lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
Kohtulahendid/2-11-43642/77

Kohtulahend

TsiviilasiJõustunudTartu Ringkonnakohus · 08.12.2014

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tartu Ringkonnakohus
Kohtuasja number
2-11-43642/77
Asja liik
Tsiviilasi
Menetlusliik
Hagimenetlus
Kuulutamise aeg
08.12.2014
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
2687
Lahend PDF →Riigi Teatajas →
Salvesta kogumikku
Väljavõte Wordi

Viidatud sätted

Riigi Teataja
AÕS § 156 lg 1Juurdepääs avalikult kasutatavale teeleTeeS § 37 lg 3TsMS § 162 lg 1Menetluskulude jaotus hagimenetlusesTsMS § 163 lg 1Menetluskulude jaotus hagi osalise rahuldamise korralTsMS § 272Dokumentaalse tõendi mõisteTsMS § 442 lg 8Otsuse sisuTsMS § 475 lg 1Hagita asjadTsMS § 6181

Sama asja menetluskäik

Riigi Teataja
2-11-43642/34Tartu Ringkonnakohus07.01.2013

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja

Otsuse tegemise aeg ja koht

8. detsember 2014, Tartu

Tsiviilasja number

2-11-43642

Tsiviilasi

Tõnu Kassaritsi hagi Kaido Aasa ja Valentina Aasa vastu juurdepääsutee kasutamise tasu kindlaksmääramiseks

Tsiviilasja hind

1900 eurot

apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 17. detsembri 2013 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tõnu Kassaritsi apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

9. september ja 18. november 2014

Menetlusosalised ja nende

Apellant (hageja): Tõnu Kassarits (ik: XXX), esindaja vandeadvokaat Aleksander Vares Vastustajad (kostjad): Kaido Aas (ik: XXX) ja Valentina Aas (ik: XXX), esindaja vandeadvokaat Alo Noormets

esindajad

RESOLUTSIOON

Tühistada Tartu Maakohtu 17. detsembri 2013 otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada Tõnu Kassaritsi hagi Kaido Aasa ja Valentina Aasa vastu osaliselt ning mõista Kaido Aasalt ja Valentina Aasalt Tõnu Kassaritsi kasuks välja ühekordne tasu juurdepääsu kasutamise eest 333 (kolmsada kolmkümmend kolm) eurot 33 senti.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1.Tõnu Kassarits esitas 14.09.2011 maakohtule Kaido Aasa ja Valentina Aasa vastu hagiavalduse, milles palus mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja juurdepääsuõiguse seadmise tagajärjel kinnistu väärtuse vähenemisega tekitatud kahju summas 1900 eurot (tasu juurdepääsu eest) või alternatiivselt määrata kindlaks juurdepääsu kasutamise tasu summas 6,5 eurot kuus ning mõista alates 12.01.2012 sissenõutavaks muutunud tasu kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja. Hagiavalduse kohaselt kuulub hagejale XXX kinnistu (kinnistusregistriosa nr XXX ). Kinnistusraamatu kolmandasse jakku on sisse kantud tähtajatu tasuta kinnisomandi kitsendus, millega määratakse XXX kinnistu (kinnistusregistriosa nr XXX ) kasuks juurdepääsutee avalikult kasutatavale teele XXX kinnistu kaudu. XXX kinnistu omanikud on kostjad. Kitsendus piirab hageja omandiõigust, ei võimalda kinnistut täies ulatuses kasutada ja vähendab kinnistu väärtust. Kinnistu on poolitatud ja hagejale tekivad kinnistule kasvuhoone rajamisel lisakulud. Hageja palus arvestada, et kostjad taotlesid just sellisel, hagejat enam koormaval kujul, kitsenduse seadmist.
2.Kostjad hagi ei tunnistanud. Kostjate vastuväidete kohaselt ei saa hageja nõuda XXX kinnistut koormava kinnisomandi kitsenduse eest tasu, sest jõustunud Tartu Maakohtu 15.09.2008 otsusega tsiviilasjas nr 2-07-50772 määras kohus kitsenduse tasuta ja sellise otsuse tühistamiseks või muutmiseks puuduvad alused. Hageja ei esitanud eelnimetatud tsiviilasjas tasunõuet, kuigi hagejale selgitati, et tal on õigus tasunõue esitada. Hageja ei ole välja toonud ühtki asjaolu, mis oleks võrreldes 15.09.2008 kohtuotsuse tegemise seisuga muutunud ja mis tingiks juurdepääsu tingimuste muutmist – tasuta juurdepääsu muutmist tasuliseks. Samuti oleks tasunõue võimalik esitada üksnes kinnistu igakordse omaniku, mitte isikuliselt kostjate vastu. Kostjad teatasid, et ei anna hagi eseme muutmiseks nõusolekut. Hagi on sisult ja õiguslikult põhjendamata ning tõendamata. Hageja oleks õigustatud nõudma juurdepääsu eest tasu üksnes ulatuses, mis vastab teeseaduse (TeeS) § 37 lg-s 3 sätestatud tee kasutamisega seotud kulutuste määrale. Hageja ei ole teed mitte mingil viisil hooldanud. Tasu määramisel tuleb arvesse võtta, et teelõiku kasutavad lisaks XXX kinnistu omanikele ka XXX, XXX ja XXX kinnistute omanikud.

