Eesti Vabariigi nimel Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Kohtu asja number
2-13-12786
Otsuse tegemise aeg ja koht
18. märts 2015. a, Tallinn
Kohtukoosseis
Eesistuja Kaija Kaijanen, liikmed Ülle Jänes ja Iko Nõmm AS-i Nordea Finance Estonia hagi AA vastu võla väljamõistmiseks
Kohtuasi Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
Apellatsioonkaebuse hind 3195 eurot Vastuapellatsioonkaebuse hind 1218.39 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 31. oktoobri 2014. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS-i Nordea Finance Estonia apellatsioonkaebus AA vastuapellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
27. veebruar 2015. a
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja AS Nordea Finance Estonia (registrikood 10237140, asukoha aadress Liivalaia 45, Tallinn), lepinguline esindaja vandeadvokaat Aarne Akenberg Kostja AA (IK XXXXXXXXXXX, elukoha aadress XXXX X-XX XXXXX XXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Kalev Aavik
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 31. oktoobri 2014. a otsus osas, millega jäeti rahuldamata AS-i Nordea Finance Estonia hagi AA vastu liisingulepingust II tuleneva põhivõla 3195 euro väljamõistmiseks ja jaotati menetluskulud. Teha selles osas uus otsus, millega mõista AA-lt täiendavalt välja 3195 eurot AS-i Nordea Finance Estonia kasuks ja jaotada ümber menetluskulud.
2.Jätta Harju Maakohtu 31. oktoobri 2014. a otsus muus osas muutmata.
3.Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt. 1(12)
4.Jätta vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.
5.Kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni terviklik sõnastus on järgmine:
5.1.Rahuldada hagi osaliselt.
5.2.Välja mõista AA-lt 22 541.42 eurot (kakskümmend kaks tuhat viissada nelikümmend üks eurot ja 42 senti) AS-i Nordea Finance Estonia kasuks.
5.3.Jätta poolte menetluskulud maakohtus 69 % ulatuses AS-i Nordea Finance Estonia kanda 31 % ulatuses AA kanda.
6.Jätta poolte menetluskulud ringkonnakohtus 25 % ulatuses AS-i Nordea Finance Estonia ja 75 % ulatuses AA kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi asjaolud ja menetluse käik
1.AS Nordea Finance Estonia esitas 19.03.2013. a Harju Maakohtule hagi AA vastu 72 342,52 euro saamiseks. Menetluse käigus hageja vähendas nõuet ja palus kostjalt välja mõista 38 452,87 eurot.
2.Hageja ja Outrak OÜ (endine Osaühing Feralco Team) sõlmisid 20.07.2007. a liisingulepingu nr 20073602, 14.02.2008. a liisingulepingu nr 520081362, 14.02.2008. a liisingulepingu nr 520081361 ja 14.03.2008. a liisingulepingu nr 520081363. Pooled muutsid liisingulepinguid 18.03.2009. a, lepingut nr 520081362 ka 19.01.2010. a. Liisinguvõtja liisingulepingutest tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks sõlmisid hageja ja kostja 20.07.2007. a käenduslepingu nr 20073602 (käendusleping I), 13.03.2008. a käenduslepingu nr 520081362 (käendusleping II), 12.03.2008. a käenduslepingu nr 520081361 (käendusleping III) ja käenduslepingu nr 520081363 (käendusleping IV). Liisingulepingute alusel omandas hageja roomikekskavaatori ja 3 laadur-ekskavaatorit, mille andis liisinguvõtja kasutusse. Liisinguvõtja rikkus liisingumaksete tasumise kohustust, mistõttu ütles hageja liisingulepingud üles. Pärast liisinguesemete oma valdusesse tagasi saamist võõrandas hageja liisinguesemed. Enne võõrandamist lasi hageja liisinguesemed hinnata ning teostada vajalikke remonttöid. Vara realiseerimisest saadu ei olnud piisav liisinguesemetega seoses kantud kulude hüvitamiseks. Kostja vastuväited
3.Kostja hagi ei tunnistanud. Hagile lisatud arved väidetavalt tasumata lepingumaksete kohta ei haaku ühegi liisingulepingu maksegraafikuga. Samuti sisaldavad arved viivist, jääb ebaselgeks, kuidas ja millelt on seda arvestatud. Lepingu ülesütlemise tasu ja muutmise tasu nõudmine ei ole põhjendatud. Kõikidest arvetest nähtuvad nõuded, mille maksetähtaeg oli 2(12)
varem kui 01.01.2010. a, on aegunud. Liisinguesemetega seoses tehtud remondikulude hüvitamist ei saa nõuda, kuna nõude ulatuse kindlaks tegemiseks tuleb arvestada liisinguesemete väärtust nende tagastamise hetkel. Väärtuse hindamisel on seega eseme seisukord juba arvesse võetud. Hageja ei tõendanud, et remondivajadus oleks tekkinud liisinguvõtja süül. Põhjendatud ei ole komisjonitasu nõue, sest komisjonilepingu olemasolu on tõendamata. Hageja ei selgitanud, miks oli Intrac Eesti AS poolt müügi vahendamine vajalik, põhjendamata on komisjonitasu suurus. Intrac Eesti AS-il võis olla osade liisinguesemete suhtes tagasiostukohustus. Hageja jättis täitmata informeerimiskohustuse ning ei kaasanud kostjat liisinguesemete müügiprotsessi. Kuna hageja ei ole tõendanud liisinguesemete väärtust nende tagastamise hetkel, tuleb eeldada, et see ei olnud madalam nende lepingujärgsest jääkväärtusest. Liisingulepingu II objektiks olnud vara müüdi edasi pärast selle täiendavat kasutamist. Kui kohus mõistab hageja kasuks välja kahjuhüvitise, tuleb sellest maha arvata masina täiendavast kasutamisest saadud kasu. Maakohtu otsus
4.Harju Maakohus rahuldas 31.10.2014. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 19 346,42 eurot. Kohus jättis menetluskulud 26,7% osas AA ja 73,3% osas AS Nordea Finance Estonia kanda.
