Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja
Otsuse tegemise aeg ja koht
2. märts 2015, Tartu
Tsiviilasja number
2-13-27007
Tsiviilasi
Danske Bank AS hagi Tiina Konseni ja Kristjan Konseni vastu 75 000 euro väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
75 000 eurot + 75 000 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 10. aprilli 2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Danske Bank AS ja Kristjan Konseni apellatsioonkaebused
Kohtuistungi toimumise aeg
10.veebruat 2015
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): Danske Bank AS (registrikood 61126228, asukoht Holmens Kanal 2-12, DK-1092 Kopenhagen), esindaja vandeadvokaat Helmeri Indela Apellant (kostja 2): Kristjan Konsen (ik: XXX) Vastustaja (kostja 1): Tiina Konsen (ik: XXX), esindaja vandeadvokaat Kaarel Kais
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 10. aprilli 2014 otsus osas, millega jäeti rahuldamata Danske Bank AS-i hagi Tiina Konseni vastu 75 000 euro väljamõistmiseks, rahuldati
Danske Bank AS-i hagi Kristjan Konseni vastu ja mõisteti Kristjan Konsenilt Danske Bank AS-i kasuks välja 75 000 eurot ning millega jäeti menetluskulud Kristjan Konseni kanda.
2.
Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada Danske Bank AS-i hagi Tiina Konseni ja Kristjan Konseni vastu osaliselt ning mõista Tiina Konsenilt ja Kristjan Konsenilt solidaarselt Danske Bank AS-i kasuks välja 58 233 (viiskümmend kaheksa tuhat kakssada kolmkümmend kolm) eurot 65 senti.
3.Rahuldada Danske Bank AS-i ja Kristjan Konseni apellatsioonkaebused osaliselt.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
Jätta õigusabikulud maa- ja ringkonnakohtus täielikult poolte endi kanda ning tasutud riigilõivdest 77,6% solidaarselt Tiina Konseni ja Kristjan Konseni kanda ning 22,4% Danske Bank AS-i kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Danske Bank AS esitas 29.05.2013 maakohtule Tiina Konseni ja Kristjan Konseni vastu hagiavalduse, milles palus mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 75 000 eurot, sh põhivõlgnevus 57 167,66 eurot ja intress 17 832,34 eurot. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostjad 01.07.2009 vara müügi arvel rahuldamata jäänud nõude osas võla tasumise kokkuleppe nr RA-251123TK, mille järgi kohustusid kostjad tasuma võla jäägi 57 467,66 eurot maksegraafiku alusel, makstes tasumata jäägilt intressi 9,5% aastas. Igakuise osamakse suurus oli 506,86 eurot. Hageja ütles lepingu 24.03.2013 üles, seega muutus kogu kokkuleppes märgitud summa sissenõutavaks. T. Konsen tasus 28.12.2011 põhiosa katteks 300 eurot. Seisuga 29.05.2013 on kostjate võlgnevus hageja ees põhisummas 57 167,66 eurot ja intressina 19 836,12 eurot. Hageja vähendas intressisummat 17 832,34 eurole. Juhul kui võla tasumise kokkulepe on T. Konseni suhtes tühine, on hagejal õigus nõuda T. Konsenilt võlgnevuse tasumist 23.11.2005 liisingulepingu alusel. Hageja leidis, et ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja kostjatel puudub nõue, millega tasaarvestada hageja nõuet. Kui selline nõue peaks kohtu arvates eksisteerima, palus hageja kohaldada aegumist, kuivõrd väidetavad rikkumised on toimunud 2007. a.
2.Kostjad hagi ei tunnistanud. Kostja T. Konseni vastuväidete kohaselt sõlmisid T. Konsen ja hageja õiguseellane AS Sampo Liising 23.11.2005 liisingulepingu nr 251123TK, mille alusel AS Sampo Liising kohustus omandama T. Konseni huvides hinnaga 1 500 000 krooni T. Konsenile kuuluva kinnistu Tallinnas Sihi 157 ning T. Konsen kohustus tasuma liisingumakseid kuni 25.11.2025.
23.11.2005 sõlmisid T. Konsen ja AS Sampo Liising ka notariaalse kinnistu müügilepingu, liisingulepingu ja asjaõiguslepingu, mille alusel andis T. Konsen kinnistu omandiõiguse AS-le Sampo Liising. Liisingulepingu sõlmimise initsiaatoriteks olid T. Konseni poeg K. Konsen ja Taavi Saavo, kes soovisid alustada ettevõtlusega ning kes saadud summa enda kasutusse said. T. Saavo sõlmis T. Konsenile liisingulepingust tulenevate kohustuste tagamiseks AS-ga Sampo Liising käenduslepingu. 2007. a soovisid T. Saavo ja K. Konsen äritegevust laiendada. 27.11.2007 sõlmisid T. Konsen ja AS Sampo Pank (AS Sampo Liising õigusjärglane, hageja õiguseellane) notariaalse kokkuleppe liisingulepingu muutmiseks, mille alusel rahastas liisinguandja T. Konsenit täiendavalt 1 500 000 krooniga. T. Konsen nõustus lepingutega tingimusel, et tema kinnistu väärtus katab laenu. AS Ober-Haus Kinnisvara eksperthinnangu kohaselt oli kinnistu turuväärtus 22.08.2007 seisuga 4 000 000 krooni. 16.06.2009 lõpetas hageja liisingulepingu ühepoolselt ennetähtaegselt. 01.07.2009 sõlmiti kinnistu müügileping ja asjaõigusleping, mille alusel liisingulepingu esemeks olnud kinnistu müüdi kolmandale isikule hinnaga 2 050 000 krooni. Kogu müügist saadud raha läks hagejale. K. Konsenile 30.06.2009 antud volitus ei hõlma võlatunnistuse andmist või võla tasumise kokkuleppe sõlmimist lõpetatud liisingulepingust tulenevate täitmata kohustuste osas. Võla tasumise kokkuleppe nr RA-251123TK on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 129 lg 1 alusel T. Konseni osas tühine. Samal põhjusel on tühised ka kõik 01.07.2009 notariaalses lepingus sisalduvad kokkulepped T. Konseni poolt hagejale võla tasumise kohta. T. Konsen ei ole 01.07.2009 võla tasumise kokkulepet heaks kiitnud (300 eurot maksti K. Konseni eest). Juhul kui hageja tuginenuks ka liisingulepingule, siis oleks hageja nõue tulenevalt TsÜS § 146 lg-st 1 aegunud, kuivõrd liisingulepingu ülesütlemisega 16.06.2009 muutus sissenõutavaks hageja nõue T. Konseni vastu kõigi liisingumaksete osas. Hageja õiguseellased on rikkunud T. Konsenile krediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet ja on tekitanud T. Konsenile kahju. Pärast esimese lepingu sõlmimist oli igakuine makse 11 257 krooni, T. Konseni sissetulek oli 6051 krooni. Pärast teise laenu väljastamist oli igakuine makse 26 990 krooni ja T. Konseni sissetulek 6836 krooni või vähem. Hageja õiguseellastele pidi olema selge, et T. Konsen ei suuda võetavaid kohustusi täita. Krediidiasutus ei saa krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg-st 3 tulenevalt eeldada, et laenusaaja eest tasub osamakseid käendaja. Mõistlik lahendus, mille hageja õiguseellane oleks 2007. a pidanud välja pakkuma, olnuks kinnistu müüa ja tasuda liisingujääk ennetähtaegselt. 25.11.2007 oli liisingujääk 1 425 981,50 krooni. Kui kinnistu oleks sel hetkel turuhinnaga (s.o 4 000 000 krooni) müüdud, oleks T. Konsen saanud maksta liisingujäägi tagasi ning T. Konsenile oleks jäänud 2 574 018,50 krooni (4 000 000–1 425 981,50). Seega on T. Konsen praegu 1 074 018,50 krooni (2 574 018,50–1 500 000) ehk 68 642,29 euro võrra halvemas seisus, kui ta olnuks juhul, kui hageja õiguseellane oleks vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud. Samas tuleb eelnimetatud summale liita ka T. Konseni poolt pärast 27.11.2007 tasutud liisingumaksed 350 634,89 krooni ehk 22 409,65 eurot. Kokku on T. Konsen 91 051,94 euro (68 642,29+22 409,65) võrra halvemas seisus, kui ta olnuks, kui hageja õiguseellane ei oleks oma kohustusi rikkunud. T. Konsen tasaarvestab oma kahjunõude hageja vastu hageja poolt käesolevas menetluses T. Konsenilt nõutava summaga. Kostja K. Konseni vastuväidete kohaselt nõustub K. Konsen T. Konseni seisukohtadega osas, mis puudutavad 01.07.2009 sõlmitud võla tasumise kokkuleppe tühisust T. Konseni osas, vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist ja T. Konsenile kahju tekitamist. Kuna T. Konsen on tasaarvestanud hageja nõude T. Konseni vastu oma kahjunõudega, on K. Konsenil käendajana (T. Konsenile liisingulepingust ja selle muutmise lepingust tulenevate kohustuste tagamiseks sõlmisid AS Sampo Pank ja K. Konsen 23.11.2007 käenduslepingu) õigus keelduda hageja nõude rahuldamisest võlaõigusseaduse (VÕS) § 149 lg 3 alusel. Hageja õiguseellane kontrollis enne käenduslepingu sõlmimist K. Konseni krediidivõimekust ebapiisavalt
