2-13-35424/33 - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

lahend.ee

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue 30.07.2013 esitas TG (hageja) Harju Maakohtule hagi VK (kostja) vastu ühisvara jagamiseks, milles palus jagada pooltele kuuluva ühisvara selliselt, et hageja lahusvaraks jääb OÜ D (registrikood XXXXXXXX) osa nimiväärtusega 2556 eurot (40 000 krooni), kostja lahusvaraks jääb 2/4 suurune mõtteline osa kinnistust asukohaga XXXXXXXXX XX/XX, XXXXXX XXXX, Harjumaa (registriosa nr XXXXXX), Osaühingu E (registrikood XXXXXXXX) osa nimiväärtusega 856,42 eurot, K Osaühingu (registrikood XXXXXXXXX) osa nimiväärtusega 2876 eurot (45 000 krooni) ja T OÜ (registrikood XXXXXXXX) osa nimiväärtusega 2684 eurot ning kostja kohustub tasuma hagejale hüvitist summas 450 000 eurot. Hagiavalduse kohaselt sõlmiti poolte abielu 28.06.1997 Tallinna Perekonnaseisuametis ja lahutati 15.11.2012 jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-12-39638. Pooled ei sõlminud abieluvaralepingut ega valinud abieluvara suhet. Hagiavalduse kohaselt kuulub poolte ühisvara koosseisu 2/4 suurune mõtteline osa kinnistust asukohaga XXXXXXXXX XX/XX, XXXXXX XXXXXX, Osaühingu E osa tegeliku väärtusega 980 530 eurot (bilansiline väärtus + viie aasta tulevikuväärtus), K Osaühingu osa nimiväärtusega 2876 eurot, T OÜ osa nimiväärtusega 2684 eurot ja OÜ D osa nimiväärtusega 2556 eurot. Kinnistu asukohaga XXXXXXXXX XX/XX, XXXXXX turuväärtus september 2012 seisuga on eksperthinnangu kohaselt 64 000 eurot. K Osaühingu, T OÜ ja OÜ D osa nimiväärtust peab hageja võrdseks osa turuhinnaga. Poolte ühisvara väärtuseks on kokku 1 052 646 eurot. Hagejale jääva õiguse väärtuseks on 2556 eurot, millest kostjale kuuluv osa moodustab 1⁄2 ehk 1278 eurot, millises ulatuses on kostjal õigus saada hagejale jääva vara eest hüvitist 1278 eurot. Kostjale jäävate õiguste väärtuseks on kokku 1 050 090 eurot (osade väärtus 986 090 ja kinnistu väärtus 64 000), millest hagejale kuuluv osa moodustab 1⁄2 ehk 525 045 eurot. Seega on kostja kohustus hageja ees 525 045 eurot. Tasaarvestades hageja kohustuse kostja ees kostja kohustusega hageja ees, tuleks kostjal tasuda hagejale hüvitist 523 767 eurot. Kinnistu tagatisel on abielu kestel võetud laenu. Hageja soovis AS-iga Swedbank detsembris 2005 sõlmitud laenulepingust ja selle võimalikest lisadest tulenevate kohustuste jätmist täies ulatuses kostja kanda. Pärast laenujäägi täpse suuruse selgumist on hagejal vajalik oma nõuet täpsustada ning seetõttu palus hageja hagiavaldusega kostjalt välja mõista hüvitise summas 450 000 eurot. Kostja vastuväited Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja leidis, et poolte ühisvara koosseisu kuulub 2/4 mõttelist osa kinnistust asukohaga XXXXXXXXX XX/XX, XXXXXX XXXXXX, Osaühingu E osa nimiväärtusega 856,42 eurot, OÜ D osa nimiväärtusega 2556 eurot, K Osaühingu osa nimiväärtusega 2876 eurot, T OÜ osa