5.Vaidlus puudus selles, et hageja ja Outrak OÜ (end Osaühing Feralco Team) sõlmisid liisingulepingud ning liisingulepingute muudatused. Liisingulepingutest tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingud. Liisingulepingu I esemeks oli roomikekskavaator Case CX 210 B LC tehasetähisega DCH210R5N7EAH1181 (vara I), mille hageja omandas hinnaga 146 996,80 eurot; liisingulepingu II esemeks oli laadur-ekskavaator Case 695 SR tehasetähisega N7GH11389 (vara II), mille hageja omandas hinnaga 57 520,48 eurot; liisingulepingu III esemeks oli laadur-ekskavaator Case 695 SR tehasetähisega N7GH07375 (vara III), mille hageja omandas hinnaga 57 520,48 eurot ja liisingulepingu IV esemeks oli laadur-ekskavaator Case 695 SR tehasetähisega N7GH12435 (vara IV), mille hageja omandas hinnaga 57 520,48 eurot. Hageja ütles liisingulepingu I üles 22.03.2010. a, liisingulepingu II - 19.05.2010. a ning liisingulepingud III ja IV ütles hageja üles 30.12.2009. a. Hageja nõudesummas sisaldub liisinguandja kulutuste hüvitamise nõue VÕS § 367 lg 1 alusel ja lepingu täitmise nõue, sest nõude hulka on arvestatud enne lepingute ülesütlemist liisinguvõtjale esitatud tasumata arved. Kostja esitas täitmisnõudele aegumise vastuväite. Kuivõrd täitmisnõuet tuleb eraldi käsitleda kulutuste hüvitamise nõudest, tuleb seda arvestada ka aegumise kohaldamisel.
6.Hageja esitas liisingulepingu I alusel arved 10922363, 10944500, 10965218, 10986218, 11008337, 11022890, mille tasumistähtajad olid vastavalt 16.11. ja 16.12.2009. a, 16.01., 16.02., 16.03. ja 29.03.2010. a. Hageja esitas liisingulepingu II alusel arved 10991789, 11014322, 11036106, 11058538, 11066765, mille tasumistähtajad olid vastavalt 16.02., 16.03., 16.04., 16.05. ja 26.05.2010. a. Hageja esitas liisingulepingu III alusel arved 10779868, 10779869, 10779870, 10779871, 10779872, 10794005, 10815664, 10837849, 10860145, 10883474, 10905728, 10927184, 10949596, mille tasumistähtajad olid vastavalt 16.01., 16.02., 16.03., 16.04., 15.04., 16.05., 16.06., 16.07., 16.08., 16.09., 16.10., 16.11. ja 16.12.2009. a. Hageja esitas liisingulepingu IV alusel arved 10779824, 10779825, 10779826, 10779827, 10779828, 10794007, 10815666, 10837851, 10860147, 10883476, 10905730, 10927186, 10949598, mille tasumistähtajad olid vastavalt 16.01., 16.02., 16.03., 16.04., 15.04., 16.05., 16.06., 16.07., 16.08., 16.09., 16.10., 16.11. ja 16.12.2009. a.
7.Kohus leidis, et nõuete osas, mille täitmise tähtpäev oli 2010. aastal, hakkas aegumistähtaeg TsÜS § 154 alusel kulgema 01.01.2011. a ning oleks lõppenud 01.01.2014. a. Aegunud ei ole 3(12)
arvetel 10965218, 10986218, 11008337 (liisinguleping I) ning arvetel 10991789, 11014322, 11036106, 11058538 (liisinguleping II) kajastuvad nõuded. Arvetel 11022890 (liisinguleping I alusel) ja 11066765 (liisinguleping II alusel), millega nõutu täitmise tähtpäev oleks saabunud pärast vastavate lepingute ülesütlemist, kajastub üksnes liisingulepingute I ja II ülesütlemise tasu nõue - 383,47 eurot kumbki. Hageja vähendas ülesütlemise tasu 766,94 euro võrra. Seetõttu ei oma arved 11022890 ja 11066765 asja lahendamisel tähtsust. Hageja avaldas 24.01.2014. a, et soovib oma nõuet vähendada arvetel kajastuva viivise võrra.
8.Arvetele 10965218, 10986218, 11008337 (liisinguleping I) on märgitud põhimakse, intress ja viivis. Vastavalt liisingulepingu I p-le 3 tuli lepingumakseid tasuda vastavalt maksegraafikule. Arved on esitatud 2010. a jaanuari–märtsi eest. Vastavalt hageja esitatule kehtis poolte vahel arvete esitamise ajal 18.03.2009. a muudatusega kokku lepitud maksegraafik, milles toodud põhimaksed ühtivad arvetel nõutud põhimaksetega. Maksegraafikus on summad märgitud eurodes, aga esimesel kahel arvel kroonides. Graafiku järgi pidi liisinguvõtja 2010. a jaanuari–märtsi eest tasuma põhimakseid 2244,58 eurot, 2262,33 eurot ja 2280,22 eurot, arvetel kajastub vastavalt 35 120,05 krooni (s.o 2244,58 eurot), 35 397,77 krooni (s.o 2262,33 eurot) ja 2280,22 eurot. Intressi tuli maksegraafiku kohaselt asjassepuutuval perioodil tasuda 757,03 eurot, 739,28 eurot ning 721,39 eurot. Arvetel on nõutud vastavalt 6512,90 krooni (s.o 416,25 eurot), 6360,19 krooni (s.o 406,49 eurot) ja 396,65 eurot. Kohus leidis, et asjaolu, et hageja on nõudnud intressi maksegraafikuga kokkulepitust väiksemal määral, ei muuda intressinõuet esitatud ulatuses alusetuks. Eeltoodust tulenevalt rahuldas kohus liisingulepingu I alusel esitatud täitmisnõue 8006,52 (2244,58 + 2262,33 + 2280,22 + 416,25 + 406,49 + 396,65) euro osas.
