Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest
Määruse tegemise aeg ja koht
20.01.2015, Tallinn
Tsiviilasja number
2-14-24298
Tsiviilasi
AS-i LHV Finance hagi AL vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 24.11.2014 määrus hagi menetlusse võtmisest keeldumiseks
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS-i LHV Finance määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja AS LHV Finance (registrikood 12417231, asukoht Tartu mnt 2, 10145 Tallinn) Kostja AL (isikukood XXXXXXXXXXX, registrijärgne elukoht
XXXXXXXXXX
X-XX,
XXXXXXX,
XXXXXX XXXXX XXXXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 24.11.2014 määrus jätta muutmata.
2.Määruskaebus jätta rahuldamata.
3.
Määruskaebuse menetlemisega seotud kulud jäävad kaebuse esitaja kanda.
4.Määruse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse ärakirja kassaatorile kättetoimetamisest. Riigikohtus võib hagimenetluses menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja kaebusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Selgitused Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lõikele 6 juhul, kui määruskaebuse esitaja taotleb menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse
lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud
1.10.07.2014 esitas AS LHV Finance (hageja) Pärnu Maakohtule avalduse AL (kostja) vastu maksekäsu kiirmenetluses võlgnevuse väljamõistmiseks. Võlgnikule ei ole õnnestunud makseettepanekut mõistliku aja jooksul kätte toimetada. Maksekäsu kiirmenetluses on võlgnikule üritatud teadet makseettepanekust kätte toimetada aadressil XXXXXX XX-XX, Tallinn. Nimetatud aadressilt on dokumendid tagastatud märkega „hoiutähtaja möödumisel“. Samuti on võlgnikule püütud dokumente edastada rahvastikuregistrijärgsele aadressile XXXXXXXX, XXXXXXXXXX X-XX, XXXXXXX. Ka sellelt aadressilt on dokumendid tagastatud märkega „hoiutähtaja möödumisel“. Pärnu Maakohtu 30.10.2014 määrusega anti nõue üle hagimenetlusse Harju Maakohtule.
2.03.11.2014 määrusega kohustas maakohus hagejat esitama nõuetele vastav hagiavaldus. Lisaks sellele kohustas kohus hagejat selgitama hagi Eesti kohtule alluvust, kuna rahvastikuregistri andmetel elab kostja Venemaal, XXXXXXXXXX X-XX, XXXXXXX, XXXXXX XXXXXXX. Kohus juhtis hageja tähelepanu Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni lepingule õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades, mille artikkel 21 lõige 1 sätestab, et kui käesolev leping ei näe ette teisiti, on kummagi lepingupoole kohtud pädevad arutama tsiviil- ja perekonnaasju, kui kostjal on tema territooriumil elukoht.
3.19.11.2014 esitas hageja kohtule hagi kostjalt 614.84 euro ja lisanduva viivise väljamõistmiseks. Võlgnevuse aluseks on 19.02.2014 sõlmitud järelmaksuga müügilepingust nr 242211 tulenev nõue. Hageja on hagiavalduses märkinud kostja aadressiks XXXXXX XX-XX, Tallinn.
4.Vastuseks kohtu nõudmisele alluvuse osas märkis hageja, et kinnistusraamatu andmeil on kostja märgitud aadressi XXXXXX XX-XX, Tallinn omanikuks olnud alates maja valmimisest üks ja seesama isik (LV), kes ei tunne AL nimelist isikut. Samas on LV 2014.a kevadest saanud vähemalt paarkümmend kirja adresseerituna AL-le ning on teada, et nimetatud isik on avaldanud oma aadressina ka teisi Eestis olevaid aadresse. Seega, kõik kostja poolt hagejale lepingute sõlmimisel antud kontaktandmed olid algusest peale valed ning puudub kahtlus, et kostja tegi seda teadlikult. Kostja ei ole siiani hakanud täitma oma lepingulisi kohustusi ega teatanud hagejale uusi kontaktandmeid. Vastavalt poolte vahel sõlmitud järelmaksuga müügilepingu tingimustele on hagejal õigus esitada hagi Harju Maakohtule, seda ka juhul, kui kostja on elukohta muutnud pärast lepingu sõlmimist. Kostja poolt enda kohta valede kontaktandmete avaldamine on olnud ilmselge ning kantud soovist vältida kohustuste