Apellant (hageja): Swedbank 10060701), esindaja Külli Reinfeld
AS
(registrikood:
Vastustaja (kostja): A.S. (isikukood: XXX), esindaja Kaili Siilak
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 17. detsembri 2013.a otsus osaliselt, s.o osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada täies ulatuses Swedbank AS hagi A.S. vastu.
2.Mõista välja A.S. ilt võlgnevus 17 500 (seitseteist tuhat viissada) eurot Swedbank AS-i kasuks. Võlgnevus on tekkinud 07.08.2006.a Swedbank AS-i ja K.P. ’a vahel sõlmitud laenulepingu nr 06-127696-EL alusel.
3.
Rahuldada Swedbank AS-i apellatsioonkaebus.
Menetluskulude jaotus
Jätta maakohtus ja ringkonnakohtus menetluskulud A.S. i kanda.
kantud
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Swedbank AS (hageja, apellant) esitas 17. oktoobril 2012 Tartu Maakohtule hagi A.S. i (kostja, vastustaja) vastu 17 500 euro väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt andis hageja K.P. ale 07. augusti 2006 laenulepingu nr 06-127696-EL alusel laenu summas 69 644 eurot sihtotstarbega ridaelamuboksi ost asukohaga XXX, XXX küla, Tähtvere vald, Tartumaa. Lepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks seati tagatisena hüpoteek korteriomandile asukohaga XXX, XXX küla, Tähtvere vald, Tartumaa. Laenusaaja suri 29.10.2008. Tartu notar Paavo Uibopuu andis 30.12.2008 välja pärimistunnistuse laenusaaja tütrele A.S. ile. Kostja ei ole nõuetekohaselt täitnud laenulepingust tulenevaid kohustusi. Laenu tagatiseks olnud korteriomandi müügist laekunud summa ei katnud lepingust tulenevat võlgnevust. Kostjal on tasumata 26 337,81 eurot, millest põhiosa on 17 500 eurot, intress 749,64 eurot, varakindlustus 109,94 eurot, viivised 7 958,39 eurot, varakindlustuse viivis 19,84 eurot. Hageja nõuab kostjalt üksnes põhivõlgnevuse 17 500 euro tasumist.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Laenuleping sõlmiti sihtotstarbega ridaelamuboksi ost ja remont, mida laenusaaja ja tema abikaasa S.P. kasutasid kuni laenusaaja surmani ühise eluasemena. Seega oli tegemist perekonna huvides võetud kohustusega, mille eest abikaasad vastutavad mõlema abikaasa lahusvaraga. Kostja on tasunud oma kohustuste täitmiseks kokku 1 766,73 eurot. Arvestades korteri müügist saadud tuluga ja laenusaaja abikaasa kohustusega, saaks kostja põhivõlg olla maksimaalselt 10 507,74 eurot. Kostja nõustub 5 225,34 euro suuruse põhiosa nõudega.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohtu 17. detsembri 2013 otsusega rahuldati hagi osaliselt ja mõisteti kostjalt hageja kasuks välja võlgnevus 8 750 eurot. Menetluskulud jäeti 50 % ulatuses hageja ja 50 % ulatuses kostja kanda. Maakohus põhjendas, et kuna ühe abikaasa surma korral ühisvara ei jagata, muutub abikaasade ühisomand ühe abikaasa surma korral abikaasade kaasomandiks võrdsetes mõttelistes osades (RKTKo 3-2-1-86-08). Seega kuulus K.P. a pärandvara hulka 1⁄2 mõttelist osa laenukohustusest. Tegemist on osavõlaga ning surnud abikaasa pärijatelt saab nõuda kohustuse täitmist üksnes surnud abikaasale langenud osas. Kuivõrd K.P. a ja S.P. abielu lõppes enne 01. juulit 2010 ning abielu lõppemise ajal kehtinud PKS kohaselt ühisvara ühe abikaasa surma korral ei jagatud siis ei saa kohaldada PKS (2009) § 39, mille teise lause kohaselt kohaldatakse abikaasade ühisvara jagamisele pärast ühe abikaasa surma kaaspärijate kohta PärS-is sätestatut. Pärimistunnistusest nähtuvalt on K.P. a seadusjärgseks pärijaks tütar A.S. . Pärandaja abikaasa on pärimisest loobunud. Ka pärimistunnistuse kohaselt kulus K.P. a pärandvara hulka muu hulgas 1⁄2 mõtteline osa laenulepingust nr 06-127696-EL tulenevatest õigustest ja kohustustest. Pärandi
