Kohtulahend

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud 19.12.2012 esitas Mogens Alex Petersen A/S (hageja) hagi OÜ Pelsmar (kostja) vastu müügilepingust tuleneva võlgnevuse ja viivise saamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmiti poolte vahel suuline müügileping, mille kohaselt müüs hageja ajavahemikul 1998-2007 kostjale mitmesuguseid karusnahatooteid (valdavalt kasukad). Hageja ja kostja seadusliku esindaja M.H. vahel olid lepingulised suhted alates 1998. aastast. Kostja asutati ja kanti äriregistrisse 31.07.2000. Enne kostja äriregistrisse kandmist tellis kaupu ja tasus kaupade eest M.H.. Pärast kostja asutamist jätkas kaupade eest tasumist kostja. Hageja jaoks ei olnud põhimõttelist erinevust, kas arveid tasub M.H. või tema äriühing. Pooled on ise aastate vältel käsitlenud M.H.-t ja kostjat sisuliselt sama isikuna. Samuti on arveid tasunud nii M.H. kui ka kostja. Arvestades, et M.H. on ühtlasi kostja juhatuse liige, on väheveenev, et kostja ei tea midagi M.H. varasemast tegevusest. Pooltevahelise pikaajalise koostöö kestel väljakujunenud praktika kohaselt tarniti kostja poolt Taanist tellitud kaubad Eestisse ning pärast kaupade kättesaamist väljastas hageja kostjale kauba eest arved. Arvete esitamise sagedus sõltus kostja tellimuste sagedusest. Kostja on kaupade eest ka tasunud, kuid üksnes osaliselt ning olulise hilinemisega. Samuti ei kattu kostja tasutud summad arvetel näidatud summadega ega maksetähtaegadega, st kostja on teostanud makseid nö ümmargustes summades ja väga erinevatel ajahetkedel. Hageja pangakontolt ei nähtu, milliste konkreetsete arvete katteks on tasumised teostatud. Tulenevalt kostjapoolsetest ebakorrapärastest tasumistest on hagejal võimatu tõendada, millised konkreetsed arved on maksmata, v.a juhul, kui kostja ise ei tõenda, milliste maksetega ta milliseid arveid tasus. Seega lähtub hageja võlgnevuse arvestuses esitatud arvete ning laekumiste summade vahest. Hageja on kostjapoolsed tasumised arvestanud eelkõige varasema võlgnevuse katteks. Hageja on kostjale kokku väljastanud arveid 8 341 532 Taani krooni (DKK), s.o 1 118 272 euro ulatuses, millest kostja on tasunud 7 179 806 DKK, s.o 962 530 eurot. Samas on hageja erinevatel perioodidel teinud kostjale ka kreeditarveid kokku 663 107 DKK ulatuses. Asja menetluse käigus on hageja nõuet täpsustanud, mille kohaselt on kostja tasumata põhivõlaks 498 619, 40 DKK, s.o 66 845, 33 eurot ja viivise nõudeks 30.09.2013 seisuga 549 312, 04 DKK, s.o 73 641, 23 eurot. Viivise arvestamisel tasumata summadelt lähtus hageja kuni 31.12.2007 määrast 8% aastas, alates 01.01.2008 aga 12% aastas. Kuna kostja pärast tarnete lõppemist aprillis 2007 võlgnevust ei tasunud, püüdis hageja juhatuse liikmega korduvalt kontakteeruda. Nii saatis hageja kostjale korduvalt e-kirju nõudega võlgnevus tasuda ning mitmel korral kostja neile ka reageeris. 2008.a tasus kostja kokku 200 000 DKK, 2009.a veel 25 000 DKK. Pärast Taani saatkonna poole pöördumist ja saatkonna kontakteerumist kostjaga, tasus kostja aprillis 2010 veel 30 000 DKK. 21.09.2010 edastas kostja seaduslik esindaja M.H. hageja esindajale e-kirja, milles väljendas arvamust, et olukord leiab varsti lahenduse. Kuivõrd mingeid samme ei järgnenud, saatis hageja 11.10.2010 kostjale uue e-kirja, milles tuletas kostjale meelde lubadust saata omapoolsed raamatupidamise andmed eesmärgiga kontrollida võlgnevuse suurust. 05.11.2010 saatis hageja kostjale veel ühe e-kirja, millele vastas kostja õigusnõustaja, kes asus väitma, et võlgnevuse kohta pole mingeid dokumente esitatud. Jätkunud kirjavahetusest nähtuvalt on hageja edastanud kostjale uuesti tema poolt nõutud dokumendid ning arutletud erinevate raamatupidamislike küsimuste üle, kuid võlgnevuse tasumise osas kokkuleppele ei jõutud. Kuivõrd tegemist on piiriülese olukorraga, kus müügilepingu pooled asuvad erinevates riikides, siis on vaidluse lahendamisel võimalik juhinduda rahvusvahelist kaupade müüki reguleerivast ÜRO 10.04.1980 konventsioonist kaupade rahvusvahelise ostu-müügilepingute kohta (CISG).

