Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Malle Seppik ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
L. L hagi I. M vastu isaduse tuvastamiseks ja elatise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 30. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-08-49269
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
L. L kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
1597 eurot 50 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja L. L, esindaja vandeadvokaat Sergei Politšev Kostja I. M
Asja läbivaatamise kuupäev
24. november 2014, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Ringkonnakohtu 30. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-08-49269 muutmata.
2.Jätta L. L kassatsioonkaebus rahuldamata.
3.
Arvata L. L kassatsioonkaebuselt 26. juunil 2014 tasutud kautsjon 100 eurot riigituludesse.
4.Jätta kassatsioonimenetluse menetluskulud L. L kanda.
5.Määrata vandeadvokaadi Sergei Politševi (Ida-Viru Advokaadibüroo) riigi õigusabi tasuks kassatsioonimenetluses 180 (sada kaheksakümmend) eurot (sh käibemaks).
6.Tagastada I. M Riigikohtule esitatud tõendid – koondamisteade, töötukassa otsus ja pangakonto väljavõte.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.L. L (hageja) esitas 15 juulil 2008 Viru Maakohtule I. M (kostja) vastu hagi, milles palus tuvastada, et tema poeg M. L põlvneb kostjast. Ühtlasi palus hageja mõista kostjalt välja elatise lapse ülalpidamiseks. Hagiavalduse esitamise ajal oli hageja abielus I. K, kes kanti isana lapse sünniakti. Kohtla-Järve Linnakohtu 18. mai 1999. a otsusega tsiviilasjas nr 2-3/98 oli I. K tunnistatud teadmata
kadunuks ning 28. juunil 2005 registreeriti hageja ja I. K. lahutus. Hagiavalduse kohaselt põlvneb laps tegelikult kostjast, kellega hageja oli alates augustist 2004 lähedastes suhetes.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja keeldus DNA-ekspertiisist. Pärast ekspertiisi tulemuste selgumist avaldas kostja, et on võimeline tasuma elatist 300 krooni kuus. Kostja leidis, et ei pea maksma elatist alates hagiavalduse esitamisest, kui isadust ei olnud veel tõestatud.
3.Viru Maakohus rahuldas 14. oktoobri 2009. a otsusega hagi, tuvastas M. L põlvnemise I. M ja mõistis kostjalt välja elatise seaduses sätestatud miinimummääras. Tartu Ringkonnakohus tühistas
1.märtsi 2010. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks, kuna isaduse tuvastamine I. M eeldas I. K lapse isana sünniakti kandmise ebaõigeks tunnistamist.
4.Asja uuel läbivaatamisel maakohtus esitas hageja täiendava nõude, milles vaidlustas lapse põlvnemise kohta tehtud kande. Viru Maakohus ennistas 22. juuni 2011. a otsusega hagejale tähtaja kohtusse pöördumiseks sünniaktis oleva isa kande ebaõigeks tunnistamiseks, tunnistas I. K kohta tehtud kande ebaõigeks, tuvastas M. L põlvnemise kostjast ja mõistis kostjalt välja elatise miinimummääras alates 15. juulist 2008. Tartu Ringkonnakohus tühistas 13. jaanuari 2012. a otsusega maakohtu otsuse ja jättis hagi rahuldamata.
