Tallinna Ringkonnakohus
Kohtuasja number
2-14-59917
Määruse tegemise aeg ja koht
22.12.2014 Tallinnas
Kohtukoosseis
Tiit Kollom, Ulvi Loonurm, Iko Nõmm
Kohtuasi
SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku taotlus RH paigutamiseks tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 29.10.2014 õiguskaitse rakendamiseks
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
RH määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Avaldaja SA (RK 90006399)
Põhja-Eesti
määrus
esialgse
Regionaalhaigla
Psühhiaatriahaiglasse paigutatav isik RH (IK xxxxxxxxxxx), määratud esindaja adv. Annemari Kunila Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Harju Maakohtu 29.10.2014 määrus tsiviilasjas 2-14-59917 jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul käesoleva määruse kättetoimetamisest arvates. Asjaolud SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku valvearst esitas 29.10.2014 Harju Maakohtule taotluse, millega taotles RH suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks loa saamiseks. Taotluse kohaselt viibib RH SA PER Psühhiaatriakliinikus alates 28.10.2014. Oma psüühikahäire tõttu on ta ohtlik ümbritsevale ja iseendale ebaadekvaatse käitumise ja toimetulematuse tõttu ega ole võimeline ravivajadust ise hindama. Arvestades RH tervislikku seisundit ei ole tema psüühilise seisundi paranemist alust prognoosida nelja ööpäeva vältel. Arvestades eeltoodut palus taotleja rakendada RH suhtes esialgset õiguskaitset ja ühtlasi
pikendada seda neljakümne päevani ning lubada kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi kuni nelikümmend päeva arvestades tahtest olenematu ravi otsusest. Psühhiaatrite IV ja KT arvamusest nähtuvalt avaldus RH-l esmakordselt psüühikahäirele viitavat olles tööga seotult Californias oktoobrist 2012 - veebruarini 2013. Avaldas emale kummalisi mõtteid, et teda filmitakse ja tehakse lavastusi, kehaline tervis oli korras. Tulles tagasi Eestisse, näis masendunud, õnnetu seal töö katkemisest. K.a maist hakkas avaldama kahtlustusi, et vanemad mürgitavad teda ravimitega, küsis, kui palju neile selle eest makstakse. Pesi pidevalt käsi, avas uksi küünarnukiga, ei julgenud asju oma kätte võtta, kartis ülemääraselt nakatumist. Viskas kodus ema tehtud toidu prügikasti, tajus radiaatoritest mürki lastavat. Sellest tulenevalt ei saanud ka töötada. Lisaks põeb patsient kroonilist neeruhaigust, mis vajab järjepidevat kontrolli ja ravi eluliste funktsioonide säilimiseks organismis. Vaatamata teadlikkusele k.a kevadest ravimeid ei tarvitanud. 02.10.2014 pöördus patsient EMO-sse üldseisundi halvenemise tõttu, kus suhtles personaliga valikuliselt, terviseandmeid ei andnud, mistõttu tema objektiivne uurimine oli raskendatud. Hospitaliseeritud siseosakonda, kuid seal keeldus ravimitest vajalikes annustes kategooriliselt. 09.10.2014 teatas oma lahkumisest kodusele ravile, dokumentatsiooni vastu ei võtnud. Samal päeval hospitaliseeritud Psühhiaatriahaiglasse tooduna kiirabiga politsei saatel. Lõhkunud kodus radiaatoreid, visanud mööblit aknast välja, keeldunud söögist mürgitamishirmu tõttu. Vastuvõtul ärrituv, pinges, objektiivseid andmeid eitav ja oma haigussümptoome varjav. Vormistatud tahtest olenematu ravi rakendamise otsus. Haiglas oli patsient sedastatavalt halvas füüsilises seisundis, esinesid massiivsed tursed, nahk lööbega, südametegevus kiirenenud ja tekkis kahtlus kopsupõletikule. Korduva vestluse tulemusel, kus selgitatud tüsistuste kõrget riski ja tõenäoliselt ka väga halvast enesetundest siiski nõustus täiendavate uuringute ja raviga nefroloogi juures, kuhu haige tagasi suunatud. 10.10.