avanemise hetkel 29. oktoobril 2008 oli laenulepingu alusel tasumata laenu põhiosa summas 67 245,94 eurot. Eeltoodust tulenevalt päris kostja nimetatud summast pool, s.o 33 622,97 eurot. Korteriomandite (XXX ja XXX) müügist laekunud summa arvel tuleb lugeda kostja ning S.P. kohustused täidetuks võrdses ulatuses. Sellest tulenevalt on kostja kohustuste katteks laekunud tagatiste müügist (41 311,66/2) 20 655,83 eurot ning kohustus on vähenenud 22 422,56 eurot võrra (sh alates pärandi vastuvõtmise hetkest põhivõlgnevuse katteks tasutud 1 766,73 eurot).
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Swedbank AS esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu
17.detsembri 2013 otsus rahuldamata jäetud osas ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada hagi täies ulatuses ja jätta menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) tuleb antud juhul lähtuda käesoleval ajal kehtivast pärimisseadusest, s.o PärS §-dest 147-157 ja 159-161. PärS § 184 sätestab, et kui pärand on avanenud enne 2009. aasta 1. jaanuari ja kaaspärijate õigusi teostatakse, kohustusi täidetakse või pärandvara jagatakse pärast 2009. aasta
1.jaanuari, kohaldatakse käesoleva seaduse §-de 147-157 ja 159-161 sätteid. Kohaldamisele kuulub ka PKS § 39, mis sätestab, et kui abielu lõpeb ühe abikaasa surmaga, kuulub surnud abikaasa osa ühisvaras tema pärandvara hulka. Abikaasade ühisvara jagamisele pärast ühe abikaasa surma kohaldatakse kaaspärijate kohta pärimisseaduses sätestatut. Seetõttu ei ole enne kehtiva pärimisseaduse ja perekonnaseaduse jõustumist tehtud Riigikohtu lahend käesoleval juhul kohaldatav ega asjakohane; 2) on väär maakohtu seisukoht, mille kohaselt vastutab vastustaja vaid 1⁄2 mõttelise osa laenukohustuse täitmise eest. PärS § 148 lg 2, mille teine lause sätestab, et pärandil lasuvate kohustuste täitmise eest vastutavad kaaspärija ja osa omandaja solidaarselt. Apellandil võlausaldajana on võlaõigusseaduse (VÕS) § 65 lg-st 1 tulenevalt õigus otsustada, kelle vastu ta oma nõude esitab. Seetõttu on nõue vastustaja vastu kogu ulatuses põhjendatud; 3) lähevad PärS § 130 lg 1 kohaselt pärandi vastuvõtmisega pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, välja arvatud need, mis oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna. Võlaõiguslik kohustus on päritav. Vastustaja on laenusaaja pärija, kes vastutab apellandi kui võlausaldaja ees kogu laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest. Pärimisseadus, perekonnaseadus ega ükski muu seadus ei võimalda võlausaldaja nõusolekuta laenukohustuse jagamist. Seega on väär ning põhjendamatu maakohtu seisukoht, et tegemist on osavõlaga. Üksnes juhul, kui võlakohustus oleks võlausaldaja nõusolekul mitme isiku vahel jagatud, saaks asuda seisukohale, et vastustaja vastutab võlausaldaja ees vaid osaliselt. Käesoleval juhul ei ole võlausaldaja sellist nõusolekut andnud, mistõttu vastutab vastustaja seadusest tulenevalt apellandi ees kogu ulatuses ja seetõttu on apellandi nõue vastustaja vastu tervikuna põhjendatud.