9.Arvetele 10991789, 11014322, 11036106, 11058538 (liisinguleping II) on märgitud intress ja viivis. Vastavalt liisingulepingu II p-le 3 tuli lepingumakseid tasuda vastavalt maksegraafikule. Arved on esitatud 2010. a veebruari–mai eest. Poolte vahel kehtis arvete esitamise ajal 19.01.2010. a muudatusega kokku lepitud maksegraafik, mille järgi liisinguvõtja nimetatud perioodil põhimakseid tasuma ei pidanud, sel ajal tuli iga kuu tasuda 4800,53 krooni intressi. Kooskõlas maksegraafikuga on arvetel 10991789, 11014322, 11036106 ja 11058538 märgitud kõigil intressimakse suuruseks 4800,53 krooni, s.o 306,81 eurot. Eeltoodust tulenevalt rahuldas kohus liisingulepingu II alusel esitatud täitmisnõue 1227,24 (306,81 x 4) euro osas.
10.VÕS § 367 lg 3 järgi kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb sätte lg-s 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Vaidlus puudus, et hageja sai vara I valduse 26.03., vara II valduse 04.06. ning vara III ja IV valduse 17.02.2010. a. Vaidlus puudus, et liisingulepingu II ülesütlemise ajal oli vara II jääkmaksumus 39 395,09 eurot. Vara II väärtuse tõendamiseks esitas hageja Intrac Eesti AS hinnangu, mille kohaselt oli vara väärtus 300 000 krooni ehk 19 173,49 eurot. Hageja võõrandas vara II hinnaga 25 680 eurot. Auto24.ee veebilehe müügikuulutuse kohaselt pakuti 2005. a laadur-ekskavaatorit Case 695 müüa hinnaga 29 500 eurot. Hindamaks vara II väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel, määras kohus kordusekspertiisi, mille viis läbi ekspert Rein Münt. 15.01.2014. a esitas ekspert hinnangu ning arvestades, et asjaolud, millele ekspert hinnangu koostamisel tugines, olid osaliselt vaidluse all, määras kohus asjas ka teise kordusekspertiisi.
11.Pooled vaidlesid, millises seisundis oli vara II selle hagejale tagastamise ajal, s.o 04.06.2010. a. Vara vastuvõtuakti kohaselt puudusid varal aku, esikopa kulutera, instrumentide komplekt, kaks vilkurit, esmaabi pakk ning katki oli süütelukk, vasak tagatuleklaas ja juhiistme vasak käetugi. Nimetatud puuduste esinemise osas pooled ei vaielnud. Hageja väitis, tuginedes
28.06.ja 24.09.2010. a remondiarvetele ning remondikalkulatsioonile 60004868, et varal 4(12)
esinesid täiendavad puudused. Remondikalkulatsioonis on märgitud, et varal oli tegemata korraline hooldus, olemasolev aku oli kõlbmatu, puudusid aku kinnitused ja sildjuhe, puudusid laaduri lõugade vahetera, esilaadur oli deformeerunud, jagaja kaitseklapp vajas vahetamist, puudus tagakopa sõrm, tagatuled ja tagurdamisalarm olid katki, kabiini soojenduskraan lekkis, parema ukse amordi kinnitus oli puudustega, raadio display ei töötanud, kustuti oli aegunud, käsipidur oli kinni roostetanud.
12.Kohus leidis, et olukorras, kus liisinguvõtja tagastab liisinguandjale ise liisingueseme, ning pooled fikseerivad oma toimingu aktiga, kuhu märgivad eseme puudused, ning lisavad aktile fotod puudustest, puudub mõistlik alus arvata, et liisingueseme puudused ei ole sellises aktis kirjeldatud ammendavalt. Vähemalt võib asuda sellisele seisukohale visuaalsel vaatlusel tuvastatavate puuduste kohta. Akt koostati vahetult liisingueseme üleandmisel. Remondiarved viitavad remondikalkulatsioonile, mis kannab kuupäeva 28.06.2010. a, s.t. kalkulatsioon koostati üle kolme nädala hiljem kui toimus liisingueseme üleandmine. Kalkulatsiooni on märgitud, et see on koostatud visuaalse kontrolli alusel, seega puudub alus arvata, et kalkulatsiooni koostamisel avastati mingisugused varjatud vead, mida üleandmisel vaatluse teel ei saadud tuvastada. Eeltoodust tulenevalt on tõendamata, et aktis märkimata remondikalkulatsioonis kirjeldatud puudused oleksid esinenud varal ajal, mil liisinguvõtja selle hagejale tagastas.
13.Kohus leidis, et 29.07.2010. a Intrac Eesti AS-i hinnangule ei saa tugineda hindamaks vara II väärtust selle hagejale tagastamise hetkel, ainuüksi põhjusel, et hindamisaktis viidatakse remondikalkulatsiooniga tuvastatud puudustele. 15.01.2014. a eksperthinnangu kohaselt oli vara II väärtus selle hagejale tagastamise ajal 460 000 krooni, s.o 29 399 eurot. Nähtuvalt hinnangust on selles vara seisundi hindamisel arvestatud mh 28.06. ja 24.09.2010. a remondiarvetel märgitut. Kohus leidis, et hinnangust ei selgu, kuidas iga eksperdi poolt välja toodud vara hinda mõjutav tegur hinnangu kujunemist mõjutab. Seevastu 17.04.2014. a eksperthinnangus on see välja toodud. 17.04.2014. a hinnangu kohaselt oli vara II väärtus selle liisinguandjale tagastamise hetkel, eeldusel, et varal olid ainult 04.06.2010. a aktis nimetatud puudused, 460 000 krooni ehk 29 399 eurot.
14.Kohus oli kõikide asjassepuutuvate liisinguesemete osas seisukohal, et kuivõrd vara väärtust konkreetsel ajahetkel on põhimõtteliselt võimalik ka tagantjärele tõendada, ei saa lähtuda eeldusest, et liisinguesemete väärtus nende tagastamise hetkel vastas vähemalt nende jääkväärtusele, isegi kui liisinguandja rikkus kohustust kaasata liisinguvõtja liisinguesemete müügiprotsessi. Kohus luges 17.04.2014. a eksperthinnangu alusel tuvastatuks, et vara II väärtus selle liisinguandjale tagastamise hetkel oli 29 399 eurot. Kuna vara II jääkväärtus liisingulepingu II ülesütlemise ajal oli 39 395,09 eurot, siis ei katnud tagastatud vara väärtus kulutusi lepingumaksetega hüvitamata osas 9996,09 eurot (39 395,09 - 29 399).