(K. Konsenil olid kohustused teiste krediidiasutuste ees; K. Konseni sissetulek oli 2007. a 40 000 krooni, igakuiseid kohustusi oli 75 158 krooni ulatuses). Võla tasumise kokkulepe on sõlmitud otsese surveavalduse ja kaudse väljapressimise teel. Nõue 75 000 eurot ei ole korrektne, kuna 30.12.2011 sõlmis K. Konsen võlatunnistuse 61 720,52 eurole.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 10. aprilli 2014 otsusega Danske Bank AS hagi Tiina Konseni vastu 75 000 euro väljamõistmiseks rahuldamata ja rahuldas Danske Bank AS hagi Kristjan Konseni vastu ning mõistis välja Kristjan Konsenilt 1. juulil 2009 Danske Bank AS ja Kristjan Konseni vahel sõlmitud võla tasumise kokkuleppe nr RA-251123TK alusel 75 000 eurot, millest 57 167,66 eurot on põhivõlgnevus ja 17 832,34 eurot intress. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel Kristjan Konseni kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt tuleb T. Konseni vastuväide kohtu tegevusele seoses hageja poolt nõude muutmisega jätta rahuldamata. Pärast seda, kui T. Konsen asus seisukohale, et võlatunnistus ei ole tema suhtes kehtiv, märkis hageja, et kui kohus sellise käsitlusega nõustub, tuleneb hageja nõue T. Konseni vastu 23.11.2005 liisingulepingust. Seega on hageja täiendanud hagi TsMS § 376 lg 4 p 1 järgi alternatiivsete faktiliste asjaoludega, mida kohus peaks hindama juhul, kui leiab, et võlatunnistus ei ole T. Konseni suhtes kehtiv. Hagi faktiliste asjaolude täiendamine, mille tagajärjel on kohtul võimalik hagi rahuldada alternatiivsel õiguslikul alusel, on lubatud TsMS § 370 lg 2 järgi (3-2-1-169-10, p 11; 3-2-1-116-10, p 39). T. Konseni vastutus 01.07.2009 võla tasumise kokkuleppe nr RA-251123TK alusel Kohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et volikiri, mille alusel K. Konsen esindas T. Konsenit 01.07.2009 võla tasumise kokkuleppe sõlmimisel, on nn üldvolitus. Volikirja kohaselt oli K. Konsenil õigus esindada T. Konsenit üksnes liisingulepingu lõpetamisel ja/või muutmisel ning kinnistu käsutamisel. Lepingu ülesütlemisel muutus kogu hagejale liisingulepingu alusel tagasi maksmata summa sissenõutavaks. Selle summa osas eraldi kokkulepete sõlmimiseks volitus võimalusi ei andnud. Volikirja alusel sõlmiti eraldi kokkulepe ülesöeldud lepingust tuleneva võlgnevuse tasumiseks, mitte ei muudetud ega lõpetatud liisingulepingut. Seega on kokkulepe nr RA-251123TK võla tasumise kohta T. Konseni osas TsÜS 129 lg 1 alusel tühine. Õige ei ole hageja väide, et T. Konsen on võla tasumise kokkuleppe heaks kiitnud, tasudes 28.12.2011 Lindorff Eesti AS-le 300 eurot. T. Konsen täitis 300 euro tasumisega K. Konseni kohustuse põhjusel, et K. Konseni arveldusarved olid arestitud. Kohtu seisukohta kinnitab asjaolu, et makse teostamisel on märgitud viitenumbriks 4727933, mis on K. Konseni ja Lindorff Eesti AS-i vahel 29.12.2011 sõlmitud kokkuleppes fikseeritud. Hageja on nõude alusena märkinud aga hagejaga 01.07.2009 sõlmitud kokkuleppe. Ei ole ka mõistlik lugeda T. Konseni poolt võlakohustuse heakskiitmiseks ainsa makse tegemist enam kui kaks aastat peale nimetatud võlakohustuse sõlmimist esindaja poolt. Sama volikirja alusel on T. Konsenit esindatud 01.07.2009 müügilepingu ja hüpoteegi seadmise lepingu sõlmimisel. Leping sisaldas T. Konseni ja hageja täiendavaid kokkuleppeid liisingulepingu lõpetamise ja võlgnevuse tasumise osas. Et selliste kokkulepete sõlmimiseks K. Konsenil T. Konseni esindamise õigus puudus, on ka nimetatud lepingu võla tasumise kokkuleppeid puudutavad sätted (sh p 3.4) T. Konseni suhtes tühised. T. Konseni vastutus 23.11.2005 liisingulepingu alusel Kohus ei nõustunud hageja seisukohaga, mille kohaselt ei saanud hageja vastutustundliku laenamise põhimõtet järgida, sest see põhimõte lepingu sõlmimise ajal ei kehtinud. Riigikohus on selgitanud (3-2-1-136-12), et krediidiasutustele on krediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus sõnaselgelt sätestatud alates 01.01.2007 kehtivas KAS § 83 lg-s 3 ning see on põhimõtteliselt järeldatav ka sama sätte varem kehtinud
redaktsioonist. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Samuti ei nõustunud kohus hageja seisukohaga, mille järgi tuleb vastutustundliku laenamise põhimõtet kohaldada üksnes laenulepingutele. 23.11.2005 sõlmitud lepingul on laenulepingu tunnused ning vastutustundliku laenamise põhimõtet on võimalik analoogia korras kohaldada ka liisingulepingutele. Nii liisingu- kui ka laenulepingust tekivad tarbijale (rahalised) kohustused, mis võivad olla perioodilised ja pikaajalised. Selles osas nimetatud lepingud oma tagajärgedelt ei erine. Kohus möönab, et T. Konseni ja T. Saavo sissetulekud koos võimaldasid graafikujärgseid makseid tasuda, kuid selline lähenemine ei ole kooskõlas seaduse mõtte ja hea usu põhimõttega. Võlausaldajal tekib õigus nõuda kohustuste täitmist käendajalt siis, kui põhivõlgnik on lepingut rikkunud. Seega tulnuks hagejal hinnata eraldi nii põhivõlgniku kui ka käendaja maksevõimet. Täiendava laenu väljastamise argumendiks ei saanud olla see, et seni olid maksed tasutud korrektselt. T. Konseni pangakonto liikumisi analüüsides ilmneb, et perioodil detsember 2007– jaanuar 2009 on kõik maksed teinud T. Konsen, kellele on selleks enne iga maksepäeva eraldi raha kantud. Hagejal tulnuks hinnata, kas T. Konseni igakuised sissetulekud on piisavad laenu teenindamiseks iseseisvalt ja ka pärast täiendava 1 500 000 krooni väljastamist. Tagasimakstav laen koos intressiga ületas T. Konseni igakuist sissetulekut märkimisväärselt. Sellises olukorras ei oleks hageja pidanud sõlmima T. Konseniga 23.11.2005 liisingulepingut, veel vähem selle muutmise kokkulepet, millega T. Konseni igakuised kohustused suurenesid veelgi. Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja T. Konseniga liisingulepingu sõlmimisel järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, arvestatud ei ole hea usu põhimõtte ega heade kommetega. Seega on T. Konseniga sõlmitud liisinguleping TsÜS § 86 lg 1 alusel tühine. Samas isegi kui liisinguleping ei oleks T. Konseni suhtes tühine, oleks hageja nõue T. Konseni vastu liisingulepingu alusel TsÜS § 146 lg-st 1 tulenevalt aegunud. Hageja ütles liisingulepingu üles 16.06.2009. Hagejal tekkis õigus nõuda T. Konsenilt kõigi liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmist alates 17.06.2009. Hagi esitati kohtule 29.05.2013, seega enam kui kolm aastat pärast nõude sissenõutavaks muutumist. Õige ei ole hageja väide, et võla tunnistamisega on aegumine katkenud, kuivõrd võlatunnistus, millele hageja esialgu tugines, on T. Konseni suhtes tühine, samuti ei ole T. Konsen võlatunnistust heaks kiitnud. Nõuete tasaarvestamine Kohus ei nõustunud pooltega selles, et T. Konseni kahju tekkis aastal 2007. Kohtu hinnangul tekkis T. Konsenil kahju aastal 2009, mil Sihi 157 kinnistu võõrandati kolmandatele isikutele. T. Konsenile tekkinud kahju saab põhimõtteliselt olla tasaarvestatav hageja nõudega. T. Konsen sai hagejalt 3 000 000 krooni. Võla tasumise kokkuleppe sõlmimise ajaks oli tagatiseks olnud kinnistu