Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Ülle Jänes ja Imbi SidokToomsalu
Otsuse tegemise aeg ja koht
11.03.2015, Tallinn
Tsiviilasja number
2-13-8159
Tsiviilasi
OÜ Odden Solutions hagi KOTRYNA OÜ vastu võla ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 13.10.2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
KOTRYNA OÜ apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
171 443 eurot 37 sendi
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kohtuistungi toimumise aeg
Hageja OÜ Odden Solutions (registrikood 10923214, asukoht Mustamäe tee 159-75, 12913 Tallinn), seadusjärgne esindaja Andrus Braunbrück ja tehinguline esindaja vandeadvokaat Martin Männik Kostja KOTRYNA OÜ (registrikood 11402300, asukoht A.H.Tammsaare tee 116, 12918 Tallinn, registrijärgne asukoht Valge tn 13, 11415 Tallinna), tehinguline esindaja advokaat Ahti Kuuseväli 11.02.2015
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 13.10.2014 otsus osas, millega rahuldati hageja OÜ Odden Solutions põhinõuded 20 480,53 eurot ületavas ulatuses ja viivisenõuded 57 112,06 eurot ületavas ulatuses, ning teha selles osas uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlg summas 20 480,53 eurot ning viivitusintress (viivis) 57 112,06 euro ulatuses. Muus osas jätta hageja nõuded rahuldamata.
2.Lugeda Harju Maakohtu 13.10.2014 otsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:
2.1.Rahuldada OÜ Odden Solutions hagi osaliselt.
2.2.Mõista kostjalt KOTRYNA OÜ hageja OÜ Odden Solutions kasuks välja põhivõlg summas 20 480,53 eurot (kakskümmend tuhat nelisada kaheksakümmend eurot ja 53 senti) ning viivis 57 112,06 euro (viiekümne seitsme tuhande ühesaja kaheteistkümne euro ja 6 sendi) ulatuses.
2.3.Jätta läbi vaatamata OÜ Odden Solutions hagi KOTRYNA OÜ vastu üürivõlgnevuses 5288,87 eurot, viivisvõlgnevuses lepingu objektidega tagastamisega viivitamisega 19 965,00 eurot, kahju hüvitise nõudes 979,30 eurot lepingu 1 ja lepingu 2 rikkumise tõttu ja sellelt viivisvõlgnevuse kuni 19.02.2013 summas 1353,53 eurot nõudes.
3.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4.Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda.
5.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kohtu selgitused: Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.19.02.2013 esitas OÜ Odden Solutions (hageja) hagi KOTRYNA OÜ (kostja) vastu võla ja viivise väljamõistmiseks. Hageja täpsustas menetluse käigus oma nõuet ja 25.04.2014 täpsustuse kohaselt palus kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõla jääk 37 227,06 eurot, viivis kuni 19.02.2013 summas 96 989,25 eurot ja viivis alates 19.02.2013 kuni põhivõla jäägi rahuldamiseni 0,15% tasumata summalt iga tasumisega viivitatud päeva eest. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Menetluse käigus saavutasid pooled asjas osalise kompromissi, mille maakohus kinnitas 03.04.2014 määrusega. Kompromissi kohaselt võttis kostja õigeks hageja nõude osas, milles hageja nõudis põhivõlga lepingu objektidega tagastamisega viivitamise eest, summas 40 000 eurot, mis sisaldas käibemaksu. Hageja loobus oma nõuetest osas, milles ta nõudis põhivõlga lepingute objektidega tagastamisega viivitamise eest, mis ületas summat 40 000 eurot, mis sisaldas käibemaksu. Hageja kinnitas, et kompromissi sõlmimisega loetakse täidetuks kõik kostja kohustused, mis tulenesid ruumide kasutamisest 12.09.2005 üürilepingu alusel alates oktoobrist 2009 ning 26.09.2007 üürilepingu alusel alates jaanuarist 2010, s.t et kostjal ei ole lepingust
(rent) ega seadusest (kahju) tulenevaid täitmata kohustusi seoses lepingute lõppemisele järgneva perioodiga. Poolte vahel oli jätkuvalt vaidlus selles, millises summas kohustus kostja tasuma hagejale viiviseid põhivõla tasumisega viivitamise eest seoses lepingu objektidega tagastamisega viivitamisega, samuti seoses muude hagis esitatud kostja võlgnevustega hageja ees. Hageja kohustus esitama hiljemalt 02.01.2014 kostjale arve lepingu objektidega tagastamisega viivitamise eest summas 40 000 eurot, mis sisaldas käibemaksu. Kostja kohustus tasuma hagejale lepingu objektidega tagastamisega viivitamise eest 40 000 eurot, mis sisaldas käibemaksu, hiljemalt 08.01.2014.
3.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja Jukat OÜ, kelle üldõigusjärglane on 31.05.2012 sõlmitud ühinemislepingu kohaselt kostja, 12.09.2005 üürilepingu, mille alusel andis hageja Jukat OÜ-le üürile Harjumaal Saue vallas Vatsla külas osa tootmishoone kompleksi läänepoolsest osast (edaspidi leping I). Lepingu I lisaga lepiti kokku igakuises üürimakses 28 780 krooni (1839,38 eurot), millele lisandus käibemaks. Leping I sõlmiti tähtajaga kuni 01.10.2010. 26.09.2007 sõlmisid hageja ja Jukat OÜ üürilepingu, mille alusel hageja andis Jukat OÜ-le üürile Vatsla külas asuva tootmishoone kompleksi täiendava osa (edaspidi leping II). Lepingu II igakuiseks üürimakseks oli 55 725 krooni (3561,48 eurot), millele lisandus käibemaks. Leping II sõlmiti tähtajaga kuni 31.12.2010.
4.Hageja esitas OÜ-le Jukat Eesti lepingute I ja II alusel mh arved: 31.12.2009 arve nr 107 66 870 krooni; 31.12.2009 arve nr 108 43 617,60 krooni; 31.01.2010 arve nr 2 66 870 krooni; 26.02.2010 arve nr 14 66 870 krooni ja 26.02.2010 arve nr 15 43 184,89 krooni. Nendest arvetest tasus OÜ Jukat Eesti hagejale vaid osa lepingu II alusel esitatud 31.12.2009 arvest nr 2 - 29.04.2010 1583,18 ja 14.05.2010 12 028,75 krooni. 17.05.2010 teatas hageja OÜ-le Jukat Eesti, et loovutas osa nõudeõigusest (osas, milles eelmärgitud arved olid tasumata) OÜ Jukat Eesti vastu OÜ-le Da Vinci Invest, kes on praeguseks loovutanud nimetatud osa nõudeõigusest tagasi hagejale.
5.15.12.2010 esitas OÜ Da Vinci Invest OÜ-le Jukat Eesti pankrotihoiatuse, milles palus tasuda põhivõlg 273 800,56 krooni (29.04.2010 tasuti 1583,18 krooni ja 14.05.2010 tasuti 12 028,75 krooni) ning viivised, nõue kogusummas 404 441,57 krooni, hiljemalt 25.12.2010. OÜ Jukat Eesti võlga ei tasunud ning jätkas lepingute I ja II lõppedes ruumide kasutamist ega soovinud uut lepingut sõlmida ja ruumidest välja kolida. Alles 01.08.2011 allkirjastasid hageja ja OÜ Jukat Eesti ruumide üleandmise-vastuvõtmise aktid, millega ruumid tagastati.
6.OÜ Da Vinci Invest ja hageja on tulutult pidanud kostjaga kirjavahetust võla tasumiseks ja kompromissi sõlmimiseks. Kostja ei tasunud hagejale arveid enam kui kahe aasta vältel ega esitanud sellele ühtegi sisulist vastuväidet. Kostja poolt kohustuste rikkumise tõttu kandis hageja täiendavaid kulutusi Eesti Energia AS ees.
7.Kostja üürivõlg lepingute I ja II alusel kuni tähtpäeva saabumiseni oli 17 499,05 eurot, millele lisandus lepingu p 8.2 alusel viivis (0,15% päevas) 30 507,05 eurot. Kostja viivitas lepingu I objekti tagastamisega 10 kuud, seega hageja võis nõuda kostjalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 335 alusel lepingus I kokkulepitud üüri 22 072,60 eurot ning lepingu II objekti tagastamisega 7 kuud (tasutud oli 2011 jaanuari ja veebruari üür), seega hageja võis nõuda VÕS § 335 alusel lepingus II kokkulepitud üüri 21 368,90 eurot. Lepingu I p-s 8.1 leppisid pooled kokku, et igakuine maksetähtaeg oli
kuu 5. kuupäev ja lepingu II p-s 8.1, et kuu 7. kuupäev. Lepingute p-de 8.2 ja 9.2 kohaselt pidi kostja tasuma hagejale arvete tasumisega viivitamise eest viivist 0,15% päevas iga tasumisega viivitatud päeva eest. Kostja viivis lepingu I järgi on 15.02.2013 seisuga 24 043,86 eurot ja lepingu II järgi 20 796,29 eurot.
8.Lepingute p-de 9.1 kohaselt kohustus kostja tasuma mh tarbitud elektrienergia eest. Kostja tarbis peale lepingute lõppemist elektrit 2011 juunini 2072,69 euro eest, millises summas sõlmis hageja Eesti Energia Aktsiaseltsiga kokkuleppe võla tasumiseks. Seega sai hageja nõuda VÕS § 335 alusel nimetatud summat kui tekitatud kahju. Kostja viivitas elektri eest tasumisega alates 07.06.2011, millal hageja esitas nõude. 15.01.2013 seisuga tuli kostjal tasuda lepingu p 9.2 alusel viiviseid 1828,51 eurot. Lisaks tarbis kostja 2011 juunis elektrit 64,34 euro eest, mille tasumisega viivitati 564 päeva, kokku oli kostja viivis elektri tarbimise eest 15.02.2013 seisuga 54,42 eurot.
9.Hageja ei nõustunud kostjaga, et arvete nr 39, 44, 45, 54, 55 ja 63 summas 22 297,92 eurot tasumata jätmisest tulenev nõue oli aegunud. Aegumine katkes, kui kostja tasus 13.04.2011 hagejale 13 000 eurot selgitusega „võlg“. Võla osalise tasumisega kostja tunnustas hageja nõuet kostja vastu. Nõuded seoses arvetega 39, 44, 45, 54, 55 ja 63 aeguksid 13.04.2014.
