2-13-47030/68 - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

3.Harju Maakohus jättis 31.10.2014 määrusega rahuldamata puudutatud isiku I 27.09.2014 avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks. Puudutatud isiku I taotlus vastas TsMS § 174 lg 1 ja 3 sätestatud nõuetele. Kohus leidis, et menetluskulude kindlaksmääramise avaldus tuleb jätta rahuldamata. Õigusabikulud tuleb tsiviilkohtumenetluses hüvitada üksnes juhul, kui tegemist on mõne seaduses sätestatud hüvitamisele kuuluvate kuludega, eelkõige lepingulise esindaja kuludega (3-2-1-63-10, p 12; 3-21-80-11, p 23). Puudutatud isik I märkis menetluskulude nimekirjas, et tema lepinguliseks esindajaks oli M. Žmenja, kuid toimikust ei nähtu, et nimetatud isik, kelle toimingute eest tasutud raha väljamõistmist avaldajalt puudutatud isik I taotleb, oleks osalenud kohtumenetluses puudutatud isiku I lepingulise esindajana. Asja materjalide kohaselt ei olnud puudutatud isikul I menetluses lepingulist esindajat. Kui kohtuasja materjalidest ei nähtu esindaja osalemist menetluses, siis ei ole üldjuhul põhjendatud tema kulutuste väljamõistmine vastaspoolelt TsMS § 175 alusel. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et vastaspoolele hüvitatavad menetluskulud peavad olema poolele menetluses ettenähtavad (3-2-1-87-09, p 15; 3-2-1-143-11, p 14). Kulude ettenähtavuse põhimõte eeldab, et pool teab menetluse kestel, kes vastaspoolt esindab, sh mitme ja millise kvalifikatsiooniga esindaja kulude hüvitamise kohustus võib talle menetlusest tekkida. TsMS § 394 lg 3 esimene lause sätestab, et kui menetlusosalist esindab menetluses esindaja, tuleb vastuses märkida ka esindaja andmed. Järelikult võis avaldaja käesolevas asjas mõistlikult eeldada, et kõik puudutatud isikute esindajad on talle menetluse kestel teada. Puudutatud isik I ei toonud esile erilisi asjaolusid ja kohus ei tuvastanud neid ka ise, mis annaks alust kohustada avaldajat hüvitama selliseid puudutatud isiku I menetluskulusid, mis ei olnud ettenähtavad. Kohus leidis, et M. Žmenja toimingute eest tasu väljamõistmise avaldajalt ei olnud põhjendatud ja puudutatud isiku I avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks tuli jätta rahuldamata. Määruskaebus

analoogselt esindaja kulude vajalikkuse kindlaksmääramisele võtma nõustaja kulude vajalikkuse hindamisel arvesse kohtuasja iseloomu (vt 3-2-1-58-13, p 14; 3-2-1-93-13, p 11). M. Žmenja nõustas puudutatud isikut I ja avaldusele oli lisatud M. Žmenja haridust tõendav dokument tõendamaks, et tegemist ei ole ebapädeva isikuga (TsMS § 228 lg 1). Kuna TsMS § 144 p 1 järgi on kohtuvälised kulud mh menetlusosaliste nõustajate kulud, nähakse seadusega ette ka nõustajate kulude hüvitamine. Kohus pidi nõustaja kulude kindlaksmääramisel lähtuma samadest alustest tunnistajale makstava hüvitisega. Avaldajale pidid kohtumenetluse käigus tekkivad kulud olema ettenähtavad, kuna puudutatud isik I esitas 29.10.2013 kohtule avalduse, milles palus pikendada arvamuse esitamise tähtaega, kuna ta vajas juristi abi. Ka nähtus 4.02.2014 menetlustähtaja pikendamise avaldusest kohtule, et puudutatud isik I kasutas menetluses juristi abi. TsMS § 172 lg 8 esimene lause, mille järgi hüvitatakse vajalikud kohtuvälised kulud hagita menetluses menetlusosalistele samadel alustel tunnistajale makstava hüvitisega, on vastuolus põhiseadusega. TsMS § 172 lg 8 kohaldamine tooks kaasa ebavõrdse kohtlemise, kuna esindaja kulude puhul hüvitatakse vajalikud ja põhjendatud kulud (TsMS § 175 lg 1), nõustaja kulude puhul toimub vajalike kulude hüvitamine samadel alustel tunnistajale makstava hüvitisega. TsMS § 152 lg 3 alusel on tunnistajatasu tunnitasu alam- ja ülemmäär kehtestatud Vabariigi Valitsuse 22.12.2005 määrusega nr 322 „Kriminaal-, väärteo-, tsiviil- ja haldusasjade menetlusest osavõtjatele tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“. Riigikohus asus lahendis nr 3-2-1-153-13 seisukohale, et lepingulise esindaja kulude hüvitamisele piirmäära kehtestamine riivab menetlusosalise omandipõhiõigust (PS § 32), kohtusse pöördumise õigust (PS § 15 lg 1) ja võib riivata edasikaebeõigust (PS § 24 lg 5) (p 73). Nõustaja kulude, kui ühe menetluskulu liigi suuruse kindlaksmääramisega, toimub samuti sekkumine menetlusosaliste omandipõhiõigustesse, ka riivab see kohtusse pöördumise õigust, kui menetluskulude kindlaksmääramist nõuab puudutatud isik, kuna tal on puutumus PS §-ga 15. Nõustaja kuludele piirmäära kehtestamist saab pidada oluliseks küsimuseks PS § 3 lg 1 esimeses lauses väljendatud parlamendireservatsiooni mõttes. TsMS § 172 lg 8 esimeses lauses sätestatud menetluskulude väljamõistmise piirang riivab ka PS §-s 25 sätestatud põhiõigust, kuna see riive moonutab piiratava õiguse olemust ja ei ole mõõdukas. Liiga madalad menetluskulude piirmäärad, mis ei arvesta vajalikke ja põhjendatud kulutusi, riivavad ebaproportsionaalselt nende menetlusosaliste õigusi, kellel on õigus menetluskulude hüvitamisele, seda eriti juhul, kui menetluskulude hüvitamise õigus on puudutatud isikul, keda on põhjendamatu avalduse alusel menetlusse kaasatud. Menetluse edasine käik