Kohtulahend

2(9)

Ülekandeid on 13, mistõttu ei saa olla tegemist eksitusega. Lisaks on ülekanded tehtud erinevatel kuupäevadel ligikaudu 7 (seitsme) kuu jooksul. Kui ülekanded oleks tehtud õigusliku aluseta, siis oleks see eeldatavasti pärast esimest-teist ülekannet ilmnenud ning sellisel juhul oleks võinud väidetav võlausaldaja ülekande(d) tagasi nõuda. Hageja on ühe ja sama nõude alusena esitanud kaks teineteist välistavat väidet. Esmalt on hageja märkinud, et poolte vahel on väidetavalt sõlmitud suulised laenulepingud ning alusetu rikastumise nõude juures toob hageja välja, et lepinguid ei ole olemas ning neid ei ole ka kunagi sõlmitud. Kui väidetavaid laenulepinguid tegelikkuses sõlmitud ei olnudki, siis kuidas oli nii hagejal kui ka hageja õiguseellastel võimalik väidetavad laenulepingud üles öelda. Hagi on esitatud pahauskselt. Olles õigusliku aluseta kandnud kostjale üle ligikaudu 6 296,90 eurot, ei pööranud summade ülekandja sellele tähelepanu enam kui kolme aasta vältel. Esimese astme kohtu otsus ja põhjendused Maakohus rahuldas hagi ja jättis menetluskulud kostja kanda. VÕS § 396 lg 1 alusel kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Hageja ja kostja vahel sõlmitud suuliste laenulepingute tõendamiseks esitas hageja kohtule ajavahemikul 03.09.2010 – 30.03.2011 tehtud ülekannete kohta maksekorraldused. Maksekorraldustest nähtub, et BLOÜ tegi kostjale kokku 13 ülekannet kogusummas 6 296,90 eurot (60 191 Eesti krooni ja 2 450 eurot). Ülekannete selgitusse oli märgitud „laen vastavalt lepingule“ ning „vastavalt lepingule“. Hageja esitas kohtule ka laenulepingu ülesütlemise teatise, milles on viidatud tähtajatu laenulepingu ülesütlemisele ning milles hageja nõuab kostjalt laenu tagastamist hiljemalt 16.09.2013. Ka esitati kohtule väljavõte BL OÜ pearaamatust, millel on kajastatud lühiajaliste laenude andmine kostjale. Kohus leidis, et laenulepingute sõlmine on tuvastamist leidnud. Hageja on usutavalt vande all selgitanud laenulepingute sõlmimise põhjuseid ja laenude väljastamise asjaolusid. Hageja selgituste kohaselt palus JJ pangamaksete tasumise jaoks laenu. Ajavahemikul 03.09.2010 – 30.03.2011 tegi BL OÜ kostjale kokku 13 ülekannet kogusummas 6 296,90 eurot ning see nähtub ka BL OÜ pearaamatu väljavõttest. Kuna nimetatud kanded on tehtud erinevates summades, on eluliselt usutav, et neid summasid võidi kasutada JJ laenumaksete puuduoleva osa tasumiseks. Kuigi järgnevatel maksekorraldustel (va esimene maksekorraldus 03.09.2010) ei märgitud selgitusse „laen“, vaid lihtsalt „vastavalt lepingule“, ei tähenda see, et järgnevad maksekorraldused ei oleks esimese maksekorraldusega seotud (esimesel maksekorraldusel oli märgitud selgituseks „laen vastavalt lepingule“). Laenulepingute olemasolu ei välista ka asjaolu, et maksekorraldustesse ei olnud märgitud, millisele konkreetsele kostjaga sõlmitud laenulepingule hageja viitab. Pooltevahelisest lepingust ei tulene lepingu täitmise tähtaeg, seega oli tegu tähtajatu lepinguga. VÕS § 398 lg 1 järgi kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. VÕS § 195 lg 1 kohaselt ütleb lepingupool lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Õigus tähtajatu laenuleping korraliselt üles öelda on üksnes lepingupooltel. Lepingu ülesütlemine on tahteavaldus, mis peab olema teise poole poolt kätte saadud ning täidetud peavad olema ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused. Ülesütlemisavaldusele ei ole vorminõuet ette nähtud, kuid sellest peab nähtuma lepingu lõpetamise tahe. BL OÜ, Osaühing R ja hageja edastasid kostjale 02.09.2013

