Kohtulahend

Kostja vastuväited

Kostja ei tunnistanud hagi. Kostja koostas kindlustushüvitise taotluse rahuldamata jätmise otsuse 28.03.2011 ja saatis selle 29.03.2011 e-postiga kostja esindajale (kostja õele). Hageja nõue on aegunud. Hageja oli kindlustusjuhtumi toimumisel üliraskes alkoholijoobes (3,21 promilli). Üliraskes joobes on inimese refleksid, tasakaal, nägemine jne tugevalt häiritud. Hageja viis ennast ise teadlikult sellisesse seisundisse. Kuna ei ole teada, et hageja vastu oleks toime pandud õigusvastast tegu ja ta oli hotellitoas ja rõdul üksinda, siis sai tema allakukkumise põhjus olla joobeseisundist põhjustatud keha funktsioonihäire. Kindlustusandjale esitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamine ei ole põhjendatud olukorras, kus tervisekahjustus oli tekkinud üliraskes joobes kindlustusvõtja enda ebaadekvaatse ja riske mittehindava tegevuse tõttu (kindlustustingimuste § 18 lg. 1 punktid 3 ja 5). Hageja vigastuse raskusaste õigustaks hüvitist 100% ulatuses lepingus kokkulepitud hüvitise maksimumsummast (19 173,49 eurot). Seda maksimumsummat ületavas osas ei ole hageja põhinõue ühelgi juhul põhjendatud. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus tuvastas, et kostja 28.03.2011 hüvitise maksmisest keeldumise teatise saab kättetoimetatuks lugeda alates 21.05.2012, mil hageja ise on kinnitanud teate kättesaamist. Kostja ei ole tõendanud, et hageja sai teatise kätte 29.03.2011. VÕS § 475 lg. 3 järgi pidanuks hageja esitama kohtule hagi hiljemalt 21.05.2013. Vaatamata sellele ei ole hageja nõue tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 167 lõigetest 1 ja 3 ning TsÜS § 168 lõikest 2 tulenevalt aegunud. Juhul kui hageja nõue kostja vastu oleks põhjendatud, saaks hageja nõuda kostjalt maksimaalselt 19 173,49 eurot ning ülejäänud osas oleks hageja nõue alusetu. Kindlustuslepingust ja selle tingimustest tuleneb, et maksimaalselt oli hagejal võimalik saada hüvitist 19 173,49 eurot. Kohtuistungil nõustus hageja kostja väidetega hüvitise suuruse kohta. VÕS § 552 järgi on kindlustusandjal kohustus tõendada, et kindlustatud isiku tervis kahjustus temast tuleneva asjaolu tõttu. VÕS § 452 lg. 2 p. 2 järgi ei või kindlustusandja tugineda kokkuleppele, mille kohaselt ta vabaneb kindlustusjuhtumi toimumise puhul täitmise kohustusest kindlustusvõtja kohustuse rikkumise tõttu, kui kindlustusvõtja rikub kohustust, mida ta pidi täitma kindlustusandja suhtes eesmärgiga vähendada kindlustusriski või vältida selle suurenemist, ja rikkumisel ei olnud mõju kindlustusjuhtumi toimumisele ega kindlustusandja täitmise kohustusele. Kostja kindlustustingimuste järgi (§ 15 lg. 3 p. 1, § 18 lg. 1) oli hagejal kindlustuslepingu alusel kohustus mitte suurendada kindlustusriski ning olukorras, kus kindlustusjuhtum toimub kindlustatu raske hooletuse või alkohoolsete jookide tarbimise tõttu, on kostjal õigus hüvitise maksmisest keelduda. Kostja on tõendanud õnnetuse toimumise hageja raske hooletuse tõttu. Seetõttu tuleb hagi 19 173,49 euro saamiseks jätta rahuldamata. Õnnetuse põhjustas hageja kõrgelt kukkumine ning hageja oli õnnetuse toimumise ajaks viinud ennast üliraske alkoholijoobe (3,21 promilli) seisundisse. Hageja pidi ette nägema joobeseisundist tulenevaid tagajärgi, kuid ta lootis kergemeelselt, et need jäävad saabumata. Kostja tõenditest nähtub, et üliraske joobe seisund oli ilma mistahes kõrvaliste asjaolude või tingimuste esinemiseta inimese tervisele ohtlik ning sellises seisundis viibiv inimene ei püsi püsti, kukub ka siledal maal ega ole oma käitumiselt adekvaatne, tema teadvus hägustub. Seega ei olnud tegemist olukorraga, kus inimese kukkumiseks (sh rõdult alla kukkumiseks) oli vajalik mingite täiendavate tegurite olemasolu

