Mihhail Bõtšinski hagi My Fitness OÜ vastu kahju hüvitamiseks 1048,50 eurot
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 27. oktoobri 2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Mihhail Bõtšinski apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): Mihhail Bõtšinski (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja Aleksandr Gamazin
esindajad
RESOLUTSIOON
Vastustaja (kostja): My Fitness OÜ (registrikood 11273563), esindajad vandeadvokaat Aleksander Vares ja advokaat Siim Mõistlik
1.Tühistada Viru Maakohtu 27. oktoobri 2014 otsus ja saata Mihhail Bõtšinski hagi My Fitness OÜ vastu kahju hüvitamiseks maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Menetluskulude jaotus
Menetluskulude jaotuse ja menetluskulude rahalise suuruse määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Mihhail Bõtšinski (hageja) esitas 4. aprillil 2012 hagi My Fitness OÜ (kostja) vastu kahju 1048,50 euro hüvitamiseks. Hagiavalduse kohaselt varastati 22. jaanuaril 2011 fitnessklubi My Fitness ruumis aadressil Tallinna mnt 19C Narva hageja vara: rahakott (väärtus 38 eurot), milles oli 80 eurot sularaha, mobiiltelefon (väärtus 900 eurot), juhiluba (uue maksumus 6,5 eurot), ID-kaart (uue maksumus 24 eurot), kokku vara 1048,50 euro väärtuses. Kogu vara jättis hageja hoiule suletud kappi. Jättes antud esemed hoiule, sõlmis hageja kostjaga suulise hoiulepingu vastavalt VÕS §-le 883. Kuna kostja ei ilmutanud sellist hoolt, nagu ta ilmutab oma asjade hoidmisel, kannab ta VÕS § 885 kohaselt vastutust.
2.My Fitness OÜ vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt ei olnud poolte vahel sõlmitud suulist hoiulepingut ning pooltevahelisi suhteid reguleerib kirjalik liikmeleping, mis välistab hagiavalduses toodud asjaoludel kostja vastu nõuete esitamise võimaluse. Juhul kui kohus leiab, et suuline hoiuleping oli siiski sõlmitud, leiab kostja, et ei saanud näidata hagejale kuuluvate esemete hoidmisel üles suuremat hoolt. Hageja ei ole tõendanud, et temale kuulusid vastavad esemed ning, et need rööviti kostja poolt peetavas spordiklubis. Liikmelepingu üldtingimuste p-s 10.4 sätestatud kahjust teatamise tähtaeg on möödunud.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus jättis 27. oktoobri 2014 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud M. Bõtšinski kanda. Maakohtu põhjenduste kohaselt puudub pooltel vaidlus selles, et M. Bõtšinski oli My Fitness OÜ spordiklubi liige ning tal oli õigus kasutada klubiruume treeninguteks liikmelepingus ja üldtingimustes kehtestatud tingimustel. Kuigi liikmelepingut ei suutnud kumbki pool kohtule esitada, oli hageja klubi liige alates 2009. aastast ning liikmelepingu tingimused ja sinna kuuluvad üldtingimused kehtisid hageja suhtes juba 2009. aastast. Maakohus leidis, et poolte vahel 27.06.2011 sõlmitud liikmeleping nr 18707-2011 koos üldtingimustega (samuti 2009. a liikmeleping) ei sisalda hoiulepingu tunnuseid, kuivõrd kostja ei
ole lepinguga võtnud hageja ees kohustust tema poolt klubisse toodud isiklikke esemeid valvata. Üldtingimuste p 6.18 ei sisalda kliendi asjade valvamise kohustust. Hageja ei ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, kus, kuidas ja millistel asjaoludel ning kellega sõlmis hageja hoiulepingu kokkuleppe kostjaga. Hageja on rohkem püüdnud tõendada asjade riietusruumi kappi panekut, kuid sellel asjaolul ei ole hoiulepingu sõlmimisel tähtsust. Kostja ei vastuta hageja asjade eest VÕS § 883 ja § 885 alusel. Maakohus selgitas, et hagejal oleks olnud võimalik saada hüvitist asjade varguse eest, kui ta oleks esitanud hagi VÕS § 911 lg-de 1 ja 4 alusel. Lõbustusasutuse alla võiks kuuluda ka My Fitness OÜ. Kohtu hinnangul oleks hageja pidanud koheselt pöörduma kahjunõudega kostja poole. Oodates kriminaalmenetluse lõppu lasi hageja mööda tähtaja, mille lõppemisel lõppes temal ka VÕS § 911 alusel õigus nõuda kahju hüvitamist kostjalt. TsMS § 436 lg-st 4 tulenevalt ei saa kohus teha otsust VÕS § 911 alusel. TsMS § 161 lg 1 alusel jättis maakohus menetluskulud hageja kanda.