Taani Kuningriik ühines konventsiooniga 01.03.1990, Eesti Vabariik 01.10.1994. Seega on konventsioon kohaldatav (artikli 1 alapunkt 1). CISG artikli 11 kohaselt võib müügileping olla sõlmitud ka suulises vormis, artiklist 9 tulenevalt on pooled seotud igasuguste omavahel kokkulepitud tavaga ning omavahelistes suhetes kehtestatud praktikaga. Müüja peamisteks kohustusteks on tarnida kaup, anda üle selle juurde kuuluvad dokumendid ning kauba omandiõigus. Ostja peamiseks kohustuseks on võtta kaup vastu ning tasuda kauba hind. Hageja on müüjana omapoolsed kohustused täitnud Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ning leidis, et tal ei ole hageja ees võlgnevust. Aastaid pärast koostöö lõppemist asus hageja esitama kostjale alusetuid pretensioone, et kostja on jätnud kohustused täitmata. Kostja vastas hagejale korduvalt, et ei võlgne midagi ning palus esitada nõuet tõendavad dokumendid. Hageja esitatud raamatupidamise väljavõttest nähtub, et 01.04.2005 seisuga on poolte vaheline saldo 0. Hagiavaldusele lisatud dokumendid on puudulikud ega tõenda võlgnevust. Kostja kanti äriregistrisse 31.07.2000. Kostja ei vastuta enne äriregistrisse kandmist temale tarnitud kauba tasumata jätmise eest. Seega on hageja teadlikult omistanud kostjale arveid kauba eest, mida kostja ei saanud tellida, kuna kostja polnud veel asutatudki. Kostja ei vastuta M.H. kohustuste täitmise eest perioodil 1998-2000. Kostja ei ole kunagi tasunud M.H. võlgnevust. Poolte vahel puudus kokkulepe selle kohta, et kostja oleks võtnud üle enne kostja äriregistrisse kandmist tekkinud kohustusi. Kostjale ei saa omistada teisele isikule väljastatud arvetest tulenevaid kohustusi. Kostja on küll sooritanud maksed 2008.a summas 200 000 DKK, 2009.a 25 000 DKK ja 16.04.2010 - 30 000 DKK, kuid see ei tähenda, et kostja oleks hageja nõuet tunnustanud. Kostja on teinud makseid ulatuses, mis ta enda raamatupidamise andmetel hagejale võlgnes. Hageja ei ole oma nõuet tõendanud. Hageja ei ole arvestanud kõiki sularahas tasutud laekumisi. Samuti on kostja vaidlustanud 9 arvet, kokku summas 225 785 DKK, mille järgset kaupa ei ole ta saanud. Hageja peaks esitama antud arvetel kajastatud kauba saatedokumendid tõendamaks, et ta on selle kauba kostjale tarninud. Arved, mis on vanemad kui 3 aastat, on aegunud ning kostja palub kohtul kohaldada aegumist. Hagiavaldus esitati 19.12.2012, seega on need nõuded, mis muutusid sissenõutavaks enne 20.12.2009, aegunud. Kuna hageja põhinõue on aegunud, on aegunud ka viivisenõue. Hageja viivisenõue on ka ebaselge. Viivisenõudeid hakkas hageja kostjale esitama esmakordselt alles aastal 2010, poolte koostöö oli aga lõppenud juba 2007. Pooltevahelise praktika kohaselt ei rakendatud vastastikku sanktsioone, hageja võimaldas kostjal tasuda arveid osade kaupa, esitamata mistahes pretensioone. Kostjalt viivise nõudmine juba tasutud arvete eest on pahauskne, pooltel puudus kokkulepe hageja poolt rakendatud viivisemäärade kohaldamiseks. Esimese astme kohtu lahend Harju Maakohtu 22.01.2014 otsusega jäeti hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kohus leidis, et asjas tuleb juhinduda ÜRO 10.04.1980 konventsioonist kaupade rahvusvahelise ostu-müügilepingute kohta (CISG). Nii hageja kui kostja asukoha riigid – Taani Kuningriik ja Eesti Vabariik – on nimetatud konventsiooniga ühinenud enne vaidlusaluse lepingu sõlmimist. CISG artikkel 7 punkt 2 sätestab, et käeoleva konventsiooniga reguleeritava objekti kohta käivad küsimused, mida pole selles otseselt lahendatud, kuuluvad lahendamisele kooskõlas üldiste põhimõtetega, millel ta rajaneb, niisuguste põhimõtete puudumise korral aga kooskõlas