3(9)

teatise laenulepingu ülesütlemisest ja nõude loovutamistest. Kostjal paluti tasuda saadud vahendid hageja arveldusarvele hiljemalt 16.09.2013. Kostja ei ole tuginenud sellele, et ta on võlgnevuse tagasi maksnud. Kostja leiab, et poolte vahel oli sõlmitud suuline käsundusleping. Käsunduslepingu tõendamiseks esitas kostja M.K ja J.J vahelise e-kirjavahetuse. VÕS § 619 kohaselt kohustub käsunduslepinguga üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Kostja seadusliku esindaja JJ vande all antud selgituste kohaselt pidi tasumine toimuma jooksvalt. Kui pankadega oli kõik korda aetud, siis toimusid ülekanded ja raha liigutamised. Tol ajal olid sõbralikud suhted ning MK ettevõtetele sai pankadest laentatud 5-6 miljonit eurot. MK seotud ettevõtted, kellele raha laenati, olid BL OÜ, OK Oil Trade ja OK Oil, erinevaid lõppe oli seal taga. Vastaspool oli DNB Pank. JJ selgituste kohaselt ei olnud summat otseselt kokku lepitud. Väikesed summad ettevõtete vahel liikusid. Hageja seadusliku esindaja MK vande all antud selgituste kohaselt ei ole hageja teada BL OÜ saanud ühtegi eurosenti DNB Pangast. MK mainiti e-kirjades, kuna ta on juhatuse liige. Käsundist ei olnud juttugi. JJ ja temaga seotud ettevõtted (CM Real Estate, Marine Systems, Novaator Invest) ei kaasanud DNB Pangast MK seotud ettevõtetele (sh BLOÜ, King Oil, OK Oil Trade, Soldina Õlibaas, Rakvere Terminal) finantsvahendeid. Kohtu hinnangul esitatud e-kirjavahetusest nähtub hageja, kostja, IV ning AMK omavaheline suhtlus. Kirjavahetusest ega JJ ütlustest ei selgu, kes oli käesoleval juhul käsundiandjaks: kas (ja milline) juriidiline isik või MK isiklikult. Kirjavahetusest ei nähtu ka, et JJ käsundisaajana oleks osutanud MK-le teenuseid (s.o kaasanud finantsinstrumente DNB Pangast). DNB Panga esindaja JV 26.04.2012 e-kirjast nähtub pigem, et MK ja JJ tegutsesid võrdväärsete partneritena. VÕS § 627 lg 1 kohaselt, kui käsunduslepingus ei ole tasus kokku lepitud, kuulub tasu maksmisele, kui käsundi täitmist võib mõistlikult eeldada üksnes tasu eest, eelkõige kui käsundisaaja täitis käsundi oma majandus- või kutsetegevuses. Kuigi kohus eelpool tuvastas, et tegemist ei olnud suulise käsunduslepinguga, käsitles kohus ka käsundisaaja tasusse puutuvat. Kohus leidis, et esitatud kirjavahetusest ei nähtu, et JJ tegutses käsundit täites oma majandus- või kutsetegevuses, kuna JJ on saatnud vastavad meilid oma isiklikult kontolt, samuti on kirjade lõppu lisatud initsiaalid „Jj“. Kohtule esitatud kirjavahetus ja JJ vande all antud selgitused ei tõenda kostja isiklikku käsundi täitmist hagejale, tema õiguseellasele või mõnele muule MK seotud äriühingule. Hageja on märkinud, et 03.09.2013 aeguks TsÜS § 146 lg 1 kohaselt tema nõue kostja vastu 16 000 Eesti krooni ehk 1022,59 euro ulatuses, mistõttu on hagiavalduse varasem esitamine kohtule juhuks kui kostja lepingulisi suhteid poolte vahel eitab, ka vajalik. Hagi on kohtule esitatud 02.09.2013. Esimene ülekanne tehti 03.09.2010. Kohus leidis, et hagi ei ole esitatud kohtule pahauskselt ning hageja nõue kostja vastu ei ole aegunud. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.