nimiväärtusega 2684 eurot ning 09.12.2005 AS-i Swedbank (endine AS Hansapank) ja kostja vahel sõlmitud laenulepingust nr 05-252925-EV tulenevad kohustused. Kostja oli seisukohal, et hageja nimetatud Osaühingu E väärtus 980 530 eurot on meelevaldne ega ole kooskõlas osa tegeliku turuväärtusega. Hageja on lähtunud üksnes bilansist, jättes tähelepanuta bilansivälised kohustused, mis otseselt mõjutavad ettevõtte väärtust. Osaühing E sõlmis 2012 novembris käenduslepingu tähtajaga kuni 31.12.2014, milles kohustus vastutama OÜ Lõuna KV ja AS SEB Pank vahel sõlmitud krediidilepingust või selle lisadest tulenevate kohustuste täitmise eest summas kuni 1 500 000 eurot. Kui bilansiliste kohustuste maht on 31.12.2012 seisuga 290 868 eurot, siis arvestades ka käenduslepingust tulenevat kohustust, on ettevõtte tegelik kohustuste maht 1 790 868 eurot. Omakapitali suurus on 1 176 956 eurot. Osaühingu E osa väärtuse puhul saab maksimaalselt lähtuda nimiväärtusest. Kostja ei nõustunud ka hageja poolt taotletud Osaühingu E osa jagamise viisiga. Kostja oli seisukohal, et kaasomanike huve võimalikult suures ulatuses arvestav ning kaasomanikke kõige vähem koormav kaasomandi lõpetamise viis on osa jagamine reaalosadeks. Kostjal ei ole võimalik hagejale kompensatsiooni maksta. Kostja oli nõus, et kinnistu XXXXXXXXX XX/XX, XXXXXX turuväärtuse väljaselgitamisel on õige lähtuda eksperthinnangust ning OÜ D, K Osaühingu ja T OÜ osade puhul nende nimiväärtusest. Samuti oli kostja nõus, et kinnistu ja selle tagatisel võetud laenukohustus jääb kostja lahusvaraks ning ainukohustuseks. Pärast abielu lahutamist on laenu tagastanud ning laenujääki vähendanud kostja oma lahusvara arvelt. Kostja hinnangul on õige võtta aluseks laenujääk abielu lahutamise aja seisuga. 15.11.2012 laenulepingu alusel tagastamata laenusumma oli 51 385,56 eurot. Samuti nõustus kostja, et OÜ D osa jääb hageja lahusvaraks ning K Osaühingu ja T OÜ osa kostja lahusvaraks. Hagiavalduses ei arvestanud hageja, et kostja on kasutanud ühisvara huvides olulises ulatuses oma lahusvara, mis tuleb talle ühisvara jagamise käigus ühisvara arvel hüvitada. Kostja kasutas enda ema poolt kostjale kingitud 205 000 kroonist 200 000 krooni ühisvaraks oleva kinnistu asukohaga XXXXXXXXX XX/XX, XXXXXX XXXXXX ostuks ning sissemakse tasumiseks. Kuivõrd kostja kasutas poolte ühisvara huvides oma emalt kinkena saadud vara väärtuses 200 000 krooni, so 12 782,32 eurot, nõudis kostja PKS § 34 lg 2 alusel nimetatud vara väärtuse hüvitamist ühisvara arvel. Kostja leidis, et poolte ühisvara väärtus on maksimaalselt 73 152,42 eurot, mis moodustub kinnistu väärtusest 64 000 eurot, Osaühingu E osa väärtusest 856,42 eurot, OÜ D osa väärtusest 2556 eurot, K Osaühingu osa väärtusest 2876 eurot ja T OÜ osa väärtusest 2684 eurot. Lisaks kuulub poolte ühisvara hulka laenulepingust tulenev kohustus summas 51 385,56 eurot. Kostja vastuhagi 11.11.2013 esitatud vastuhagis (kd II, lk 5-8) ja selle 18.03.2014 esitatud täienduses (kd III, lk 108-110) palus kostja jagada poolte ühisvara selliselt, et jagada Osaühingu E osa nimiväärtusega 856,42 eurot kaheks reaalosaks nimiväärtusega 428,21 eurot, jätta hageja lahusvaraks Osaühingu E osa nimiväärtusega 428,21 eurot, OÜ D osa nimiväärtusega 2556 eurot ja 1⁄4 mõttelist osa kinnistust asukohaga XXXXXXXXX X, XXXXXX. Kostja lahusvaraks palus kostja jätta Osaühingu E osa nimiväärtusega 428,21 eurot, 2/4 mõttelist osa kinnistust asukohaga XXXXXXXXX XX/XX, XXXXXX XXXXXX, K Osaühingu osa nimiväärtusega 2876 eurot, T OÜ osa nimiväärtusega 2684 eurot ja 1⁄4 mõttelist osa kinnistust asukohaga XXXXXXXXX X, XXXXXX. Kostja palus määrata, et 09.12.2005 AS Swedbank ja kostja vahel sõlmitud laenulepingust nr 05-252925-EV ning selle lisadest ja/või muudatustest tulenevad kohustused jäävad poolte omavahelistes suhetes kostja kanda. Samuti palus kostja tasaarvestada kostja lahusvara kasutamise hüvitamise nõue summas 6391,16