15.Vaidlus puudus, et liisingulepingu III ülesütlemise ajal oli vara III jääkmaksumus 34 756,59 eurot. Hageja väitel oli vara väga halvas seisundis ning mitmete puudustega. Vara üleandmisevastuvõtmise akt on vormistatud vara üleandmise kohta hagejalt Intrac Eesti AS-ile. Akti kohaselt puudusid instrumendid, vilkurid, salongi valgustuse klaas, süütelukk ja armatuuris üks nupp. Armatuur oli defektiga. Puudus üks plastkate, vasaku tagaklaasi lukk oli katki, puudus vasakpoolne käetugi. Masinat ei saa käivitada, töötunnid on märgitud küsimärgiga. Arved viitavad remondikalkulatsioonile, milles on täiendavalt märgitud, et salongi lamp on mittekomplektne, esikopa lõiketera on lahti, rehvid kasutamiskõlbmatud, esikopa lõugade tross puudu, lõugade voolik lekib, parempoolse tagatule korpus on katki, tehnohooldus on tegemata, on õlilekked, elektrisüsteem vajab remonti, käigukast ei tööta. Kohus leidis, et kostja poolt välja toodud asjaolu, et remondiarvetel ja vastuvõtmise aktis erineb töötundide arv vahemikus 10845(12)
1086, ei viita sellele, et akti ei koostatud mitte 17.02.2010. a, vaid millalgi pärast remondiarvete koostamist ja seetõttu ei tõenda akt usaldusväärselt vara III seisukorda ajal, millal hageja selle oma valdusesse sai. Hageja selgituse kohaselt kajastatakse töötunnilugejatel töötunnid kümnendiku täpsusega, millest tulenevalt võidakse töötunde erinevalt ümardada. Kohtu hinnangul on see selgitus usutav. 17.02.2010. a aktis on märgitud, et vara III ei saa käivitada, mis viitab üheselt asjaolule, et vara III oli väga halvas seisukorras. Kumbki pooltest ei ole kohtule esitanud vara III kohta dokumenti, milles nad oleksid ühiselt fikseerinud vara III seisundi 17.02.2010. a. Kohus luges 17.02.2010. a akti ja remondiarvete alusel tõendatuks, et varal III esinesid 17.02.2010 nimetatud dokumentides loetletud puudused. Võttes arvesse vara puuduseid, oli vara III väärtus tuginedes 17.04.2014. a ekspertiisiaktile 36 110 eurot. Kuna vara III jääkväärtus liisingulepingu III ülesütlemise ajal oli 34 756,59 eurot, siis kattis tagastatud vara väärtus kulutused lepingumaksetega hüvitamata osas täielikult (34 756,59 - 36 110). Hageja liisingulepingust III tulenev kulutuste hüvitamise nõude VÕS § 367 lg 1 alusel jättis kohus rahuldamata.
16.Vaidlus puudus, et liisingulepingu IV ülesütlemise ajal oli vara IV jääkmaksumus 33 987,40 eurot. Vara väärtuse tõendamiseks esitas hageja 17.02.2010. a Intrac Eesti AS hinnangu, mille kohaselt oli vara väärtus 33 000 eurot. Hageja võõrandas vara hinnaga 21 850 eurot. Pooled vaidlesid, millises seisundis oli vara IV selle hagejale tagastamise ajal, s.o 17.02.2010. a. Kostja väitel iseloomustab vara seisukorda vara vastuvõtuakt, aktis märkimata osas oli vara IV seisund tavapärane selle vanuse ja töötundide arvu kohta. Hageja väitel oli varal täiendavaid puuduseid lisaks vara vastuvõtuaktis märgitule. Akti kohaselt olid esirattad pooltühjad, istme vasakpoolne käetugi defektiga, rooli keskkapsel katki, puudus salongivalgustuse klaas, tagumise vasak- ja parempoolse akna lukud oli katki, puudus masti fiksaator, instrumendid ja vilkurid. Nimetatud puuduste esinemise osas pooled ei vaielnud. Hageja esitas vara seisundi kohta täiendavalt Intrac Eesti AS töötajate 17.02. ja 25.02.2010. a e-kirjad koos fotodega varast IV. 17.02.2010. a ekirja kohaselt ei näita tunnilugeja tunde, kuna varal IV on osad juhtmed läbi lõigatud. 25.02.2010. a e-kirjas on märgitud mitmeid probleeme seoses juhtmetega, eelkõige on probleemiks, et elektrisüsteemi on muudetud, nimetatud on lühise esinemist.
17.Kohus leidis, et vaatamata asjaolule, et 17.02.2010. a fikseerisid liisinguandja ja liisinguvõtja vara IV puudused üleandmise-vastuvõtmise aktis, koos fotodega varast, siis võttes arvesse, et Intrac Eesti AS töötajate e-kirjavahetusest nähtuvalt on vara uuritud täiendavalt kohe 17.02.2010. a ja sellele järgnevatel päevadel, elektrisüsteemi puudused ei pruugi olla esialgsel pealiskaudsel vaatlusel tuvastatavad ning e-kirjade juures on ka fotod täiendavatest puudustest, tuleb lugeda tõendatuks, et varal esinesid e-kirjades nimetatud puudused. Vara IV väärtus 17.02.2010. a tuleb tõendatuks lugeda eksperdi 17.04.2014. a hinnangu alusel, kuna erinevalt Intrac Eesti AS hindamisaktist, müügikuulutusest ja 15.01.2014. a eksperthinnangust, on selle alusel võimalik jälgida hindaja järelduste kujunemist ja hindamismetoodikat, samuti on arvesse võetud mitmeid analoogse vara kohta ilmunud müügikuulutusi. Võttes arvesse vara puudused, oli vara IV väärtus 34 193 eurot. Kuna vara jääkväärtus liisingulepingu IV ülesütlemise ajal oli 33 987,40 eurot, siis kattis tagastatud vara väärtus kulutused lepingumaksetega hüvitamata osas täielikult (33 987,40 – 34 193). Hageja liisingulepingust IV tuleneva kulutuste hüvitamise nõude VÕS § 367 lg 1 alusel jättis kohus rahuldamata.
