Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

3.2 TsMS § 444 lg 1 ning 2 kohaselt võib kohus lihtmenetluse otsuse kirjeldavas osas jätta märkimata nõuete kohta esitatud väited, vastuväited ja esitatud tõendid, samuti riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse seisukoha. Samuti võib kohus lihtmenetluse korral kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega; 3.3 TsMS § 637 lg 21 kohaselt võetakse lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtus menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Kohtuotsuse peale on siis õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil; 3.4 TsMS § 187 lg 6 kohaselt, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse; kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui see taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUDE KIRJELDUS JA KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

(TsMS § 444 lg 1 ning lg 2 alusel) Hageja nõue Hageja on esitanud kostja vastu nõude tulenevalt poolte vahel 24.09.2013 sõlmitud sms-laenu ehk tarbijakrediidilepingust. Nimelt esitas kostja 24.02.2013 www.smsraha.ee portaalis laenutaotluse 600 euro laenamiseks, laenu kasutamise periood 60 päeva (tl 11-12 pöördel). Enne laenutaotluse esitamist oli kostja kohustatud põhjalikult tutvuma laenuleping üldtingimustega. Hageja rahuldas 24.09.2013 kostja laenutaotluse ning pooled sõlmisid laenulepingu nr SR286336 (tl 8-10 pöördel, allkirjastamata dokument pealkirjaga „Laenulepingu üldtingimused“), mille alusel kostja laenas hagejalt 600 eurot. Laenu tagastamise tähtajaks lepiti kokku 23.11.2013, vastavalt väidetava laenulepingu nr SR286336 lisale I (tl 10 pöördel). Lepingu Lisas I on sätestati, et laen tagastatakse 2 osamaksega: 24.10.2013 osamakse 330,60 eurot, millest intress 67,24 eurot ja põhiosa 263,36 eurot ja 23.11.2013 osamakse 342,60 eurot, millest intress 5,96 eurot ja põhiosa 336,64 eurot. Lepingutasu 12 eurot. Laenusumma 600.- eurot väljastati kostjale maksekorraldusega 24.02.2013 (tl 13). Kostja pikendas perioodil 24.10.2013 kuni 28.11.2013.a. 2 korral laenu tagastamise tähtaega ja tasus pikendamistasusid kokku 132.00 eurot (tl 14). Laenu tagastamise tähtaja pikendamise tulemusena 60 päeva võrra pidi kostja saadud laenu tagastama koos intressidega hiljemalt 27.01.2014.a. (tl 14 pöördel, osamaksed p. 9). Lisaks pikendamistasudele tasus kostja viiviseid 06.72 eurot tasumisega viivitamise eest lepingus kokkulepitud määra järgi. Kokku tasus kostja 138,72 eurot, sh. pikendamistasud 132.00 eurot ja viivised 06.72 eurot (tl 14). Hageja nõuab kostjalt sissenõutavaks muutunud tasumata laenu põhiosa 600.00 eurot, intresse 73.20 eurot, sissenõudekulusid 38.00 eurot üldtingimuste p. 9.3 alusel ja viiviseid tasumisega viivitamise eest, alates laenu tagastamise tähtpäevale järgnevast päevast, so. 28.01.2014.a. Menetluskuluna on hageja välja toonud riigilõivu summas 175 eurot ja õigusabikulud 90 eurot. Kostja vastuväiteid esitanud ei ole. Kostja on hagimaterjalid kätte saanud 21.01.2015, vastuväiteid hagile esitanud ei ole.