4(9)

Maakohus on tõendeid ebaõigesti hinnanud, mistõttu tuvastas maakohus ebaõigesti suulise laenulepingu olemasolu hageja ja kostja vahel. Kohus on ebaproportsionaalselt suurt tähelepanu omistanud hageja juhatuse liikme MK ütlustele ning jätnud põhjendamatult varju muude sisukate tõendite puudumise. MK isegi ei teadnud, kas väidetavad laenulepingud olid suulised või kirjalikud. Samuti ei ole hageja vande all antud seletusega tõendanud väidetavate lepingute tingimusi. On võimalik, et väidetava laenulepingu alusel nõutud summad ei ole veel sissenõutavaks muutunudki. Õige ei ole ka kohtu seisukoht, et kohtule esitatud kirjavahetus ja JJ vande all antud selgitused ei tõenda kostja isiklikku käsundi täitmist hagejale, tema õiguseellasele või mõnele muule MK seotud äriühingule. Samuti on maakohus asunud ekslikult seisukohale, et esitatud kirjavahetusest ei nähtu, et JJ tegutses käsundit täites oma majandus- või kutsetegevuses ja et JJ käsundisaajana oleks osutanud MK teenuseid (s.o kaasanud finantsinstrumente DNB Pangast). Ainuüksi finantside suurusjärk ca 5 miljonit eurot viitab sellele, et selle summaga olidki seotud erinevad äriühingud, kuid kelle seaduslikud esindajad juhatuse liikmete JJ ja MK näol ühtisid. MK olid kostja juhatuse liikmel JJ erinevad suusõnalised kokkulepped erinevate summade osas ning seetõttu kandis ka MK seotud äriühing BL OÜ käsunduslepingust tulenevalt kostjale käsundustasu erinevates summades. Ülekantavad summad lepiti enne ülekande tegemist kokku suuliselt. Asjaolu, et hagejale kaasati DNB Pangast finantsvahendeid, nähtub kostja poolt esitatud DNB Panga esindaja IV 26.04.2012 e-kirjast. Ka kostja seadusliku esindaja JJ vande all antud selgituste kohaselt sai MK ettevõtetele pankadest laenatud 5-6 miljonit eurot. Samuti on hageja seaduslik esindaja ise nentinud, et tema äriühing(ud) said DNB Panga käest finantsvahendeid. Tulenevalt TsMS § 436 lg-st 1 on kohtul kohustus võtta põhjendatud seisukoht poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta. Maakohus ei ole analüüsinud kostja ühte keskseimat väidet, et maksekorraldustest ei nähtu, kas hageja oli väidetavas laenulepingus laenuandjaks või laenusaajaks. Kostjal puudub võimalus mõjutada seda, mida hageja maksekorralduse selgitusse kirjutab. Seega ei tõenda maksekorralduste selgitustesse märgitud „vastavalt lepingule“ ja „laen“, et makse teostamise aluseks oli selline laenuleping, mille kohaselt kostja oli laenusaaja, mitte laenuandja. Maakohus on otsuses märkinud, et BL OÜ, Osaühing R ja hageja edastasid kostjale 02.09.2013 teatise laenulepingu ülesütlemisest ja nõude loovutamistest. See ei saa aga tõendada väidetavate laenulepingute olemasolu või kostja poolset tahteavaldust laenulepingu sõlmimiseks. See osundab vaid hageja käsitlusele maksetega seotud õigussuhete kohta. Ka ei ole kostjat nõuetekohaselt teavitatud nõuete loovutamistest. Hageja on esitanud üksnes ühe teatise, mis hõlmas endas ka juba kahte eelnevat väidetavat loovutamist. Eelnevad nõude loovutajad BL OÜ ja Osaühing R oleksid pidanud nõude loovutamistest kostjat teavitama nõuete loovutamise ajal. See tekitab üksnes kahtlusi selles osas, et nõude loovutamised on nii-öelda tagantjärgi tehtud. Vastus apellatsioonkaebusele Harju Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja menetluskulud apellandi (kostja) kanda. Maakohus tuvastas õigesti menetlusosaliste vahel laenusuhte olemasolu ning asjakohased ei ole apellandi viited sellele, et MK ei teadnud tunnistusi andes laenulepingute vormi. Vastustajal puuduvad laenulepingute kirjalikud dokumendid ning kuna M.K ja K.J olid igapäevased äripartnerid, siis on laenulepingute sõlmimine suulises vormis loogiline. Vastustaja selgitas hagis, et laenulepingud olid sõlmitud suulisena ning tähtajatult. Maakohus on õigesti leidnud, et apellandi esitatud kirjavahetusest ei tulene käsundussuhte olemasolu. Viidatud kirjavahetusest nähtub, et M. K ja J.J tegutsesid võrdväärsete partneritena.

