Kohtulahend

Kostja vastuväited

Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Hageja oli teadlik ja soovis, et kostja investeeriks hagejalt 09.09.2002 saadud 320 000 krooni ja 28.01.2003 saadud 150 000 krooni Liberty Bank Inc. lühiajalistesse võlakirjadesse. Hageja ei soovinud enda peale võtta investeeringuga seotud riske, mistõttu vormistasid pooled hageja investeeringu kostja laenukohustusena. Võlakirjadest ja nende täiendustest nähtub, et pooled käsitlevad hageja poolt antud rahasummat investeeringuna, nimetades summasid investeeringusummadeks ja arvestades neid dollarites. 2004.a. lõpus leppisid pooled kokku, et hageja investeering summas 85 000 dollarit Liberty Bank Inc.-s vormistatakse ümber 6-aastaseks investeeringuks. Kostja andis hageja nimele vormistatud investeerimislepingu nr. 0003284 koos lisadega hagejale üle 11.04.2005. Kostja andis hagejale üle investeeringu (sisuliselt nõudeõiguse) summas 85 000 dollarit ning pooled lõpetasid sellega omavahelise laenusuhte. 06.12.2005 laenulepingu punktist 2 nähtub samuti, et hageja sai kostjalt Liberty Bank Inc investeerimislepingu ning pidas seda oma varaks. 2005.a. detsembris puudusid kostjal kohustused hageja ees. Kuivõrd hagejal oli raha vaja ning kostja nõustus talle laenu andma, vormistatigi laenuleping ning laenusumma 200 000 krooni anti MM poolt hagejale üle. Hageja ei ole mitte kunagi esitanud mingeid vastuväiteid Liberty Bank Inc investeerimislepingu osas kuni 28.05.2013, mil hageja nõudis viivise/trahvina 6400 eurot ning teatas, et pärast selle tasumist loobub ta tema kasuks 24.12.2004.a sõlmitud Liberty Panga investeerimispaketist ning loovutab selle kostjale. Pooltevaheline võlasuhe lõppes võlasuhte lõpetamise kokkuleppega 24.12.2004, kui sõlmiti hageja kasuks investeerimisleping. Hageja ei ole sellest lepingust taganenud ega seda üles öelnud, samuti ei ole ta taganenud pooltevahelisest kokkuleppest kostja võlakohustuse asendamise kohta investeerimislepinguga ega seda üles öelnud kuni 28.05.2013. Investeerimislepingu vormistamist saab tõlgendada ka kui võlasuhte lõppemist kohase täitmisena, hagejal tekkis nõudeõigus tema poolt kostjale antud rahasumma ja kõrgete intresside saamiseks. Intressi arvestamine alates 01.01.2005 on põhjendamatu ning kuni 2005 arvestatud intress sisaldub investeeringusummas. Kostja ei ole tasunud osa võlgnevust läbi oma äriühingute hageja äriühingule Büroomasinad OÜ. Nimetatud tehingud on äriühingute vahelised. Kostja ei ole 09.07.2010 tagastanud hagejale 10 000 krooni 2002-2003 tekkinud võlasuhte alusel, vaid makse on tehtud laenu tagastusena lisakokkuleppe alusel. Hageja maksis kostjale 2010.a. aprillis sularahas 10 000 krooni eesmärgiga investeerida see Uue-Lepiku kinnisvara arendusprojekti. Kuna projekt ei käivitunud, sai kostja tasutud summa tagasi ning 09.07.2010 tagastas kostja 10 000 krooni hagejale. Lisaks on hageja nõue kostja vastu on aegunud. Hageja nõuded pidid muutuma sissenõutavaks 03.10.2003 ja 24.02.2004 ja seega aegusid hageja nõuded juba 03.10.2006 ning 24.02.2007. Nõuete aegumine ei ole katkenud. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus rahuldas hagi ning mõistis välja kostjalt hageja kasuks 63 718,50 eurot. Menetluskulud jäid kostja kanda.

