Kohtulahend

Ringkonnakohtu otsuse peale võib vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

Menetluse käik, hagi ja selle aluseks olevad asjaolud Tööinspektsiooni Põhja Inspektsiooni töövaidluskomisjoni 04.06.2013 otsusega rahuldati RA avaldus OÜ Frem Trans vastu osaliselt ning tuvastati tööandjapoolse töölepingu ülesütlemise tühisus töölepinguseaduse (TLS) § 88 lg 1 p 5 alusel ning juhindudes TLS § 107 lg-st 2 lõpetati tööleping alates 19.04.2013; mõisteti töötaja kasuks välja hüvitis TLS § 109 lg 1 alusel kolme kuu keskmise töötasu ulatuses summas 1152 eurot, hüvitis TLS § 100 lg 5 alusel summas 384 eurot, töötasu jaanuari 2013 eest 79,10 eurot ning viivis 1,52 eurot (jaanuari töötasult) ajavahemiku 08.02.2013-28.04.2013 eest ja viivis alates 29.04.2013 kuni kohustuse täitmiseni 0,02 eurot päevas (VÕS § 113 lg 1). Töötaja nõude olulise pettuse mõjul 21.02.213 sõlmitud võlatunnistuse tühistamiseks jättis töövaidluskomisjon rahuldamata. 26.06.2013 esitas OÜ Frem Trans kohtule taotluse RA avalduse läbivaatamiseks hagimenetluse korras. 26.07.2013 esitas RA (hageja) Harju Maakohtule hagi OÜ Frem Trans (kostja) vastu, korrates selles nõudeid, mis olid eelnevalt esitatud töövaidluskomisjonile, s.h nõuet tühistada 21.02.2013 sõlmitud võlatunnistus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 90 lg 1 ja § 94 alusel. Töövaidluskomisjoni otsusega võrreldes olid muud nõuded põhimõtteliselt samad, kuid hageja muutis avalduses nii töölepingu lõpetamise soovitavat aega (20.05.2013) kui jaanuari 2013 eest nõutava töötasu suurust (300 eurot), vastavalt sellele muutus ka viivisenõue. Vastuseks kostja soovile saada selgitust kinnitas hageja 02.10.2013 menetlusdokumendis, et nii tema hagiavaldus kui töövaidluskomisjonile 19.04.2013 esitatud avaldus on identsed, seega võib hagiavalduseks lugeda ka komisjonile esitatud avaldust. Hagiavalduse kohaselt sõlmiti 14.03.2011 poolte vahel tööleping, mille alusel asus hageja kostja ettevõttes tööle autojuht-ekspedeerijana. Hageja põhitööülesandeks oli rahvusvaheliste kaubavedude teostamine kostjale kuuluvate kaubaveoautodega. Alates 01.07.2011 hakkasid Poola Vabariigis kehtima uued kaubaveokite tasuliste maanteede kasutamise tingimused, mille kohaselt igale kaubaveokile, mis kasutab sõiduks Poola Vabariigi territooriumil tasulisi maanteid, peab olema ühendatud „viaTOLL“ süsteem (mille abil kogutakse makseid). Maksete kogumine toimub automaatselt ja elektrooniliselt, selleks paigaldatakse veoki esiklaasile seade „viaBOX“. Makse tasumine toimub siis, kui veok, mille registrimass on üle 3,5 tonni, ületab selleks spetsiaalselt eraldatud sõidurajal paigaldatud värava raami, s.o rahasumma kantakse maha automaatselt vastavalt „viaTOLL“ süsteemi hinnakirjale. 30.01.2013 peatati hageja Poola liikluspolitseipatrulli poolt ning „viaBOX“-i kontrollimise käigus ilmnes, et seadme programm oli valesti programmeeritud, s.o madalama registrimassiga veoki kategooria all. Leitud rikkumiste põhjal koostati 16 trahviotsust kogusummas 24 000 zł ehk 6000 eurot. Hageja poolt juhitud kaubaveok toimetati nn trahviparklasse. Hageja teavitas koheselt toimunust kostja logistikut ja juhatuse liiget AF-i. Kostja kandis trahvi tasumiseks ettenähtud summa üle oma pangaarvele Citadele Bank`i. 30.01.2013 – 01.02.2013 viibis hageja koos