10.08.01.2014 täpsustas hageja nõuet. Avalduse kohaselt oli kostja: 1) üürivõlg lepingute I ja II alusel 22 297,92 eurot, millele lisandus lepingu p 8.2 alusel arvestatud viivis (0,15% päevas) 19.02.2013 seisuga 28 584,27 eurot; 2) võlg seoses lepingute objektidega tagastamisega viivitamisega 19.02.2013 seisuga 53 945,01 eurot, kuid hageja vähendas viiviste nõuet ja nõudis kostjalt viivist 40 000 eurot, mis oli kokku lepitud, et on kostja põhivõlg seoses lepingute objektidega tagastamisega viivitamisel; 3) kahju seoses tarbitud elektrienergiaga 3257,58 eurot ja viivis kahju hüvitamisega viivitamise eest 4197,13 eurot.
11.25.04.2014 täpsustas hageja nõuet tulenevalt Riigikohtu 31.01.2014 lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-166-13 p-s 14 avaldatud seisukohtadest VÕS § 88 tõlgendamise osas ning arvestas kostja võlgnevuse uue metoodika alusel. Hagi täpsustuse kohaselt palus hageja kostjalt välja mõista: 1) üürivõlg 34 948,78 eurot, viivis üürivõlalt kuni 19.02.2013 summas 57 514,12 eurot ning viivis alates 19.02.2013 kuni põhinõude rahuldamiseni 0,15% tasumata summalt iga tasumisega viivitatud päeva eest; 2) viivis seoses lepingu objektidega tagastamisega viivitamisega summast 51 988,89 eurot (millest kompromissiga kokkulepitud põhivõlg 40 000 eurot võeti kostja poolt õigeks ja tasuti hagejale menetluse ajal) summas 36 631,53 eurot ja 3) kahjuhüvitis seoses üürilepingute rikkumisega 2278,28 eurot ning viivis kuni 19.02.2013 summas 2843,60 eurot ja viivis alates 19.02.2013 kuni põhinõude rahuldamiseni 0,15% tasumata summalt iga tasumisega viivitatud päeva eest. Kostja vastuväited
12.Kostja ei tunnistatud hageja eelnimetatud kompromissiga hõlmamata nõudeid.
13.Kostja arved nr 2 (31.01.2010), nr 14 (26.02.2010) ja nr 15 (26.02.2010) olid täielikult tasutud. Arvetes nr 107 ja 108 kajastatud kohustused täitis kostja tasaarvestuse teel, tasudes hageja eest Eesti Energia AS-ile 108 904,42 krooni. Arvete nr 107 ja 108 summa oli 110 487,60 krooni, seega jäi kostjal tasuda hagejale 1583,18 krooni. Hageja
võttis arve nr 107 osalise tasumise hagis omaks, kuigi nimetas ekslikult kostja tasumised arve nr 2 katteks. Kuna lepingu II alusel esitas hageja 31.12.2009 üksnes arve nr 107, siis pidas hageja ilmselt silmas arvet nr 107. Seega täitis kostja hageja ees kõik üürilepingust tulenevad rahalised kohustused. Hageja nõue üürilepingu täitmise ja viivise osas oli täies ulatuses põhjendamatu.
14.Hageja kahjuhüvitise nõue lepingus kokkulepitud üürihinnast lähtuvalt VÕS § 335 alusel oli põhjendatud lepingu I alusel kostja kasutuses olnud ruumide eest 17 575,70 eurot ja lepingu II alusel kostja kasutuses olnud ruumide eest 17 807,38 eurot. Kostja vaidles täies ulatuses vastu kahjuhüvitiselt arvestatud viivisele. VÕS § 335 alusel esitatava nõude puhul oli tegemist kahjuhüvitisena nõutava rahalise kohustusega, seega kuulus kohaldamisele VÕS § 113 lg 2. Kostja täitis hageja VÕS §-st 335 tulenevad nõuded (tasus üüri 2011 jaanuari ja veebruari eest) ulatuses, millises hageja nõudis. Ülejäänud perioodi kohta ei esitanud hageja kuni hagi esitamiseni selget rahalist nõuet. Seega ei tekkinud hagejal viivise nõudeõigust kahjuhüvitise osas. Hageja ei tõendanud üürisummat ületava kahju tekkimist ega selle põhjuslikku seost kostja tegevusega. Hagi p-s 2.4 nimetab hageja kahjuks elektrienergiale tehtud kulutusi 2137,03 eurot.
15.Hageja muutis nõude alust. Esialgses hagis leidis hageja, et kostjal on täitmata arvetes nr 107, 108, 2, 14, ja 15 kajastatud kohustused. 08.01.2014 hagi täpsustuse ja selle lisa 1 kohaselt, kui ka 15.01.2014 istungil antud selgituste kohaselt, põhines hageja nõue asjaolul, et kostjal olid tasumata arved 39, 44, 45, 54, 55 ja 63, kokku 22 297,92 eurot. Kostja nõustus hagi aluse muutmisega, kuid palus kohaldada aegumist, kuna hageja tugines arvete tasumata jätmisele alles 08.01.2014. Arvetest nr 39, 44, 45, 54, 55 ja 63 hiliseima maksetähtaeg oli 07.11.2010 ja arvel märgitu kohaselt 05.11.2010. Seega oli hageja üürinõue aegunud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 ja § 147 kohaselt ning TsÜS § 144 järgi oli aegunud ka hageja viivisnõue.
16.Alternatiivselt leidis kostja, et ta oli arved nr 39, 44, 45, 54, 55 ja 63 tasunud. Hageja kinnitas kuni 08.01.2014, et arvete nr 39, 44, 45, 54, 55 ja 63 osas kostjal võlg puudus. Arvestades hageja varasemat käitumist, oli hageja nõue vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja palus jätta hageja nõude VÕS § 6 lg 2 alusel rahuldamata.
17.Kostja vaidles täies ulatuses vastu hageja viivisnõudele kahjuhüvitise tasumisega viivitamise eest. Hageja tugines 08.01.2014 hagi täpsustuses üürilepingute p-le 20.5, mille kohaselt tuleb poolte kohustustele kohaldada lepingutingimusi ka lepingu lõppemise järgselt. Lepingute p 11.1 kohaselt tuleb kostjal täita kõik rahalised kohustused 5 pangapäeva jooksul, arvates arve esitamisest. Hageja kinnitas 08.01.2014, et kostja rahuldas hageja kahjunõude 07.01.2014 arve alusel. Selline asjaolu nähtus kostja 14.10.2013 menetlusdokumendile lisatud konto väljavõtetest ja hageja 23.09.2013 menetlusdokumendi lisast 2. Seega ei viivitanud kostja kahjunõude rahuldamisega.
18.Kostja palus vähendada välja mõistetavat viivist seaduses sätestatud määrani alates hagi esitamisest. 13.04.2011 tasutud 13 000 eurot selgitusega „võlg” oli summa, mille kostja kandis hagejale üle kahjuhüvitise katteks, mis tekkis peale lepinguperioodi lõppemist. Kostja vaidles nõude suurendamisele vastu ja taotles suurendatud viivise vähendamist samadel põhjendustel, mis esitati 15.01.2014 istungil ja 17.02.2014 menetlusdokumendis.
19.Kostja ei nõustunud 25.04.2014 hagi täpsustuses toodud võla arvestusega, kuna see oli puudustega. Hageja nõue oli täies ulatuses tasutud ning hagi oli alusetu. Kostja vaidles täies ulatuses vastu viivisele, mille hageja esitas kahjuhüvitise tasumisega viivitamise eest. Hageja jättis põhjendamatult arvestamata kostja maksed 18 258,98 eurot ja sellest tulenevalt oli viivisearvestus vale. Esimese astme kohtu otsus
20.Harju Maakohus rahuldas 13.10.2014 otsusega hagi, mõistes kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 37 227,06 eurot, viivisvõlgnevuse kuni 19.02.2013 kokku 96 989,25 eurot ja viivisvõlgnevuse põhivõlgnevuselt 37 227,06 eurot alates 20.02.2013 kuni põhinõude rahuldamiseni 0,15% tasumata põhivõlgnevuselt iga tasumisega viivitatud päeva eest. Kohus jättis hagi läbi vaatamata üürivõlgnevuses 5288,87 eurot, viivisvõlgnevuses lepingu objektidega tagastamisega viivitamisega 19 965 eurot, kahjuhüvitises 979,30 eurot lepingute I ja II rikkumise tõttu ja sellelt viivisvõlgnevuses kuni 19.02.2013 summas 1353,53 eurot. Hagimenetluse kulud jättis kohus 89% ulatuses kostja kanda ja 11% ulatuses hageja kanda.
21.Vaidlus puudus, et 12.09.2005 sõlmisid hageja ja Jukat OÜ, kelle üldõigusjärglane oli kostja, lepingu I igakuise üürimaksega 28 780 krooni (1839,38 eurot) tähtajaga kuni 01.10.2010 ja lepingu II igakuise üürimaksega 55 725 krooni (3561,48 eurot) tähtajaga kuni 31.12.2010; et lepingud lõppesid märgitud tähtaegadel ja, et kostja jätkas üüritud ruumide kasutamist kuni 01.08.2011.
22.Pooled vaidlesid üürilepingutest tuleneva võla üle. Kohus kinnitas 03.04.2013 määrusega poolte osalise kompromissi, mille kohaselt võttis kostja õigeks põhivõla lepingu objektide tagastamisega viivitamise eest 40 000 eurot, mis sisaldas käibemaksu ja hageja loobus seda ületava põhivõla nõuetest. Kompromissi sõlmimisega loeti täidetuks kõik kostja kohustused, mis tulenevad ruumide kasutamisest lepingu I alusel alates oktoobrist 2009 ja lepingu II alusel alates jaanuarist 2010. Kompromiss ei hõlmanud viiviste üle peetavat vaidlust ega hageja nõuet seoses elektrienergia tarbimisega, mille osas pooltel vaidlus jätkus. Pooltel oli vaidlus ka selles, kas hageja muutis hagi.
