõnaline. Kohtu hinnangul oleks loogiline ja mõistlik eeldada, et kui võlgnikul oli kuni selle ajani, mil ta oli veel kinnistute omanikuks või R OÜ enamusosanikuks, tõesti tahe kinnistud välja arendada, kuid selleks puudusid vajalikud finantsvahendid, sõlmida nn vaikiva seltsingu leping tingimustel, et võlgnik oleks jäänud passiivseks, nn vaikivaks seltsinglaseks ja hageja oleks olnud selles seltsingus aktiivseks pooleks, st ettevõtjaks (VÕS § 610 lg 1). Et hageja ja võlgniku rollid väidetavas seltsingus on ebamõistlikult vastupidised, viitab kohtu hinnangul samuti sellele, et pooltel puudus tegelikult sisuline tahe mistahes reaalseks koostööks kinnistute arendustegevuse läbiviimisel.
15.Kohtu hinnangul asjaolu, et hageja ja võlgnik ei asunud peale koostöölepingu sõlmimist (01.09.2012) kuni võlgniku pankrotini 20.05.2013 kinnistute arendustegevusele suunatud koostöölepingut faktiliselt täitma, st võlgnik ei kandnud koostöölepinguga seoses mingeid kulutusi ning isegi neid kulutusi, mida võlgnik varem sõlmitud lepingute kohaselt seoses kinnistutega pidi kandma (OP OÜ projekteerimisleping nr XXX XXXX-XXXXXXXX XX suhtes), hakkas peale koostöölepingu sõlmimist võlgniku asemel kandma R OÜ, viitab sellele, et lepingupooltel tegelikku tahet kinnistute ühiseks arendamiseks ei olnud. Kuigi võib nõustuda hagejaga selles osas, et alati ei pruugi lepingu mittetäitmine selle näilikkust tõendada (näit müügilepingu puhul), on kohtu hinnangul koostöölepingu mittetäitmine, st lepingupoolte täielik passiivsus arvestatavaks indikaatoriks selle kohta, et koostöölepingul puudub tegelikult majanduslik ja õiguslik sisu (mis mõte on koostöölepingul, mille pooled mingit koostööd tegema hakata ei kavatse?). Analoogiliselt on Riigikohus lahendis 3-2-1-87-07 märkinud (p 17), et kui töövõtulepingu pooled lepingut sõlmides ei soovi tegelikult lepingus kokkulepitud töid teha, kuid soovivad siiski, et üks lepingu pool maksaks teisele poolele tasu, on selline töövõtuleping näilik, sest poolte tegelik tahe ei ole suunatud töövõtulepingu olemuseks oleva töö tegemisele.
16.Kohus leiab ka, et koostöölepingu sõlmimine tingimusel, et lepingust enne tähtaega väljaastuda sooviv pool peab tasuma teisele poolele kompensatsiooni 150000 eurot ka äriühingu pankroti (st püsiva maksejõuetuse) väljakuulutamise korral, on võlgniku seisukohast võttes majanduslikus mõttes äärmiselt ebamõistlik ja mõistlik ettevõtja antud tehingut toodud tingimustel sooritanud ei oleks (kuna võlgniku puhul oli olukorras, kus tal olid potentsiaalsed kohustused 2,5 miljonit eurot, kuid ta oli võõrandanud kogu oma likviidse vara, sisuliselt tegemist pankrotieelse situatsiooniga). Kohus leiab, et selles kontekstis omab tähendust ka asjaolu, et koostöölepingu sõlminud poolte allakirjutanud TT ja AA olid samaaegselt nii mõlema poole (hageja ja võlgniku) kui ka kinnistuid omava R OÜ seaduslikud esindajad (juhatuse liikmed), st seotud isikud. Kuigi ka seotud isikutel ei ole keelatud omavahel tehinguid teha, tuleb poolte tahteavalduste hindamisel siiski arvestada, et seotud osapooltel on võimalik lepingute sõlmimisel oma tahteavaldusi paindlikumalt kujundada kui teineteisest sõltumatutel turuosalistel, seega avaldada ka selliseid tahteavaldusi, mis tegelikult peavad silmas vastaspoole (st teise lepingupoole või kolmanda isiku) huvisid ja mida mõistlik ettevõtja kooskõlas äriühingu juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsus-kohustusega ei tohiks teha. Antud juhul on ilmne, et AA ja TT koostöölepingu sõlmimisel võlgniku huvidest ei lähtunud ega mingil kujul võlgniku juhatuse liikme jaoks vajalikku hoolsus- ja lojaalsuskohustust ei ilmutanud. Nii ilmneb kohtuistungil ülekuulatud AA vande all antud seletusest, et 01.09.2012 koostöölepingu sõlmimise ajal võlgnikul mingeid rahalisi vahendeid ei olnud, samas