5.A.S. vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja otsuse muutmata. Vastuväidete kohaselt: 1) oli vastustaja ainupärija, mistõttu ei ole mingit alust kohaldada kaaspärijate õigussuhete regulatsioone, seda ei kehtiva ega 1995. aasta pärimisseaduse kohaselt. PärS (2009) § 147 ja PärS (1997) § 141 sisustavad kaaspärijate mõiste ühte moodi – tegemist on mitme isikuga, kes on pärandi vastu võtnud ning nad on selleks olnud õigustatud. Maakohus tuvastas (otsuse p 5), et K.P. a (ainu)pärijaks oli tütar A.S. (kostja), kuivõrd üleelanud abikaasa oli pärimisest loobunud;
2) oli laenukohustus pärandaja ja tema abikaasa ühine kohustus. Abikaasade solidaarkohustus tuleneb perekonnaseaduse (1995) § 20 lg-st 2, mille kohaselt perekonna huvides võetud rahalise kohustuse järgi vastutavad abikaasad ühisvaraga ja mõlema abikaasa lahusvaraga. PärS (1997) § 2 kohaselt on pärand pärandaja vara. TsÜS § 66 kohaselt on vara isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum, kui seadusest ei tulene teisiti. PärS (1997) § 2 teise lause kohaselt ei ole pärandiks pärandaja õigused ja kohustused, mis seadusest tulenevalt või oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga. Kuivõrd abikaasade solidaarkohustus tuleneb abielulisest suhtest, on see oma olemuselt seotud pärandaja isikuga ega saanud vastustajale juba ainuüksi seetõttu üle minna. Pärijale 30. detsembril 2008 väljastatud pärimistunnistuse p-st 4 nähtuvalt moodustab pärandvara vaid 1⁄2 suurusest mõttelisest osast vaidlusalusest laenukohustusest. Ka Riigikohus on asunud seisukohale, et abikaasade ühisomand muutub ühe abikaasa surma korral abikaasade kaasomandiks võrdsetes mõttelistes osades (RKTKo 3-2-1-8608). Nii on tuvastanud õigesti ka maakohus vaidlustatavas otsuses ja mõistnud kostjalt välja vaid pärijana temal lasuva kohustuse osa; 3) ei oleks apellandi viidatud PKS § 39 asjassepuutuv isegi juhul, kui vastavat redaktsiooni oleks põhjust kohaldada. Nimelt tuleneb viidatud sättest otsesõnu, et ühisvara jagamisele kohaldatakse kaaspärijate kohta pärimisseaduses sätestatud. Seega on sätte kohaldamise eelduseks asjaolu, et pärandi on vastu võtnud rohkem kui üks isik. Vastupidisel juhul tekiks pärandvara ühisus ka pärandi vastuvõtmisest loobunud isikuga. Riigikohus on eelviidatud lahendis üheselt märkinud, et tekkida saab aga üksnes kaasomand võrdsetes mõttelistes osades.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise tõttu TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada – osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata ja kostjalt hageja kasuks 8 750 eurot välja mõistmata. Ringkonnakohus peab võimalikuks teha tühistatud osas uus otsus ilma asja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmata, rahuldades hagi täies ulatuses ja mõistes kostjalt hageja kasuks välja täiendavalt 8 750 eurot lisaks maakohtu poolt väljamõistetud summale. Kokku kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele 17 500 eurot. Ringkonnakohus rahuldab Swedbank AS-i apellatsioonkaebuse. Vastavalt TsMS § 651 lõikele 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kuna apellatsioonimenetluses ei ole vaidlustatud maakohtu seisukohti hagi 1⁄2 ulatuses rahuldamise osas, ei tule ringkonnakohtul selles osas maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust kontrollida.