Poolte vahel puudub vaidlus, et võlakirjad on sõlmitud ning kostja on hagejalt võlakirjade alusel raha saanud. Poolte vahel on vaidlus õigussuhte kvalifitseerimises. TsÜS § 67 lg. 1 järgi on tehingus oluline tahteavaldus, § 75 lg. 1 järgi tuleb tahteavaldust tõlgendada vastavalt tegija tahtele. Sama põhimõte tuleneb VÕS § 29 lõikest 1. Pooled leppisid kokku, et hageja annab kostjale üle raha ning kostja kohustub selle raha koos intressiga hagejale tähtpäevaks tagastama. Poolte tahe on võlakirjades selgelt väljendatud. Kostjal on selge kohustus raha hagejale tähtpäevaks tagastada. Seejuures ei ole pooled raha tagastamist seadnud sõltuvusse tingimustest. Samuti ei ole kokku lepitud raha kasutamise otstarvet. Kostja väited võimalikust investeeringu kokkuleppest ei muuda olematuks kostja kohustust raha tagastada. Seetõttu ei oma investeeringuga seotud asjaolud hagi lahendamise aspektist tähendust. Ka kostja ise on oma vastuses märkinud, et hageja ei soovinud kanda investeeringutest tulenevat riski ning ta on hagejale tagastanud just laenu. Kuivõrd hageja andis kostjale raha ning kostja kohustus selle intressiga tähtpäevaks tagastama, on antud suhtel laenulepingu tunnused. VÕS § 396 lg. 1 alusel kvalifitseerub pooltevaheline suhe laenusuhteks. Kuivõrd enne võlatunnistuste sõlmimist puudusid poolte vahel õigussuhted, loodi nende võlatunnistustega uued õigussuhted ning võlatunnistused on käsitatavad kui konstitutiivsed võlatunnistused VÕS § 30 lg. 1 järgi. TsÜS § 146 lg. 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Vastavalt TsÜS § 147 lõikele 1 aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega. Esimese võlakirja järgi saabus tasumise tähtpäev 02.08.2003 ja teise võlakirja järgi 23.02.2004. TsÜS § 158 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Nõude tunnustamine võib seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Hageja arvelduskonto väljavõttest nähtub, et kostja tasus 09.07.2010 10 000 krooni selgitusega „laenu tagastus, lisa kokkuleppe alusel“. Kuivõrd teisi laenusuhteid peale vaidlusaluse laenusuhte tuvastatud ei ole, on viidatud makse käesolevas laenusuhtes tehtud makseks ning nõude aegumine katkes TsÜS § 158 alusel ning algas makse tegemise kuupäevast uuesti. TsÜS § 160 lg. 1 järgi aegumine peatub õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks ning sama paragrahvi lg. 2 p .3 kohaselt on hagi esitamisega võrdsustatud avalduse esitamine maksekäsu kiirmenetluses. Hageja esitas oma nõude maksekäsu kiirmenetluses 28.06.2013. Seega ei ole hageja nõue aegunud. Hageja nõude aegumist ei mõjuta see, et maksekäsu kiirmenetluses esitas hageja väiksema nõude kui hagimenetluses. Tõendatud ei ole kostja väide, et laenusuhe lõpetati võlasuhte lõpetamise kokkuleppega 24.12.2004, selle väite kinnituseks tõendid puuduvad. Lisaks sellele tasus kostja pärast 24.12.2004 võlga näiteks 31.12.2004 ja 09.07.2010. Hageja arvestas esimesest võlatunnistusest tuleneva võla (põhivõlg ja intress) suuruseks 48 367,88 eurot ja teisest võlatunnistusest 5 477,76 eurot. Teise võlatunnistuse osas arvestas hageja kostja makseid. Mõlemast võlatunnistusest arvutas hageja võla suuruseks 53 845,64 eurot, millest kostja on tasunud 21 986,39 eurot. Seega kujunes võla suuruseks 31 859,25 eurot. Viivises leppisid pooled võlakirjades kokku ning hagejal on õigus viivist nõuda VÕS § 101 lg. 1 p. 6 järgi. Kostja viivise arvestusele vastuväiteid ei esitanud. Kohtupraktika on pidanud mõistlikuks viivise suuruseks viivist põhivõla ulatuses.