koostöölepingu objektiks olevad kinnistud olid hoonestamata, tühjad maaplatsid. Kuni koostöölepingu sõlmimiseni tegeles võlgniku poolt R OÜ-le kuuluva kolme kinnistu arendamisega AA ise, kuid kes pidi hakkama koostöölepingut täitma võlgniku poolt peale koostöölepingu sõlmimist, seda ta ei tea. Alates juunist 2012 kandis XXXXXXXXXXXX XX detailplaneeringu koostamisega seotud kulusid OÜ R. Samuti ei oska ta öelda, kuidas oleks võlgnik saanud maksta koostöölepingust väljumise kompensatsiooni võlgniku likvideerimise korral. Samuti kohus leiab, et kuivõrd teine hageja juhatuse liige TT ei ilmunud ilma mõjuva põhjuseta tema vande all ülekuulamiseks määratud kohtuistungile 22.09.2014, loeb kohus seda seletuse andmisest keeldumiseks ja loeb kostjate väidetud asjaolu, et koostööleping oli sõlmitud näiliselt, tõendatuks (TsMS § 270 lg 1 ja 2). Kuivõrd koostööleping kui näilik tehing on tühine (TsÜS § 89 lg 1 ja 2), on tühine ka koostöölepingu p 8.3., mille kohaselt on juhul kui pool soovib enne tähtaega lepingust välja astuda, on teisel poolel õigus nõuda väljaastumise kompensatsiooni summas 150000 eurot. Seega puudub hageja nõudeavaldusel faktiline ja õiguslik alus, mistõttu hagi tuleb jätta sel põhjusel rahuldamata. Eeltoodust nähtuvalt puudub kohtul vajadus hinnata koostöölepingu kehtivust ka kostjate poolt alternatiivselt vaidlustatud alustel (lepingu tühisus ÄS § 181 lg 3 alusel, vastuolu heade kommetega ja hea usu põhimõttega, leppetrahvi vähendamine nullini.
Apellatsioonkaebus
17.Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ning teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada ja menetluskulud jätta kostjate kanda.
18.Apellandi hinnangul on kohus kohaldanud valesti materiaalõigusnorm, menetlusõigusnorme, jätnud tähelepanuta apellandi poolt esitatud tõendid ning jõudnud seetõttu ebaõige kohtulahendini.
19.Kohus on asunud seisukohale, et tehing on näilik TsÜS § 89 alusel, kuid ei ole tuvastanud viidatud sättes toodud eelduste olemasolu. TsÜS § 89 kohaselt on tehing näilik juhul, kui pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi. Riigikohus on asjas nr. 3-2-1-137-09 märkinud, et tehingu näilikkuse tuvastamiseks tuleb tehingu osapoolte tahteavaldusi sisuliselt hinnata ning tuvastada, millele oli poolte tahe suunatud. Kohus ei ole analüüsinud poolte tahet, vaid on asunud välja selgitama, kas tehing oli majanduslikult otstarbekas või mitte. Kohus ei ole tuvastanud, et TsÜS § 89 eeldused oleksid täidetud, kuid on asunud seisukohale, et tehingu majanduslik ebamõistlikkus viitab tehingu tühisusele TsÜS § 89 mõttes.
20.Kohus ei ole tuvastanud poolte tahte puudumist õiguslike tagajärgede kaasatoomise osas, kuid on asunud seisukohale, et tehingu näilikkusele viitavad alljärgnevad asjaolud: a) koostöölepingut ei täidetud ja pooltel puudus kavatsus seda täita; b) koostöölepingu eesmärk oli pankrotimenetluses nõude “tekitamine”; c) koostöölepingul puudub mõistlik ja majandusloogikale vastav sisu ning juhatuse liikmed on koostöölepingut sõlmides rikkunud oma seadusest tulenevaid kohustusi; d) koostöölepingu allkirjastasid isikud, kes on mõlema lepingupoole juhatuse liikmed.
21.Apellant on seisukohal, et ülaltoodud väited on väärad ning isegi juhul, kui need oleksid tõesed, siis ei tõenda need tehingu näilikkust.
22.Riigikohus on asja nr. 3-2-1-11-02 lahendis märkinud, et tehing on TsÜS § 69 lg 1 kohaselt näilik, kui mõlema poole tahe on suunatud üksnes õigusnäivuse tekitamisele. Hageja esitatud asjaolud - kostja pole tasunud ostu-müügilepingu järgset rahasummat ja pole ostetud elamut kasutanud, tehingu näilikkust ei kinnita. Tahteavalduse näilikkuse
tõendamiskoormis lasub hagejal. Asjas nr. 3-2-1-80-05 on Riigikohus märkinud, et näiliku tehinguga on tegemist juhul, kui pooled tegelikult üldse oma tehingu mingeid õiguslikke tagajärgi ei soovinud, vaid poolte tahe on suunatud õigusnäivuse tekitamisele. Asjas nr. 32-1-137-09 on Riigikohus märkinud, et ainuüksi see, et hinnakokkulepe ei vasta tegelikkusele, ei saa olla aluseks TsÜS § 89 kohaldamisele. TsÜS § 89 lg 1 kohaselt eeldab tehingu näilikkuse tuvastamine tahteavalduste, s.o tehingu sisulist hindamist. Tahteavalduse näilikkuse tõendamiskoormus lasub hagejal.