kaubaveokiga nn trahviparklas, oodates trahvi tasumiseks vajalikku summa ülekandmist. Pärast ebaõnnestunult Poola Vabariigi kohtusse nõude esitamist seadme „viaBox“ valesti konfigureerinud operaatori vastu, survestas kostja 21.02.2013 hagejat psühholoogiliselt allkirjastama võlatunnistuse, mille kohaselt hageja tunnistab, et ta võttis kostjalt laenu 6000 eurot 30.01.2013 Poola Vabariigis määratud trahvi tasumiseks. Psühholoogiline surve ilmnes tööle mittelubamises ja töölt vallandamisega ähvardamises. Võlatunnistuse kohaselt oli hageja kohustatud tagastama laenuks võetud summa igakuiselt 300 euro tasumisega 20 kuu jooksul. Töölepingu kohaselt oli hageja põhipalgaks 384 eurot kuus, mille lisandus komandeeringutasu. Hageja keskmine sissetulek oli 1406 eurot kuus. 06.02.2013 kandis kostja hagejale osaliselt üle jaanuari palga 235 eurot. 27.02.2013 tasus kostja hagejale jaanuarikuu komandeeringu raha 704 eurot. Kostja raamatupidaja sõnul peeti vastavalt 21.02.2013 sõlmitud võlatunnistusele hageja töötasust kinni 300 eurot. 01.03.2013 kandis kostja hagejale üle veebruari palga 670 eurot. Hageja oli tööl 18.03.2013 ning vastavalt töögraafikule oli järgmiseks tööpäevaks 20.03.2013. 19.03.2013 teatas kostja, et kui hageja ei nõustu kostjale tagastama laenu 6000 eurot täielikult, siis ei luba kostja hagejat tööle. Kostja rõhutas, et hageja peab ilmuma kostja büroosse selleks, et võlatunnistus laenulepinguks ümber vormistada. 20.03.2013 avaldas hageja, et ta ei tunnista kostja surve all 21.02.2013 antud võlatunnistust. Pärast seda kutsus kostja hageja oma büroosse ja ütles, et ei näe võimalust lubada hagejat tööle ning hageja peab võtma ajavahemikuks 20.03.2013 01.04.2013 puhkuse. Märtsi lõpus 2013 raamatupidajaga ühendust võttes selgus, et veebruari töötasu ja puhkuseraha väljamaksmine on peatatud. 01.04.2013 kinnitas kostja uuesti, et hageja on kaotanud tema silmis usalduse ning seetõttu ei näe ta võimalust hagejat tööle lubada. 01.04.2013 tegi kostja ettepaneku lõpetada tööleping 10.04.2013 kokkuleppel. 02.04.2013 vastas hageja, et ei nõustu kostja ettepanekuga ning leiab, et juhul, kui kostja arvab, et hageja käitus kostja suhtes vääralt, siis on kostjal õigus tööleping erakorraliselt üles öelda. 02.04.2013 kandis kostja hagejale üle 954 eurot, sh komandeeringutasu (veebruar 2013) 736 eurot ja puhkusetasu 218 eurot. 04.04.2013 edastas kostja hagejale hoiatuse laenulepingu ülesütlemise kohta, tuginedes väitele, et on 01.02.2013 suulise kokkulepe alusel hagejale laenanud 6000 eurot ning hageja on kohustatud selle tagastama. 10.04.2013 vastas hageja, et ta ei ole nõus trahve tasuma ning kinnitas, et ei tunnista 21.02.2013 võlatunnistust, kuna see on allkirjastatud kostjapoolse õigusvastase tegevuse mõjul. 16.04.2013 edastas kostja hagejale kirja, milles palub tagastada 01.02.2013 võetud laen summas 6000 eurot hiljemalt 30.04.2013. 19.04.2013 avaldusega ütles kostja erakorraliselt üles hagejaga sõlmitud töölepingu, tuginedes TLS § 88 lg 1 p-le 5 seoses tööandja usalduse kaotusega tööaja vastu. Hageja ei nõustunud töölepingu erakorralise ülesütlemisega, mille kohaselt seisnes usalduse kaotus selles, et hageja loobus kostjale 6000 euro tagastamisest. Hageja väitel on töölepingu ülesütlemine põhjendamatu. Eelnevalt ei ole kostja hagejale pretensioone esitanud. Hageja ei ole teinud midagi, mis võiks põhjustada kostja usalduse kaotuse tema vastu. Sellest tulenevalt ei lõppenud tööleping kostjapoolse üles ütlemisega 19.04.2013. Kostja on rikkunud TLS § 97 lg 2 p 2 ja § 100 lg-t 5. Kostja ei ole järginud ülesütlemise tähtaega. Kui kostja oleks järginud töölepingu ülesütlemisel etteteatamise tähtaega, oleks hagejal olnud võimalus töötada perioodil 19.04.2013 – 20.05.2013. Seega kaotas hageja seoses töölepingu ülesütlemisega ilma ette teatamata aprillis 11 tööpäeva töötasuga 140,80 eurot (384/30 p) ja mais 19 tööpäeva tasuga 243,20 eurot (384/30 p), kokku 384 eurot. Kuna kostja käitumine ei võimalda töösuhet jätkata, palus hageja töölepingu lõpetada 20.05.2013. TLS § 109 lg 1 kohaselt on hagejal õigus saada hüvitist kolme kuu töötasu ulatuses kokku 1152 eurot. Ühtlasi nõudis hageja ka viivist. Kostja vastuväited