MAAKOHTU LAHEND

3.Tartu Maakohus jättis 17. detsembri 2013 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ostis hageja XXX kinnistu aastal 2004 kostjatelt. Tartu Maakohtu 15.09.2008 otsuse tsiviilasjas nr 2-07-50772 alusel on kinnistusraamatusse kantud tähtajatu tasuta kinnisomandi kitsendus, millega määratakse XXX kinnistu kasuks juurdepääsutee avalikult kasutatavale teele XXX kinnistu kaudu. Hagi on esitatud õigete kostjate vastu, kuivõrd kostjad on läbi koormatud kinnisasja ühendustee saanud kinnisasja omanikud. Hagi tuleb esitada kinnisasja omaniku vastu ja selleks, et tasu maksmise kohustus kehtiks kinnisasja igakordse omaniku suhtes, on võimalik see reaalkoormatisena kinnistusraamatusse kanda. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-33-04 (p 23) märkinud, et kui juurdepääsu, selle tingimuste ja tasu määramise aluseks olnud asjaolud on muutunud, siis on huvitatud isikul õigus nõuda juurdepääsu tingimuste ja/või tasu muutmist, samuti juurdepääsuõiguse lõpetamist. Kohtul on seetõttu kohustus hinnata, kas asjaolud on muutunud. Tulenevalt Riigikohtu otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-90-11 võib eratee omanik, kes peab asjaõigusseaduse (AÕS) § 156 lg 1 järgi lubama teed kasutada teisel isikul, nõuda hüvitist teise isiku teekasutuse tõttu kinnistu turuväärtuse vähenemise eest vaid ulatuses, milles see on suurem TeeS § 37 lg 3 järgi arvestatavast hüvitisest. TeeS § 37 lg 3 järgi on omanikul õigus nõuda eratee kasutajalt tee kasutamisega seotud kulude katteks hüvitist. Kohus leidis, et jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-07-50772 on tuvastatud, et ainus kevadel sõidukiga läbitav juurdepääs XXX kinnistult avalikule teele kulgeb mööda XXX kinnistut läbivat teed. Vaidlust ei ole selles, et nimetatud teed hoiab talviti korras Ülenurme vald. Hageja ei ole tee korrashoiule kulutusi teinud. Hageja ei ole välja toonud asjaolusid, mis on võrreldes 15.09.2008 kohtuotsuse tegemise seisuga muutunud ja mis omakorda tingiks juurdepääsu tingimuste muutmist, sh kohtuotsusega määratud tasuta juurdepääsu muutmist tasuliseks. Seega ei ole tasu muutmine põhjendatud.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4.T. Kassarits esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 17. detsembri 2013 otsuse tühistamist ja asja saatmist uueks läbivaatamiseks Tartu Maakohtule või uue otsuse tegemist, rahuldades hagi. Menetluskulud palub apellant jätta vastustajate kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) tsiviilasjas nr 2-07-50772 tasu küsimust ei arutatud, sest apellant vaidles juurdepääsu määramisele tema kinnistu kaudu vastu viitega teise juurdepääsutee olemasolule. Siiski määras kohus 15.09.2008 otsuse resolutsioonis juurdepääsu tasuta. See on samaväärne sellega, et juurdepääsutasu ei määratudki. See on näha ka otsuse põhjendustest, kus kohus ei leidnud, et apellandi kinnistule juurdepääsuga tekitatav negatiivne mõjutus tasu määramist ei vääri, vaid see küsimus jäi käsitlemata, kuna apellant seda ei nõudnud lootuses, et juurdepääsu ei määratagi. Enne 01.01.2009 oli hagimenetluses võimalik vaadata läbi hagi juurdepääsu määramiseks ilma, et samas asjas oleks käsitletud tasu määramist. Seetõttu peab apellandile olema praegu tagatud õigus olla juurdepääsutasu määramise küsimuses ärakuulatud ja saada võimalus tasu määrata. Vastupidine käsitlus oleks vastuolus AÕS § 156 lg 1 mõttega ja põhiseaduse §-s 32 sätestatud omandi puutumatuse põhimõttega. Maakohtu viidatud Riigikohtu tsiviilasjas nr 3-2-1-33-04 ei käinud vaidlus varem määratud tasu muutmise üle. Nimetatud otsusest ei tulene universaalset keeldu tasu määramise küsimuse läbivaatamisele olukorras, kus juurdepääs on määratud tasuta põhjusel, et koormatud kinnisasja omanik tasu ei nõudnud;