23.Seega saab TsÜS § 89 lg-st 1 ja viidatud Riigikohtu praktikast teha alljärgnevad järeldused: a) näilik on tehing siis, kui poolte tahe on suunatud üksnes õigusnäivuse tekitamisele; b) lepingu mittetäitmine ei kinnita, et tehing on näilik; c) näilikkuse tuvastamine eeldab tahteavalduste ehk tehingu sisulist hindamist; d) tahteavalduse näilikkuse tõendamiskoormis lasub menetlusosalisel, kes näilikkusele tugineb.
24.Kohus on seisukohal, et koostöölepingut ei ole asutud täitma, mis viitab tehingu näilikkusele. RKL 3-2-1-11-02 on selgesõnaliselt öeldud, et hageja esitatud asjaolud kostja pole tasunud ostu-müügilepingu järgset rahasummat ja pole ostetud elamut kasutanud, tehingu näilikkust ei kinnita. Seega isegi juhul, kui pooled ei oleks koostöölepingut asunud täitma (millega apellant ei nõustu), ei kinnitaks nimetatud asjaolu tehingu näilikkust.
25.Kohus on tähelepanuta jätnud apellandi esitatud tõendid, et pooled on asunud koostöölepingut täitma. Apellant on 17.04.2014. a. menetlusdokumendi lisadena esitanud mitmeid tõendeid, millest nähtub, et võlgnik tegeles koostöölepingu esemeks oleva kinnisvara arendamisega nii enne koostöölepingu sõlmimist kui pärast seda. Kõnealuse menetlusdokumendi lisaks nr. 1 oli võlgniku ja Tallinna Linnavalitsuse kirjavahetus seoses XXXXXX XXX XX kinnistu detailplaneeringuga. Lisaks nr. 2 oli leping võlgniku ja Tallinna linna vahel, millega lepiti kokku teede rajamise kohustuses võlgniku poolt, et täita detailplaneeringus ettenähtud tingimusi. Lisaks nr. 3 oli võlgniku ja OP OÜ vahel sõlmitud leping, mille kohaselt kohustub OP OÜ teostama projekteerimistööd seoses XXXXXXXXXXXX XX kinnistuga. Eeltoodud dokumendid tõendasid, et võlgnik omas varasemat kogemust kinnistute arendamisel ning omas seetõttu vajalikke kontakte, kogemust ning lepinguid, et jätkata arendustegevusega ka koostöölepingu sõlmimise hetkel. Kohus ei ole viidatud tõendeid analüüsinud, samuti ei ole kohus andnud hinnangut apellandi väitele, et võlgniku tegevus kinnisvara arendamisel viitab koostöölepingu sõlmimise mõistlikkusele ja vajalikkusele.
26.Kõnealuse menetlusdokumendi lisad nr. 4 ja 6 olid võlgniku, OP OÜ ja HG OÜ vaheline kirjavahetus, mis tõendasid, et võlgnik jätkas XXXXXX XXX XX kinnistu arendustegevusega ka pärast koostöölepingu sõlmimist. Lisa nr. 5 tõendas, et arendustegevus jätkus ka XXXX-XXXXXXXX XX ja XX kinnistu suhtes. Seega on apellant esitanud tõendeid, et võlgnik tegeles vaidlusaluste kinnistute arendusega nii enne koostöölepingu sõlmimist kui pärast selle sõlmimist. Eeltoodu kontekstis on väärad kohtu seisukohad, justkui ei oleks koostöölepingut täitma asutud. Kohus on eiranud TsMS § 232 lg-st 1 tulenevat kohustust hinnata kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt.
27.Kohus on otsuses märkinud, et kuivõrd võlgnik ei tasunud koostöölepingu kehtivuse ajal OP OÜ poolt väljastatud arveid, vaid seda tegi R OÜ, siis ei ole võlgnik koostöölepingut täitnud. Apellant sellise seisukohaga ei nõustu. Koostöölepingu mittetäitmine (mida antud juhul ei esine) ei viita tehingu näilikkusele. Asjaolu, et arve tasus võlgniku korraldusel kolmas isik, ei tõenda ega viita, et võlgnik ei ole koostöölepingut täitnud. Leping projekteerimistööde teostamiseks oli sõlmitud võlgniku ja OP OÜ vahel ning selles vaidlus puudub. Võlgniku kohustus oli tööde eest tasuda. Asjaolu, et võlgniku korraldusel tasus OP OÜ poolt väljastatud arve kolmas isik, ei muuda võlgniku õiguslikku positsiooni suhtes OP OÜ-ga. VÕS § 78 kohaselt võib võlgniku kohustuse täita kolmas isik, misjärel loetakse
võlgniku kohustus täidetuks. Seega on võlgnik oma projekteerimislepingust tulenevad kohustused täitnud, mis omakorda tõendab koostöölepingu täitmist võlgniku poolt.