Kostja vaidles hagile vastu. Trahviotsused olid tehtud hageja, mitte kostja suhtes. Selleks, et trahve tasuda, pöördus hageja kostja poole laenu saamiseks. Kostja laenas hagejale raha, mille kohta koostati võlatunnistus. Hiljem keeldus hageja laenu tagastamast. Hageja töökohustuseks oli mh kontrollida, mis teetariif on kasutusel. Seadme „viaBOX“ ümberlülitamiseks oli hagejal kasutada vastav õpetus. Samuti olid hagejal kõik vajalikud dokumendid ja volitused, kuna just nimelt hageja sõlmis lepingu seadme paigaldamiseks. Teadmata põhjusel ei lülitanud hageja seadet ümber, mille tulemusel määratigi hagejale trahvid. Ebaõige on hageja väide, et kostja sundis hagejat võlatunnistust allkirjastama. Võlatunnistus oli hageja poolt vabatahtlikult antud. Hageja mõtles hiljem ümber ja leidis, et ta ei võlgne kostjale midagi, kuna trahvide tasumine on kostja kohustus. Kostja ei soovinud hagejaga töösuhet lõpetada. Peale laenu võtmist jätkas hageja töökohustuste täitmist. 01.04.2013 teatas kostja hagejale, et kuna hageja tuli tööle üks päev varem ning kõik veokid olid tööl, siis puudub kostjal hetkel võimalus hagejale tööd anda. Hagejale selgitati, et tal tuleb oodata, kuni veok vabaneb. Hageja seevastu leidis, et ta on töölt kõrvaldanud ning pöördus juristi poole, kes hakkas kostjale kirjalikke pretensioone esitama. Kostja teatas vastuseks, et talle ei ole hageja käitumine arusaadav ja vastuvõetav, kuna töötaja suhtumine peab olema mõistlik ja lojaalne. Hageja oleks pidanud aru saama, et veokid töötavad praktiliselt ööpäevaringselt ega seisa ja oota töötaja puhkuselt naasmist, mistõttu tekkis olukord, kus kõik veokid olid tööl, mistõttu puudus töötajal võimalus kohe tööle asuda. Kostja selgitas, et tal on kahju, et hageja hakkas kostjaga suhtlema juristi vahenduselt ja valetas, et ta oli sunnitud töölt puuduma alates 01.04.2013 kuni tema töölt kõrvaldamise asjaolude väljaselgitamiseni. Analüüsides hageja käitumist jõudis kostja järeldusele, et olukorras, kus töötaja esitab alusetud pretensioone ning edastab valeinformatsiooni kolmandatele isikutele ja loobub endale võetud kohustusest, ei ole töösuhte jätkamine võimalik. Kostja ei saa usaldada oma väärtuslikku vara (auto ja veos) töötajale, kes oma käitumisega seab kahtluse alla lojaalsuse tööandja suhtes. Seetõttu tegi kostja ettepaneku lõpetada tööleping kokkuleppel, millest hageja keeldus. Hageja avaldas seisukohta, et kui ta on kostja arvates käitunud valesti, võib kostja tema töölepingu ise erakorraliselt üles öelda. Sellest tegi kostja järelduse, et hageja ei soovi töösuhte jätkumist ja nõustub töölepingu lõpetamisega. Vastav avaldus esitati hagejale, kuid oma juristi soovitusel keeldus hageja seda allkirjastamast. Kostja väitel on tööleping üles öeldud TLS § 95 sätted järgides - ülesütlemine on kirjalikus vormis ning põhjendatud. Kuna hagejat ei saanud enam usaldada, ei olnud töölepingu jätkamine mõistlik. Hageja ei nõudnud lepingu jätkamist, vaid viitas võimalusele tööleping erakorraliselt üles öelda. Sellest tulenevalt ning juhindudes TLS § 97 lg-st 3 ei pidanud kostja vajalikuks erakorralisest ülesütlemisest hagejale teatada TLS § 97 lg 2 p 2 alusel 30 kalendripäeva ette ja luges töölepingu alates 19.04.2013 ülesöelduks. Kuna kostjapoolne ülesütlemine oli seaduslik, ei ole alust hüvitist TLS § 109 lg 1 järgi välja mõista. Ka ei ole hageja nõutava hüvitise suurust põhjendanud. Töölepingu lõppemise aja suhtes esitatud nõue ei ole põhjendatud ja tuleks jätta rahuldamata juba üksnes seetõttu, et TLS § 107 lg 2 järgi lõpetab kohus töötaja taotlusel töölepingu alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral. Saamata jäänud palga ja viivise nõue on alusetu, sest kostja on hagejale kõik vajalikud summad tasunud (kostja 21.10.2013 tõendi kohaselt on RAle 22.04.2013 kantud üle lõpparve summas 673,14 eurot ja komandeeringutasu 448 eurot – tl 103). Kuna võlatunnistuse osas on töövaidluskomisjon teinud otsuse kostja kasuks ja hageja ei ole seda vaidlustanud, on komisjoni otsus selles osas jõustunud. Esimese astme kohtu lahend

Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja vähemmakstud töötasu 79,10 eurot jaanuari 2013 eest ja viivise seaduses sätestatud määras alates 07.02.2013 kuni kohase täitmiseni ning hüvitise TLS § 100 lg 5 alusel 384 eurot. Maakohus jättis rahuldamata hageja nõude töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks ja TLS §-st 109 lg 1 tuleneva hüvitise saamiseks. Menetluskulud jäid poolte endi kanda. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja töötas kostja juures 14.03.2011 määramata ajaks sõlmitud töölepingu alusel, tema töötasu suuruseks oli 384 eurot kuus, millele lisandus töölähetuste päevaraha. Hageja teostas kaugsõite muu hulgas läbi Poola Vabariigi. Hageja kasutuses olnud veoautol ilmnes, et seade, mille abil arvutati veoauto massi alusel tasulise tee maksu, oli reguleeritud valesti: see oli seadistatud auto tegelikust massist kergema massi kategooriasse ning seega tasus OÜ Frem Trans tasulise tee maksu ettenähtust vähem. Nimetatud rikkumise tõttu koostati Poola liikluspolitsei poolt 16 trahviotsust summas 6000 eurot. Kostja kandis trahvide tasumiseks hagejale 30.01.2013 raha üle ning hageja tasus trahvid, vastasel juhul ei oleks veok saanud liikumist jätkata. Poolte vahel on vaidlus selles, kas trahvide tasumine on töötaja või tööandja kohustus. Maakohtu hinnangul oli trahvide tasumine hageja kohustus. Karistatud isikuks oli hageja kui rikkumise toimepanija, mitte kostja. Pooled ei olnud ka kokku leppinud, et kui hagejat tööülesannete täitmisel väärteokorras rahaliselt karistatakse, tasub tööandja karistuse töötaja eest. Seega puudub hagejal õiguslik alus nõuda, et trahvisummad tasuks tema eest kostja. Kostja laenas 30.01.2013 hagejale Poola Vabariigis määratud trahvide tasumiseks raha, kandes selle hageja kontole (VÕS § 396 lg 1). Hageja allkirjastas 21.02.2013 võlakirja, mille kohaselt võlgneb ta kostjale 6000 eurot ning kohustub nimetatud summa tasuma 20 kuu jooksul. Hageja esitas töövaidluskomisjonile avalduse tuvastada võlatunnistuse tühisus, kuna hageja allkirjastas võlatunnistuse pettuse mõjul. Töövaidluskomisjon jättis 04.06.2013 otsusega nimetatud nõude rahuldamata. Hageja ei esitanud kohtusse avaldust sama nõude uueks läbivaatamiseks tähtaegselt, seega on töövaidluskomisjoni ostus selles osas jõustunud. Maakohus leidis, et kostja on asunud õigustatult seisukohale, et hageja on kaotanud tema silmis usalduse. Usalduse kaotust võib põhjendada asjaoluga, et hageja keeldus laenu tagastamast ning juhul kui ta saadud raha laenuks ei pidanud, keeldus ta raha ka muul alusel tagastamast. Hageja kahjustas sellise teoga kostja vara. Kostja ei ole tõendanud, et hageja oleks esitanud valeinformatsiooni kostjale ja kolmandatele isikutele. Asjaolu, et hageja pöördus õigusalase nõu saamiseks juristi poole, ei saa pidada kolmandatele isikutele valeinformatsiooni andmiseks. Ka tööle lubamise nõudmist ei saa pidada alusetu pretensiooni esitamiseks, kuna tulenevalt TLS § 28 lg 2 p-st 1 on tööandja kohustatud kindlustama töötaja kokkulepitud tööga. Kostja arvates kaotas hageja usalduse ka sellega, et hakkas esitama tööandjale alusetuid pretensioone. Kohus sellega ei nõustunud. Enda kohest tööle lubamise nõudmist ei saa pidada alusetu pretensiooni esitamiseks, sest kostja kui tööandja kohustuseks on kindlustada töötaja kokkulepitud tööga (TLS § 28 lg 2 p 1). TLS § 100 lg 5 kohaselt kui tööandja või töötaja teatab ülesütlemisest ette vähem, kui on seaduses sätestatud või kollektiivlepingus kokku lepitud, on töötajal või tööandjal õigus saada hüvitist ulatuses, mida tal oleks olnud õigus saada etteteatamistähtaja järgimisel. TLS § 98 lg 2 kohaselt ei pea töötaja tööandjale erakorralisest ülesütlemisest ette teatama, kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kokkulepitud tähtaja või etteteatamistähtaja lõppemiseni. Antud juhul tööandja ütles töötajaga töölepingu üles etteteatamistähtaega järgimata. Tööandja arvates ei võinud mõistlikult nõuda töösuhte jätkumist

