Kohtulahend

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue HH (hageja) esitas 12.05.2014 Harju Maakohtule hagiavalduse Edisoft Development OÜ (kostja) vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise hüvitise nõudes, taotledes kostjalt töölepingu seaduse (TLS) § 100 lg-s 4 sätestatud 3 kuu keskmise töötasu suurust hüvitist summas 6281 eurot. Hagiavalduse kohaselt ütles hageja 28.01.2014 üles kostjaga 24.09.2012 sõlmitud töölepingu TLS § 91 lg 2 alusel, põhjendades töölepingu ülesütlemise avalduses töölepingu ülesütlemist üksikasjalikult. Kostja esitas samal päeval hagejale vastuavalduse, milles luges töölepingu lõppenuks poolte kokkuleppel. Hageja kostja vastuavaldust ei aktsepteerinud, kuna kostja ei saa lõpetada endale sobival alusel töölepingut, mille hageja juba üles oli öelnud. Lõpparve ülekandmisega viivitas kostja ühe nädala. Hüvitise maksmise küsimusele kostja poolt vastuseid ei tulnud. Viis nädalat pärast töölepingu ülesütlemist pöördus hageja töövaidluskomisjoni taotlusega kostjalt TLS § 100 lg 4 ette nähtud hüvitis välja mõista. Töövaidluskomisjon jättis 14.04.2014 otsusega nr 4-1/511 hageja taotluse hüvitise väljamõistmiseks rahuldamata, lugedes seejuures hageja töölepingu kostjaga lõppenuks hageja erakorralise ülesütlemisega TLS § 91 lg 2 alusel 28.01.2014. Hüvitise taotlus TLS § 100 lg 4 alusel jäeti rahuldamata põhjusel, et kostja ei tunnistanud töövaidluskomisjoni istungil töölepingu ülesütlemise avalduse aluseid ega ka hüvitise nõuet. Töövaidluskomisjon jõudis hagejapoolse töölepingu ülesütlemise asjaolusid analüüsides järeldusele, et ülesütlemise alusel makstava hüvitise saamise eeldustena ülesütlemise aluseks olnud asjaolud on kas tõendamata või pole tegemist kostjapoolsete kohustuste olulise rikkumisega. Seadus ei näe ette, et töötaja peaks tööandjaga TLS § 91 lg 2 alusel töölepingut üles öeldes töölepingu ülesütlemise avaldusele lisaks esitama ka tõendeid oma põhjenduste tõestamiseks. Tõendeid esitatakse ikka alles töövaidluskomisjonis ülesütlemise avalduse põhjendustes esitatud väidete tõestamiseks, kui selline vaidlus töövaidlusorganis peaks aset leidma. TLS § 91 lg 2 alusel töölepingut üles öeldes järgis hageja seaduse nõudeid, sealhulgas ka ülesütlemise põhjendamise nõuet. Seejuures ei kasutanud kostja TLS 105 lg 1 sätestatud võimalust töövaidlusorgani poole pöördumiseks ning TLS § 105 lg 2 olukord oli saavutatud, mis muutis TLS § 91 lg 1 alusel hageja töölepingu ülesütlemise kehtivaks. Töövaidluskomisjon oleks pidanud vaid kinnitama töölepingu TLS § 91 lg 2 alusel lõppemise fakti ning hageja kasuks välja nõudma TLS § 100 lg 4 esimeses lauses ette nähtud hüvitise, laskumata istungil asja sisulise poole analüüsi. Eeltoodust tulenevalt ei näinud hageja töövaidluskomisjoni istungile minnes ette tõendite kaasa võtmise vajadust. Arusaamatuks jääb, miks töövaidluskomisjon aktsepteeris komisjoni istungil kostja paljasõnalisi tõendamata vastuväiteid. Kui tegemist on TLS § 91 lg 2 alusel kehtiva hageja töölepingu üles ütlemise olukorraga, tekib kostjal TLS § 100 lg 4 järgi ka hüvitise väljamaksmise kohustus.