18.Hageja nõudis kostjalt vara II ja III remondikulu ning vara III müümisega kaasnevate lisakulutuste hüvitamist. Hageja väitel oli vara II remondikulu 1067,96 eurot, mille tõendamiseks on esitanud remondiarved 656764 ja 659956 ning vara III remondikulu 2077,78 eurot, mille tõendamiseks esitas remondiarved 652721, 653507 ja 654136. Kuivõrd VÕS § 367 lg 1 nõude ulatuse arvestamisel tuleb VÕS § 367 lg 3 alusel lähtuda liisingueseme väärtusest selle liisinguandjale tagastamise hetkel, millest lähtuvalt hageja oma kulutuste hüvitamise 6(12)
nõuded esitas, siis oleks põhjendamatu pidada remondikulusid hüvitamisele kuuluvateks lisakuludeks VÕS § 367 lg 4 järgi, kuna liisinguesemete remondivajadust on nende väärtuse hindamisel liisinguandjale tagastamise ajal juba arvesse võetud. Asjas ei ole tõendamist leidnud, et vara II ja III olnuks hagejale tagastamise ajal sellised, et neid ei olnuks võimalik remonttöödeta müüa, nagu väidab hageja, s.o turuväärtusega 0. Kohus leidis, et ka sellisel juhul ei oleks remonttööde kulu väljamõistmine VÕS § 367 lg 4 järgi põhjendatud, sel juhul tuleks lähtuda 0 väärtusest VÕS § 367 lg 1 sätestatud nõude arvestamisel. Pooltel on alati võimalik teha pärast lepingu ülesütlemist koostööd, sõlmides eraldi kokkulepped selle kohta, kas tehakse mingeid remonttöid kummagi poole huvides ning kes selle eest tasub.
19.Hagejal oli vara III müümiseks sõlmitud Intrac Eesti AS-iga komisjonileping, hageja maksis Intrac Eesti AS-ile komisjonitasu 1469,98 eurot. Hageja väitel toimus müügi vahendamine selliselt, et Intrac Eesti AS otsis varale III kolmandast isikust ostja ning seejärel ostis vara III hagejalt küll endale, kuid võõrandas selle kohe edasi varast huvitatud kolmandale isikule. Nähtuvalt arvest 656464 on see esitatud Intrac Eesti AS-ilt hagejale ning sellel on märgitud osutatud teenuseks komisjonitasu, samuti tasu suurus 5% vara III müügihinnast. Arve on koostatud 17.06.2010. a. Hageja esitas 14.06.2010. a vara III müügilepingu, mis on sõlmitud Intrac Eesti AS-iga ning 15.06.2010. a koostatud arve Intrac Eesti AS-ile ostuhinna 24 499,47 euro tasumiseks. Kohus leidis, et hagejal ja Intrac Eesti AS-il oli kokkulepe, et Intrac Eesti AS vahendab vara III müüki ning vastavalt kokkuleppele pidi hageja selle eest maksma Intrac Eesti AS-ile tasu 5% vara müügihinnast. Vahendustasu ei ole põhjust pidada ebamõistlikuks lisakuluks. Lepingupoolelt, kelle igapäevane tegevus ei seondu ehitustehnika müügiga, ei saa mõistlikult oodata, et ta peaks vara müümisega tegelema isiklikult. Kostja ei tõendanud, et hageja kasutas ebamõistlikult kallist vahendusteenust, et sama teenust oleks samas turusituatsioonis saanud osta märkimisväärselt odavamalt. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et lisakulu 1469,98 eurot oli vara III võõrandamiseks põhjendatud.
20.VÕS § 127 lg 5 järgi kahjuhüvitisest tuleb maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Liisingulepingu ülesütlemise tõttu ei tohi liisinguandja sattuda soodsamasse olukorda kui siis, kui leping oleks kohaselt lõpuni täidetud. Kuivõrd vara III väärtus hagejale tagastamise hetkel oli suurem kui selle lepingujärgne jääkväärtus, siis oli vara väärtus jääkväärtust ületavas osas hageja kasu. Kuna vara III jääkväärtus oli 34 756,59 eurot ning vara III väärtus tagastamise hetkel 36 110 eurot, sai hageja 1353,41 eurot (34 756,59 - 36 110) kasu, mis tuleb VÕS § 127 lg 5 järgi tema lisakulutuste hüvitamise nõudest maha arvata. Liisingulepingu III alusel tuleb rahuldada lisakulutuste hüvitamise nõue seega 116,57 euro ulatuses (1469,98 - 1353,41).
21.Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 19 346,42 (8006,52 + 1227,24 + 9996,09 + 116,57) eurot. Apellatsioonkaebus
22.Hageja palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega kohus jättis kostjalt välja mõistmata liisingulepingust II tuleneva nõude 3195 euro ulatuses, samuti menetluskulude jaotuse osas. Hageja on seisukohal, et vaidlustatud osas põhineb maakohtu otsus õigusnormi rikkumisel.
23.Vaidlus puudus selles, et hageja sai liisinguvara II enda valdusesse 04.06.2010. a ning varal esinesid tagastamise ajal vastuvõtuaktis välja toodud puudused. Varal puudusid aku, esikopa kulutera, instrumentide komplekt, kaks vilkurit, esmaabi pakk ning katki oli süütelukk, vasak tagatuleklaas ja juhiistme vasak käetugi. Pooled vaidlesid selle üle, kas varal II esinesid ka remondikalkulatsioonis nr 60004868 märgitud puudused, s.t varal oli tegemata korraline hooldus, üks aku oli puudu ja teine aku kõlbmatu, puudusid aku kinnistusedja sildjuhe, 7(12)
puudusid laaduri lõugade vahetera, esilaadur oli deformeerunud, jagaja kaitseklapp vajas vahetamist, puudus tagakopa sõrm, tagatuled ja tagurdamisalarm olid katki, kabiini soojenduskraan lekkis, parema ukse amordi kinnitus oli puudustega, raadio display ei töötanud, kustuti oli aegunud ja käsipidur oli kinni roostetanud ning süütelukk oli ilma stop. Vara müügilepingust ja müügiarvest nähtub, et pärast vara tagastamist hagejale oli see võimalik võõrandada hinnaga 25 680 eurot. Maakohus leidis ebaõigesti, et tõendamata on, et aktis märkimata remondikalkulatsioonis kirjeldatud puudused oleksid esinenud varal ajal, mil liisinguvõtja selle hagejale tagastas.