võõrandatud 2 050 000 krooni eest ja võlgnevus hageja ees oli 57 467,66 eurot (899 173,42 krooni). Arvestades, et T. Konsen pidi hageja poolt talle kahju tekitamisest teada saama 2009. a, on T. Konseni kahjunõue TsÜS § 150 lg 1 järgi aegunud ja seetõttu ei saa T. Konseni nõudeid tasaarvestada. K. Konseni vastutus 01.07.2009 võla tasumise kokkuleppe nr RA-251123TK alusel K. Konseni osas puudub vajadus analüüsida vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist, kahju tekkimist vms. K. Konsen on tunnistanud liisingulepingust tulenevat võlgnevust ja allkirjastanud võla tasumise kokkuleppe 01.07.2009. Kokkuleppe näol on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. K. Konsen ei ole tõendanud võla puudumist. K. Konsen on kinnitanud, et tema ja T. Saavo soovil T. Konsen liisingulepingu sõlmiski, lepingu alusel saadud raha (3 000 000 krooni) kasutasid K. Konsen ja T. Saavo äritegevuseks. Võla tasumise kokkuleppega võttis K. Konsen kohustuse täita liisingulepingust tulenev võlgnevus maksegraafiku alusel. Deklaratiivse võlatunnistuse eesmärgiks ongi lihtsustada hilisemat nõude sissenõudmist tõendamiskoormuse ümberpööramisega. K. Konseni väide, et võla tasumise
kokkulepe on sõlmitud otsese surveavalduse ja kaudse väljapressimise teel, on tõendamata. Ka ei ole asjakohased K. Konseni väited võla suuruse osas. K. Konsen on hagejaga kokku leppinud võla suuruse 57 467,66 eurot, intressimäära 9,500% ja viivisemäära 0,15%. Muud võimalikud kokkulepped Lindorff Eesti AS-ga ei puutu vaidluse lahendamisel asjasse. K. Konseni väited vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest jättis kohus tähelepanuta, kuivõrd K. Konsen ei ole liisingulepingu ja selle muutmise kokkuleppe pooleks.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Danske Bank AS esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 10. aprilli 2014 otsuse tühistamist osas, milles maakohus jättis hagi Tiina Konseni vastu rahuldamata ja menetluskulud Kristjan Konseni kanda, ning tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega rahuldada hagi ka Tiina Konseni vastu ning jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) leidis kohus ebaõigesti, et 01.07.2009 sõlmitud võla tasumise kokkulepe nr RA-251123TK ja 01.07.2009 notariaalselt tõestatud kinnistu müügilepingu p 3.4 on T. Konseni suhtes tühised. Seadus ei keela liisingulepingu lisa- või muudatuskokkuleppega reguleerida liisingulepingu ülesütlemise tagajärjel (VÕS § 367) tekkivaid õigussuhteid; 2) leidis kohus TsÜS § 129 lg-t 1 ja VÕS § 78 lg-t 1 ebaõigesti rakendades ning tõendeid ebaõigesti hinnates, et T. Konsen pole 28.12.2011 Lindorff Eesti AS-le 300 euro tasumisega võla tasumise kokkulepet nr RA-251123TK ja 01.07.2009 kinnistu müügilepingu p-i 3.4 heaks kiitnud, vaid on kolmanda isikuna täitnud K. Konseni kohustusi hageja ees. Kohtu seisukoht, et ei ole mõistlik lugeda T. Konseni poolt võlakohustuse heakskiitmiseks ainsa makse tegemist enam kui kaks aastat peale võlakohustuse sõlmimist esindaja poolt, ei põhine kehtival õigusel, kuna TsÜS § 129 lg 1 ja § 113 alusel võib võlgnik mistahes ajal tehingu heaks kiita. T. Konsen on oma korduvate konkludentsete tahteavaldustega pidanud võla tasumise kokkuleppeid mitme aasta jooksul ning isegi esialgses hagi vastuses siduvaks; 3) kohaldas kohus ebaõigesti KAS § 83 lg-t 3. Hageja õiguseellased ei ole 23.11.2005 liisingulepingu ja 27.11.2007 liisingulepingu muudatuskokkuleppe sõlmimisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Põhjendamatu on rakendada vastutustundliku laenamise põhimõtet liisingulepingule. KAS § 83 lg-d 1 ja 3 räägivad vastutustundlikust laenamisest. Liisingulepingut peab võlaõigusseadus kasutuslepinguks (VÕS § 361). Tegemist on olemuslikult teistsuguse õigussuhtega. KAS § 83 lg 3 ei saa piirata liisinguandja põhiseaduslikku õigust käsutada oma vara (liisingueset) sellise hinnaga, nagu ta ise mõistlikuks peab. Kuivõrd T. Konsen on 01.07.2009 võla tasumise kokkuleppes ja 01.07.2009 müügilepingu p-s 3.4 tunnistanud liisingulepingust tulenevat võlgnevust, on T. Konsen loobunud vastuväidetest liisingulepingust tulenevale võlgnevusele. Kohtu seisukohad, mille kohaselt on T. Konsenile vastutustundetult laenu antud, on ka sisuliselt ebaõiged. AS Sampo Liising kontrollis liisinguvõtja ja käendajate maksevõimet ning nende kohustuste olemasolu nii liisinguvõtja ja käendajate avaldatud informatsiooni kui ka avalikult kättesaadava informatsiooni alusel. Kohus jättis arvesse võtmata asjaolu, et nii kostjate väidete kui ka T. Konseni 12.11.2007 taotluse kohaselt sõlmiti liisinguleping selleks, et saada raha investeerimiseks või majandustegevuse korraldamiseks. Majandustegevuses sõlmitavate lepingute puhul on vastutustundliku laenamise põhimõte teistsuguse tähendusega kui tavalise tarbijakrediidi puhul, kuna majandustegevuses tegutsevad isikud on ka ise kohustatud oma riske ja kohustusi hindama (3-1-1-61-09, p 16.2; äriseadustiku § 187 lg 1; TsÜS § 35). Majandustegevuses sõlmitud lepingute puhul saab vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine olla ülierandlik.
Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine on välistatud ka seetõttu, et liisingulepingu ja selle lisakokkuleppe tõestanud notar on kontrollinud kõiki asjaolusid, mis on vajalikud õiguslikult korrektse tehingu sõlmimiseks; 4) kohaldas kohus ebaõigesti TsÜS § 86 lg-t 1 ja VÕS §-i 6, leides, et liisinguleping on vastuolus heade kommete ja hea usu põhimõttega ning seetõttu tühine. Heade kommete vastasus tehingu tühisuse alusena eeldab konkreetsete asjaolude esitamist ja kohtus tuvastamist (3-2-1-50-11, p 13). Sisutud on ka kohtu seisukohad, et liisinguleping on tühine hea usu põhimõtte tõttu. Riigikohus on selgitanud (3-2-1-169-13, p-d 18-19), et krediidiasutuse hea usu põhimõtte vastane käitumine ei anna alust väidetele, et sõlmitud laenuleping on hea usu põhimõtte vastane. Väidetav hea usu põhimõtte rikkumine ei mõjuta lepingu kehtivust; 5) isegi kui liisinguleping oleks tühine, ei saa see kaasa tuua hagi T. Konseni vastu tervikuna rahuldamata jätmist. Kui liisinguleping on tühine, tuleb T. Konsenil maksta liisingulepingu järgseid põhiosamakseid endiselt vastavalt maksegraafikule ja ühtlasi tasuda seadusjärgset intressi (3-2-1-186-13, p 23); 6) ei ole hageja liisingulepingust ja võla tasumise kokkuleppest nr RA-251123TK tulenevad nõuded T. Konseni vastu aegunud. Nii 01.07.2009 võla tasumise kokkuleppe kui ka 01.07.2009 müügilepingu p 3.4 sõlmimisega on T. Konsen tunnistanud võlgnevust hageja ees. Aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega (TsÜS § 158 lg-d 1, 2; 3-2-1-21-06 p 15). 01.07.2009 võla tasumise kokkulepe on kestvusleping, mille hageja ütles 05.03.2013 ülesütlemisavaldusega erakorraliselt üles. Seega muutusid võla tasumise kokkuleppe järgsed summad sissenõutavaks 24.03.2013. Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat (TsÜS § 146 lg 1). Kui kohus peaks leidma, et T. Konsen pole 01.07.2009 kokkuleppe osaline, pole hageja liisingulepingust tulenevad nõuded T. Konseni vastu aegunud, kuna T. Konseni poolt 28.12.2011 liisingulepingust tuleneva võlgnevuse katteks 300 euro tasumisega (s.o nõude tunnustamisega) aegumine katkes; 7) ei ole kohus motiveerinud, milles seisneb T. Konsenile tekitatud rahaline kahju, kui suur see on ja milliste tõenditega on see tõendatud. Kohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 127 lõikeid 1-4.; 8) tuleb menetluskulud TsMS § 165 lg 3 alusel jätta solidaarselt kostjate kanda.