5.Riigikohus tühistas 24. oktoobri 2012. a otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-111-12 kohtute otsused ning saatis tsiviilasja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohtu otsuse kohaselt tuli lapse emal nõue isa kohta lapse sünniakti tehtud kande ebaõigeks tunnistamiseks esitada lapse sünniakti isana kantud mehe vastu, hageja on selle nõude ebaõigesti esitanud aga kostja vastu, kes on lapse väidetav bioloogiline isa. Maakohus oleks pidanud kas andma hagejale tähtaja hagi esitamiseks õige kostja vastu või keelduma hagi menetlusse võtmast seetõttu, et hagiga ei ole võimalik saavutada hageja taotletavat eesmärki TsMS § 371 lg 2 p 2 mõttes. Samuti lahendasid kohtud vääralt hageja nõuded ühes menetluses. PKS § 94 lg-st 1 tulenevalt peab lapse isana rahvastikuregistrisse kantud mehe isadus olema enne teise mehe isaduse tuvastamist edukalt vaidlustatud, st jõustunud kohtulahendiga peab olema tuvastatud, et laps ei põlvne mehest, kes on rahvastikuregistrisse isana kantud. Et esmalt tuleb lahendada isaduse vaidlustamise nõue, on üldjuhul otstarbekas lahendada rahvastikuregistrisse lapse isana kantud mehe isaduse vaidlustamise nõue eraldi teise mehe isaduse tuvastamise asjast, sest tegemist ei ole samaliigiliste ega sama kostja vastu esitatud nõuetega. Kui kohtule on esitatud mõlemad nõuded, tuleb vajadusel põlvnemise tuvastamise ja sellega seotud muude nõuete menetlemine peatada (TsMS § 356 lg 1). Riigikohus kohustas maakohut asja uuesti läbi vaadates esmalt otsustama hageja 31. märtsil 2011 esitatud isaduse vaidlustamise nõude menetlusse võtmine ning võimaluse korral lahendada see eraldi kostja vastu esitatud nõuetest.
6.Viru Maakohus peatas 29. aprilli 2013. a määrusega hageja taolusel asjas menetluse kuni tsiviilasjas nr 2-13-9715 (L. L hagi I. K vastu vanema kande vaidlustamiseks) tehtava lahendi jõustumiseni. 7. oktoobri 2013. a määrusega uuendas Viru Maakohus asjas menetluse.
7.Hageja esitas 8. jaanuaril 2014 hagi täpsustuse, milles palus tuvastada M. L põlvnemise I. M ja välja mõista kostjalt 9548 euro 33 sendi suuruse elatise võlgnevuse ajavahemiku eest 15. juulist 2008 kuni 31. detsembrini 2013 ning alates 1. jaanuarist 2014 kuni lapse täisealiseks saamiseni igakuuliselt
elatise 177 eurot 50 senti, kuid mitte vähem kui elatise seaduses kehtestatud miinimumsuurus. Ülejäänud nõuetest hageja loobus.
8.Kostja vaidles täpsustatud hagile vastu. Kostja leidis, et ta ei pea kandma vastutust selle eest, et hageja ja tema esindaja ei olnud võimelised sõnastama oma nõudeid vastavalt seaduse nõuetele. Ajavahemikus 2008 - 2013 oli lapse sünnitunnistuses märgitud isana I. K, seega ei pea kostja maksma elatist nimetatud ajavahemiku eest, mil ta ei olnud lapse isa. Kostja ei ole võimeline hageja nõutud suuruses elatist maksma.
9.Viru Maakohus jättis 13. veebruari 2014 otsusega hageja nõude põlvnemise vaidlustamiseks I. K, tähtaja ennistamiseks vastava nõude esitamisel ja I. K kohta lapse sünniaktis tehtud kande ebaõigeks tunnistamiseks läbi vaatamata. Ülejäänud osas kohus rahuldas hagi. Maakohus tuvastas, et M. L põlvneb I. M, ja mõistis kostjalt välja elatise M. L ülalpidamiseks ajavahemiku eest 15. juulist 2008 kuni 31. detsembrini 2013 ühekordselt summas 9548 eurot 33 senti ning alates 1. jaanuarist 2014 igakuuliselt 177 eurot 50 senti, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Kohus tunnistas otsuse igakuise summa 177 eurot 50 sendi osas viivitamata täidetavaks ja märkis, et elatis tuleb tasuda jooksva kuu eest ette hageja pangakontole. Menetluskulud jättis kohus kummagi poole enda kanda. Maakohus põhjendas, et kuna lapse isast põlvnemine on tagasiulatuv kuni lapse sünnini, tuleb mees kohtus põlvnemise tuvastamise korral lugeda lapse isaks alates lapse sünnist. See ei tähenda elatise nõudmise õigust alates lapse sünnist või kuni aasta enne elatise hagi esitamist, vaid kohus saab esitatud elatise nõude rahuldada alates hagi esitamisest (3-2-1-36-08). Kostja esitatud asjaolud ja tõendid selle kohta, et ta peab ülal pidama oma töötut abikaasat ja oma tööd otsivat täisealist last, ei ole PKS § 98 kohaselt arvestatavad elatise maksmise kohustuse täitmise takistusena alaealisele lapsele elatise maksmise kohustuse korral. Kostja kohustus maksta elatist alaealise lapse ülalpidamiseks prevaleerib kostja muude võimalike, sh vabatahtlikult täitmiseks võetud ülalpidamiskohustuste üle. Hageja on hagi esitamisel soovinud nii põlvnemise tuvastamist kui ka elatist. Kostja on sisuliselt omaks võtnud asjaolu, et 2009. a-l tehtud DNA ekspertiisiga on tema isadus tuvastatud. Hageja on teinud kõik endast oleneva, et õigeaegselt ja mõistliku viivituseta saavutada elatise väljamõistmine oma lapsele. Asjaolu, et kohtumenetlus on veninud, ei ole aluseks nõude rahuldamata jätmiseks. Kostja on kinnitanud valmisolekut maksta elatist küsitud miinimumsuuruses, seega on kostja kinnitanud, et tema maksevõime seda võimaldaks. Kostja ei ole kordagi esitanud asjaolu, et elatise nõue selle miinimumsuuruses ei oleks kooskõlas lapse igapäevavajadustele tehtavate kuludega.