rahvusvahelise eraõiguse normide mõjul rakendatava õigusega. Pooltevahelised suhted algasid aastal 2000, seega tuleks lähtuda sel ajal kehtinud TsÜS sätetest. TsÜS § 159 lg 2 kohaselt, kui pooled ei ole vallasasja ostu-müügilepingus kokku leppinud, millise maa seadust lepingu sisule kohaldatakse, kuulub kohaldamisele müüja lepingu sõlmimise aegse elukoha või asukoha maa seadus või ostja lepingu sõlmimise aegse elukoha või asukoha maa seadus, kui 1) leping sõlmiti sellel maal või 2) lepingus on ette nähtud, et asi antakse üle sellel maal. Poolte vahel oli sõlmitud suuline müügileping hageja poolse tellimuse esitamisega kostjale ja kostja poolse kauba tarnimisega hagejale. Pooled olid kokku leppinud, et kaup antakse üle Eestis, seega nende küsimuste reguleerimiseks, mida konventsioon ei käsitle, tuleb kohaldada Eesti õigust. Alates 01.07.2002 kehtiva rahvusvahelise eraõiguseseaduse § 33 lg 1 kohaselt kui lepingule kohaldatavat õigust ei ole käesoleva seaduse § 32 kohaselt valitud, kohaldatakse lepingule selle riigi õigust, millega leping on kõige tugevamalt seotud. Pooled ei vaidle selle üle, et leping oli sõlmitud. Vaidlus on poolte vahel täitmise kohasuse üle. Hageja väitel on kostja jätnud kauba eest osaliselt tasumata, kostja aga väidab, et tõendamata on hageja näidatud koguses kauba üleandmine ning arvete esitamine. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud kostja taotlus aegumise kohaldamiseks. Hageja nõue ei ole aegunud. Hageja esitas viimase arve 09.07.2007, st nõue muutus sissenõutavaks TsÜS § 147 lg 1 järgi 01.01.2008. Samas on kostja tasunud veel 16.04.2010 võla katteks 30 000 DKK, millega on nõuet tunnustanud ning vastavalt TsÜS § 158 lg-tes 1 ja 2 sätestatule aegumine katkes. Kostja on tasunud võlgnevust perioodiliselt ning ümardatud summades, mitte talle esitatud konkreetsete arvete alusel. Poolte vahel oli selline praktika välja kujunenud. Seega ei saa kohus kostja võlgnevuse arvestamisel lähtuda igast arvest eraldi. CISG artikkel 53 kohaselt on ostjal kohustus võtta kaubatarne vastu ja tasuda kaubahind. Kui ostja on jätnud saadud kauba eest tasumata, on müüjal vastavalt konventsiooni artiklile 62 õigus nõuda hinna tasumist. Hageja ja kostja seadusliku esindaja M.H. vahel olid lepingulised suhted alates aastast 1998. OÜ Pelsmar asutati ja kanti äriregistrisse 31.07.2000. Äriseadustiku (ÄS) § 2 lg 3 kohaselt said OÜ-l Pelsmar tekkida kohustused hageja ees alates 31.07.2000. Kohus nõustus kostjaga, et osa võlast on tõendamata. Hageja on jätnud tõendamata kostja poolt kauba saamise arvete 19008, 19646, 20798, 24426, 24620, 31196, 31764, 33814 ja 37185 alusel, kokku summas 225 785 DKK. Kohtu arvates ei tõenda Taani Statistikaameti kiri, mille kohaselt on hageja täitnud tollideklaratsioone kaupade ekspordiks Eestisse seda, et nimetatud arvete alusel on hageja kostjale kaupa ka tarninud. Hageja on esitanud tõendina arve nr 33814, millel on märgitud, et kauba on kostja transportinud käsipagasiga, mis aga iseenesest ei tõenda kauba üleandmist kostjale. Kuna kostja on arvel märgitud kauba saamist vaidlustanud, on hageja kohustus tõendada, et kaup on kostjale üle antud. Kohus märkis, et hageja ei ole jätnud kostja sularahas tasumist arvestamata. Sularaha kviitungi nr 16917 järgi on kostja tasunud 14.02.2002 50 000 DKK, mis nähtub ka hagiavaldusele lisatud tabelist. Koondtabelis on märgitud kogu laekumine nimetatud kuupäeval, mille hulgas on ka kostja sularaha kviitungil näidatud summa. Sama kehtib ka sularaha kviitungite nr 16916 ja nr 12722 kohta. Kostja leidis, et samadel kuupäevadel on ta teinud ka ülekandeid ning seda summas, mis on kajastatud koondtabelis, st sularaha maksmised on arvestamata. Kohus ei nõustunud kostja väitega. Kui kostja väitis, et tema poolt oli samal päeval tehtud raha ülekandeid arveldusarvelt ulatuses, mis on märgitud hageja koondtabelis ja lisaks veel sularaha maksed, siis oleks tal tulnud oma väidet ka tõendada. Ainuüksi sularaha kviitungitega ei ole tõendatud see, et