28.Arendustegevuses on tavapärane kaasinvestorite või täiendavate finantseerijate kaasamine arendustegevusse. Võlgniku koostöölepingust tulenev kohustus oli kinnistuid arendada ning koostööleping ei piiranud võlgnikul välisinvestorite või rahastajate kaasamist. Asjaolu, et võlgnik suutis korraldada projekteerimislepingust tulenevate rahaliste kohustuste täitmise kolmanda isiku kaasaabil, viitab ilmekalt, et võlgnik suutis oma lepingulisi kohustusi täita ning organiseerida finantsvahendite olemasolu arendustegevuse jätkamiseks. Asjaolu, kas võlgniku arveldusarvel oli piisavalt vabasid rahalisi vahendeid arendustegevuse täielikuks finantseerimiseks või mitte, ei tõenda võlgniku võimekust koostöölepingut täita. Kohtu käsitlus, mille kohaselt on koostöölepingu täitmine võimalik üksnes vabade vahendite olemasolul, on ebaõige ning vastuolus asjas esitatud tõenditega.
29.Kohus on väitnud, et pooltel puudus kavatsus koostöölepingut täita. Apellandi hinnangul on selline seisukoht väär. Kohus ei ole põhjendanud, mille pinnalt ülaltoodud järelduseni jõudis. Asjaoludest nähtuvalt on koostööleping sõlmitud, seda on täidetud ning tunnistajana ülekuulatud AA kinnitas oma tahet koostööleping sõlmida ja seda täitma asuda. Toimikus puuduvad igasugused tõendid, mis võiksid viidata lepingupoolte soovile lepingut mitte täita.
30.Apellant on esitanud tõendid, millest nähtub koostöölepingu täitmine, kuid kohus on kõnealused tõendid jätnud otsuses käsitlemata ning tõendite käsitlemata jätmist ei ole põhjendatud. Asjaolu, et võlgnik on lepingut täites kasutanud kaasfinantseerijaid, ei tõenda koostöölepingu mittetäitmist, vaid vastupidi. Lepingu mittetäitmine (mida antud juhul ei esine) ei viita Riigikohtu selgituste kohaselt tehingu näilikkusele.
31.Kohus on väitnud, et koostöölepingu eesmärgiks oli tekitada kunstlikult nõue võlgniku pankrotimenetluses, mis viitab tehingu näilikkusele. Apellant sellise seisukohaga ei nõustu. Leping sõlmiti 8 kuud ja 9 päeva enne pankroti väljakuulutamist. Seega ei saa mõistlikult eeldada, et võlgnikul ja hagejal oli 8 kuud enne pankroti väljakuulutamist soov tekitada kunstlik nõue kolmveerand aasta pärast saabuva maksejõuetuse kontrollimiseks. Pankrotimenetluses esitatud nõuetest moodustab apellandi nõue alla 6% kõikidest nõuetest, mistõttu ei ole sellise nõude omamisel võimalik saada mistahes kontrolli võlgniku pankrotimenetluse üle. Kohus ei ole viidanud ühelegi tõendile, millest peaks nähtuma poolte tahe “tekitada” nõuet pankrotimenetluse tarbeks.
32.Kohus on otsuses asunud seisukohale, et kuivõrd koostöölepingu allkirjastasid AA ja TT, kes olid mõlema lepingupoole juhatuse liikmed, siis viitab see tehingu näilikkusele. Sellise käsitluse kohaselt oleks ükskõik millised tehingud võlgniku ja Anto OÜ vahel automaatselt näilikud, mis on ilmselgelt väär käsitlus. Isikute seotus lepingupooltega ei ole tehingu näilikkuse aluseks ega viita näilikkusele antud kontekstis.
33.Koostööleping omas selle sõlmimise hetkel majanduslikku sisu ja eesmärki, mistõttu on kohtu vastupidised väited väärad. Võlgnik asus 2012. a. esimesel poolel oma tegevust restruktureerima. Võlgniku kinnisvara anti mitterahalise sissemakse teel üle R OÜ-le, laovarud ning tehnika V K OÜ-le ning finantsvahendid SC OÜ-le. Kõnelause restruktureerimise eesmärk oli maandada riske, leida igale tegevusvaldkonnale oma ettevõte ning loobuda osadest tegevustest. Koostöölepingu sõlmimise eesmärk oli jätkata juba alustatud kinnisvara arendust ning teenida tulu. Lepinguga sai võlgnik õiguse arendada apellandile kuuluvaid kinnisasju ning apellant sai õiguse 50%-le arendustegevuse tagajärjel tekkivast kasumist. Ühtlasi kasvatas koostööleping võlgniku väärtust, kuivõrd võlgnikule kuulus lepingust tulenevalt õigus kõnealuseid kinnisasju arendada. Pärast võlgniku osade võõrandamist arendustegevus ilmselgelt aeglustus, kuivõrd võlgniku uus omanik ilmselt ei väärtustanud koostöölepingut samaväärselt eelmiste omanikega.