eurot hageja enamsaadud ühisvara väärtuse eest tasutava hüvitise nõudega summas 7809,22 eurot ning mõista kostjalt hagejale enamsaadud ühisvara väärtuse eest hüvitis summas 1418,06 eurot. Kostja oli seisukohal, et kaasomanike huve võimalikult suures ulatuses arvestav ning kaasomanikke kõige vähem koormav kaasomandi lõpetamise viis on Osaühingu E osa jagamine reaalosadeks, millisel juhul saavad mõlemad pooled täpselt võrdses ulatuses vara. Osa reaalosadeks jagamine on õiglane ja põhjendatud ka seetõttu, et kostjal ei ole võimalik hagejale mistahes arvestatavas ulatuses kompensatsiooni maksta. Takistusi osa reaalosadeks jagamiseks ei ole ning seda võimaldab nii äriseadustik kui ka Osaühingu E põhikiri. Samuti leidis kostja, et XXXXXXXXX X, XXXXXX XXXXXX asuva kinnistu jagamisel selliselt, et kummalegi poolele jääks ühisvara jagamise tulemusel võrdne osa kinnistust, so 1⁄4 mõttelist osa, saaksid mõlemad abikaasad olema samas positsioonis ning kinnistu jätmine võrdsetes osades mõlemale kaasomanikule on kõige õiglasem ja poolte huve enim arvestav vara jagamise viis. Kostja on kohtule selgitanud, et tema majanduslik olukord ei võimalda hagejale hüvitist maksta. Kinnistu võrdsel jagamisel pooltel nimetatud vara osas hüvitisenõuet ei tekiks. Kostja poolt taotletud viisil jääb kostjale kokku vara väärtuses 18 602,65 eurot ja hagejale kokku väärtuses 2984,21 eurot. Poolte võrdsust arvestades on hagejal seega kostja vastu enamsaadud ühisvara väärtuse eest hüvitise maksmise nõue summas 7809,22 eurot. Kostja kasutas poolte ühisvara huvides oma ema poolt kingitud vara väärtuses 200 000 krooni ehk 12 782,32 eurot ja kostjal on PKS § 34 lg 2 alusel nimetatud vara väärtuse hüvitamise nõue ühisvara arvel. Kostja palus, et pool nõudest, s.o 6391,16 eurot, täidetakse hagejale jääva ühisvara osa arvelt. Kostja teatas, et tasaarvestab oma lahusvara kasutamise hüvitamise nõude summas 6391,16 eurot hageja enamsaadud ühisvara väärtuse eest tasutava hüvitise nõudega summas 7809,22 eurot. Peale nõuete tasaarvestamist peab kostja tasuma hagejale enamsaadud ühisvara väärtuse eest 1418,06 eurot. Hageja vastus vastuhagile Hageja palus jätta vastuhagi rahuldamata ja vastuhagi menetluskulud kostja kanda. Hageja ei nõustunud, et laenulepingust tulenevate kohustuste näol oleks tegemist ühisvaraga, mille eest vastutaks kostja ühisvaraga täies ulatuses. Samuti ei nõustunud hageja kostja väitega, et Osaühingu E osa väärtust mõjutaks bilansiväline kohustus – käendus, mis käendab kolmanda isiku kohustust panga ees. Poolte huve enam arvestav oleks osaluse jätmine kostjale, kes on ettevõtte tegevuses olnud siiani reaalselt tegev. Hageja ei ole ühingu juhtimises kunagi osalenud ega ole tegelikkuses võimeline panustama ettevõttesse samaväärselt teiste osanikega ega andma ettevõttele lisaväärtust osanikuna. Hageja osanikuna jätkamine ei ole mõistlik ka seetõttu, et vähemusosanikuna puudub hagejal võimalus ettevõtte otsuseid mõjutada. Teiste osanike senine käitumine näitab, et teised osanikud ei ole valmis hageja huvidega arvestama ega tema õigusi aktsepteerima. Kostja ema kinkis 2002. aastal 205 000 krooni oma poja perekonnale kodu soetamiseks, mistõttu olid kingi saajaks hageja ja kostja ühiselt. Hageja leidis, et XXXXXXXXX XX X kinnistu jagamisel kaasomandi osadeks ühisvara jagamise tegelikku eesmärki ei saavutata. Hagejal tuleks asuda kaasomandit lõpetama kostja ja tema sugulasest kaasomanikuga, tõenäoliselt kohtu kaudu. XXXXXXXXX XX X kinnistu jätmine hageja lahusvaraks oleks proportsionaalne arvestades, et pooltele kuuluva 1⁄2 mõttelise osa kinnistust XXXXXXXXX XX/XX, XXXXXX XXXXXX on pooled soovinud jätta kostja ainuomandisse. Hageja palus jagada poolte ühisvara selliselt, et hageja lahusvaraks jääb OÜ D osa nimiväärtusega 2556 eurot ning kostja lahusvaraks jääb 2/4 suurune mõtteline osa kinnistust asukohaga

XXXXXXXXX XX/XX, XXXXXX XXXXXX, Osaühingu E osa nimiväärtusega 856,42 eurot, K Osaühingu osa nimiväärtusega 2876 eurot ja T OÜ osa nimiväärtusega 2684 eurot. Hageja palus kohustada kostjat esitama kõik tahteavaldused, mis on vajalikud XXXXXX XXXXXX, XXXXXXXXX X asuva kinnistu teise jakku tehtud omaniku kande „VK – 1⁄2 kaasomandist“ kustutamiseks ja selle asemel 1⁄2 mõttelise osa omanikuna hageja kinnistusraamatusse kandmiseks. Samuti palus hageja kohustada kostjat tasuma hagejale hüvitist summas 155 642 eurot. Maakohtu otsus 16.05.2014 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt ja vastuhagi täies ulatuses. Maakohus jagas Osaühingu E (registrikood XXXXXXXX) osa nimiväärtusega 856,42 eurot kaheks reaalosaks nimiväärtusega 428,21 eurot. Kohus jättis hageja omandisse Osaühingu E osa nimiväärtusega 428,21 eurot, OÜ D (registrikood XXXXXXXX) osa nimiväärtusega 2556 eurot ja 1⁄4 mõttelist osa kinnistust asukohaga XXXXXX XXXX, XXXXXXXXX XX X (registriosa nr XXXXXXXX). Kostja omandisse jättis kohus Osaühingu E osa nimiväärtusega 428,21 eurot, 2/4 mõttelist osa kinnistust asukohaga Harjumaa, XXXXXX XXXX, XXXXXXXXX XX XX/XX (registriosa number XXXXXXXX), K Osaühing (registrikood XXXXXXXXX) osa nimiväärtusega 2876 eurot, T OÜ (registrikood XXXXXXXX) osa nimiväärtusega 2684 eurot ja 1⁄4 mõttelist osa kinnistust asukohaga XXXXXX XXXX, XXXXXXXXX XX X (registriosa nr XXXXXXXX). Kohus määras, et 09.12.2005 AS Swedbank (endine Hansapank) ja kostja vahel sõlmitud laenulepingust nr 05-252925-EV ning selle lisadest ja/või muudatustest tulenevad kohustused jäävad poolte omavahelistes suhetes kostja kanda. Kohus tasaarvestas kostja lahusvara kasutamise hüvitamise nõude summas 6391,16 eurot hageja enamsaadud ühisvara väärtuse eest tasutava hüvitise nõudega summas 7809,22 eurot ja mõistis kostjalt hagejale enamsaadud ühisvara väärtuse eest hüvitise summas 1418,06 eurot. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. Pooltel puudub vaidlus selles, et kostja ainuomandisse jäävad 2/4 mõttelist osa kinnistust asukohaga XXXXXXXXX XX/XX, XXXXXX XXXXXX väärtusega 64 000 eurot, K Osaühing osa nimiväärtusega 2876 eurot ja T OÜ osa nimiväärtusega 2684 eurot. OÜ D osa nimiväärtusega 2556 eurot jääb hageja ainuomandisse. Käesoleval juhul on tuvastatud, et hageja ja kostja abielu sõlmiti 28.06.1997 (kd I, tl 7) ja see lõppes 15.11.2012, kui jõustus Harju Maakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-12-39638 (kd I, lk 810). Abielu lõppemise ajana on PKS § 66 p-s 2 ette nähtud abielu lahutamise korral päev, millal kohtuotsus jõustub. Seega lõppes hageja ja kostja abielu 15.11.2012. Lähtudes TsMS § 438 lg-st 1 ja Riigikohtu lahendites nr 3-2-1-36-11 ja nr 3-2-1-93-12 selgitatust, leidis maakohus, et ühisvara koosseis tuleb PKS § 35 järgi kindlaks teha abielu lõppemise aja seisuga (15.11.2012), lähtudes selle koosseisu kindlaksmääramisel vara omandamise ajal kehtinud seadusest ning kohaldada ühisvara jagamisele kehtivat perekonnaseadust. Kehtiva PKS § 37 järgi jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Seejuures viitas maakohus asjaõigusseaduse (AÕS) §-le 77. Kohus märkis, et selleks, et kohus saaks ühisvara jagada, tuleb kõigepealt välja selgitada ühisvara koosseis. PKS § 25 kohaselt lähevad abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused. Eseme kuulumine ühis- või lahusvara hulka tuleb kindlaks teha vastavalt omandamise ajal kehtinud seadusele. Poolte vahel on vaidlus selles, kas 09.12.2005 AS Swedbank ja kostja vahel sõlmitud laenulepingust nr 05-252925-EV tulenevad kohustused kuuluvad ühisvara hulka, kuidas tuleks jagada Osaühing E osa ning mis on osa väärtus, kuidas tuleks jagada 1⁄2 mõttelist osa