7.Vaidlustamata asjaolude kohaselt on kostja (vastustaja) 29.10.2008.a surnud K.P. a ainupärija. Pärandajal oli sõlmitud laenuleping apellandiga (AS-ga Swedbank) ning hagi esitamise aja seisuga olid laenulepingust tulenevad kohustused täitmata summas 26 337,81 eurot, sh laenu põhiosa 17 500 eurot. AS Swedbank nõudis pärijalt üksnes põhivõlgnevuse tasumist summas 17 500 eurot. Samas ei ole vaidluse all ka asjaolu, et pärandaja K.P. oli abielus ning laenulepingust nr 06127696-EL tulenenud kohustus kuulus kuni 31. detsembrini 2009.a kehtinud PKS § 20 lg 2 alusel abikaasade ühiskohustuste hulka, mille täitmise eest vastutasid mõlemad abikaasad nii kogu ühisvaraga kui ka kummagi abikaasa lahusvaraga. Pooltel on vaidlus õiguslikus küsimuses, kas ühe abikaasa surma tagajärjel muutus ühisvaral lasunud kohustus osakohustuseks (VÕS § 63 mõttes), kus võlausaldajal on võimalik nõuda kummaltki kohustatud isikult (s.o üleelanud abikaasalt e leselt ja pärijalt) täitmist eraldi üksnes kummalegi langevas osas, või jäi solidaarkohustusena tekkinud kohustus ka pärimise korral endiselt solidaarkohustuseks, mis võimaldab võlausaldajal VÕS § 65 lg 1 järgi esitada kogu nõude
täies ulatuses üksnes ühe solidaarvõlgniku vastu, muutmata seejuures kohustuse jaotust solidaarvõlgnike omavahelises suhtes (VÕS § 69 lg-d 1 ja 2).
8.Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, millele asus ka maakohus, et abikaasade K.P. a ja S.P. abielu lõppemine K.P. a surmaga (29.10.2009.a) tõi kaasa solidaarkohustuse muutumise osakohustuseks. Iseenesest on õige kostja seisukoht, et K.P. surma ajal (29.10.2008) kehtinud PKS § 18 lg 1 kohaselt võidi abikaasade ühisvara jagada abielu kestel, abielu lahutamisel või pärast seda. Pärast abielu lõppemist abikaasa surmaga ei saanud ühisvara jagada kehtinud PKS § 18 ja 19 tähenduses. Sisuliselt tulenes PKS § 18 lõikest 1, et abielu lõppemisel ühe abikaasa surma tõttu muutusid ühisvara esemed seaduse alusel üleelanud abikaasa ja pärijate kaasomandis olevaks. Kohaldamisele kuuluvat õigust puudutavas osas nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohtadega, mille kohaselt ei kuulu käesolevas asjas kohaldamisele alates 1. jaanuarist 2010.a kehtiva perekonnaseaduse § 39. Eelpool käsitletud õiguslik tagajärg (ühisvarasuhte lõppemine ja kaasomandisuhte tekkimine) saabus juba pärandi avanemisel (29.10.2008.a) ning see ei muutunud pärimisseaduse ja perekonnaseaduse uute redaktsioonide jõustumisel. Kuna pärandvara koosseis tuleb kindlaks määrata pärandi avanemise aja seisuga (RKTKo 3-2-1-151-09 p 13), ei saa käesolevas asjas kohaldada alates 1. jaanuarist 2010.a kehtivat perekonnaseadust. Samuti on õige kostja seisukoht, et nimetatud põhimõtted kohalduvad lisaks ühisvara hulka kuuluvatele asjadele ja varaliselt hinnatavatele õigustele ka abikaasade poolt võetud kohustuste puhul (sarnane seisukoht väljendub Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-116-00). Seega saab abielu lõppemisel ühe abikaasa surma tõttu lugeda abikaasade ühise kohustuse pärandvara hulka kuuluvaks 1⁄2 ulatuses. Järelikult saab õigeks pidada ka 30.12.2008.a koostatud pärimisõiguse tunnistuselt (t lk 24-27) nähtuvaid andmeid, sealhulgas punktis 4 märgitut, mille kohaselt kuulus K.P. pärandvara hulka 1⁄2 suurune mõtteline osa K.P. ja AS-i Hansapank (hilisema ärinimega AS Swedbank) vahel sõlmitud laenulepingutest tulenevatest õigustest ja kohustustest.