Töövaidluskomisjoni otsusest on võimalik välja lugeda ka seda, et hageja ja kostja vahel on vaidlus töölepingu lõpetamise aluse üle. See on vale, sest selle üle vaidlust ei olnud. Lisaks on TLS § 105 lg 2 olukorra saabudes selles vaidluse tekkimine ka võimatu. Vaidluse aluseks saaks olla vaid kostja poolt õigeaegselt esitatud töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks tehtav toiming. TLS § 105 lg 1 mittejärgimise mõju on selles sätestatud tähtaja möödumise tõttu kostja jaoks eelmainitud vaidlustamise õigust lõpetav (saabus TLS § 105 lg 2 olukord) ning seega jäi ka ülesütlemise alus kehtima. Antud hetkest alates ei oma isegi tähtsust enam, kas kostjal oleks õigeaegselt töölepingu lõppemise alust vaidlustades õnnestunud töölepingu lõppemise alus tühiseks tunnistada. Sarnaste asjaoludega Harju Maakohtu otsuses nr 2-12-55097 tegi kohus lõppotsuse hageja kasuks. Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-170-11 kolleegium kinnitas ringkonnakohtu seisukohta, et TLS § 91 lg 2 ja TLS § 105 lg 2 koosmõjul tuleb TLS § 100 lg 4 ette nähtud hüvitis hageja kasuks kostjalt välja nõuda isegi siis, kui õigeaegselt vaidlustades oleks olnud võimalik tuvastada ülesütlemise tühisus. Mõlemas kohtuotsuses on väljendatud seisukohta, et sellisel juhul ei ole vaja analüüsida ülesütlemise asjaolusid või ei tohiks anda vastaspoolele võimalustki vastu vaidlemiseks, kuna see võimalus on minetatud. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Asjas on sedastatud järgmised juriidilised faktid: hageja lõpetas lepingu TLS § 91 lg 2 alusel; kostja hageja töölepingu ülesütlemise avaldust ei vaidlustanud, kuid kirjutas hagejale vastu, et ei pea tema avaldust õigeks (sest kostja ei ole töölepingut rikkunud); töövaidluskomisjon luges töölepingu lõpetatuks TLS 91 lg 2 alusel, hüvitise jättis töövaidluskomisjon välja mõistmata põhjendusel, et kostja ei ole töölepingut rikkunud. Pooltel on vaidlus TLS § 100 lg 4 tõlgendamise üle. TLS § 100 lg 4 sätestab tööandja poolt töötajale hüvitise maksmise kohustuse juhul, kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud. Hageja tõlgendab osundatud õigusnormi formaalselt, leides, et tööandjapoolse hüvitise maksmise kohustuse tekkimiseks piisab sellest, kui töötaja esitab töölepingu ülesütlemise avalduse, mille formaalseks normatiivseks aluseks on tööandjapoolne töölepingu oluline rikkumine. Kostja mõistab eelnimetatud sätet sisuliselt, st nii, et tööandjapoolne töölepingu oluline rikkumine peab menetluse käigus olema tuvastatud. Hageja ei ole mitte ainult jätnud kostja poolt töölepingu olulise rikkumise tõendamata, vaid ta ei ole ka nimetanud ühtegi konkreetset väidetava rikkumise fakti ei töövaidluskomisjonis ega ka hagiavalduses. TLS § 100 lg 4 tõlgendamine sisuliselt on põhjendatud ja õiglane. Selline tõlgendamine omab ka praktilist tähendust, piirates töötaja võimalusi lahkuda päevapealt otsitud põhjustel töölt ja nõuda pärast veel selle eest hüvitist. Töötajapoolse ülesütlemise aluse töövaidluskomisjonis või kohtus mittevaidlustamine ei võta tööandjalt õigust tugineda omapoolse rikkumise puudumisele. Töötaja avalduse mittevaidlustamine võtab tööandjalt ainult õiguse nõuda töötajalt hüvitist töölt etteteatamise tähtaega järgimata lahkumise eest (vt RKTKo 19.03.2014 nr 3-2-1-196-13 p 16). Kostja ei teadnud, et hageja ülesütlemise avalduses toodud töölepingu lõpetamise alusega mittenõustumisel pidi ta vaidlustama hageja ülesütlemise avalduse töövaidluskomisjonis või kohtus.