2) jõustus TsMS § 475 lg 1 p 131, mis viis juurdepääsu vaidluse hagita menetluse alla, 01.01.2009 ehk mõni kuu pärast seda, kui apellandi kinnistu kaudu määrati juurdepääs. Seega toimus juurdepääsu määramine olukorras, kus kohtul puudus menetluses aktiivne roll ja apellandi õigused juurdepääsutasu osas võisid jääda kaitseta; 3) kulgeb tee, mille kaudu juurdepääs määrati, keset kinnistut, poolitades seda. Sellisel viisil kinnistu poolitamine vähendab selle kasutamisvõimalusi mistahes otstarbel.

5.K. Aas ja V. Aas vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ning taotlevad selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) viitas maakohus õigesti Riigikohtu seisukohale lahendis nr 3-2-1-33-04, mille järgi on huvitatud isikul õigus nõuda juurdepääsu tingimuste ja/või tasu muutmist, kui juurdepääsu, selle tingimuste ja tasu määramise aluseks olnud asjaolud on muutunud. Tähtsust ei oma asjaolu, kas nimetatud tsiviilasjas vaidlesid pooled konkreetselt juurdepääsutasu üle või mitte. Riigikohus on oma seisukohta juurdepääsutasu määramise kohta selgelt väljendanud ning alama astme kohtud saavad sellest lähtuda; 2) ei vasta tõele apellandi väide, et tsiviilasja nr 2-07-50772 menetluses ei käsitletud üldse juurdepääsutee eest tasu määramise küsimust. Nii kohtunik kui ka vastustajate esindaja selgitasid kohtuistungitel korduvalt, et apellandil on õigus esitada tasunõue, kuid apellant jättis selle esitamata, ehkki teda esindas kohtumenetluses juriidilisi teadmisi omav esindaja. Kohus arvestas 15.09.2008 otsuse tegemisel ka V. Aasa poolt välja toodud asjaoludega, sh sellega, et apellant mõõtis teealuse maa V. Aasa teadmata temale müüdava XXX kinnistu koosseisu, et tegemist on ajaloolise juurdepääsuteega XXX kinnistule ning et apellant teadis juba enne XXX kinnistu ostmist tee olemasolust ja sellest, et V. Aas kasutab seda XXX kinnistule pääsemiseks. Ühtlasi arvestas kohus sellega, et apellant ei esitanud tasunõuet. Sellest lähtuvalt otsustaski kohus, et seatav kinnisomandi kitsendus määratakse tasuta. Apellant oleks läbi apellatsioonkaebuse esitamise saanud juurdepääsu tasuta määramist vaidlustada, kuid ta jättis selle võimaluse kasutamata; 3) viitas maakohus õigesti ka Riigikohtu seisukohale lahendis nr 3-2-1-90-11, mille järgi on teeomanikul õigus nõuda tasuna TeeS § 37 lg 3 järgses ulatuses tee kasutamisega seotud kulutusi. Riigikohus on täpsustanud, et juurdepääsutasu suuruse määramisel AÕS § 156 lg 1 ja TeeS § 37 lg 3 järgi tuleb arvestada eelkõige teeseaduses sätestatud tee omaniku kohustuse täitmiseks vaja minevaid kulutusi. Apellant ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, kas ja kuidas on ta kõnealust 30 meetri pikkust teelõiku hooldanud ning millises ulatuses sellega seonduvalt kulusid kandnud. Sellest lähtuvalt tuvastas kohus õigesti, et apellant ei ole tee korrashoiuks kulutusi teinud ega ka teed niisama hooldanud, vaid et teed hoiab talviti korras Ülenurme vald ning muul ajal teevad hooldustöid nii vastustajad kui ka XXX , XXX ja XXX kinnistute omanikud oma jõudude ja kuludega. Apellant ei ole tee korrastamisel osalenud ei jõu ega rahaliste vahenditega. Seega puudub alus juurdepääsutasu määramiseks ka põhjusel, et apellant ei ole tõendanud vastavate kulutuste kandmist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt ning mõistab K. Aasalt ja V. Aasalt solidaarselt T. Kassaritsi kasuks välja ühekordse hüvitise omandi väärtuse vähenemise eest 333,33 eurot. T. Kassaritsi apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada.