5(9)

Nõustuda ei saa apellandi arvamusega, et maakohus ei ole võtnud seisukohta apellandi vastuväidete osas. Apellant ei ole kohtumenetluses esitanud vastuväidet, et hoopis tema oli laenuandjaks. Apellant on tuginenud väitele, et igasugune laenusuhe poolte vahel puudus, mistõttu ei pidanud maakohus ka analüüsima apellandi väidet, et vastustaja võis olla ise laenusaaja. Nõude loovutamist ei muuda olematuks asjaolu, et BL OÜ ja Osaühing R ei teavitanud apellanti (kostjat) nõude loovutamisest koheselt. Viidatud äriühingud andsid nõude loovutamisest apellandile teada 02.09.2013. Lisaks laenusumma tagastamisele on vastustaja alternatiivselt nõudnud ka summa tagastamist alusetu rikastumise sätete alusel. Käesolevale vaidlusele sarnastel asjaoludel peetud vaidluses (tsiviilasi nr 3-2-1-110-14, p 12) avaldas Riigikohus, et kui ringkonnakohus ei oleks tuvastanud laenulepingut, siis oleks tulnud hagi kostja vastu kostjale ülekantud raha tagastamiseks rahuldada, sest hageja on tõendanud raha ülekandmise, kuid kostja ei ole tõendanud, et tal oli muu alus raha saada. Seega laenulepingu mittetuvastamise korral, tuleb hagi rahuldada alusetu rikastumise sätete kohaselt. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi tuleb maakohtu otsus jätta muutamata. Apellant on jäänud maakohtus esitatud seisukohtade ja tõendite juurde (v.a 12.11.2014 esitatud tõend). Kuna maakohus on neile asjakohaselt ja piisavas ulatuses vastanud, siis ringkonnakohus samu põhjendusi TsMS § 654 lg 6 alusel ei korda. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt menetlusõiguse normide olulisi rikkumisi ega materiaalõiguse normide ebaõiget kohaldamist, mis saaks olla lahendi tühistamise aluseks. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium järgmist. Apellant leiab, et maakohus hindas ebaõigesti tõendeid, mistõttu tuvastas maakohus vääralt, et apellandi ja vastustaja vahel on sõlmitud laenuleping. Apellandi hinnangul on maakohus andnud vastustaja esindaja M. K ütlustele ebaproportsionaalselt suure kaalu ning apellandi väited ja tõendeid maakohus ei arvestanud. TsMS § 232 lg 1 järgi hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt , kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus teinud esitatud asjaoludest ja tõenditest õige järelduse, et pooltevaheline suhe, mille täitmiseks 6 296,90 eurot üle kanti, oli laenuleping. Apellandi väited ei anna alust teistsuguse järelduse tegemiseks. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on otsuses piisavalt põhjendanud maksete tegemise aluseks oleva suulise laenulepingu olemasolu ning sidunud järeldused esitatud tõenditega. Maakohus on õigesti tuvastanud, et tegemist oli laenusuhtega ning seda tõendavad ka vastustaja esitatud tõendid (sh HansaRaama väljatrükk). Ringkonnakohus selgitab, et suulise lepingu tõendamine on keeruline, kuid olukorras, kus äriühingu raamatupidamisest nähtub lühiajaliste laenude andmine apellandile, on see vastupidiste tõendite puudumisel piisav suulise lepingu tõendamiseks. Samuti on maakohus põhjendatult leidnud, et kostja poolt väidetud käsunduslepingu, mille täitmiseks on hageja poolt raha ülekanded tehtud, olemasolu on tõendamata. Apellandi vastuväite põhisisuks on see, et apellant osutas vastustajale käsunduslepingu alusel teenust, kuid sarnaselt maakohtule on ka ringkonnakohus seisukohal, et apellandi väide suulisest käsunduslepingust on tõendamata. Mis puudutab apellandi väiteid, et käsunduslepingu olemasolu tõendavad JJ, MK, IV ja AMK omavaheline kirjavahetus, siis selles osas nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et