Apellatsioonkaebus

Kostja palub tühistada maakohtu otsuse ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus on ebaõigesti ja liiga kitsalt tõlgendanud pooltevahelist suhet. VÕS § 29 lg. 1 kohaselt lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest ning kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolt ühine tahe. Sama paragrahvi lg. 5 p. 3 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada muuhulgas lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist. Võlakirjadest ja nende täiendustest nähtub selgesti, et pooled käsitlevad hageja antud rahasummat investeeringuna. Iga uue täienduse puhul on näidatud ”investeeringusumma” ja järgmise kuu intress USA dollarites. Kuivõrd Liberty Bank Inc pidas arvestust dollarites, siis sellest tulenevalt on ka pooled oma võlakirjade täiendustes intressi arvestanud dollarites. Tavalise laenu puhul puudunuks pooltel igasugune vajadus sellisel kujul intressiarvestust pidada. Mõistlikkuse põhimõtte kohaselt pidi hageja huvi tundma ja aru saama, milleks tema poolt antud ja nii kõrget intressi (10% kuus ehk 120 % aastas) kandvat raha kasutatakse. Pooltevahelise laenusuhte lõpetamist kinnitab ka asjaolu, et 06.12.2005 sõlmisid pooled laenulepingu, mille kohaselt kostja andis hagejale laenu summas 200 000 krooni. Mõistlikkuse põhimõttest lähtudes saab järeldada ainult seda, et 06.12.2005 puudusid kostjal kohustused hageja ees. Vastasel korral oleks nimetatud summa makstud laenu tagastamisena. Ka nimetatud laenulepingut ja kviitungit raha üleandmise kohta ei ole kohus pidanud asjakohaseks. Maakohus jättis põhjendamatult need kostja väited ja tõendid pooltevahelise suhte tõlgendamisel arvestamata ning ei analüüsinud kostja väiteid pooltevahelise laenusuhte lõpetamise kohta hagejale investeerimislepingu nr. 0003284 üleandmisega. Kostja ei ole kunagi väitnud, et võlasuhte lõpetamise kokkulepe sõlmiti 24.12.2004. Kostja tõendas, et investeerimisleping anti hagejale üle 11.04.2005, mille kohta vormistati ka dokument „Raspiska”. Investeerimisleping hakkas kehtima 01.01.2005. Asjas puuduvad tõendid, et kostja maksis hagejale teise võlakirja järgi 2100 USD intressi ja 67 000 krooni just 31.12.2004. Võlakirjas on märge, et sellest saadud 31.12.04 seisuga 2100 USD ja 67 000 krooni. Nimetatud tõendist saab teha üksnes järelduse, et pooled fikseerisid kohustuse täitmise ulatuse 31.12.2004 seisuga. Nimetatud märkest ei nähtu, et maksed tehti just 31.12.2004. Samuti ei ole võimalik järeldada, et pooled kohtusid üldse 31.12.2004, kuivõrd märke tegemise kuupäeva ei ole dokumendil märgitud (erinevalt teistest võlakirja täiendustest). 09.09.2002 antud laenu 320 000 krooni tagastamise tähtaeg möödus 02.08.2003, nõue muutus sissenõutavaks 03.08.2003. 28.01.2003 antud laenu 150 000 krooni tagastamise tähtaeg möödus 23.02.2004 ning nõue muutus sissenõutavaks 24.02.2004. TsÜS § 146 lg. 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ning § 147 lg. 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega. Riigikohtu lahendi nr. 3-2-1-146-13 kohaselt laenulepingust tuleneva laenu tagastamise nõude aegumise arvestamisel TsÜS § 147 lg. 3 esimest lauset ei kohaldata, mistõttu esimese võlakirja järgse nõude aegumistähtaeg möödus 02.08.2006 ning teise võlakirja järgse nõude aegumistähtaeg 23.02.2007. Aegumine ei ole katkenud. Riigikohus leidis lahendis nr. 3-2-1-146-13, et katkeda saab aegumistähtaeg, mis ei ole võla tunnistamise ajaks möödunud, seega ei saanud pärast nõude aegumist antud võlatunnistus katkestada aegumistähtaega TsÜS § 158 lg. 1 mõttes.