täitmist ning raskendada võlausaldaja võimalusi oma õigusi kaitsta. Seega, hageja ei nõustunud rahvastikuregistri andmetega, et kostja elab Vene Föderatsioonis. Ei ole ühtegi põhjust järeldada, et kostja poolt rahvastikuregistri andmed vastaksid tegelikkusele olukorras, kus ta on hagejale (ja teistele võlausaldajatele) lepingute allkirjastamisel esitanud enda kohta täielikult valed kontaktandmed, ja seda teadlikult. Arvestades, et TsMS § 317 lõikes 1 sätestatud eeldused on täidetud ning et kostja on lepinguga võetud põhikohustused jätnud tahtlikult täitmata ning on esitanud hagejale valeandmed, on hageja hinnangul põhjendatud oma õiguste kaitseks taotleda avalikku
kättetoimetamist. Antud juhul on see ka perspektiivi arvestades ainus proportsionaalne vahend oma õiguste kaitsmisel riivamata liialt kostja õigusi. Esimese astme kohtu määrus
6.Kohtualluvus tähendab TsMS § 69 lõike 1 järgi üldiselt isiku õigust ja kohustust kasutada oma menetlusõigusi kindlas kohtus. Rahvusvahelise kohtualluvuse sätetega määratakse TsMS § 70 lõike 1 järgi kindlaks see, millal võib asja menetleda Eesti kohus. Asi allub TsMS § 70 lõike 2 järgi üldjuhul Eesti kohtule, kui pädevuse ja kohtualluvuse sätete kohaselt võib Eesti kohus selle lahendada.
7.Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni leping õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades artikkel 21 lõige 1 sätestab, et kui käesolev leping ei näe ette teisiti, on kummagi lepingupoole kohtud pädevad arutama tsiviil- ja perekonnaasju, kui kostjal on tema territooriumil elukoht.
8.Eesti siseriiklikus õiguses sisaldub isiku elukoha mõiste määratlus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 14 lõikes 1, mille kohaselt on isiku elukohaks koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab. Sama paragrahvi kolmanda lõike järgi loetakse elukoht muutunuks, kui isik asub mujale elama viisil, millest võib järeldada isiku tahet oma elukohta muuta. Kui isiku elukohta ei saa kindlaks määrata, loetakse vastavalt TsÜS § 14 lõikes 4 sätestatule tema elukohaks tema igakordne viibimiskoht. Viidatud normide tähenduses on isiku elukohaks kohaliku omavalitsuse üksus (linn või vald), kus asub isiku eluase (korter, maja vms). Alalise elamise kohana tuleb seejuures mõista kohta, kus isik alaliselt viibib, kus on tema kodu, st koht, millega ta on isiklikult kõige enam seotud. Peamise elamise kohaks on aga koht, kus isik viibib rohkem kui mingis muus kohas. Rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 391 lõike 1 kohaselt, rahvastikuregistri objektiks olev isik hoolitseb enda ja oma alaealiste laste ning eestkostetavate elukoha aadressi õigsuse eest rahvastikuregistris, kasutades selle seaduse 8. peatükis sätestatud võimalusi. RRS § 391 lõikest 2 tuleneb, et kui isik, tema alaealised lapsed ja eestkostetavad asuvad püsivalt elama teise elukohta, esitab isik uude elukohta elama asumisest alates 30 päeva jooksul uue elukoha aadressi rahvastikuregistrisse kandmiseks. Kohus märkis, et kuigi isiku elukoha kohta rahvastikuregistrisse tehtud kanne ei ole elukoha kindlakstegemisel tsiviilõiguslikus mõttes (TsÜS § 14) ainumäärava tähendusega, puuduvad samas kohtul andmed, et kostjal oleks teisi elukohti peale rahvasitkuregistri kannetest nähtuva.
9.Kohus asus seisukohale, et kuna hageja esitatud andmetel ega ka rahvastikuregistrist nähtuvalt ei ole kostjal Eesti Vabariigis elukohta ning tema elukoht rahvastikuregistri andmetel on Vene Föderatsioonis, allub hagi Vene Föderatsiooni kohtule. Seega ei allu hagi Harju Maakohtule ja hagi menetlusse võtmisest tuleb keelduda.
10.Kuna hetkel lahendas kohus kohtualluvuse küsimust, siis on ennatlik otsustada menetlusdokumendi avaliku kättetoimetamise üle. Määruskaebus
11.10.12.2014 esitatud määruskaebuses palub hageja maakohtu määruse tühistada ja teha uus määrus, millega võtta hagi menetlusse.