23.Hageja tõi hagis ja selle täpsustustes esile hagi alusena faktilised asjaolud, et kostja ei tasunud hagejale osaliselt lepingute I ja II alusel tasumisele kuuluvaid summasid ja/või viivitas nende eest tasumisega, et ta tekitas kahju ja viivitas elektrienergia kasutamise eest tasumata jätmisega ja et ta viivitas pärast lepingute lõppemist lepinguobjekti kasutamise eest tasumisega. Järelikult ei muutnud hageja hagi aluseks olevaid elulisi asjaolusid (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 376 lg 1 ja lg 4 p 2). Hageja muutis korduvalt võla arvestamise metoodikat, viimases 25.04.2014 avalduses vastavalt Riigikohtu lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-166-13 p-s 14 avaldatud seisukohtadele VÕS § 88 tõlgendamise osas. Igat lepingutest tulenevat arvet, ei saa pidada iseseisvaks hagi asjaoluks, sest tegemist ei ole TsMS 01.01.2009 jõustunud muudatuste eelnõu seletuskirjas viidatud „hoopis teise elulise sündmusega“. Hagiavalduste puhul oli tegemist TsMS § 376 lg 4 p-des 1 ja 2 sätestatud faktiliste ja õiguslike väidete täiendamise ja parandamise ning põhinõude ja kõrvalnõuete suurendamise ja vähendamisega.
24.25.04.2014 esitas hageja nõude vähendamise avalduse, väites, et ta on nõude osaliselt tagasi võtnud (TsMS § 424 lg 1). Hageja ei märkinud, millised nõuded ta tagasi võtab, kuid avaldustest sai järeldada, et hageja võttis tagasi: 1) üürivõla 5288,87 (40 237,65 – 34 948,78) eurot, 2) viivise seoses lepingu objektidega tagastamisega viivitamisega põhivõlalt 40 000 eurot summas 19 965 (56 596,53 - 36 631,53) eurot ja 3) kahju hüvitise seoses lepingute I ja II rikkumisega summas 979,30 (3257,58 - 2278,28) eurot ning viivise kuni 19.02.2013 summas 1353,53 (4197,13 – 2843,60) eurot. Kuna kostja vastuväiteid hagi osalise tagasivõtmise kohta ei esitanud, tuli TsMS § 424 lg 3 II lause kohaselt lugeda, et ta andis nõusoleku. Hagi tuli tagasi võetud põhivõla nõudes 6268,17 eurot ja viivise nõudes 21 318,53 eurot jätta läbi vaatamata TsMS § 423 lg 1 p 2 alusel.
25.Kostja palus 08.01.2014 muudetud nõudele kohaldada aegumist, kuna hageja tugines arvete 39, 44, 45, 54, 55 ja 63 tasumata jätmisele alles 08.01.2014. Lepingu I p-s 8.1 leppisid pooled kokku, et igakuine maksetähtaeg oli iga kuu 5. kuupäev ja lepingu II p-s 8.1 leppisid pooled kokku, et igakuine maksetähtaeg oli iga kuu 7. kuupäev. Arvetest nr 39, 44, 45, 54, 55 ja 63 nähtuvalt oli nimetatud arvetest hiliseima arve maksetähtaeg 05.11.2010. Kostja omaksvõtu ja konto väljavõttega oli tõendatud, et kostja tasus 13.04.2011 hagejale 13 000 eurot selgitusega „võlg“. Tasumise selgitusest ei saa järeldada, et makstud summat tuleks lugeda lepingu perioodi järgseks kahju hüvitise tasumiseks. Kohus oli seisukohal, et võla osalise tasumisega tunnustas kostja hageja nõuet ja hageja nõuded seoses arvetega 39, 44, 45, 54, 55 ja 63 aeguksid 31.12.2014 kell 24.00 (TsÜS § 147 lg 3). Nõude aegumine peatus võla tasumiseks hagi esitamisega 19.02.2013 (TsÜS § 160 lg 1) ja aegumine tulijätta kohaldamata.
26.Hageja nõudis 25.04.2014 hagis VÕS §-le 88 ja Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-166-13 ple 14 tuginedes kostjalt üürivõlga 34 948,78 eurot, viivist üürivõlalt kuni 19.02.2013 summas 57 514,12 eurot ja viivist alates 19.02.2013 kuni põhinõude rahuldamiseni 0,15% tasumata summalt iga tasumisega viivitatud päeva eest. Viidatud Riigikohtu lahendist sai järeldada, et kui võlgniku soov määrata, millise kohustuse täitmiseks ta raha maksis, on võlausaldajale äratuntav, siis tuleb seda kohustuste eest tasumisel arvesse võtta. Hagi lisas toodud tabeli kohaselt olid tasumata arved nr 33 31.05.2008 summas 29 759,68 krooni, 45 30.06.2008 summas 25 305,04 krooni, 33 30.04.2009 summas 2595,93 krooni, 60 30.06.2009 summas 66 870 krooni, 61 30.06.2009 summas 35 496,30 krooni, 107 31.12.2009 summas 66 870 krooni, 108 31.12.2009 summas 43 617,56 krooni, 2 31.01.2010 summas 54 841,25 krooni, 14 26.02.2010 summas 66 870 krooni, 15 26.02.2010 summas 43 184,93 krooni, 22 30.04.2010 38 417,41 krooni, 38 30.07.2010 summas 32 276,43 krooni, 63 31.10.2010 summas 0,11 krooni. Arvetega oli tõendatud, et arved on kostjale esitatud, kostja pangakonto väljavõttega oli tõendatud, et arved on tasutud osaliselt või jäetud täielikult tasumata. Kuna hageja tegi võlanõude ümberarvestuse tulenevalt VÕS §-le 88 antud tõlgendustest, siis kostja ei saa tugineda varasematele hageja nõude põhjendustele. Kostja väitel täitis ta arvetes nr 107 ja 108 kajastatud kohustused tasaarvestuse teel, tasudes kahe Eesti Energia AS arve alusel hageja eest Eesti Energia AS-ile 108 904,42 krooni ning tasaarveldas enda kohustused hageja nõuetega. Hageja ei vaidlustanud, et kostja tasus Eesti Energia AS arved nr 000279-9KNT4 ja 000305-0KNT4. Hageja väitel ei olnud kostjal õigus arveid tasuda ega hageja üürinõudega tasaarvestada, kuna kostja ei olnud Eesti Energia AS-iga lepingulistes suhetes ning arvete tasumise ajal oli nõue loovutatud. Nõude loovutamise teatega oli tõendatud, et 17.05.2010 teatas hageja OÜ-le Jukat Eesti, et loovutas osa nõudeõigusest osas, milles märgitud arved olid
tasumata, OÜ Jukat Eesti vastu OÜ-le Da Vinci Invest. Arvete loetelus olid märgitud ka arved nr 107 ja 108. 13.12.2012 teatega oli tõendatud, et OÜ Da Vinci Invest loovutas osa nõudeõigusest tagasi hagejale alates 13.12.2012. Kostja ei tõendanud, et ta tegi pärast arvete tasumist hagejale tasaarvestuse avalduse (VÕS § 198), alates 17.05 2010 oli nõue loovutatud OÜ-le Da Vinci Invest, mistõttu oleks kostja saanud nõude tasaarvestada OÜ Da Vinci Invest nõudega. 16.12.2010 esitas hageja tasaarvestusele vastuväited. Kostja ei saanud nõudeid tasaarvestada (VÕS § 200 lg 4).
27.Kostja väide, justkui kohus saaks täpsustatud hagis arvesse võtta üksnes arve nr 63 tasumata jätmist, ei ole põhjendatud. Hageja selgitus arvete nr 44/2010 ja 72/2010 tasaarvestamise kohta üürilepingu alusel tasutud tagatisrahaga oli lepingute p-dele 25.1 ja kostja arvete tasumiste selgitamata jätmisele tuginedes põhjendatud. Kuna kostja ei esitanud kohtu nõudmisest hoolimata omapoolseid arvestusi, milliste arvete katteks tuleks ebaselgete arvete tasumisi arvestada, tuli lugeda tõendatuks hageja väited kostja võla suuruse ja kujunemise kohta (TsMS § 283 lg 2). Järelikult oli hageja üürivõla põhinõue 34 948,78 eurot põhjendatud ja tõendatud.
28.Hageja nõudis kostjalt VÕS § 335 alusel kahju hüvitist seoses lepingute I ja II rikkumisega 2278,28 eurot ning viivist kuni 19.02.2013 summas 2843,60 eurot ja viivist alates 19.02.2013 kuni põhinõude rahuldamiseni 0,15% tasumata summalt iga tasumisega viivitatud päeva eest, kuna pärast lepingute lõppemist jätkas OÜ Jukat Eesti üüritud ruumide kasutamist ja elektri tarbimist ega soovinud sõlmida uut lepingut või ruumidest välja kolida. Lepingute p-de 9.1 kohaselt kohustus kostja tasuma mh lepingute objektidel tarbitud elektrienergia eest. 14.07.2011 hageja ja Eesti Energia AS võla tasumise kokkuleppega oli tõendatud, et hageja sõlmis võla tasumise kokkuleppe seisuga 14.07.2011 elektri kasutamise eest summas 2072,69 eurot. Et kostja kasutas ruume kuni 01.08.2011, oli tõendatud hageja ja OÜ Jukat Eesti ruumide üleandmise-vastuvõtmise aktidega, millest nähtuvalt tagastas OÜ Jukat Eesti lepingute I ja II alusel üüritud ruumid 01.08.2011 ja pooled leppisid lepingu p-s 4 kokku, et elektritarbimise lõpparvestuses lähtutakse Eesti Energia AS poolt 31.07.2011 seisuga väljastatud arvest. Seega kostja, kasutades ruume kuni 01.08.2011, tarbis sellel ajal ka elektrienergiat summas 2072,69 eurot, s.o milles hageja sõlmis Eesti Energia AS-iga võla tasumise kokkuleppe. Vastavalt maksegraafikule, milles lisandus intress, pidi hageja tasuma Eesti Energia AS-ile elektri eest 6x368,99 eurot = 2213,94 eurot. Elektri tarbimine kostja poolt 2011 juunis oli tõendatud Eesti Energia AS arvega nr 303647707830 04.07.2011. Seega oli hageja kahju hüvitamise põhinõue VÕS § 335 alusel põhjendatud ja tõendatud ning kuulus rahuldamisele summas 2278,28 eurot.