kostja on kviitungitel märgitud kuupäevadel tasunud raha ka panga ülekannetega. Mis puutub maksekorraldusse nr 459, mille järgi on kostja tasunud hagejale 50 000 DKK 14.01.2003, siis kohus leidis, et hageja ei ole nimetatud tasumist oma koondtabelis ega hagiavalduse lisana esitatud tabelis kajastanud. Ei ole usutav, et 50 000 DKK tasumine oleks märgitud hageja poolt 06.01.2003, s.o enne raha tegelikku laekumist. Kohus luges põhjendatuks kostja vastuväite, et tõendamata on hageja koondtabelis kirje all 137 näidatud võlgnevus summas 10 362 DKK. Maakohtu arvestuse kohaselt on hageja poolt esitatud koondtabeli järgi, perioodil 31.07.2000 kuni aastani 2007, hageja esitanud kostjale arveid summas 7 287 393, 79 DKK ja kreeditarveid summas 521 557 DKK. Eelnevalt leidis kohus, et kostjalt ei saa nõuda nende arvete tasumist, mille osas hageja on jätnud kauba saamise tõendamata. Seetõttu tuleb nõutavast summast maha arvata 225 785 DKK ja kreeditarvete järgi 521 557 DKK. (7 287 393, 79 – 225 785 – 521 557 = 6 540 051, 79). Seega oli hageja põhjendatud nõudma kostjalt 6 540 051, 79 DKK. Hageja tabeli kohaselt on kostja tasunud perioodi 31.07.2000 kuni aprill 2010 kauba eest 6 586 028, 50 DKK. Lisaks tuleb arvestada 14.01.2003 üle kantud 50 000 DKK, s.o kokku 6 636 028, 50 DKK. Maksete summaarse võrdlemise tulemusel asus kohus seisukohale, et võlgnevust ei ole ning hagi tuleb jätta rahuldamata. Kuna põhinõue ei kuulu rahuldamisele, siis ei kuulu rahuldamisele ka viivise nõue. Hageja väite kohaselt oli M.H.- l tekkinud võlgnevus enne kostja asutamist ning hageja on arvestanud nõude esitamisel ka M.H. võla kustutamist. Kohtu hinnangul on tõendamata M.H. väidetava võlgnevuse ülevõtmine ning see, et kostja oleks tasunud arveid, mis olid hageja poolt M.H.- le esitatud enne 31.07.2000. Kohtu hinnangul tuleb seetõttu kostja võlgnevust arvestada alates 31.07.2000. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendus Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada, teha uus otsus, millega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja ei nõustu maakohtu järeldusega, et kostjal puudub hageja ees võlgnevus. Kostja vastutab lepingu täitmise eest alates aastast 1998. Kohus on eiranud poolte vahel välja kujunenud pikaajalist praktikat, kui leidis, et võlgnevuse arvestust saab hakata pidama alates 31.07.2000. Ka kostja ise ei ole varasemalt eristanud ennast füüsilisest isikust. Hageja müüs aastatel 1998 kuni 2007 karusnahatooteid nii M.H.- le kui kostjale. Kuigi kostja registreeriti äriregistris 31.07.2000, ei tule võla arvestusest maha arvata M.H.- le esitatud arveid, sest kostja jätkas M.H.-ga sõlmitud lepingu täitmist. Sellega, et pooltevaheline lepinguline suhe algas aastast 2000 ja kostja ei ole M.H. võlgnevust üle võtnud, on maakohus sisuliselt leidnud, et hageja ja kostja sõlmisid pärast kostja registrisse kandmist uue lepingu. Seega oleks pidanud pooled lepingu sõlmimiseks kostja asutamise järgselt tahteavaldusi esitama ning tahteavalduste vahetamine oleks tulnud maakohtu poolt ka tuvastada. Tegelikkuses ei ole mingeid uusi kokkuleppeid kostja asutamise järgselt sõlmitud. Niisiis käsitlesid ka pooled ise lepingulist suhet jätkuvalt ühtsena. Hageja ega kostja ei ole tuginenud asjaolule, et nad sõlmisid pärast kostja äriregistrisse kandmist uue lepingu. Eelmenetluses ega ka kohtuistungitel ei ole varem arutatud õiguslikku käsitlust selliselt, et müügilepingu saanuks lugeda sõlmituks alates 31.07.2000. Kostja registrisse kandmise kuupäev ei ole kuidagi seostatav lepingu sõlmimise kuupäevaga. Hageja leiab, et kostja võttis 1998.a sõlmitud lepingu üle samadel tingimustel nagu see oli hagejal M.H.-ga. Alates kostja äriregistrisse kandmisest märgiti arvele lisaks M.H. nimele ka kostja nimi. Arve saadeti jätkuvalt samale aadressile. Samuti ei toimunud mingeid muudatusi lepingu täitmise osas. Pooled lähtusid omavahelises suhtluses praktikast, mis oli hageja ja M.H. vahel alates aastast 1998 välja kujunenud.