-28.10.2014 viibis ravil ITK nefroloogias, deagnoositi nefroosisündroom. Seal nõustus uuringutega valikuliselt, avas palatis püsivalt akent (välistemperatuur nullilähedane), istus voodil üleriietes, tarbis vaid enda kaasatoodud toitu. Äkki tekkinud kõhuvalu ei lubanud arstil uurida, lükkas käsi eemale, vajalikku objektiviseerivat piltdiagnostikat teha ei laskud. Nn võimaliku teostatud raviga patsiendi üldseisund siiski paranes mõõdukalt, andis lubaduse kokkuleppelistes kogustes ravi edasi tarvitada ja jälgimas käia. Suunatud tagasi psühhiaatrilisele ravile, hospitaliseeritud tahtest olenematu ravi rakendamise otsusega psühhiaatriakliinikusse 28.10.2014 kell 13.16. Haiglas patsient ise tervise osas kaebuseid ei esita, nõuab selgitusi tema suhtes psühhiaatrilise ravi teostamise õiguste kohta, teatab resoluutselt igasuguse psühhiaatrilise ravi mitte vajalikkusest. Arvab, et ema teinud tema kohta avalduse psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks, kuna soovib ta kodust välja tõsta ja maja maha müüa. On umbusklik ja vaenulik ümbritsevate suhtes, nutune ning värisev, mille põhjust ei selgita. Oma vältivat veidrat käitumist mürgituskartuse suhtes eitab, jätkuvalt dissimuleerib. RH psüühiline seisund on raskelt häiritud, diagnoositud äge psühhootiline häire, millest lähtuvalt ei suuda ta adekvaatselt situatsiooni ja enda tervislikku seisundit ning ravi hinnata ega ka kontrollida oma käitumist. Psühhoosist tulenevalt on ta keeldunud senisest ravist, mis eelkõige ohustab eluohtlikult tema tervist. Haiget ei ole võimalik ravida kodustes tingimustes. Arvestades eeltoodut taotles psühhiaatriakliinik RH suhtes esialgse õiguskaitse rakendamist, selle pikendamist neljakümne päevani ning luba kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi neljakümne päeva vältel arvestades tahtest olenematu ravi otsusest. Ärakuulamisel avaldas RH, et võtab kodus ravimeid, mis arst talle neerupuudulikkuse tõttu kirjutas. Tal on eesmärk terve püsida, tahab välismaale tööle minna. Soovib esimesel võimalusel haiglast välja saada. Saab ka kodust käia uuringuid tegemas. Maakohtu määrus
Harju Maakohus rahuldas 29.10.2014 määrusega SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotluse ja pikendas esialgset õiguskaitset neljakümne päevani ning lubas kohaldada RH suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi kuni 07.12.2014. Esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi lugeda lõpetatuks 07.12.2014 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg. 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, kui isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ja muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. PsAS § 13 lg. 2 kohaselt võib isiku tahtest olenematu ravi kesta üle 48 tunni ainult kohtu loal. PsAS § 13 lg. 1 kohaselt esialgse õiguskaitse rakendamise taotluse isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks ja isiku haigla psühhiaatriaosakonda paigutamiseks esitab isiku elukoha järgne valla- või linnavalitsus, isiku eestkostja või haigla pea- või ülemarst haigla tegevuskohajärgsele kohtule. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg. 1 kohaselt võib kohus avaldaja taotlusel esialgse õiguskaitse rakendamise korras paigutada isiku kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. TsMS § 534 lg. 5 alusel võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Esitatud taotlusest, sellele lisatud arsti arvamuse ja meditsiinilise dokumentatsiooni kohaselt viibib RH Psühhiaatriakliinikus, sest oma psüühikahäire tõttu on RH ohtlik ümbritsevale ja eelkõige iseendale ebaadekvaatse käitumise ja suitsiidikatsete tõttu. Patsient ei ole võimeline ravivajadust ise hindama. RH