5.Kristjan Konsen esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 10. aprilli 2014 otsuse tühistamist osas, milles rahuldati Danske Bank AS hagi Kristjan Konseni vastu, ja menetluskulude jaotuse osas, ning tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega jätta Danske Bank AS hagi Kristjan Konseni vastu rahuldamata ja kostjate menetluskulud hageja kanda või saata asi tühistatud osas esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi (TsÜS § 84 lg 1). Kuna K. Konsen käendas T. Konseni liisingulepingust tulenevaid kohustusi hageja ees, sellised kohustused T. Konsenil aga lepingu tühisusest tulenevalt puuduvad, ei saa K. Konsenil olla hageja ees käenduslepingust tulenevaid kohustusi. VÕS § 153 lg 1 p 1 sätestab, et käendus lõpeb käendusega tagatud kohustuse lõppemisega. Liisingulepingu tühisuse korral on lõppenud (ei ole algusest peale tekkinudki) kõik T. Konseni kohustused nimetatud lepingust ja seega on lõppenud ka K. Konseni käendus; 2) leidis kohus, et isegi kui liisinguleping ei oleks tühine, oleks hageja nõue T. Konseni vastu liisingulepingu alusel aegunud. TsÜS § 144 sätestab, et koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegub ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud. Käendus on VÕS § 141 p 1 järgi kõrvalkohustus. Ka Riigikohus on märkinud, et nõuded käendaja vastu
hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded põhivõlgniku vastu ja seetõttu aeguvad nõuded põhivõlgniku ja käendaja vastu üldjuhul samal ajal (3-2-1-33-09, p 10; 3-2-1-12-10, p 11); 3) on kohtu järeldus, et T. Konsen ei saa oma kahjunõuet tasaarvestada aegumise tõttu, vastuolus VÕS § 200 lg-ga 2, mille järgi tasaarvestav pool võib oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada ka juhul, kui tasaarvestava poole nõue on aegunud, kui õigus nõuet tasaarvestada tekkis enne nõude aegumist. T. Konseni kahju realiseerus liisingulepingu esemeks olnud kinnistu müügiga 2009. a. Seega tekkis T. Konseni kahjunõue ja õigus oma kahjunõue hageja nõudega tasaarvestada enne kahjunõude aegumist, T. Konsen saab selle tasaarvestada ja kohus pidanuks jätma K. Konseni vastu hagi rahuldamata VÕS § 149 lg-st 3 tulenevalt. Ka Riigikohus on analoogses olukorras käendaja sellist õigust tunnistanud (3-2-1-136-12); 4) kui liisinguleping on tühine, ei saa eksisteerida ka K. Konseni käenduskohustust, kuna deklaratiivne võlatunnistus on sõltuvuses võlatunnistuse aluseks olevast põhikohustusest. K. Konsen ei saanud 01.07.2009 tunnistada olematut võlga (3-2-1-26-06, p 15; 3-2-1-58-06, p 11). Seega 01.07.2009 võla tasumise kokkuleppest K. Konsenile kohustusi ei tulene; 5) jättis kohus ebaõigesti kõik menetluskulud K. Konseni kanda. Tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 ja § 165 lg-st 2 pidanuks kohus jätma T. Konseni menetluskulud hageja kanda.
6.Kristjan Konsen esitas 12.05.2014 ringkonnakohtule ka täiendavad seisukohad, kus rõhutab, et kui 2005. a võis positiivne laenuotsus olla põhjendatud, kuivõrd käendajate abiga sai lepingut täita, siis 2007. a ei võimaldanud T. Konseni ja käendajate maksevõime arvestades nende kohustusi kokkulepitud makseid tasuda.
7.Tiina Konsen leiab, et Kristjan Konseni apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Danske Bank AS apellatsioonkaebusele vaidleb Tiina Konsen vastu ning taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude Danske Bank AS kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) tuvastas kohus õigesti võla tasumise kokkuleppe nr RA-251123TK ja 01.07.2009 notariaalse lepingu võla tasumise kokkuleppeid puudutavate sätete tühisuse T. Konseni osas; 2) ei ole T. Konsen 300 euro tasumisega Lindorff Eesti AS-le kiitnud heaks K. Konseni poolt tema nimel hagejaga sõlmitud võla tasumise kokkulepet. Lindorff Eesti AS ei saa määrata, et makse on tehtud 01.07.2009 võla tasumise kokkuleppe alusel, kui see ei tulene makse selgitusest ega makse tegija tahtest. Kohus leidis õigesti ka seda, et üheainsa makse tegemisega enam kui kaks aastat pärast kokkuleppe sõlmimist esindaja poolt ei ole mõistlik lugeda kokkulepet esindatava poolt heakskiidetuks. Võlasuhetes kehtib muu hulgas mõistlikkuse põhimõte (VÕS § 7). Väide, nagu oleks T. Konsen pidanud võla tasumise kokkulepet endale siduvaks, ei ole õige, samas ei muudaks tühise kokkuleppe siduvaks pidamine ka kokkulepet kehtivaks; 3) on ebaõige hageja käsitlus, mille järgi on kostjad 01.07.2009 võla tasumise kokkuleppes tunnistanud liisingulepingust tulenevat võlgnevust. Kokkulepe on T. Konseni osas tühine. Samuti saab tunnistada üksnes olemasolevat kohustust, kohus on aga tuvastanud liisingulepingu tühisuse; 4) leidis kohus õigesti, et liisingulepingule saab analoogia korras kohaldada vastutustundliku laenamise põhimõtet; 5) on ebaõige hageja väide, et kuivõrd T. Konsen on tarbija, hakkas tema suhtes vastutustundliku laenamise põhimõte kehtima alates 01.07.2011; 6) ei ole KAS § 12 lg 1 mõte krediidiasutuse vabastamine vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustusest pelgalt seeläbi, et krediidiasutus ei kasuta oma ärinimes sõna „pank“.
AS Sampo Liising asutajaks ja ainuaktsionäriks oli AS Sampo Pank ning AS Sampo Liising kustutati registrist seetõttu, et ta ühendati oma emaettevõttega AS Sampo Pank. AS Sampo Liising osutas teenuseid, mis seisnesid krediidi andmises, ning seetõttu kohaldusid AS-le Sampo Liising KAS-s sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõtted; 7) tuvastas kohus õigesti hageja õiguseellaste poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise. Nõuete tagatus ei oma seost vastutustundliku laenamise põhimõttega, vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise mõte on laenusaaja huvide kaitsmine. Notar ei saa ega peagi tuvastama, kas krediidiandja on nõuetekohaselt läbi viinud protseduurid, et tagada krediidi andmise vastavus vastutustundliku laenamise põhimõttele. Seadus ei sätesta tähtaega, millal peab laenusaaja laenuandjale teatama, et tema arvates on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet. VÕS § 200 lg 2 võimaldab antud juhul nõude tasaarvestada tasaarvestava poole nõude aegumisest sõltumata; 8) jõudis kohus õigele järeldusele, et liisinguleping on tühine. Riigikohtu praktikast tulenevalt kohus saab tuvastada ja peab tuvastama tehingu tühisuse heade kommete vastasuse tõttu, isegi kui kumbki pool sellele otsesõnu ei tugine. Kohus lähtus tühisuse tuvastamisel TsÜS § 86 lg-st 1, mille kohaldamise eelduseks ei ole TsÜS § 86 lg-s 2 sätestatud asjaolude hindamine; 9) isegi kui liisinguleping ei oleks tühine, oleks hageja nõue liisingulepingu alusel aegunud. Alternatiivset nõuet ei ole hageja esitanud. Kohus ei saa rahuldada nõuet, mida esitatud ei ole. Põhjendus aegumistähtaja katkemise kohta on alusetu, kuna T. Konsen ei ole hageja nõudeid tunnustanud. 01.07.2009 võla tasumise kokkulepe on T. Konseni suhtes tühine, seega ei saa selle kokkuleppe ülesütlemist siduda aegumistähtaja algusega; 10) andes T. Konsenile laenu, mille kuumakse ületas tunduvalt T. Konseni igakuist sissetulekut, pidi hageja õiguseellane ette nägema, et lepingu sõlmimise tulemusena võib tekkida olukord, kus tuleb realiseerida T. Konsenile kuulunud kinnisasi. Juhul kui ringkonnakohus peaks leidma, et hagejal on nõue T. Konseni vastu, tuleb kohtul hinnata T. Konseni kahjunõude põhjendatust ja tasaarvestusavalduse kehtivust; 11) muutis hageja menetluse käigus hagi. Hageja poolt muudele lepingutele kui 01.07.2009 võla tasumise kokkulepe tuginemine on lubamatu ja tuleks jätta arvestamata.
8.Danske Bank AS vaidleb Kristjan Konseni apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja Kristjan Konseni apellatsioonkaebuse menetlemisega seonduvate menetluskulude Kristjan Konseni kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on liisinguleping kehtiv ja seega ei ole VÕS § 153 lg 1 p 1 alusel saanud lõppeda ka 23.11.2007 K. Konseniga sõlmitud käenduslepingust tulenevad rahalised kohustused; 2) ei ole hageja nõuded aegunud; 3) ei ole hageja T. Konsenile kahju tekitanud, mistõttu pole ka T. Konsen saanud nõudeid tasaarvestada. Hageja nõuded K. Konseni vastu baseeruvad eelkõige 01.07.2009 võla tasumise kokkuleppel, mistõttu VÕS § 149 lg 3 kohaldamiseks puudub alus. Lisaks on VÕS § 149 lg 3 kohase vastuväite esitamise õigus käendajal üksnes kuni ajani, kuni põhivõlgnik võib tema kohustuse aluseks olevast tehingust tuleneva nõude tasaarvestada. T. Konseni väidete järgi on ta maakohtus esitanud tasaarvestuse avalduse, mistõttu puudub K. Konsenil VÕS § 149 lg 3 kohase vastuväite esitamise õigus; 4) ei ole hageja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. K. Konsen tunnistab, et vaikis 23.11.2007 käenduslepingu sõlmimisel hageja ees maha oma tegelikud rahalised kohustused. Sellises olukorras pole alust tugineda väitele, et liisingulepingu muudatuskokkuleppe sõlmimisel rikuti vastutustundliku laenamise põhimõtet ning kahjustati K. Konseni õigusi.