10.Kostja esitas apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
11.Tartu Ringkonnakohus tühistas 30. mai 2014. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega maakohus mõistis kostjalt välja elatise 9548 eurot 33 senti ühekordse summana ajavahemiku eest 15. juulist 2008 kuni 31. detsembrini 2013 summas ja perioodilise elatise väljamõistmise osas alates
1.jaanuarist 2014. Tühistatud osas tegi ringkonnakohus uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt, mõistes kostjalt välja perioodilise elatise 177 eurot 50 senti, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, alates 9. aprillist 2014 kuni lapse täisealiseks saamiseni. Ülejäänud osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus kummagi poole enda kanda. Riigikohus on 11. juunil 2008. a tsiviilasjas nr 3-2-1-36-08 tehtud otsuse p-des 12 ja 13 väljendanud seisukohta, et lapse isast põlvnemise tuvastamine on nagu ka isast põlvnemise vaidlustamise tõttu lapse sünniakti kande ebaõigeks tunnistamine tagasiulatuv kuni lapse sünnini. Siiski ei tähenda see õigust nõuda vanemalt, kellest põlvnemine kohtus tuvastati, elatist tagasiulatuvalt alates lapse sünnist. Nii varasem kui ka alates 1. juulist 2010 kehtiv perekonnaseadus näeb ette, et elatist saab nõuda üldjuhul alates elatisehagi esitamisest ning erandina ka ühe aasta eest enne hagi esitamist. Riigikohus märkis eespool viidatud otsuses, et kohtus põlvnemise tuvastamise ja samas asjas elatise nõudmise korral tuleb hageja soovil mõista elatis lapsele välja alates hagi esitamisest. Ringkonnakohus nõustus apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et praegusel juhul on põhjendamatu mõista kostjalt elatis M. L ülalpidamiseks välja alates hagiavalduse esitamisest, s.o alates 15. juulist 2008. Riigikohus on 24. oktoobri 2012. a otsuses praeguses tsiviilasjas (nr 3-2-1-111-12) leidnud, et nõue oli algselt esitatud vale kostja vastu ning maakohus ja ringkonnakohus rikkusid oluliselt menetlusõiguse normi, lahendades nõude vale isiku vastu. Samuti ei saanud kohus menetleda kõiki esitatud nõudeid korraga, s.o rahvastikuregistrisse isana kantud mehe isaduse vaidlustamise, kostjast põlvnemise tuvastamise ja lapse kasuks elatise väljamõistmise nõuet. Riigikohus selgitas, et maakohus oleks pidanud andma hagejale tähtaja hagi esitamiseks õige kostja vastu või keelduma hagi menetlusse võtmisest. Järelikult ei saa elatise väljamõistmise alguskuupäevana arvestada hagi esitamist 15. juulil 2008, sest ehkki formaalselt oli hagi esitatud, puudus kohtutel alus selle menetlemiseks. Kostja seisukoht, et hagejal tekkis hagi esitamise õigus alles pärast I. K isaduse vaidlustamise nõude lahendamist, on õige. Maakohus tuvastas 13. augusti 2013. a otsusega tsiviilasjas nr 2-13-9715, et M. L ei põlvne I. K. Otsus jõustus 8. aprillil 2014 ringkonnakohtu määrusega. TsMS § 457 lg 1 kohaselt on täitmiseks kohustuslik jõustunud kohtuotsus. Järelikult tekkis hagi esitamise õigus M. L elatise saamiseks I. M alles pärast eelnimetatud otsuse jõustumist, s.o 9. aprillil 2014. Seega ei ole põhjendatud elatise väljamõistmine ajavahemiku eest 15. juulist 2008 kuni 31. detsembrini 2013. Ringkonnakohus märkis, et hageja teadis juba lapse sünni ajal, et I. K on teadmata