psüühiline seisund ei ole oluliselt paranenud. RH-l esineb raske psüühikahäire (korduv depressioon raske episood psühhoosita), eelkõige teda ennast ohustav käitumine (kõrge suitsiidioht, anamneesis korduv ennast kahjustav käitumine) ning ta pole oma seisundist lähtuvalt võimeline otsustama ravi vajaduse üle. Arvestades RH psüühilist seisundit ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, tuleb tema suhtes kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg. 5 alusel. Lähtudes RH psüühikahäirest, vajab ta pikemaajalist psühhiaatrilist ravi statsionaarsetes tingimustes ning on vähetõenäoline, et tema seisund võiks paraneda nelja ööpäeva jooksul. RH-l esineb raske psüühikahäire (PsAS § 11 lg. 1 p. 1), millest lähtuvalt esineb tal eelkõige teda ennast ohustav käitumine (PsAS § 11 lg. 1 p. 2). RH on keeldunud vaba tahte alusel psühhiaatrilisest abist, sõltuvalt oma seisundist on RH võimetu otsustama ravi vajaduse üle (PsAS § 11 lg. 1 p. 3). RH vajab psühhiaatrilist ravi ja järelevalvet, mis on võimalik ainult statsionaari tingimustes. Eeltoodust tulenevalt tuleb pikendada esialgse õiguskaitse tähtaega neljakümne päevani arvestades haiglasse saabumisest ja tahtest olenematu ravi alustamisest. Määruskaebus RH palub määruskaebuses maakohtu määruse tühistada, et teda poleks võimalik enam kinni hoida 40 päeva. Sealjuures ravimite ilma mõjuva põhjuseta manustamise lõpetamist. Ta ei pea end haigeks ning on veendunud, et ei vaja ka mingit psühhiaatrilist ravi. Leiab, et teda hoitakse psühhiaatriakliinikus ilma mõjuva põhjenduseta.
Vastus määruskaebusele SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla vaidleb määruskaebusele vastu. RH psüühiline seisund on raskelt häiritud, diagnoositud on psühhootiline häire, millest lähtuvalt ta ei suuda adekvaatselt situatsiooni ja enda tervislikku seisundit ning ravi hinnata ega ka kontrollida oma käitumist. Psühhoosist tulenevalt keeldus ta senisest ravist, mis eelkõige ohustab eluohtlikult tema tervist. Haiget ei ole võimalik ravida kodustes tingimustes. Patsient eitab kõiki kirjeldatud objektiivseid andmeid enda käitumise ja sümptomite osas. Arusaam enda tervisest on puudulik ja edasised plaanid ebareaalsed, nt on korduvalt toonud esile, et soovib koheselt minna tööle välismaale (tegelikult kehaline tervis seda ei võimalda, kuu aega tagasi oli raskes üldseisundi hospitaliseerituna siseosakonnas). Patsient on korduvalt ravirežiimi rikkudes seadnud ohtu enda tervise, mistõttu viimati hospitaliseeriti raskes üldseisundis. Patsient ennast haigeks ei pea, raviks motivatsioon puudub. Ei ole tõenäoline, et ambulatoorne ravi õnnestub. Statsinaaris ravimeid küll võtab, kuid muudest soovitustest kinni ei pea. Antipsühhootilisi ravimeid vajalikuks ei pea. Määruse põhjendused Tsiviilkolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse muutmiseks või tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg. 1 punktiga 1 ja §-ga 659 tuleb määruskaebus jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Kohtule esitatud tõendid kinnitavad, et RH esineb raske psüühikahäire, millest tuleneb teda ennast ohustav käitumine, seejuures puudub tal toimunu suhtes kriitika ning ta ei ole võimeline mõistma ravi vajadust. Maakohtu vastav hinnang on õige. Maakohus on oma seisukohta põhjendanud ning see vastab tsiviilasjas esitatud tõenditele. Maakohtu määruse alusel tuleb esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi lugeda lõpetatuks 07.12.2014 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega.
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiit Kollom
Ulvi Loonurm
Iko Nõmm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.