Kohus on jätnud tähelepanuta hageja viited üldisele tõendamiskoormusele ning Riigikohtu praktikale (Riigikohtu 08.01.2013 otsus nr 3-2-1-173-12, p 17) sarnases olukorras. Tulenevalt kostjapoolsetest ebakorrapärastest tasumistest on hagejal võimatu tõendada, millised konkreetsed arved on kostja poolt maksmata. Kuna ka kostja ei ole seda tõendanud, siis lähtubki hageja võlgnevuse arvestuses esitatud arvete ning laekumiste summade vahest. Kostja väited, et ta on tasunud kõik esitatud arved, on jäänud paljasõnalisteks. Kostja on esitanud vaid 2 maksekorraldust ja 3 sularaha kviitungit, kuid neid makseid on hageja võlgnevuse arvestuses kajastanud. Hageja on selgelt esile toonud ja põhistanud, milline on esitatud arvete ning laekumiste vahe. Hageja on korduvalt palunud kostjat esitada omapoolsed raamatupidamise andmed, et neid saaks võrrelda, kuid kostja ei ole seda teinud. Antud olukorras oli kostjal kohustus tõendada, et hageja arvestused on ebaõiged ja/või et ta on kõik esitatud arved tasunud. Hageja on arvestanud viivist kumulatiivselt põhivõlgnevuse jäägilt. Seda põhjusel, et kostja tehtud maksetest ei ole võimalik aru saada, milliste konkreetsete arvete katteks on tasumised toimunud. Viiviste lõppsumma suurus arvestuse metoodikast aga ei sõltu. Hageja on oma arvestustes kajastanud kõiki pikaajalise koostöö vältel toimunud arveldusi. Võlgnevuse arvestuses tuleb vaadata kogu perioodi tervikuna. Kreeditarveid on hageja kokku esitanud 88 896, 68 euro väärtuses. Hagejal ei ole mingit põhjust esitada kreeditarvetega seoses ebaõigeid andmeid, küll aga oleks tema nõue suurem, kui ta neid arveid ei arvestaks. Kuivõrd tegemist on ammuste tehingutega, siis ei olnud hagejal võimalik leida konkreetseid kauba saatedokumente. Küll aga esitas hageja kohtule dokumentaalse tõendina Taani Statistikaameti kinnituskirja. Kohtu arvates ei tõenda see kiri, et nimetatud arvete alusel on hageja kostjale kaupu tarninud. Hageja möönab, et kirjast ei nähtu viiteid konkreetsetele arvetele, kuid samas ei ole võimalik väita ka vastupidist, et kaupu poleks üldse tarnitud. Kui hageja on asjaolu esinemise tõenäosust põhistanud, peab kostja tõendama asjaolu esinemise puudumist. Kostja peaks tõendama, et nimetatud kinnitust arvestades tarniti talle tegelikult mingit muud kaupa või et ta sel perioodil hagejalt kaupu ei saanud. Lisaks esitas hageja 03.12.2013 dokumentaalse tõendina arve nr 33814, millest nähtuva märke kohaselt on arves märgitud kaup kostja poolt pagasina ära viidud. Hageja esitas sama arve ning summa deklareerimist kinnitava deklaratsiooni väljavõtte ka 2005.a detsembri kohta. Seega on kostja vastuväited kauba mittesaamise kohta ümber lükatud. Arvestades, et aja jooksul esitatud sadadest arvetest on kostja kahtluse alla seadnud vaid 9 arvega seonduva, siis ei ole kostja argumendid täitmise üle ka eluliselt usutavad. Alternatiivselt on hageja arvamusel, et isegi juhul, kui lugeda võlgnevust 225 784 DKK (30 268 eurot) osas mittetõendatuks, tulnuks hageja nõue rahuldada osaliselt, aga mitte jätta tervikuna rahuldamata. Kohus on ekslikult asunud seisukohale, et hageja ei ole laekumisena kajastanud kostja esitatud maksekorraldusest nr 459 nähtuvalt rahaülekannet summas 50 000 DKK. 14.01.2003 maksekorralduselt nähtuvalt on nimetatud summa kajastatud laekumisi sisaldavas tabelis (hagi lisa 6 tabeli lk 5) 05.01.2003 laekumisena täpselt samas summas (tabelis on kirjavea tulemusena 15.01.2003 kuupäeva asemel 05.01.2003, kuid see ei muuda arvestuse õigsust ega asjaolu, et nimetatud makse on hageja raamatupidamises kajastatud). Hageja on maha arvestanud ka kostja poolt 05.01.2003 tasutud 50 000 DKK. Mõlemad maksed kajastuvad lisaks 6 oleva tabeli lk 5 jaanuari kuu arvestuses (05.01. tehtud makse kajastub 06.01. kuupäeva all, kuna jõudis sel kuupäeval reaalselt hageja kontole). Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada ning tulenevalt TsMS § 657 lg 1 p-st 2 uue otsusega hagi osaliselt rahuldada. Pooled ei vaidle selle üle, et kuna tegemist on piiriülese olukorraga, kus müügilepingu pooled asuvad erinevates riikides, tuleb vaidluse lahendamisel juhinduda rahvusvahelist kaupade müüki reguleerivast ÜRO 10.04.1980 konventsioonist (CISG), millega nii Taani Kuningriik kui Eesti Vabariik on ühinenud. Küsimustes, mida konventsioon ei reguleeri, tuleb kohada Eesti õigust. Vaidlust ei olnud ka selles, et pooled olid sõlminud suulise müügilepingu, mille alusel müüs hageja kostjale kaupa. Poolte vahel oli pikaajaline koostöö, viimased tarned teostati aastal 2007. Viimased maksed tasus kostja aastatel 2008-2010. Vaidlust ei olnud selles, et hageja ja kostja juhatuse liikme M.H. vahel sõlmiti suuline müügileping aastal 1998, alates aastast 2000, mil asutati kostja kui äriühing, jätkus lepingu täitmine praeguste menetlusosaliste vahel. Hageja nõude kohaselt jättis kostja saadud kauba eest osaliselt tasumata. Tõenditest nähtuvalt ei ole kostja kauba eest esitatud arveid üheselt identifitseerimist võimaldavalt tasunud, vaid teinud seda viivitusega ja maksnud ebakorrapärase ajalise intervalliga ümardatud summasid. Seetõttu on õige hageja käsitlus, millega nõustus ka maakohus, et praeguse vaidluse eripäraks on see, et tarnitud kauba kogumaksumust (kauba eest esitatud arveid) tuleb võrrelda tasutud summade kogumiga. Kuna kostja ei ole ostuhinna tasumisel märkinud, millise konkreetse kauba (arve) eest on ta raha maksnud, saigi hageja vaid neid summeeritud näitajaid omavahel võrrelda. Hageja on menetluses läbivalt selgitanud, et maksete kaootilise tasumise tõttu oli tal nõude formuleerimine raskendatud. Praegusel juhul oleks kostja saanud ise tõendada, millised arved on konkreetselt tasutud. Kolleegium nõustub apellandiga, et olukorras, kus kostja ei ole näidanud, milliseid arveid on ta tasunud, on võlausaldajal endal õigus määrata, milliste arvete katteks ta makseid arvestab. Seega võis hageja arvestada tasutud maksetega kaetuks varasema võlgnevuse. Ka maakohus on sellega nõustunud, kuid erinevalt hagejast leidis, et võla kujunemist (arvete esitamist ja tasumist) saab arvestada vaid perioodil 31.07.2000 kuni 2007 esitatud arvete alusel. Ringkonnakohus selle käsitlusega ei nõustu. Pooled ei vaielnud selle üle, et hageja ja M.H. vaheline lepinguline suhe sai alguse aastal 1998, kuid põhiliseks vaidluse esemeks oli see, millist tähendust omistada perioodile 1998 – 2000. Kolleegium ei nõustu maakohtu käsitlusega, et arveid ja nende tasumist tuleb kogumis võrrelda perioodi eest, mis algas 31.07.2000, sest hageja ei ole tõendanud kostja poolt M.H. võlgnevuse üle võtmist. Nõustuda tuleb apellandiga, arvestades pooltevahelist pikaajalist ärilist koostööd ning sellele eelnenud lepingulist suhet hageja ja M.H. vahel, on üheselt järeldatav, et poolevaheline suhe ei oleks jätkunud aastal 2000, kui M.H. kostja osaniku ja juhatuse liikmena oleks keeldunud varem saadud kauba eest tasumast. Pealegi ei ole kostja menetluse käigus sõnaselgelt ka öelnud, et pooled sõlmisid 2000.a uue müügilepingu, vaid on ka ise möönnud, et koostöö jätkus. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et tal oli hagejaga vastav kokkulepe. Kohtu ette toodud faktilised asjaolud võimaldavad seetõttu järeldada, et mingit kokkulepet varasema võlgnevuse tasumise tingimuste või ka selle kustutamise kohta ei olnud, vaid vastupidi, kaootiline ja ümardatud summades tasumine jätkus ka pärast 31.07.2000. Vastupidine käsitlus ei oleks ka eluliselt usutav, sest kaubatarned jätkusid ka pärast nimetatud kuupäeva ühtlaselt ja samal viisil, samuti jätkus kauba eest raha tasumine, konkreetseid arveid näitamata. Seega võimaldab faktiline olukord järeldada, et kui kostja jätkas aastal 1998 hageja ja M.H. vahel alanud lepingulise suhte täitmist, siis on õiguslikus mõttes tegemist kohustuse ülevõtmisega.

Eeltoodud käsitlus vastab ka CISG artiklile 9, mille kohaselt on pooled seotud igasuguste omavahel kokkulepitud tavadega ning omavahelistes suhetes kehtestatud praktikaga. Kostja ei ole ka väitnud, et ta ei oleks jätkanud M.H. majandustegevust, s.o et M.H. oleks karusnahatoodete müüjana ka pärast kostja kui äriühingu asutamist jäänud viimasega paralleelselt tegutsema. Nii võib ka sellest järeldada, et majandusüksus (ettevõte), mille kaudu tegutses füüsiline isik M.H., läks üle 31.07.2000 äriregistrisse kantud äriühingule, seega läksid üle ka vastavad õigused ja kohustused (ÄS § 5 sel ajal kehtinud redaktsioonis). Pealegi võimaldas ka kehtinud tsiviilkoodeksi § 220 lg 1 võlgnikul oma võla teisele isikule üle kanda (seda küll kreeditori nõusolekul, kuid selle nõusoleku suhtes ei ole vaidlust). Eeltoodut kinnitab ka menetluses tuvastatud asjaolu, et tarnitud kauba eest tasuti suure ajalise intervalliga (viivitusega), mistõttu ei oleks eluliselt kuigi usutav, et kogu eelnevalt tarnitud kaup oli äriühingu loomise hetkeks realiseeritud. Seega võib järeldada, et ka selle kauba realiseerimisest sai tulu kostja. Kuni aastani 2012 ei olnud poolte vahel nende asjaolude osas ka mingeid erimeelsusi. Hageja koostatud ja kohtule esitatud arvestuse kohaselt võlgneb kostja hagejale põhivõlana 66 845, 33 eurot. Kuigi hageja ei nõustunud kostja väitega, et kostja ei ole saanud kaupa ja arveid, mis on märgitud kirjete alla 37, 41, 51, 86, 89, 150, 155, 166 ja 182 kogusummas 225 785 DKK, s.o 30 268, 93 eurot, peab ringkonnakohus selles osas maakohtu seisukohta põhjendatuks. Kui kostja on konkreetsete arvete saamist vaidlustanud ning eitab nende alusel kauba vastuvõtmist, tuli hagejal tõendada, et vaidlusalune kaup on nimetatud koguses kostjale tarnitud. See, et ajaliselt on neist sündmustest möödunud väga pikk aeg, mistõttu ei ole hagejal väidetavalt võimalik saatedokumente leida, ei tähenda, et nõuet võiks selles osas pidada tõendatuks. Kolleegium nõustub maakohtuga, et Taani Statistikaameti kinnituskirja alusel ei ole võimalik tuvastada vaidlusaluse kauba üleandmist kostjale. Pealegi oleks hageja ise võinud üles näidata piisavat hoolsust ja perioodiliselt raamatupidamislikke andmeid (saldosid) kontrollida, mis oleks võimaldanud vastuolusid ja vigu koheselt avastada. Maakohus ei jaotanud tõendamiskoormust ebaõigesti. Kostjal puudus võimalus kauba mittesaamist tõendada. Küll aga nõustub ringkonnakohus apellandiga, et maakohus hindas maksekorraldusest nr 459 nähtuvat 50 000 DKK ülekannet ebaõigesti. Kohtul ei olnud alust kahelda hageja selgituses, mille kohaselt on tabelis märgitud nimetatud summa osas 15.01.2003 kuupäeva asemel ekslikult 05.01.2003. Hageja ei