6(9)

viidatud kirjavahetusest nähtub nende isikute omavaheline suhtlus, kuid sellest ei saa järeldada, et oleks poolte vahel olnud käsundusleping, mille kohaselt on hageja andnud kostjale käsundi vahendada MK seotud äriühingutele pankadest laenu saamist. Käsunduslepingule on omane, et tasu käsundi täitmise eest saab käsundisaaja. Apellandi poolt maakohtule esitatud tõenditest ei nähtu, milles kostjale antud käsund seisnes ning kas kostja väidetava käsundi ajavahemikul 03.09.2010 – 30.03.2011 BL OÜ-le või mõnele muule M.K seotud äriühingule täitis. Kohtutoimikus olevatest tõenditest nähtub, et vastustaja tasus apellandile ajavahemikul 03.09.2010 – 30.03.2011 6 296,90 eurot. Apellandi esitatud tõenditest (e-kirjadest) kattub viidatud ajavahemikuga üksnes 19.10.2010 – 22.10.2010 (kd I, tlk 101) ja 25.02.2011 (kd I, tlk 106) kirjavahetus. Ülejäänud kirjavahetus on oluliselt varasemast perioodist (02.06.2009 ja 23.09.2009) või oluliselt hilisemast perioodist (05.06.2011, 29.08.2011 – 31.08.2011, 08.09.2011 – 09.09.2011, 18.04.2012 – 16.05.2012, 30.08.2013 – 01.09.2012). Apellandi hinnangul on käsundussuhte olemasolu tuvastatav seeläbi, et apellant aitas vastustajaga seotud äriühingutel saada pangast finantsvahendeid 5 miljoni euro ulatuses ning seda tõendab kirjavahetus ajavahemikust 18.04.2012 – 16.05.2012 (kd I, tlk 129-136). Ringkonnakohus peab vajalikuks välja tuua, et viidatud kirjavahetuse ning viimase hageja poolt tehtud makse vahel (30.03.2011) on vahe üle aasta. Apellandi esindaja J.J kinnitas 21.08.2014 toimunud kohtuistungil, et ülekannete tegemine (käsundi täitmise eest tasumine) toimus pärast seda, kui midagi (sh pankadega) oli korda aetud (kd I, tlk 197). Ajavahemiku 03.09.2010 – 30.03.2011 kirjavahetusest ei nähtu BL OÜ-le või mõnele muule M.K seotud äriühingule teenuse osutamine finantsvahendite hankimisel, mille järel oleks apellandil tekkinud tasu saamise õigus. Apellant heidab apellatsioonkaebuses ette, et maakohus ei analüüsinud apellandi väidet, mille kohaselt võis hageja olla hoopis laenu saajaks. Tegemist on apellandi poolt 06.05.2014 kohtuistungil esmakordselt esitatud väitega (kd I, tlk 147 pöördel), mida kostja eelnevalt menetlusdokumentides esitanud ei ole. Ka ei ole maakohtule esitatud ühtegi asjaolu ega seda põhistavat tõendit, millest saaks järeldada, et kostja on hagejale laenu andnud ja hageja on kostjale laenu summas 6 296,90 eurot tagastanud. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega, et maakohus jättis kostja vastavasisulise väite põhjendamatult analüüsimata. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole rikkunud menetlusõiguse norme, jättes kostja kohtuistungil esitatud vastuväitele vastamata. Riigikohtu seisukohtade kohaselt võib kostja esitada hagile vastuväite ka kohtuistungil, kuid ka sellisel juhul peab kostja oma vastuväidet asjaoludega põhjendama ja juhul, kui hageja sellega ei nõustu, siis ka tõendama. Kostja on esitanud vastuväite viisil, kus ta on väitnud: „ võib tekkida küsimus, kes kellele võlgu oli? Võib-olla on ülekanded tehtud seetõttu, et laenusaajaks oli hageja.“ Kolleegiumi arvates sellisel kujul vastuväitele ei olegi kohtul vajadust vastata, kuna vastuväide ei ole esitatud viisil, et seda ei ole isegi põhjendatud asjaoludega, mida saaks vastuväite puhul hinnata. Äriseadustiku § 183 kohaselt korraldab osaühingu raamatupidamist juhatus ning raamatupidamise seadus kohustab majandustehinguid (milleks on ka laenu andmine) kajastama raamatupidamises. Vastustaja esitas kohtule raamatupidamisprogrammi HansaRaama väljatrüki (kd I, tlk 23), kust nähtub lühiajaliste laenude andmine apellandile. Ühtegi tõendit, mis lükkaks hageja esitatud pearaamatu väljatrükis toodud laenude andmise ümber, apellant kohtule esitanud ei ole. HansaRaama väljatrükist nähtuvad summad kattuvad BLOÜ ülekannetega apellandile. 21.08.2014 toimunud kohtuistungil ei osanud apellandi (kostja) esindaja öelda, kuidas kajastusid BLOÜ ülekanded apellandi raamatupidamises. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellandi juhatuse liikmena pidi J.J korraldama apellandi raamatupidamist raamatupidamise seaduse §-de 4, 5, 6, 7, 12 lg 1 mõttes ning tagama selle, et kui tegemist oleks olnud nii-öelda käsundi täitmisest tulenevate arvete tasumisega, siis sellisena ka raamatupidamises laekumised kajastuksid. TsMS § 230 lg 1 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema

7(9)

nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Apellant ei ole oma väidet, mille kohaselt oleks vastustaja käsitatav laenu saajana, ühelgi viisil tõendanud. Samas on vastustaja tõendanud seda, et BL OÜ raamatupidamises kajastusid apellandile (kostjale) tehtud ülekanded laenuna. Apellant on apellatsioonkaebuses välja toonud, et nõude loovutajad (BL OÜ ja Osaühing R) oleksid pidanud apellanti teavitama nõuete loovutamisest ajal, mil väidetavad nõuded loovutati. VÕS § 164 lg 1 sätestab nõude loovutamise regulatsiooni. Viidatud sätte kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Vaidlust ei ole, et laenulepingust tulenevat nõuet võib loovutada. Mis puudutab apellandi väidet võimalikust rikkumisest nõude loovutamisest teatamisel, siis kolleegium sellega ei nõustu. Seadusest ei tulene, et igast loovutusest peaks teatama eraldi dokumendiga. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et apellandile edastati teade nõude loovutamisest ning laenulepingu ülesütlemisest 02.09.2013 (kd I, tlk 19-20). Seega sai apellant nõude loovutamisest teada kas 02.09.2013 kirja saamise järgselt või kõige hiljem käesoleva tsiviilasja hagimaterjalidega, mistõttu on laenulepingust tuleneva nõude loovutamine apellandi suhtes kehtiv. Kuigi apellant on välja toonud, et nõude loovutamised on tehtud tagantjärgi, siis ühtegi väidet põhjendavat asjaolu ega tõendit apellant enda väite kinnitamiseks esitanud ei ole. BL OÜ loovutas nõude Osaühingule R 14.05.2013 ning sama kuupäeva kannab ka HansaRaama väljatrükk, mis tõendab BL OÜ nõude olemasolu apellandi vastu. Ka 06.08.2013 digitaalselt allkirjastatud ainuosaniku otsus (kd I, tlk 24-25) kinnitab Osaühing R mitterahalise sissemakse (nõudeõigused, mis tulenevad lepingust 1AC 06.08.2013) tegemist hageja osakapitali. Seega nähtub selgelt, et tehingud on tehtud konkreetsetel kuupäevadel. Kolleegium leiab, et apellandi 12.11.2014 taotlus täiendavate tõendite vastuvõtmiseks tuleb jätta rahuldamata ja tõend jätta tähelepanuta ning tagastada esitajale. TsMS § 633 lg 5 sätestab, et kui apellatsioonkaebuse põhjendamiseks nimetatakse uusi asjaolusid ja tõendeid, tuleb apellatsioonkaebuses märkida uute asjaolude ja tõendite esimese astme kohtus esitamata jätmise põhjus. TsMS § 652 lg 4 sätestab, et uute asjaolude ja tõendite esitamise lubatavust peab pool oma kaebuses või vastuses põhjendama. Kui pool seda ei tee, jätab kohus need tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus. Apellant esitas apellatsioonkaebuse 13.10.2014. Apellatsioonkaebuses ei ole apellant märkinud, et soovib oma väidete tõendamiseks veel tõendeid esitada, mida ta maakohtu