etteteatamistähtaja lõppemiseni. Kohtu arvates ei ole tegemist olukorraga, kus ei saanud eeldada töösuhte jätkamist. Hageja ja kostja vaheline arusaamatus seoses laenu tagastamata jätmisega on tsiviilõiguslik suhe. Hageja ei rikkunud oma töökohustusi ning kostja pole seda talle ka ette heitnud. Eeltoodust tulenevalt oleks kostja pidanud kohaldama etteteatamistähtaega. Tulenevalt TLS § 97 lg 2 p-st 2 pidi tööandja teatama töötajale ette töölepingu erakorralisest ülesütlemisest vähemalt 30 kalendripäeva. TLS § 100 lg 5 alusel tuleb kostjalt välja mõista hüvitis 384 eurot. Kuna kostja lõpetas hagejaga töölepingu erakorraliselt usalduse kaotuse tõttu seaduslikul alusel, puudub hagejal õigus nõuda hüvitist TLS § 109 lg 1 järgi. Hageja töötasu suuruseks oli 384 eurot kuus. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja sai jaanuari 2013 eest töötasu 269,99 eurot. Seega sai hageja jaanuari eest töötasu vähem 79,10 eurot, mis tuleb kostjalt välja mõista. Selle summa tasumisega viitamise eest on hagejal õigus saada VÕS § 113 lg 1 alusel ka viivist. Kuna kostja maksis hagejale jaanuari 2013 töötasu osaliselt välja 06.02.2013, siis on kostja olnud töötasu maksmisega viivituses alates 07.02.2013. Kostjalt tuleb viivis välja mõista kuni kohase täitmiseni. Viivise päevamäär on 0,19 eurot (aastane viivisemäär 8,75 % / 365 x 79,10 / 100). Apellatsioonkaebus Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, millega kohus jättis rahuldamata tema nõude TLS § 109 lg 1 alusel kolme kuu keskmise töötasu 1152 euro väljamõistmiseks ja 21.02.2013 võlatunnistuse tühistamiseks. Maakohus on asja lahendamisel kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme ning rikkunud menetlusõiguse norme, mis on toonud kaasa ebaõige lahendi tegemise. Maakohus ei ole arvesse võtnud ega analüüsinud hageja argumente ja tõendeid. Hageja nõude võlatunnistuse tühisuse tuvastamiseks jättis kohus üldse hinnanguta. TLS § 28 lg 1 kohaselt täidab tööandja oma kohustusi töötaja suhtes lojaalselt, lg 2 p 1 kohaselt peab tööandja kindlustama töötaja kokkulepitud tööga ning andma selgeid ja õigeaegseid korraldusi. 06.07.2011 kandis kostja tema pool hagejale väljastatud Citadele Bank`i töödeebetkaardile üle rahasumma 240 zl seadme „viaBOX“ soetamiseks vastavast punktist Poola Vabariigi territooriumil, kus „viaTOLL“ süsteemi operaatorid seadme vastavalt kaubaveoki (registri-märgiga 304BDH) tehnilises passis märgitud andmetele ka programmeerisid. Hageja põhitööülesandeks oli autojuhina rahvusvaheline kaubavedu maantee transpordiga. Kostja kui tööandja peamiseks kohustuseks oli hagejale üle anda tehniliselt korras olev transpordivahend koos korrasoleva lisavarustusega ning tagama töötajale asjakohase koolituse või väljaõppe töös kasutavate seadmete, sh „viaBOX“ kasutamiseks. Kohus jättis tähelepanuta, et kostja ei täitnud omapoolseid kohustusi, nimelt ei korraldanud töötajale veokile paigaldatud lisaseadme „viaBOX“ väljaõpet. Selle tulemusena tuvastatigi kontrollimise käigus, et süsteem ei vasta nõuetele ning määrati rahalised karistused isikule, kes antud momendil transpordivahendit juhtis. Maakohus jättis tähelepanuta, et trahviotsuse on kostja kui tööandja täitnud töötaja kaudu, s.o hageja abil. Maakohus ei analüüsinud võlatunnistuse andmise alust ega tuvastanud selle põhjust ja eesmärki. Antud juhul ei olnud tegemist liiklusseaduse sätete rikkumisega, mis oleks vahetult seotud töötajaga, vaid tegemist oli valesti reguleeritud seadmest põhjustatud tagajärjega, mille eest vastutas tööandja. Sellest tulenevalt oli tööandja nõue võlakirja andmiseks vastuolus hea usu põhimõtte ja heade kommetega. Poolte vahel sõlmitud võlatunnistus tuleb tühistada TsÜS § 84 lg 1 ja § 90 lg 1 alusel. Maakohus ei kvalifitseerinud kokkulepet VÕS § 30 järgi, kui ei ole ka märkinud, et hageja võlgneks kostjale rahasumma mingist muust kohustusest tulenevalt. Apellant ei nõustu kostja poolt töölepingu erakorralise ülesütlemisega põhjusel, mille kohaselt seisneb usalduse kaotus töötaja vastu selles, et töötaja loobus seadme „viaBOX“ valesti konfigureerimisega tekkinud kulude hüvitamisest. Kostja ei ole varasemalt esitanud hagejale ei