kinnistust asukohaga XXXXXX XXXX XXXXXXXXX XX X ning mis on selle väärtus, samuti kas kostjal on hageja vastu nõue ühisvara huvides kasutatud lahusvara hüvitamiseks summas 12 782,32 eurot (200 000 krooni). Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas laenu tagasimaksmise kohustus kuulub poolte ühisvara hulka. Vaidlust ei ole, et pank ja kostja sõlmisid 09.12.2005 laenulepingu nr 05-252925-EV (kd II, lk 11-16). Laenulepingust nähtuvalt oli laenulimiit 63 953 eurot, laenulimiidi kasutamise sihtotstarve eluaseme renoveerimine ning äritegevus, laenulimiidi kasutusse võtmise tähtaeg kuni 09.01.2006, laenusumma tagasimaksete alguskuupäev 07.01.2006 ja tagastamise kuupäev 07.12.2025. Laenu tagatiseks oli hüpoteek 2/4 suurusele mõttelisele osale kinnistust XXXXXXXXX XX XX/XX, XXXXXX XXXX, Harjumaa. Vaidlust ei ole ka selles, et 15.12.2005 sõlmitud XXXXXX XXXXXX XXXXXXXXX XX XX/XX kinnistu hüpoteegiga koormamise lepingusse oli kaasatud ka TK kui kostja abikaasa ja TK oli lepingu sõlmimisega nõus (kd II, lk 73-78). Kostja poolt kohtule esitatud pangakontode väljavõtetest (kd III, lk 6, 8, 9) nähtub, et laenu summas 1 000 007,48 krooni maksis pank kostja Swedbank AS-i arvele 20.12.2005. 21.12.2005 anti väljamakstud laenu arvelt E Osaühingule laenu summas 634 000 krooni, 30.01.2006 summas 210 000 krooni ja 22.02.2006 summas 1000 krooni. Laen kogusummas 845 000 krooni maksti perioodil 05.05.2006-04.12.2008 osamaksetena tagasi. Kostja kinnitusel kasutasid pooled nii Osaühingule E antud laenust ülejäänud summa 155 007,58 krooni kui ka Osaühing E poolt tagastatud laenusummad 845 000 krooni pere igapäevasteks kuludeks nagu eluasemekulud, söögikulud, sideteenused, riided, lastega seotud kulud, kütus, meelelahutus, reis jms. Samuti tehti igakuiseid laenu tagasimakseid pangale. Hageja kostja väitega, nagu oleks laen kulunud ära laenu teenindamisele ja perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamisele, ei nõustunud. Enda kulud kandis hageja ise ning samuti kandis hageja olulise osa perekonna igapäevaste vajadustega seotud kuludest. Ehtekunstiga tegelemise ja sellealase täiendamisega seotud kulutusi (materjal ja kütusekulu) kandis OÜ D, mitte kostja. Hageja on kandnud raha kostja arvele alates 2006. aastast kokku 5211,50 eurot. Hageja esitas tõenditena hageja pangakonto väljavõtted ja kulude kandmist tõendavad dokumendid (kd II, 83-100). Hageja taotles kostja pangakonto väljavõtet, mille kostja ka esitas (kd II, lk 138-189, kd III, lk 6-99). Kohus leidis, et kostja pangakonto väljavõtetega on tõendatud raha kasutamine pere huvides. Swedbank AS tõendist nähtuvalt 15.11.2012 seisuga oli laenulepingu nr 05-252925-EV alusel tagastamata laenusumma 51 385,56 eurot. Kostja on tasunud peale abielu lahutamist laenumakseid ja soovib jätkata laenumaksete tasumist. Kohus leidis, et AS Swedbank ja kostja vahel sõlmitud laenulepingust nr 05-252925-EV ning selle lisadest ja/või muudatustest tulenevad kohustused jäävad poolte omavahelistes suhetes kostja kanda. Vaidlust ei ole, et Osaühing E on poolte ühisvara. Seega kostja ja Swedbank AS-i vahel sõlmitud laenulepingust nr 05-252925-EV tulenevad kohustused on poolte ühisvaraliseks kohustuseks, mis tuleb PKS § 38 lg 2 alusel täita ühisvara jagamise käigus või jagada abikaasade vahel sarnaselt muu varaga. Seoses poolte vaidlusega selle üle, kuidas jagada Osaühingu E osa ning mis on osa väärtus, viitas kohus TsÜS §-le 65, mille kohaselt eseme väärtuseks loetakse selle harilikku väärtust, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on aga eseme kohalik keskmine müügihind (turuväärtus). Kohus oli seisukohal, et arvestades Osaühingu E bilansiväliseid kohustusi, ei tõenda Osaühingu E majandusaasta aruanne ja Krediidiinfo AS koostatud E OÜ väärtuse hindamine osaühingu osa kohalikku keskmist müügihinda (turuväärtust). Kohus arvestas ka sellega, et kostjal puuduvad vahendid hagejale hüvitise maksmiseks. Kohus oli arvamusel, et Osaühing E osa jagamine kaheks reaalosaks koormab kaasomanike huve kõige vähem ja on õiglane.