Kohtu põhjendused TsMS § 444 lg 2 alusel piirdub kohus põhjendavas osas üksnes õiguslike põhjenduste ning tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Kohtu hinnangul tuleb hagi osaliselt rahuldada. TsMS § 438 lg 1 kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele; kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta ning TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. TsMS § 438 lg-t 1 ja § 436 lg-t 7 tuleb tõlgendada kooskõlas Euroopa Ühenduse Nõukogu direktiivi (edaspidi direktiiv) 93/13/EMÜ artiklis 6. sätestatud eesmärgiga, mis nõuab liikmesriikidelt siseriiklikes õigusnormides sätestamist, et ebaõiglased tingimused ei ole tarbijale siduvad. Direktiivis sätestatu kohaselt ei oleks seda võimalik saavutada, kui tarbija ise oleks kohustatud tõendama selliste tingimuste ebaõiglast olemust. Seetõttu tuleb TsMS § 438 lg 1 ja § 436 lg 7 koosmõjus mõista selliselt, et tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel on kohtul kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas tarbija ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte. Kui hageja tugineb nõude alusena tüüptingimusi sisaldavale lepingule, siis peab kohus tüüptingimuse rakendamiseks esmalt otsustama tüüptingimuse kehtivuse küsimuse. Sellele osundab ka asjakohane Riigikohtu praktika (sh RKTKo 08.12.2008 nr 3-2-1-125-08, p 14; RKTKo 15.01.2014 nr 3-2-1-156-13, p 10), mille kohaselt on kohtul kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. Tüüptingimuse tühisuse tuvastamine on kohtu kohustus, sest see on õiguse kohaldamine TsMS § 438 lg 1 järgi (RKTK 30. oktoober 2013 lahend nr 3-2-1-106-13). Riigikohus on leidnud, et kui krediidilepingust tuleneva krediidi ja selle eest makstava tasu vahekord on tasakaalust väljas erakordselt suures ulatuses, õigustab see tehingu heade kommete vastaseks lugemist ka krediidisaaja sundolukorda (TsÜS § 86 lg-d 2 ja 3) hindamata. Sel juhul on võimalik laenulepingu tühisus tuvastada TsÜS § 86 lg 1 alusel (vt Riigikohtu 5. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 22). Riigikohtu tsiviilkolleegium on 12. november 2014 lahendis nr 3-2-1-108-14 täpsustanud, et vähemalt eelduslikult on sellise olukorraga tegemist siis, kui krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda. Hageja ning kostja vahelises laenulepingus on krediidi kulukuse määraks lisas I märgitud 191,60% (tl 10 pöördel). See määr on 5,6 korda kõrgem selle sõlmimise ajal kehtinud Eesti Panga tarbimislaenude kulukuse määrast (34,12%). Samas on hageja nõudnud kostjalt laenulepingu tähtaja pikendamise eest täiendavat tasu, mis Riigikohtu seisukoha järgi on käsitletav täiendava intressina raha kasutamise eest. Kolleegiumi arvates saab laenu tagastamise tähtaja pikendamist vaadelda põhimõtteliselt laenulepingu muutmisena ja selle eest makstavat tasu täiendava tasuna algsele tasule (intressile) laenu kasutamise eest kogu kokkulepitud tähtaja kestel (RKTKo 05.03.2014 nr 3-2-1-186-13, p 23). Kuivõrd laenulepingut muudeti selle pikendamise tõttu oktoobris 2013 ning novembris 2013 ja sellele lisandus täiendav intress, muutus kohtu hinnangul ka laenu krediidikulukuse määr, mida tulnuks vastavalt VÕS § 408 lg-le 4 kostjale täiendavalt avaldada. Lisaks nähtub hageja esitatud materjalidest, et krediidi kulukuse määr ületab poolte vahelises muutunud laenulepingus alates oktoobrist 2013 suurenenud täiendava intressi (lepingu pikendamise tasu) tõttu kuuekordselt Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra. Seega on kohtu hinnangul kostjaga sõlmitud laenuleping ja selle muudatus TsÜS § 86 lg 1 alusel tühised. Kui tehing on heade kommete vastase intressi tasumise kohustuse