29.Lepingute p-des 20.5 leppisid pooled kokku, et nad kohaldavad lepingute sätteid, mis käsitlevad lepinguobjekti tagastamise ja sellega seotud hüvituste tasumist, lepinguga ettenähtud tasude maksmise kohustust ning nende arvestamise ja maksmise korda ka peale lepingute lõppemist. Järelikult sai hageja nõuda kostjalt viivist seoses kahju hüvitamisega viivitamisega VÕS § 113 lg 1, lepingu p 8.2 ja TsMS § 376 alusel 0,15% tasumata summast päevas alates nõude esitamisest 07.06.2011 kuni nõude rahuldamiseni. Lepingu I p-s 8.1 leppisid pooled kokku, et igakuine maksetähtaeg on iga kuu 5. kuupäev ja 1epingu II p-s 8.1 leppisid pooled kokku, et igakuine maksetähtaeg on iga kuu 7. kuupäev. Lepingute p-de 8.2 ja 9.2 kohaselt pidi kostja tasuma hagejale arvete tasumisega viivitamise eest viivist 0,15% päevas iga tasumisega viivitatud päeva eest. Pooltel viivise arvestuse üle vaidlust ei olnud. Seega tuli kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis üürivõlalt 34 948,78 eurot
summas 57 514,12 eurot kuni 19.02.2013 ja TsMS § 376 alusel alates 20.02.2013 viivis 0,15% tasumata summast päevas kuni nõude rahuldamiseni. Kostja viivitas elektri eest tasumisega alates 07.06.2011, kui hageja esitas nõude elektri eest tasumiseks. Kuna pooled saavutasid kompromissi lepingu objektide tagastamisega viivitamise põhivõla osas 40 000 eurot ja avaldasid, et nad ei ole kokku leppinud viivistes, sai hageja nõuda kostjalt põhivõla tasumisega viivitamise eest viiviste tasumist. Hagi täpsustuse kohaselt nõudis hageja kostjalt viivist seoses lepingu objektide tagastamisega viivitamisega 36 631,53 eurot, mis oli põhjendatud ja kuulus kostjalt väljamõistmisele. Põhjendatud oli viivise välja mõistmine kahju hüvitiselt seoses lepingute I ja II rikkumisega summas 2278,28 eurot alates 19.02.2013 summas 2843,60 eurot ning viivis alates 19.02.2013 kuni põhinõude rahuldamiseni 0,15% tasumata summalt iga tasumisega viivitatud päeva eest. Kohus oli TsMS § 66 ja § 331 lg 1 alusel seisukohal, et kostja taotlus viiviste vähendamiseks esitati hilinemisega ja kostja ei toonud esile mõjuvaid põhjuseid, miks taotlust varem ei esitatud, mistõttu kohus jättis selle menetlemata.
30.Eeltoodust lähtudes oli hagi põhjendatud ja tõendatud. Kostjalt tuli hageja kasuks välja mõista põhivõlg 37 227,06 eurot, viivis kuni 19.02.2013 kokku 96 989,25 eurot ja viivis põhivõlalt 37 227,06 eurot alates 20.02.2013 kuni põhinõude rahuldamiseni 0,15% tasumata põhivõlalt iga tasumisega viivitatud päeva eest (VÕS § 108 lg 1). Hagi vähendamisest tulenevalt jaotas kohus poolte menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldatud osaga (TsMS § 163 lg 1), seega tuli 89% jätta kostja ja 11% hageja kanda. Apellatsioonkaebus
31.Kostja palub esitatud apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus hageja nõude rahuldas. Kostja ei vaidlusta maakohtu otsust osas, millega kohus jättis läbi vaatamata hageja nõuded 27 586,70 euro ulatuses.
32.Maakohus kohaldas TsMS § 376 lg 4 p 1 valesti, leides, et hageja ei muutnud 08.01.2014 hagi tervikteksti uue esitamisega hagi alust, vaid üksnes võla arvestuse metoodikat. TsMS § 363 lg 1 p 2 kohaselt tuleb hagi aluse all mõista neid hageja esitatud asjaolusid elulise sündmuse kohta, mille tuvastamisega hageja seob oma nõude. Kuna esialgses hagis tugines hageja arvete nr 107, 108, 2, 14 ja 15 tasumise kohustuse rikkumisele ja hiljem tugines arvete nr 39, 44, 45, 54, 55 ja 63 tasumise kohustuse rikkumisele, on tegemist hagi aluseks olevate uute faktiliste asjaoludega. Kuna kostja nõustus hagi aluse muutmisega, tuli hagi menetleda asjaoludel, millele hageja 08.01.2014 hagis oma nõude rajas. Juhul kui ringkonnakohus leiab, et hageja nõue tuleks lahendada 25.04.2014 menetlusdokumendiga avaldatud alusel, siis palub kostja jätta hagi aegumise tõttu rahuldamata.
33.Maakohus jättis alusetult TsÜS § 158 lg 1 järgi aegumise kohaldamata põhjendusel, et kostja on 13.04.2011 maksega võlga tunnistanud. Kostja ei nõustu kohtu järeldusega makse selgitusele „võlg”, et kostja tunnistas maksega lepingutest tulenevat üürivõlga, mitte lepingute lõppemisele järgneva perioodi eest tasumisele kuuluva kahjuhüvitise võlga. Kohtu järeldused ei ole kooskõlas tõenditega. Maksetest, millega kostja täitis üürilepingutest tulenevaid kohustusi, nähtub, et kostja on alati märkinud selgitusse arve numbri, mille tasumiseks makse tehti. Ka kohus on vastuoluliselt lähtunud hageja nõude rahuldamisel sellest, et hageja arvestas, et 13.04.2011 makse tehti lepingu lõppemise järgsete kohustuste katteks. Hageja lepingujärgse nõude aegumine kostja 13.04.2011 makse tegemisega ei ole katkenud.
34.Maakohus jättis arvestamata kostja tõendid, mis puudutasid kostja poolt hageja arvete nr 45 (30.06.2008), 107 (31.12.2009), 108 (31.12.2009), 2 (31.01.2010), 14 (26.02.2010), 15 (26.02.2010) ja 63 (31.10.2010) tasumist ning asus ekslikult seisukohale, et kostja jättis kohustused täitmata. Kostja on hageja nõuete rahuldamist tõendanud pangakonto väljavõtetega. Arve nr 45 (30.06.2008) on tasutud 30.07.2008; arve nr 2 (31.01.2010) on tasutud maksetega 21.05, 25.05 ja 01.06.2010; arve nr 14 (26.02.2010) on tasutud maksetega 20.06 ja 18.07.2010; arve nr 15 (26.02.2010) on tasutud maksetega 01.06 ja 06.06.2010; arve nr 63 (31.10.2010) on tasutud maksetega 22.12.2010 ja 13.01.2011. Arvetes nr 107 ja 108 kajastatud kohustused on täidetud tasaarvestuse teel. Seega ei ole hageja üürivõla põhinõue 34 948,78 eurot põhjendatud ja tõendatud. Isegi kui kostja kohustused ei oleks täidetud, olid hagi esitamise ajaks aegunud kõik hageja nõuded, mis muutusid sissenõutavaks enne 2010 algust. Arvete nr 22 (30.04.2010), 38 (30.07.2010) ja 63 (31.10.2010) tasumise kohustuse rikkumisele tugines hageja alles 08.01.2014 ja 25.04.2014, s.o pärast nõuete aegumist (vt Riigikohtu 05.10.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-10, p 18). Hagi muutmine ei piira kostja õigust tugineda hageja omaksvõtule osas, milles hageja on varasemalt võtnud omaks konkreetsete arvete osas võla puudumise. Selliseid kinnitusi on hageja andnud 08.01 ja 25.04.2014 menetlusdokumentidele lisatud arvestustega ning 23.09.2013 menetlusdokumendi lisana esitatud arvetel tehtud omakäeliste märkustega.
35.Poolte vahel puudub vaidlus, et kostja tegi hagejale 30.03.2010 tasaarvestusavalduse. Kostja ei nõustu, et hageja teavitas kostjat nõuete üleminekust 17.05.2010 nõude loovutamise teate koostamisega. Üürilepingute kohaselt asusid kostja majandustegevuse kohaks olevad üüriruumid Harjumaal, Saue vallas, Vatsla külas. Hageja ei tõendanud, et ta tegi nõude loovutamise teate kostjale kättesaadavaks (TsÜS § 69 lg-d 1 ja 3). Lisaks on kostja perioodil 21.05 - 18.07.2010 tasunud arvestatavas ulatuses võlgnevust nende arvete osas, mis on kajastatud nõude loovutamise teatises. On eluliselt ebausutav, et kui võlgnik on teadlik nõude loovutamisest, siis ta täidab kohustuse isikule, kes enam võlausaldajaks ei ole. Samuti nähtus hagi lisadest 8 ja 9 (nõude loovutamise ja tagasi loovutamise teatis), et mõlema äriühingu juhatajaks on sama isik. Seega tulnuks tasaarvestus lugeda toimunuks vähemalt alates nõude tagasi loovutamisest (13.12.2012) või kostja poolt tasaarvestuse avaldusele tuginemisest (26.03.2013).
36.Maakohus rikkus TsMS § 442 lg-t 8. Kohus luges ekslikult tõendatuks hageja nõude lepingute lõppemise järgse perioodi kõrvalkulude eest. Kostja ei nõustu, et kohtu osundatud tõenditest nähtuks kostja poolt elektrienergia tarbimine hageja väidetud summas 2137,03 eurot. Kohus jättis vastamata kostja vastuväidetele kõrvalkulude kahjunõude tõendamatuse osas ning vastuväidetele, mis seonduvad lepingute lõppemise järgse perioodi eest kahjuhüvitiselt arvestatud viivisega.
37.Maakohus jättis põhjendamatult arvestamata kostja viivise vähendamise taotluse, mille kostja esitas 7 päeva pärast hagi tervikteksti esitamist. Kui menetluses on ebaselge, millal eelmenetlus on lõppenud ning kostja esitas viivise vähendamise taotluse ilma menetluse venitamise kavatsuseta ja taotluse menetlemine menetluse viibimist kaasa ei too, siis tuleks asja õige lahendamise huvides kohtul sellise taotlusega TsMS § 331 lg 1 alusel arvestada.