Hageja esitas 28.06.2013 maksekäsu kiirmenetluses oma nõude 6400 euro ulatuses. Selleks ajaks ei olnud möödunud kolme aastat 09.07.2010 tehtud 10 000 kroonisest maksest, mida hageja ja kohus pidasid nõude tunnustamiseks ja hagi aegumise katkestamise aluseks. Nõude summas 63 718,50 eurot esitas hageja aga alles 01.10.2013, seega enam kui kolm aastat pärast ülalmärgitud makse tegemist. Teadagi on võlausaldaja vaba oma valikutes nõude kujundamisel ning vastuvaidlematult on tõendatud, et hageja ei ole aegumistähtaja jooksul soovinud kostjalt enam kui 6400 eurot. Hageja avaldas 28.05.2013 kirjas, et arvestades Soome ja Eesti ettevõtjate, poliitikute ning ka meievahelisi häid suhteid, ei nõua ta kostjalt kui ettevõtjalt ja poliitikult kogu võlasummat, sh. viivist/trahvi ja tegi ettepaneku tasuda hiljemalt 13.06.2013 viivisena/trahvina 6400 eurot tema arveldusarvele. Ühtlasi märkis hageja, et 6400 euro mittemaksmise korral esitab ta laenulepingutest tuleneva nõude koos viivistega täies ulatuses. Kui kostja hageja põhjendamatule nõudele ei reageerinud, oli hagejal võimalus ja ka aega kaaluda, millisel viisil ja ulatuses ta oma õiguste kaitseks kohtusse pöördub. Hageja tegi teadliku valiku ning esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse, ehkki tal oli võimalus esitada enne aegumistähtaja möödumist ka hagi 63 718,50 euro saamiseks. Riigikohus on lahendis nr. 3-2-1-30-10 selgitanud, et TsÜS § 160 lg. 1 ei ole tõlgendatav selliselt, et võlanõude osaliseks rahuldamiseks hagi esitamisel peatub kohtumenetluse ajaks kogu võlanõude aegumine. Lahendis nr. 3-2-1-52-10 leidis Riigikohus, et TsÜS § 160 lg. 1 mõte on peatada aegumine ainult selle nõude osas, mis on kohtule hagiga esitatud. Kohtumenetlusnormid võimaldavad kohtumenetluse kestel algselt esitatud nõuet mh. suurendada, kuid seejuures tuleb hagejal arvestada riskiga, et algselt esitamata jäänud nõude osa võib olla aegunud. Eeltoodu alusel, kui kohus oleks õiguspäraselt kohaldanud hagi aegumise katkestamist 09.07.2010 kostja poolt tehtud makse tõttu, siis sellest tulenevalt avalduse esitamisega maksekäsu kiirmenetluses 28.06.2013 peatus aegumine üksnes 6400 euro suuruse nõude osas, ülejäänud osas aga haginõue aegus 09.07.2013, seega enam kui kaks kuud enne hagi esitamist (nõude suurendamist). Vastuväited kaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leidis, et kostja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada, maakohtu otsus tühistada ja hageja nõuded jätta aegumise tõttu rahuldamata. Hageja esitas hagi kostja vastu laenu tagastamiseks ja intresside saamiseks kahe võlakirja alusel. 09.09.2002 kuupäevaga võlakirja järgi kinnitas kostja, et on saanud hagejalt „võlgu“ 320 000 kr., ja kohustus selle koos intressidega 10% , s.o. 32 000 kr., tagastama hiljemalt 18.10.2002. Kokkulepitut on korduvalt täiendatud (mõlemapoolsete allkirjadega); viimase, 06.01.2003 kuupäevaga 8. täienduse kohaselt on alates 02.07.2003 investeeringu põhisumma 26 000 USD ja intressisumma, mis kuulub väljamaksmisele hiljemalt 02.08.2003, on 20 060 USD; kui investeering lõppeb 02.09.2003, siis väljamakstav intressisumma on 24 666 USD, ja kui investeering lõppeb 02.10.2003, siis on väljamakstav intressisumma 29 732 USD. Maksekorralduselt nähtub, et 09.09.2002 on hageja kandnud kostja arvele 320 000 kr. (toimiku lk. 44).