7.Maakohus lahendas asja hagimenetluses ning sellele, et asi tulnuks lahendada hagita menetluses, ei ole apellant apellatsioonkaebuses tuginenud. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on juurdepääsu tasu nõude põhjendatult lahendanud hagimenetluses ja seda vaatamata sellele, et TsMS § 6181 ja § 475 lg 1 p 131 järgi vaadatakse avalikult kasutatavale teele juurdepääsu asjad läbi reeglina hagita menetluses. Ringkonnakohus märgib, et menetlusliigi valikust on olulisem see, et asja õigeks lahendamiseks oleks menetlusosalistele tagatud seisukohtade ja tõendite esitamise võimalus.
8.Asja materjalidest nähtuvalt ostis T. Kassarits V. Aasalt 19.02.2004 notariaalse kinnistu müügi- ja asjaõiguslepingu alusel V. Aasa omandisse kuuluva XXX kinnistu jagamise tulemusena moodustunud XXX kinnistu. Müügilepingu sõlmimisel ei avaldanud V. Aas hagejale, et XXX kinnistu kaudu kulgeb juurdepääs avalikult kasutatavale teele ning sellist kitsendust ei nähtu ka 19.02.2004 lepingust (II kd, t.l 96-99). Tartu Maakohtu 15.09.2008 otsusega rahuldati V. Aasa hagi T. Kassaritsi vastu ning määrati XXX kinnistu (käesolevas menetluses kostjate) kasuks tähtajatu ja tasuta kitsendus, s.o juurdepääsutee avalikult kasutatavale teele XXX kinnistu (käesolevas menetluses hageja) kaudu. T. Kassarits esitas 14.09.2011 maakohtusse hagi, milles nõudis AÕS § 156 lg 1 järgi K. Aasalt ja V. Aasalt juurdepääsu tasu väljamõistmist. Maakohus jättis hagi rahuldamata põhjusel, et juurdepääsu, selle tingimuste ja tasu määramise asjaolud ei ole muutnud võrreldes 15.09.2008 kohtuotsuse tegemise seisuga. Ringkonnakohus maakohtu sellise seisukohaga ei nõustu.
9.AÕS § 156 lg 1 kohaselt omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt või kinnisasja eraldi seisvalt osalt, on õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Juurdepääsu asukoht, kasutamise tähtaeg ja tasu määratakse kokkuleppel. Kui kokkulepet ei saavutata, määrab juurdepääsu ja selle kasutamise tasu kohus. Juurdepääsu määramisel tuleb arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve. Nimetatud sätte eesmärgiks on ühelt poolt tagada kinnisomandi teostamise võimalus ka nende kinnisasjade puhul, mis ei asu vahetult avalikult kasutatavate teede ääres ning teiselt poolt koormatud kinnisasja omaniku huvide võimalikult vähene kahjustamine ja talle kitsenduse eest hüvitise tagamine. Maakohus on AÕS § 156 lg-t 1 ebaõigesti kohaldanud, kuna hagi rahuldamata jätmisel jääksid hageja kui koormatud kinnisasja omaniku huvid kaitseta, samal ajal kui kostjale on tagatud 15.09.2008 otsusega juurdepääs üle hageja kinnisasja. Ringkonnakohus möönab, et juurdepääsu tasu küsimus tulnuks lahendada ühes menetluses koos juurdepääsu määramise menetlusega. Samas ei saa tekkida olukorda, et kui juurdepääsu määramise menetluses juurdepääsu tasu küsimust ei lahendatud, siis puuduks hagejal koormatud kinnisasja omanikuna tasu juurdepääsu eest nõuda. Hagi rahuldamata jätmine võiks kõne alla tulla näiteks siis, kui koormatava kinnisasja omanik on teatanud kohtule selgesõnaliselt, et ta loobub tasu nõudmisest. Tartu Maakohtu 15.09.2008 otsuse põhjendustest (I kd, t.l 55) nähtuvalt on kohus määranud juurdepääsu tasuta, kuna kostja ei esitanud tasu nõuet ning pooltel on õigus tasus kokku leppida. Samas ei nähtu nimetatud kohtuotsusest, et kostja oleks loobunud juurdepääsu tasu nõudest. Eelnevast järeldub, et tasu määramist eelmises tsiviilasjas ei arutatudki ning põhjendamatu on maakohtu tuginemine Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-33-04 p-s 23 väljendatud seisukohale. Lisaks peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et ka juurdepääsu tasu aluseks olevad asjaolud on võrreldes 15.09.2008 kohtuotsuse tegemise ajaga muutunud. Ringkonnakohtu istungil 09.09.2014 kinnitasid mõlemad pooled, et lisaks kostjatele kuuluva XXX kinnistule kasutavad