vaielnud vastu kostja selgitusele, et viimane tasus sama summa ka 05.01.2003, kuid selgitas omakorda, et see summa on laekunud 06.01.2003 ja seda on hageja tasumisena ka arvestanud. Eeltoodust tulenevalt kuulub hageja põhinõue rahuldamisele osaliselt, s.o summas 36 576, 40 eurot (66 845,33- 30 268,93) Müüja peamiseks kohustusteks on tarnida kaup, ostja peamiseks kohustuseks aga võtta kaup vastu ja tasuda kauba hind. Hageja on müüjana omapoolsed kohustused tuvastatud osas täitnud, mistõttu tuleb kostjalt eelnimetatud summa välja mõista. Lisaks on esitanud hageja ka viivisenõude, mille suuruseks 14.10.2013 menetlusdokumendi kohaselt (tl 2-6, IV köide) oli 30.09.2013 seisuga 73 641, 23 eurot. Viivise osas nõustub ringkonnakohus kostja seisukohaga, et poolte suhetes kehtis tava, kus kauba eest esitatud arveid võis kostja tasuda siis, kui see osutus võimalikuks (kui kaup oli müüdud) ning ühelgi juhul ei avaldanud hageja kui müüja soovi rakendada mingeid sanktsioone (CISG artikkel 9). Seetõttu oleks ebaõige arvestada praegusel juhul viivist tasumata summadelt hageja soovitud kujul. Kuni aastani 2010 ei olnud hageja väljendanud kostjale selget tahet, nõuda tasumata või hilinenult tasutud summadelt viivist. Neil asjaoludel oleks see kostja suhtes ka ebaõiglane. Küll aga peab kolleegium igati põhjendatuks arvestada kostja võlgnevuselt viivist alates hagi kohtusse esitamisest, kuid seda VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Seega kuulub kostjalt alates 19.12.2012 väljamõistmisele seadusjärgne viivis, seisuga 15.01.2015 (otsuse tegemise aeg) tuleb viivis võlgnevuselt 36 576, 40 eurolt välja mõista ühtse summana, etteulatuvalt aga protsendina. VÕS § 113 lg 1 kohaselt loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandus 7 % aastas, alates 15.04.2013 aga 8% aastas. Seega tuleb lähtuda poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatavast viimasest intressimäärast enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit. Alates 01.01.2012 kuni 01.01.2013 oli vastavaks määraks 1,0%, alates 01.01.2013 kuni 01.07.2013 oli määraks 0,75%, alates 01.07.2013 kuni 01.01.2014 aga 0,50%, alates 01.01.2014 kuni 01.07.2014 oli intressimääraks 0,25%, alates 01.07.2014 kuni 01.01.2015 oli see 0,15%, alates 01.01.2015 aga 0,05%. Vastavalt sellele tuleb välja arvutada ka viivis. Seadusjärgne viivis on seega alljärgmine: alates 19.12.2012 kuni 01.01.2013 oli viivise määraks 8% aastas (0,0219% päevas); alates 01.01.2013 kuni 15.04.2013 oli viivise määraks 7,75% aastas (0,0213% päevas); alates 15.04.2013 kuni 01.07.2013 oli viivisemääraks 8,75% (0,0240% päevas); alates 01.07.2013 kuni 01.01.2014 oli viivise määraks 8,50% aastas (0,0233% päevas); alates 01.01.2014 kuni 01.07.2014 oli viivise määraks 8,25% aastas (0,0226% päevas); alates 01.07.2014 kuni 01.01.2015 oli viivise määraks 8,15% aastas (0,0223% päevas); alates 01.01.2015 on viivise määraks 8,05% aastas (0,0221% päevas). Eeltoodud arvestuse järgi tuleb kostjalt välja mõista ajavahemiku 19.12.2012 – 15.01.2015 eest viivis summas 6274, 47 eurot.

Menetluskulude jaotus Kuna ringkonnakohus rahuldab osaliselt hageja apellatsioonkaebuse, tühistab osaliselt maakohtu otsuse ning rahuldab hagi osaliselt, jätab ta kahes kohtuastmes kantud menetluskulud poolte endi kanda (TsMS § 163 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/ Ü. Jänes

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

K. Kirspuu

I. Nõmm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.