või teiste inimeste tegevuse olemasolu. Esitatud tõenditest ei ole võimalik järeldada, et õnnetusjuhtumi toimumisega oleks olnud seotud mistahes muid faktoreid peale hageja üliraske joobe seisundi. Kostja on tõendanud, et õnnetusjuhtumi põhjuseks oli hageja seisund ning et üliraskes joobes olek võib 100%-liselt ilma muude kõrvalmõjudeta tuua kaasa isiku kukkumise ning põhjustada tema tervise kahjustuse. Sellises olukorras on kostja keeldumine kindlustushüvitise väljamaksmisest kooskõlas VÕS § 452 lg. 2 punktiga 2 ning eelviidatud kindlustustingimustega. Apellatsioonkaebus Hageja palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega jäeti hagi kindlustushüvitise 19 173,49 euro saamiseks rahuldamata ning uue otsusega mõista kostjalt hageja kasuks välja kindlustushüvitis 19 173,49 eurot, viivis 10.06.2013 seisuga 2146,95 eurot ja viivis VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras põhivõlalt (19 173,49 eurot) alates 11.06.2013 kuni põhikohustuse täitmiseni kostja poolt. Hageja palus määrata kindlaks menetluskulude jaotuse esimese astme menetluses selliselt, et jätta 25% esimese astme kohtus kantud menetluskuludest hageja kanda ja 75% kostja kanda. Apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätta kostja kanda. Maakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 445 lõiget 2 ja lg. 3 p. 2, § 452 lg. 2 p. 2 ja § 552 ning tuvastas ebaõigesti asjas tähtsust omavad asjaolud ja tõendid. Kohus leidis ebaõigesti Riigikohtu lahendi nr. 3-2-1-17-08 põhjal, et kindlustusriski suurendamise mõju kindlustusvõtja poolt tuleb VÕS § 452 lg. 2 p. 2 alusel hinnata ning selle mõju suurust pidi tõendama kindlustusvõtja. Lahendist nähtus selgelt, et riski suurenemise mõju pidi tõendama kindlustusandja, mitte kindlustusvõtja. Seega pööras kohus ebaõigesti ringi tõendamiskoormise. Asjaolud, et hageja leiti üliraskelt vigastatuna, eluohtlike tervisekahjustustega ning joobeseisundis rõdude alt, ei tõenda, et hageja oli alla kukkunud joobeseisundi tõttu ega ei välista muid õnnetuse tekkimise põhjuseid. Politsei teatis, et süüteo tunnuseid ei olnud tuvastatud, ei välistanud õigusvastase ründe toimumist. Ka kainete inimestega juhtub nende enese süüst sõltumata õnnetusi. Hageja allakukkumise täpsed asjaolud ning põhjus on siiani selgelt tuvastamata. SA PER epikriisist nähtuvalt oli patsient kukkunud ~4 korruse kõrguselt alla ebaselgetel põhjustel. Maakohus tuvastas ebaõigesti, et hageja seisund haiglasse toimetamisel vastas üliraske joobe tunnustele. Hageja tervisekahjustustega pidi kaasnema tugev valuaisting, šokk ja õhupuudus, mistõttu ei saanud kogu hageja eneseväljenduse ebaselgust haiglasse toimetamisel põhjendada ainult joobeseisundiga. Kohus uuris Pärnu haigla epikriisi erapoolikult ja selektiivselt. Epikriisi põhjal ei saa teha automaatset järeldust, kuidas 3,2 promilline joove mõjus konkreetselt hagejale. Arusaamatu ja kogutud tõenditest mittenähtuv on kohtu tuvastus, et hageja pidutses õnnetusele eelnenud ajal hotellis broneeritud toas. Hageja võttis uut aastat vastu klubis XXXXX (XXX XX, XXXXX), kust lahkus kaaslaste sõnul hotelli magama. Väär on maakohtu eeldus, et mõistlikult käituv isik, juues end purju, pidi ette nägema, et temaga võiks juhtuda õnnetus, kuid isik lootis kergemeelselt seda vältida. Hagejaga juhtunud õnnetus ei olnud raske ega ka üliraske joobe loomulik või tavapärane tagajärg, mida pidi igal juhul ette nägema. Kohus jättis sisuliselt kohaldamata VÕS § 552, millest tulenev presumptsioon laienes ka väidetavalt riski suurendavate, kindlustusvõtjast tulenevate asjaolude suhtes. VÕS § 552 ei näe ette, et normi ei kohaldata, kui kindlustusvõtja oli kahjujuhtumi toimumise ajal joobes. Kuni ei ole tõendatud, millised asjaolud põhjustasid hageja kukkumise, siis ei saa ka tõsikindlalt väita, et see kukkumine oli tingitud joobest. Asjaolude sobitamine ei täida tõendamiskohustust.

Maakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 452 lg. 2 p. 2 ja VÕS § 445 lõiget 2, vähendades hüvitist 100% võrra joobest tingitud riski suurendamise tõttu, kuid jättis tuvastamata, et kindlustusjuhtumit ei oleks tõenäoliselt toimunud, kui hageja oleks kaine olnud. Kuna kukkumise otsest ja vahetut põhjust ei ole kindlaks tehtud, et saa kohus hinnata alkoholijoobe mõju põhjuse esiletõusmisele. Kohus eiras Riigikohtu lahendites 3-2-1-10-09 ja 3-2-1-17-08 antud juhiseid, et VÕS § 445 lg. 2 ja § 452 lg. 2 p. 2 kohaldamiseks oli kindlustusandja kohustuseks tõendada, kas ja kuivõrd mõjutas kindlustuslepingu rikkumine liiklusõnnetuse toimumist ja et kahjujuhtumi põhjuse pidi tõendama kindlustusandja. Apellatsioonkaebuse rahuldamise korral tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista ka viivis kindlustushüvitise väljamaksmisega viivitatud aja eest. Vastavalt VÕS § 450 lõikele 1 muutus hageja valuraha nõue sissenõutavaks alates taotluse esitamisest 18.02.2011 ja püsiva puude hüvitise nõue muutus sissenõutavaks alles 26.06.2012. Hagi esitamise ajaks 10.06.2013 sissenõutavaks muutunud viivised VÕS § 94 lõikest 1 ja § 113 lõikest 1 tulenevalt moodustavad 2146,95 eurot. Samuti nõudis hageja kostjalt TsMS § 367 alusel viiviseid VÕS § 113 lg. 1 määras hüvitiste maksmisega viivitamise eest alates 11.06.2013 kuni kohustuse täieliku täitmiseni. Vastuväited kaebusele Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Menetluse edasine käik Tallinna Ringkonnakohtu 24.04.2014 otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja hageja apellatsioonkaebus rahuldamata. Riigikohtu 26.11.2014 otsusega ringkonnakohtu otsus tühistati ja saadeti asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada ja hagi osaliselt rahuldada. Kostja ja maakohus on kindlustushüvitise väljamaksmisest keeldumisel ja hagi rahuldamata jätmisel tuginenud kindlustustingimuste §-le 18, mis sätestab juhtumid, mil kindlustusandja vabaneb osaliselt või täielikult kindlustuslepingu täitmise kohustusest. Ringkonnakohtu hinnangul kostja õnnetusjuhtumikindlustuse tingimuste § 18 lg. 1 p. 6, mille kohaselt kindlustusandja vabaneb täielikult või osaliselt kindlustuslepingu täitmise kohustusest, kui kindlustusjuhtum on põhjuslikus seoses kindlustatud isiku poolt alkohoolsete, narkootiliste, toksiliste psühhotroopsete või muude joovastavate ainete tarbimisega, on VÕS § 35 mõttes tüüptingimus, mis on saanud lepingu osaks VÕS § 37 mõttes ja on kooskõlas seadusega ega ole tühine VÕS VÕS §-de 42-44 järgi, sest vastab VÕS §-dest 44, 445 lg. 2 ja 452 lg. 2 p. 2 sisalduvatele normatiivsetele hoiakutele. Tulenevalt VÕS § 445 lg. 2 p. 2 ei anna VÕS § 452 lg. 2 p. 2 kindlustusandjale õigust kokkuleppe kohaselt jätta maksmata kogu kindlustushüvitis juhul, kui kindlustusvõtja rikub kohustust, mida ta pidi täitma kindlustusvõtja vastu eesmärgiga vähendada kindlustusriski või vältida selle suurenemist, ja rikkumine mõjus kindlustusjuhtumi toimumisele ja kindlustusandja täitmise kohustusele.