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.M. Bõtšinski esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 27. oktoobri 2014 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada. Apellant palub jätta menetluskulud My Fitness OÜ kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) on asjakohatu maakohtu viide Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-30-06. Nimetatud otsuses on põhjendatud parkimisplatsi omaniku vastutust sellel territooriumil rentnikule tekitatud kahju eest; 2) sisalduvad hoiulepingu tunnused poolte toimingutes; 3) oli liikmeleping nr 18707 sõlmitud 27.06.2011, s.o pärast hageja asjade vargust, ning ei kehtinud poolte vahel võlasuhete tekkimisel hetkel. Muuhulgas ei kehtinud ka üldtingimuste p 6.18; 4) reguleerib üldtingimuste punkt 6.18 kliendi asjade ja riietuse hoidmise kohustuse enda peale võtmise juhtumeid; 5) on maakohus ekslikult leidnud, et hageja ei esitanud tõendeid hoiulepingu sõlmimise kohta. Hageja andis vande all selgitusi, et ta sulges kostja võtmega oma asjadega kapi ning võttis võtme treeningsaali kaasa. Kostja andis oma ruumis spetsiaalse koha klientide riiete ja teiste asjade hoidmiseks. Lahkudes riietusruumist treeningsaali oli klient veendunud, et nimelt klubi säilitab tema asjad; 6) on maakohus põhjendamatult leidnud, et hageja väide kostja süüst on paljasõnaline ja tõendamata. Narva klubi juht ei ilmunud politsei kutsel sündmuskohale ja keeldus videosalvestuse esitamisest. Maakohtu poolt viidatud eeskirjade p 17 ei tõenda seda, kuidas kostja tegelikult vargustesse suhtub; 7) rikkus maakohus TsMS § 436 lg-t 4, tuginedes hagi rahuldamata jätmisel sellele, et hageja võinuks saada kostjalt hüvitist asjade varastamise eest, kui ta oleks esitanud hagi VÕS § 911 lg-de 1 ja 4 alusel. Sellist hinnangut ei avaldanud kohtumenetluse käigus kostja ega kohus; 8) eiras maakohus TsMS § 436 lg-t 7. Maakohus oli otsuse tegemisel kohustatud kohaldama seda õiguslikku alust, mida ta peab asjakohaseks. Menetluslikult oli hagi rahuldamine VÕS §-de 883, 885 ja 911 lg 4 alusel võimalik; 9) on vaieldav kohtu seisukoht, et hageja lasi mööda mingi tähtaja, märkimata, kui pikk see tähtaeg on ja millisest normist see tuleneb;
10) rikkus maakohus TsMS 442 lg-t 8, jättes analüüsimata praktiliselt kõik hageja poolt esitatud tõendid ja arvamused (I kd, tl 109-110, II kd kl 15-16 (17-18), 21-23, 40 jne).
5.My Fitness OÜ vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) ei ole maakohus rikkunud menetlusõigust, kui lähtus nõude alusena apellandi poolt viidatud väidetavast hoiulepingust. Apellant on kohtumenetluse vältel olnud seisukohal, et tema nõue tuleneb vastutajaga sõlmitud hoiulepingu rikkumisest (VÕS §-d 883, 885). Vastustaja on lähtuvalt viidatud hagi alusest esitanud ka oma vastuväited. Riigikohus on korduvalt rõhutanud hagi aluse seotust õigusliku kvalifikatsiooniga. Maakohus jättis hagi rahuldamata just lepingulise aluse kui faktilise asjaolu puudumise tõttu; 2) on maakohus õigesti tuvastanud, et pooltevahelisele õigussuhtele kohaldus liikmelepingust tulenev ning poolte vahel puudus täiendav suuline hoiuleping. Apellant on oluliselt muutnud oma positsiooni liikmelepingu tingimuste kehtivuse ning väidetava hoiulepingu sõlmimise tahteavalduse tegemise osas. Apellant ei ole menetluses kordagi viidanud, nagu kehtinuks väidetava varguse toimepanemise ajal pooltevahelisele õigussuhtele vastustaja poolt esitatust teistsugused tingimused, rääkimata sellise lepingu esitamisest. Apellatsioonkaebuses tuginetakse vastustaja poolt esitatud tüüptingimustele. Ebaõige on apellandi väide, et spordiklubis riidekapi võtme andmisest kliendi kasutusse saab automaatselt järeldada hoiulepingu sõlmimist; 3) on maakohus obiter dictum korras õigesti märkinud, et isegi kui apellant oleks nõudnud nõude rahuldamist VÕS § 911 lg 4 alusel, ei oleks nõue olnud maksmapandav preklusioonitähtaja möödumise tõttu; 4) ei nõustu vastustaja apellandi väitega, nagu olnuks vastustaja suhtumine seoses väidetava vargusega hoolimatu. Klientide asjade hoidmiseks on klientide kasutusse antud nii spetsiaalsed metallist riidekapid kui spetsiaalsed turvakapid, mille kasutamise vajaduse üle otsustab klient ise.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab Viru Maakohtu 27. oktoobri 2014 otsuse ja saadab M. Bõtšinski hagi My Fitness OÜ vastu varalise kahju hüvitamiseks maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on asja arutamisel rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi ning see rikkumine ei ole kõrvaldatav apellatsioonimenetluses, mistõttu tuleb tsiviilasi saata TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel Viru Maakohtule uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumist.