kadunud ega saa olla M. L isa, mistõttu oli sünnitunnistusel lapse isa kohta tehtud kanne ebaõige. Hageja pöördus kohtusse isaduse tuvastamise ja elatise nõudes kostja vastu alles kolme aasta möödumisel lapse sünnist, jättes esmalt vaidlustamata ebaõige kande I. K kohta. Kostja suhtes ei ole õiglane välja mõista elatis aja eest, kui puudus seadusest tulenev alus elatise nõude esitamiseks tema vastu. Jätnud viivitamata pärast lapse sündi lahendamata lapse põlvnemise küsimuse, on hageja ise olnud hooletu lapse huvide järgmisel ja jätnud lapse ilma võimalusest saada ülalpidamist oma tegelikult isalt ning
selle eest ei saa kostja vastutada. Kuna elatis on võimalik välja mõista alles alates 9. aprillist 2014, tuleb kohaldada 1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseadust. Maakohtu otsuse vaidlustamisega alates 1. jaanuarist 2014 kuni lapse täisealiseks saamiseni elatise väljamõistmise osas on kostja soovinud vabaneda elatise maksmise kohustusest täielikult. Riigikohus on 4. detsembril 2013 tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13 tehtud otsuse ps 14 rõhutanud, et vastavalt PKS § 102 lg-le 2 ei vabane vanem oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest ka siis, kui vanemal puudub piisav ülalpidamisvõime. Lisaks on kostja varaline seisund piisav lapsele elatise tasumiseks seadusest tulenevas miinimummääras.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
12.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles vaidlustab ringkonnakohtu otsuse osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse hagi täieliku rahuldamise kohta ning tegi selles osas uue otsuse. Kohtuotsuse tegemisel on ringkonnakohus valesti kohaldanud materiaalõiguse normi. Ringkonnakohus leidis, et hagejal tekkis hagi esitamise õigus alles pärast I. K isaduse vaidlustamise nõude lahendamist, st pärast vastava otsuse jõustumist 8. aprillil 2014. Hageja esitas kohtule
15.juulil 2008 hagiavalduse, milles on toodud kõik faktilised asjaolud. 28. märtsil 2011 esitas hageja kohtule hagi täienduse, milles taotles tunnistada I. K kanne lapse sünniaktis ebaõigeks. Seega on algusest peale esile toodud kõik hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja sisuliselt vaidlustas ka rahvastikuregistrisse kantud I. K isaduse. Hageja ei ole juriidiliselt kompetentne isik, et nõuetekohaselt formuleerida oma nõudeid ja määrata asjakohaseid kostjaid ning teada, et esitatud nõuded I. K ja I. M vastu tuleb menetluslikult läbi vaadata erinevates menetlustes. Riigikohus on praegust asja läbi vaadates leidnud, et maakohus lahendas asja vale kostja vastu ning et sellele ei pööranud tähelepanu ka ringkonnakohus. Seetõttu on ebaõiglane panna vastutus hagejale olukorras, kus temale määratud esindaja ja isegi kohtud ei osanud õigel ajal võtta õiget seisukohta, kuidas ja mis järjekorras tuleb lahendada hageja esitatud nõudeid. Hageja on teinud kõik endast oleneva, et õigel ajal ja mõistliku viivituseta saada alaealise lapse suhtes isaduse tuvastamise kaudu elatis lapse ülalpidamiseks, kuna 15. juulil 2008 esitas ta sellise hagiavalduse, kuigi puudustega. Asjaolu, et isaduse vaidlustamise nõue I. K vastu on esitatud eraldi teises menetluses alles 2013. aastal, ei ole hageja süüdi.