hageja kinnistul paiknevat juurdepääsu ka XXX , XXX ja XXX kinnistu omanikud. 15.09.2008 kohtuotsuses ei ole nimetatud asjaolule tuginetud. Seetõttu on ebaõige kostjate seisukoht, et kuna 15.09.2008 otsusega määrati juurdepääs tasuta, siis puudub hagejal tasu juurdepääsu eest nõuda.

10.Hagiavaldusest nähtuvalt ei saa hageja juurdepääsutee tõttu oma kinnisasja täies ulatuses kasutada ning see asjaolu vähendab kinnisasja väärtust. Hageja jäi ringkonnakohtu 09.09.2014 istungil seisukoha 06.11.2012 maakohtule esitatud nõude (I kd, t.l 118) juurde, et tema põhinõudeks on hüvitus kinnisasja väärtuse vähenemise eest ühekordse tasuna 1900 eurot. Kostjad on esitanud muu hulgas vastuväite, et hagi rahuldamise korral peaks tasu suuruse määramisel arvestama sellega, et lisaks nendele kasutavad juurdepääsuteed XXX , XXX ja XXX kinnistute omanikud. Ringkonnakohtu 18.11.2014 istungil nõustus kostja V. Aas sellega, et hageja ise juurdepääsuteed ei kasuta. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-90-11 asunud seisukohale, et kui juurdepääsuteed kasutavad mitu isikut, tuleb tasu arvestamisel arvesse võtta iga isiku osa tee kasutamisel, kusjuures neid osasid tuleb eelduslikult pidada võrdseteks. Ringkonnakohtu 09.09.2014 istungil kinnitas V. Aas, et XXX kinnistu kuulub A. Zolotnikovale, kellel valmis sel aastal elamu ja ta kasutab juurdepääsuteed kinnistule saamiseks. XXX kinnistu kuulub K. Objartelile, tegemist on metsakinnistuga ja elamut kinnistul ei ole. XXX kinnistul asub suvemaja ning alaliselt keegi kinnistul ei ela. Nimetatud asjaoludele hageja kohtuistungil vastuväiteid ei esitanud. Hageja 03.10.2014 menetlusdokumendis esitatud väide, et XXX , XXX ja XXX kinnistute omanikud tegelikult juurdepääsuteed ei kasuta, on tõendamata. Juurdepääsu tasu määramine on kohtu diskretsiooniotsus ning seetõttu tuleb ka juurdepääsutee kasutajate osasid tee kasutamisel hinnata diskretsioonist lähtudes. Ringkonnakohus leiab, et kuna XXX kinnistu (kostjad) ja XXX kinnistu omanikel on oma kinnistul elamud ja nad kasutavad oma kinnistule pääsemiseks hageja kinnistut alaliselt, siis on nende osa tee kasutamisel suurem võrreldes XXX ja XXX kinnistute omanikega, kes alaliselt oma kinnistutel ei ela. Seetõttu lähtub ringkonnakohus tasu määramisel proportsioonist, mille kohaselt on kostjate ja XXX kinnistute osa juurdepääsu tasus kummalgi 1/3 ning XXX ja XXX kinnistute osa juurdepääsu tasus kummalgi 1/6.