On arusaamatu, miks lähtub hageja hüvitise summa arvutamisel protsessiosapooleks mitteoleva isikuga sõlmitud ning kehtivuse kaotanud töölepingu palgamäärast. Hüvitise arvutamisel on võimalik lähtuda ainult kostjaga sõlmitud kehtivas töölepingus kokkulepitud töötasust. Juhul kui kohus leiab, et kostjapoolse töölepingu rikkumise eest hüvitise saamiseks ei pea hageja nimetama ühtegi kostjapoolset rikkumist ega neid tõendama, siis palub kostja kohut vähendada väljamõistetava hüvitise summa nullini või minimaalse võimaliku määrani kohtu õiglasel äranägemisel. Kostja ei ole töölepingut kordagi rikkunud ning hoopis hagejale on tehtud kirjalikke noomitusi töölepingu rikkumise eest.

Maakohtu otsus 25.07.2014 otsusega Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt, mõistes kostjalt Edisoft Development OÜ välja hageja HH kasuks TLS § 100 lg 4 alusel hüvitise summas 5656,52 eurot. Menetluskulud jättis maakohus 90% ulatuses kostja ja 10% ulatuses hageja kanda. Asjas puudub vaidlus selle üle, et HH ja Edisoft Baltic OÜ on 24.09.2012 sõlminud töölepingu nr 172 (TVK tlk 27-29). Ühtlasi ei esine pooltel vaidlust asjaolus, et 02.12.2013 allkirjastasid hageja ja kostja Edisoft Development OÜ eelnimetatud töölepingu lisa nr 3 (TVK tlk 36). Samuti ei vaidle pooled ka selles, et hageja esitas 28.01.2014 kostjale TLS § 91 lg 2 alusel töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse (TVK tlk 17-21) ning seejuures nõustub kostja hagejaga selles, et hageja on vastavalt TLS § 91 lg 2 töölepingu kostjaga ka lõpetanud (vt tlk 35 p 3). Pooletel on vaidlus seoses hüvitise maksmisega TLS § 100 lg 4 alusel. TLS § 105 lg 1 ja 2 sätestavad, et kohtule peab hagi või töövaidluskomisjonile avalduse ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks esitama 30 kalendripäeva jooksul arvates ülesütlemisavalduse saamisest. Kui hagi või avaldust ei esitata tähtaja jooksul või kui hagi või avalduse esitamise tähtaega ei ennistata, on ülesütlemine algusest peale kehtiv ja leping on lõppenud ülesütlemisavalduses märgitud tähtpäeval. Kui töötaja on töölepingu TLS § 91 lg 2 alusel üles öelnud ning tööandja on seisukohal, et selliseks töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks ei ole alust ehk töölepingu ülesütlemine on TLS § 104 lg 1 tulenevalt tühine, siis peab ta ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks töövaidlusorganisse pöörduma (vt Riigikohtu 06.02.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-11 p 12). Kostja ei ole hagejapoolse töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks töövaidlusorganisse pöördunud ning seetõttu saab kehtivaks töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduseks lugeda hageja poolt kostjale 28.01.2014 esitatud avaldust, millest tulenevalt lõppes tööleping 28.01.2014 (viimane tööpäev) TLS § 91 lg 2 alusel (TVK tlk 21). Kostja on ka ise avaldanud, et hageja on vastavalt TLS § 91 lg-le 2 töölepingu kostjaga lõpetanud. Kuivõrd kostja ei ole esitanud töövaidlusorganisse nõuet töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, on ülesütlemine algusest peale kehtiv ning töösuhte lõpetamisel TLS § 91 lg 2 alusel on tööandjal (kostjal) kohustus TLS § 100 lg 4 alusel maksta töötajale (hagejale) hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. TLS § 100 lg 4 kohaselt kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses, kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid. Kohus ei saa TLS § 100 lg 4