9.Kristjan Konsen vaidleb Danske Bank AS apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude Danske Bank AS kanda jätmist, nõustudes täielikult Tiina Konseni poolt Danske Bank AS apellatsioonkaebusele esitatud vastuväidetega.
10.Tiina Konsen esitas 04.12.2014 ringkonnakohtule täpsustatud kahjunõude, mille kohaselt: 1) on hageja vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud nii 2005. a T. Konseniga liisingulepingut sõlmides, kui ka 2007. a T. Konsenit täiendavalt krediteerides. T. Konsenile vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjel tekkinud kahju seisneb T. Konseni poolt liisingulepingu alusel või sellega seotult tasutud intressides, viivistes, lepingutasudes, võla sissenõudmise tasudes ja notaritasudes. Lisaks on T. Konseni varalise kahjuna käsitatav kahju, mis tekkis talle kuulunud ja liisingulepingu sõlmimisega hagejale võõrandatud kinnistu müügist kolmandale isikule (kinnistu tuli võõrandada müüjale ebasoodsa hinnaga). T. Konseni kahjuna saab käsitada hageja poolt T. Konsenile laenatud summa (sisuliselt liisingueseme müügihind hageja ja T. Konseni vahel) ja 01.07.2009 müügilepingus nimetatud müügihinna vahet (3 000 000 krooni – 2 050 000 krooni ehk 950 000 krooni ehk 60 716,07 eurot). Alates 23.11.2005 on T. Konsen hagejale liisingulepingu alusel tasunud: -intresse 469 393,40 krooni ehk 29 999,71 eurot; -lepingutasusid 15 000 krooni ehk 958,67 eurot; -sissenõudmistasusid 100 krooni ehk 6,39 eurot; 4) notaritasusid 21 341,50 krooni ehk 1363,97 eurot (23.11.2005 notariaalakti (liisinguleping ja kinnistu müük) sõlmimisel 10 909,10 krooni, 27.11.2007 notariaalakti (kokkulepe liisingulepingu muutmiseks) 5581,40 krooni, 01.07.2009 notariaalakti (kinnistu müügileping) puhul pool notaritasust ehk 4851 krooni); 5) lisaks on T. Konsen tasunud 23.11.2005 notariaalakti kohaselt riigilõivu 4000 krooni ehk 255,65 eurot. Seega on T. Konseni kahju tulenevalt tasutud intressidest, lepingutasudest, võla sissenõudmiskuludest, notaritasudest ja riigilõivust kokku 32 584,39 eurot. Kuna lisaks liisingulepingu alusel tasutud intressidele nõuab hageja T. Konsenilt sama lepingu (või sellega seotud kokkulepete) alusel käesolevas menetluses intresside ja viivistena veel 23 512,57 eurot (hageja nõue 75 000 – põhivõlg 51 487,43 eurot), on ka see summa käsitatav T. Konseni kahjuna. Kahjunõue on seega kokku 116 813,03 eurot (kinnistu müügihinna vahe 60 716,07 eurot + tasutud intressid, lepingutasud, võla sissenõudmise kulu, notaritasud ja riigilõiv 32 584,39 eurot + hageja nõutavad intressid ja viivised 23 512,57 eurot; 2) kui kohus peaks leidma, et hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet 2007. a täiendava krediidi andmisel, aga mitte 2005. a, kui liisinguleping sõlmiti, saab T. Konseni kahjuna arvestada alates liisingulepingu muutmisest ja sellega seonduvalt tasutud intresse, lepingutasusid, notaritasusid ja riigilõive. Pärast 27.11.2007 sõlmitud liisingulepingu muutmise kokkulepet tasutud intresside summa on 251 281,70 krooni ehk 16 059,82 eurot. Lepingutasude tasumises väljenduv kahju on sellisel juhul 5000 krooni ehk 319,56 eurot (28.11.2007 lepingutasu seonduvalt liisingulepingu muutmisega). Võla sissenõudmiskulude tasumises väljenduv kahju on 6,39 eurot. Notaritasude tasumises väljenduv kahju on 10 432,40 krooni ehk 666,75 eurot (27.11.2007 notariaalakt (kokkulepe liisingulepingu muutmiseks) 5581,40 krooni, 01.07.2009 notariaalakti (kinnistu müügileping) puhul pool notaritasust ehk 4851 krooni). Riigilõivude tasumises väljenduv kahju on 255,65 eurot. Seega eeldusel, et hageja 2005. a liisingulepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet ei rikkunud,
2007. a aga rikkus, on T. Konseni kahju tulenevalt tasutud intressidest, lepingutasudest, võla sissenõudmiskuludest, notaritasudest ja riigilõivust kokku 17 308,17 eurot. Muus osas (kinnistu müügi hinnavahe ning hageja poolt käesolevas menetluses T. Konsenilt nõutavad intressid ja viivised) on kahju ulatus sama, nagu see on juhul, kui eeldada vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist juba 2005. a. Seega juhul, kui kohus asub seisukohale, et 2005. a hageja vastutustundliku laenamise põhimõtet ei rikkunud, on T. Konseni kahjunõue kokku 101 536,81 eurot (kinnistu müügihinna vahe 60 716,07 eurot + tasutud intressid, lepingutasud, võla sissenõudmise kulu, notaritasud ja riigilõiv 17 308,17 eurot + hageja nõutavad intressid ja viivised 23 512,57 eurot; 3) tasaarvestab T. Konsen oma kahjunõude hageja nõuetega, mis on hageja poolt T. Konseni vastu esitatud hagi esemeks.
11.Danske Bank AS esitas 03.02.2015 ringkonnakohtule arvamuse Tiina Konseni 04.12.2014 seisukohtade osas, mille kohaselt: 1) ei ole tasaarvestuse avaldust TsÜS § 69 lg 1; § 71 ja § 72 alusel võimalik tagantjärele muuta, mistõttu T. Konseni 04.12.2014 menetlusdokumendis väljendatu tuleb jätta tähelepanuta; 2) puuduvad T. Konsenil hageja vastu mistahes kahju hüvitamise nõuded, mida T. Konsen saaks hageja rahaliste nõuetega tasaarvestada. Isegi kui hageja oleks rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei mõjuta see T. Konseniga 23.11.2005 sõlmitud liisingulepingu ja 27.11.2007 liisingulepingu muudatuskokkuleppe kehtivust. Kehtivaid lepinguid ja kokkuleppeid tuleb VÕS § 76 lg 1 alusel täita, mistõttu ei saa T. Konseni kahjuna summas 32 584,39 eurot olla käsitletavad tasutud kõrvalnõuded; 3) ei saa T. Konseni kahjuna käsitleda hagis nõutavaid intresse ja viiviseid 23 512,57 eurot; 4) ei ole T. Konseni varalise kahjuna käsitletav väidetav kinnistu müügihinna vahe summas 60 716.07 eurot. Olukorras, kus hageja on võõrandanud endale omandiõiguse alusel kuuluva kinnistu, millele K. Konsen leidis parimatel võimalikel tingimustel ostja, puudub alus kõneleda hageja poolt kahju tekitamisest. Liisingueseme turuhinna muutumisega seonduvaid riske kannab VÕS § 364 alusel üksnes liisinguvõtja; 5) on T. Konseni väidetavad kahju hüvitamise nõuded välistatud VÕS § 127 lg-te 2 ja 3 alusel, kuna mõistlik isik ei saa teise isiku kontole liisingulepingu ja selle muudatuskokkuleppe alusel 3 000 000 krooni (191 734,90 eurot) ülekandmisel eeldada, et sellest tekib kahju 116 813,03 euro ulatuses; 6) ei ole T. Konsenile väidetavalt tekkinud kahju VÕS § 127 lg 4 alusel põhjuslikus seoses hageja poolt väidetava vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega. T. Konsenile väidetavalt tekkinud kahju on põhjuslikus seoses T. Konseni enda poolt VÕS § 14 lg 2 ja § 102 eiramisega ning hageja ees teadlikult oma maksevõime varjamisega, kui mitte hageja teadlikult eksitusse viimisega ehk KarS § 209 lg 1 alusel kvalifitseeritava kelmuse toimepanemisega. VÕS § 101 lg 3 tõkestab T. Konseni võimalused tugineda hageja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisele ning võimalused nõuda hagejalt kahju hüvitamist; 7) on T. Konseni kahju hüvitamise nõuded põhjendamatud ja oletuslikud põhjusel, et T. Konsen pole kahju hüvitamise nõude esitamisel VÕS § 127 lg 5 alusel arvestanud väidetavast kahjust maha raha kasutamisest saadud tulu, millena on käsitletav liisingulepingu järgne intress, kuna liisinguleping ja selles sisalduv intressikokkulepe on kehtiv lepinguline kokkulepe (3-2-1-169-13, p 18). Alternatiivselt on raha kasutamisest saadud kasuks seadusjärgne intress. T. Konseni väidetav kahju hüvitamise nõue on ebaselge ja oletuslik; 8) ei saanud T. Konseni väidetavat kahju hüvitamise nõuet tasaarvestada selle tekkimise aja seisuga, mistõttu ei saa Riigikohtu kohtupraktika järgi sellist nõuet ka hiljem tasaarvestada.
