Kohtulahend

Kostjate väited Kostja I hagi ei tunnistanud ja palus selle jätta rahuldamata. Kindlustuslepingu tingimus, mille kohaselt käibemaksukohustuslasest isikule hüvitatakse kindlustuslepingu alusel kahju ilma käibemaksuta, sai kindlustuslepingu osaks. Antud tingimus on kindlustuspoliisil üheselt ja selgelt kindlustuspoliisis väljendatud. Hageja on valinud väiksema kindlustusmaksega variandi, s.t kindlustushüvitise maksmise ilma käibemaksuta. Hagejat esindas professionaalne kindlustusmaakler. Kostja II oli teadlik ja sai aru vaidlusalusest käibemaksuta hüvitamise klauslist. Kostja I edastas kostja II sõidukikindlustuse eelpakkumise, mis sisaldas infot käibemaksuta hüvitamise klausli kohta. Kostja I ei pea vastutama hageja ja kostja II võimaliku omavahelise möödarääkimise eest. Kostja II hagi ei tunnistanud ja palus selle jätta rahuldamata. Kostja II on täitnud enda kohustused nõutava hoolsusega ja terves ulatuses. Kostja II esitas hagejale 02.12.2010 kostja I poolt saadetud sõidukikindlustuse eelpakkumise, mis sisaldas muu infona klauslit käibemaksuta hüvitamise kohta. Hageja poolt ei olnud avaldatud tahet mõne eritingimuse saamiseks, hageja pole esitanud kostjale II täpsustavaid küsimusi. Hageja oleks pidanud eelnevalt välja selgitama Maksu- ja Tolliametis, kas käibemaksu tagastatakse juhul, kui hageja teostab remonti Ukrainas. Hagejal on võimalus esitada vastava sisuga nõue kahju hüvitamiseks liiklusõnnetuse süüdlase vastu. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus jättis hagi rahuldamata, menetluskulud hageja kanda ning mõistis välja hagejalt menetluskulud 550 eurot kostja II kasuks. Puudub vaidlus, et poliisil märgitud klausel kahju käibemaksuta hüvitamise kohta on tüüptingimus. Pooled ei ole seda eraldi läbi rääkinud ning see on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks. Poliisil märgitud tekst „Käibemaksukohustuslasest isikule hüvitatakse kindlustuslepingu alusel kahju ilma käibemaksuta“ sai poolte vahel sõlmitud kindlustuslepingu osaks tulenevalt VÕS § 37 lõikest 1. Toimikus olevate materjalidega on tõendatud, et kostja I saatis 02.12.2010 kostjale II, kes esindas hagejat kindlustuslepingu sõlmimisel, sõidukikindlustuse eelpakkumise. Nimetatud eelpakkumises on muu info all märgitud, et käibemaksukohustuslasest isikule hüvitatakse kindlustuslepingu alusel kahju ilma käibemaksuta. Seega on kostja I vastavale klauslile enne lepingu sõlmimist viidanud ja hagejal oli võimalus selle sisust teada saada. See, kas hageja esindaja kostja II eelpakkumise hagejale edastas või mitte, ei oma tähendust vastava tingimuse saamisel lepingu osaks, vaid puudutab hageja ja kostja II omavahelisi lepingulisi suhteid. Esindaja teadmine tuleb lugeda esindatava teadmiseks. Lisaks tuleneb Eesti Liikluskindlustuse Fondi Eesti Kindlustusseltside Liidu poolt välja antud kindlustusteenuse heast tavast, et kui kindlustuslepingu vahendab kindlustusmaakler, siis ei ole kindlustusandjal võimalik kliendi kindlustusvajadust ja -huvi vahetult välja selgitada. Kuivõrd kindlustusvajaduse ja -huvi väljaselgitamine ning kindlustustingimuste tutvustamine kliendile on ühtlasi ka kindlustusmaakleri ülesanne, siis eeldab kindlustusandja, et kindlustusmaakler on vastavad tegevused asjakohaselt teostanud. Kindlustusandja eeldab, et kindlustusmaakler tunneb üksikasjalikult kindlustuslepingu tingimusi ja selgitab neid kliendile. Kuna kõnealusele tingimusele oli eelpakkumises viidatud, ei saanud tegemist olla ka nn üllatustingimusega kindlustuslepingu sõlmimisel. Käibemaksu puudutav tingimus on poliisil kajastatud ebaharilikus kohas (poliisi jaluses kontaktandmete järel). Samas on vastav tingimus eraldi välja