12.Hageja jäi määruskaebuses kõigi oma varasemalt avaldatud seisukohtade juurde, märkides täiendavalt järgmist. Asjaolu, et pooltevahelise lepingu sõlmimisel kostja poolt avaldatud aadressi XXXXXX XX-XX Tallinnas omanik LV-le on 2014.a kevadest saadetud vähemalt paarkümmend kirja adresseerituna kostjale, viitab selgelt, et kostja elab alaliselt ja tegutseb Eestis. Veebilehe maps.google.com otsingu tulemusel ei nähtu, et XXXXXX asuks XXXXXXXXXX X maja. Isegi kui maja nr 3 ja selles asuma pidav korter XX peaks reaalselt eksisteerima, puudub RRS § 40 lõike 6 kohane koopia või nõusolek, mistõttu on antud juhul kanne rahvastikuregistris niivõrd (vale)informatiivse tähendusega, et kogumina ei ole võimalik anda sellele sellist õiguslikku ja kaalukat tähendust, mis tooks kaasa kohtualluvuse muutmise.
13.Hageja on teinud Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) päringu kostja piiriületuste kohta. Hagejal on üsna mitu hiljutist kogemust (sh tsiviilasi nr 2-14-12056), kus hageja tõlkis ära materjalid ning Vene Föderatsioonist saabus lakooniline vastus, et nendel andmed nimetatud isiku kohta puuduvad. Lisaks võttis asjaolude selgitamine aega täiendavalt ligikaudu 6 kuud, milline ajakulg on hageja seisukohalt raskendav. Samuti kandis hageja tõlkekulu ligikaudu 240 eurot, millel ei olnud asja lahendamise seisukohalt mingisugust tähtsust. Hageja hinnangul on ka antud asjas kostja Vene Föderatsiooni aadress tõenäoliselt vale. Päringu vastusest peaks selguma, kas kostja viibib Eesti Vabariigis või mitte (sealt johtuvalt ka tõlkevajadus). Kui PPA andmetel ei ole kostja ületanud idapiiri ja jätnud sealt naasmata, ei ole põhjust arvata, et kostja tegelik elukoht vastaks rahvastikuregistri andmetele. Seoses sellega palus hageja määruskaebuse lahendamisel võtta arvesse PPA vastust. Menetluse edasine käik
14.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lõike 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
15.Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 24.11.2014 määrus on õige ja määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS §-le 659 ja § 657 lõike 1 punktile 1 tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ja TsMS §-st 659 ja § 654 lõikest 6 tulenevalt põhjendusi ei korda. Vastuseks määruskaebusele märgib kolleegium järgmist.
16.Hageja kordab määruskaebuses suures osas oma varasemalt esitatud seisukohti, millele maakohus on kaevatavas määruses juba asjakohaselt vastanud. Hageja ei ole ka määruskaebuses toonud esile asjaolusid, millest saaks järeldada Eesti kohtu õigust vaidlust lahendada (kostjal on Eestis elu- või viibimiskoht või poolte vahel on kehtiv kohtualluvuse kokkulepe). Kuna riikidevaheline leping õigusabi ja õigussuhete kohta teisiti ei reguleeri, siis kohaldab kohus rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) § 10 alusel isiku elukoha määratlemisel Eesti õigust.
17.Määruskaebuse menetluses kogutud Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 12.12.2014 teabest (t lk 65-68) nähtub, et kostjal on aastal 2014 olnud hulgaliselt piiriületusi läbi Koidula piiripunkti, seega Eesti ja Venemaa vahel, millest aga ei saa teha järeldusi tema elu- või viibimiskoha kohta. PPA teate kohaselt märkis ta Eesti kodaniku passi/isikutunnistuse taotlusele oma kontaktaadressina XXXXXXXXXX X-XX,
XXXXXXX, XXXXXX XXXXXXX, Vene Föderatsioon ehk sama aadressi, mis on märgitud aadressiks ka rahvastikuregistris.
18.Asjaolust, et XXXXXX XX-XX Tallinnas aadressile on saadetud 2014.a kevadest alates vähemalt paarkümmend kirja adresseerituna kostjale, ei saa järeldada, et kostja elab alaliselt ja tegutseb Eestis. Nimetatud asjaolust on võimalik teha üksnes järeldus, et kostja on kõnealuse aadressi oma elukohana avaldanud lisaks hagejale ka teistele isikutele. Ringkonnakohus püüdis võtta kostjaga teadaoleval e-postiaadressil ühendust, et saada tema seisukohta määruskaebuse kohta, kuid isik e-kirja kättesaamist ei kinnitanud ega vastanud sellele kohtu määratud tähtaja jooksul. Ringkonnakohtu järelepärimised äri- ja sõiduregistritesse ning kinnistusraamatusse ei andnud andmeid kostjal Eesti mingigi vara olemasolu kohta.