24.Vara vastuvõtuaktis ei ole ega pidanudki olema fikseeritud kõiki varal esinenud puuduseid. Hagejal kui liisinguandjal ei ole ei seadusest ega liisingulepingust tulenevalt kohustust vara liisinguvõtjalt vastuvõtmise ajal seda põhjalikult üle vaadata ning fikseerida kõik varal esinevad puudused liisinguvõtja allkirjaga. Vastuvõtuaktis on selgelt öeldud, et vastuvõtuaktile allakirjutamisega kinnitab vara vastuvõtja üksnes vara vastuvõtmist. Vastuvõtuaktis ei ole ei kostja kui liisinguvõtja esindaja ega vara vastuvõtja kinnitanud, et kõik varal esinevad puudused oleksid vastuvõtuaktis fikseeritud. Vastuvõtuakti eesmärk on fikseerida vara üleandmine selleks kohustatud isiku poolt ja vara vastuvõtmine selleks õigustatud isiku poolt. Vara vastuvõtmisel võivad pooled vastava kokkuleppe kohaselt mh fikseerida üleantava vara seisukorra, kuid praegusel juhul ei ole seda ammendavalt tehtud. Vara üleandmisel tehti lihtsalt märkmeid esmaste visuaalsete puuduste kohta, mida vastuvõtja vara vastu võttes tähele pani. Liisingulepingu esemeks olnud ekskavaatori ülevaatamine eeldab aga seda, et sellega tutvub põhjalikult ekskavaatoritega tegelev spetsialist, kellel on vara testimise jms tehnika abil võimalik välja selgitada kõik varal esinevad puudused. Selline ülevaatus toimus 28.06.2010. a.
25.Vara väärtuse välja selgitamiseks viidi läbi kaks kordusekspertiisi. Esimeses kordusekspertiisi aktis tõi ekspert välja, et võttes arvesse üksnes vara vastuvõtuakti nr 305TLNN ning eeldades, et vara vastuvõtuaktis märkimata osas oli selle seisukord tavapärane selle vanuse ja töötundide arvu kohta oli vara väärtuseks 29 399 eurot. Teises kordusekspertiisi aktis selgitas ekspert, et võttes arvesse vara vastuvõtuakti nr 305TLN-N ning Intrac Eesti AS-i 28.06.2010. a arvet nr 656764, 24.09.2010. a arvet nr 659956 ja hageja poolt 12.03.2014. a esitatud dokumente ning eeldades, et nendes dokumentides märkimata osas oli vara seisukord tavapärane selle vanuse ja töötundide arvu kohta, oli vara väärtus hagejale tagastamise hetkel 26 204 eurot. Vara seisundi kindlaks tegemisel tuleb arvesse võtta ka remondikalkulatsioonis toodud puudused.
26.Seda, et vara seisukord ja selle puudused tehti kindlaks just 28.06.2010. a, näitab ka hageja praktika. Nimelt on ka liisingulepingute III ja IV esemeteks olnud ekskavaatorid üle vaadatud pärast vara tagastamist hagejale ning ka nende seadmete puudused on kindlaks tehtud hiljem. Kohus lugedes tõendatuks, et remondiarvete (remondikalkulatsiooni), e-kirjade ning fotode alusel esinesid varal III ja varal IV ka need puudused, mida vastuvõtuaktis märgitud ei ole. Seega kõiki vara puudusi ei fikseeritagi vastuvõtuaktis. Pärast vara tagastamist viiakse see spetsialisti juurde, kes vara üle vaatab ja koostab nimekirja varal leitud puudustest (remondikalkulatsiooni). Hageja esitatud tõenditest nähtub, et nii on hageja alati teinud ning liisinguvara III ja IV puhul on kohus seda ka arvesse võtnud. Eespool toodust nähtub, et maakohus on ebaõigesti lugenud tuvastatuks, et vara II väärtus hagejale tagastamise hetkel oli 29 399 eurot.
27.Hageja liisingulepingust II tulenev nõue kuulub rahuldamisele kokku 13 191,09 euro ulatuses (vara II jääkväärtus 39 395,09 – tagastusaegne väärtus 26 204 = 13 191,09). Maakohus jättis 3195 eurot põhjendamatult välja mõistmata.
8(12)
28.Maakohus on ebaõigesti märkinud, et hagi hind on 72 342,52 eurot ja sellest tulenevalt on maakohus jaganud ebaõigesti menetluskulud. 24.01.2014. a esitas hageja avalduse nõude vähendamiseks ja taotluse enamtasutud riigilõivu tagastamiseks. Hageja palus kostjalt 72 342,52 euro asemel välja mõista 38 452,87 eurot. Kohus tagastas hagejale ka haginõude vähendamise tagajärjel enamtasutud riigilõivu. Esialgse nõude vähendamine 38 452,87 eurole ei mõjutanud poolte menetluskulusid, kuna kostja vaidles vastu ka vähendatud nõudele kogu ulatuses. Sellises olukorras ei saa olla põhjendatud menetluskulude jaotamine võrdeliselt esialgselt esitatud nõude rahuldamise ulatusega. TsMS § 163 lg 1 annab kohtule kaalutlusõiguse hagi osalise rahuldamise korral menetluskulude jaotamiseks, kuid paneb kohtule ka kohustuse esitada vastavad kaalutlused ühe või teise variandi kasuks otsustamisel. Maakohus ei põhjendanud, millistel kaalutlustel ta valis menetluskulude jaotamise võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Isegi kui asuda seisukohale, et selle variandi valimine oli põhjendatud, siis oleks maakohus pidanud lähtuma otsuse tegemisel arvesse võetud hagihinnast, st 38 452,87 eurot. Kuna hagi oleks tulnud rahuldada 22 541,42 euro ulatuses, siis oleks menetluskulude võrdelise jagamise korral tulnud jätta menetluskuludest 58,6% kostja kanda ning 41,4% hageja kanda. Vastustaja seisukoht ja vastuapellatsioonkaebus
29.Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kostja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata. Menetluskulud jätta hageja kanda.