Isegi kui kohus peaks asuma vastupidisele seisukohale, oleks väidetav kahju hüvitamise nõue 11.10.2013 tasaarvestuse avalduse esitamise ajaks ikkagi aegunud, mis välistab VÕS § 200 lg 2 alates 23.02.2011 kehtiva redaktsiooni järgi selliste nõuete tasaarvestamise; 9) on T. Konseni väidetavad kahju hüvitamise nõuded niivõrd spekulatiivsed, arusaamatud ja otsitud, et selliste nõuete tasaarvestamine ei ole VÕS § 200 lg 4 alusel võimalik; 10) kostjate seisukohad ja tõendid veenavad, et kostjad on seltsinglased, kes vastutavad VÕS § 595 alusel kõikidest hagejaga sõlmitud lepingutest ja kokkulepetest tulenevate rahaliste kohustuste täitmise eest hageja ees solidaarselt. Seltsingu juhil K. Konsenil oli VÕS § 593 alusel igal ajal volitus esindada teist seltsinglast, mistõttu on alusetu väide, et 01.07.2009 võla tasumise kokkuleppe T. Konseni nimel sõlmimiseks puudusid K. Konsenil volitused.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud otsus, millega jäeti rahuldamata Danske Bank AS hagi T. Konseni vastu 75 000 euro väljamõistmiseks ning millega rahuldati Danske Bank AS hagi K. Konseni vastu ja mõisteti K. Konsenilt Danske Bank AS-i kasuks välja 75 000 eurot (sh põhivõlgnevus 57 167,66 eurot ja intress 17 832,34 eurot), tuleb osaliselt tühistada. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab Danske Bank AS-i hagi T. Konseni ja K. Konseni vastu osaliselt ning mõistab T. Konsenilt ja K. Konsenilt solidaarselt Danske Bank AS-i kasuks välja 58 233,65 eurot. Danske Bank AS ja K. Konseni apellatsioonkaebused tuleb osaliselt rahuldada. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuste lahendamisel poolte esitatud asjaoludest (TsMS § 651 lg 1).
13.Hageja (hageja õiguseellane AS Sampo Liising) ja kostja 1 sõlmisid 23.11.2005 kinnistu müügilepingu, liisingulepingu ja asjaõiguslepingu (I kd, t.l 191-201). Lepingu esemeks oli kostjale 1 kuuluv Tallinnas Sihi 157 asuv kinnistu. Lepingu p 2.1 kohaselt müüs kostja 1 kinnistu hagejale 1 500 000 krooni eest ning lepingu p-s 4.1 leppisid pooled kokku, et hageja annab kinnistu kostja 1 kasutusse kuni 25.11.2025. Vastavalt lepingu p-le 4.2 kohustus kostja 1 tasuma hagejale ostuhinna igakuuliste maksetega kuni 25.11.2025, lisaks kohustus kostja 1 tasuma hagejale intressi vastavalt maksegraafikule. Lepingu p-s 7.1 leppisid pooled kokku, et kui kostja 1 on täielikult tasunud ostuhinna ja intressi, on kostjal 1 õigus saada kinnistu omanikuks ja nõuda kinnistu üleandmist. Lepingu p 7.2 järgi toimub kinnistu üleandmiseks kostjale 1 poolte vahel sõlmitud asjaõiguslepingu alusel. Ringkonnakohus leiab, et lepingu tegelikuks eesmärgiks ei olnud mitte kinnistu müük, vaid kostjale 1 laenu andmine ning kinnistu müük tagas hageja nõuet kostja 1 vastu. Sellele viitab ka asjaolu, et pooltevahelise kokkuleppe alusel muudeti 23.11.2005 lepingut ning 27.11.2007 lepingu p 2.1.1 alusel rahastas hageja kostjat 1 täiendavalt 1 500 000 krooni ulatuses. Seetõttu kohalduvad vaidlusalusele lepingule lisaks liisingulepingu sätetele ka laenulepingu sätted.
14.Pooltel ei ole vaidlust selles, et hageja ütles 23.11.2005 lepingu 16.06.2009 seoses maksevõlgnevusega üles (I kd, t.l 172-173). Ülesütlemisavalduses on muu hulgas märgitud, et kostjal 1 lasub lepingu p 8.3.2 järgi kohustus anda kinnistu viivitamatult hagejale üle. Notari poolt 30.06.2009 tõestatud volikirja (I kd, t.l 174-175) alusel volitas kostja 1 kostjat 2 esindama kostjat 1 hageja ees ning kostja 1 nimel ja arvel tegutsedes lõpetama ja/või muutma Tallinnas Sihi 157 asuva kinnistu suhtes sõlmitud liisingulepingut, sh üle andma liisingulepingu kolmandale isikule ning allkirjastama sõlmitud liisingulepingu muutmise lepinguid (sh muutma maksegraafikuid) ja lisasid kõikidel tingimustel vastavalt esindaja äranägemisele ning vastu võtma ja üle andma liisingulepingu eseme.
Maakohus leidis, et nimetatud volituse alusel puudus kostjal 2 õigus sõlmida 01.07.2009 võla tasumise kokkulepet ja maksegraafikut (I kd, t.l 7-13) ning 01.07.2009 kinnistu müügilepingu, hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu p-s 3.4 sisalduvat võla tasumise kokkulepet. Ringkonnakohus maakohtu selle seisukohaga ei nõustu. 23.11.2005 lepingu p 8.3.2 esimese lause kohaselt oli hagejal õigus lepingu ülesütlemise korral nõuda kostjalt 1 lepingu eseme viivitamatut andmist hageja valdusesse selleks, et hageja saaks teostada selle müügi tema poolt valitud kolmandale isikule. Lepingu p-s 8.6 leppisid pooled kokku, et kui lepingu ese tagastatakse hagejale lepingu p 8.3.2 järgi ning hageja müüb lepingu eseme, on hagejal õigus müügist saadud raha arvel rahuldada oma käesolevast lepingust tulenev nõue kostja 1 vastu (tasumata liisingumaksed, intressid, viivised, sissenõudmiskulud ja võimalikud muud kõrvalnõuded) ning saada hüvitust liisingu esemega seotud kulutuste eest. Ülejääva raha annab hageja kostjale 1. Juhul, kui lepingu eseme müügist saadava raha arvel ei ole võimalik katta kõiki eelmises lauses nimetatud nõudeid, siis tasub kostja 1 puudujääva osa. Lepingu p 8.7 kohaselt lepingu lõpetamine ei muuda kuni lõpetamiseni tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust. Lepingu p-des 10.15 ja 10.16 on notar selgitanud pooltele muu hulgas VÕS § 195 sisu. Vastavalt VÕS § 195 lg-le 2 vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest ning lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Nimetatud sättest tuleneb, et ülesütlemine ei muuda lepingut kehtetuks ning kuna kuni ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima, siis on võimalik lepingupooltel sõlmida ka muudatuskokkuleppeid ja maksegraafikuid kuni ülesütlemiseni tekkinud kohustuste täitmiseks. Lepingu p-s 8.3.2 sätestatu on kooskõlas VÕS § 195 lg-s 2 märgituga ning need asjaolud olid kostjale 1 kui lepingupoolele teada. Seega pidi kostja 1 lepingu ülesütlemise korral tasuma hagejale tasumata ostusumma, kui kinnistu müügist saadaolev raha ei kata hageja nõuet. Ringkonnakohus leiab, et 01.07.2009 võla tasumise kokkulepe nr RA-251123TK ja sellele lisatud maksegraafik (I kd, t.l 7-13) ning 01.07.2009 lepingu p-s 3.4 sätestatu (I kd, t.l 182) on lisakokkulepped, millega pooled reguleerisid kuni lepingu ülesütlemiseni tekkinud kohustuste täitmist. Kostja 1 poolt kostjale 2 antud volituste ulatus oli eelnevaga kookõlas ning selliselt mõistis volitust ka kostja 2. Seega oli kostjal 2 30.06.2009 volituse alusel õigus sõlmida võla tasumise kokkulepet ja maksegraafikut ka kostja 1 nimel. Maakohtu seisukoht, et kuna kostjal 2 puudus kostja 1 volitus võla tasumise kokkuleppe sõlmimiseks, siis on 01.07.2009 võla tasumise kokkulepe ja 01.07.2009 lepingu p-s 3.4 sätestatu kostja 1 osas TsÜS § 129 lg 1 järgi tühine, ei ole õige. Seega vastutavad 01.07.2009 võla tasumise kokkulepe järgi hageja ees kostja 1 ja kostja 2 solidaarselt. Hageja apellatsioonkaebus on selles osas põhjendatud.