19.Nõude aluseks oleva müügilepingu (t lk 34-40) punktis 12.3 leppisid pooled kokku, et vaidluste lahendamisel on esimese astme kohtuks Harju Maakohus ning et nimetatud kokkulepe kohaldub ulatuses ning tingimusel, et see ei ole seaduse imperatiivsete sätetega keelatud. TsMS § 104 lõike 1 kohaselt on Eesti Vabariigi õiguse järgi kohtualluvuse kokkulepe lubatud, kui vaidlus on seotud mõlema poole majandus- või kutsetegevusega või kui leping on seotud ühe poole majandus- või kutsetegevusega ja teiseks pooleks on riik, kohaliku omavalitsuse üksus või muu avalik-õiguslik juriidiline isik või kui mõlemaks pooleks on avalik õiguslik juriidiline isik. Ükski neist eeldustest käesolevas asjas täidetud ei ole. Samuti ei ole asjakohane hageja käsitlus, nagu oleksid pooled lepingus kokku leppinud, et hagejal on õigus esitada hagi Harju Maakohtule ka juhul, kui kostja on elukohta pärast lepingu sõlmimist muutnud. Selline kokkuleppe sisu lepingust ei nähtu. Seega ei ole tuvastatavad ka TsMS § 104 lõikes 3 sätestatud eeldused kohtualluvuse kokkuleppe kehtivuseks ja alluvuskokkulepe on TsMS § 106 lõike 1 punkti 1 alusel tühine.
20.Eeltoodust nähtub, et hagejal ega kohtutel ei õnnestunud veenvalt tuvastada asjaolusid, mis annaksid aluse tuvastada kostja elukohana Eesti Vabariigi. Kohtule esitatud andmete järgi on kostja elukohaks Vene Föderatsioon, mistõttu keeldus maakohus asjakohaselt hagiavalduse menetlusse võtmisest. Hageja väide, et tõenäoliselt on tegemist ebaõige aadressiga, on paljasõnaline. Ringkonnakohtu päringu kohaselt kostja lähisugulaste kohta nähtub rahvastikuregistrist, et ka kostja isa VL elab XXXXXXX linnas pojaga samal aadressil. Määruskaebuses esile toodud võimalikud raskused hageja jaoks Vene Föderatsiooni kohtusse pöördumiseks ei anna alust menetleda hageja nõuet Eesti kohtus. Riikidevahelise õigusabilepingu artikli 1 punkti 2 kohaselt on ühe lepingupoole kodanikel õigus pöörduda vabalt ja takistamatult teise lepingupoole kohtute jm asutuste poole, sh hagide esitamiseks samadel tingimustel oma kodanikega.
21.Määruskaebuse menetlemisega seotud kulud jäävad TsMS § 171 lõike 1 alusel kaebuse esitaja kanda. Kuigi alates 01.01.2015 kehtivas redaktsioonis määrab TsMS § 173 lõike 1 kohaselt kohus lõpplahendis kindlaks ka menetluskulude jaotuse, siis käesolevas lahendis kolleegium seda ei tee järgmisel põhjendusel. Kuna seadusandja ei näinud ette uue korra rakenduse sätteid ja enne 01.01.2015 lahendites maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud, on kolleegium seisukohal, et uut korda saab rakendada vaid nendes tsiviilasjades, milles maakohus teeb lõpplahendi peale 01.01.2015. Vastasel korral ei saaks menetlusosaline nõuda maakohtu menetluses kantud kulude hüvitamist. TsMS § 174 lõike 7 kohaselt ei või menetlusosaline nõuda kulude hüvitamist väljaspool menetluskulude kindlaksmääramise menetlust ega muul õiguslikul alusel. Samuti on
mõistlik tagada, et sama tsiviilasja raames toimuks erinevate kohtuastmete menetluskulude kindlaksmääramine samade põhimõtete järgi. Eeltoodust tulenevalt selgitab kolleegium käesolevas lahendis menetluskulude kindlaksmääramise korda selliselt, nagu seda nägi ette kuni 31.12.2014 kehtinud TsMS-i redaktsioon: TsMS § 174 lõige 1 (kuni 31.12.2014 kehtinud redaktsioonis) järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lõike 2 (kuni 31.12.2014 kehtinud redaktsioonis) kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega.
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.