toodud poliisi viimasel lehel. Isikule, kes poliisi läbi luges ning sellega tutvus, ei saanud vastav tekst jääda märkamatuks. Tegemist ei ole mahuka dokumendiga (kaks ja pool lehekülge), millega tutvumine nõuaks erilist aega ja tähelepanu. Poliisi läbilugemine hageja jaoks oli vabatahtlik, kuid selles sisalduvad tingimused olid lepingupooltele siduvad. Poliisil olev tekst „Käibemaksukohustuslasest isikule hüvitatakse kindlustuslepingu alusel kahju ilma käibemaksuta“ on selge ja arusaadav. Eeltoodu tõttu ei vasta vaidlusalune tingimus VÕS § 37 lg. 3 tunnustele. Kuna tingimus sai lepingu osaks, keeldus kostja õigustatult hagejale kindlustusjuhtumi toimumisel kahju hüvitamast käibemaksu puudutavas osas. Eeltoodu tõttu on nõue kostja I vastu põhjendamatu. Puudub vaidlus selles, et kostja II on kindlustusmaakler KindlTS § 130 lg. 2 p. 1 tähenduses. Puudub vaidlus ka selles, et kostja II oli hageja esindajaks kindlustuslepingu sõlmimisel. Seega hageja ja kostja II vahel oli sõlmitud VÕS § 658 lõikes 1 sätestatud tunnustele vastav maaklerileping. KindlTS § 141 lg. 1 punktide 5-8 kohaselt kindlustusmaakler peab iga kord enne kindlustuslepingu sõlmimist ja vajaduse korral ka enne sõlmitud kindlustuslepingu muutmist või pikendamist esitama kliendile piisava hulga kindlustusandjate pakkumusi kindlustuslepingu sõlmimiseks (p. 5), soovitama kliendile käesoleva lõike punktis 5 nimetatud pakkumuste põhjal kindlustuslepingut, mis vastab kõige paremini tema kindlustushuvile ja nõudmistele (p. 6), põhjendama kliendile antud nõuandeid ja soovitusi põhjalikkusega, mis vastab kindlustuslepingu keerukusele (p. 7) ja tutvustama sõlmitava kindlustuslepingu tingimusi, eelkõige kindlustusmaksete suurust ning lepinguga seotud piiranguid ja välistusi (p. 8). Kostja II on esitanud hagejale vabatahtliku sõidukikindlustuse pakkumise kolme erineva kindlustusandja pakkumise kohta. Kostja II soovitas hagejale Seesam Rahvusvahelise Kindlustuse AS pakkumist, kuna nimetatud kindlustuspakkumine vastas kostja hinnangul kõige enam hageja kindlustushuvile ja nõudmistele. Hageja valis kostja I pakkumise. Kostja II edastas 02.12.2010 hagejale kostja I sõidukikindlustuse eelpakkumise. Nimetatud eelpakkumises on muu info all märgitud, et käibemaksukohustuslasest isikule hüvitatakse kindlustuslepingu alusel kahju ilma käibemaksuta. Vaatamata sellele, kas kostja II eelpakkumise hagejale edastas või mitte, oli hagejal võimalik endal tunda huvi selle vastu, millised on kindlustuspakkumiste tingimused käibemaksu hüvitamise osas. Tegemist on olulise asjaoluga, mille osas pidi hageja äriühinguna näitama üles huvi kindlustuslepingu sõlmimisel. Kui hageja vastava küsimuse osas erisoove või -tingimusi kindlustuslepingule ei väljendanud, puudus kostjal II kohustus sellele eraldi hageja tähelepanu pöörata. Toimikus olevatest materjalidest ning hageja ja kostja II ekirjavahetusest ei nähtu, et hageja oleks vastava asjaolu osas huvi tundnud. Hageja on aktsepteerinud talle väljastatud sõidukikindlustuse poliisi tingimusi, tasudes kokkulepitud kindlustustasu. Seega pidi hageja olema, vaatamata sellele, kas kostja II sõidukikindlustuse eelpakkumise hagejale saatis, teadlik kahju käibemaksuta hüvitamise tingimusest. Eeltoodust tulenevalt ei ole kostja II rikkunud oma lepingulisi kohustusi. Lisaks on hageja teinud valiku remontida sõidukit Ukrainas, mistõttu kandis hageja riski, et käibemaksu tagastus ei pruugi olla võimalik. Hagejal oli võimalik varasemalt Maksu- ja Tolliameti kaudu välja selgitada, kas käibemaksu tagastus oleks võimalik. Kuna kostja II ei ole lepingulisi kohustusi rikkunud, puudub vajadus kontrollida ülejäänud kahju hüvitamise eelduste täidetavust ning nõue kostja II vastu jääb rahuldamata. Apellatsioonkaebus

Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega hagi rahuldada ja menetluskulud jätta kostjate kanda. Maakohus on nõudes kostja I vastu kohaldanud ebaõigesti VÕS § 37 lõiget 3. Vaidlusalune tüüptingimus ei ole kindlustuslepingu osaks muutunud. Nn üllatustingimused ei muutu tüüptingimustel sõlmitud lepingu osaks. Kindlustuslepingu eesmärk on hüvitada kindlustusvõtjale kindlustusjuhtumist tulenev kahju. Vaidlusaluse kindlustuslepingu kohaselt oli hageja sõiduk kindlustatud sõiduki hariliku väärtuse ulatuses kõige laiema kindlustuskatte ehk superkasko variandiga. Selle eesmärgi valguses tuleb lugeda ebaharilikuks seda, kuid teatud osa kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkivast ja sõiduki harilikku väärtust mitteületavast kahjust siiski ei ole kindlustatud. Kindlustusvõtja ei saa mõistlikult oodata, et kindlustuslepingu tüüptingimused taolise piirangu ette näeksid. Seega on tüüptingimus oma sisult ootamatu. Kindlustuspoliisi jaluses kontaktandmete hulgas ja sektsioonis „Kahjude käsitlemine“ ehk kahjukäsitleja andmete juures esitatud hüvitamispiirang on ebatavaline ja ootamatu ka oma esitusviisilt, mistõttu keskmine kindlustusvõtja ei saa taolise tingimuse olemasolu mõistlikult oodata. Kindlustuslepingu sõlmimise ajal kehtinud sõidukikindlustuse üldtingimuste SÜ-03 peatükid „Kindlustusväärtus ja kindlustussumma“ (punktid 8-9) ning „Hüvitamispõhimõtted“ (punktid 30-47) ega kindlustuse üldtingimuste KÜ-03 15. peatükk „Kindlustushüvitis“ ei sisaldanud hüvitamisvälistusi käibemaksu osas. Just need olnuks lepingu sellised osad, kust mõistlik kindlustusvõtja osanuks hüvitamispiiranguid otsida. Olukorras, kus kindlustuslepingu osad, mis käsitlesid muuhulgas oma pealkirjadest nähtuvalt kindlustuse ulatust ja hüvitamisvälistusi, ei sisaldanud viidet käibemaksuosa mittehüvitamisele kahjus, ei saanud kindlustusvõtja mõistlikult oodata hüvitamispiirangu sisaldumist kindlustusandja või kahjukäsitleja kontaktandmete hulgas. Juhul, kui vaidlusalune tüüptingimus on siiski muutunud kindlustuslepingu osaks, on maakohus nõudes kostja I vastu kohaldanud ebaõigesti VÕS § 39 lõiget 1 ega ole lepingu tõlgendamisel arvestanud kindlustuse eesmärgiga vastavalt VÕS § 422 lõikele 1 ja § 476 lõikele 1. VÕS § 29 lõikes 5 sätestatud üldiste tõlgendamisreeglite punktist 4 järelduvalt tuleb kindlustuslepingu tüüptingimuse tõlgendamisel ühtlasi arvestada kindlustuslepingu eesmärki. Keskmine mõistlik kindlustusvõtja võiks kindlustuslepingu eesmärki arvestades vaidlusalust tingimust käibemaksuosa mittehüvitamise kohta kahju hulgas mõista selliselt, et selle eesmärk on vältida käibemaksu hüvitamist kindlustuslepingu alusel olukorras, kus kahju kannatanud isik saab käibemaksu tegelikult tagasi nõuda. Kindlustusvõtja ei või kindlustushüvitise arvel rikastuda. Seega tuleb vaidlusalust tingimust tõlgendada nii, et kostja I ei hüvita käibemaksu osa kahjus käibemaksu tagasisaamiseks õigustatud käibemaksukohustuslasele. Selline tõlgendus on kooskõlas ka VÕS § 422 lõikes 1 ja § 476 lõikes 1 sätestatud kindlustuse eesmärgi ja mõistega. Hageja käibemaksu tagasi taotleda ei saa. Seega peab kostja I hüvitama hagejale kogu kahju, millest on maha arvatud üksnes omavastutus 639,12 eurot. Kui kohtul on siiski kõhklusi vaidlusaluse tüüptingimuse tõlgendamise viiside osas, tuleb tingimust VÕS § 39 lg. 1 kohaselt tõlgendada kostja I kui tingimuse kasutaja kahjuks. Kohus on nõudes