15.Maakohtu otsusest tulenevalt on hageja rikkunud 23.11.2005 lepingu sõlmimisel ja selle lepingu muutmisel 27.11.2007 KAS § 83 lg-s 3 sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on seetõttu 23.11.2005 leping vastuolus heade kommetega ja hea usu põhimõttega ning TsÜS § 86 lg 1 alusel tühine. Ringkonnakohus maakohtu sellekohase järeldusega ei nõustu. TsÜS § 86 lg 1 kohaselt on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. Riigikohus on korduvalt märkinud (näiteks 13.02.2008 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07), et heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks. Tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal ning tehingu heade
kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemis eesmärgil. Selliseid asjaolusid ei ole kostja 1 ega kostja 2 esile toonud ning seetõttu ei ole maakohtu eelmärgitud seisukoht kooskõlas TsÜS § 86 lg-ga 1. Lahendis nr 3-2-1-140-07 on Riigikohus märkinud ka seda, et asjaosaliste käitumise võimalik vastuolu hea usu põhimõttega lepingu sõlmimisel ei saa olla aluseks lepingu tühisusele. 19.02.2014 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13 on Riigikohus käsitlenud vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist ning seoses sellega leidnud, et lepingu tühisuse aluseks ei saa olla võimalik vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ega hageja hea usu põhimõtte vastane käitumine. Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et 23.11.2005 leping ja selle muudatuskokkulepped ei ole tühised TsÜS § 86 lg 1 alusel. Seetõttu ei ole põhjendatud ka kostja 2 apellatsioonkaebuses esitatud väide, et 23.11.2005 lepingu tühisuse tõttu ei saa kostjal 2 olla hageja ees käenduslepingust tulenevaid kohustusi. Hageja apellatsioonkaebus on ka selles osas põhjendatud.
16.Pooled ei vaidle selle üle, et 01.07.2009 võla tasumise kokkuleppe on käsitletav deklaratiivse võlatunnistusena. Üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või on see lõppenud. Seega on kostjatel kui solidaarvõlgnikel õigus esitada vastuväide, et hageja rikkus 23.11.2005 lepingu ja selle muutmiskokkuleppe sõlmimisel 27.11.2007 vastutustundliku laenamise põhimõtet, millest tulenevalt on kostjatel kahju hüvitamise nõue, mida on võimalik tasaarvestada 01.07.2009 lepingus kokkulepitud hageja nõudega, millise tasumise maksegraafik fikseeriti 01.07.2009 võla tasumise kokkuleppes. Hageja apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht, et deklaratiivse võlatunnistuse puhul puudub võlgnikel mistahes vastuväidete esitamise õigus, on ekslik.
17.Maakohus leidis, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet nii 23.11.2005 lepingu kui selle muutmiskokkuleppe sõlmimisel 27.11.2007. KAS § 83 lg 3 kohaselt krediidiasutus on kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Riigikohus on 19.02.2014 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13 asunud seisukohale, et KAS § 83 lg-s 3 (ja praegusel ajal tarbijakrediidi puhul ka VÕS §-s 4032) sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediidi ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusesse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks. Riigikohus on 27.11.2012 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12 leidnud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel võib krediidisaaja nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist. Kooskõlas kohustuste eesmärgiga tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist. Sellise kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega. Sellist krediiti
käendanud käendaja võib VÕS § 149 lg 3 järgi tasaarvestuse korral selles ulatuses täitmisest keelduda. Ringkonnakohus leidis käesoleva otsuse p-s 13, et 23.11.2005 lepingul (mida muudeti 27.11.2007) on ka laenulepingu tunnused ning seetõttu on antud juhul kohaldatav KAS § 83 lg-s 3 sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõte.
17.1.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et 23.11.2005 lepingu sõlmimisel rikkus hageja vastutustundliku laenamise põhimõtet. AS Sampo Liisingule esitatud taotlusest (II kd, t.l 114) nähtuvalt oli kostja 1 viimase kuue kuu netopalk 7140 krooni ning ta deklareeris muu sissetulekuna üüritulu 4000 krooni kuus. Lepingust nähtuvalt müüs ta nõude tagamiseks hagejale kinnistu väärtusega 1 500 000 krooni. Maksegraafikust (I kd, t.l 124) nähtuvalt oli kostja igakuulise maksekohustuse suuruseks 11 256,99 krooni. Arvestades kostja 1 igakuiseid väljaminekuid keskmiselt 2000-3000 krooni, ei oleks kostja suuteline igakuiseid makseid palga ja üüritulu arvel tasuma. Samas ei ole vaidlust selles, et kuni lepingu muutmiskokkuleppe sõlmimiseni 27.11.2007 on kostja 1 tasunud igakuiselt hagejale korrektselt kõik maksed. Eelnevast järeldub, et kostja 1 on teinud makseid mitte ainult oma jooksvast sissetulekust, vaid osaliselt ka muust eluks otseselt mittevajaliku vara arvelt. Kuna kostja 1 ei sattunud 23.11.2005 lepingust tulenevate kohustuste tõttu nn „laenuorjusesse“, siis puudub alus järeldada, et hageja rikkus 23.11.2005 lepingu sõlmimisel KAS § 83 lg-s 3 sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selles osas on hageja apellatsioonkaebus põhjendatud.
17.2.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et 23.11.2005 lepingu muudatuskokkuleppe sõlmimisel 27.11.2007, mille alusel hageja rahastas kostjat 1 täiendavalt 1 500 000 krooni ulatuses, rikkus hageja KAS § 83 lg-s 3 sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja 1 taotlusest (II kd, t.l 49) nähtuvalt soovis ta seoses laenulepinguga laenata raha juurde 2 000 000 krooni. Kostja 1 töötasu oli sel ajal keskmiselt 8051,80 krooni kuus. Kostja 1 nimetatud taotluse alusel sõlmiti 27.11.2007 23.11.2005 lepingu muudatuskokkuleppe, mille alusel rahastas hageja kostjat 1 täiendavalt 1 500 000 krooni ulatuses (I kd, t.l 128-130). Kostja 1 igakuiseks maksekohustuse suuruseks kujunes alates 2007. detsembrikuust 26 900,04 krooni (vt hageja 28.11.2014 menetlusdokumendi lisa nr 3). Ringkonnakohtu arvates pidi hagejale olema selge, et kostja 1 ei suuda 26 900,04 krooni suurust igakuist maksekohustust täita. Sellest järeldub, et vastutustundliku laenamise põhimõtet järgides ei oleks hageja tohtinud 27.11.2007 kostjat 1 täiendavalt rahastada, vaid oleks kohe pidanud võla suurenemise vältimiseks asuma kinnistut realiseerima. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et KAS § 83 lg 3 kohaldamisel tuleb hinnata laenusaaja krediidivõimekust ning ekslik on hageja apellatsioonkaebuses esitatud väide, et lisaks krediidisaaja krediidivõimekusele tuleb arvestada ka käendaja krediidivõimekust. Seetõttu ei ole tähendust sellel, kui suur oli kostja 2 (käendaja) sissetulek muudatuskokkuleppe sõlmimisel. VÕS § 145 lg 1 kohaselt on käendaja vastutuse eelduseks põhivõlgniku poolt kohustuse rikkumine ning selliselt on käendaja vastutus sätestatud ka kostjaga 2 sõlmitud käenduslepingus (II kd, t.l 18).
18.Ekslik on maakohtu seisukoht, et kostja 1 kahjunõue on aegunud ning seetõttu ei saa kostja 1 oma nõuet hageja nõudega tasaarvestada. VÕS § 200 lg 2 (kuni 23.02.2011 kehtinud redaktsioon) kohaselt tasaarvestav pool võib oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada ka juhul, kui teise poole nõue on aegunud, kui õigus nõuet tasaarvestada tekkis enne nõude aegumist. Õiguskirjanduses (Võlaõigusseadus I Kommenteeritud väljaanne, lk 670) on leitud, et tegelikuks seadusandja mõtteks lg 2 puhul on reguleerida juhtumeid, kui tasaarvestava poole nõue, mis on suunatud teise poole vastu ehk aktiivnõue (mitte teise poole nõue ehk passiivnõue)
on aegunud; sellisel juhul pidanuks seadus lubama tasaarvestust juhul, kui õigus teise poole nõue tasaarvestada tekkis enne nõude aegumist. Kostja 1 kahjunõue tekkis 27.11.2007 seoses 23.11.2005 lepingu muudatuskokkuleppe sõlmimisega ning ta esitas kahjunõude hageja vastu 18.09.2013 (I kd, t.l 76). Kuna kostja 1 õigus hageja nõuet tasaarvestada tekkis enne nõude aegumist, siis ei ole kostja 1 kahjunõue aegunud. Maakohus on kohaldanud ebaõigesti VÕS § 200 lg-t 2 ning selles osas tuleb maakohtu otsus tühistada. Tulenevalt VÕS §-s 198 sätestatust võib tasaarvestuse vastuväite esitada ka kohtumenetluses (nn protsessuaalne vastuväide). Kuna maakohus rikkus asja läbivaatamisel TsMS §-s 392 sätestatud selgitamiskohustust, andis ringkonnakohus menetlusosalistele võimaluse täiendavate tõendite ja seisukohtade esitamiseks. Kostja 1 täpsustas oma kahju hüvitamise nõuet 04.12.2014 menetlusdokumendis ning põhjendamatu on hageja seisukoht, et kostjal 1 puudus VÕS § 198 järgi oma kahjunõuet täpsustada. Ringkonnakohus peab siinjuures vajalikuks rõhutada, et kostja 1 täpsustatud kahjunõue on kohtu poolt kontrollitav hageja 28.11.2014 esitatud täiendavate tõendite alusel. Hageja täiendav seisukoht, et kostja 1 nõude osas tuleb kohaldada VÕS § 200 lg-s 4 sätestatut, on ebaõige. Nimetatud sätte järgi on arvestatavad üksnes sellised hageja vastuväited, mis välistavad täielikult või osaliselt nõude maksmapaneku.