9.Ühisomandi lõppemine ja muutumine kaasomandiks ei too aga kaasa igasuguse varalise seotuse lõppemist. Ühisomandi lõppenuks lugemine ja asendamine kaasomandi režiimiga oli põhjendatav vajadusega teha pärandvara koosseisu määramisel kindlaks surnud abikaasa pärand, kuna pärida sai üksnes surnud abikaasale pärandi avanemise ajal kuulunud vara. Isiku surma korral sai ja saab teis(t)ele isiku(te)le üle minna üksnes surnud isiku vara (sellele seisukohale asus ka Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-09 p 15). Samas on ka kaasomandi puhul siiski tegemist ühise omandiga (AÕS § 70 lg 1-3) ning kaasomanikud on oma varaliste õiguste teostamisel seotud teiste kaasomanike õigustega (AÕS §§ 71-75). Teistest kaasomanikest sõltumatu omanikustaatuse tekkimiseks saab kaasomanik nõuda kaasomandi lõpetamist (AÕS § 76 lg 1) ning sel juhul toimub kaasomandi jagamine (AÕS § 77). Kolleegiumi arvates oleks algselt solidaarse kohustuse lugemine osakohustuseks võrreldav pigem õigusliku olukorraga, mis tekib kaasomandi jagamisel. PärS § 130 lg 1 kohaselt lähevad pärandi vastuvõtmisega pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, v.a need, mis oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna. Kolleegium nõustub apellandi (Swedbank AS-i) seisukohaga, et võlaõiguslikud kohustused on päritavad ning laenulepingust tulenev kohustus läks pärijale üle samasugusel kujul nagu see kuulus pärandajale. Samuti ei tulene seadustest võimalust jagada laenukohustust osakohustusteks ilma võlausaldaja sellekohase tahteavalduseta.
10.Eeltoodut arvestades nõustub ringkonnakohus apellandi seisukohaga, mille kohaselt on kohustuse jagunemine mitme kohustatud isiku (käesoleval juhul: laenusaaja abikaasa ja kostja kui pärija) vahel seotud võlgnike sisesuhtega, kuid see ei too automaatselt kaasa solidaarkohustusena tekkinud kohustuse muutumist osakohustuseks. Vastasel juhul kahjustuksid potentsiaalselt
võlausaldaja huvid, kuivõrd tal tekiks vajadus esitada eraldi nõuded mitme kohustatud isiku vastu. Kolleegiumi arvates tuleb võlausaldaja huve arvestades lähtuda seisukohast, et solidaarkohustusena tekkinud kohustus jääb solidaarkohustuseks ega muutu osakohustuseks ka solidaarvõlgniku surma korral ja tema vara pärija(te)le üleminekul. Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja (kostja) seisukohaga, mille kohaselt ei saanud kostja pärida solidaarkohustust, kuna see on abielu institutsioonist tulenevalt seotud otseselt pärandaja isikuga. Õige on küll, et solidaarkohustus tulenes käesoleval juhul abikaasade varasuhtest (kehtinud PKS § 20 lg 2), kuid see ei tähenda iseenesest, nagu oleks solidaarkohustus lahutamatult seotud pärandaja isikuga. Solidaarkohustused on käibes tavapärased ning võlausaldaja huve arvestades ei saa määravaks pidada asjaolu, missugusel konkreetsel õiguslikul alusel (s.o kas leping või seadus) solidaarne vastutus tekkis. Ringkonnakohus märgib, et pärandi avanemise seisuga (29.10.2008.a) kehtinud PärS §-de 10 lg 1, § 12 ja § 13 lg 1 kohaselt olnuksid nii kostja kui lesk (pärandaja abikaasa) olnud seadusjärgsed pärijad, kuid pärandaja abikaasa on asja materjalide kohaselt pärandist loobunud. See asjaolu ei mõjuta iseenesest kummagi nimetatud isiku vastutuse ulatust, kuna loobunu loeti kehtinud PärS § 123 lg 1 järgi antud pärimisasja mõttes surnuks enne pärandajat, välistades sellega tema olemasolu pärandaja õigusjärgluse tähenduses täielikult. Kui pärandaja abikaasa ei oleks pärandist loobunud, oleksid tema ja kostja olnud kaaspärijateks ning sel juhul oleksid nad hageja kui pärandi suhtes nõudeõigust omava isiku ees vastutanud samuti solidaarselt (kehtinud PärS § 142 lg 2). Kolleegium leiab, et pärandaja abikaasa loobumine pärandist ei toonud käesoleval juhul kaasa võlausaldaja positsiooni muutumist selliselt, et solidaarne kohustus muutus osakohustuseks.