kostja II vastu kohaldanud ebaõigesti KindlTS § 141 lg. 1 punkte 4, 6-8 ja 9. KindlTS § 141 lg. 1 p. 4 kohaselt peab kindlustusmaakler selgitama kliendi antud teabe alusel välja tema kindlustushuvi ning nõudmised kindlustuslepingule. Kindlustusmaakleri poolt selgitamiskohustuse täitmist saab hinnata ainult kliendi kindlustushuvi valguses. See, kas klient soovib kindlustada kahju kogu tekkivas ulatuses või ilma käibemaksuta, kuulub kaheldamatult kindlustushuvi väljaselgitamise kohustuse hulka. Kostjale II oli antud teave, et hageja hakkab sõidukit kasutama Ukrainas. Seega juhul, kui sõidukit oli võimalik kindlustada kas selliselt, et kindlustusjuhtumi toimumisel ja sõiduki remontimisel Ukrainas hüvitatakse kindlustusvõtjale

kogu kahju, või siis selliselt, et käibemaksuosa jääb kindlustusvõtja kanda, pidanuks kostja II selgitama KindlTS § 141 lg. 1 p. 4 alusel välja, millist kindlustuskaitset hageja vajab, ja selles valguses täitma KindlTS § 141 lõigetes 6-8 ettenähtud kohustusi. Maakohtu seisukoht, et hageja pidanuks ise uurima kindlustusmaaklerilt võimalusi kogu kahju (ka käibemaksuosa) hüvitamiseks, on KindlTS § 141 lg. 1 punktide 4 ja 6-8 valguses ekslik. Ühtlasi lasub KindlTS § 141 lg. 1 p. 9 alusel kindlustusmaakleril kohustus teavitada klienti hüvitamise põhimõtetest kindlustusjuhtumi toimumisel. Isegi, kui kindlustusmaakler oli jätnud kindlustushuvi väljaselgitamise ja kindlustustingimuste selgitamise kohustused kindlustuslepingu vahendamisel täitmata, pidanuks ta teavitama hagejat pärast kindlustusjuhtumi toimumist sellest, kui sõiduki taastamine teatud viisil võis kaasa tuua kahju osalise hageja kanda jäämise. Et kostja II jättis täitmata KindlTS § 141 lg. 1 punktides 4, 6-8 ja 9 sätestatud kohustused, vastutab ta hagejale lepingu rikkumisega tekitatud kahju eest. Vastus apellatsioonkaebusele Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, leiab, et TsMS § 657 lg. 1 p. 3 alusel tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega jäeti kostja II vastu esitatud nõue rahuldamata, jaotati hageja ja kostja II menetluskulud ja mõisteti hagejalt välja menetluskulud 550 eurot kostja II kasuks, ning saata asi tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada. Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata osas, millega jäeti kostja I vastu esitatud nõue rahuldamata ja kostja I menetluskulud hageja kanda. Kostja II vastu esitatud nõude rahuldamata jätmise osas on maakohus oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme ja kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Maakohtu seisukoht, mille kohaselt tuleb nõue kostja II vastu jätta rahuldamata sõltumata sellest, kas kostja II edastas hagejale kostja I eelpakkumise, on ebaõige. KindlTS § 141 lg. 1 punktide 8 ja 9 kohaselt peab kindlustusmaakler enne kindlustuslepingu sõlmimist tutvustama kliendile sõlmitava kindlustuslepingu tingimusi, eelkõige lepinguga seotud piiranguid ja välistusi, ning teavitama klienti hüvitamise põhimõtetest kindlustusjuhtumi toimumise korral. Kostja II ei ole nimetatud toimingute kohta tõendeid esitanud. Asjas puuduvad tõendid, et kostja II oleks tutvustanud hagejale kindlustuslepingu tingimust, mille kohaselt hüvitatakse käibemaksukohustuslasest isikule kindlustuslepingu alusel kahju ilma käibemaksuta. Seejuures on ekslikud kostja II vastuses hagile toodud viited dokumentidele, mis kostja II arvates nimetatud toimingute tegemist kinnitavad. Maakohus oleks pidanud kostjale II selgitama vajadust oma vastuväiteid tõendada. Asi tuleb kostja II vastu esitatud nõude osas saata maakohtule tõendite esitamise võimaldamiseks ja tõendite hindamiseks. Maakohtu otsus kostja I vastu esitatud nõude rahuldamata jätmise osas on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust otsuse muutmiseks selles osas. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 järgi ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohaldada tüüptingimusele, mille kohaselt hüvitatakse käibemaksukohustuslasest isikule kindlustuslepingu alusel kahju ilma käibemaksuta, VÕS §-i 39 lõiget 3. Maakohus on hageja väidet tüüptingimuse üllatuslikkuse kohta hinnanud ja õigesti leidnud, et tegemist ei saanud olla üllatusliku tingimusega, sest kõnealusele tingimusele oli

viidatud eelpakkumises (tl 85) ja kindlustuspoliisil nii iga lehekülje jaluses kui ka eraldi viimasel leheküljel (tl 9-11). Kindlustuspoliisil märgitu kohaselt kinnitab kindlustusvõtja arve tasumisega, et nõustub poliisil avaldatud tingimustega. Maakohtu otsusest nähtubki maakohtu seisukoht, mille kohaselt kindlustuspoliisil märgitud tingimused said lepingu osaks. Kaebuses ei ole hageja seda asjaolu põhimõtteliselt vaidlustanud, kuid on seisukohal, et poliisil märgitud käibemaksu hüvitamist käsitlev tingimus ei saanud lepingu osaks põhjusel, et see oli poliisil märgitud ebatavalisse kohta. Ringkonnakohus hageja väitega ei nõustu. Käibemaksu käsitlev tingimus on märgitud muu hulgas eraldi poliisi viimasel leheküljel, võrdselt kõige olulisemate lepingutingimustega, asjakohase pealkirja „Kahjude käsitlemine“ all (tl 11). Maakohus on eelpakkumist ja poliisi kogumis hinnanud ja põhjendatult asunud seisukohale, et poliisil märgitud tingimusega tutvumine ei olnud eriliselt aega ega tähelepanu nõudev. Maakohus on teinud õige järelduse, et käibemaksu hüvitamist käsitleb tingimus sai kindlustuslepingu osaks. Asjaolu, et käibemaksu hüvitamise piirang ei sisaldunud kindlustuslepingu osaks olnud kostja I üldtingimustes, on asjakohatu. Hagejale tehtud pakkumuse tingimused ei pidanudki piirduma üksnes üldtingimustega. Apellatsioonkaebuse väited käibemaksu hüvitamist käsitleva tüüptingimuse tõlgendamise kohta on põhjendamatud. Puudub kahtlus, et hagejaga sarnane mõistlik isik pidi tüüptingimust samadel asjaoludel mõistma nii, et käibemaksukohustuslasest isikule hüvitatakse kindlustuslepingu alusel kahju ilma käibemaksuta (VÕS § 39 lg. 1). Selline tõlgendus ei ole vastuolus VÕS § 29 lg. 5 punktiga 4 ega § 422 lõikega 1 ja § 476 lõikega 1. Selline tõlgendus on kooskõlas põhimõttega, mille kohaselt peab kindlustusandja kahju hüvitama üksnes kokku lepitud rahasumma ulatuses (VÕS § 422 lg. 1 esimene lause, § 426). Hageja esitatud asjaoludest nähtub, et kahju oli käibemaksu osas tingitud asjaolust, et hageja tasus käibemaksu Ukrainas, mille puhul ei ole hagejal võimalik taotleda käibemaksu tagastamist. Käibemaksu hüvitamist käsitleva tüüptingimuse grammatiline tõlgendus on kooskõlas ka põhimõttega, mille kohaselt peab kindlustusvõtja kahjukindlustuse juhtumi toimumisel niivõrd, kui see on võimalik, püüdma kahju ära hoida ja seda vähendada (VÕS § 488 lg. 1). Maakohus on õigesti leidnud, et hageja soovitud tõlgenduseks puudub alus. Maakohus on kostja I vastu esitatud nõude rahuldamata jätmisel tüüptingimust õigesti kohaldanud. Kindlustussumma suuruse kokkulepet, s.o kindlustusandja põhikohustuse suuruse kokkulepet ei loeta ebamõistlikult kahjustavaks tüüptingimuseks (VÕS § 42 lg. 2). Apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud kostja I menetluskulud tuleb TsMS § 171 lg 1 alusel jätta hageja kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Tiit Kollom

Ulvi Loonurm

Iko Nõmm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.