19.04.12.2014 menetlusdokumendis esitas kostja 1 täpsustatud kahju hüvitamise nõude, mida ta soovib hageja nõudega tasaarvestada. Kostja 1 seisukohast tulenevalt on tema kahjuna käsitletavad täiendavad intressid summas 16 059,82 eurot, mida ta on tasunud pärast 27.11.2007 muudatuskokkuleppe sõlmimist (vt hageja 28.11.2014 menetlusdokumendi p-s 1.7 toodud tabelis alates arvest nr 20071211070 kuni arveni nr 20081212067). Ringkonnakohus leiab, et kostja 1 esitatud kahjunõue intresside osas on põhjendatud osaliselt. Juhul, kui 27.11.2007 muudatuskokkulepet ei oleks sõlmitud, oleks kostja 1 pidanud tasuma intressi 23.11.2005 lepingu järgi samal ajavahemikul 6400,27 eurot (100 142,44 krooni, I kd, t.l 124) ning sellest tulenevalt on kahjuna käsitletav 27.11.2007 lepingu järgi ja 23.11.2005 lepingu järgi maksmisele kuuluvate intresside vahe. Sellest tulenevalt on kahju suuruseks täiendavate intresside summa 9659,55 eurot, mida kostja 1 maksis 27.11.2007 muudatuskokkuleppe järgi (16 059,82 – 6400,27 = 9659,55 eurot). Kostja on käsitlenud kahjuna veel 27.11.2007 lepingutasu 319,56 eurot (I kd, t.l 129) ning 27.11.2007 lepingu notaritasu 356,72 eurot (I kd, t.l 130). Ringkonnakohus leiab, et nimetatud tasude puhul kokku summas 676,28 eurot on tegemist kostja 1 kahjuna, kuna hageja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimisel oleks 27.11.2007 leping jäänud sõlmimata ning kostjal 1 ei oleks olnud kohustust nimetatud summasid tasuda. Võla sissenõudmiskulu 6,39 eurot ja 01.07.2009 lepingu sõlmimise pool notaritasu 310,04 eurot ei ole käsitletavad kostja 1 kahjuna, kuna kostja 1 ei ole tõendanud, et nimetatud kulud on põhjuslikus seoses 27.11.2007 muudatuskokkuleppe sõlmimisega. Kostja 1 käsitleb veel kahjuna hageja poolt talle laenatud summa 3 000 000 krooni ja kinnistu müügihinna 2 050 000 krooni vahet 950 000 krooni e 60 716,07 eurot. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud müügihinna vahe ei ole käsitletav kahjuna, mille on põhjustanud hageja 27.11.2007 muudatuskokkuleppe sõlmimisel ja kostja 1 täiendaval rahastamisel 1 500 000 krooni ulatuses. 23.11.2005 lepingu p-s 8.3.2 leppisid hageja ja kostja 1 kokku, et lepingu ülasütlemise korral on hagejal kinnistu müümise õigus. Sama lepingu p-s 6 leppisid hageja ja kostja 1 kokku, et kui kinnistu müügist saadava raha arvelt ei ole võimalik katta kõiki hageja nõudeid, siis tasub kostja 1 puudujääva summa. Seega pidi kostja 1 juba 23.11.2005 lepingu sõlmimise järgselt arvestama
võimalusega, et kinnistu müüakse võlgnevuse katteks kui ka sellega, et kui müügist saadava raha arvelt ei ole võimalik katta kogu võlgnetavat summat, tuleb hüvitada hagejale puuduolev summa. Lisaks nähtub asja materjalidest, et kinnistu müügiga tegeles kostja 2 ning kinnistu realiseeriti 2 050 000 krooni eest. Kinnistu müügihind 2 050 000 tõendab selle turuväärtust müügi ajal ning kostjad ei ole tõendanud ka seda, et kinnistu turuväärtus oleks olnud 2007. a lõpus teistsugune. 28.11.2014 menetlusdokumendis täpsustas hageja oma 01.07.2009 võla tasumise kokkuleppes sisalduvat nõuet. Nõude täpsustusest nähtuvalt on intressideta põhivõlgnevuse summa 51 487,43 eurot, millele lisanduvad intressid 18 122,88 eurot ja viivised 331,02 eurot (28.11.2014 menetlusdokumendi lisad nr 6-8) ning intress 5980,22 eurot, mille võrra hageja vähendas põhinõuet (57 167,66 eurot – 51 487,43 eurot = 5980,22 eurot). Kostja 1 seisukohast nähtuvalt on tema kahjuna käsitletavad intressid ja viivised kokku summas 23 512,57 eurot (hageja nõue 75 000 eurot – põhivõlgnevus 51 487,43 eurot). Seega on kostja 1 vaidlustanud ka intresse summas 5980,22 eurot perioodi eest 25.01.2009 kuni lepingu ülesütlemiseni 11.06.2009 (vt hageja 28.11.2014 menetlusdokumendi p 1.10). Ringkonnakohus leiab, et juhul, kui 27.11.2007 muudatuskokkulepet ei oleks sõlmitud (hageja oleks järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet), oleks kostja 1 pidanud tasuma intressi 23.11.2005 lepingu järgi sama ajavahemiku eest 41 865,86 krooni ehk 2675,72 eurot (I kd, t.l 124). Seetõttu puudub kostjatel kohustus tasuda intresse summas 51 704,30 krooni ehk 3304,51 euro ulatuses (93 570,16 krooni – 41 865,86 krooni = 51 704,30 krooni). Ringkonnakohus leiab, et 01.07.2009 sõlmitud võla tasumise kokkuleppe puhul on tegemist iseseisva lepinguna, mille eesmärgiks oli ajatada võlgnevuse tasumist maksegraafiku alusel. Seejuures oli pooltel muu hulgas õigus kokku leppida ka intressi tasumises ning tegemist ei saa olla kahjuga, mille põhjustas hageja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel 27.11.2007 muudatuskokkuleppe sõlmimisel. Hagiavaldusest nähtuvalt ei nõudnud hageja kostjatelt viivise väljamõistmist ning viivise nõue ei tulenenud ka võla tasumise kokkuleppele lisatud maksegraafikust. Seetõttu on põhjendamatu hageja 28.11.2014 menetlusdokumendis sisalduv viivisenõue kostjate vastu. Hageja viivisenõue tuleb seetõttu jätta rahuldamata. Kokku moodustab kostja 1 kahju 10 335,83 eurot (9659,55 eurot + 676,28 eurot) ning tasaarvestuse korras tuleb hageja võla tasumise kokkuleppest tulenevat põhinõuet nimetatud ulatuses vähendada. Seega tuleb kostjatelt solidaarselt välja mõista põhivõlgnevus võla tasumise kokkuleppe järgi 41 151,60 eurot (51 487,43 eurot – 10 335,83 eurot = 41 151,60 eurot) ning intress perioodi eest 25.01.2009 kuni 11.06.2009 summas 2675,72 eurot. Kuivõrd kostjatelt väljamõistetav põhivõlgnevus võla tasumise kokkuleppe järgi vähenes 41 151,60 euroni, siis tuleb intressi arvestada põhivõlgnevuselt 41 151,60 eurot. Arvestades intressimäära 9,5% ja intressiperioodi 01.07.2009-25.02.2013 moodustab kostjate intressivõlgnevus 14 406,33 eurot, mitte 18 122,88 eurot, nagu hageja on arvutanud 28.11.2014 menetlusdokumendi lisas nr 7. Ülaltoodu alusel tuleb 01.07.2009 võla tasumise kokkuleppest tulenev hageja põhinõue rahuldada 41 151,60 euro ulatuses ja intressinõue 14 406,33 euro ulatuses ning hageja intressinõue perioodi 25.01.2009 kuni 11.06.2009 eest 2675,72 eurot. Kokku tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista 58 233,65 (41 151,60+14 406,33+2675,72) eurot.
19.TsMS § 163 lg 1 kohaselt võib kohus hagi osalise rahuldamise korral jätta menetluskulud täielikult poolte endi kanda. Käesolevas asjas rahuldati hageja nõue osaliselt, samuti rahuldati osaliselt nii kostja 2 kui hageja apellatsioonkaebused.
Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul tuleb poolte õigusabikuludele rakendada TsMS § 163 lg 1 kolmandat alternatiivi ning jätta poolte õigusabikulud maa- ja ringkonnakohtus täielikult poolte endi kanda. Hageja nõudis kostjatelt 75 000 euro väljamõistmist ning tema nõue rahuldati 58 233,65 euro, s.o 77,6% ulatuses. Seetõttu tuleb tasutud riigilõivudest jätte TsMS § 163 lg 1 teise alternatiivi alusel 77,6% solidaarselt T. Konseni ja K. Konseni kanda ning 22,4% Danske Bank AS-i kanda. Alates 01.01.2015 on muutunud menetluskulude kindlaksmääramise kord. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14 (p 22) märkinud, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab kohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv).
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.