Poolte ühisvarasse kuuluva 1⁄2 kinnistu asukohaga XXXXXXXXX XXX X, XXXXXX XXXXXX jagamise osas leidis kohus, et kuna 1⁄2 mõttelist osa XXXXXXXXX XX X kinnistust kuulub kolmandale isikule, tuleks 1⁄2 kinnistu hageja ainuomandisse jätmisel hagejal asuda ikkagi kaasomandit lõpetama. Kuna kostjal puuduvad vahendid hagejale hüvitise maksmiseks, leidis kohus, et kaasomand tuleb lõpetada viisil, mis koormab kaasomanike huve kõige vähem. Kohus oli seisukohal, et 1⁄2 kinnistu asukohaga XXXXXX XXXX, XXXXXXXXX XX X tuleb jätta võrdsetes osades mõlemale poolele. Kohus oli seisukohal, et kostja on kasutanud poolte ühisvara huvides oma ema TK kingitud vara väärtuses 12 782,32 eurot ning tulenevalt PKS § 34 lg-st 2 on kostjal õigus nõuda, et selle väärtus hüvitatakse ühisvara arvel. Kohus tuvastas, et 11.04.2002 müüs TK AA-le korteriomandi asukohaga XXXXXX XXXX XXXXXXX XX XX-X hinnaga 220 000 krooni, millest 205 000 krooni tasus ostja müüjale ülekandega müüja palvel kostja kontole nr XXXXXXXXXXXXX, millega müüja loeb ostuhinnast selle osa tasutuks (kd II, lk 19-24). AA kandis kostja arvelduskontole 205 000 krooni selgitusega „korteri ost“ 09.04.2002 (kd II, lk 25), millest 200 000 krooni tasus kostja 15.04.2002 kinnistu asukohaga XXXXXXXXX XX/XX, XXXXXX XXXXXX ostuks ja sissemaksu tegemiseks (kd II, lk 26-34). Tunnistajana ülekuulatud TK kinnitas, et 205 000 krooni oli kingitus pojale suurema elamise ostmiseks, pojal oli raha vaja. Kostja ei ole TK-le selle kingituse eest midagi vastu andnud. Eeltoodust tulenevalt jääb VK ainuomandisse 2/4 mõttelist osa kinnistust XXXXXX XXXXXX, XXXXXXXXX XX XX/XX väärtusega 64 000 eurot, laenukohustus suuruses 51 385,56 eurot, K Osaühing osa nimiväärtusega 2876 eurot, T OÜ osa nimiväärtusega 2684 eurot, Osaühing E osa nimiväärtusega 428,21 eurot ja 1⁄4 mõttelist osa kinnistust asukohaga XXXXXX XXXX XXXXXXXXX XX X. Hageja ainuomandisse jääb OÜ D osa nimiväärtusega 2556 eurot, Osaühing E osa nimiväärtusega 428,21 eurot ning 1⁄4 mõttelist osa kinnistust asukohaga XXXXXX XXXX, XXXXXXXXX XX X. Poolte võrdsust arvestades on hagejal kostja vastu enamsaadud ühisvara väärtuse eest hüvitise maksmise nõue summas 7809,22 eurot. Menetluskulude jaotuse osas tugines kohus TsMS § 164 lg-le 1 ja märkis, et kuivõrd kohus rahuldab vastuhagi ja põhihagi osaliselt, tuleb menetluskulud jätta asjas poolte endi kanda. Asjaolu, et hageja ei nõustunud kostja pakutud kompromissiga, ei ole aluseks menetluskulude jagamiseks teisiti. Riigikohus on kaasomandi lõpetamise asjades leidnud, et ühe kaasomaniku hagi alusel kaasomandi lõpetamise nõude rahuldamise korral tuleb üldjuhul jätta menetluskulud poolte kanda, sest kaasomandi lõpetamine on mõlema poole huvides (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-70-10). Puuduvad mõistlikud põhjused, miks ühisvara jagamise puhul tuleks menetluskulud jaotada teisiti. Apellatsioonkaebus 13.06.2014 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada Harju Maakohtu 16.05.2014 otsuse osaliselt ning jagada poolte ühisvaraks olev Osaühingu E osalus ning 1⁄2 kinnistust aadressiga XXXXXXXXX XX X selliselt, et kostja lahusvaraks jääb Osaühing E (registrikood XXXXXXXX) osa nimiväärtusega 856,42 eurot ja hageja lahusvaraks jääb Harju maakonnas, XXXXXX XXXXXX, XXXXXXXXX XX X asuv kinnistu (registriosa nr XXXXXXXX). Hageja palub kohustada kostjat esitama kõik tahteavaldused, mis on vajalikud Harju maakonnas, XXXXXX XXXXXX, XXXXXXXXX XX X asuva kinnistu (registriosa nr XXXXXX) teise jakku tehtud omaniku kande „VK (ik XXXXXXXXXX) – 1⁄2 kaasomandist” kustutamiseks ja selle asemel 1⁄2 mõttelise osa omanikuna hageja kinnistusraamatusse kandmiseks. Samuti palub hageja kohustada kostjat tasuma hagejale

