Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Kajalt ja menetluse taastamise avalduselt tasutakse kautsjonina summa, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 1500 eurot (TsMS § 142 lg 2). Kautsjon tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele, kas: SEB Pank – a/a EE571010220229377229 Swedbank – a/a EE062200221059223099 Danske Bank – a/a EE513300333522160001 Nordea Bank – a/a EE221700017003510302 Riigilõivude tasumisel tuleb kasutada kohtust või avalikust e-toimikust saadud unikaalset viitenumbrit. Maksekorralduse selgituse reale märkida: Harju Maakohtu Kentmanni kohtumaja, tsiviilasja number ja isiku nimi, kelle eest kautsjoni tasuti. Maksedokument kautsjoni tasumise kohta või maksedokumendil olevad kõik andmed selle elektrooniliseks kontrollimiseks tuleb esitada kohtule. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Tuvastatud asjaolud: 10.12.2013 sõlmisid pooled laenulepingu nr XXX, mille alusel laenas kostja hagejalt 554,99 eurot XXX OÜ-lt kauba ostmiseks. Kostja pidi laenu koos intressiga tagastama osamaksetega perioodil 15.03.2014-15.02.2016 igakuise summaga 35,77 eurot. Kostja kohustust nõuetekohaselt ei täitnud ja hageja ütles 14.10.2014 lepingu üles. Hageja palus kostjalt välja mõista põhivõla 554,99 eurot, intressi 152,05 eurot, võla meeldetuletuste saatmise tasu 9 teate eest summas 205 eurot, viivise 30,18 eurot (arvestatuna kuni 09.12.2014 määras 25% aastas (lepingu punkt 3.8). VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Hageja on esitanud kohtule laenulepingu rikkumisest tulenevad nõuded. Kohustuse rikkumine on VÕS §-s 100 määratletud kui võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Sama paragrahvi teise lõike järgi võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Kohus tuvastas, et kostja on rikkunud lepingulisi kohustusi. Põhivõlgnevus VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kostjal oli laenulepingu järgi raha maksmise kohustus, mida kostja on rikkunud, jättes laenusumma 554,99 eurot tagastamata. Rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult

välistatud raha maksmise kohustuse rikkumisel. Seega vastutust välistavaid asjaolusid ei esine. Kostjalt tuleb hagejale välja mõista põhivõlg 554,99 eurot. Intress Hageja nõuab kostjalt intressina 152,05 eurot. VÕS § 397 sätestatud laenu kasutusintress on tasu raha kasutamise eest. VÕS § 397 lg 1 järgi majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Hageja on andnud laenu oma majandus- või kutsetegevuse raames. Laenuandjal on õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab. Kostja on lepingut sõlmides sellise tasuga nõustunud. Kuna lepingu pooled on leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul, kuid kostja on jätnud nimetatud kohustuse täitmata, siis on hageja nõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele ning lepingutasu katteks tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 152,05 eurot. Võla sissenõudmiskulude hüvitamisest Hageja nõuab kostjalt laenulepingu üldtingimuste punkti 1.3 alusel laenu tagasinõudmisele suunatud 9 meeldetuletuskirja eest 205 euro tasumist. Võla sissenõudmiskulude hüvitamist reguleerib VÕS § 1131, mille järgi, kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Kohus leiab, et hageja nõue kostjalt võla sissenõudmiskulude väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata. VÕS § 1131 lg 4 kohaselt käesolevat paragrahvi ei kohaldata tarbijast võlgnikule. Kõnealuse laenulepingu sõlmis kostja tarbijana, mistõttu kostjalt võla sissenõudmiskulude nõudmine on tulenevalt VÕS § 1131 lg 4 keelatud. Eelnevat tõttu jääb hageja nõue sissenõudmiskulude summas 205 eurot hüvitamiseks rahuldamata. Viivis Hageja nõuab kostjalt sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist summas 30,18 eurot. Viivise arvutamisel on hageja lähtunud viivise lepingujärgsest määrast (p 3.8 kohaselt 25% aastas) ja on arvestanud viivist kuni 09.12.2014. Kohus leiab, et hageja viivisenõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. VÕS § 415 lg 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist. Sama lõike teise lause kohaselt ei välista ega piira see krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Kohus leiab, et hageja viivisenõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Asja materjalidest nähtub, et hageja ja kostja tarbijana sõlmisid krediidilepingu. Lepingu järgi puudus kostjal lepingutingimuste läbirääkimise võimalus. Lepingu sõlmimisel oli kostjal võimalik valida üksnes laenusumma ja selle kasutamise tähtaeg. Kuna laenulepingu teisi tingimusi eraldi läbi ei räägitud, siis tuleb laenuleping lugeda sõlmituks tüüptingimustel VÕS § 35 lg 1 tähenduses. Tulenevalt TsMS § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tsiviilasja lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. VÕS § 42 lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi,

ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Kohus leiab, et poolte vahel sõlmitud lepingu üldtingimuste p 3.8 on tühine võlgnetavalt summalt aastas arvutatava 25% suuruse viivise määra osas, sest viivisenõudega sellises määras on kostja kahjuks oluliselt kõrvale kaldutud poolte õiguste ja kohustuste tasakaalust. Võlausaldaja õigused oma lepingujärgse viivisenõude sissenõudmisel ei ole piiramatud. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise juhuks kokku lepitud viivise põhieesmärgiks on rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine. Reeglina ei saa viivisekokkuleppega tagada võlausaldaja muud huvi. Kohus on seisukohal, et 25% suurune viivise määr aastas on kostjat ebamõistlikult kahjustav ning seetõttu tühine, mistõttu tuleb VÕS § 41 järgi kohaldada tühise tingimuse asemel seadusest tulenevat regulatsiooni, käesoleval juhul VÕS § 113 lg 1 teises lauses toodud viivise seadusjärgset määra. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas (kuni 15.04.2013 seitse protsenti aastas). VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga (EKP) põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Kuna hageja ütles kostjaga sõlmitud lepingu üles 14.10.2014, tuleb viivist arvestada alates 15.10.2014 kuni 09.12.2014. 14.10.2014 – 09.12.2014 (viivitatud päevi 56) oli seadusjärgne viivisemäär 8,15 % aastas. Viivist tuleb arvestada tagastamata laenusummalt (554,99 eurot). Seega võlgneb kostja hagejale kõnesoleval perioodil viivisena 6,94 eurot. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 163 lg-st 1 kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldas hageja nõude 75% ulatuses, siis on põhjendatud jätta menetluskulud 75% ulatuses kostja ja 25% ulatuses hageja kanda. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses TsMS § 174 lg 2 järgi. Hageja menetluskuluks on hagilt tasutud riigilõiv 175 eurot. Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb kostjal hagejale hüvitada menetluskuludest 75%, mis teeb summa 131,25 eurot.

Moonika Tähtväli kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.