34.Kohus on märkinud, et nii TT kui AA on koostöölepingu sõlmimisega rikkunud seadusest tulenevat hoolsus- ja lojaalsuskohustust. Apellandi hinnangul on kõnealune väide väär ja
tõendamata, ühtlasi ei kaasneks hoolsus- ja lojaalsuskohtuse rikkumisega tehingu näilikkust. Juhatuse liikme kohustuste rikkumine ei olnud käesoleva kohtuvaidluse esemeks, mistõttu ei ole pooled esitanud oma väiteid ega tõendeid kõnealuse asjaolu suhtes. Lisaks ei olnud kumbki juhatuse liige, kellele kohustuste rikkumist ette heidetakse, käesolevas menetluses pooleks, mistõttu puudus neil võimalus end kaitsta. Kohus on tuvastanud väidetava rikkumise olukorras, kus rikkumine ei olnud kohtuvaidluse sisuks ning rikkujatele ei antud võimalust oma positsiooni kaitsta. Apellandi hinnangul on kohus hoolsus- ja lojaalsuskohustuse rikkumist tuvastades väljunud käesoleva asja arutamise piiridest ning ühtlasi rikkunud ärakuulamise põhimõtet, mistõttu ei saa lugeda hoolsus- ja lojaalsuskohustuse rikkumist tuvastatuks. Ühtlasi ei ole juhatuse liikme kohustuste rikkumine tehingu näilikkuse tuvastamise eelduseks, mistõttu ei ole väidetav rikkumine ja selle tuvastamine haginõuet arvestades asjakohased.
35.Kohus on märkinud, et kuivõrd võlgnikul puudusid koostöölepingu sõlmimise ajal rahalised vahendid, siis oli lepingu sõlmimine ebamõistlik ja majandusloogikat eirav tehing, mis omakorda viitab tehingu näilikkusele. Apellant sellise seisukohaga ei nõustu. Eelmainitud projekteerimislepingust nähtub, et võlgnik suutis tagada oma rahaliste kohustuste täitmise, hoolimata vabade rahaliste vahendite vähesusest. Võlgnikul oli koostöölepingu sõlmimise hetkel vara enam kui 2,8 miljoni euro väärtuses. Vara koosnes küll nõuetest koostööpartnerite (Anto OÜ, SC OÜ ning V K OÜ) vastu, kuid arendustegevuse finantseerimiseks vajalike finantsvahendite ehk laenu saamiseks oli nõuete näol tegemist likviidse tagatisega. Seda tõendab mh. asjaolu, et kõik nimetatud koostööpartnerid on käesoleva hetkeni tegutsevad ettevõtted ning suutelised oma kohustusi täitma. Võlgnik omas koostöölepingut sõlmides reaalseid nõudeid summas 2,8 miljonit eurot, mis oleks olnud enam kui piisav laenu finantseerimiseks, et arendustegevust läbi viia. Väide, et võlgnikul puudusid rahalised vahendid, ei viita tehingu näilikkusele.
36.Kohtu loogika, mille kohaselt on arendustegevus võimalik üksnes vabade rahaliste vahendite olemasolu korral koostöölepingu sõlmimisel, on väär ning vastuolus arendustegevuse tavaga. Apellandi hinnangul on üldteada asjaolu, et arendustegevusel tehakse koostööd kaasfinantseerijate, investorite või krediidiasutustega, st. arendajal endal reeglina puuduvad vabad rahalised vahendid arendustegevuse lõpuleviimiseks. Seega on käesolev kaasus tavapärane, kus arendajal on olemas teadmised ja tagatis, et arendustegevust juhtida ning hankida vajalikke finantsvahendeid, et arendustegevust läbi viia. Asjas esitatud tõenditest nähtub, et võlgnik täitis koostöölepingut ning mh. tagas projekteerimislepingust tulenevate kohustuste täitmise koostööpartneri vahendite arvelt. Seega on tõendatud, et hoolimata vabade rahaliste vahendite vähesusest, on võlgnik olnud suuteline koostöölepingut täitma.