hüvitist summas 286 970 eurot. Hageja märgib, et kuna omandist ilma jäämise hüvitise suuruse määramisel tuleb lähtuda omandi väärtusest omandist ilma jäämise ajal, on hageja korrigeerinud kostja poolt Osaühingu E osaluse eest tasumisele kuuluva hüvitise suurust 2013. aasta majandusaasta aruande andmete alusel. Vastav arvestus on lisatud apellatsioonkaebusele. Hageja hinnangul ei ole maakohus vara jagamisel taganud perekonnaseaduse (PKS) § 37 lg-st 3 tulenevat ühisvara jagamise tegelikku eesmärki – ühiste varasuhete lõppemist. Hageja leiab, et XXXXXX XXXXXX, XXXXXXXXX XXX X asuva kinnistu jagamine kaasomandi osadeks nii, nagu seda soovib vastuhagis kostja, tekitaks olukorra, kus ühisvara jagamise tegelikku eesmärki – õigusrahu ja sõltumatus teineteisest – ei saavutata ning sellise eesmärgi saavutamiseks tuleks hagejal asuda pärast käesoleva kohtuvaidluse lõppu kaasomandit lõpetama kostja ja tema sugulasest kaasomanikuga. Kinnistu XXXXXXXXX XXX X jätmine hageja lahusvaraks oleks proportsionaalne, arvestades, et pooltele ühiselt kuuluva 2/4 suuruse mõttelise osa kinnistust XXXXXXXXX XX/XX, XXXXXX XXXX on pooled soovinud jätta kostja ainuomandisse. Pooltele kuuluva 33,5% osaluse Osaühingus E abikaasade vahel võrdsetes osades jagamisel on kohus jätnud arvestamata, et vara jagamisel otsusega määratud viisil ei tagata ühisvara jagamise peamist eesmärki, milleks on jagada ühisvara abikaasade vahel selliselt, et kummalegi abikaasale jääks võimalus enda lahusvara edaspidi kõige otstarbekohasemalt ja sihipärasemalt kasutada. Maakohtu otsuse muutmata jätmise korral on hageja võimalused osast tulenevate õiguste teostamisel tulevikus praktiliselt olematud. Kostja senine koostöö teiste osanikega on olnud ilmselgelt hagejavaenulik, mis väljendub eelkõige kahes asjaolus. Hageja 29.11.2013 menetlusdokumendile lisatud otsusest tsiviilasjas nr 2-12-54793 nähtub, et hageja teadmata on kostja teinud tehingu teise osanikuga selleks, et jätta hageja osalusest üldse ilma. Hagejat kahjustavat koostööd kostja ja teiste Osaühingu E osanikega kinnitab ka asjaolu, et kostja on koos kahe ülejäänud osanikuga asutanud vahetult pärast poolte abielu lahutamist OÜ Lõuna KV, mille kohustusi on Osaühing E käendanud 1,5 miljoni euro ulatuses. Arvestades kostja ja teiste Osaühingu E osanike senist käitumist, on hagejal alust arvata, et osanike tegevuse eesmärgiks on varade ja äritegevuse üleviimine Osaühingust E OÜ-sse Lõuna KV, milline tegevus viiks Osaühingu E tegeliku väärtuse marginaliseerumiseni. Kui hagejale jääks ühisvara jagamise tulemusena maakohtu poolt otsustatud 16,75% suurune osalus, puuduks hagejal sisuline võimalus ettevõtte varatuks muutumist vältida. Arvestades kostja senist koostööd teiste osanikega, on ebausutavad kostja väited, et tal puudub võimalus saavutada teiste osanikega kokkulepe hageja osalusele vastava dividendiosa väljamaksmiseks. Selleks vajalike rahaliste vahendite olemasolu nähtub OÜ E 2013 majandusaasta aruandest, milles toodud bilansi kohaselt oli 31.12.2013 seisuga ettevõtte arvel 669 663 eurot. Hageja palub arvestada ka sellega, et kostja on oma käitumisega kahjustanud oma võimet maksta hagejale ühisvara jagamise tulemusel õiglast hüvitist. Nimelt on kostja vahetult pärast poolte abielu lahutamist kinkinud 20.11.2012 sõlmitud kinkelepinguga enda lahusvaraks oleva kinnistu oma emale. Riigikohus on pidanud õiglaseks ühisvara jagamisel jätta ühise osa ainuomanikuks üks pooltest, pannes talle kohustuse maksta teisele osanikule osast ilma jäämise eest õiglase hüvitise (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-101-08). Õiguskirjanduses väljendatud seisukohtade kohaselt ei saa osaühingu osanik nõuda teistelt osanikelt ega ühingult tema osaluse väljaostmist, erinevalt võimalusest nõuda kaasomandi lõpetamist teistelt kaasomanikelt. Seega oleks hageja suhtes äärmiselt ebaõiglane jagada Osaühingu E osalus reaalosadeks ning selline lahendus ei vastaks ühisvara jagamise eesmärgile. Maakohus on Osaühingu E osaluse jagamisel jätnud kohaldamata äriseadustiku § 148 lg 2, mille kohaselt