tuleneva hüvitise suuruse määramisel arvestada kostja poolt väljatoodud asjaolusid, mis võiksid olla aluseks hagejapoolse töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks. Kostja ei ole teinud seaduses sätestatud vajalikke toiminguid, et hageja ülesütlemise avalduse võiks lugeda tühiseks. Sellega on kostja nõustunud (vt ka tlk 35 p 3), et tööleping on üles öeldud TLS § 91 lg 2 alusel ehk tööleping on erakorraliselt üles öeldud just tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu. Põhjendatud ei ole kostja seisukoht, nagu võimaldaks eeltoodud tõlgendus töötajal lahkuda päeva pealt otsitud põhjustel töölt ja nõuda selle eest tööandjalt hüvitist. Tööandjal on sellises olukorras võimalus oma õigusi kaitsta, kasutades selleks TLS § 105 lg-s 1 sätestatud õigust esitada kohtule hagi või töövaidluskomisjonile avaldus ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks. Hageja on kohtule esitanud üksnes TLS § 100 lg 4 tuleneva nõude, paludes kostjalt välja mõista hüvitis summas 6281 eurot. Hageja on välja toonud, et hüvitise summa kujunemise aluseks on hageja brutopalk 2087 eurot kuus. Kostja on esitanud kohtule taotluse vähendada väljamõistetava hüvitise summat nullini või minimaalse võimaliku määrani kohtu õiglasel äranägemisel. Lisaks on kostja jaoks arusaamatu, miks lähtub hageja hüvitise summa arvutamisel kehtivuse kaotanud töölepingu palgamäärast. Kostja leiab, et hüvitise arvutamisel on võimalik lähtuda ainult kostjaga sõlmitud kehtivas töölepingus kokkulepitud töötasust. 24.09.2012 töölepingu nr 172 p 5.1 (vt TVK tlk 27) kohaselt tööandja maksab töötajale peale katseaja möödumist brutopalka 2087 eurot kalendrikuus. 02.12.2013 töölepingu lisa nr 3 p 2 kohaselt muudeti aga töölepingu p 5.1 selliselt, et tööandja maksab töötajale töötasu 1784,76 eurot kalendrikuus (TVK tlk 36). Vastav töölepingu lisa nr 3 jõustus poolte kokkuleppel alates 01.12.2013 (vt TVK tlk 36 all). Kuna kostja võttis üle hageja ja Edisoft Baltic OÜ vahel sõlmitud töölepingu (TVK tlk 36), siis on põhjendamatu kostja etteheide, nagu oleks hageja hüvitise summa arvutamisel lähtunud protsessiosapooleks mitteoleva isikuga sõlmitud ning kehtivuse kaotanud töölepingu palgamäärast. Kuivõrd enne 01.12.2013 oli hageja brutopalgaks 2087 eurot kalendrikuus ning pärast 01.12.2013 oli hageja brutopalgaks 1784,76 eurot kuus ning kuna hageja tööleping lõppes 28.01.2014, siis on hageja kolme viimase töökuu keskmiseks töötasuks kokku (2087 + 1784,76 + 1784,76) 5656,52 eurot. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud rahuldada hagi osaliselt summas 5656,52 eurot. Põhjendatud ei ole vähendada väljamõistetava hüvitise summat nullini või minimaalse võimaliku määrani kohtu äranägemisel. Hüvitise vähendamise taotlust põhjendas kostja asjaoluga, et ei ole töölepingut kordagi rikkunud ning hoopiski hagejale on tehtud kirjalikke noomitusi töölepingu rikkumise eest. Hüvitise vähendamiseks pidanuks kostja esitama kohtule vastavad tõendid, mis oleks andnud alust kostja taotlust kaaluda. TsMS § 230 lg 1 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kuna kostja ei ole esitanud kohtule tõendeid, mis annaks alust kostja poolset hüvitise vähendamise taotlust kaaluda, siis tuleb lähtuda eelpool tuvastatud asjaolust, et hageja on töölepingu kostjaga TLS § 91 lg 2 alusel kehtivalt lõpetanud ning TLS § 100 lg 4 esimeses lauses sätestatud üldreeglist, mis sätestab sellisel juhul tööandja kohustuse maksta töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Seaduses sätestatud hüvitise suurust ei saa vähendada pelgalt paljasõnaliste väidete alusel. See, kas ja mille eest tehti hagejale noomitusi, ei ole iseenesest ka käesoleva vaidluse objektiks, kuna töölepingu ütles kehtivalt üles hageja, mitte kostja.