37.Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et lepingu sõlmimine oli majanduslikult ebamõistlik (millega apellant ei nõustu), siis ei viita see tehingu näilikkusele. TsÜS § 89 ja Riigikohtu seisukohtade kohaselt on tehingu näilikkuse tõendamiseks vaja tõendada poolte tahte puudumine õigusliku tagajärje suhtes. Käesolevas asjas on kuulatud üle AA, kes on kinnitanud, et tema soov oli koostööleping sõlmida ja seda täita ning ta omas vajalikke teadmisi ja kogemusi, et kinnistuid arendada. Lepingu teine pool, kelleks on apellant, on kinnitanud varasemalt ja kinnitab ka käesolevaga, et tema tahe oli koostööleping sõlmida ning ta eesmärgiks oli lepingust tulenevate õiguslike tagajärgede saabumine. Seega on ilmne, et pooltel eksisteeris tahe koostöölepingut sõlmida ning olla seotud lepingust tulenevate õiguslike tagajärgedega. Kohus ei ole tuvastanud, et pooltel puudus koostöölepingut sõlmides tahe õiguslikke tagajärgi kaasa tuua. Kohus on analüüsinud koostöölepingu majanduslikku mõistlikkust ning jõudnud ebaõigele seisukohale, et selle sõlmimine ei olnud võlgniku huvides, mis ei vasta tõele ega tõenda lepingu näilikkust.
Vastus apellatsioonkaebusele
38.Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu. Menetluse edasine käik
39.09.01.2015 esitasid Apellant, Kostja II ja menetlusväline isik NO OÜ Tallinna Ringkonnakohtule taotluse kompromissi kinnitamiseks ja menetluse lõpetamiseks.
40.31.03.2015.a kinnitas Tallinna Ringkonnakohus eelnimetatud kompromissi, tühistas Harju Maakohtu 30.10.2014 otsuse Kostja II osas, lõpetas Kostja II suhtes tsiviilasja menetluse ja jättis menetluskulud poolte endi kanda.
Ringkonnakohtu seisukoht
41.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviiasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsuse resolutsioon Anto OÜ hagis Eesti Vabariigi (Maksu-ja Tolliameti kaudu) ja GERSHON OÜ (pankrotis) pankrotihaldur ES-i vastu tuleb jätta muutmata, kuid ringkonnakohus täiendab otsuse põhjendusi.
42.Asja materjalidest nähtuvalt sõlmiti hageja ja V OÜ (hilisem ärinimi OÜ GERSHON) vahel 01.09.2012.a koostööleping, millest tuleneva nõude esitas hageja OÜ GERSHON pankrotimenetluses nõuete kaitsmise koosolekul tunnustamiseks. Poolte vahel on vaidlus selles, kas hageja ja V OÜ (hilisem ärinimi OÜ GERSHON) vahel 01.09.2012.a sõlmitud koostööleping on tühine. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tuvastatuga, et nimetatud leping on tühine näilikkuse tõttu. TsÜS § 89 lg 1 järgi näilik on tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad, lg 2 kohaselt on näilik tehing tühine. Ringkonnakohus põhjendab oma seisukohta alljärgnevaga.
43.Hageja ja GERSHON OÜ (endise nimega V OÜ) leppisid 01.09.2012.a sõlmitud koostöölepingu (I kd, tlk 12-15) p-s 2.3. kokku, et V OÜ (edaspidi ka võlgnik) kohustub teostama OÜ-le R kuuluvatel kinnistutel korterelamute rajamise juhtimist, sõlmima sellega seoses kõik tehingud ja teostama järelevalvet. Lepingu p.3.1. järgi kohustus võlgnik kandma kõik nimetatud projektiga seotud kulud, sh võimaliku detailplaneeringu muutmisega kaasnevad kohustused, elamute, infrastruktuuride ning haljasalade rajamisega seotud kohustused, kinnistute võõrandamisega seotud kulud jms. Hageja kohustuseks jäi tagada OÜ R, kui kinnistute omaniku, nõusolek projekti arendamiseks. Lepingu p 1.2. kohaselt oli projekti valmimise tähtaeg 01.08.22 ja lepingu p.8.3 järgi, juhul, kui kumbki pool soovib lepingust välja astuda enne tähtaega, siis on teisel poolel õigus nõuda väljaastumise kompensatsiooni summas 150 000 eurot. Lepingust välja astumiseks loetakse igasugust lepingu lõpetamist, samuti likvideerimismenetlust või pankroti väljakuulutamist lepingu poole suhtes.
44.Maakohus on õigesti esile toonud, et tehingu näilikkuse tuvastamine eeldab tehingu poolte tahteavalduste s.o tehingu sisulist hindamist. VÕS § 29 lg 5 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada: 1) lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi; 2) tõlgendust, millele lepingupooled on samale
lepingutingimusele varem andnud; 3) lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist; 4) lepingu olemust ja eesmärki; 5) vastaval tegevus- või kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust; 6) tavasid ja lepingupoolte praktikat.