peab osa nimiväärtus olema ühe euro täiskordne. Samuti ei nõustu hageja maakohtu selgitusega, et arvestades Osaühingu E bilansiväliseid kohustusi, ei tõenda Osaühingu E majandusaasta aruanne ja Krediidiinfo AS koostatud E OÜ väärtuse hindamine osaühingu osa kohalikku keskmist müügihinda (turuväärtust). Maakohus ei ole põhjendanud, millisel viisil bilansivälised kohustused ettevõtte turuväärtust mõjutavad. Samuti ei ole maakohus võtnud seisukohta hageja 29.11.2013 menetlusdokumendis (p 3.1) selle kohta avaldatu suhtes. Selliselt on maakohus ebaõigesti jaotanud poolte tõendamiskoormise, kuivõrd jättis hageja esitatud tõendid arvesse võtmata ega põhjendanud nendega mittearvestamist, tuginedes kostja paljasõnalistele väidetele Osaühingu E bilansivälistele kohustustele AS SEB Pank ees ja pannes hagejale kohustuse tõendada neid asjaolusid, mida hageja tõendada ei saa. Bilansivälise kohustuse aktuaalsus on käesolevaks ajaks ka ära langenud, kuna Osaühingu E 2013 majandusaasta aruandest nähtuvalt ettevõttel ühtegi bilansivälist kohustust ei ole. Maakohus on ekslikult lugenud kostja ja Swedbank AS-i vahel sõlmitud laenulepingust nr 05252925-EV tulenevad kohustused abikaasade ühisteks kohustusteks, jättes kohaldamata PKS § 210 lg 2 ja kohustuse võtmise ajal kehtinud perekonnaseaduse (PKS 1995) § 20 lg 1, mis välistab hageja vastutuse kostja poolt võetud nende laenukohustuste eest, mis ei ole võetud perekonna huvides. Maakohtu järeldus laenulepingu nr 05-252925-EV sõlmimisest perekonna huvides põhineb ekslikul väitel, et Osaühing E on poolte ühisvara. Tegelikult on poolte ühisvaraks Osaühingu E osa nimiväärtusega 856,42 eurot, mis moodustab 33,5% kogu osakapitalist. Seda, et Osaühingut E ei saa lugeda poolte ühisvaraks ega Osaühingule E kuuluvat vara poolte perekonnale kuuluvaks varaks, näitab ilmekalt asjaolu, et kuigi Osaühing E omab ligemale 2 miljoni euro ulatuses jaotamata kasumit, ei ole vaatamata poolte ühisele soovile võimalik teostada isegi selle osalist väljamakset, mis võiks lahendada käesoleva vaidluse kompromissiga. Kostja poolt 17.02.2014 esitatud pangaväljavõtetest 09.12.200531.12.2008 nähtub, et kostja poolt võetud laenu kogusumma oli 1 000 007 krooni, millest 845 000 krooni kasutati Osaühingule E laenu andmiseks. Sellist laenu võtmise eesmärki on ka kostja ise kohtuistungil selgitanud ning põhjendanud laenulepingus laenu sihtotstarbena elamu renoveerimise nimetamist sellega, et see oli ainus võimalus üldse laenu saada. Seega ei olnud laen vähemalt 845 000 krooni ulatuses võetud perekonna, vaid Osaühingu E huvides. Kostja ei ole tõendanud, et ülejäänud osa laenust oleks kulutatud poolte ühise kodu ehitamiseks või renoveerimiseks. Samuti nähtub kostja kontoväljavõttest, et eelnimetatud kolmeaastasel perioodil kulutati laenu teenindamisele 613 921 krooni. Lisaks nähtub kostja pangaväljavõtetest, et vaadeldaval kolmeaastasel perioodil on kostja sularahas välja võtnud kokku 398 648 krooni. Riigikohtu kodulehel avaldatud ühisvara jagamise kohtulahendite analüüsist nähtuvalt ei ole kohtud lugenud sularahana välja võetud summasid perekonna huvides kasutatuks. Sularahana välja võetud ja laenu teenindamisele kulunud summa kokku on suurem kostja poolt 09.12.2005 sõlmitud laenulepingu alusel saadust. Perekonna huvides võetud kohustuseks ei saa lugeda ka kostja poolt seoses OÜ-ga K tehtud pangaülekandeid kokku summas 34 763 krooni. Hageja leiab, et kostja poolt sõlmitud laenulepingust tulenevaid kohustusi tuleb käsitleda kostja lahusvarana ning laenulepingust tulenevad kohustused jäävad kostja kanda, ilma et tal oleks õigus saada selle eest hüvitist ühisvara arvel. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leiab, et Harju Maakohtu 16.05.2014 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata.

TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus ei ole rikkunud tsiviilasja läbivaatamisel menetlusõiguse norme, nagu märgitakse apellatsioonkaebuses, ning on õigesti kohaldanud materiaalõigust. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 kohaselt apellatsiooni korras esimese astme kohtuotsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebuses kordab hageja maakohtule esitatud seisukohti, millele on maakohus hinnangu andnud. Hageja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud poolte ühisvarast vaid 1⁄2 mõttelise osa XXXXXXXXX X kinnistu ja Osaühingu E ühe osa jagamist. Kokku on Osaühingul E 3 osa, millest üks kuulub abikaasade ühisvara hulka. Maakohus jagas Osaühingu E osa nimiväärtusega 856,42 eurot reaalosadeks ja jättis selle tulemusena nii hageja kui ka kostja omandisse Osaühingu E osa nimiväärtusega 428,21 eurot. Maakohus on põhjendatult leidnud, et kaasomand tuleb lõpetada viisil, mis koormab kaasomanikke kõige vähem. Maakohus leidis, et arvestades Osaühingu E bilansiväliseid kohustusi, ei tõenda Osaühing E majandusaasta aruanne ja Krediidiinfo AS koostatud Osaühingu E väärtuse hindamine osaühingu osa kohalikku keskmist müügihinda (turuväärtust). Maakohus arvestas ka sellega, et kostjal puuduvad vahendid hagejale hüvitise maksmiseks. Maakohus leidis kõiki asjas esitatud tõendeid kogumis hinnates õigesti, et Osaühing E osa jagamine kaheks reaalosaks koormab kaasomanike huve kõige vähem ja on õiglane. Apellatsioonkaebuses toodud paljasõnalised vastuväited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks. Poolte ühisvarasse kuuluva 1⁄2 kinnistu mõttelise osa asukohaga XXXXXXXXX XXX X, XXXXXX XXXXXX jagamise osas leidis maakohus, et kuna 1⁄2 mõttelist osa XXXXXXXXX XX X kinnistust kuulub kolmandale isikule, tuleks 1⁄2 kinnistu hageja ainuomandisse jätmisel hagejal asuda ikkagi kaasomandit lõpetama. Kinnistul asuvad tootmishooned. Kuna kostjal puuduvad vahendid hagejale hüvitise maksmiseks, leidis maakohus põhjendatult, et kaasomand tuleb lõpetada viisil, mis koormab kaasomanike huve kõige vähem. Eeltoodu tõttu oli maakohus seisukohal, et 1⁄2 kinnistust asukohaga XXXXXX XXXX, XXXXXXXXX XX X tuleb jätta võrdsetes osades mõlemale poolele. Kuna maakohus oli ühisvara jagamisel seotud hageja ja kostja poolt pakutud ühisvara jagamise viisiga, siis seetõttu oligi maakohtul võimalus jätta ühisvara kas ühe või teise abikaasa lahusvaraks ja määrata omandi kaotuse eest õiglane hüvitis või jätta vaidlusalune vara kaasomandisse. Maakohtul puudus võimalus kohaldada muud viisi, näiteks müüki enampakkumisel. Põhjendatud ei ole hageja poolt apellatsioonkaebuses toodud väide, mille kohaselt on maakohus ekslikult lugenud kostja ja Swedbank AS-i vahel sõlmitud laenulepingust nr 05252925-EV tulenevad kohustused abikaasade ühisteks kohustusteks, jättes kohaldamata PKS § 210 lg 2 ja kohustuse võtmise ajal kehtinud perekonnaseaduse (PKS 1995) § 20 lg 1, mis välistab hageja vastutuse kostja poolt võetud nende laenukohustuste eest, mis ei ole võetud perekonna huvides. Maakohus on asjakohastele tõenditele viidates piisavalt põhjendanud, miks maakohus leidis, et eelnimetatud laen on võetud perekonna huvides. Ringkonnakohus nõustub nimetatud põhjendustega. Ülaltoodu alusel ei anna ükski apellatsioonkaebuses toodud väide alust kaevatava otsuse tühistamiseks või muutmiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

Menetluskulude jaotus Kuna ringkonnakohus jätab hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning esimese astme kohtu otsuse muutmata, jätab ta apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda (TsMS §-de 164 lg 2 ja 171 lg 1). Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-147-14 p-22 selgitanud menetluskulude kindlaksmääramise korda järgmiselt: „1. jaanuaril 2015 jõustusid TsMS-i muudatused, mis olulisel määral muutsid menetluskulude kindlaksmääramise korda. TsMS § 174 lg 1 esimese lause uue redaktsiooni kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 177 lg 1 uue redaktsiooni kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (p 1) või määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (p 2). Seejuures nähakse TsMS § 176 lg 4 uues redaktsioonis ette menetlusosaliste kohustus esitada igas kohtuastmes, kus asja menetletakse, menetluskulude nimekiri selle kohtuastme menetlusega seotud kulude kohta. /....../ Kolleegiumi arvates tuleb kohtutel eespool nimetatud probleemi ületamiseks tõlgendada kehtivaid menetluskulude kindlaksmääramise sätteid selliselt, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv)“.

Kohtulahend

Lahendi andmed

Lahendi tekst

XXXXXXXXX XX-X, XXXXX XXXXX),

XXXXXXXXX XX XX/XX, XXXXX XXXXX),

RESOLUTSIOON