Apellatsioonkaebus

17.09.2014 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus hagi rahuldas, ning jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus asus ekslikult seisukohale, et käesoleva vaidluse asjaoludel ei ole tööandja poolset rikkumist vaja tuvastada. Töölepingu ülesütlemine on kujundusõigus. Kujundusõiguse tulemusena tekkinud nõudeid saab maksma panna ainult esitades vastava nõude kohtusse või vaidlust lahendavasse organisse. Kohtus peab isik kujundusõiguse aluseid uuesti tõendama ning ei piisa pelgalt vastava avalduse esitamisest vastaspoolele. Seega, lisaks vastava kujundusõigust teostava avalduse esitamisele peab isik esitama ka nõude kohtusse või töövaidluskomisjoni ning sellisel juhul lasub vaidlust lahendaval organil kohustus kontrollida kujundusõiguse teostamise aluseid. Antud juhul tähendab see seda, et vaidlust lahendav organ peab kontrollima töölepingu olulist rikkumist tööandja poolt. Kui vaidlust lahendav organ tuvastab, et tööandja poolset töölepingu olulist rikkumist ei esinenud, siis tuleb hüvitise nõue jätta rahuldamata TLS § 100 lg 4 alusel. Nimetatud õigusnorm sätestab tööandja poolt töötajale hüvitise maksmise kohustuse ainult juhul, kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud. Maakohus tõlgendas osundatud õigusnormi formaalselt. Ekslik on maakohtu seisukoht, et tööandjapoolset töölepingu olulist rikkumist ei olegi enam vaja põhjendada ega tõendada, kuna tööandja ei ole töötaja ülesütlemisavaldust seaduses sätestatud korras ja tähtajal vaidlustanud. Töölepingu ülesütlemist TLS § 91 lg 2 alusel peab töötaja TLS § 95 lg 2 tulenevalt põhjendama. Käesoleval juhul ei ole hageja põhjendanud tööandja poolset töölepingu olulist rikkumist ei ülesütlemisavalduses, töövaidluskomisjonis ega maakohtus. Kui seadus sätestab töölepingu lõpetamise aluse põhjendamise kohustuslikkuse, siis muutuvad elulised asjaolud, mis selle aluse moodustavad, juriidilist tähendust omavaks ning nende olemasolu või puudumine tuleb menetluses tuvastada. Kostja ei vaidlustanud hageja ülesütlemisavaldust töövaidluskomisjonis ega kohtus, kuid teatas hagejale kirjalikult, et ei pea seda avaldust põhjendatuks. Kostja oli veendumusel, et kui hageja pöördub oma nõude maksmapanemiseks töövaidluskomisjoni või kohtusse, siis peab ta seal tõendama kostjapoolset töölepingu olulist rikkumist. TLS § 87 sätestab, et erakorraliselt saab töölepingu üles öelda üksnes seaduses ettenähtud mõjuval põhjusel. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-79-13 leidnud, et töölepingu erakorraline ülesütlemine on seaduslik ja kehtiv, kui töölepingu ülesütlemiseks oli mõjuv põhjus (TLS § 87), milleks on töötajast tulenevad põhjused (TLS § 88) ja tööandja majanduslikud põhjused (TLS § 89), kui tööandja on töölepingu üles öelnud ilma eelnimetatud põhjusteta, on töölepingu ülesütlemine ebaseaduslik ja seega ka tühine (kehtetu). Riigikohtu eeltoodud põhjendus peab kehtima töösuhtes ka teistpidi – kui töötaja alusetult töölepingu üles ütleb, on see samuti kehtetu. TLS § 87 kehtib töösuhte mõlemale poolele. Kui kõrgem kohus nõustub siiski esimese astme kohtuga ning asub seisukohale, et käesolevas menetluses