38.Hageja viivisnõue on ebamõistlikult suur. Hageja on pidevalt oma nõuet muutnud, põhjustades ebaselguse, millised kostja kohustused on täitmata. Arved, mille tasumata jätmist hageja kostjale ette heidab ei olnud vaidluse esemeks enne kohtumenetlust ega menetluse ajal. Nende arvete tasumata jätmist ei ole hageja enne 25.04.2014 kostjale ette heitnud. Lisaks on kahjunõudelt viivise arvestamine ebaõiglane, kuna kostja tasus juba 13.04.2011 kahjuhüvitise katteks 13 000 eurot ja hageja luges selle tasutuks viivisena kahjuhüvitiselt. Samuti luges hageja kahjuhüvitiselt arvestatud viiviste katteks 16.02.2011 kostja poolt tasutud 5258,98 eurot. Üürilepingu p-de 20.5 ja 11.1 kohaselt ei olnud hageja kahjunõue muutunud sissenõutavaks enne arve esitamist. Viivisnõude vastuolu tõttu hea usu põhimõttega tulnuks maakohtul viivisnõue jätta rahuldamata või seda vähendada, sõltumata viivise vähendamise taotlusest. Vastus apellatsioonkaebusele
39.Hageja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja kõik apellatsiooniastme menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
40.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsust ei ole käesoleval juhul vaidlustatud osas, millega kohus jättis läbi vaatamata hageja nõuded üürivõlgnevuse 5288,87 eurot tasumiseks, lepingu objektidega tagastamisega viivitamisega hüvise nõudelt viivise 19 965 eurot saamiseks, lepingute rikkumise eest esitatud kahju hüvitise nõude ja sellelt nõudelt arvestatud viivisvõlgnevuse (kuni 19.02.2013) summas 1353,53 eurot väljamõistmiseks. Selles osas (resolutsiooni p 3) on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause kohaselt jõustunud.
41.Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega hageja põhinõuded rahuldati 20 480,53 eurot ületavas ulatuses ja viivisenõuded 57 112,06 eurot ületavas ulatuses. Ringkonnakohus teeb selles osas ise uue otsuse, millega rahuldab hageja nõuded osaliselt. Sellest lähtuvalt tuleb kolleegiumi hinnangul muuta ka menetluskulude jaotust. Muus osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks või muutmiseks alused puuduvad. Apellatsioonkaebus kuulub osaliselt rahuldamisele. TsMS § 654 lg 22 alusel esitab ringkonnakohus otsuse kehtiva resolutsiooni terviklikus sõnastuses.
42.Hageja on esitanud nõuded raha maksmise kohustuse täitmiseks (põhinõue) ja viivise väljamõistmiseks. Esimesed nimetatud nõuetest võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 108 lg 1 alusel, millest tuleneb, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. Viivisenõuded võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 113 lg 1 alusel.
43.Maakohus on asunud kaevatavas otsuses seisukohale, et igat lepingutest tulenevat arvet ei saa pidada iseseisvaks hagiavalduse asjaoluks. Seetõttu on maakohus lugenud hageja 08.01.2014 menetlusdokumendis sisalduvad avaldused TsMS § 376 lg 4 p-de 1 ja 2 kohasteks toiminguteks, mida ei peeta hagi muutmiseks. Kolleegium maakohtu taolise seisukohaga ei nõustu. TsMS § 363 lg 1 p 2 kohaselt tuleb hagi aluse all mõista neid hageja esitatud asjaolusid elulise sündmuse kohta, mille tuvastamisega hageja
seob oma nõude. Iseenesest ei pruugi iga üksikut lepingust tulenevat arvet pidada iseseisvaks hagiavalduse asjaoluks. Liiatigi on arve eeskätt raamatupidamislik dokument, mis üldjuhul tsiviilõigusi ja –kohustusi iseseisvalt ei loo (arve esitamiseks peab olema õiguslik alus). Maakohus on aga jätnud vajaliku tähelepanuta selle, et käesoleval juhul on tegemist pikaajalistest kestvusvõlasuhetest (üürilepingutest) tuleneva vaidlusega. Kolleegium nõustub apellandiga, et korduvate kohustuste täitmisele suunatud lepingu puhul ei saa hagi alusena käsitleda hageja üldist väidet, et kostja on jätnud lepingust tuleneva üüri tasumise kohustuse täitmata. Hageja on ise välja toonud, et üürilepingute ja nende lisadega lepiti kokku igakuises üüri maksmises. Üüri arvestamine ja tasumine iga kalendrikuu eest nähtub ka üürilepingute (I kd, tl 1228; 29-48) p-st 8.2, lepingute p 11.1 nägi ette üürileandja poolt arve esitamise üüri tasumise alusena. Samuti pidi üürnik üürilepingute p-de 9.1, 9.3 ja 9.4 kohaselt tasuma kõrvalkulude (VÕS § 292 lg 1) eest vastavalt üürileandja poolt esitatavatele arvetele hiljemalt järgneva kuu 7. kuupäevaks. Hageja poolt märgitud arved kajastasid asja materjalidest nähtuvalt üürinõuet ja/või kõrvalkulude (elekter) nõuet konkreetse ajavahemiku (ühe kalendrikuu) eest. Seega tuleb vaidlusaluste üürilepingute puhul iga kuu üüri ja kõrvalkulude tasumise kohustust vaadelda eraldiseisva kohustusena, mis mh aegub teistest eraldiseisvalt (TsÜS § 154).
44.Eeltoodust johtub, et kui hageja muutis menetluse kestel väiteid selle kohta, millised üürilepingute alusel esitatud arved on kostja poolt tasumata, siis muutis ta väiteid selle kohta, millise perioodi üür ja kõrvalkulud on kostjal tasumata. See on kolleegiumi hinnangul käsitletav hagi aluse muutmisena TsMS § 376 lg 1 mõttes. Hagi muutmisele tuleb sama paragrahvi kolmanda lõike esimese lause järgi kohaldada hagiavalduse kohta sätestatut. Seega peaks kohus vastavalt TsMS 372 lg-le 1 otsustama määrusega ka hagi muutmise avalduse menetlusse võtmise või sellest keeldumise. Kolleegium lisab, et maakohtu käsitlus hagi alusest jätaks kostja menetluslikult määratlematusse positsiooni ning sisuliselt ka ilma hageja nõudele vastuväidete esitamise õigusest, sest vastuväited võivad olla erinevate üüriperioodide osas erinevad. Samuti on maakohtu käsitlus problemaatiline TsMS § 460 lg-st 1 ja §-st 432 tulenevate menetlusõiguslike tagajärgede seisukohalt (kui tekib küsimus hagide samasusest).
45.Apellatsioonkaebuse väidetest lähtuvalt tuleb lisada, et hageja 25.04.2014 menetlusdokumendiga on kolleegiumi arvates hagi alust TsMS § 376 lg 1 tähenduses uuesti muudetud. Erinevalt 08.01.2014 muudatustest ei ole kostja 25.04.2014 toimunud hagi muutmisega nõustunud. Maakohus ei ole kummalgi juhul hagi muutmise lubatavuse üle otsustanud (TsMS § 376 lg-d 1 ja 2) ega muudetud hagiavalduse menetlusse võtmise kohta määrust teinud. See on ilmselt selgitatav asjaoluga, et maakohus ei pidanud ekslikult neid avaldusi hagi muutmise avaldusteks.
46.Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kostja maakohtu menetluses hagi muutmist puudutavaid vastuväiteid kohtu tegevusele TsMS §-s 333 sätestatud korras esitanud. See ei piira siiski praegusel juhul kostja õigust hageja 25.04.2014 menetlusdokumendi puudutavas osas menetlusõiguse normi rikkumisele apellatsiooniastmes tugineda (TsMS § 652 lg 6). Maakohtu lähtumine asja lahendamisel 25.04.2014 muudetud hagiavaldusest sai kostjale asja materjalidest järelduvalt teatavaks alles kohtuotsusest. Seega puudus kostjal võimalus varasemalt vastuväiteid kohtu tegevusele esitada.
47.Ülalkäsitletud maakohtu menetluslikud minetused ei anna käesoleval juhul iseenesest siiski alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Rikkumised on võimalik ringkonnakohtul
kõrvaldada. Ringkonnakohus peab otstarbekaks TsMS § 376 lg 2 alusel hagi muutmisega nõustuda. Ringkonnakohus on võimaldanud kostjal esitada omapoolsed seisukohad hageja 25.04.2014 menetlusdokumendi osas apellatsioonimenetluses.
48.Kostja on leidnud, et kõik hageja poolt 25.04.2014 esitatud menetlusdokumendis (st viimases muudetud hagis) märgitud üüriarvetes kajastatud nõuded on aegunud. Kolleegium leiab, et aegunud on osa nõuetest. 25.04.2014 menetlusdokumendis (vt menetlusdokumendi lisana koostatud tabel – III kd, tl 395) on hageja kostja vastu esitanud nõuded arve nr 33 (arve kuupäev 31.05.2008), arve nr 45 (30.06.2008), teise arve nr 33 (30.04.2009), arve nr 60 (30.06.2009), arve nr 61 (30.06.2009), arve nr 107 (31.12.2009), arve nr 108 (31.12.2009) arve nr 2 (31.01.2010) arve nr 14 (26.02.2010), arve nr 15 (26.02.2010), arve nr 22 (30.04.2010) arve nr 38 (30.07.2010) ja arve nr 63 (31.10.2010) tasumiseks.
49.Vastavalt TsÜS § 142 lg-le 1 aegub õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 143 kohaselt võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on TsÜS § 154 järgi kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Juhul kui tähtpäeva saabumine on määratud aastates arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev vastavalt TsÜS § 136 lg-le 2 viimase aasta vastaval kuul ja päeval. TsÜS § 137 lg-st 1 tuleneb, et kui tähtpäeva saabumine on määratud päevades või suuremates ajaühikutes arvutatava tähtajaga, möödub tähtaeg tähtpäeva saabumise päeval kell 24.00, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega hakkas üürilepingutest tulenevate 2008.a sissenõutavaks muutunud nõuete aegumistähtaeg kulgema 01.01.2009, 2009.a sissenõutavaks muutunud nõuete aegumistähtaeg kulgema 01.01.2010 jne. Ajaliselt kõige varasemates arvetes märgitud nõuded aegunuks eeltoodust järelduvalt 02.02.2012 (kl 24.00), kuna 31.12.2011 ja 01.01.2012 olid puhkepäevad (TsÜS § 136 lg 8), ning kõige hilisemad 31.12.2013 (kl 24.00).