30.04.09.2013. a menetlusdokumendid märkis kostja, et liisingulepingu I alusel esitatud arvete osas arvetel kajastatud intressinõuded hageja poolt viidatud graafikujärgsete maksetega ei haaku. Seega hageja ei selgitanud ega tõendanud, et liisingulepingu I alusel esitatud arvete intressinõuetel oleks õiguslik alus. Hageja nimetatud vastuväitele vastust ei esitanud. Kohus rahuldas nimetatud intressinõude osas hagi, leides, et kuna maksegraafikus märgitud intressi summad olid suuremad kui hageja poolt nõutavad summad, siis esitatud intressinõuete ning maksegraafikust nähtuvate summade erinevus „ei muuda intressinõuet esitatud ulatuses alusetuks“. Kohus väljus nimetatud nõuet rahuldades ja seda eeltoodud viisil põhjendades tsiviilmenetluse võistlevuse põhimõttest, millest tulenevalt ei saa maakohus hagimenetluses tuvastada, et hageja esitatud nõue, mille suurus ei haaku nõude tõendamiseks esitatud dokumentidega, ja mille suurust hageja ei oska selgitada, siiski neil dokumentidel põhineb. Seega väljus maakohus nimetatud nõuet rahuldades TsMS 5 lg-tega 1 ja 2 seatud raamidest. Kuna apellatsioonimenetluses ei saa hageja oma nõudele uusi põhjendusi esitada, siis ei ole antud nõude rahuldamine võimalik ka apellatsioonimenetluses. Lisaks on maakohtu otsus vastuolus TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 sätestatud põhjendamiskohustusega, kuna otsusest ei selgu, miks hageja poolt selgitamata erinevus esitatud nõude ja selle nõude tõenduseks esitatud dokumentidega nõuet alusetuks ei muuda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
31.TsMS § 657 lg 1 p 2 kohaselt on ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse lahendamisel õigus tühistada kohtuotsus osaliselt või täielikult ja teha tühistatud osas asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu osaliselt tühistada. Ringkonnakohtul on võimalik teha tühistatud osas uus otsus. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Vastuapellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja on vaidlustanud otsuse liisingulepingu II esemeks olnud vara väärtuse tuvastamise ja VÕS § 367 lg 1 kohaste kulude summas 3195 eurot välja mõistmata jätmise ning menetluskulude jaotuse 9(12)
osas. Kostja on vaidlustanud maakohtu otsuse liisingulepingust I tulenevate intresside summas 1218.39 eurot väljamõistmise osas.
32.Kolleegiumi arvates rikkus maakohus liisingueseme II väärtuse kohta esitatud tõendeid hinnates menetlusõiguse normi. Maakohus asus õigesti seisukohale, et juhul, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb VÕS § 367 lg-s 1 sätestatud liisinguandja kulude hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisinguandjale tagastatud liisingueseme väärtust, s.o TsÜS § 65 järgi sarnase eseme kohalikku keskmist müügihinda liisingueseme liisinguandjale tagastamise hetkel. Kuigi maakohus kohaldas õigesti materiaalõiguse normi (VÕS § 367 lg-d 1 ja 3) ja jagas õigesti tõendamiskoormuse, on maakohus liisingueseme tagastamise aegse väärtuse määramisel jätnud ebaõigesti arvestamata vaidlusaluse liisingueseme remondivajadusega ning eseme väärtust tuvastades tõendeid hinnates eksinud, st jätnud põhjendamatult arvestamata hageja esitatud tõendid liisingueseme II puuduste kohta vara tagastamisel liisinguandjale. See on viinud vara väärtuse ebaõige tuvastamiseni.
33.Pooled ei vaidle, et hageja sai liisingueseme II valduse 04.06.2010. a ning vara üleandmise kohta koostati akt (tl 126-127, I kd). Ringkonnakohus ei nõustu seisukohaga, mille järgi juhul kui liisinguese tagastatakse liisinguvõtja enda poolt ning toiming fikseeritakse koos visuaalselt tuvastatavate puudustega, ei tõenda antud juhul hilisemalt koostatud remondikalkulatsioon liisingueseme üleandmisel aktis märkimata puuduseid. Kuivõrd liisingueseme väärtuse määramisel tuleb arvestada ka selle remondivajadusega, siis ei välista liisingueseme üleandmisel akti koostamine liisinguandja tuginemist puudustele, mis esinesid valduse üleandmise ajal, kuid on avastatud asja hilisemal ülevaatamisel spetsialisti abiga ning välistatud ei ole nende puuduste tõendamine ka muude tõenditega kui üleandmise akt. Õige on, et vara säilimise riisiko läks liisingueseme üleandmisel üle otsesele vara valdajale, kuid maakohus on leidnud, et hageja poolne vara II kasutamine enne selle võõrandamist on tõendamata ning apellatsioonimenetluses seda vaidlustatud ei ole. Seega ei ole tuvastatud, et hageja oleks vaidlusalust asja akti tegemise ja remondikalkulatsiooni koostamise vahelisel ajal kasutanud ja aktis loetlemata puudused tekkinuks antud perioodi so cà kolme nädala kestel. 28.09.2010. a Interac Eesti AS poolt koostatud vaidlusaluse liisingueseme kohta remondikalkulatsioonist (tl 110, V kd) saab järeldada, et liisinguesemeks olnud laadur-ekskavaatoril oli rida puuduseid, mis avastati põhjalikumal ülevaatusel ning liisinguese vajas remonti. Maakohus on liisingueseme väärtuse 29 399 eurot tuvastanud 17.04.2014. a eksperthinnanguga lähtudes eeldusest, et varal II olid ainult 04.06.2010. a aktis nimetatud puudused ja jättis hilisemalt fikseeritud puuduste mõju vara väärtusele arvestamata. 17.04.2014. a ekspertiisiaktist nr 14-1852 (tl 148-159, V kd) nähtuvalt on ekspert järeldanud, et vara II (laadur-ekskavaatori Case 695 SR, tehasetähis N7GH11389) väärtus selle liisinguandjale tagastamise hetkel, võttes arvesse 04.06.2010. a vara vastuvõtuakti nr 305TLN-N ning Intrac Eesti AS 28.06.2010. a arvet nr 656764, 24.09.2010. a arvest nr 659956 ja hageja poolt 12.03.2014. a esitatud dokumente ning eeldades, et nimetatud dokumentide alusel oli laadur hooldamata, remonti vajav ja nimetatud dokumentides märkimata osas oli selle seisukord tavapärane selle vanuse ja töötundide arvu kohta, oli 410 000 krooni, ehk 26 204 eurot ilma käibemaksuta. Kuna vara II jääkmaksumus liisingulepingu II ülesütlemise ajal oli 39 395.09 eurot, siis ei katnud tagastatud vara väärtus kulutusi lepingumaksetega hüvitamata osas summas 13 191.09 eurot (39 395.09 - 26 204) ning hageja nõue kuulunuks selles osas rahuldamisele. Seega jättis maakohus põhjendamatult välja mõistmata 3195 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks lisaks 19 346.42 eurole välja mõista. Kokku mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 22 541.42 eurot (8006.52+1227.24+13 191.09+116.57).