menetluses esitanud ei ole. 12.11.2014 esitatud tõend kannab kuupäeva 28.11.2011. Apellant põhjendab tõendi hilinenud esitamist sellega, et esitatud tõend sai apellandile teatavaks alles pärast maakohtu otsuse tegemist, kui Osaühingus Novaator Invest viidi ajavahemikus 01.11.2014 – 12.11.2014 läbi raamatupidamise revisjon. Ringkonnakohus leiab, et apellandi põhjendused ei ole veenvad, kuna äriregistri andmete alusel on apellandi juhatuse liige J.J ka Osaühingu Novaator Invest juhatuse liige ning ringkonnakohtule ei ole usutav, et tõendina esitatud dokument ei olnud apellandi seaduslikule esindajale teada. Lisaks märgib ringkonnakohus, et apellandi esitatud tõend ei ole asjakohane ning see ei ole vajalik ka asja õiglaseks lahendamiseks, kuna see ei tõenda asjaolusid, millele apellandi vastuväited tuginevad (käsunduslepingu olemasolu). Tõend ei kinnita seda, et apellandi ja vastustaja vahel oleks olnud käsunduslepingust tulenev suhe. Eeltoodu tõttu tuleb apellandile esitatud tõendid tagastada. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Kolleegium ei määra käesolevas otsuses kindlaks menetluskulude rahalist suurust, kuigi alates 01.01.2015 on

8(9)

vastav menetluskord muutunud. Kuna seadusandja ei näinud ette uue korra rakenduse sätteid ja enne 01.01.2015 lahendites maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud, on kolleegium seisukohal, et uut korda saab rakendada vaid nendes tsiviilasjades, milles maakohus teeb lõpplahendi peale 01.01.2015. Vastasel korral ei saaks menetlusosaline nõuda maakohtu menetluses kantud kulude hüvitamist. TsMS § 174 lg 7 kohaselt ei või menetlusosaline nõuda kulude hüvitamist väljaspool menetluskulude kindlaksmääramise menetlust ega muul õiguslikul alusel. Samuti on mõistlik tagada, et sama tsiviilasja raames toimuks erinevate kohtuastmete menetluskulude kindlaksmääramine samade põhimõtete järgi. Eeltoodust tulenevalt ei määra ringkonnakohus käesolevas tsiviilasjas menetlusosalistele apellatsioonimenetluse kulude nimekirjade esitamiseks tähtpäeva ning määrab käesolevas kohtuotsuses kindlaks üksnes menetluskulude jaotuse apellatsiooniastmes ning selgitab menetluskulude kindlaksmääramise korda selliselt, nagu seda nägi ette kuni 31.12.2014 kehtinud TsMS-i redaktsioon. TsMS § 174 lg 1 (kuni 31.12.2014 kehtinud redaktsioonis) järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 (kuni 31.12.2014 kehtinud redaktsioonis) kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega.

Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/

Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/

Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.