tõttu tühine, on intressi või muud sellesarnast laenu kasutamise ajast sõltuvat tasu maksma kohustatud poolel TsÜS § 86 lg 4 järgi õigus tühise tehingu järgi saadu tagastada selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi laenu tervikuna tagasi maksma tühise tehingu järgi, makstes intressi VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud suuruses. Seega saab lähtuda sellest, et kostja peab tagastama tühise laenulepingu järgi saadu ja maksma VÕS § 94 lg 1 järgset intressi raha kasutamise eest kogu kokkulepitud tähtaja eest. Kogu tema makstud tasu ( lepingu pikendamise tasu) saab aga arvata selle võla katteks. Sealjuures on kohtu hinnangul tüüptingimusena tühine ka hageja poolt viidatud laenulepingu üldtingimuste p 9.3 (tl 9 pöördel), millega nõutakse kostjalt ebamõistlikult kõrge meeldetuletustasu maksmist ning sissenõudekulude tasumist vastavalt hageja hinnakirjale. Nimelt Riigikohus on oma lahendis 3-2-1-120-08, p 15 asunud seisukohale, et VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi võib olla tühine tüüptingimus, millega krediidiandjal on õigus nõuda krediidisaajale ja käendajale saadetud kirjalike teadetega seotud kulutuste hüvitamist krediidiandja hinnakirja järgi. Riigikohtu eelviidatud seisukohast lähtuvalt kohus leiab, et nn teenustasu, mida laenulepingu üldtingimuste regulatsiooni järgi peab tasuma lepingus fikseeritud juhtudel lepinguga seotud toimingute eest, on ebamõistlikult suur ning põhjendamatu. Teenustasud 16 eurot ja 22 eurot meeldetuletuskirjade eest ületavad mitmekordselt postiteenuseid osutavate ettevõtete tariife ning ei kajasta sooritusega kaasnevat eeldatavat mõistlikku ja põhjendatud kulutust. Ei ole põhjendatud pidada nimetatud teenustasu krediidiandja mõistlikuks võla sissenõudmiskulutuseks VÕS § 415 lg 2 p 1 mõistes ning nimetatud tingimusi, mis sisalduvad ka hageja üldtingimuste ps 9.3 peab pidama laenusaajat ebamõistlikult kahjustavateks ja tühisteks. Samuti ei ole õigustatud nõuda kostjalt täiendavat tasu meeldetuletussõnumite eest summas 1,50 eurot/tk, kuivõrd selline väidetavalt kostjaga kokkulepitud tasu ei nähtu ühestki kohtule esitatud dokumendist ning see ületab mitmekordselt tegelikult üldteadaolevate sms-de tegeliku maksumuse. Kuivõrd kostja pidanuks tagastama tühise laenulepingu järgi saadu ja maksma VÕS § 94 lg 1 järgset intressi raha kasutamise eest kogu kokkulepitud tähtaja eest ja kogu tema makstud tasud (sh lepingu pikendamise tasu) tuleb aga arvata selle võla katteks, kujunes kostja poolt tasutav järgnevalt. Laenu muutmise järgselt tulnuks kostjal tasuda põhivõlg hiljemalt 27.01.2014. Seadusjärgne intress perioodi eest 24.09.2013 kuni 27.01.2014 oli kohtu arvutuste järgi 16,91 eurot. Kostjal tulnuks hagejale tagasi maksta seega põhivõlg 600 eurot ning seadusjärgne intress 16,91 eurot, lepingutasu 12 eurot, kokku 628,91 eurot. Kostja on tasunud hagejale kokku 138,72 eurot. Arvestades VÕS § 415 lg 2 sisalduva maksete arvestamise järjekorda, so esmalt arvestatud põhivõlgnevuse katteks 600 eurot, seejärel intressi katteks, so seadusjärgses määras 16,91 eurot ja lõpuks osaliselt lepingutasu katteks 12,00 eurot, tuleb kostjalt välja mõista põhivõlgnevus 461,28 eurot, intress 16,91 intress, lepingutasu 12 eurot ja viivis alates 28.01.2014 kuni 10.03.2015 tasumata põhisummalt 461,28 eurot 41,50 eurot. Vastavalt TsMS § 438 lg-le 2 kohtuotsuse tegemisel otsustab kohus menetluskulude jaotuse. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma ning vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel (TsMS § 173 lg 3). TsMS § 163 lg 1 hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et menetluskulud tuleb jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hageja on esitanud menetluskuludena riigilõivu 175 eurot ja õigusabikulud 90 eurot. Kohus, arvestades käesoleva vaidluse sisu, nõuete olemust

ning menetlusdokumentides esitatud õiguslikke põhjendusi, leiab, et õigusabikulud taotletud suuruses on põhjendatud. Hagiavalduse hagihinnaks on märgitud 807,58 eurot. Kohus rahuldab hagi põhivõlgnevuse osas 461,28 eurot, intressi 16,91 eurot, lepingutasu 12 eurot ja viivise osas alates 28.01.2014 kuni 10.03.2015 tasumata põhisummalt 461,28 eurot 41,50 eurot ja ühe aasta lisanduv viivis 18,64 eurot, kokku 550,33 eurot. Kohus leiab, et kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatuses 68% so 180,20 eurot. TsMS 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale võib esitada määruskaebuse menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud ja menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui kaebuse hind ületab 200 eurot. Käesoleva määruse peale ei saa määruskaebust esitada kuna kaebuse hind ei ületa 200 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt) Kalev Kuningas Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.