50.Samas on kostja kolleegiumi hinnangul vahepeal üürilepingutest tulenevaid nõudeid tunnustanud, tasudes 13.04.2011 hagejale 13 000 eurot makse selgitusega "võlg". Vastava makse tegemise ja maksekorralduse selgituse sisu üle pooltel vaidlus puudub. Kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega TsÜS § 158 lg 1 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti. Erinevalt kostjast leiab kolleegium, et 13 000 euro tasumisega tunnistas võlgnik praegusel juhul kõiki hageja vaidlusalustest üürilepingutest tulenevaid põhinõudeid. Kõnealuse maksekorralduse sisust ega muudest tõenditest ei nähtu, et tunnustamine puudutanuks üksnes mõnda üksikut nõuet või osa mingist nõudest. Seega 3-aastane aegumistähtaeg 13.04.2011 katkes, algas 14.04.2011 kl 00.00 uuesti ning lõppes 14.04.2014 kl 24.00, kuna 13.04.2014 oli puhkepäev (TsÜS § 136 lg 8). Käesolevas asjas menetletava hagi esitas hageja esialgsel kujul 19.02.2013, selles tugines hageja ainult arvete nr 107, 108, 2, 14 ja 15 osalisele või täielikule tasumata jätmisele. Arvest nr 45 lähtuva nõude on hageja esitanud menetluses 08.01.2014. Ülalmärgitud mõlematest arvetest nr 33, samuti arvetest 43, 60, 61, 22, 38 ja 63 tulenevad nõuded on hageja esmakordselt esitanud 25.04.2014. Kolleegiumi hinnangul ei ole aegunud nendest arvetest tulenevad nõuded, mille tasumist on hagetud enne 15.04.2014.
51.Seega arvete nr 107, 108, 2, 14, 15 ja 45 tasumise osas ei saa hageja nõudeid praegusel juhul aegunuks lugeda. Mõlemast arvest nr 33 ning arvetest 43, 60, 61, 22, 38 ja 63 lähtuvad nõuded on aga aegunud ning nende osas tuleb jätta hagi rahuldamata. Kolleegium ei pea vajalikuks tuvastada nendel arvetel kajastatud väidetavate nõuete olemasolu (vt nt: Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-02, p 19). TsÜS § 144 järgi on igal juhul aegunud ka nende arvete tasumisega viivitamisega seonduv viivisenõue.
52.Seonduvalt hageja poolt esitatud väidetega lisab kolleegium, et TsÜS § 160 lg 1 järgi peatub nõude aegumine ainult selles osas, mille kohta on kohtule hagi esitatud (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-10 , p 18; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-10, p 12). Hageja pidi hagi muutmisel arvestama riskiga, et algselt hagiga hõlmamata üüriperioodide osas võib olla hagi aegunud. Hageja on ka leidnud, et hagi ei saa olla aegunud hea usu põhimõtte tõttu (TsÜS § 138 lg 2, VÕS § 6 lg 2). Kolleegiumi hinnangul ei ole tuvastamist leidnud sellised asjaolud, mis annaksid alust pidada kostja nõuete aegumisele tuginemist hea usu põhimõtte vastaseks.
53.Apellatsiooniastmes on hageja asunud väitma, et kostja on tunnustanud nõudeid ka kokkuleppe projekti edastamisega, milles ta tunnistab võlgnevust hageja ees 06.04.2009 seisuga summas 384 624,80 krooni, samuti teinud 06.12.2010 ettepaneku, et kostja tasub maksmata rendivõla 31. detsembriks 2010. Samuti on kostja edastanud 26.11.2012 Da Vinci Invest OÜ-le palve saata info maksmata arvete kohta niipea, kui võimalik. Kolleegiumi hinnangul ei esine TsMS § 652 lg-s 3 sätestatud aluseid, mis võimaldaks selliseid uusi asjaolusid ringkonnakohtu menetluses esitada ning kohtul nendega asja lahendamisel arvestada. Nõuete aegumise vastuväite esitas kostja juba maakohtu menetluses. Samuti tugines hageja juba maakohtu menetluses nõuete aegumise katkemisele. Hageja pidi menetluses ise otsustama, milliste asjaoludega ta oma väited nõuete aegumise katkemise kohta seostab. Kolleegium märgib, et võimalikud nõuete tunnustamised enne 13.04.2011 ei omaks asja lahendamise seisukohalt määravat tähtsust.
54.Arvete nr 107, 108, 2, 14 ja 15 osas on kostja kohustused kolleegiumi hinnangul jätkuvalt täitmata ning hageja nõue vastavas ulatuses põhjendatud. Maakohus on üürivõla nõude rahuldamisel (üksikuid arveid käsitlemata) osundanud TsMS § 279 lgle 2 ja § 283 lg-le 2 ning leidnud, et kuna kostja ei ole esitanud kohtu nõudele vaatamata dokumenti asja lahendamiseks tähtsust omavate andmete kohta, tuleb lugeda tõendatuks hageja poolt esitatud väited kostja võlgnevuse suuruse ja kostja võlgnevuse kujunemise kohta. Kolleegiumi hinnangul ei saa pidada maakohtu taolisi põhjendusi praegusel juhul asjakohasteks. Vastavad põhjendused tuleb maakohtu otsusest välja jätta. Lisaks ei oleks kindlasti tegu piisavate põhjendustega hageja nõude rahuldamiseks. Hagi aluseks olevate asjaolude välja toomise ja tõendamise kohustus lasub TsMS § 4 lg-st 2, § 5 lg-st 1 ja § 230 lg-st 1 lähtuvalt hagejal. Kohus peab hindama, milliseid asjaolusid saab lugeda tuvastatuks, kohaldama õigust ning vastavalt sellele otsustama hageja nõude põhjendatuse üle. Kostjale ei saa õiguslikult ette heita soovimatust aidata kaasa hagi aluseks olevate faktiliste asjaolude tuvastamisele, omapoolsete arvestuste esitamata jätmist vms.
55.Kostja vastuväidete kohaselt on ta arve nr 2 (arve kuupäev 31.01.2010), arve nr 14 (26.02.2010) ja arve nr 15 (26.02.2010) hagejale tasunud ülekannetega hageja arveldusarvele. Vastavad ülekanded on tehtud ajavahemikus 21.05.2010-18.07.2010. Seda kinnitab kostja 26.03.2013 vastusele lisatud kontoväljavõte (I kd, tl 84-85). Hageja ka ei eita vastavate summade laekumist. Nende tasumistega ei ole kostja
vaidlusalused kohustused praegusel juhul siiski lõppenud. Võlasuhe lõppeb kohase täitmisega (VÕS § 186 p 1). VÕS § 76 lg 3 järgi loetakse kohustus täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. VÕS § 169 lg-st 1 tuleneb siiski, et kui võlgnik täitis kohustuse nõude loovutanud võlausaldajale ja ta ei teadnud ega pidanudki kohustust täites nõude loovutamisest teadma, loetakse, et ta on kohustuse täitnud õigele isikule.
56.Käesoleval juhul oli hageja arvetest nr 107, 108, 2, 14 ja 15 tulenevad nõuded 17.05.2010 loovutanud OÜ-le Da Vinci Invest (registrikood 10676342) ning sellest on kostjat asja materjalidest nähtuvalt ka kirjalikult teavitatud (I kd, tl 54-56). Kostja Tallinna aadressile Mustamäe tee 3 saadetud teated tuleb TsÜS § 69 lg 3 ja poolte vahel sõlmitud üürilepingute p-de 22.1.2 järgi lugeda kätte saaduks. Kolleegium leiab, et eelduslikult pidi 17.05.2010 tähitult saadetud kiri jõudma kostjani kolme päeva jooksul. Juhul kui teade nõude loovutamise kohta ei jõudnud kostjani õigeaegselt, siis seda asjaolude tõttu, mille esinemise riisikot kandis kostja ise (TsÜS § 69 lg 3). Lisaks on kostja OÜ Da Vinci Invest poolt esitatud kirjalikule nõudele 07.12.2012 omalt poolt vastanud (I kd, tl 65). Selles vastuskirjas ei ole kostja esitanud väiteid selle kohta, nagu poleks kostja teadet nõude loovutamise kohta saanud. Ka see kinnitab kaudselt hageja väiteid, et kostjale on nõude loovutamisest teatatud. Eeltoodut arvestades ei ole eluliselt usutavad kostja poolt kohtumenetluses esitatud väited, et ta pole 17.05.2010 teadet nõude loovutamise kohta saanud.
57.Seega ei saa lugeda ajavahemikus 21.05.2010-18.07.2010 toimunud tasumisi täitmiseks õigustatud isikule. VÕS § 169 lg 1 kohaldamiseks puudub praegusel juhul alus, kuna kostja pidi arvete nr 2, 14 ja 15 tasumisel nõude loovutamisest OÜ-le Da Vinci Invest teadma. Seega on need arved jätkuvalt tasumata. Hagejale nende arvete eest tasutu võiks kostja vastavalt VÕS §-le 1028 tagasi nõuda, kuid sellist nõuet ei ole käesolevas menetluses esitatud. Tagasinõude edukus oleks ka küsitav, kuna hageja väidete kohaselt oli kostjal üürilepingutest lähtuvalt lisaks muid täitmata kohustusi, mille katteks arvete nr 2, 14 ja 15 eest tasutu on arvestatud. Asjaolu, et hageja ja OÜ Da Vinci Invest on omavahel seotud ühingud (neil on sama juhatuse liige), ei oma nõude loovutamise kehtivuse seisukohast õiguslikku tähtsust.