11.Asjas ei ole vaidlust laenulepingust tuleneva kohustuse suuruse üle ning hea usu põhimõttega on kooskõlas hageja poolt nõude esitamine üksnes põhivõla ulatuses (17 500 eurot), loobudes kõrvalnõuetest summas kokku 8 837,81 eurot. Samuti ei ole vaidlust selles, et laenu tagatiseks olnud kinnisasjade (ühishüpoteegiga koormatud korteriomandid XXX/XXX ja XXX Põltsamaal) müügist on laenulepingust tuleneva võlgnevuse katteks laekunud kokku 41 311,81 eurot, millest eluasemelaenu lepingu nr 06-127696-EL järgse kohustuse katteks arvestati 35 771,15 eurot (võttes arvesse ka pärandaja teisi kohustusi, mis olid hüpoteegiga tagatud). Maakohus on õigesti märkinud, et mõlema tagatiseks olnud korteriomandi müügist laekunud summa tuleb arvestada laenulepingust tulenevate kohustuste katteks sõltumata sellest, missuguse mõttelise osa nimetatud korteritest kostja vastavalt pärimisõiguse tunnistusele päris. Iseenesest on õige ka maakohtu seisukoht, et kuna laenukohustuse täitmise eest vastutavad võrdses ulatuses (50:50) kostja ja S.P., siis tuleb ka tagatiste realiseerimisest saadud tulem arvestada võrdsetes osades kummagi võlgniku kohustuste katteks. Küll aga ei pea ringkonnakohus põhjendatuks seisukohta, et solidaarne kohustus muutus pärimise tulemusena osakohustuseks, mis võimaldaks jagada kohustuse võlgnike vahel võrdsetes osades ja rahuldada hageja nõude käesolevas menetluses üksnes pooles ulatuses. Ringkonnakohus märgib, et nii seadusest tuleneva eelduse (VÕS § 69 lg 1) kui ka pärimistunnistuse kohaselt on solidaarvõlgnike kohustused käesoleval juhul võrdsed. VÕS § 69 lg 2 kohaselt läheb solidaarkohustuse täitnud võlgnikule üle võlausaldaja nõue teiste võlgnike vastu (s.o solidaarvõlgniku tagasinõue), v.a talle endale langevas osas. Seega saab eeldada, et käesolevas otsuses käsitletud kohustuse täitmise korral tekib kostjal õigus esitada tagasinõue teise solidaarvõlgniku (S. P) vastu 1⁄2 kohustuse ulatuses, s.o summas 8 750 eurot.
12.TsMS § 173 lg 3 ja § 162 lg 1 alusel tuleb asjas kantud menetluskulud jätta kostja (vastustaja) kanda. Kuna käesolevas asjas on lõpplahend tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus
määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata, et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv).
Üllar Roostoja /allkirjastatud digitaalselt/
Viivi Tomson /allkirjastatud digitaalselt/
Kai Kullerkupp /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.