Praeguses asjas kohaldatud kindlustustingimused ei välista kindlustushüvitise väljamaksmist, ilma et arvestataks, milline on rikkumise mõju kindlustusjuhtumi toimumisele. Nimetatud tingimused sätestavad rikkumise mõju suurust silmas pidades kindlustusandjale võimaluse jätta kindlustushüvitis maksmata kas osaliselt või täielikult. VÕS § 444 sätestab kindlustusvõtjale kohustuse mitte suurendada kindlustusriski. Selle kohustuse rikkumise tagajärjed sätestab VÕS § 445, mille teise lõike järgi vabaneb kindlustusandja VÕS §-is 444 märgitud kindlustusvõtja kohustuse rikkumisel kindlustuslepingu täitmise kohustusest kindlustusvõtjast tuleneva asjaolu tõttu kindlustusriski võimalikkuse suurenemise ulatuses, kui kindlustusjuhtum toimub pärast kindlustusriski suurenemist. VÕS § 552 sätestab õnnetusjuhtumi kindlustuse kohta eelduse, et kindlustatud isiku tervis kahjustus temast mittetuleneva asjaolu tõttu. Nagu Riigikohus lahendis 3-2-1-17-08, p. 12 selgitas, on kindlustusandja kohustuseks tõendada, kas ja kuivõrd mõjutas kindlustuslepingu rikkumine õnnetusjuhtumi toimumist. Antud juhul on õnnetusjuhtumi asjaolud ebaselged. Tõendatud on, et hageja sai terviskahjustuse kõrgelt kukkudes, kusjuures kukkumine toimus XXXXXX XXXXX Hotelli juures, kus hagejal oli broneeritud tuba. Õnnetuse toimumisel ei olnud pealtnägijaid ja hageja ise kaotas õnnetuse tõttu mälu õnnetusele vahetult eelnenud aja kohta. Samuti ei viidud koheselt asjas asjaolude selgitamiseks läbi politseijuurdlust. Samas on tõendatud, et hageja oli õnnetuse toimumise ajal üliraskes alkoholijoobes. Olukorras, kus õnnetusjuhtumi asjaolud ei olnud teada, ei saa õnnetusjuhtumi ainukeseks põhjuseks pidada hageja alkoholijoovet. Kostja täiendavalt esitatud tõendid - fotod XXXXX Hotelli rõdust ja hotelli projektjoonis - ei tõenda ringkonnakohtu arvates samuti õnnetuse tekkemehhanismi ega järelikult seda, et õnnetuse koha olustik oli õnnetusjuhtumi toimumise võimalikkuse mõttes turvaline. Samas on hageja rikkunud jämedalt kindlustuslepingut, sest enda tahtlik alkoholijoobesse, seejuures üliraskesse, viimine suurendab oluliselt kindlustusriski, s.o. õnnetusjuhtumi võimalikkust ka olustikus, mis ei kujuta endast riski tavaseisundis olevale, s.o. kainele inimesele. Ülaltoodust lähtudes leiab ringkonnakohus, et hagi tuleb rahuldada pooles ulatuses maksimaalsest kindlustussummast 19 173,49 eurot, s.o. 9589,75 euro ulatuses. Alates 26.06.2012 muutus hageja nõue selle summa ulatuse sissenõutavaks, seega tuleb rahuldada hageja nõue viivise väljamõistmiseks VÕS §-ist 113 lg. 1 tulenevas määras kuni hagi esitamiseni 10.06.2013, kokku 724,85 euro ulatuses, ja sealt edasi VÕS § 113 lg. 1 sätestatud määras kuni põhinõude 9589,75 euro täitmiseni. Kuivõrd hagi 25564,65 euro väljamõistmiseks rahuldatakse lõppkokkuvõttes 9589,75 euro ulatuses, siis jätab ringkonnakohus TsMS § 163 lg.1 ja 2 järgi poolte menetluskulud kõikides kohtuastmetes poolte endi kanda. Kuna vastustaja ei vaidle vastu ringkonnakohtu istungi protokolli parandamise taotlusele apellandi esindaja poolt istungil öeldu täpsustamiseks, siis rahuldab ringkonnakohus apellandi esindaja taotluse kohtuistungi protokolli parandamiseks.

/allkirjastatud digitaalselt/ Tiit Kollom

Reet Allikvere

Iko Nõmm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.