Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul. Kajale tuleb lisada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks vajalik. Kajalt ja menetluse taastamise avalduselt tasutakse kautsjonina summa, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 1500 eurot (TsMS § 142 lg 2). Kautsjon tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele, kas: SEB Pank – a/a EE571010220229377229 Swedbank – a/a EE062200221059223099 Danske Bank – a/a EE513300333522160001 Nordea Bank – a/a EE221700017003510302 Maksekorralduse selgituse reale märkida: Harju Maakohtu Kentmanni kohtumaja, tsiviilasja number ja isiku nimi, kelle eest kautsjoni tasuti. Maksedokument kautsjoni tasumise kohta või maksedokumendil olevad kõik andmed selle elektrooniliseks kontrollimiseks tuleb esitada kohtule. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Põhjendused Hagiavalduses palus hageja kostjalt välja mõista põhivõla 3200 eurot, intressi 1327,21 eurot, võla sissenõudekulu 76,68 eurot, viivise 1401,45 eurot ja lisanduva viivise 50% aastas. Menetluskulud jätta kostja kanda. Kohus tuvastas, et pooled sõlmisid 27.02.2013 tarbijakrediidilepingu nr XXX, mille alusel sai kostja laenu 3200 eurot. Kuna kostja tagasimakseid ei teostanud, ütles hageja 17.01.2014 laenulepingu üles. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Hageja on esitanud kohtule laenulepingu rikkumisest tulenevad nõuded. Kohustuse rikkumine on VÕS §-s 100 määratletud kui võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Sama paragrahvi teise lõike järgi võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. kohus tuvastas, et kostja on rikkunud lepingulisi kohustusi. Põhivõlgnevus VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kostjal oli laenulepingu järgi raha maksmise kohustus, mida kostja on rikkunud, jättes laenusumma 3200 eurot tagastamata. Rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse rikkumisel. Seega vastutust välistavaid asjaolusid ei esine.

Intress Hageja taotleb kostjalt intressina 1327,21 euro väljamõistmist. Poolte vahel sõlmitud lepingu kohaselt oli kostja kohustatud maksma hagejale intressi 31,66% krediidisummalt aastas. VÕS § 397 sätestatud laenu kasutusintress on tasu raha kasutamise eest. VÕS § 397 lg 1 järgi majandusvõi kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Hageja on andnud laenu oma majandus- või kutsetegevuse raames. Laenuandjal on õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab. Kostja on lepingut sõlmides sellise tasuga nõustunud. Asjas ei nähtu, et lepingu sõlmimise ajal oleks pooled kokku leppinud intressita laenu andmises. Kuna lepingu pooled on leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul, kuid kostja on jätnud nimetatud kohustuse täitmata, siis on hageja nõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele ning lepingutasu katteks tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 1327,21 eurot. Võla sissenõudmiskulu Hageja taotleb kostjalt võla sissenõudekuluna 76,68 euro väljamõistmist lepingu üldtingimuste p 7.5 tulenevalt. Võla sissenõudmiskulude hüvitamist reguleerib VÕS § 1131, mille järgi, kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Kohus leiab, et hageja nõue kostjalt võla sissenõudmiskulude väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata. VÕS § 1131 lg 4 kohaselt käesolevat paragrahvi ei kohaldata tarbijast võlgnikule. Kõnealuse järelmaksulepingu sõlmis kostja tarbijana, mistõttu kostjalt võla sissenõudmiskulude nõudmine on tulenevalt VÕS § 1131 lg 4 keelatud. Eelnevat tõttu jääb hageja nõue sissenõudmiskulude summas 76,68 eurot hüvitamiseks rahuldamata. Viivis Hageja nõuab kostjalt sissenõutavaks muutunud viivist summas 1401,45 eurot. Viivise arvutamisel on hageja lähtunud viivise määrast 50% aastas ja arvestanud viivist võlgnevuse sissenõutavaks muutumisest 17.01.2014 – 11.11.2014. Kohus leiab, et hageja viivisenõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. VÕS § 415 lg 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist. Asja materjalidest nähtub, et kostja sõlmis laenulepingu tarbijana, mistõttu on kõrvalnõuded piiratud VÕS § 415 lg 1 kohaselt. Seega tuleb käesoleval juhul kohaldada VÕS § 113 lg 1 teises lauses toodud viivise seadusjärgset määra. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas (kuni 15.04.2013 seitse protsenti aastas). VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga (EKP) põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Viivist tuleb arvestada alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, so 18.01.2014. 18.01.2014 kuni 30.06.2014 oli seadusjärgne viivisemäär 8,25% aastas ja alates 01.07.2014 kuni 11.11.2014 8,15% aastas. Viivist tuleb arvestada tagastamata laenusummalt. Kohus esitab oma viivise arvestuse: Perioodi

Perioodi lõpp Viivitatud

Viivise määr

Võlgnetav

Viivis kokku

algus 18.01.2014 01.07.2014

30.06.2014 11.11.2014

päevi

8,25% 8,15%

summa 3200 € 3200 €

118,62 € 95,75 €

Eeltoodust tulenevalt võlgneb kostja hagejale viivisena kokku 214,37 eurot. Viivised hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni Lisaks nõuab hageja kostjalt viivist TsMS § 367 alusel alates 12.11.2014. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Üldise kohtupraktika, Riigikohtu seisukohtade ja hea usu põhimõtte kohaselt ei mõisteta võlaõiguslike lepingute alusel viiviseid välja suuremas ulatuses kui põhinõue. Kooskõlas eelnevas punktis märgitud viivise määrast mõistab kohus kostjalt välja hageja kasuks alates 12.11.2014 viivise põhinõudelt VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras kuni põhinõude 3200 euro tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 2985,63 eurot (3200 põhinõude summa – 214,37 eelmises punktis väljamõistetud viivis). Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 163 lg-st 1 kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldas hageja nõude 63% ulatuses, siis on põhjendatud jätta menetluskulud 63% ulatuses kostja ja 37% ulatuses hageja kanda. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses TsMS § 174 lg 2 järgi. Hageja menetluskuludeks on hagilt tasutud riigilõiv 475 eurot, õigusabikulu 100 eurot ja kohtutäituri tasu 36 eurot, kokku 611 eurot. Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb kostjal hagejale hüvitada menetluskuludest 63%, mis teeb summa 384,93 eurot.

Moonika Tähtväli kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.