11.Hageja on esitanud kinnistu turuväärtuse vähenemise kohta seoses juurdepääsuteega Epicenter Kinnisvara arvamuse (II kd, t.l 85) 23.10.2013 seisuga. Kostjad ei ole kinnistu turuväärtuse vähenemise kohta tõendeid esitanud. Seega on ringkonnakohtul võimalik lähtuda Epicenter Kinnisvara arvamusest, mis on käsitletav dokumentaalse tõendina TsMS § 272 tähenduses. Ringkonnakohus nõustub osaliselt kostjate vastuväitega, et nimetatud tõendist ei nähtu metoodikat, mille alusel on arvamuse andja U. Lihten arvamuses märgitud järelduseni jõudnud. Tõendi usaldusväärsust vähendab ka asjaolu, et arvamuses märgitu kohaselt on hindamistulemuse täpsusklass madalam hindamise metoodika ja aluste puudumise tõttu. Arvamusest nähtuvalt vähendavad XXX kinnistu turuväärtust kitsenduse olemasolu tõttu 2000 euro võrra kinnistu sõiduteega poolitamine ja seega nurgakrundi tekkimine ning Eesti Raudtee maa naabruse mõjutuse ulatus. Ringkonnakohus leiab, et Eesti Raudtee maa mõjutuse ulatus ei sõltu juurdepääsutee olemasolust, kuna raudtee piirnes hageja kinnistuga ka enne juurdepääsutee määramist (vt skeem, II kd, t.l 69). Eeltoodud põhjustel leiab ringkonnakohus, et XXX kinnistu turuväärtus on langenud seoses juurdepääsutee määramisega 1000 euro võrra. Kuna kostjate osa juurdepääsutee kasutamisel on 1/3, siis peavad nad maksma hagejale hüvitise kinnisasja väärtuse vähenemise eest 333,33 eurot. Selles osas tuleb hagi rahuldada.
12.Põhjendamatu on kostjate vastuväide, et nad ei pea hagejale tasu juurdepääsu kasutamise eest maksma, kuna 19.02.2004 müügilepingu sõlmimisel pidi hageja juurdepääsutee olemasoluga arvestama. 19.02.2004 müügilepingust sellist kitsendust ei nähtu ning seda tõendab ka asjaolu, et alles 19.09.2007 hakkas V. Aas nõudma juurdepääsu määramist (I kd, t.l 53).
13.Seoses põhinõude rahuldamisega ei pea ringkonnakohus hageja alternatiivse nõude rahuldamata jätmist põhjendama (TsMS § 442 lg 8 viimane lause).
14.Hageja nõudis juurdepääsu tasu väljamõistmist ühekordselt summas 1900 eurot. Ringkonnakohus rahuldas hageja nõude osaliselt ja mõistis kostjatelt välja tasu summas 333,33 eurot. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul ei ole põhjendatud menetluskulude jaotuse määramisel lähtuda hagi rahuldamise ulatusest. Eelkõige on see põhjendatud sellega, et juba müügilepingu sõlmimisel sai V. Aas juurdepääsu kasutamise tingimuseks seada ning sellega vältida hilisemad vaidlused. Seetõttu jätab ringkonnakohus poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus TsMS § 163 lg 1 kolmanda alternatiivi alusel poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks

/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi

/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.