suulisi ega kirjalikke pretensioone hageja lojaalsuse kohta ega viidanud muule töösuhete rikkumisele hageja poolt. Tulenevalt TLS § 97 lg 2 p-st 2 oleks kostja pidanud erakorralisest ülesütlemisest hagejale ette teatama 30 kalendripäeva. Kuna tööandja ei järginud töölepingu ülesütlemisel ettenähtud korda, on töötajal tulenevalt TLS § 100 lg-st 5 õigus nõuda hüvitist ulatuses, mida tal oleks olnud õigus saada etteteatamistähtaja järgimisel. Töölepingu ülesütlemise teade esitati 19.04.2013 ja leping lõpetati samast päevast. TLS § 109 lg 1 kohaselt kui kohus või töövaidluskomisjon lõpetab töölepingu käesoleva seaduse § 107 lõikes 2 nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Seega on maakohus leidnud ebaõigesti, et hageja nõue töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks ja TLS § 109 lg-st 1 tuleneva hüvitise saamiseks tuleb jätta rahuldamata. Kostja vastus hageja apellatsioonkaebusele ja vastuapellatsioonkaebus Kostja palub jätta hageja kaebuse rahuldamata. Hageja on apellatsioonkaebuses nimetanud, et vaidlustab otsuse üksnes osas, millega jäeti rahuldamata tema nõuded hüvitise summas 1152 eurot saamiseks ning 21.02.2013 võlatunnistuse tühistamiseks. Sellest tulenevalt on kohtuotsus jõustunud osas, millega jäeti rahuldamata hageja nõue töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks. Kuna tööleping lõpetati seaduspäraselt, puudub õiguslik alus TLS § 109 lg 1 järgi hüvitise väljamõistmiseks. Ka võlatunnistust puudutavas osas tuleb kaebus jätta rahuldamata. Hageja on ekslikult mõistnud, nagu oleks maakohus jätnud tema vastava nõude rahuldamata. Nimetatud nõude jättis töövaidluskomisjon 04.06.2013 otsusega rahuldamata ning hageja ei ole seda vaidlustanud (ei esitanud tähtaegselt avaldust nõude uueks läbivaatamiseks). 23.10.2013 määruses selgitas maakohus hagejale, et nimetatud nõue ei kuulu käeolevas asjas lahendamisele, sest komisjoni otsus on selles osas jõustunud. Maakohus ei jätnud seda nõuet rahuldamata, nagu väidetakse kaebuses, vaid ei ole seda nõuet menetlenud. Kostja palub vastuapellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus hagi osaliselt rahuldas. Kuna maakohus leidis, et kostjapoolne töölepingu erakorraline ülesütlemine oli põhjendatud, siis jääb arusamatuks, miks mõistis kohus hageja kasuks välja TLS § 105 lg 5 alusel hüvitise 384 eurot. Kuna kostja ütles töölepingu üles põhjendatult etteteatamistähtaega järgimata TLS § 97 lg 3 ja § 88 lg 1 alusel, siis välistab see TLS § 105 lg 5 kohaldamise. Maakohus mõistis kostjalt ebaõigesti välja 79,10 eurot. 22.10.2013 menetlusdokumendi punktis 28 kinnitas kostja, et ta on hagejale kõik vajalikud summad tasutud ning ta ei võlgne hagejale rohkem midagi. Kostja esitas oma väidete kinnitamiseks ka tõendid. Kuna hageja 27.11.2013 menetlusdokumendis sellele väitele vastuväiteid ei esitanud, ei saanud maakohus järeldada, et hageja sai töötasu ettenähtust vähem. Hageja vastus kostja kaebusele Hageja ei nõustu kostja käsitlusega selle kohta, millises ulatuses on hageja maakohtu otsust vaidlustanud. Hageja on kaebuses piisavalt selgelt väljendanud, et vaidlustab kohtuotsuse osas, millega jäeti tema nõuded rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendavas osas on hageja üheselt mõistetavalt väljendanud, et ei nõustu otsusega selles osas, millega kohus jättis rahuldamata tema nõude tunnistada töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks ja välja mõista TLS § 109 lg-st 1 tulenev hüvitis. Ka võlatunnistust puudutavas osas ei nõustu hageja kostja väidetega. Kuna kostja pidas töövaidluskomisjoni otsust ebaseaduslikuks ja pöördus avaldusega kohtusse, vaidlustades komisjoni otsuse täies mahus, tuli maakohtul vaidlus ka tervikuna uuesti läbi vaadata. Seega on põhjendatud apellatsioonkaebuses esitatud hageja nõue tühistada otsus võlatunnistust käsitlevas osas ning vastav nõue rahuldada. Ringkonnakohtu seisukoht

Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu otsus tuleb kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 2 tühistada osas, millega kohus jättis rahuldamata hageja nõude tunnistada töölepingu ülesütlemine ebaseaduslikuks ja TLS § 109 lg 1 alusel hüvitise väljamõistmiseks (otsuse resolutsiooni punkt 4) ning teha selles osas uus otsus ja hageja nõue rahuldada. Maakohus on otsuse tegemisel kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme ning andnud tuvastatud asjaoludele väära hinnangu. Praegusel juhul esitas töövaidluskomisjonis lahendatud töövaidluse uueks läbivaatamiseks kohtule avalduse tööandja, millest tulenevalt olid kohtumenetluses hagi esemeks need nõuded, mille osas oli töövaidluskomisjon töötaja nõuded tööandja vastu rahuldanud. Seega tuli kohtul töötaja hagiavalduse alusel vaadata läbi nõuded, mis olid lahendatud tööandja kahjuks ja mille osas tööandja komisjoni otsusega ei nõustunud. Antud juhul on maakohus seda ka teinud. See, et kohus ei menetlenud võlatunnistuse kehtivust käsitlevat nõuet, mille töövaidluskomisjon oli jätnud rahuldamata, oli õige. Töötaja ei esitanud tähtaja jooksul kohtule avaldust rahuldamata jäänud nõude uueks läbivaatamiseks. Samas peab kolleegium vajalikuks siinkohal märkida, et võlatunnistuse kehtivuse üle peetav vaidlus ei ole oma olemuselt eraõiguslik vaidlus, mida peetakse silmas ITVS §-s 2, s.o töölepingu alusel tekkinud tööandja ja töötaja vaheline eraõiguslik vaidlus, mille lahendamiseks oleks töövaidluskomisjonil pädevust. Lepinguga uue iseseisva kohustuse võtmine VÕS § 30 tähenduses ning võlatunnistuse kehtivuse vaidlustamine ei ole käsitletav töölepingu alusel tekkinud vaidlusena. Ka asjaolu, et kostja ütles hageja töölepingu üles 21.02.2013 võlakirjast tuleneva kohustuse rikkumise (tasumisest keeldumise) tõttu, ei muuda kõnealust vaidlust töölepingu alusel tekkinud vaidluseks. Pealegi on tehingu tühistamisest (TsÜS § 90 lg 1) tulenev vaidlus oma olemuselt keerukas tsiviilvaidlus, mida tuleb lahendada tsiviilkohtumenetluse kõiki reegleid arvestades, kusjuures kohtul on mitmeid neid ülesandeid, mida töövaidluskomisjonil ei ole. Seetõttu ei oma komisjoni nimetatud otsus pooltevaheliste muude tsiviilõiguslike vaidluste ja edasiste menetluste osas ka tähendust – sõltumata sellest otsusest on hagejal jätkuvalt õigus tugineda võlakirja kehtetuse asjaoludele (mida tööandja esitatud hagi menetlemisel tsiviilasjas nr 2-13-32019 kostja ongi teinud). Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu hinnanguga töölepingu ülesütlemise seaduslikkusele. Maakohus tuvastas vaidluse all olevad asjaolud ebaõigesti. Praeguses menetluses ei olnud vaidluse esemeks see, kas Poola Vabariigis määratud trahvide tasumine oli töötaja või tööandja kohustus, nagu märgitakse kohtuotsuses, vaid eelkõige see, kas töötaja poolt võlatunnistusest loobumine (võlakirja tühistamine) oli selline tegu, mis võis tuua kaasa tööandja usalduse kaotuse töötaja vastu ning võimaldas tööandjal töölepingut erakorraliselt üles öelda. Lisaks vaidlesid pooled ka selle üle, kas kostja kandis trahvide maksmiseks raha üle hageja pangakontole või oma kontole, mille kasutamiseks oli ta andnud hagejale õiguse (pangakaardi), ning veel mitmete muude väidete üle. Töölepingu ülesütlemise 19.04.2013 avaldusest nähtuvalt ütles kostja hagejaga sõlmitud töölepingu üles põhjusel, et „RA võttis tööandjalt laenu summas 6000 eurot, lubas laen tagastada, kuid hiljem oma lubadusest loobus. Kuna RA loobus võlgnevuse suuruses 6000 eurot tagastamisest, siis on kaotanud ta tööandja usalduse enda vastu. Tööandja ei saa enam usaldada isikut, kes ei täida oma lubadusi.“ Antud juhul oleks maakohus pidanud eelkõige hindama, kas selline asjaolu võis anda alust töölepingu üles-ütlemiseks TLS § 88 lg 1 p 5 järgi. Maakohus, püstitades küsimuse, kas trahvide tasumine on töötaja või tööandja kohustus, leidis, et see oli töötaja, s.o hageja kohustus, sest rikkumise pani toime hageja (hagejat kui töötajat on töökohustuste täitmisel väärteokorras karistatud). Maakohus ei ole oma sellekohast järeldust sisuliselt põhjendanud. Kui kohus pidas vajalikuks anda hinnangut määratud trahvi olemuslikule küljele, oleks ta pidanud analüüsima ka poolte sellekohaseid väiteid. Maakohus seda ei teinud. Eeltoodud maakohtu käsitlus ei vasta ka kohtumenetluses tuvastatud asjaoludele, mis ei võimaldanud tegelikult järeldada, et 1) hageja võttis kostjalt laenu ning et 2) trahvide maksmine