45.Kolleegiumi arvates on asja materjalidele lisatud tõenditest võimalik järeldada, et 01.09.2012.a lepingu sõlminud poolte tahteks ei saanud olla lepingus märgitud põhikohustuste täitmine. Ringkonnakohtu arvates on see tõendatud juba sellega, et võlgnikul puudus majanduslik võimekus lepingu p.3.1. järgset kohustust täita. Asja materjalidest nähtuvalt võõrandas võlgnik 19.12.2011 talle kuuluvad kinnistud XXXXXXXX XXX X XXX XXXX XXXXXXX XXXXX X XXXXX linn, XXXXXXXXXXXX XX, XXXX-XXXXXXXX XX ja XXXXXX XXX XX Tallinn mitterahalise sissemaksena OÜ-le R (asutamisel), omandades sellega OÜ R (asutamisel) osa, nimiväärtusega 1,21 miljonit eurot (II kd, tlk 13-25). Võlgnik võõrandas 06.06.2012.a OÜ R osa OÜ-le ELT, hinnaga 1,815 miljonit eurot, tasumise tähtajaga 06.06.2020 (II kd, tlk 26-32). 06.07.2012.a teostas hageja algselt võlgnikule kuulunud OÜ R osa müügitehingu suhtes ostueesõigust (II kd, tlk 33-34). 23.05.2012.a. koostöölepinguga võõrandas võlgnik rahalised vahendid 206 000 eurot, tasumata arvetest tuleneva nõude VS OÜ vastu 286 183, 34 eurot ja laenulepingust tuleneva nõude RM suhtes 166 170 eurot SC OÜ-le (II kd, tlk 35-39). 23.05.2012.a koostöölepinguga võõrandas võlgnik talle kuulunud sõidukid/haagised, laovaru ja seadmed/mööbli V K OÜ-le (II kd, tlk 40-46). Seega oli vaidlusaluse koostöölepingu sõlmimise ajaks võlgnik sisuliselt kogu oma vara võõrandanud.
46.Hageja möönis menetluses, et hageja ja võlgniku vahel 01.09.2012.a sõlmitud koostöölepingu ajal oli võlgniku varaks vaid nõuded koostööpartnerite vastu (I kd, tlk 139). Hageja on seisukohal, et vara oli võlgnikul 2,8 euro väärtuses ja nõuete näol koostööpartnerite vastu oli tegemist laenu saamiseks likviidsete tagatistega. Kolleegiumi arvates ei tõenda asja materjalidele lisatud tõendid hageja väidet võlgniku maksevõime kohta. Harju Maakohtu 20.05.2013.a kohtumäärusega (I kd, tlk 47-52) rahuldati L OÜ avaldus GERSHON OÜ pankroti väljakuulutamiseks ja kuulutati välja GERSHON OÜ pankrot 20.mail 2013 kell 16:30. Määruse kohaselt esitas L OÜ 05.02.2013.a Harju Maakohtule pankrotiavalduse GERSHON OÜ (võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks. Avalduse kohaselt jättis võlgnik maksmata õigusabiteenuste arve summas 10 540 eurot, mille tasumise tähtpäev saabus 10.08.2012.a. OÜ L poolt 16.12.2012.a saadetud pankrotihoiatusele vastas võlgnik, et tunnistab nõuet, kuid võlgnevust ei tasunud. Ajutise halduri aruande kohaselt loovutas võlgnik 19.12.2013.a oma nõude SC OÜ vastu summas 658 353,34 eurot, koostöölepingust tuleneva nõude V KOÜ vastu summas 717 046,11 eurot ja OÜ R osa müügilepingust tuleneva nõude Anto OÜ vastu summas 1 815 000 eurot OÜ AH. Ajutine pankrotihaldur oli seisukohal, et võlgniku nõue AH OÜ vastu on lootusetu nõue, millel turuväärtus puudub ning seetõttu ei saa seda lugeda likviidseks varaks. Kuigi hageja on asjas väitnud, et võlgnikul on hagejaga sõlmitud koostöölepingu järgi võetud arendustegevuse finantseerimiseks vajalikud finantsvahendid olemas, kuna tal olid nõuded koostööpartnerite vastu, näitas võlgnevuse tekkimine OÜ Lele ja hilisem pankrotimenetlus, et võlgniku vara väärtuseks hinnati 425,38 eurot ning ajutise pankrotihalduri poolt kogutud andmete järgi moodustasid võlgniku kohustused võlausaldajate ees kokku 682 661,13 eurot. Tähelepanuvääriv, arvestades hageja seisukohta võlgniku väidetava maksejõulisuse kohta, on hageja väide, et võlgnik asutas OÜ R ja andis talle üle mitterahalise sissemaksena kinnistud seetõttu, et võlgnikul puudus endal finantsvõimekus kinnisvara arendamiseks (I kd, tlk 137). Hageja seaduslik esindaja AA andis vande all seletused, et võlgnikul ei olnud 01.09.2012 koostöölepingu sõlmimise ajal mingeid rahalisi vahendeid. Kohus osutab, et sellest
hoolimata sõlmis võlgnik 01.09.2012.a koostöölepingu, kus võttis enesele kohustuse tagada kinnistute arendamise finantseerimise. Kuna võlgniku majanduslik olukord oli selline, et ta ei suutnud tagada kokkulepitud projekti finantseerimist, on kolleegium seisukohal, et hagejal ja võlgnikul ei saanud olla ka tahet lepingu sõlmimiseks ja sellega kaasnevate põhikohustuste täitmiseks. Kui lepingut täita ei saa, siis ei saa olla ka tahet lepingu eesmärgi saavutamiseks.