58.Arvetes nr 107 ja 108 kajastatud kohustused on kostja vastuväidete kohaselt täidetud tasaarvestuse teel. Kostja on tasunud kahe Eesti Energia AS-i arve alusel hageja eest Eesti Energia AS-ile kokku 108 904,42 krooni. Kostja on soovinud tasaarvestada need kohustused hageja ülalmärgitud arvetes kajastatud kohustustega. Kostja on teinud vastava tasaarvestusavalduse 30.03.2010 (I kd, tl 40). Maakohus leidis, et ülalkäsitletud nõude loovutamise tõttu ei saanud kostja tasaarvestada nõudeid hageja nõudega, seda oleks saanud teha OÜ Da Vinci Invest nõudega. Kolleegiumi hinnangul tuleb ka selles osas maakohtu otsuse põhjendusi muuta. Hageja ei ole menetluses vaidlustanud tasaarvestusavalduse esitamist kostja poolt 30.03.2010. Hageja on vaielnud vastu tasaarvestusele muudel põhjustel. Seega ei ole poolte esitatuga kooskõlas maakohtu järeldus, mille kohaselt ei ole kostja tõendanud tasaarvestusavalduse tegemist enne hageja poolt nõude loovutamist OÜ-le Da Vinci Invest.
59.Kolleegium nõustub hageja väidetega tasaarvestuse materiaalsete eelduste puudumise kohta. Kehtiva tasaarvestuse eelduseks on VÕS § 197 lg 1 järgi nn aktiivnõude, st tasaarvestava poole nõude teise poole vastu, sissenõutavus. Teise poole nõue
tasaarvestava poole vastu, mida soovitakse tasaarvestusega lõpetada (nn passiivnõue) viidatud sätte järgi sissenõutav olema ei pea, oluline on vaid see, et tasaarvestaval poolel oleks õigus kohustus täita. Kolleegiumi hinnangul puudus kostjal praegusel juhul hageja vastu nõue, mida saanuks tasaarvestuseks kasutada. VÕS § 78 lg 4 järgi võib kohustuse täitnud kolmas isik esitada tagasinõude või nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist üksnes juhul, kui see tuleneb seadusest või võlgniku ja kolmanda isiku vahelisest suhtest, muu hulgas tulenevalt alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest. Käesoleval juhul pidi kostja tasuma üürilepingute p-de 9.1 ja 9.3 järgi tarbitud elektrienergia eest hagejale vastavalt tegelikule kulule ja hageja poolt esitatud arvetele, v.a juhul, kui üürnik (kostja) on sõlminud energiamüüjaga lepingu. Poolte esitatust ei järeldu, et kostjal endal olnuks sõlminud Eesti Energia AS-iga lepinguid elektrienergia tarbimiseks üüritud objektidel. Seega oleks kostja pidanud tarbitud elektrienergia eest tasuma vastavalt üürilepingutele hagejale, viimane omakorda Eesti Energia AS-ile. Kostja on tasunud hageja nõusolekul Eesti Energia AS-i poolt esitatud arved vahetult Eesti Energia AS-ile. Sellega on kostja täitnud enda üürilepingutest tulenevat kohustust õigustamata isikule, kuid seda õigustatud isiku (hageja) nõusolekul (VÕS § 79 lg 1). Sellega on ühtlasi vähenenud kostja üürilepingutest tulenevad kohustused hageja ees. Üürilepingutest ei tulene kostja tagasinõude esitamise õigust hageja vastu. Kohus ei ole tuvastanud ka muid poolte kokkuleppeid, millest selline tagasinõudeõigus võiks tuleneda. Kolleegiumi hinnangul ei esine asjas ka alusetust rikastumisest ega käsundita asjaajamisest tulenevat võlasuhet.
60.Seega on kostja tehtud tasaarvestusavaldus õiguslikult mõjutu ning ei ole kostja soovitud õigusmuudatust kaasa toonud. Arvetel nr 107 ja 108 märgitud kohustused on täitmata.
61.Arves nr 45 kajastatud kohustused on täitmata osaliselt, kuid kolleegiumi hinnangul hageja poolt märgitust väiksemas ulatuses. Arve nr 45 tasumiseks on kostja hageja poolt esitatud maksete kokkuvõttest (I kd, tl 243-244) ja kostja esitatud kontoväljavõttest (II kd, tl 259) nähtuvalt teinud 30.07.2008 ülekande kogusummas 75 218,77 krooni selgitusega "Arve nr. 46, 45, 44". Arvete nr 44, 45 ja 46 summa kokku oli asja materjalidest nähtuvalt 102 459,17 krooni, arve nr 45 sh 34 768,33 krooni (I kd, tl 155, 156 ja 157). Seega ei piisanud tasutud summast kõigi arvetel kajastatud kohustuste täitmiseks. Kõik kõnealused arved on väljastatud samal kuupäeval, 30.06.2008, ka oli arvete nr 44 ja 45 maksetähtaeg sama. Arve nr 46 puhul on selle sisust nähtuvalt tegemist viivisarvega. VÕS § 88 lg-test 8 ja 9 lähtuvalt tuleb 30.07.2008 teostatud ülekande arvelt esmalt täidetuks lugeda viivise (viivitusintressi) tasumise kohustus. Seega tuleb lugeda maksega täies ulatuses tasutuks arve nr 46 summas 1935,34 krooni. Sellest üle jääva summa (73 283,43 kr) arvelt tuleb täitmine VÕS § 88 lg 7 järgi lugeda toimunuks võrdeliselt arvete nr 44 ja 45 katteks. Arved nr 44 ja 45 moodustavad vastavalt 65,41% ja 34,59% arvetel kajastatud nõuete kogusummast 100 523,83 krooni. Järelikult tuleb arvel nr 45 märgitud kohustuste täitmiseks arvestada 34,59% 73 283,43 kroonist, mis moodustab 25 348,74 krooni.
62.Eeltoodust lähtudes on arve nr 45 (kuupäevaga 30.06.2008) 9419,59 krooni (s.o 34768,33 - 25 348,74 kr) ulatuses kostja poolt tasumata.
63.Arvetes nr 107, 108, 2, 14 ja 15 (I kd, tl 49, 50, 51, 52 ja 53) märgitud täitmata nõuete kogusumma on 275 383,74 krooni (arve nr 2 on hageja arvestuste järgi tasumata on 54 841,25 kr ulatuses). Sellele lisandub arve nr 45 tasumata osa 9419,59 krooni, seega
on kostjal arvete 107, 108, 2, 14, 15 ja 45 järgi täitmata kohustusi kokku summas 284 803,33 krooni, s.o 18 202,25 eurot.
64.Kostja väidete kohaselt on hageja vaidlusaluste arvete, v.a arve nr 45, tasumist 08.01.2014 esitatud muudetud hagiavaldusega tunnistanud, seega kostja väidetu omaks võtnud. Kostja hinnangul ei esine TsMS § 231 lg-s 3 sätestatud aluseid, mis võimaldaksid hagejal omaksvõtu teise poole nõusolekuta tagasi võtta. Kolleegium kostja taolise käsitlusega ei nõustu. Omaks võtta saab vastaspoole väiteid faktiliste asjaolude kohta. Praegusel juhul ei ole pooltel vaidlust selle üle, milliseid arveid on hageja kostjale üürilepingute alusel esitanud. Samuti ei ole vaidlust selles, millised summad, millal ja milliste selgitustega on kostja hagejale tasunud. Hageja on menetluse kestel muutnud korduvalt üksnes seisukohti selles osas, milliste kohustuste katteks tuleks tasutud summasid arvestada.
65.Kostja ei nõustu apellatsioonkaebuses maakohtu otsusega ka osas, millega on rahuldatud VÕS § 335 alusel kahju hüvitamise nõue summas 2278,28 eurot seoses üürilepingute rikkumisega (ning nõue kahjuhüvitise summalt viivise väljamõistmiseks). Kõnealune hüvitisnõue põhineb hageja poolt esitatud asjaolul, et pärast üürilepingute lõppemist (vastavalt 01.10.2010 ja 31.12.2010) jätkas kostja (õiguseellane Jukat Eesti OÜ) üüritud ruumide kasutamist ja elektrienergia tarbimist. Maakohus järeldas, et kasutades üüritud ruume faktiliselt kuni 01.08.2011, tarbis kostja sellel ajal ka elektrienergiat summas 2072,69 eurot, s.o osas, milles hageja sõlmis Eesti Energia AS-iga võla tasumise kokkuleppe. Vastavalt hageja poolt Eesti Energia AS-iga sõlmitud kokkuleppele (maksegraafikule) lisandus põhivõlale intress. Kolleegiumi hinnangul ei anna apellatsioonkaebuse väited alust kõnealuse hüvitisnõude (põhinõude) osas maakohtu otsuse muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub vastavas osas maakohtu otsuse põhjendustega ega pea neid vajalikuks korrata. Kolleegium ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid teisiti, kui seda tegi maakohus. Ringkonnakohtu arvates on asjakohatu ka kostja väide, et kuivõrd üürilepingute kohaselt tasumisele kuuluv üürisumma oli hageja kahjunõudest suurem, siis puudub üürisummat ületav kahju. Vastavalt sõlmitud üürilepingute p-le 9.1 pidi kostja üürnikuna tasuma lisaks üürile ka tarbitud elektrienergia eest.
66.Vaidlustatud lahendiga on kostjalt välja mõistetud erinevate põhinõude esemeks olevate rahaliste kohustuste täitmisega viivitamise eest viivis (19.02.2013 seisuga) kokku summas 96 989,25 eurot ja viivis põhivõlgnevuselt 37 227,06 eurot alates 20.02.2013 kuni põhinõude rahuldamiseni määras 0,15% tasumata põhivõlgnevuse summalt iga tasumisega viivitatud päeva eest. Kostja poolt esitatud viivise vähendamise taotlusega maakohus ei arvestanud, kuna see oli esitatud hilinemisega.