7.Käesolevas asjas on hageja esitanud hagi kostja vastu varalise kahju hüvitamiseks ning väidetav kahju tekkis hagejal seetõttu, et ta paigutas 22. jaanuaril 2011 fitnessklubi My Fitness riietusruumi suletud kappi vara 1048,50 euro väärtuses ning see läks kaduma. Pooled ei vaidle selle üle, et nende vahel oli sõlmitud liikmeleping 2009. aastast ning see oli kehtiv ka varguse toimumise ajal (s.o hageja oli (on) fitnessklubi liige). Poolte vahel on vaidlus nõude õigusliku aluse üle, samuti väidetava kahju koosseisu ja suuruse üle.
8.Vastavalt VÕS § 911 lg-le 4 käesolevas jaos sätestatut kohaldatakse ka külastajate asjade hoidmisel sanatooriumides, avalikes lõbustuskohtades, laevadel, ujulates, pansionaatides, restoranides ja muudes sarnastes kohtades. Õige on maakohtu seisukoht, et kostja on majutusteenuse pakkujaga võrdsustatud isik VÕS § 911 lg 4 mõttes, kuid samas on kohus alusetult jätnud viidatud sätte kohaldamata põhjusel, et nõue ei olnud esitatud VÕS § 911 lg 4 alusel.
Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et kohus ei ole seotud hageja õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise, olles enne tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud (näit Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-09 p 13; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-09 p 9). Seega maakohus, asudes hagi aluseks olnud asjaolude alusel seisukohale, et nõude õiguslikuks aluseks on VÕS § 911, oleks pidanud pooltega arutama õigusliku olukorda ning välja selgitama menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited seoses kohtu poolt õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, kuid kohus ei ole seda teinud. Arusaamatu on siinkohal maakohtu seisukoht vaidlustatud otsuses, et „Kuna kumbki pooltest ei näinud ette nõude esitamise võimalust VÕS § 911 alusel, siis asus kohus seisukohale, et kohus ei saa hetkel teha sellel alusel otsust, kuna kohus ei või hinnata esile toodud asjaolusid otsuses erinevalt mõlemast poolest.“ Samuti on maakohus vaidlustatud otsuses põhjendamatult märkinud, et kohus on õiguslikku olukorda menetlusosalistega korduvalt kohtuistungil arutanud, sest kohtuistungite protokollidest ei nähtu, et kohus oleks selgitanud menetlusosalistele nõude esitamise võimalikkust VÕS § 911 alusel.
9.Lähtudes eeltoodust on maakohus olulisel määral jätnud täitmata TsMS §-s 392 sätestatud eelmenetluse ülesanded. Maakohus ei ole arutanud menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui ka õiguslikust küljest (sh ei ole arutanud VÕS §-de 911 lg 4, 914 ja 916 kohaldamise võimalikkust; hindamata on jäetud liikmelepingust ja selle lisaks olevatest üldtingimustest tulenevad hageja ja kostja õigused ja kohustused seoses hagiga jms). Samuti on maakohus jätnud täpsustamata kahju suuruse (muuhulgas on tõendamata mobiiltelefoni väärtus 900 eurot).
10.Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11 asunud seisukohale, et „Menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt (TsMS § 2) peab ringkonnakohus vajadusel hindama uusi tõendeid ja tuvastama asjaolusid. Eelkõige nendel juhtudel, kus maakohus on olulisel määral rikkunud eelmenetluses selgitamiskohustust (TsMS § 328 lg 2, § 329 lg 3, § 351 lg 2 ja § 392 lg 1 p-d 1-4), on põhjendatud asja saatmine maakohtule TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumist.“ Ringkonnakohus leiab, et kuna antud juhul on maakohus eelmenetluses rikkunud oluliselt selgitamiskohustust, siis tulenevalt Riigikohtu viidatud seisukohast on õigustatud asja saatmine maakohtule uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumis.
11.Menetluskulude jaotuse (TsMS § 173 lg1) ja menetluskulude rahalise suuruse (TsMS § 174 lg 1 ja 2) määrab maakohus asjas tehtavas lõpplahendis.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.