47.Kuigi lepingu täitmata jätmine iseenesest ei näita seda, kas leping on näilik, osutab kohus, et tahteavalduse tõlgendamisel tuleb arvestada ka poolte käitumist pärast lepingu sõlmimist. Asjas ei ole tõendamist leidnud, et peale hageja ja võlgniku vahel 01.09.2012.a sõlmitud koostöölepingut oleks võlgnik hakanud seda täitma. Hageja esitas asjas tõendeid (II kd, 108-135), mis peaksid vastupidist tõendama, kuid kolleegiumi arvates ei nähtu nendest tõenditest, et võlgnik peale 01.09.2012. arendusprojektiga tegeles. Suur osa tõendeid käsitleb arendusprojektiga seotud tegevust enne 01.09.2012.a (II kd, tlk 108-128). Peale 01.09.2012 on arendusprojektiga seotud kirjavahetusse olnud kaasatud ka AA, aga tema oli samal ajal ka hageja seaduslik esindaja. Seetõttu ei tõenda need tõendid veenvalt võlgniku poolt lepingu täitmist, seda enam, et AA ei osanud vande all antud seletustest nähtuvalt vastata küsimusele, kas võlgnik koostöölepingut täitma asus.
48.Lisaks on kolleegium seisukohal, et pooltevaheliste suhete iseloomust ei tulene loogiliselt 01.09.2012.a sõlmitud koostöölepingus kokkulepitud leppetrahvi kokkuleppe vajadus. Asjas puuduvad mõjuvad põhjendused, miks pidi hageja olema huvitatud sellest, et just võlgnik arendusprojektiga tegeleb. Maksukohuslaste registri andmetel ei olnud võlgnikul alates 2012.a juunist töötajaid, sest alates juulist 2012.a väljamaksed puudusid (II kd, tlk 74-78). Võlgnikul olid juhatuse liikmed, kuid samad isikud olid juhatuse liikmeteks ka hageja juures. Maakohtus kuulati vande all ära hageja juhatuse liige AA, kes andis seletusi, et võlgniku poolt koostöölepingu täitmiseks vajalik oskusteave oli koondunud tema isikusse. Samal ajal aga oli ta ka hageja juhatuse liige ja seetõttu ei ole loogiline, et 01.09.2012.a koostöölepingusse pandi leppetrahv seetõttu, et hagejal oli vaja võlgniku oskusteavet arendusprojekti läbiviimiseks.
49.Arvestades lepingu sõlmimise asjaolusid, lepingu olemust, eesmärki ja võimalusi lepingut täita, samuti lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist on ringkonnakohus seisukohal, et võlgniku ja hageja vahel 01.09.2012.a sõlmitud koostööleping on näilik. Ringkonnakohus on seisukohal, et koostöölepingu sõlmimisega sooviti varjata tehingut, millega hageja sai võlgniku vastu 150 000 euro suuruse nõude. Koostööleping on näilikkuse tõttu tühine. Varjatava tehingu osas tuleb aga selle kehtivuse üle eraldi otsustada. Kolleegium on seisukohal, et varjatav tehing e tehing millega tekitati hagejale nõue võlgniku vastu on tühine, kuna see on vastuolus heade kommetega. TsÜS § 86 lg 1 järgi on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. Kolleegium osutab, et tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal ning tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-80-05, p 23). Kolleegium on seisukohal, et hageja ja võlgniku vahel sõlmitud tehing, millega tekitati hagejale nõue võlgniku vastu, on teisi võlausaldajaid kahjustav ja hagejat soosiv tehing, seega heade kommete vastane.
50.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti jätnud Anto OÜ hagi Eesti Vabariigi (Maksu-ja Tolliameti kaudu) ja GERSHON OÜ (pankrotis) pankrotihaldur ES-i vastu rahuldamata ja ei pea vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi korrata. Apellatsioonkaebus Anto OÜ hagis Eesti Vabariigi (Maksu-ja Tolliameti kaudu) ja GERSHON OÜ (pankrotis) pankrotihaldur ES-i vastu tuleb jätta rahuldamata.
51.Kuna apellatsioonkaebus Anto OÜ hagis Eesti Vabariigi (Maksu-ja Tolliameti kaudu) ja GERSHON OÜ (pankrotis) pankrotihaldur ES-i vastu tuleb jätta rahuldamata, siis tuleb Eesti Vabariigi (Maksu-ja Tolliameti kaudu) ja GERSHON OÜ (pankrotis) pankrotihaldur ES-i ringkonnakohtu menetluskulud jätta hageja kanda. Asja menetluskulud määrab kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2) (vt selle kohta Riigikohtu 11. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14, p 22).
/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiit Kollom
/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.