28.01.2003 võlakirja kohaselt tunnistas kostja, et ta on saanud kostjalt võlgu kokku 150 000 kr., millise kohustub tagastama hiljemalt 14.08.2003, ja tasuma võlasummalt intressi. Hilisemas 22.08.2003 täienduses on pooled kokku leppinud tagastamise tähtaja pikendamises kuni 23.02.2004. 14.10.2003 täienduses on pooled märkinud, et tasumisele kuulub 150 000 kr. ja 2100 USD. Sellele järgnevas kuupäevata täienduses on pooled allkirjadega kinnitanud, et „sellest saadud 31.12.2004 seisuga 2100 USD ja 67 000 kr“. Kostja on hagimenetluses kinnitanud menetluses võlakirjas märgitud raha, 150 000 kr., saamist. Hageja arvestuste kohaselt oli kostjal kohustus 09.09.2002 võlakirja järgi tasuda 10.03.2003 põhivõlga 20 252,51 eurot pluss intressid, kokku 48 367,88 eurot. 28.01.2003 võlakirja järgi oli kostjal kohustus tasuda põhivõlg 9587,11 eurot koos intressidega 31.detsembriks 2004, millest maha arvestades sellel perioodil tasutud intressid, sai ta selle kuupäeva seisuga võlasummaks 5477,78 eurot (vt. toimiku lk. 48-49). 01.10.2013 esitatud hagis nõudis hageja laenu tagastamist ja intresside maksmise kohustuse täimist mõlema laenulepingu järgi kokku 31 859 eurot, arvestades eelnevalt maha võla kogusummast perioodi eest 22.06.2005 kuni 09.07.2010 väidetavalt kostja poolt võlakirjadest tuleneva võlgnevuse väidetavalt saadud 21 986,39 eurot. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et nimetatud võlakirjade näol on tegemist laenulepingutega, nagu maakohus sisuliselt järeldas, märkides, et kuivõrd hageja andis kostjale raha ja kostja kohustus selle intressiga tähtpäevaks tagastama, on „antud suhtel laenulepingu tunnused“. Siinkohal on aga asjakohatu, eksitav ja ka ebaõige maakohtu seisukoht, et kuivõrd enne võlatunnistuse sõlmimist puuduseid poolte vahel õigussuhted, loodi nende võlatunnistustega uued õigussuhted ning võlatunnistused on käsitatavad kui konstitutiivsed võlatunnistused VÕS § 30 lg. 1 järgi. Poolte õigussuhte kvalifitseerimisel ei ole otsustava tähtsusega poolte kasutatud võladokumendi nimetus („võlaallkiri“), ja kui poolte vahel varemalt puudusid õigussuhted, siis ei saa laenulepingut kuidagi käsitada VÕS § 30 järgse konstitutiivse võlatunnistusena, mille tunnuseks on võlatunnistusega iseseisva kohustuse loomine kõrvuti kohustusega, mida tunnistatakse. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et Büroomasinad OÜ poolt Lastergal OÜ-le makstud arved ei ole seostatavad pooltevahelise võlasuhtega. Hageja väitel tasus kostja selliselt oma laenulepingutest tulenevat võlgnevust, kuid kostja ei ole esitanud tõendeid kokkuleppe olemasolu kohta laenukohustuse sellisel viisil täitmiseks. Kolleegiumi hinnangul muutus esimesest võlakirjast tulenev nõue sissenõutavaks pärast 02.10.2003, mis oli selle võlakirja 8. täienduses märgitud viimane tähtaeg, ja teise võlakirja järgi pärast 23.02.2004. TsÜS § 146 lg. 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat, ja TsÜS § 147 lg. 1 järgi algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga, mille kohaselt hageja nõude aegumine katkes kostja poolt hagejale 09.07.2010 tehtud maksega 10 000 kr. selgitusega „laenu tagastus, lisakokkuleppe alusel“. Maakohus ei arvestanud, et selleks hetkeks olid hageja nõuded juba aegunud, arvestades, et esimese võlakirja nõuded aegusid 03.10.2006 ja teise võlakirja nõuded 24.02.2007. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et katkeda saab aegumistähtaeg, mis ei olnud

võla tunnistamise ajaks möödunud (vt. näiteks lahend nr. 3-2-1-146-13, p. 13). Nõude tunnustamine pärast aegumistähtaja möödumist ei kõrvalda iseenesest toimunud aegumist. Märgitud 09.07.2010 ülekanne ei kujuta endast võlatunnistust ja selle selgitusest, kus viidatakse lisakokkuleppele, ei saa välja lugeda, et ülekanne on tehtud ammu aegunud lepingute täitmiseks, s.o. ülekande tegemist ei saa hinnata võlatunnistusena, millega kostja loobub aegumise vastuväitest varasematest laenulepingutest tulenevate nõuete osas. Õige on apellandi väide, et maakohus on põhjendamatult jätnud tähelepanuta tema väited hageja poolt raha andmiseks investeeringuteks (kuigi ka kostja ei ole esitanud hinnangut selle väite õigusliku tähendust kohta), samuti selle kohta, et hageja nõusolekul toimus täitmise asendamine, kus raha tagastamise asemel pakkus kostja 11.04.2005 hagejale investeerimispaketti summale 85 000 USD, millise vastuvõtmise kohta andis hageja oma allkirja. Täitmise asendamise pakkumine kujutab endast TsÜS § 158 kohast nõude tunnustamist, kuid kui isegi arvestada, et mõlemate lepingute kohaste nõuete suhtes toimus 11.04.2005 aegumise katkemine ja uuesti algamine, siis ka sellest tähtajast arvestades aegusid hageja nõuded 12.04.2008. Kuna hageja nõuded olid nii makskäsu kiirmenetluse kui ka hagiavalduse esitamise ajal aegunud ja kostja nõudis aegumise kohaldamist, siis tuleb hagi TsÜS § 142 lg. 1 järgi jätta rahuldamata. Seega ringkonnakohtul puudub vajadus hinnata, kas hageja oli täitmise asendamisega nõus, samuti osundada sellele, et hagi esitamisega peatub nõude aegumine vaid selles osas, mille kohta on hagi esitatud. Seoses hagi rahuldamata jätmisega ja apellatsioonkaebuse rahuldamisega jätab ringkonnakohus poolte menetluskulud mõlemas kohtuastmes hageja kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Tiit Kollom

Reet Allikvere

Ulvi Loonurm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.