10(12)
34.Kostja on vaidlustanud 20.07.2007. a liisingulepingu nr 20073602 alusel välja mõistetud intressi summas 1218.39 eurot põhjusel, et liisinguvõtjale esitatud arvetel kajastatud intressinõuded hageja poolt viidatud graafikujärgsete maksetega ei haaku. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on osundatud lepingust tuleneva intressi õigesti välja mõistnud ja seda piisavalt põhjendanud. Pooled ei vaidle, et liisingulepingu kohaselt tuli lepingumakseid tasuda vastavalt maksegraafikule ning et arvete esitamise ajal kehtis 18.03.2009. a muudatusega kokku lepitud maksegraafik. Vaidlusalusel perioodil (2010. a jaanuar-märts) tulnuks maksegraafiku järgi tasuda intresse 757.03 eurot, 739.28 eurot ning 721.39 eurot (tl 55-56, I kd). Seega oli liisingulepingu kohaselt hagejal liisinguandjana nimetatud summades intresse liisinguvõtjalt ka õigus nõuda. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et maksegraafikuga kokkulepitust väiksemal määral intressi nõudmine ei muuda intressinõuet esitatud ulatuses alusetuks. Intressinõude aluseks on hageja ja liisinguvõtja kokkulepe, mille kohaselt makstakse intresse vastavalt maksegraafikule ning selles märgitud ulatuses olnuks hagejal neid õigus maksimaalselt ka nõuda. Kostja ei ole väitnud, et intressimakse vähendamine oleks välistatud lepinguga ning seda ei keela ka seadus.
35.TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et menetluskulude jaotamisel on maakohus ebaõigesti lähtunud otsuses märgitud hagihinnast. Apellatsioonkaebuses tugineb hageja sellele, et ta on oma nõuet menetluses vähendanud ning Tallinna Ringkonnakohtu 20.06.2014. a määrusega on talle ka pool riigilõivust tagastatud ning sellega on kohus kinnitanud, et hagihind on muutunud. Kuigi hageja on ka Tallinna Ringkonnakohtu 27.02.2015.a istungil väitnud, et ta ainult vähendas oma nõuet jättes selgelt avaldamata, et ta oleks vähendatud osas hagist loobunud (tl 25 pöördelt, VI kd), on ringkonnakohus varasemalt osundatud määruses hagejale riigilõivu tagastamisel kohaldanud analoogia korras TsMS § 150 lg 1 ning käsitlenud nõude vähendamist hagist osalise loobumisena. Vastavalt TsMS § 168 lg-le 4 kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. Seega tuleb hagejal kanda kostja menetluskulud lähtudes tsiviilasja hinnast hagi esitamise ajal, sest hageja vähendas oma nõuet asjas läbiviidud ekspertiisitulemuste tõttu, mitte seepärast, et kostja oleks tema nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. Hageja on algselt nõudnud kostjalt 72 342.52 euro väljamõistmist ning kostja on pidanud oma vastuväidete esitamisel sellest lähtuma vaatamata sellele, et hageja ise on hilisemalt nõuet vähendanud. Seega on põhjendatud hagi osalise rahuldamise korral menetluskulude jaotamisel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, lähtuda algsest hagihinnast. Samas, kuna ringkonnakohtu otsusega hagi rahuldatud osa suurust muudetakse, tuleb muuta ka menetluskulude jaotuse proportsiooni, arvestades hagi rahuldamise ulatust. Hagi on rahuldatud osaliselt summas 22 541.42 eurot, mis on esitatud nõudest cà 31 % (22 541.42 x 100% : 72 342.52). Eeltoodust tulenevalt jäävad maakohtu menetluskulud 69 % ulatuses hageja ja 31 % ulatuses kostja kanda.
36.Arvestades, et apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt ning vastuapellatsioonkaebus jääb rahuldamata, peab kolleegium põhjendatuks jätta ringkonnakohtus kantud menetluskuludest 25% apellandi ja 75% vastustaja kanda. Alates 01.01.2015 on muutunud menetluskulude kindlaksmääramise kord. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14 (p 22) märkinud, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja 11(12)
menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv). Seega tuleb menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel lähtuda Riigikohtu eelmärgitud lahendis antud juhistest. Ülle Jänes /allkirjastatud digitaalselt/
Iko Nõmm /allkirjastatud digitaalselt/
Kaija Kaijanen /allkirjastatud digitaalselt/
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.