13.Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Asja menetlus venis kuus aastat, kuna hageja ja temale määratud esindaja ei suutnud sõnastada oma nõudeid ega valinud õiget kostjat. Kostja möönab, et selliselt on tekkinud kahju M. L, kuid kostja arvates vastutab sellisel juhul hagejale määratud esindaja.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
14.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb TsMS § 691 lg 1 p 1 alusel jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsust
tühistada.
15.Esmalt peatub kolleegium sellel, kes on ülalpidamisvaidluses poolteks, kui menetluse kestel on muutunud ülalpidamisõigust reguleerivad materiaalõiguse normid. Enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 61 lg 1 järgi võis lapse kasuks elatise väljamõistmise hagi esitada vanem enda nimel, samuti võis vanem enda nimel hageda elatise suuruse muutmist sama paragrahvi lg 3 järgi. Alates 1. juulist 2010 kehtivas perekonnaseaduses sellist eriregulatsiooni enam ei ole ja ülalpidamist on PKS § 97 p 1 järgi õigustatud saama alaealine laps. Sellest tulenevalt saab alates 1. juulist 2010 alaealise lapse elatisenõude esitada kohtusse hagejana laps, keda esindab esmajoones tema hooldusõiguslik vanem (vt Riigikohtu 19. oktoobri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-11, p 11; 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 11-12; 28. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-10, p 12). Ülaltoodut arvestades on ringkonnakohus põhjendatult pidanud elatisenõude osas hagejaks last, kellele on elatise välja mõistnud.
16.Riigikohus kontrollib TsMS § 688 lg 1 järgi ringkonnakohtu otsust osas, mille peale on kaevatud. Hageja on vaidlustanud ringkonnakohtu otsuse elatise väljamõistmise algusaja osas ning on leidnud, et kuna ta esitas hagiavalduse kohtule 15. juulil 2008 ning hagejal ei ole piisavaid õigusalaseid teadmisi ja ka talle määratud esindaja ning kohus on eksinud, tuleb kostjalt elatis välja mõista sellest ajast alates. Kolleegium hageja sellise käsitlusega ei nõustu. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et hagejal tekkis isaduse tuvastamise ja kostjalt elatise saamiseks hagi esitamise õigus alles pärast seda, kui jõustus kohtuotsus, millega I. K vastu isaduse kande vaidlustamiseks esitatud nõue rahuldati. Hageja nõudeõigus kostja vastu ei saa sõltuda sellest, millised on hageja õigusteadmised, nagu sellestki, et ka hageja esindaja ning kohus on eksinud. Seega ei saa hageja nõuda elatist enne selle kohtuotsuse jõustumist, millega tuvastati, et M. L ei põlvne I. K. Ringkonnakohus on oma järeldust piisava põhjalikkusega põhjendanud, kolleegium nõustub sellega ega pea TsMS § 689 lg-st 5 tulenevalt vajalikuks seda põhjendust üle korrata.
17.Kassatsioonkaebus jääb eespool toodud põhjendusel rahuldamata. Kassatsiooniastme menetluskulud tuleb TsMS § 171 lg 1 järgi jätta kassatsioonkaebuse esitaja kanda. Vastustajal on õigus pöörduda 30 päeva jooksul otsuse jõustumisest maakohtusse menetluskulude kindlaksmääramiseks TsMS § 174 lg-s 1 sätestatud korras.
18.Vastustaja on esitanud kolleegiumile koos vastuse ja täiendava seisukohaga koondamisteate, töötukassa otsuse ja panga väljavõtte. Kuna kolleegium reeglina ei kogu ega uuri tõendeid (TsMS § 688 lg 5), tuleb esitatud tõendid vastustajale tagastada.
19.Kolleegium leiab, et vandeadvokaadi S. Politševi taotlus – määrata riigi õigusabi tasu suuruseks kassatsioonimenetluses 360 eurot – tuleb osaliselt rahuldada. Arvestades asja keerukust ja kassatsioonkaebuse sisu, määrab kolleegium tema tasuks riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1 alusel 180 eurot (2, 5 tundi x 60 eurot + käibemaks). Tasu maksmise korraldab sama seaduse § 24 lg 1 alusel Eesti Advokatuur. Peeter Jerofejev, Malle Seppik, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.