ei saa enam hinnata, kas kostja rikkus töölepingut või mitte, siis tuleb jätta TLS § 107 lg 1 alusel hagejale hüvitis väljamõistmata lähtuvalt hea usu põhimõttest. Hageja esitas alusetu töölepingu ülesütlemise avalduse ning kasutas ära kostja teadmatust, et selles märgitud aluse vaidlustamiseks peab kostja seda ise vaidlustama töövaidluskomisjonis või kohtus. See, et hageja ülesütlemisavaldus oli alusetu, ei ole kostja paljasõnaline väide, vaid nimetatud asjaolu tuvastati menetluses töövaidluskomisjonis.

Maakohus heidab kostjale ette hageja poolt töölepingu rikkumise kohta tõendite mitteesitamist (vastavad kirjalikud hoiatused). Maakohtu põhjendusest ei selgu ühemõtteliselt, kas hageja poolt töölepingu rikkumine omab juriidilist tähendust hüvitise summa vähendamisel või mitte. Kui eeldada, et töölepingu rikkumine hageja poolt võib olla aluseks hüvitise vähendamisele, siis tuleb hinnata järgmisi asjaolusid. Juba menetluses töövaidluskomisjonis avaldas kostja, et hageja on korduvalt rikkunud töölepingut. Töövaidluskomisjoni istungil avaldas kostja ka vastavad kirjalikud hoiatused. 10.12.2013 jooksis kokku hageja tegevuse tõttu kostja andmetöötlusserver ning hagejale tehti 12.12.2013 kirjalikult nn viimane hoiatus (lisa 1). Nimetatud vahejuhtumi tõttu tuli hiljem andmetöötlusserver välja vahetada (lisa 2). Hageja tegevuse tõttu kandis kostja suurt kahju, mille peamiseks komponendiks oli mitme olulise kliendi lahkumine. Kostja oli sisuliselt juba valmis lõpetama töösuhte hagejaga, kuid fiktiivse ülesütlemisavaldusega hageja ennetas kostjat. Ei töövaidluskomisjonis ega maakohtus ei vaielnud hageja kirjeldatud rikkumistele vastu. TsMS § 231 lg 4 alusel võttis kostja seda kui hagejapoolset omaksvõttu nende rikkumiste esinemise suhtes. Et vältida üllatusi ning veenduda, et ka maakohus võtab kirjeldatud asjaolusid omaksvõtuna, kirjutas kostja 05.06.2014 vastuses, et vajadusel saab nimetatud asjaolu täiendavalt tõendada. Ometi jääb mulje, et maakohus ei käsitlenud seda omaksvõtuna. Kui maakohus oli seisukohal, et töölepingu rikkumine hageja poolt võib omada juriidilist tähendust, siis pidi ta seda osapooltele teatama. Samuti pidi maakohus selgesõnaliselt teatama osapooltele, et kuigi hageja ei ole töölepingu omapoolsetele rikkumistele läbi terve menetluse kordagi vastu vaielnud, ei loe kohus seda omaksvõtuks ning andma kostjale võimaluse esitada tõendid selle asjaolu kohta. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja apellatsioonkaebusele vastust ei esitanud. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning tulenevalt TsMS § 654 lg 6 ei korda kolleegium maakohtu põhjendusi, nõustudes nendega. Kolleegium peab vajalikuks siiski täpsustada osaliselt maakohtu põhjendusi, vastates ühtlasi ka apellatsioonkaebuse väidetele. Hageja taotles kostjalt TLS § 100 lg 4 alusel hüvitise väljamõistmist kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kostja esitas hagile vastuväite, et kostja ei rikkunud töölepingut ja seetõttu ei ole alust hüvitise väljamõistmiseks. Samuti väitis kostja, et hoopis hageja rikkus töölepingut, mille eest on talle tehtud kirjalikke noomitusi. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise hageja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus õigesti, et kuna kostja ei vaidlustanud TLS § 105 lg 1 järgi hagejapoolset töölepingu erakorralist ülesütlemist, siis tekkis hagejal õigus hüvitisele TLS § 100 lg 4 alusel. Maakohus ei pidanud põhjendatuks vähendada hüvitist, kuna kostja ei tõendanud oma väidet, et ta ei ole töölepingut rikkunud. Kolleegium leiab, et maakohus jättis põhjendatult arvestamata kostja väite, et ta ei rikkunud töölepingust tulenevaid kohustusi, kuid täpsustab selles osas maakohtu põhjendust. Maakohus on jätnud kostja eelnimetatud väite arvestamata põhjendusega, et kostja ei ole oma väidet tõendanud. Kolleegiumi arvates ei saa tööandja olukorras, kus ta ei ole vaidlustanud TLS § 105 lg 1 järgi töötajapoolset TLS § 91 lg 2 alusel töölepingu ülesütlemist, töötaja hüvitisenõude vastu esitada vastuväidet, et ta, s.o tööandja, ei ole oma kohustusi rikkunud. Sellise vastuväite esitamine tähendab sisuliselt toetumist ülesütlemise tühisusele, mis oleks vastuolus TLS § 105 lg 1 ja 2 mõttega. Seetõttu tuleb kostja väidet, et ta

ei ole töölepingut rikkunud, hinnata käesolevas menetluses kui asjakohatut, mille tõendamine oleks tarbetu. Tulenevalt eeltoodust ei ole põhjendatud ka kostja väide, et TLS § 100 lg 4 tuleneva hüvitisnõude esitamisel kohtusse tuli hagejal töölepingu ülesütlemise aluseid ehk põhjendatust tõendada. TLS § 105 lg 1 ja 2 nõuab hagi või avalduse esitamist ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, mis tähendab seda, et nimetatud hagi või avalduse esitamata jätmisel ei pea hüvitisnõude maksmapanemiseks kohtus enam tõendama ülesütlemise aluse - tööandjapoolne kohustuste oluline rikkumine - olemasolu. Vastasel korral kaotaks TLS § 105 oma mõtte (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-11). Asjakohatu on ka kostja väide, et hoopis hageja rikkus töölepingut, kuna see ei ole käesoleva vaidluse objektiks. Selliselt on kostja nimetatud vastuväidet põhjendatult hinnanud ka maakohus. Kolleegium leiab, et olukorras, kus tööandja jätab TLS § 105 lg 1 järgi vaidlustamata hagejapoolse töölepingu ülesütlemise TLS § 91 lg 2 alusel, saab tööandja tulenevalt TLS § 100 lg 4 teisest lausest esitada töötaja hüvitisnõudele vastuväiteid ainult hagejapoolse töölepingu ülesütlemise põhjustanud tööandja kohustuse rikkumise olulisuse astme ja rikkumise asjaolude kohta, mis võiks anda alust hüvitise vähendamiseks. Kostja ei ole selliseid vastuväiteid esitanud ja seetõttu ei olnud maakohtul võimalik neid ka hinnata, et hüvitist vähendada. Kolleegiumi hinnangul ei anna hageja 28.01.2014 töölepingu ülesütlemisavalduses esitatud asjaolud alust hüvitise vähendamiseks. Seega, kokkuvõtvalt eeltoodust, leiab kolleegium, et maakohtu poolt hüvitise vähendamata jätmine on põhjendatud mitte selle pärast, et kostja ei tõendanud oma vastuväiteid temapoolse töölepingu rikkumise puudumise või hagejapoolse töölepingu rikkumise kohta, vaid seetõttu, et hageja töölepingu ülesütlemise avalduses esitatud tööandjapoolsed kohustuste rikkumise asjaolud ei anna alust hüvitise vähendamiseks ning kostja ei ole esitanud töölepingu lõpetamise aluseks olnud