oli hageja kohustus. Küll ei ole vaidlust selles, et hageja andis kostjale võlatunnistuse (millest 10.04.2013 kirjaga (tl 73-74) taganes (tühistas), sest kirjutas võlatunnistuse väidetavalt tööandja õigusvastase tegevuse tulemusel). Kui maakohus pidas vajalikuks hinnata trahvide määramise asjaolusid, tulnuks hinnata ka hageja sellekohaseid väiteid, seda nii trahvide määramise kui trahvide tasumiseks raha saamise kohta. Hageja väitel ei olnud tema põhjustanud seadme ebaõiget seadistamist ning laenulepingut ta kostjaga ei sõlminud, vaid trahvide tasumine oli eelkõige kostja huvi. Hageja väitel olid sama seadmega varustatud ka teised kostja kaubaveokid, kuid kostja ei juhtinud kordagi hageja tähelepanu sellele, et hageja kasutuses oleva veoki tasud erinesid sama registrimassiga teiste veokite tasudest samade teede kasutamisel. Kuid sõltumata neist asjaoludest ei saa pidada võlatunnistuse töötaja poolset hilisemat vaidlustamist töösuhte erakorralise ülesütlemise aluseks TLS § 88 lg 1 p 5 järgi. Nimetatud sätte mõttest tulenevalt peetakse selles silmas siiski tahtlikku süülist tegu, mis võiks põhjustada tööandja usalduse kaotuse töötaja vastu. Sellist tegu ei ole hageja toime pannud. Tööandja usalduse kaotust ei saa põhjendada töötaja tegevusega, mis seisneb seadusest tuleneva võimaluse kasutamises, s.o teatud asjaolude korral tehingu tühistamises (TsÜS § 96 lg 2). Kõnealune vaidlus tulnuks töösuhtest eraldi selgeks vaielda, vajadusel kasutada kohtu abi. Kuna ringkonnakohtu hinnangul puudus kostjal tööandjana seadusest tulenev alus töölepingut erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval põhjusel TLS § 88 lg 1 p 5 alusel, on hagejaga sõlmitud töölepingu ülesütlemine tühine (TLS § 104 lg 1). Kui kohus või töövaidluskomisjon tuvastab, et töölepingu ülesütlemine on seadusest tuleneva aluse puudumisel või seaduse nõuetele mittevastavuse tõttu tühine või vastuolu tõttu hea usu põhimõttega tühistatud, loetakse, et leping ei ole ülesütlemisega lõppenud (TLS § 107). Sel juhul lõpetatakse tööleping alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral. Kolleegium ei nõustu kostja seisukohaga, nagu oleks hageja vaidlustanud apellatsioonkaebuses küll TLS §-st 109 tuleneva hüvitise välja mõistmata jätmise, kuid mitte töölepingu ülesütlemise seaduslikkuse osas tehtud otsuse. Kostja väide maakohtu otsuse osalisest jõustumisest ei ole õige. Apellatsioonkaebuse põhjendustest nähtuvalt ei nõustunud hageja maakohtu hinnanguga eelkõige töölepingu ülesütlemisele, millega seoses jättiski kohus rahuldamata hageja nõude TLS § 109 lgs 1 nimetatud hüvitise saamiseks. Küll tuleb nõustuda kostjaga selles osas, et maakohtu otsus on oma sisult vastuoluline. Kui kohus leidis, et kostja on töölepingu öelnud erakorraliselt üles seaduslikult, ei olnud alust panna kostjale süüks lepingu ülesütlemisest ette teatamata jätmist ning sellega seoses mõista välja vastavat hüvitist. TLS § 97 lg-st 3 tulenevalt ei pea tööandja töölepingu ülesütlemisel üldjuhul järgima etteteatamistähtaega, kui tööleping öeldakse üles TLS § 88 lg-s 1 nimetatud alusel. Usalduse kaotus ei ole kindlasti selliseks asjaoluks, mis võimaldaks mõistlikult nõuda lepingu jätkamist etteteatamistähtaja lõppemiseni. Samas, kui kohus hindas pooltevahelist arusaamatust seoses laenu tagastamata jätmisega „puhtalt tsiviilõiguslikuks suhteks“, mis ei ole seotud töökohustuste rikkumisega, ning järeldas, et tööandja oleks pidanud teatama töölepingu ülesütlemisest ette 30 päeva, ei olnud kohtul põhjust viidata TLS § 98 lg-le 2, sest nimetatud säte reguleerib töötaja ülesütlemise etteteatamise tähtaegu. Samuti muudab eeltoodud seisukoht küsitavaks ka kohtu järelduse töölepingu ülesütlemise seaduslikkuse kohta. Kuna aga ringkonnakohtu otsusega rahuldatakse hageja nõue töölepingu erakorralise ülesütlemise ebaseaduslikuks tunnistamiseks, ei oma kõnealune käsitlus sisulist tähtsust. Antud juhul on hagejal õigus saada ka TLS § 100 lg-s 5 ettenähtud hüvitist. TLS § 109 lg 1 järgi, kui kohus või töövaidluskomisjon lõpetab töölepingu käeoleva seaduse § 107 lõikes 2 nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kuna ringkonnakohus lõpetab töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel, peab ta põhjendatuks mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis TLS § 109 lg 1 järgi hageja kolme kuu