67.Kolleegiumi hinnangul pidanuks maakohus kostja viivise vähendamise taotlust praegusel juhul asja lahendamisel arvestama, st selle taotluse menetlemata jätmiseks ei olnud TsMS § 331 lg 1 järgi alust. Ringkonnakohus iseenesest nõustub maakohtu seisukohaga, et VÕS § 113 lg 8 kohane viivise vähendamise taotlus tuleb kostjal esitada menetluses õigeaegselt, st eeskätt kohtu poolt selleks määratud tähtaja jooksul, muul juhul vastavalt TsMS §-des 329 ja 330 sätestatule. Seejuures ei saa nõustuda kostja käsitlusega, nagu peaks kohus juba üldistest vastuväidetest hageja nõuetele, sh viivisenõudele, järeldama kostja soovi nõutavat viivist vastavat VÕS § 113 lg-le 8 vähendada. TsMS § 331 lg 1 rakendamine on maakohtu diskretsiooni- ehk kaalutlusotsustus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda üksnes juhul, kui
madalama astme kohus on rikkunud diskretsiooni piire. Praegusel juhul leiab kolleegium, et isegi kui maakohtu hinnangul oli viivise vähendamise taotlus esitatud hilinenult, tulnuks seda TsMS § 331 lg-s 1 sätestatud esimesest alternatiivist lähtudes menetleda, sest see ei põhjustanuks iseenesest asja lahendamise viibimist. Ka maakohus ei ole otsuses ega muus asjas tehtud lahendis esitanud piisavaid põhjendusi selle kohta, miks hilinenult esitatud taotluse lahendamine põhjustanuks asja lahendamise viibimist. Asja materjalidest nähtub, et kostja esitas viivise vähendamise taotluse 15.01.2014 toimunud kohtuistungil (II kd, tl 313) ning hiljem veel kirjalikult 17.02.2014 menetlusdokumendis (II kd, tl 354-359). Pärast seda on toimunud asjas veel kaks kohtuistungit (24.03. ja 03.09.2014) ning mõlemad pooled on esitanud kohtule mitmeid kirjalikke seisukohti. Kolleegium nõustub kostjaga, et kirjeldatud menetluslikku olukorda arvestades olnuks hagejal võimalik avaldada kõik oma seisukohad kostja kõnealuse taotluse osas ning ka kohtul pooltega taotlust vajalikus ulatuses arutada. Asja lahendamine ei oleks seetõttu viibinud. Kolleegium märgib, et olukorras, kus hilinenult esitatud taotluse menetlemine ei põhjustanud asja lahendamise viibimist, polnud menetlusosalisel vaja kohtule põhistada, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus (st TsMS § 331 lg 1 kohase teise alternatiivi eeldusi).
68.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonimenetluses on võimalik kostja viivise vähendamise taotluse arvestamata jätmisega seonduv rikkumine kõrvaldada. Ringkonnakohus arvestab asja lahendamisel kostja esitatud taotlusega viivise vähendamiseks.
69.Hageja esitatud viivisenõuete arvestustele (III kd, tl 396-413) ei ole kostja vastu vaielnud. Kolleegiumi hinnangul ei ole võlaõigusseaduse sisu või mõttega vastuolus üürilepingute p 12.3 sisu, milles pooled on kokku leppinud ka üüritud asja tagastamisega viivitamisest tulenevatele nõuetele (VÕS § 335) kohalduvas viivisemääras (0,15% iga viivitatud päeva ees). Kolleegiumi hinnangul ei saa hageja esitatud arvestust õiguslikult põhjendatuks pidada kummagi eelmärgitud arve nr 33 ega arvete nr 43, 60, 61, 22, 38 ja 63 tasumisega viivitamisega seonduva viivisenõude osas. Nagu kolleegium on eelpool järeldanud, on need viivisenõuded aegunud. Hagejal on õigus nõuda viivist arvete nr 107, 108, 14 ja 15 ning arvete nr 2 ja 45 jäägi tasumisega viivitamise eest, samuti ülalmärgitud 2278,28 euro suuruselt hüvitisnõudelt. Arvestades kostja viivituse ajalist pikkust ning üürilepingute punktidest 8.2 ja 9.2 tulenevat viivisemäära 0,15% päevas iga tasumisega viivitatud päeva eest, ületab nimetatud põhinõuetelt arvestatud viivis käesoleva otsuse tegemise hetkeks oluliselt põhinõuete summat. Arvestades kostja poolt esitatud viivise vähendamise taotlust, peab kolleegium põhjendatuks vähendada VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel kõnealust viivist põhinõude summani – 20 480,53 euroni.
70.VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt sama seaduse §-s 162 sätestatule. Leppetrahvi nõudmist käsitleva VÕS 162 lg 1 kohaselt võib kohus juhul, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, vähendada seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit.
71.Viivise alandamine on samuti kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus peab tegema võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise
juhuks kokku lepitud viivise põhieesmärgiks on rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine. Reeglina ei saa viivisekokkuleppega tagada võlausaldaja muud huvi ning hageja ei ole seda ka väitnud. Seega tuleb viivisenõude suurust võrrelda esmajoones kohustuse rikkumisest võlausaldajale tekkinud kahju suurusega. Kohtute senises praktikas pole üldjuhul loetud põhjendatuks viivise vähendamist alla nõude seadusega tagatud ulatuse (VÕS § 113 lg 1 teine lause). Viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus on üldjuhul sellel poolel, kes taotleb viivise vähendamist. Samas tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses. Sel juhul peab võlausaldaja tõendama kahju olemasolu suuremas ulatuses (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p-d 16-18). Lisaks peab kohus poolte esitatud asjaolude kõrval kaaluma viivise mõistlikkust ka objektiivset kriteeriumit arvestades, lähtudes VÕS §-st 7. Seega võib viivise ebamõistlikule suurusele viidata ainuüksi asjaolu, et viivis ületab kordades põhinõuet (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12, p 20). Praegusel juhul on üürilepingutes kokku lepitud viivisemäär 0,15% tasumata summalt iga kohustuse täitmisega viivitatud päeva eest (s.o ligikaudu 54,75% aastas) oluliselt suurem VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud n-ö seadusjärgsest määrast. Seega peaks põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendama võlausaldaja. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud kahju tekkimist põhivõlast suuremas ulatuses.
72.Ringkonnakohtu hinnangul ei anna kostja poolt välja toodud asjaolud alust vähendada viivist suuremas ulatuses. Viivisenõude suurus iseenesest ei ole tingitud seadusjärgset viivisemäära ületavast viivisemäärast, vaid eeskätt ikkagi viivituse pikkusest. Hageja on vaidlusaluste põhikohustuste täitmisega viivitanud pikemaajaliselt, seejuures on kohustused senini täitmata. Kolleegium märgib samuti, et viivisemäär 0,15% päevas iga tasumisega viivitatud päeva eest ei ole mõlema poole majandustegevuses sõlmitud lepingute puhul tavapäratu.
73.Kolleegiumi hinnangul on maakohus põhjendatult välja mõistnud viivise 36 631,53 eurot, mis on arvestatud hüvitiselt üüritud ruumide tagastamisega viivitamise eest. See viivisenõue on hageja poolt niigi esitatud vähendatud kujul ning ei ületa poolte vahel sõlmitud kompromissi järgset põhivõlga 40 000 eurot. Kostja poolt välja toodud asjaolud ei anna kolleegiumi hinnangul alust selles osas viivist täiendavalt vähendada. Kostja poolt 16.02.2011 ja 13.04.2011 tasutud summasid (vastavalt 5258,98 eurot ja 13 000 eurot) on hageja viivisenõude esitamisel juba arvesse võtnud. Kostja leiab, et ta ei ole viivitanud hageja kahjunõude rahuldamisega, sest kahjunõude sissenõutavaks muutumine sõltus hageja poolt arve esitamisest. Kostja on rahuldanud hageja kahjunõude 07.01.2014 esitatud arve alusel tähtaegselt. Seega ei ole kostja viivitanud kahjunõude rahuldamisega. Kolleegium leiab, et arvete varasem esitamata jätmine ei välista hageja õigust kompromissi esemeks olnud kahjunõudelt viivist nõuda. VÕS § 113 lg 2 järgi on oluline see, millal hageja kostjalt vastavast kahjunõudest teatas. Tõenditest nähtuvalt on hageja kahjunõudest kostjale teatanud juba 06.07.2011 koostatud kirjas (I kd, tl 111-116).
74.Kolleegium ei leia, et hageja viivisenõuded on vastuolus hea usu põhimõttega. Riigikohus on oma lahendites korduvalt märkinud, et aegumistähtaja jooksul nõude maksmapanekut saab pidada hea usu põhimõtte vastaseks üksnes erandlikel asjaoludel (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06, p 23; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1105-08, p 16; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-09, p 11). Eelkõige peaks selliseks
erandlikuks asjaoluks olema võlausaldaja vastuoluline käitumine, mis jätab võlgnikule mulje, et ta on oma nõude sissenõudmisest loobunud (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-13, p 15). Kolleegiumi hinnangul taolisi erandlikke asjaolusid praegusel juhul ei esine. Kuigi hageja on oma õiguslikke positsioone menetluse käigus muutnud, ei saanud kostjal mõistlikult tekkida arvete nr 107, 108, 14, 15, 2 ja 45 ega vaidlusaluste hüvitisnõuete osas muljet, et hageja on nendega seotud viivisenõudest loobunud.
75.Kokkuvõttes tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg summas 20 480,53 eurot (s.o 18 202,25€ + 2278,28€) ning viivis 57 112,06 euro (s.o 20 480,53€ + 36 631,53€) ulatuses. Hageja taotlus viivise väljamõistmiseks protsendina põhinõudest tuleb kostja taotlusel toimunud viivise vähendamise tõttu jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus
76.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Lähtudes TsMS § 173 lg 3 esimesest lausest, muudab ringkonnakohus varasemat menetluskulude jaotust. Ringkonnakohus peab põhjendatuks jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Hageja on esitanud 25.04.2014 muudatusi arvestades kostja vastu nõudeid kogusummas 134 216,31 eurot, sh viivisenõuded rahaliselt kindlaksmääratud ulatuses. Käesoleva otsusega rahuldab kohus need nõuded 77 592,59 euro ulatuses, s.o 58% ulatuses. Samas tuleb arvestada maakohtu määruse resolutsiooni 3. punktis nimetatud nõuete tagasivõtmist hageja poolt. Nende nõuete menetlemisega seotud menetluskulud peaks TsMS § 168 lg 2 järgi kandma hageja. Kohtud ei ole menetlus käigus teinud TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid.
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
/allkirjastatud digitaalselt/ Ülle Jänes
/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.