tööandja kohustuste rikkumise olulisuse kohta selliseid asjaolusid, mis võiks anda alust hüvitise vähendamiseks. Samuti ei ole kostja esile toonud või märkinud maakohtus ega ka apellatsioonkaebuses selliseid kostja või hageja huvisid, mida tuleks kaaluda hüvitise suuruse määramisel. Vastuseks apellatsioonkaebuse ülejäänud väidetele märgi kolleegium järgmist. Kostja väide, et hageja ei ole ülesütlemisavalduses põhjendanud ega tõendanud töölepingu ülesütlemist, ei ole põhjendatud. Hageja 28.01.2014 avalduses on esitatud lepingu erakorralise ülesütlemise põhjendused (kostja poolt hageja alusetu karistamine 12.12.2013 käskkirjaga; kostja poolt hageja ähvardamine trahvimisega ebaseadusliku korralduse täitmata jätmise eest; kostja poolt hagejalt töö tegemise nõudmine viimase ajutise töövõimetuse ajal; kostja poolt üleolev ja solvav käitumine hageja suhtes). Kostja väide ülesütlemise asjaolude tõendamatusest on asjakohatu juba eespoolt toodud põhjustel (kostja tööandajana ei vaidlustanud töötaja ülesütlemist TLS § 105 järgi ja seetõttu kaotas õiguse esitada vastuväiteid ülesütlemise tühisuse osas). Kostja väide, et hüvitise väljamõistmine on vastuolus hea usu põhimõttega, ei ole põhjendatud, kuna hüvitise saamise õiguse sätestab seadus (TLS § 100 lg 4). Samuti ei ole arvestatav kostja väide, et ta jättis töölepingu ülesütlemise vaidlustamata teadmatusest, kuna töölepingu seadus on 21.01.2009 avaldatud Riigi Teatajas (RT I, 2009, 5, 35).

Kostja väide, et maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme, ei ole põhjendatud. Nagu eespool märgitud, ei ole käesolevas asjas asjakohased kostjapoolse kohustuse rikkumise puudumise ja hagejapoolse kohustuse rikkumise asjaolud, kuna töölepingu ülesütlemist kostja ei vaidlustanud. Seetõttu, vaatamata sellele, et maakohus heitis kostjale ette oma väidete tõendamata jätmist, ei anna selline iseenesest alusetu etteheide alust maakohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks. Menetluskulude jaotus Kuna ringkonnakohus jätab kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning esimese astme kohtu otsuse muutmata, jätab ta apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-147-14 p-22 selgitanud menetluskulude kindlaksmääramise korda järgmiselt: „1. jaanuaril 2015 jõustusid TsMS-i muudatused, mis olulisel määral muutsid menetluskulude kindlaksmääramise korda. TsMS § 174 lg 1 esimese lause uue redaktsiooni kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 177 lg 1 uue redaktsiooni kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (p 1) või määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (p 2). Seejuures nähakse TsMS § 176 lg 4 uues redaktsioonis ette menetlusosaliste kohustus esitada igas kohtuastmes, kus asja menetletakse, menetluskulude nimekiri selle kohtuastme menetlusega seotud kulude kohta. /....../ Kolleegiumi arvates tuleb kohtutel eespool nimetatud probleemi ületamiseks tõlgendada kehtivaid menetluskulude kindlaksmääramise sätteid selliselt, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv)“. /allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere

Ande Tänav

Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.