keskmise töötasu ulatuses. Kolleegiumi hinnangul ei ole alust kohaldada nimetatud sätte teist lauset, mis annab kohtule võimaluse muuta hüvitise suurust. Vaidlustamata asjaoludel koosnes hageja sissetulek olulises osas töölähetuse eest makstavast tasust ja tema põhipalk oli väga madal, olles ligilähedane riigis kehtivale töötasu alammäärale, mistõttu ei näe kohus alust vähendada väljamõistetavat hüvitist. Ka muid asjaolusid, mis võiksid tingida hüvitise suuruse muutmist, ei ole esile toodud. Kolleegiumi hinnangul ei ole põhjust muuta otsust ka saamata jäänud töötasu osas. Seega jääb kostja apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata. Jaanuaris 2013 töötatud 20 tööpäeva eest pidi hageja saama töötasu 349,09 eurot, tegelikult sai 269,99 eurot (netona 235 eurot), seega tasus kostja hagejale töötasuna vähem 79,10 eurot (349,09-269,99). Kostja ei ole esitanud tõendit, mis kummutaks hageja tõendi – tema pangakonto väljavõtte. Lisaks on hagejal õigus saada sellelt summalt ka VÕS § 113 lg 1 teise lause alusel viivist. Töötasu nõue muutus sissenõutavaks 07.02.2013. Ringkonnakohtu otsuse tegemise seisuga mõistab kohus viivise välja kindla summana (ajavahemiku 07.02.2013-30.12.2014 eest summas 12,80 eurot), etteulatuvalt aga protsendina.

Menetluskulude jaotus Ringkonnakohtul ei ole alust maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust muuta. Antud juhul on hageja esitanud hagiavalduses uuesti ka need nõuded, mis jäid töövaidluskomisjonis rahuldamata ning mille uueks läbivaatamiseks hageja ise kohtu poole ei pöördunud. Kuigi praegusel juhul võib hinnata hagi oma sisult tervikuna rahuldatuks, ei oleks TsMS § 162 lg 1 kohaldamine menetluskulude jaotamise osas õige (hageja on veel ka apellatsioonkaebuses soovinud nõude rahuldamist, mida kohus ei menetlenud). Samas ei oma menetluskulude poolte endi kanda jätmine (TsMS § 163 lg 1 kohaldamine) ka sisulist tähendust, sest hageja ei kasutanud menetluses lepingulist esindajat, kelle tarbeks tehtud kulude hüvitamist saaks ta kostjalt nõuda, ning riigilõive ei ole menetluses tasutud. Kuna ringkonnakohus muudab osaliselt esimese astme kohtu otsust, rahuldab osaliselt hageja apellatsioonkaebuse ja jätab kostja kaebuse rahuldamata, jäävad ka apellatsioonimenetluse kulud poolte endi kanda (TsMS § 163 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/ Ü. Jänes

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

I. Nõmm

I. Sidok-Toomsalu

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.